Ei hakka hommikul
küsima, kuidas keegi meist 4. juuli ööl Kehtna majandus- ja
tehnoloogiakooli hostelis magas; mina igatahes mitte eriti hästi. Aga
kindlasti pole see ei toa ega voodi viga: mul tikubki võõras paigas hõre uni
olema. Tõusen kella peale 7.25 ja plaan kella 9 paiku startida
saab kenasti täidetud. Ütleme lahkele perenaisele „Aitäh!“, muu hulgas ka selle
foto klõpsamise eest, mis sai eelmise postituse algusesse.
Tänane esimene
sihtkoht Keava oli üks neid, mis sai sõiduplaani küsimärgiga: kui
tundub, et tikub kiireks, siis jätame selle välja. Eilse põhjal on arvata, et
ei lähe kiireks.
Keava alevikuni
on sõita on umbes 4 kilomeetrit. et.wikipedia.org/wiki/Keava:
Vanim teade
Keavas asunud linnuse kohta on Vene kroonikates 1054. aastast (Kedipiv). See on
üldse esimene kirjapanek Rapla maakonna paikade kohta. Keavast itta jääva
Linnaaluste küla kohta on esmane teade aastast 1241 (Litnanas), Keava küla
kohta 1410. aastast (Kedempe), selle asemele rajatud Keava mõisa kohta 1486.
aastast (Kedenpäh).
Meid huvitav on
alevikust veel mõni kilomeeter edasi. Esmalt jääb silma suur vare, Keava
mõisa peahoone. Hoolitsetud muru ja lähedal asuv elumaja näitavad, et
tegemist on eravaldusega. Sellistesse kohtadesse on mul alati kerge tõrge
tikkuda. Pererahvas – üks vanahärra koeraga – on pealegi õues.
Pikkade
sajandite vältel oli Keava mõis naabermõisa Ingliste omanike valduses. 1767.
aastal siirdus mõis Gustav von Staali omandusse, kes ehitas 1770–80tel aastatel
mõisa ka esindusliku peahoone. Tollal valminud varaklassitsistlikku peahoonet
iseloomustab kaarakendega kolme akna laiune pealeehitus, mida kroonib kolmnurkfrontoon.
/../ Alates
1853. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Fersenite suguvõsa
omanduses; viimane võõrandamiseelne omanik oli Max von Fersen. 1905. aasta
ülestõusu ajal mahapõletatud mõisahoone taastati algsele lähedasel kujul.
Alates 1950test aastatest on peahoone taas varemetes.
Mõisahoonele
on ainuomased otstel asuvad silinder-
võlvidega tiibehitised (ainulaadsed
Eestis), mida kasutati arvatavasti tõlla-
kuuridena.
Õues hakkab silma
vanast loorehast seatud lillekast. Õiteilu näeb aga ka vareme aknaavades.
Arvukatest
kõrvalhoonetest on kauneim historitsistlik kaarakendega viljakuivati 19.
sajandi lõpuosast. Ülejäänud hooned on reeglina kas varemeis või hävinud.
Mina põgenen
peahoone juurest just nimelt selle kuivati juurde: seal paiknevat toonekurepesa
kaema.
Terve reisi
vältel tundub mulle, et Raplamaal on valge-toonekurgedel olnud
lasterohke suvi. Selles pesas on vähemalt kolm järeltulijat.
Kui uuesti
peahoone juurde tagasi vantsin, on kaaslased vanahärraga jutule saanud. Papi
olevat praeguse mõisaomaniku vanaisa. Muu hulgas öelnud ta, et hoone jäänud
varemetesse taasiseseis-
vumisaja alguses: kuni sinnani olnud seal rahvamaja.
Osundus mõisaportaalist mõni rida tagasi väidab hoopis midagi muud.
Edasi jälle
tolmusele teel.
Veel mõni kilomeeter
edasi, siis peatume lillelisel teepervel.
Muidu poleks ehk
õiget rajakest märganudki, aga õnneks on siin viit olemas.
Keava mägede
lõunapiiril vastu põlde on üksik järskude nõlvadega küngas (kõrgus merepinnast
82 m). See on Linnamägi – muistne Keava linnus. Siinne kants oli
Muinas-Harju lõunapoolseim kaitseehitis /../
Siseõue pind oli 30×80 m, seda ümbritses kivivall, mis nüüdki veel
jälgitav, ja tolle peal palktara. Novgorodi letopissist on teada, et 1054.
aastal tegi äsja troonile tõusnud Kiievi-Novgorodi vürst Isjaslav Jaroslavitš
oma esimese sõjaretke eestlaste maale, kus vallutas linnuse nimega Osek
Kedipiv. See on ainuke kirjalik teade kantsi kohta.
Natuke on tõesti
vaja mäest üles ronida.
Künkale pandud teabetahvel
teab pisut rohkem kui Vikipeedia.
Meeli kinnitab, et ju see ongi teabetahvlil
mainitud kaev.
Merike meenutab lapsepõlve.
Linnamägi
vaadatud, tuleb autod ümber pöörata ning läbi Keava aleviku ja üle raudtee taas
Rapla-Türi maanteele tagasi sõita. Seal pöörame paremale ja sõidame viis
kilomeetrit põhjakaarde (mööda näiteks Valtu tuulikust); siis teeme jälle
parempöörde ning leiame kolm–neli kilomeetri pärast koha nimega Pae.
Väikeses niitmist
ootavas parklas on meie kolmele hobusele parajalt ruumi.
Teabetahvli
suurim tekst teatab, et tegemist on eravaldusega, aga muu olulisem info
on ka siiski olemas, õpperaja skeemgi juures. On veel teinegi, rohke
eesti- ja ingliskeelse tekstiga tahvel, kus kirjas mitu paigaga seotud küll
vanapaganast, küll allmaakäikudest pajatavat legendi. Muidugi, isevärki koht
sundis esivanemaid seletusi otsima.
et.wikipedia.org/wiki/Pae_maastikukaitseala:33 ha suurusel
(Pae maastiku)kaitsealal kaitstakse karstivorme ning ajaloomälestiste
poolest rikast maastikku. Kaitseala moodustati 2006. aastal juba 1959. aastast
kaitse all olnud Pae karstiala baasil. Pae karstialale jääb Eesti mandriosa
suurim karride ala (karr on karstuvate kivimite pinna sisse tekkinud
lahustumisuure).
Mis siis muud,
kui õpperada avastama. Kohe on selge, et niidetud seda mõnda aega pole ja
küllap on matkajaidki olnud napilt.
Kohati tuleb
murda läbi paraja võpsiku ...
... ja ronida üle
tuulemurru.
Aga enamasti on punavalgeid
linttähistusi raja servas küllalt tihedalt, ...
... nii et
suurema jao numbriposte leiame üles. Mingil hetkel siiski eksime rajalt
ja paari vaatluspunkti ei jõua.
Ent tähtsaima
näeme ära: sellised on siis karrid, ....
... karstuvate
kivimite pinna sisse tekkinud lahustumisuurded, nagu eespool öeldud.
Neid suuremaid
uurdeid nimetab skeem karsti-
lehtriteks, ...
... selle päris
suure kohta, kuhu Andrus poolest saadik ära mahub, jääb selgitus
leidmata.
Siin on ka
kultuuripärandit: vanemast ajast lubjaahju jäänused, ...
... uuemast –
metsa unustatud küttepuud.
10.40 oleme parklast tagasi, otsime – aga
õnneks ei leia – puuke ning 10.50 sõidame Juuru poole edasi.
See on jälle
pigem juhus, et teeserva mõisatest jääb Hõredal käimata ja mõisaportaalis Eesti
kõrgklassitsismi üheks tippteoseks nimetatud, paraku hüljatud ja lagunenud
mõisahoone nägemata, ...
... Ingliste
mõisa vaatame aga üle.
www.mois.ee/harju/ingliste.shtml: Ingliste
mõisat (saksa k Haehl) on esmamainitud 1526. aastal, mil ta kuulus von
Anrepitele. /../ Alates 1724. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis
von Staalide suguvõsa valduses, mõisa viimane omanik oli Rudolf von Staal.
Kõrgel soklil
paiknev ühekorruseline barokne kivist peahoone püstitati mõisa 1760. aasta
paiku. L-tähe kujulise põhiplaaniga hoone vasaku tiiva alusmüürid pärinevad
keskajast. Hoonet ilmestas kõrge kelpkatus koos arvukate väljaehitustega. Kolme
akna laiune keskrisaliit on veidi eenduv ning lõpeb katuses kahe korruse
kõrguse massiivse torniga. Tornil oli algselt barokne paisutustega kiiver.
Hoone põletati
1905. aastal, misjärel ta taastati veidi muudetud kujul. Tollal ehitati hoone tagaküljele
astmikviiluga historitsistlik trepikoda.
Võõrandamisjärgselt
asus hoones pikki aastakümneid kool. Hoone põles taas 1984. aastal. /../ Hoone
tornikiiver ja teise korruse väljaehitused on viimase põlemise järgselt
taastatud muudetud kujul. Kaasajal on mõisahoone eraomanduses.
/../ Algselt
oli mõisas ka hulk kõrvalhooneid, kaasajal on neist alles aga vaid riismeid.
Üks tähelepanuväärsemaid kõrvalhooneid oli pikk kaaristuga ait
peahoonest põhja pool. Kaasajal on sellest algkujul alles vaid mõlema otsa
varemed. Aida keskosa on tundmatuseni ümber ehitatud.
Hästi põnev maja
tegelikult: otsa poolt vaadates võiks arvata, et vare, aga pole seda ühti.
Mõisa vastas
hakkavad silma viidad. Kes siis Kalle Hamburgi kartulitalust
poleks kuulnud, aga AS Ingle nõuab kodus guugeldust. Kodulehelt (www.ingle.ee) saab lugeda, et see on suurimaid
kemikaalide edasimüüjaid Eestis. Veab Venemaalt, Hiinast, Rootsist,
Soomest, Hollandist, Poolast ja mujalt sisse üle 300 artikli kemikaale ja
keemiatoorainet ning müüb tööstuskemikaale Baltikumis, Venemaal ja
Skandinaaviamaades. Veel teatab leht, et aktsiaseltsi moto on Maksimaalselt
paindlik ja lühim teenuste kett tootjalt tarbijani!
Märkamata ei jää sild
...
... üle Keila
jõe.
Mõisast jälle
põhiteele tagasi sõites teeme minu eestvõttel peatuse ka Ingliste küla
vahel, kust enne kiiruga läbi tuhisesime.
Tasus peatuda
küll: siin on tore veesilmaga park, ...
... kus mitu
kändu on saanud kodukaunistusülesande ...
... ning kus üle
tiigi kaardub sild ...
... ning tiigis
õitsevad vesikupud.
Pargi sügavusest
leiame algselt kes teab mis otstarbel ehitatud maja, millest nüüd saanud laululava
või kõlakoda.
11.25 läheme taas teele.
Kümme minutit
hiljem peatume Juuru Mihkli kiriku juures, ...
... teisel pool
teed jälle uhkelt kollendav rapsipõld, lilleline maariba servas.
Krutsifiks
kiriku ukse kohal.
www.eelk.ee/h_juuru.html: Kui Juuru
peaingel Miikaelile pühendatud kirik 1300. aasta paiku ehitati, oli tegemist
ühelöövilise, võlvimata ja tornita pühakojaga, nagu olid seda teisedki Harjumaa
kirikud tol kaugel ajal. Praeguse kooriruumi näol on see kolme idaaknaga
algkirik osaliselt alles. Koor võlviti 15. sajandi lõpus, pikihoone aga jäigi
võlvimata. Suured muutused tegi Juuru kirik läbi alles 19. sajandil. 1847
püstitati kõrge pseudogooti läänetorn (tornikiiver hävis pikselöögist 1964.
kevadel, taastati järgmisel aastal). 1893-95 ehitati vana kirik
kubermanguarhitekt Erwin Bernhardti projekti järgi ümber. /../ Ümberehitatud Juuru
Mihkli kirik pühitseti 27. augustil 1895.
Samalt lehelt
saab lugeda, kuidas olla tekkinud Juuru nimi:
Juuru hakatud
kirikut ehitama. Otsitud selleks sobivat kohta. Arutatud ja peetud nõu, kuid
õiget paika pole osanud keegi näidata. Pandud siis härjad vankri ette, laotud
raske kivikoorem peale ja lastud nad sihitult minna. Otsustatud nii: kuhu
kivikoorem ümber läheb, sinna ehitatakse kirik.
Härjad vedanud
koormat hulk aega. Viimaks jäänud vankri rattad suure tamme juure taha kinni ja
kivikoorem vajunud küljeli. Sinna ehitatudki kirik ja pandud talle nimeks Juuru
kirik. (Eesti Kirjandusmuuseum. RKM I 2, 773 (7). Üles kirjutanud Juuru
Keskkooli õpilased 1959. aastal).
Kirikuaias on
säilinud (juurukirik.ee/kirik) viis
kivist rõngasristi, mis on kuulunud ilmselt eesti vabatalupoegadele. Üks neist
pärineb 17. sajandist ja kannab eestikeelset raidkirja „Sihn maggab Paia Jost
üx auwus vannamees kes ellas Waggaste hincka ussko sees Anno 1687“.
Võssa kasvanud
Juuru Vassili Suure õigeusukirikust on õige vähe alles. Võrgupaigast www.ektv.ee/est.uudised.php?uudis_id=2638
võib lugeda, et see olevat olnud üks kaunimaid Baltimaades. Juuru õigeusu
kihelkond moodustati 1887. aastal – luterlusest õigeusku liikumise laine ajal.
1890. aastal kinkis Juuru mõisnik Berend von Maydell kiriku ja kalmistu jaoks
kaks maatükki. /../
Kiriku
projekteeris arhitekt Ervin Bernhardt, kes on Raplamaal lisaks Velise
õigeusukiriku /../ ning mitme luteri kiriku projekti autor. Tema kavandi järgi
on ümber ehitatud ka Juuru Mihkli kirik. Oma loomingule iseloomuliku kellatorni
on Bernhardt Vassili Suure kirikul paigutanud tavatult nurka. /../
Juuru
õigeusklike seas leidus nii eestlasi kui ka venelasi. Kogudus jäi aga
väikesearvuliseks, osa /../ õigeusku pöördunuist naasis hiljem luteri
kirikusse. 1933. aastal oli Harjumaa Apostlik-Õigeusu praostkonna andmeil
koguduses 241 liiget. 60ndaiks oli alles veel kümmekond liiget, 1960. aastal
kirik suleti ning kogudus ühendati Lelle omaga. Hoone sai oma valdusse Mahtra
sovhoos. 70ndate aastate lõpuks olid kuplite katused lagunenud ja seinad
pragulised.
Teel Juurust
Raplasse vaatame keskpäeval kümmekond minuti ringi Maidla mõisa juures.
Sellenimelisi mõisaid
olevat Eestis lausa viis.
et.wikipedia.org/wiki/Maidla_m%C3%B5is_(Juuru_kihelkond): Esimesed
teated Maidla mõisast pärinevad 1452. aastast. Sel ajal Maydellidele kuulunud
mõisa keskuseks oli tõenäoliselt vasallilinnus. /../
17. sajandil
läks Maidla koos Päärdu ja Kullamaa mõisaga Taubedele. /../1800. aastal
omandasid mõisa taas Maydellid. 1919. aastal võõrandati mõis Joseph von
Maydellilt.
Pärast
Vabadussõda andis Eesti valitsus mõisasüdame maad ja hooned autasuks taanlasest
kolonel Richard Gustav Borgelinile, kelle valdusse jäid mõisahoone ja
keskmisest suurem asunikutalu kuni 1930ndate aastate alguseni. Pankroti äärel
olev kolonel müüs oma valdused tolleaegsele välisministrile Karl Selterile,
kelle valduses oli kuni 1940. aasta juunipöördeni. Pärast sõja lõppu 1945.
aastal läksid peremeheta jäänud maad ja inventar Ametiühingute kesknõukogu
abimajandile, kes kasutas neid ligi kolm aastat. 1950. aastast asub endise
mõisa härrastemajas Maidla lastekodu ning hoone on heas korras.
Mõisa ait-kuivati.
Paar minutit
hiljem peatume Nõmme kõrtsi juures. Selle avastas reisisihte valides
Erika ja pani kirja kui võimaliku kohvijoomise koha. Praegu arvame, et kohvi on
ehk veel vara juua ja kügeleme veidi nõutult maja ees.
Mina, mis seal
salata, piirdukski vaid selle ehk paarisaja-aasta vanuse maja väliskuju
uuringuga.
Siis aga avastab
keegi, et kõrts on just mõni minut tagasi, keskpäeval avatud – ja juba me
parvleme baarileti juures. Kohv, selgub, on siin väga hea ja maksab ainult ühe
euro.
Nagu selliste
majade puhul tavaline, osutub ta seest hoopis suuremaks kui väljast tundub.
Ruum, kus meie rüübet võtame, ...
... kannab nime Tantsutall.
Aga on ka väiksemaid ruume: ...
... Kiltrikambris
on tosin veidi mugavamat istevõimalust (foto: www.nommekorts.ee)...
... ning Sakste-
kambris
kaheksa lausa lukstooli. On ka veel kahekümne-
kohaline Kõrtsikamber.
Kui avarasse õue
luusima lähen, ...
... näen tiibhoonet
ja kuulen ühelt teenindajalt, et paar-
kümmend inimest mahuvad jääma kõrtsi öömajale.
Õues on veel
omaette saunamaja.
Kui kodus kõrtsi
kodulehte uurin, saan aru, et ju see üks Rapla rahva pidutsemiskoht ole. Igal
laupäeval on mõni külalissolist või -ansambel, aasta lõpuni kirjas kavas on
mitu mullegi tuttavat nime. Ja vahvaid nimetusi leian kõrtsi menüüst: näiteks
soojad suupisted Vallavaene, Vallasant, Ahh-Sa-Raks, Teine Eesti, Selge Sohk
jne.
Täitsa tore, et
sisse astusime!
Jälle mõni minut
sõitu ja kell 12.40 oleme Rapla kiriku juures parklas. Otsustame, et
kuna küllap on huvid erinevad, võiks igaüks omaette kuni poole kaheni ringi
vaadata.
Olen Raplasse
mõne korra ikka põgusalt sattunud, aga peale kiriku on vist ainus mulle veel
teada ehitis siin nõukogude ajal laineid löönud Rapla KEK-i haldushoone, mille
projekteeris Toomas Rein ja mis valmis 1977. aastal.
Väidetavasti
Eestis rohkem töötavaid kahe torniga kirikuid polegi, kui Rapla
Maarja-Magdaleena kirik ja Tallinna Kaarli kirik.
Legendi järgi
olevat siingi kirik paika pandud härgade tahte järgi: sinna, kuhu nad
kivikoormaga teisel pool jõge hiiepuu all seisma jäid. Esimese kiriku olevat
13.sajandi II poolel ehitanud Padise kloostri tsistertslased. Praeguse kiriku
ehituse algataja oli õpetaja Carl Eduard Malm. Nurgakivi pandi 1899. aastal,
projekti autor oli Rudolf-Morits von Engelhardt, aga teine arhitekt Friedrich
Axel von Howen muutis esialgseid kavu.
1901.aastal
valminud Rapla kirik on üks stiilipuhtamaid uusromaani stiili järgivaid ehitisi
Eestis. Rapla kiriku omapära teiste maakirikutega võrreldes seisneb eelkõige
tema suurtes mõõtmetes ja kahe torniga fassaadis.
Laudadest
võlvid olid Rapla uue kiriku ehitamise ajal väga moodsad. Kiriku koor järgib
gooti kunsti traditsioone. /../ Luteri usu kirikutele tehtud ettekirjutus oli,
et kantslist lugev õpetaja peab olema nähtav ruumi igast punktist. Selleks
ehitati seinte äärde väärid, kuhu paigutati astmetena tõusvad pingiread. Vitraažakende
vapid kuuluvad neile ümbruskonna mõisnikele, kes olid seotud uue kiriku
ehitusega.
/../
Kiriku kantsel
valmis Christian Ackermanni töökojas 1700. aastal. Altariseina valmistas Rapla
kirikule Lüübeki päritoluga Tallinna meister Quirinus Rabe 1737. Altarimaali
autoriks on Carl Siegismund Walther, 1862.
Rapla kiriku
esimese oreli ehitas 1841.aastal kohalik köster Ludwig Johann Karell. /../
1939.aastal valminud heakõlaline vendade Kriisade orel on juba kolmas
Rapla kirikus.
Meie reisi aegu
oli parajasti täies hoos XXI Rapla kirikumuusika festival.
Kirikuaias
paiknev Jaan Koorti loodud kuuemeetrine Saaremaa dolomiidist mälestusmärk
Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Rapla kihelkonna meestele
(1923). Langenuid oli
kokku toona 142. 1940. aastal lõhutud sammas taasavati 23. juunil 1989,
skulptoriks Tõnu Maarand.
Kiriku kõrval
asuv pastoraat on teadaolevalt Rapla vanim hoone – ehitatud 18. sajandi
viimasel veerandil.
Pastoraadi ette
on istutatud Priiuse tamm: 1816. aasta pärisorjuse kaotamise auks. Puu
täpne istutusaeg ei ole teada.
Kiriku juurest
viib üle Vigala jõe ...
... Kivisild
et.wikipedia.org/wiki/Rapla_kivisild: Sild ehitati
arvatavasti 19. sajandi lõpul vana puusilla asemele /../ Kahe kaarega paekivist
kaarsild on 27,5 meetrit pikk ja 8 meetrit lai.
/../ Sild renoveeriti põhjalikult 2009. aastal.
Rapla kivisild
on Rapla linna sümbol ning ta on kujutatud endise linna ja praeguse Rapla valla
vapil.
Ega muud jõuagi,
kui natuke piki peatänavat, Tallinna tänavat kõndida.
Majas nr.9 ...
... on
noorusaastatel elanud helilooja Raimond Valgre.
Kenade majade ja
parajalt rohke haljastusega tänava ääres ...
... märkame ka
Rapla kultuurikeskust ...
... ning kaht
omapärast taiest. „Alu mõisahärra“ (2006) loojad on skulptor Raimo
Kuusik ja sepp Toomas Tõnisson ja ...
...
„mälestussamba“ püstitamise põhjus on tahvlil kenasti kirjas.
Kultuurikeskuse
ees paiknevat skulptor Elo Liivi „Rapla linna pead“ ...
... tuleb
hoolikamalt uurida.
Tartu tudengite
peapesu komme – seal teadagi Karl Ernst von Baeri mälestussambal – on jõudnud
ka Raplasse: siin pestavat kevadeti seda „Rapla linna pead“. Pesijaks mitte
tudeng, vaid kohaliku võimu esindaja ning pesuvahendiks mitte šampus, vaid
šampoon.
Tegelikult on mul
kindel soov Rapla kohta teabematerjale hankida. Paraku ei satu vajalikku
suunaviita enne märkama, kui on juba kiire ja käsil tagasitee kohtumispaika.
Siiski jõuan
korraks turismiinfo-
punktist läbi söösta ja saada lahkelt perenaiselt
Helikalt peotäie trükiseid.
Anne soovitusel
sõidame läbi ka 1780. aastal rajatud Rapla kalmistult, kus mitmete
tuntud nimedega perekondade, näiteks Lilienfeldide, Krusensternide ja
Tiesenhausenite, aga koguni ka Nipernaadide viimsed puhkepaigad.
Kell 14 hakkame liikuma Alu mõisa poole ja laseme
ennast alguse eksitada asjaolust, et surnuaed asub Alu teel: viimane muutub
kohe pärast kalmistu parklat kergliiklusteeks.
14.10 oleme kohal. Uhket peahoonet on päris
raske pildile saada: kõrghaljastus segab.
Alu mõisast (saksa k Allo) pärinevad esmateated 1409.
aastast. Mõis oli arvatavasti juba keskajal kivihoonestusega. 17. sajandil
kuulus mõis von Uexküllidele ja von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt vahetas
ta palju omanikke; ta on olnud nii von Rosenite, von Bistramite kui ka von
Tiesenhausenite suguvõsade valduses.
1858. aastal
omandas Alu mõisa naabermõisa Sikeldi omanik Otto von Lilienfeld. Ta lasi
lammutada vanemad arhailiste keldritega hooned ning hakkas rajama uut
peahoonet. 1862. aastal alustati ehitustöid Narva Kreenholmi arhitekti Paul
Friedrich Wilhelm Alishi juhtimisel; hoone valmis 1875. aastal lõplikult aga
Friedrich Modi projekti järgi.
Tulemuseks oli
Eesti üks omapäraseid neogooti stiilis mõisahooneid, mille massiivne
kuubikujuline vorm, viiekorruseline nurgatorn ning sakmeline rinnatis
olid mõjutatud keskaegsest linnusearhitektuurist.
Rudolf von
Lilienfeldilt 1919 võõrandatud mõisahoones asus 1920–30tel aastatel kool, peale
teist maailmasõda oli ta Eesti Põllumajandustehnika omanduses.
1999. aastal
omandas mõisahoone Kaitseliit, kes rajas sinna oma õppekeskuse.
Seoses sellega restaureeriti mõisahoone 2000. aastate algul.
Meie innukad
naised peavad sel uksel ka läbirääkimisi sissepääsu teemal, aga tulemusi need
ei anna.
Peahoone
juures asub maaliline park koos tiigiga.
Ses kenas pargis
hakkab silma üks huvitav kivi ...
... ja väike sild,
...
... peahoone
juures on hoolitsetud roosiaiake.
Kõrvalhooneid
on säilinud vähe, vaatamis-
väärseim on neogooti stiilis ait.
Siinsed
toonekurepojad jäävad loendamata: pesa on liiga kõrgel.
Kõige suurema
huviga uurime väga omapärast mälestusmärki, mille olemasolust ei teadnud meist
vist keegi. See avati 26. juunil Kaitseliidu kooli 9. aastapäeval Kaitseliidu
ja seltsingu Kivihunta koostöös ning seda kutsutakse mälestusmärgiks
kõikidele purustatud mälestusmärkidele.
Mälestusmärk on
kokku pandud 30. septembril 1923. aastal Rapla kirikuaias avatud ja 1940.
aastal purustatud mälestussamba originaal-
tükkidest. See on seesama Jaan Koorti
Saaremaa dolomiidist 6,4 meetri kõrgune sammas, mille koopiat Raplas uurisime..
Mälestusmärgi
külgedel on rohkesti lugemist.
Teised plaadid
kannavad pealkirju „Rapla mälestusmärgi loomise lugu“, „Mälestusmärgi
taastamise lugu“ ja „Hävitatud mälestusmärkide mälestuseks“.
Samba jäänused
kaevati Alu mõisapargi servas välja 1988. aastal. Paraku polnud nad samba
taastamiseks enam kõlbulikud ja Rapla kirikuaeda rajati vana samba koopia.
Originaalsamba säilinud tükke hoiti algul Mahtra talurahvamuuseumi juures ja
hiljem Rapla kirikuaia pargi tagaosas.
Kaitseliidu
koolile tegi ettepaneku oma õuel vana samba tükkidele koht leida seltsingu
Kivihunta liige ja Kaitseliidu taasasutaja Toomas Tõnnisson (uudised.err.ee/index.php?06207882).
Tähelepanu köidab
mälestusmärgil kasvav tore taime. Kodus uurin ülemuselt, botaanik Toomas Kukelt
järele: see on müürlill, Cymbalaria muralis. Sissetoodud liik, tal on
omapärane nähtus geokarpia – viljad käänduvad mulda või kaljupragudesse,
kinnitab Kukk.
Lahkume Alult 14.30.
Esialgse programmi järgi pidime siit suunduma Jalase maastikukaitsealale –
ja seda me teemegi: eile sai ju käidud küll, aga looduse poolest huvi pakkuvad
kohad jäid leidmata. Eile lähenesime lõuna-, nüüd põhjakaarest, kuna edasi on
kavas sõita Varbolasse. Paraku on tulemus sama, mis eile: ühtegi viita ega
plaani me teeservas ei avasta.
Olgu siis
vähemalt kirjas, mida näha lootsin (www.eestiloodus.ee/artikkel495_482.html):
Jalase külast
põhja poole jäävat suurt lookõrgendikku hüütakse Abrumetsaks,
lõunapoolset Oodava nõmmeks, ida poole jääb Lipstu nõmm. Neil
kõrgendikel katab suurtel aladel paekihte väga õhuke mullakiht, paiguti see
puudub hoopis, kogu ala on tugevasti karstunud. Abrumetsas ja Oodava nõmmel
köidavad tähelepanu abrud, mis on kujunenud aluspõhja jääajaeelses kulutuses:
need on väga eriilmelised, kuni paari meetri sügavused lohud. Mõne abru põhjas
on väike allikas, mõnes vesi neeldub, mõne põhi on soostunud ning kattunud
lodumetsaga.
Kõrgendike
nõlvadel paljanduvad kohati kuni poolteise meetri kõrgused astangud, need
tähistavad kunagise Balti jääpaisjärve rannajoont. Kõrgendikke ümbritsevad
soised metsad, mis lähevad üle rabadeks: põhjas on Sõbessoo, lääne pool Parka
ja Kõrvetaguse raba.
Järgmine
peatuspaik on Varbola linnamägi. Tuleme parklas autodest välja kell 15.10
ja võtame sissejuhatuseks ette lõunasöögi.
Keha kinnitatud,
lähen esmalt vaatama seda, mis jäi silma siiasõiduteel, veidi maad enne
parklat. Esiteks mõned vägevad puud, mis mõjuvad kui sissesõiduvärav,
...
... siis ohvrikivi,
millele keegi pannud kalmuküünla, ...
... ja Põlli
küla kenasti kujundatud teabetahvel.
www.pollikyla.ee/: Põlli küla on 2472 ha
hajaküla, kus talukohti kasutatakse nii alaliseks elamiseks kui ka
suvekodudena. Küla on väärtusliku loodusmaastikuga ning ajaloolis-kultuurilise
tähtsusega paik – kõige ilusamaks, huvitavamaks ja omapärasemaks objektiks
Põlli külas on Varbola linnus. Varbola maalinn on üks Muinas-Eesti suurimaid
linnuseid.
Vahetult enne
parklat on Toomas Ehrpaisi mälestuspink, mis avati mullu augustis
Varbola puupäevade ajal ja mille on meisterdanud Hiiumaa meister Ivo Mänd.
maaleht.delfi.ee/news/mets/metsuudised/metsamees-toomas-ehrpaisi-malestuseks-valmis-pink.d?id=64811502:
Toomas Ehrpais (1947–2002) oli Vardi metskonna kauaaegne metsaülem, kes oli
ka Varbola puupäevade korraldamise tava algataja ja üks peakorraldajaid oma elu
lõpuni. Pühendunud metsamehena ei piirdunud ta tegevus metskonnaga, vaid ta oli
aktiivne paljudes eluvaldkondades.
Pink on
valmistatud jalaka- ja tammepuidust – keskel olev Toomas Ehrpaisi kujutav
skulptuur ja pildil vasakule jääv inimesekujutis on jalakast ning istmeplangud
ja linnukujutis on tammest.
"Pingi
servadesse jäävad lind ja inimene on sümboolsed ja näitavad, et Toomasel, kes
elas keset loodust ja inimesi, oli mõlemal pool oma kindel roll ja koht,"
ütles Ivo Mänd.
Pink praegu veel
oma paika ei jää, kuna vajab töötlemist. Püsipingina paigaldatakse see samasse
kohta järgmise aasta augustis, kui linnusele naasevad ka nelja kuninga
puuskulptuurid.
See on kõik väga
kena. Ja eemalt paistab üsna kena ka linnamäe nõlval kõrguv piiramistorn.
Paraku on see
lähemalt vaadates üsna nirus seisus, ...
... nii et keelusilt
on igati loogiline.
Ronin nõlvast
üles ringvallile. www.puhkaeestis.ee/et/varbola-linnamagi:
1212.
esmamainitud Varbola linnus on Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suuremaid ja
võimsamaid muinaslinnu.
Loometsa
põlispuude varju looduslikule paeastangule rajatud 576 m ringvall on 2–5 m
kõrge. Paekivimüürile lisandus mitme meetri kõrgune palkidest kaitserajatis.
Ringvalliga
piiratud plats on korralikult niidetud ...
... ja leidub ka
teabetahvleid. Näiteks saab teada, et see siin on kaev.
Varbola enim
pildistatud motiiv on küllap läänevärav.
Läänevärav on
lahtikaevatud ja rekonstrueeritud
Huvitav teada:
• Müüride ladumiseks
veeti kohale veerand miljonit hobusekoormat paekivi
• Varbola
linnus jäi kõigi vaenlaste poolt vallutamata
• Siin näed
piiramistorni, kiviheitemasinat ...
... ja müürilõhkujat
Võib-olla olen
lihtsalt pahuras tujus, aga olen Varbolat pidanud peaaegu kultuslikuks ja
popiks kohaks, seepärast on mu üldmulje mõningane pettumus. Kindlasti
soodustavad seda tunnet viltuvajunud viidad .
... ning pooleldi
mädanenud ...
... või lausa
ümber kukkunud puukujud. Jälle kord mõtlen, et ju on RMK oma hoole alla
kahmanud siiski liiga suure tüki, mida lihtsalt ei suudeta korras hoida.
Kell 16 läheme jälle teele – Tallinn-Pärnu
maanteele, kus pöörame paremale. Ning 11 kilomeetri pärast jälle paremale:
Hageri ja Kohila peale. Käbiküla ja Pihali vahel liigume korraks Harjumaal,
siis jõuame taas Raplamaale tagasi. Kernu-Kohile tee esimene ots on väga
käänuline, Harjumaa lõigus tugevalt profiilis kurvidega. Ja teeservas on jälle
väga kena maastik uhkete männikõverikega.
16.22 peatume Hageri
Lambertuse kiriku juures.
www.eelk.ee/~khageri/index.php?txt=3:
Esimene kirik ehitati Hagerisse Taani misjonäride poolt arvatavasti juba
1221. a. Ei sellest ega
ka järgnevast kirikust pole peale nime säilinud tänaseni midagi. Püha Lambertus
on Eestimaal tundmatu pühak. Peale Hageri ei ole meil ühtegi teist selle pühaku
kaitse all olevat kirikut.
/../
1886.aastal kirikuõpetajaks saanud August Hörschelmanni eestvedamisel asuti
planeerima aga täiesti uue kiriku ehitust. Luba saadi selleks 1889. a.
Viimane
jumalateenistus vanas kirikus peeti 9. sept.1890. a. ja uus kirik pühitseti
kasutusse 13. sept. 1892. a.
Uue kiriku
projekt on tehtud kubermanguvalitsuse arhitekti Erwin Bernhardi poolt ja
ehitajaks oli meister Lukk Koselt. Uue jumalakoja arhitektuur kõneleb
historismiajastu keeles – tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus on
kokku sobitatud romaani, gooti ja idakiriklikud kirikuehituse kogemused.
Kirikaias hakkab
silma von Brevernite hauaplats, ...
... samuti üks
rõngasrist.
Otse kiriku
kõrval asuv Hageri hooldekodu avati 2001. aastal (www.hagerihooldekodu.eu/).
16.45 paiku oleme Kohilas.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kohila: Kohila on alev
Rapla maakonnas Keila jõe kaldal, Kohila valla keskus. Enamik Kohila
poode asub Vabaduse tänaval. Alevis on palju parke. Seal asub Raplamaa suurim
eestikeelne gümnaasium, spordikompleks ning kaasaegne staadion.
Need on muidugi kõik
toredad kohad, aga meie tahame näha esmajoones kaht siinset mõisat. Umbes kolme
ja poole tuhande elanikuga alev on liiga suur selleks, et umbropsu otsida.
Paari juhatuse
järel jõuamegi Tohisoo mõisa juurde.
www.mois.ee/harju/tohisoo.shtml: Tohisoo mõis (saksa k Tois) on asutatud
arvatavasti 17. sajandil. Tollal kuulus mõis Burtidele. Põhjasõja järgselt
vahetas mõis mitmeid omanikke – ta on kuulunud nii von Bellingshausenite, von
Bockide, von Essenite kui ka von Korffide aadliperekondade omandusse.
1744. aastal
siirdus mõis päranduse teel Berend Johann von Wrangellile. Von Wrangellide
aadliperekonna omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa
viimane omanik Benita von Wrangell abiellus 1920. aastatel rootslase Carl
Mothanderiga; nende kätte jäi osa mõisasüdamest kuni 1939. aasta
ümberasumiseni. Carl Mothander on kirjutanud balti aadlike elust raamatu
”Parunid, eestlased ja enamlased”, mis on eesti keeles ilmunud 1997. aastal.
/../
Praegune
historitsistlik peahoone valmis mõisas 1910. aastatel. Hoonet iseloomustab
maakivist vundament ning keeruka kujuga viilud fassaadi kolmel risaliidil.
Peasissepääs on kujundatud väikese hulknurkse eenduva ehitisena. Tagakülg on
keskelt kahekorruseline ning seda ilmestab keskosas väike veranda.
Nagu fotolt näha,
on käsil mõisa noorenduskuur.
Kaaslased on
jälle usinad ka sissepääsuvõimalusi uurima ja lahke perenaine lasebki meid
majja.
Võõrandamisjärgselt
kolis peahoonesse kool. Kooli tarbeks ehitati 1938. aastal hoone fassaadiosale
peale teine korrus. Tagafassaad on säilitanud enam-vähem algse välimuse.
Kaasajal paikneb mõisahoones Kohila Koolituskeskus. Mõisaparki on rajatud
keraamikakoda.
Kõik on kena ja
korras ning majas leidub toredaid detaile: ...
... keerdtrepp,
...
... huvitavate ornamentidega
radiaatorid, ...
... isemoodi valamu.
Ja kõikjal on
rohkesti kunsti, ...
... kohati üsna
iseäralikku.
Need vaibad on
tekstiilikunstnik Ehalill Halliste näitus „Tanu all. Eesti mõrsjad ja
noorikud“.
Olime juba kodus
mõisa veebilehelt lugenud, et just meie sealoleku ajal peaks Tohisoo mõisas
toimuma suurevormilise keraamika sümpoosion. Nii ongi – ja lahke
perenaine lubab meid seda ka keldrikorrusele piiluma: neisse ruumidesse, kus
uks on pärani, saab sisse piiluda.
On igasuguseid
põnevaid taieseid, see siin näiteks pole ju midagi muud kui pirakas hernekaun.
Kui majast välja
tuleme, vaatame õues üle keraamika põletusahju.
Mõisa juurest
tuldud teed tagasi sõites palun kiire pildistuspeatuse: vabadussõja mälestussamba
juures.
Samba kavandi valmistas kujur A. Starkopf.
Nurgakivi paigaldati 5. juunil 1938. Sammas avati 9. juulil 1939. Sammas lõhuti
20. juunil 1941 kohalike punaste võimumeeste korraldusel. Kohalikud mehed
suutsid sõdurikuju päästa, viies öövarjus skulptuuri Posti tänavas oleva maja
trepikotta. Saksa okupatsiooni ajal toodi sõdurikuju tagasi, samba alus korrastati
ja taasavati 26.juulil 1942. Mälestussammas hävitati 1944. a hilissügisel.
Pronkssõdur ja kirjadega tahvlid kisti samba küljest lahti, mõni aeg hiljem
lammutati ka graniitosa ja tükid visati lähedalolevasse jõkke. 50. aastatel oli
samba asukohta paigaldatud kipsist pioneer tuviga.
Samba
taastamisjoonised koostas Kohilast pärit arhitekt M. Hammer. Kivitöö tehti
Kohila kivitööstuses. 23. juunil 1991 pandi nurgakivi, sammas taasavati 23.
juunil 1993.
Autoaknast jääb
Kohila lõunaservas silma ka endine vesiveski, kus asub praegu baar. Peatuse
teeme Kohila Eesti Apostliku Õigeusu Angerja Issanda Taevaminemise kiriku juures.
Kirik on ehitatud
aastail 1899–1900 arhitekt Vladimir Lunski projekti järgi ja pühitsetud 28.
jaanuaril 1901. Sõna Angerja tundub mulle kiriku nimes päris veidrana. Kui aga
pärast Pahkla poole sõidame, märkame sama nimega küla. Küllap siis kogudus ja
kirik selle järgi oma nime ongi saanud.
Ja veel üks kiire
fotopeatus: üle Keila jõe viiva jalakäijatele mõeldud vantsilla pärast.
Sõidame uuesti
alevi keskele ja sealt teise mõisa, Kohila mõisa juurde.
www.mois.ee/harju/kohila.shtml: Kohila mõisat (saksa k Koil) on esimest
korda mainitud 1438. 16.–18. sajandil kuulus mõis von Wrangellide perekonnale,
alates 1771. aastast kuni 1906. aastani aga von Brevernite aadlisuguvõsale, kes
ehitasid mõisakompleksi ka esinduslikumalt välja. Hiljem kuulus mõis Kohila
Paberivabrikule.
Keila jõe
vasakul kaldal paiknev kahekorruseline stiilne klassitsistlik peahoone on
ehitatud 19. sajandi esikümnenditel. Lamedate katustega hoone keskosa kaunistas
võimas kuue sambaga portikus. Hoone otsad olid ühekorruselised. Peale 1905.
aasta põletamist taastati hoone muudetud kujul — kõrge katusega, otsaviiludega ja
ilma portikuseta. Portikuse asemele rajati postidele toetuv kinnine veranda.
Teine veranda
lisati hoone tagaküljele. Kaasajal on hoone eravalduses, selle vasakus
tiivas tegutseb kauplus.
Suur osa mõisa
kõrvalhooneid olid paigutatud mõisa peahoone esise ovaalse auringi
äärtesse. Enamik kõrvalhooneid olid vormilt tagasihoidlikud (paljud säilinud).
/../ Kaasajal on mõisasüda jäänud Kohila alevi piiresse, mõisa sihitee on
muutunud alevitänavaks.
Ei oska kusagilt
leida, mis on olnud selle korstnaga kõrvalhoone esialgne otstarve.
Igatahes praegu
näib siin pesitsevat raamatukogu.
1893. aastal Keila jõe äärde ehitatud mõisa
väike paberiveski arenes 1907. aastal suureks paberivabrikuks. Tänaseni töötava
vabriku hooned paiknevad teisel pool mõisat jõe paremal kaldal, olles 1960-80.
aastatel tugevalt ümber ehitatud.
Üle jõe me minema
ei hakka; eemalt vaadates jätab vabrik igatahes nii hüljatud mulje, et ei
tahaks isegi uskuda, et ta siiani tegutseb.
Kohila mõisa
juurest asume teele 17.40 paiku, nii et varuvariandina programmi pandud Pirgu
ja Seli mõisad jätame mõne tulevase reisi jaoks ning siirdume seiklema
väikestele teedele – otsima Pahkla Suurkivi.
Üsna peagi saame
aru, et oleme nõukogude-
aegse sõjaväe-
baasi maadel. Jälle üks
tagantjärele-
tark näide kehvast ettevalmistusest: alles seda blogi kirjutades
saan teada, et kolleeg Katre Palo on Pahkla raketibaasi
kivihiiglastest kirjutanud põhjaliku matkarajaloo juba 2011. aasta
oktoobrikuu Eesti Looduses.
Selle loo najal
olnuks minek kindlam, mitte selline ebalev nagu nüüd – kuni ometi annab üks
viit teada, et oleme õigel teel.
Kaks aastat
tagasi kirjutas Katre: Raketibaasi ja rändkive tutvustav matkarada on siiski
veel küpsemisjärgus, nõnda ei leia ka meie selle alguspunkti ega muid
tutvustavaid stende. Kuid loodetavasti paigaldatakse lähitulevikus siia
teabetahvlid ja rajatähised, senikaua saab põnevamad paigad edukalt omal
algatusel läbi käia. Paraku pole Katre lootused (veel) täitunud: tema loo
juureski fotol näha “vanemat sorti skeem” on siiani ainus teejuht, pealegi
on ta jalg vahepeal läbi mädanenud.
Veidi kindlust
lisava teabe saame siiski kätte.
Mägrakivi ehk Määrakivi leidmisega pole
raskusi; et ta suurus selgem oleks, on Helgi mõõduks kõrval.
Teabetahvlil on kirjas: Mõõtmed: 7,2 x 7,0 x 3,7 m,
ümbermõõt 20,4 m / Lugu: Kuna kivilõhest viis tunnel alla koopasse, kuhu
inimene ligi ei pääsenud, siis arvati, et seal elab mäger. 1930-ndatel laskis
Torupilli Kustas mägra maha ja sellega leidis ka kinnitust, et mäger seal
tõepoolest elas.
Puude vahelt
paistab vist ka Lasketiirukivi, aga me otsustame mitte hakata läbi võpsiku
trügima, vaid suundume põhisihi poole.
Peagi jõuame
järgmise viidani.
Ja siin ta ongi: Eestimaa
Kivide Kuningas ehk Pahkla Suurkivi.
www.puhkaeestis.ee/et/eestimaa-kivide-kuningas-e-pahkla-suurkivi: Pahkla Suurkivi on rändrahn, mille
ümbermõõt on 29,5 m ja kõrgus 4,4 m. See ei ole Eesti suurim rahn, ometi on ta
oma majesteetliku olekuga kuninga nime ära teeninud.
Pahkla mõisasaksad olla kivil pidu pidanud
ja tantsugi löönud.
Seda viimast võib
uskuda küll: kivipealne on suur ja sile.
Taas osundan
teabetahvlilt: Mõõtmed: 10,0 x 8,0 x 4,8m, ümbermõõt 29,5 m / Legend: /../
Kivilõhesse kukkunud mõisahärra kulduur pidavat seal tänaseni olema.
Rahnu peal
lõhedes kasvuvõimaluse leidnud taimed on joonistanud sinna toreda rohelise
risti.
Katre on oma loos
kirjutanud sellestki, et Pahkla Suurkivi juurde olevat saanud ka raketibaasi
aegadel: Tol ajal kulges tee kuningkivini põhja poolt, mitte läbi
sõjaväeala. Juurdepääs tähendas sel ajal jalutuskäiku mitmekordse
okastraataiaga palistatud koridoris, samuti oli kivi ise aiaga külgedelt
piiratud.
Kuna kõige uhkem
kivi on nähtud ja kell juba 18.30, ei hakka me enam Mari nutukivi ja
teisi vähemaid rahne otsima, vaid asume taas teele. Korraks kaalume ka
võimalust üritada otse Tallinn-Tartu maanteele jõuda, aga teed tunduvad
kahtlaselt kitsad ja auklikud ning nii sõidame üle nelja kilomeetri juba
tuttavaid militaarradu Salutaguse-Tammiku teele tagasi.
Üks erisoov on
mul veel: kuna oleme väga lähedal Tuhala nõiakaevule, tahan sealgi ära
käia. Piinlik tunnistada, aga mul on see populaarne koht siiani nägemata.
Kümmekonna
sõiduminuti järel jõuame Harjumaa piirile ja sealt mõne minutiga soovitud
paika.
Millegipärast kujutasin seda kohta hoopis teistsugusena ette.
Vikipeediast loen, et Tuhala nõiakaev ei olegi Tuhalas, vaid Kata küla
territooriumil.
et.wikipedia.org/wiki/Tuhala_n%C3%B5iakaev:
Kaev hakkab suurvee ajal vett üle ääre ajama, kui vee vooluhulk Tuhala jões
on vähemalt 5000 liitrit sekundis ja Eesti pikima, Virulase karstikoopa kohal
on veetase 2,35 m kõrgemal kui Nõiakaevu pealne plate. Tuhala nõiakaev „keeb“
välja kuni 100 liitrit vett sekundis. On unikaalne karstiallikas, kuna veesurve
tekib Tuhala maa-aluses jões ja tegemist ei ole arteesia kaevuga.
Kenasti korras
platsil on mitu mälestuskivi või tähist. Geoloog Ülo Heinsalu uuris Tuhala
karsti.
129 aastat on
samas jagatud koolitarkust.
Tuhala
looduskeskuse seinal on
...
...
mälestustahvel skulptor Ülo Õunale, ...
... õuel aga mitu
Ülo Õuna teost. Palusin jälle pildile ka mõõdupuu, seekord Andruse.
Isegi Tuhala
energiasammas on väärinud kiviplaati.
Nii me siis
toimetame: kes kallistab energiasammast, kes uurib, kas kaevust suvelgi ikka ka
vett saab, kes klõpsutab pilte.
Veidi maad
Nõiakaevust suure maantee poole juhatab viit meid veel ühe vaatamisväärsuse
juurde.
Ka Tuhala
Kaarli kirik asub Kata külas.
et.wikipedia.org/wiki/Tuhala_kirik: Kirik ehitati aastatel 1775–1777. Tuhala mõisniku
Carl Johann Mellini järgi sai see nimeks Kaarli kirik. 1863. aastal ehitati
barokne kirik teatud määral neogooti stiilis ümber. Kiriku läänekülge lisati
massiivne torn.
Siis on tõesti
aeg hakata kodude poole sõitma: kell on juba 19.15. Tartlased kogunevad
jälle kõik Andruse, tallinlased Merikese ja jõgevamaalased Meeli autosse. Teise
päeva peatused, kaardi servale jääv Tuhala välja arvatud, on märgitud
sellel kaardil; oli teisi üsna rohkesti.
Kaheksa
minutit hiljem jõuame Aruvallas Tallinn-Tartu maanteele.
No comments:
Post a Comment