Viis
järgmist tundi meie pikast reisipäevast mööduvad Pregolja kallastel, sestap
siis veidi ka sellest suurimast tervenisti Kaliningradi oblastis voolavate
jõgede seas.
Venelaste
Прего́ля on preisi keeles Preigara või Preigile, leedu keeles Skara või
Prieglius, saksa keeles Pregel. Mulle tundub harjumuspäraseim kasutada seda viimast nime.
Jõgi suubub
Kaliningradi/Wisła lahte, tema pikkus on 123, koos pikima lisajõe Angrapaga 292
km. Jõe valgla on 15 500 km2, niisiis oblasti pindalast veidi suurem.
Pregel saab
alguse Tšernjahhovski linna lähedal, Instrutši ja Angrapa ühinemiskohas.
Instrutši saksapärane nimi on Inster, enne sõda kandis Tšernjahhovsk Insterburgi nime, niisiis „loss Insteril“.
Staraja
Pregolja – vaade üle
Kanti saare kulgevalt estakaadsillalt.
Tšernjahhovski
juures 20, Kaliningradis 80 meetrit lai ning ülemjooksul 2–3 ja alamjooksul
8–16 meetrit sügav Pregel on kogu pikkuses laevatatav.
Pärast
Gvardeiskit (Tapiau) linna, Ozerki küla lähedal hargneb Pregel kahte rööbiti
voolavasse harusse. Põhjapoolne kannab nime Novaja Pregolja, Uus Pregel, ja
lõunapoolne Staraja Pregolja, Vana Pregel. Paljude kohtades on jõed lisaharudega
ühendatud ja nii moodustub hulk saari. Viimane neist enne jõesuuet on Kneiphof
ehk praegusaegse nimega Kanti saar; selle järel ühinevad Vana ja Uus Pregel
jälle ühtsesse sängi.
Just Kneiphofi
me nüüd kaema lähemegi. Sõidame esmalt üle saare – mööda Lenini prospekti
estakaadsilda. Jätame bussi 13.20 Staropregolskaja kaldapealsele ning
saame korralduse olla 15.15 Viktoria kaubanduskeskuse juures Meesilla lähedal.
Saarele läheme
mööda estakaadi, ...
... minnes jääb
silma esinduslik hoone jõe lõunakaldal. Mõni allikas nimetab seda meremeeste
kultuuripaleeks, teine noorte kultuuri-
keskuseks; ehk on majas ruumi mõlemale.
Aga ehitatud on see aastail 1870–75 Bremeni arhitekti Heinrich Mülleri projekti
järgi börsihooneks.
Nagu kogu
kesklinn, oli seegi hoone pärast brittide 1944. aasta õhurünnakuid varemetes,
jäi sellisesse seisu rohkem kui 20 aastaks ning leidis sageli kasutust
filmivõtete paigana. Näiteks olevat siin üles võetud Revaz (Rezo) Tšeidze
kuulsa filmi „Sõduri isa“ (1964) lõpustseenid. Väidetavalt olevat maja 1967.
aastal lõpuks taas üles ehitatud sellepärast, et asjatundjad leidnud hoonel
vene uusklassitsismi elemente! Maja väliskuju taastati üsna algupärasena,
interjöör aga kavandati ümber.
Suumin
estakaadilt lähemale Kneiphofi suure naabersaare Oktjabrski (vana nimega
Lomse) põnevad hooned; neid vaatame pärast lähemalt.
Raske oleks mitte
nõustuda Margitiga, kes ütleb, et estakaadi ehitus rikkus suure osa saarest
ära. Sillaalune olevat paik, kuhu pimedas on õigem üksi mitte tulla. Ja
kole näeb see välja tõesti.
Vaade estakaadi
juurest ida poole on hoopis kenam. Valge laik tee vasakus servas on muidugi
pruutkleit. On reede ja noorpaare näeme veel ja veel.
Me oleme
Kaliningradis korra varem käinud, tõenäoselt 1971. aastal, kui olin Gussevis
sõjaväes. Ainus udune mälupilt sest kaugest ajast on just nimelt siit
Kneiphofilt, aga nüüd ma seda tegelikkusesse paigutada ei oska: näen mälusilmas
hoopis mingit küngast ja suurt varet sellel, kust üksildasena tõuseb esile
Kanti hauaorv.
Pistan siia
veelkord eelmises blogipostituses juba toodud Merian-Erbeni kaardi 1652.
aastast (allikas: Wikimedia). Just kaardi keskel, Vana Pregeli suurest
käänust loodes, on Kneiphof. Pole raske märgata, et 17. sajandi keskel oli ta
maju täis: see oligi ju omaette väike linn. Nimi tulenevat preisikeelsest
sõnast knypabe, mis tähendab üleujutatavat ala.
Nurgake
sõjaeelselt Knephofilt: Jacobi ja Sinise torni tänavate ristmik, taustal –
katedraali torn (allikas: Wikimedia).
Alul
spetsialiseerus linn kaubandusele ja laevandusele. 19. sajandi lõpus oli olemas
oma raekoda, katedraal, mis kasutusel ka kogudusekirikuna, ja tihe hoonestus.
Ehituslikult ja arhitektuurselt oli linn lihtne: kitsad kõrged fassaadid,
valdavalt 4,5 või 5,2 meetrit ühe, harvem kahe trepikojaga, kus kitsas ebamugav
trepp; iga fassaad eristus naabritest dekoori ja kaunistustega. Vesine pinnas
raskendas massiivsete hoonete ehitust: maasse oli vaja rammida pikad
tammevaiad. Aga kaubanduslikus mõttes tähtis asend kahe maismaa- ja ühe veetee
ristumiskohal sundis elanikke mitte mõtlema kulutustele, kui oli vaja pinnast
tugevdada.
Inglise
pommitajate rünnakutes purustati Kneiphof peaaegu täielikult. Suhteliselt palju
jäi alles vaid katedraalist. Kui Königsberg jäi pärast sõda Nõukogude Liidule,
oli saar aastail 1945–53 kasutusel kui kivimurd. Kuna polnud sugugi selge, kas
linn jääb ikka venelastele, veeti siit välja kõik, mida vedada andis; varemed
lammutati tellisteks, need laeti praamidele ja veeti taastustöödeks Leningradi.
Esimeses järjekorras lammutati jõele lähemal olnud majad, seda ka juhul, kui
hoone olnuks taastatav. Taastamise mõtet ei tulnud toona kellelegi pähe.
1970. aastatel
muudeti saar esmalt „dendropargiks“, hiljem „Skulptuuride pargiks“. Tõuke
selleks andis estakaadsilla rajamine. Praegu leiab enamik arhitekte, et sellise
silla mõte oli halb, kuna on igasugusest kasutusest välja jätnud veerand saart.
Toona oli see aga julge insenerimõte, mis leevendas kesklinna suuri liiklusprobleeme.
Sellest samast
Vikipeedia artiklist leiab ka ülevaate ideedest, mille järgi on tahetud muuta
Kneiphofi alates 1990. aastatest, kui Kaliningrad avati välismaalastele. Mõni
neist on olnud üsna pöörane, näiteks leningradlaste pakutud kõrgetele
sammastele paigutatud skulptuurid, põhiliselt Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni
teoste tegelastest. Hoopis enam meeldis linlastele kohaliku arhitekti Juri
Zabuga kava kaevata lahti hävinud majade vundamendid ja luua omalaadne
arhitektuuriajaloo muuseum. Veel on pakutud võimalust pügada saarel kasvavaid
puid sel moel, et need kopeeriksid kunagiste majade siluette jm.
Kui 1990. aastate
alguses leiti „Kneiphofi kuberneriks“ kutsutud ehitusjuhi Igor Odintsovi ja
tema mõttekaaslaste eestvõttel raha katedraali taastamiseks, laskis Odintsov
saare keskele paigutada kivi teatega, et siia rajatakse mälestusmärk „Rahu
kõigile“. Sedagi mõtet kritiseeriti ägedalt ja seegi jäi teostamata, aga
kivi on siiski alles.
Üks osundus
viimati viidatud Vikipeedia artiklist veel:
Tuleb
arvestada, et Kaliningrad on oma ehitustega Königsbergi kogu tema
territooriumilt välja tõrjunud ja Kneiphof on selle viirastuslinna viimane
kants, mille ainuke materialiseerunud osa on taastatud katedraal.
Vastavuses
Kaliningradi keskosa ümberehitusprogrammiga kavandatakse taasluua ka Altstadti
(pseudo-)ajalooline hoonestus.
Kas Kneiphofile
kunagi kerkib maju, olgu siis vanade koopiaid või midagi hoopis uut, oskab ehk
öelda Igor Mang. Praegu on saarel vaid muuseumiks ja kontserdisaaliks
degradeeritud endine Königsbergi katedraal.
Kui sellel suvel
tehtud fotole ...
... 1906.
aastast pärit postkaart kõrvale panna, tuleb tunnistada, et vähemalt
esimesel pilgul tundub väliskuju olema taastatud üsna originaalilähedaselt.
Noppeid
Vikipeedia artiklitest ru.wikipedia.org/wiki/Кафедральный_собор_Кёнигсберга
ja de.wikipedia.org/wiki/Königsberger_Dom:
Esimene
katedraal ehitati vahemikus 1297–1302 Altstadtis. Pärast piiskop Siegfried von
Regensteini surma Samlandi piiskopiks saanud Johann Clare leidis, et vana kirik
on liiga väike ja küsis 1327. aastal ordult Kneiphofil maad uue peakiriku
ehituseks.
Ehituse täpne
alguspäev pole teada, „sünnipäevaks“ loetakse kirjalik esmamainimine 13.
septembril 1333. Esialgu kavatseti rajada kindlus-kirik, aga ordu suurmeister
Luther von Braunschweig leidis, et „noolelennu kaugusele lossist pole mõtet
teist kindlust ehitada“.
Kuna
hiigelehitis pidi kerkima ebakindlale pinnasele, tuli vundamendi alla rammida
üle tuhande tammevaia. Tellistena kasutati Altstadti lammutatud kiriku kive. Et
kive üle Pregeli kohale tuua, ehitati spetsiaalselt Katedraalisild (Dombrücke)
ja raiuti Altstadti linnamüüri Katedraalivärav (Domtor). Mõlemad pidid olema
ajutised, aga värav jäi alles kuni 1944. aasta pommitamiseni. Seevastu sild
lammutati mõnikümmend aastat hiljem. Poleks seda tehtud, jäänuks sõnastamata ka
kuulus seitsme silla ülesanne ja graafide teooria poleks ehk veel sündinud (sellest veidi hiljem).
Katedraali
kooriosa vanal
postkaardil (allikas: Wikipedia).
Formaalselt
lõpetati Jumalaema ja Püha Adalberti kiriku ehitus 1380. aastal, aga tööd
tegelikult jätkusid. Nii maaliti löövide freskod aastail 1380–1400, 15. sajandil ehitati tornid, millest ühe tippu paigutati tuulelipp. Tornid põlesid
1544. aastal. Lõunatorni kiiver ehitati uuesti üles, põhjatornil piirduti vaid
väikese viilkatusega.
Kirik oli alul
ühelööviline, hiljem lisati lääneossa kolmelööviline laiendus. Ordu ajal
palvetasid ühelöövilises osas rüütlid, kolmelöövilises lihtrahvas.
1519. aastal
oli katedraalis viimane katoliiklik teenistus, neli aastat hiljem , 27.
septembril 1523 pidas luterlane Johann Briesmann esimese saksakeelse
teenistuse. Sellest ajast kuni 1945. aastani oli katedraal luteri pühakoda.
1528 sai
pühakoda Kneiphofi linnakirikuks. Peagi avati tema lähedal Albertina ülikool
ja katedraal hakkas täitma ka ülikooli
kiriku rolli. 1558. aastast hakati omaette kabelisse matma ülikooli professoreid;
viimasena leidis seal viimse puhkepaiga Immanuel Kant. Kirikusse on maetud ka
hertsog Albrecht ja tema rohked sugulased.
1640. aastal
paigutati torni ajanäitaja, 1695. aastal ilmus kirikusse orel.
Katedraal 1844.
aastal (pilt: Nicholls und Allanson / Wikimedia)
Kiriku pikkus oli
88,5, kõrgema, lõunatorni kõrgus 50,75 ja pikiosa kõrgus 32,14 meetrit.
1944. augustis
pommitasid linna briti lendurid. Esimesel põrguööl, vastu 27. augustit, linn
eriti ei kannatanud, küll aga teisel ründeööl vastu 30. augustit, mil Kneiphof
ja üldse suurem osa linnast purustati. Umbes sada inimest, põhiliselt lapsed,
kes olid uskunud, et otse tornikiivri all on nad kindlalt kaitstud, hukkusid,
nagu paljud teisedki königsberglased.
Katedraalist
jäänud hiigelvare oleks päris kindlasti lammutatud, kui selle seina ääres
poleks olnud Immanuel Kanti hauda.
Kaks fotot
arvatavasti 1965. aastast: välis- ...
... ja sisevaade
(allikas:travel.beeline.ru).1960. aastal
sai varemetest vabariikliku tähtsusega mälestis, aga midagi nende päästmiseks
ette ei võetud. Esimene katse alustada restaureerimistöid tehti alles 1976, aga
väidetavasti põhjustas need pigem kurja kui kasu: ümber kukkus põhjatorni veel
säilinud frontoon, tugevalt kannatasid epitaafid kiriku sees.
Katedraali varemed
1982. aasta suvel (foto: Huhu Uet / Wikipedia)
Vaidlustesse
lisas hoogu alanud perestroika. Välja käidi mitu varianti, millest reaalseim
(ja lõpuks sisuliselt tegelikkuseks saanud) oli taastada katedraal saksa
rahaga. Mõned nimetasid seda aga sakslaste „roomava okupatsiooni alguseks“.
Teiseks pakuti võimalust kirikut mitte restaureerida, vaid konserveerida.
Kolmandaks soovitati kirik üle anda katoliiklastele, ent viimaseid oli oblastis
vähe, pealegi oli kirik ju pikema aja olnud luteri, mitte katoliku pühakoda.
Arvati ka, et kiriku võiks muuta konfessioonidevaheliseks keskuseks.
1992. aastal
asutati Igor Odintsovi juhitud firma Кафедральный Собор ja pärast uuringuid alustati 1993. aastal
konserveerimis- ja 1994. aastal restaureerimistöödega. Näiteks pandi 21. juunil
paika tornikiiver, appi tulid Balti laevastiku helikopterid.
1995–1996
restaureeriti epitaafe ja Immanuel Kanti haud. 1995. aasta sügisel paigutati
torni ajanäitaja ja neli tornikella: 1180-, 700-, 500- ja 200-kilone.
See olevat
Kaliningradi täpseim ajanäitaja, sest ajaloolise kella sihverplaati kordava
„fassaadi“ taga on nüüdisaegne Siemensi kellamehhanism, mis kontrollib aega maa
tehiskaaslaste abiga.
1996–1998
taastati katust (foto:
Vitali Volkov / Wikipedia).
Et katus saaks
kergem, asendati originaali kivikatus vaskplekiga.
Osundatud
venekeelses Vikipeedia-artiklis on restauraatoritele ka etteheiteid. Öeldakse,
et välisvaatest leiab originaaliga võrreldes hulga kõrvalekaldeid ja et
sisekaunistustest ei maksa parem rääkida (lisades küll, et see käinuks ka üle
jõu).
Mõnest leitud
allikast olen avastanud vihjeid, et võib-olla on restaureerimine vähendanud
seinte niigi kaheldavat püsivust. Vajumine on pühakoda kollitanud läbi ajaloo,
aga nüüd olevat see muutumas ebaühtlaseks.
Jõuame katedraali
juurde natuke enne seda, kui on algamas orelikontsert, aga õnneks lubatakse
meid siiski veel muuseumikülastajatena sisse.
Kiriku ees seisab
makett, mida esialgu pean Kneiphofiks. Alles kodus fotot lähemalt
uurides saan aru, et põhiosa on siiski Königsbergi loss. Ja vasakul on
pronkskatedraal.
Hoonesse – ei saa
ju öelda, et pühakotta! – astudes on päris veider vaadata valgeks lubjatud
idaseina, kohta, kus peaks olema altar.
Seevastu
lääneseinas uhkeldab vägev orel; kui ma Margitist õigesti aru sain, siis
suuresti president Putini kingitus (Putinile olevat Kaliningrad üldse väga
südamelähedane, sest siin elavat tema (eks)ämm).
Katedraali
praegused orelid on ehitanud Potsdami orelifirma Alexander Schuke Potsdam
Orgelbau.
Peaorel valmis 2008. Pilli barokkprospekt on
ehitatud 1944. aastal hävinud Josua Moosengeli 1721. aastal valminud
instrumendi järgi. Tal on 90 registrit, 6269 vilet, neli manuaali ja pedaal.
Kooriorel on ehitatud 2006. aastal nüüdisaegse
prospektiga. Pillil on 32 registrit ning kaks manuaali ja pedaal.
Kooriorel otsevaates (foto: Suigres1/
Wikimedia)
Üks külgkabelitest.
Tähelepanu
köidavad vitraažaknad.
Taastatud vapiaken
(foto: Mehlauge/Wikipedia)
Paistab, et
selles rohkem muuseumis kui pühakojas on siiski kombeks küünlaid panna.
Katedraalis on
mõndagi vaatamisväärset, näiteks seintele riputatud vanad fotod. Sellel
siin on sõjaeelne maju tihedalt täis Kneiphof.
Veel on seintel
mitu marmortahvlit; see siin on pühendatud Albertina ülikooli kuulsaimatele
õpetlastele, teiste seas Eestist pärit Karl Ernst von Baerile.
Kirikus on siiski
ka kaks tegutsevat kabelit. Luteriusu kabeli uks on paraku kinni, küll
saame sisse õigeusu kabelisse.
Sellest ka teine
vaade.
Kui hakkame
minema kiriku loodenurga juurde Kanti hauale, hakkab silma rööbastel liikuv teleskoopiline
plasttunnel.
Kui kontserdil on
vaheaeg, pikendatakse see üle tee asuva väga soliidse kempsu juurde, et
muusikanautija näiteks vihma kätte ei peaks astuma.
Filosoof Immanuel
Kant (1724 – 1804) on küllap kuulsaim königsberglane. Pärast surma maeti
Kant katedraali, aga 1880. aastal viidi tema maised jäänused kiriku loodenurga
juurde ehitatud neogooti kabelisse. Teadlase 200. sünni-aastapäeval 1924.
aastal asendati murenev kabel arhitekt Friedrich Lahrsi projekteeritud mausoleumiga.
Kanti haud ja mausoleum on enamvähem ainsad
objektid, mille linna vallutanud nõukogulased alles jätsid. Nüüd on tekkinud
omapärane komme: vastabiellunud toovad mausoleumi juurde lilli.
See mälestuskivi
on pandud kohta, kus asus Albertina ülikool. Kõrgkool asutati
1544. aastal kui kolmas protestantlik ülikool Wittenbergi ja Marburgi
järel. Ülikooli asutas hertsog Albrecht von Brandenburg-Ansbach, seepärast
kutsuti seda Albertus-Universität Königsberg või lühidalt Albertina.
Mõistagi pandi ka
Albertina 1945. aastal kinni. Nüüd kinnitab Immanuel Kanti nimeline Balti
föderaalülikool, et on Albertina traditsioonide jätkaja.
Ülikooli asutaja Albrecht
von Brandenburg-Ansbachi mälestussammas katedraali kõrval.
Veel üks tagasipilk
katedraalile, siis on aeg ...
... mööda
Meesilda Kneiphofilt lahkuda. Nagu näete, on Kneiphofi ainsal tänaval, Kanti
tänaval ajalooline klompkivisillutis.
Kogemata leian
veebiküljelt www.robswebstek.com/2009_05_01_archive.html
kaks väga kõnekat õhufotot: Kneiphof 1930. aastatel ...
... ja
tänapäeval.
Üksiti on paras
koht meenutada Königsbergi seitsme silla mõistatust. Nimelt ühendas 18.
sajandi esimeses pooles Altstadti, Kneiphofi, Lomset ja Pregeli lõunakallast
omavahel seitse silda. Kellelegi tuli pähe küsida: kas saab üle kõikide sildade
jalutada niiviisi, et igast sillast minna üle ainult üks kord? Matemaatik
Leonhard Euler tõestas 1736. aastal, et see polegi võimalik, ning pani üksiti
aluse graafide teooriale. Keiser Wilhelm arvanud küll, et lahendab probleemi
vähimagi vaevata: laseb lihtsalt ühe silla juurde ehitada...
Toonased sillad
kandsid nimesid Krämerbrücke (Pudukaupmeeste sild), Grünebrücke (Roheline sild,
nende kahe aset täidabki nüüd selle postituse alguses mainitud 546 meetrit pikk
ja 27 meetrit lai raudbetoonist estakaadsild), Köttelbrücke (Rupskisild),
Schmiedebrücke (Sepasild), Holzbrücke (Puusild), Hohebrücke (Kõrgesild) ja
seitsmendana Honigbrücke, mida enamasti on tõlgitud Meesillaks, aga mille nimi
võivat tuleneda ka sõnast Hohn – pilge või mõnitus. Sest kui see valmis
ehitati, said Kneiphofi elanikud seda mööda otse Lomsele ja ei pidanud
Altstadti sildu kasutama.
Säilinud on
seitsmest sillast originaalkujul Meesild, 1904. aastal ümber ehitatud Puusild
ning sama nimega, aga uus ja veidi teises kohas Kõrgesild.
Meesild, vene keeles Медовый мост ja saksa
keeles Honigbrücke, ainus enamvähem ehedal kujul säilinud sild, on
jäänud nüüd vaid jalakäijatele. Erandkorras võivad üle silla sõita katedraali
juures või Skulptuuride pargis tehtavaid töid teenindavad masinad. Sild oli nn
klappsild, tõstetava keskosaga, aga ehkki see mehhanism on vähemalt osaliselt
alles, ta enam ei tööta. Ühe silla nime versiooni panin eelmise pildi juures
kirja, teine variant on ikka tõesti Meesild: et Kneiphofi raehärra krahv
Besenrade olevat sillaehituse eest tasunud meepüttidega.
Sõja-eelne
vaade Meesillale: Lomse
saarel seisis siis 1896. aastal rajatud Uus sünagoog. See lammutati
1938. aasta juudivastaste pogrommide aegu (allikas: Dr Husen, freies Archiv
/ Wikimedia). Võrgupaigast ru.wikipedia.org/wiki/Реконструкция_центра_Калининграда
leian kinnituse, et sünagoog tahetakse taastada. Samas on kirjas veel muidki
üsna ulmelistena tunduvaid mõtteid, millest ehk üks realistlikumaid on ehitada
katedraali lähedale Albertina hoone, kuhu koliks ülikooli filosoofiateaduskond,
ning mõned muud ülikoolimajad, näiteks ühiselamud ja raamatukogu. See täidaks
vähem kui poole saarest, ülejäänud osa jääks ikka Skulptuuride pargi alla. Aga
radikaalsem idee nõuab kogu saare täitmist keskaega jäljendava
tihehoonestusega. Et siiani on varemgi tegeldud lennukate plaanide
kavandamisega, millest ellu on viidud üsna vähe, ei maksa esialgu ka ehk neid
kavu liiga tõsiselt võtta.
Lähivaade
Meesillale ei jäta vähimatki
kahtlust, kui tähtsat rolli mängib see koos Kneiphofiga noorte kaliningradlaste
abiellumistavades.
Mõndagi „abielulukku“
meisterdades on nähtud tõsiselt vaeva.
Sillalt
lõunakaarde vaadates pole
pilt just teab mis kaunis või omapärane: Staropregelskaja kaldapealsele
on viimastel aastatel püstitatud Kaliningradi keskosale mitte väga
iseloomulikud majamürakad.
Hoopis toredam on
vaade itta, täpsemalt kagusse, kuhu alates 2006. aastast on rajatud Kalaküla,
vene keeles Рыбная деревня.
See on üks tõesti
tegelikkuseks saanud tükike Kaliningradi kesklinna ümberkujunduskavadest.
Kusagilt küll sellele kinnitust (ega ümberlüket) ei leia, aga millegipärast
arvan, et tegemist pole vana hoonestuse taastamise, vaid lihtsalt keskaega
jäljendava stilisatsiooniga.
Kompleksi
ehitusega alustati 2006. aastal. Praegu peaks juba käsil olema teine
ehitusjärk, aga veel on pooleli kohtuprotsess linna administratsiooni ja
kaitseministeeriumi vahel: viimane pole nõus oma valduses olevat maad linnale
ehituste alla loovutama. Selle aasta alguses, tundub, said Kaliningradi oblasti
kuberner Nikolai Tsukanov ja Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu siiski
kokkuleppele ja küllap läheb töö peagi käima.
Fotol on vasakult
alates näha infokeskus, majakakujuline vaatetorn, „Jõevaksal“, mis
tegelikult pole jõevaksal, vaid maja, milles kohvik ja asutused, ning võõrastemaja
„Škiperskaja“.
Kiri majaotsal
kinnitab: „Etnograafiline kaubandus-käsitöökeskus Pregeli kaldal on asutatud
2005. aastal, Kaliningradi-Königsbergi 750. aastapäeva auks“.
Võrgupaigast www.youtube.com/watch?v=Rn6MpU581Hk
leian ühe veidi võdiseva video, kust kenasti näha selles postituses kirjeldatud
paikade asend.
2012 novembris
avati Kalakülas kolm toredat skulptuuri: ahvikesega kippar, ...
... külastajaid
kutsuv trahteripidajanna ...
... ning parun
Münchhauseni saabas ja mõõk. Margit rääkis juba siiasõidul, kui Lätis
Münchhauseni muuseumi kandis olime, et Kaliningradiski olevat see pöörane parun
au sees: leiduvat vähemalt kaks muuseumi ja ka mingi klubi. Kusagil näidatavat
koguni selle vaala skeletti, kelle kõhtu parun sattus.
Käime „Jõevaksalis“
maiustamas ...
... ning läheme
üle Oktjabrskaja tänava, ...
... kust näha ka
piki kaldapealset Kõrgesilla poole 2010. aastal valminud Kalaküla hooned.
Mõni neist on
(vist) korterelamu, mõnes on hotell, mõnes kontorid.
Igatahes tuleb
Kalaküla pilte vaadates meelde Margiti korduv väide: saksa pärandist hoolivad
linlased ehk rohkemgi kui vene omast. Järjest rohkem hakkavat see peegelduma ka
kohanimedes: üha sagedamini kasutatakse vähemalt paralleelvormidena vanu.
Nõukogude-aegsetesse lollustesse suhtuvat kaliningradlased irooniliselt,
reisida eelistavat pigem Leetu ja Poolasse kui Venemaale.
Üle Oktoobri
tänava tõmmatud palakal
on järjekordne muigama panev uus-venekeelne sõnaühend.
Mõni juhuslik
näide ka Lenini prospekti
äärest.
Ju siis pole ka
venelastel võimalik omakeelseid vasteid leida.
Mõne puhul, nagu
see otse meie hotelli kõrval asuv kohvik, ei saa isegi päris täpselt aru,
millega tegemist.
Ühe eriti naljaka
näite leiame teiselt poolt Oktoobri tänavat, ...
... suurest Viktoria
kaubandus-
keskusest, ...
... kus käime
odavaid ja täitsa maitsvaid Venemaa komme ostmas.
Nostalgia sunnib
ka tünni juures kalja maitsma; pole teine suurem asi.
15.20 asume taas bussiga teele.
Et maailmamere
muuseumini jõuda, tuleb teha kolm keerulist tagasipööret. Küllap pole
Kaliningradi liiklusskeem just kõige paremini kohandunud aina suureneva
autohulgaga. Fotol peaksid olema Moskva prospekti äärsed majad.
Jõuame maailmamere
muuseumini (Музей Мирового океана) 15.35 paiku ja jääme siia umbes
kaheks ja pooleks tunniks; vaatamist jätkuks ka palju kauemaks.
Otsemaid hakkab
silma, et muuseumi juures on hulganisti noori väga pidulikult riietatud
inimesi. Ju siis on midagi teoksil.
Mõni nope artiklist
ru.wikipedia.org/wiki/Музей_Мирового_океана:
Paberil asutati
muuseum 12. aprillil 1990 Vene NFSV ministrite nõukogu määrusega. Sisuline töö
algas 1994. aastal, kui siia Peeter Suure kaldapealse äärde viimasesse
peatuspaika jõudnud uurimislaevale Vitjaz sisustati esimesed näitusepinnad. Ja
tegelikuks esimeseks tööaastaks loetakse 1996. aastat, kui muuseumis tähistati
Venemaa laevastiku 300. sünnipäeva.
Aastal 2000
lisandus Vitjazile erru läinud diisel-elektriline allveelaev Б-413 ja 2001
uurimislaev Kosmonaut Viktor Patsajev. Samal aastal hakati konserveerima
Jantarnõi merevaigukarjäärist leitud 19. sajandi puupurjeka jäänuseid. 2003 sai
valmis konverentsisaaliga peahoone, 2006 lõpetati sadamalao ehk Packhausi
kapitaalremont ja ümberehitus näitusehooneks ning aasta hiljem avati seal
näitus „Mereline Königsberg-Kaliningrad“.
2007 anti
muuseumile üle 19. sajandi arhitektuuri-
mälestis Friedrichsburgi värav. (foto:
Lutz Schneider / Wikimedia)
Valik väikesi allveepaate.
Esiti ei oska
arvata, mis kaadervärk see õieti on. Tasapisi hakkan millegipärast arvama, et
sild.
Toredasti
kujundatud nurgake muuseumi territooriumist, ...
... millel asub
ka Kanti pink (Скамья Канта).
Nimelt olevat
Immanuel Kant tavatsenud vanemas eas siin jalutamas käia, pingil istuda ja melu
jälgida. „Selleks, et näha kogu maailma, pole vaja Königsbergist ära sõita –
piisab, kui tuled sadamasse ja vaatad siin eri maade lippudega laevu,“ olnud
tal kombeks öelda.
Enne juba
mainitud vana sadamaladu ehk Packhaus, kus alates 2007. aastast näitus
„Mereline Königsberg-Kaliningrad“. Just siin on välja Jantarnõist leitud 19.
sajandi purjekas, püsiekspositsioon annab põhjaliku ülevaate, kuidas sadamas on
elu edenenud. Teisel korrusel on ruumi ajutistele näitustele.
Võrgupaigast world-ocean.ru/morskoj-kenigsberg-kliningrad
leiab kinnituse, et see on Kaliningradi ainus maailma parimate muuseumide
nõuetele vastav näitusesaal. Hanwelli kliimaseade hoiab vajalikku režiimi,
valgust annavad valgusdioodid, mis ei riku eksponaate. Head olud võimaldavad
siia tuua nüüd ka hinnalisi välisnäitusi.
Näide
eksponaatidest on võetud võrgupaigast vik-us.livejournal.com/,
sest pildistada saalides ei lubata. Giidineiu Jelizaveta jutt on sisukas ja
huvitav, aga paraku on ta nii vaikse häälega, et veidigi eemal seistes enam
õieti midagi ei kuule.
Siis suundume
ringkäigule väidetavalt maailma suurimale uurimislaevale Vitjaz.
Ehitatud on alus
1939. aastal Bremerhavenis kui külmutuslaev Mars, mis vedas Lõuna-Ameerikast
Hamburgi banaane. II maailmasõja ajal kasutasid sakslased teda
transpordilaevana; pärast sõda läks reparatsioonide käigus esmalt
Suurbritanniale, aasta hiljem NSV Liidule. Alul kasutati alust kaubalaevana,
aastail 1947–49 ehitati Ida-Saksamaal Wismaris ümber NL teaduste akadeemia
teaduslaevaks, mis sai 19.sajandi maailmareiside korveti auks nimeks Vitjaz.
30 tööaasta
jooksul (1949–1979) tegi Vitjaz kokku 65 uurimisreisi, läbis kokku umbes
800 000 miili ja käis 49 riigi 100 sadamas. Ekspeditsioonidel lõid kaasa
50 NL teadusinstituudi töötajad ning 20 maailma riigi teadlased, ka sellised
kuulsused nagu Thor Heyerdahl ja Jacques-Yves Cousteau.
Ilmselt tuntuim
Vitjazi saavutus on Mariaani sügaviku mõõtmine 1959. aastal. Kajaloodiga saadi
tulemuseks 11 022 meetrit. 1960. aastal mõõtis Jacques Piccard batüskaafil
Trieste veerõhu järgi sügavuseks 10 916 meetrit. Kumb number on õigem, ei
teata lõplikult tänini. 1955. aastal Vitjazil tehtud esimesel katsel Mariaani
süvikut mõõta osales ka eestlasest meregeoloog Ivar Murdmaa.
Kui laev 1979.
aastal erru saadeti, kaaluti tema lammutamist vanarauaks, aga arvestades laeva
olulisust ookeaniuuringuis võeti 1992. aastal vastu otsus muuta Vitjaz
muuseumiks.
Põhjaliku
ekskursiooni teeb meile giidineiu Aleksandra (fotol keskel; ülejäänud
kaks tüdrukut on seltskonnast, kes lihtsalt meie rühmaga omal initsiatiivil liitus
ja meid kohati kõrvale tikkus suruma...).
Meie seltskonna
pesamuna proovib ära ka laeva salongi klaveri.
Vaade
laevalaelt. See foto
annab mulle usku pidada neid torne sillaks: tagaplaanil on teine väga sarnane –
ja see ON sild, praeguseni kasutatav. Ja seda postitust kirjutades leiangi
Vikipeediast kinnituse: see on aastail 1865—1929 kasutusel olnud tõstetava
keskosaga raudteesild.
17.50 tuleme mööda trappi Vitjazilt jälle maha.
Suur osa muuseumi
territooriumist on parajasti ehitusplats: algusjärgus on futuristliku muuseumi-
hoone
ehitus.
Bussile minnes
kõnnime mööda 1978. aastal rajatud kalurite mälestussambast „Ookeanipüügi
pioneeridele“, mis kujutavat kaht purje või hoopis kaht peopesa. 2009.
aastal lisati meresõitjate ja kalameeste kaitsepühaku Nikolai Imetegija
ehk Niguliste kuju.
Sõidame hotelli
juurde, teen seal ülikiire eine ja 18.40 olen taas all, et minna koos
nendega, kes viitsivad, uuesti välja, Alumise tiigi äärde piknikut pidama:
Margit on varunud kastitäie puuvilju.
Alumist tiiki
(Нижний пруд) kutsutavat kõnekeeles pigem Alumiseks järveks (Нижнее озеро),
Königsbergi ajal kandis ta nime Schloβteich, Lossitiik. Tiik on piklik kitsas veekogu
pikkusega 1200 meetrit ja pindlaga kümne hektari kandis.
Nagu Üleminegi
tiik, on ka see kunstlik veekogu: 1256. aastal paisutasid rüütlid Pregeli
lisajõekese Kassioja (Katzecbach). Niiviisi võib öelda, et see on vanim
inimkätega loodud objekt linna; vanim säilinud ehitis on 1288. aastal ehitatud
Kirche von Juditten,
Juditteni linnaosa kirik, mis nüüd on muudetud Püha Nikolai õigeusu kirikuks.
Muide, vanu
lääne-kristlikke kirikuid kutsutakse linnas ja oblastis kirhadeks. Peale
katedraali ja Juditteni kiriku on neid linnas alles veel üheksa ja nad
pärinevad hoopis uuemast ajast: 19. sajandi lõpust – 20. algusest. Mitu neistki
on saanud õigeusukirikuks, katoliiklikus Püha Perekonna kirikus (Kirche Zur
heiligen Familie) on orelisaal, Kuninganna Luise kirikus aga nukuteater.
Alumise tiigi
ülesanne oli varustada veega lossi vallikraavi.
Tiigi ääres on vabaõhukohvik
Amsterdam, kus istub vaid mõni üksik inimene. Margit käib küsimas, kas
võiksime ehk seal oma puuvilju süüa, aga teenindajad ütlevad, et ei julge seda
lubada: ülemused võivad pahaks panna
Alumise tiigi
ümbrus on märksa rohkem räämas kui Ülemise tiigi äär. Aga inimesi siin
on: kes püüab kala, kes toidab linde, kes libistab õllekest või tegeleb mitte
millegi tegemisega. Muide, linna arenguplaanidest on lugeda, et kuhugi tiigi
kaldale ehitatakse tulevikus muusikateater.
Seama end ühe tiigikääru
äärekividele sisse ja teeme juttu õlut rüüpavate noormeestega sellest, mis
vees peegeldub: püsivalt pooleli Nõukogude majast, nõukogude aja
silmapaistvaimast, aga ilmselgelt igas mõttes ebaõnnestunud ehitisest. Mäletan,
et lugesin sellest äpardunud rajatisest kunagi juba Literaturnaja Gazetast –
olid ajad, kui olin selle suhteliselt vabameelse lehe pidev lugeja.
Maja seisab
teadagi samal künkal, kuhu 13. sajandil ehitati Königsbergi loss,
väidetavasti küll mitte lausa lossi, vaid pigem vallikraavi kohal. Panen siia
Wikimediast pärit pilte, esimeseks vaade lõunaküljest 20. sajandi
alguses.
See on vaade
idast, ...
... see läänest
...
.JPG)
... ja see põhjast.
Just lossi
kirikus ja mitte katedraalis pühitseti Preisi kuningaks 1701. aastal
Friedrich I ja 1861. aastal Wilhelm I, hilisem esimene Saksamaa keiser.
1945. aastal oli loss varemeis, aga ilmselgelt
taastatav.
Veel üks vana
foto, pildistatud Kanti mausoleumi juurest 1949. aastal.
Pildilt saab ehk
aru, miks on hoonet kustutud ka „maasse kaevatud robotiks“: oleks nagu
kahe silmaga pea, keha õlgadest allpool on aga mulla all. Saksa turistid
kutsuvat Nõukogude maja „uueks Königsbergi lossiks“.
Juba 1950. aastatel
tehti plaane ehitada lossi varemete asemele toona moes olnud stalinistlikus
stiilis kõrghoone. Linna peaarhitekti Lev Misožnikovi joonistatud 1967. aasta
üldplaneering nägi ette, et Alumise tiigi ja Pregeli vahele rajatakse
Keskväljak, millele tuleb 28-korruseline Nõukogude maja. Maja pidi koosnema
kahest tahuktornist, mis kaetud reljeefpaneelidega ning ühendatud kahel tasapinnal
kinniste galeriidega.
Väljakule pidid
tulema purskkaevud, lilleklumbid ja vabaõhu-kontsertsaal. Hoones pidid hakkama
tegutsema NLKP oblastikomitee ja täitevkomitee. Pole saladus, et projekt oli
kuulsa Brasiilia arhitekti Oscar Niemeyeri loomingu „vaba interpreteering“.
Lossivaremete lammutamise ja Nõukogude maja ehituse kirglik tagantlükkaja oli
oblastikomitee esimene sekretär Nikolai Konovalov.
Varemad lasti
õhku 1953.; Nõukogude maja ehitus algas 1970. aastal. Õige pea selgus, et
pinnas on nii suure ja raske hoone jaoks ebapüsiv, perestroika ajal lisandusid
probleemid rahaga ja korruste arvu kahandati 21-le. 80. aastate lõpuks oli 95%
tööst tehtud, aga koera sabast jäigi üle astumata.
1995. aastal
üritati vahepeal juba lagunema hakanud maja korda teha, aga sellega tegelnud
firma läks pankrotti. Järgnesid kahtlased ostud-müügid, millega seotud
segadused pole kohtutes siiani lõpplahendust leidnud.
Joonistus: www.dvornik.ru/issue/122/369/
Linna 750.
aastapäevaks värviti hoone üle ja pandi aknad ette, aga maja tulevik on
endiselt ebaselge. 30. novembril 2011 nimetas oblasti kuberner Nikolai Tsukanov
Nõukogude maja „Kaliningradi häbiplekiks“ ja kinnitas, et Königsbergi loss
tuleb taastada. Oponendid seevastu ütlevad, et sellise tohutu maja lammutamine
oleks linnas valitseva elamispinnapuuduse olukorras äärmiselt ebaeetiline.
Võrgupaigast russos.livejournal.com/916590.html
leian foto, mis tehtud Rostelekomi Kaliningradi keskuse katuselt. Siin
on näha, milline näeb välja Keskväljak ja kuidas paistab Nõukogude maja otsavaade.
Poisid räägivad
muu hulgas, et mitteametlikult tehakse majja ka ekskursioone, maksvat vist 150
rubla ringis. Ja nagu tellitult märkame, et keegi ongi katusel.
Kui puuviljad
söödud, teeme omapäi veel väikese jalutuskäigu; esmalt otsime üles hommikul
hotelli aknast paistnud ülikooli. Täpsemalt on see, selgub,
bioökoloogia, geograafia ja geoökoloogia osakondade maja, ainus ülikooli hoone,
mis tugevasti ümberehitatud kujul on tõesti pärit veel Albertina aegadest.
Nagu öeldud,
nimetab praegune ülikool ennast Albertina ülikooli traditsioonide jätkajaks,
mis mõistagi on uuemast ajast pärit seisukoht. 1947. aastal loodi linna Kaliningradi
pedagoogiline instituut, 1966. aastal muudeti instituut Kaliningradi riiklikuks
ülikooliks, 2005. aastal Immanuel Kanti nimeliseks Venemaa riiklikuks
ülikooliks – sel tseremoonial olid kohal nii Vladimir Putin kui ka Saksamaa
kantsler Gerhard Schröder – ning 2010. aastal ülendati Immanuel Kanti
nimeliseks Balti föderaalülikooliks (Балтийский федеральный университет имени
Иммануила Канта). Ülikoolis õpib üle 16 000 üliõpilase ja aspirandi.
Föderaalülikoole olevat Venemaal üldse üheksa.
Selle sama bioökoloogia
hoone juurde paiknev Immanuel Kanti monument on püstitatud 1992.
aastal kui ...
... Christian
Daniel Rauch 1857. aastal valminud, aga alles Kanti 60. surma-aastapäeval 1864
avatud kuju (foto: Dr Husen, freies Archiv / Wikimedia) koopia.
Ülikoolihoone ja
meie hotelli vahel on veel üks võimalik vaatamisväärsus: blindaažimuuseum,
oblasti ajaloomuuseumi filiaal.
Tegelikult polegi
see blindaaž, vaid pommivarjend, kus paiknes Saksa vägede staap ja kus
Königsbergi komandant kindral Otto von Lasch teatas linna kapituleerumisest.
Väga põhjalik,
huvitavate illustratsioonidega lugu sest paigast on võrgupaigas http://www.tiwy.com/pais/rusia/kaliningrad-zima-2010/lasch-bunker/eng.phtml.
Edasi kõnnime
hommikustel radadel – mööda Lenini prospekti ja siis Rahu prospekti, ainult
teisel pool tänavat. Võidu väljaku vastas on puu-
kabelikesega kena
haljasala.
Üldse leiab
Kaliningradi kesklinnast palju rohelust ja hoolitsetud lillepeenraid.
Parajasti on pärnade
õitsemise aeg.
Sageli on
haljasaladel skulptuure ja mälestus-
sambaid. See siin näiteks meenutab,
et 1946. aastal moodustati Vene NFSV kooseisus Kaliningradi oblast.
Teatri vastas üle
tänava asuv Friedrich Schilleri mälestussammas pole väidetavasti koopia,
vaid tõesti Königsbergi kunstiakadeemia skulptuuriprofessori Stanislaus
Caueri 1910. aastal valminud originaal. Schiller pole Königsbergis käinud,
küll toodi 1810. aastal Stadttheater’is lavale tema Wilhelm Tell.
Kui hommikul siit
mööda läksime, ütles Margit, et Schilleri park olevat noorte
mitteformaalide kogunemiskoht.
Lisan paar fotot
möödakõnnil silma hakanud tänapäevaseist kunstiteostest. Väga palju näeb
vaateaknail kõikvõimalikke merevaigust valmistatud suuremaid ja
väiksemaid nipsasjakesi.
Päris mitmel pool
märkame pisikesi keevistaieseid, siin üks vahvamaid näiteid.
Ilm on mõnus,
tänavail ja parkides liigub rohkesti inimesi. Aga mu jalad on juba mõnda aega
püüdnud mind veenda, et aitab tänaseks küll. Täpselt kell 21 naaseme
hotelli. Plõksin veidi telekapulti ja avastan kohaliku telestuudio Kaskad jälle
uusvenekeelse nimega saate Тревелгид ... Öörahule jääme varakult: juba 22.50.
Oli igati
vahva päev. Ainult mu vaene fotokas polnud küll sellist lõppu ära teeninud!
No comments:
Post a Comment