Päris lumeta detsember siiski polnud – isegi mitte Tartus

Küllap jääb 2013. aasta kõige muu kõrval meelde ka rohe-mustade jõuludega. Sestap pingutan väikese hilinemisega valmis teha väikese detsembriülevaate: et mälestus jääks veidi täpsem. Liikusin küll vähe ning napid ja üsna üksluised on ka pildid, mis parata.

Esmalt klaarin ära ühe novembrikuu puudujäägi. Unustasin nimelt sellest kirjutades ära, et ilma-

teenistusel oli 26. novembrist alates asja jälle lumekaarte veebilehele riputada. Esimene selle talvehooaja kaart oli selline, ...

... päev hiljem sai üles kõige kirjum novembrikuine kaart ...

... ja 1. detsembriks jäi tõsisemalt siniseks vaid riigi kirdelapike.

Siiski ei saa öelda, et Tartus selle päeva hommikul üldse lund poleks olnud. Aga päeval oli temperatuur selgelt üle nulli ja õhtul läks parajaks maruks.

Tuuline oli ka 2. detsembril. Keskpäeval tehtud pildilt on näha, et päike paistis, aga teed olid libedad.

Pargitiik oli peale saanud õhukese jääkihi, ...

... jäälahmakaid ujus ka Emajõel.

Esimesel advendil jäi sandi ilma tõttu linnas käimata; küll vaatasin keskseid jõulukaunistusi päev hiljem. Paar aastat pilke köitnud Raekoja advendikalendrit ega ka jõululotja seekord ei olnud, küll oli üles ehitatud veidravõitu vineermööbel, mis meelitas lapsi kuuldavasti tegema midagi ohtlikku: ronima.

3.–5. detsembril valitsesid taas plusskraadid; 4. ja 5. sadas omajagu lörtsi.

4. detsembri õhtul on mul Annelinna raamatukogus selle aasta viimane kord reisijuttu ajada, seekord räägin käigust Kaliningradi oblastisse.

 

Aga 5. detsembri hommikul sain pildile väga kireva päikesetõusu (tegelikkus oli siiski natuke vähem kirgas, kui pildil välja on tulnud).

6. ja 7. detsembril oli temperatuur pigem veidi üle nulli, 8. detsembril pigem veidi alla. Aeg-ajalt puistas neil päevil kasinalt valget sadet, mis enamasti märjavõitu.

Käes olid piparkoogi-

päevad.

Veidi külma näitas ka 9. detsember ning natuke tuli sademeid. Vett oli jões 60 cm üle mõõdujaama nulli.

Lõunaeestlast üllatas selle hommiku lumekaart: põhjas nii paksult lund.

10. detsembril sain Tartu-Tallinna bussi aknast näha, et maa valendas ka Kesk-Eestis. Ei osanud siis küll veel karta, et see jääbki detsembri kõige lumisemaks vaateks!

Enne sõitu võtsin Tartus pildile päikesetõusu ...

... ja jäisepoolse Emajõe, ...

... Tallinnast lahkumise eel aga tuisuhakatise sealses bussijaamas.

11. detsembril valitses Tartus jälle sula ja sadas veidi vihma, ...

... nii et 12. detsembriks oli viimanegi lumi kadunud ja muru rohetas rõõmsalt, eriti muidugi seal, kus majadesse tulevad kaugküttetorud.

Kirde-Eestis paistis aga valget katet veel jätkuvat.

Ööl vastu 13. detsembrit oli rannikul jälle tormine: edela- ja läänetuul puhus iiliti kuni 32 m/s. Tartus hommikul pilvitas ja tuulutas, päeval hakkas pilvisus hõrenema ...

... ja loojangu ajaks oli päris selge.

14. detsembriks tulid jälle kerged miinuskraadid, päeval oli selge, õhtul tõmbus mõneti pilvisemaks. Pärast kella 16 naeratas ühel pool peaaegu-täiskuu, ...

... teisel loojus päike; ...

... varblased arutasid aga laupäevaprobleeme, seltskonnas nii kodu-, kui ka põldvarblasi.

Kui esimese ja teise advendiküünla süütamine jäi mul tänavu tunnistamata, siis kolmanda puhul 15. detsembril olin Raekoja platsil kohal ...

... nagu mõõdukas hulk kaaslinlasigi.

Veidi jõulukaunidust ka Küüni tänavalt.

Ilmasammas näitas õhutemperatuuriks –1,3 kraadi, nullkraadises vees hulpis jälle väheke jääd ja veetase oli taas mõneti taandunud: 55 sentimeetrini üle kokkuleppelise nulli.

16. detsembriks kadusid miinuskraadid jälle minevikku. Eilse saju jälgi oli põõsaste varjus veel peidus, aga pigem sai võimule pori.

Kes seda sel hommikul juba arvata oskas, aga rohkem põhjust ilmateenistusel detsembris lumekaarte üles riputada ei tulnudki.

17. detsember kell 15.10. Õhusoe 6,2, vesi 0,8 kraadi ja veetase 57 cm, kuulutas ilmasammas.

18.–19. detsembril oli ivake jahedam, aga ikka pluss-

kraadidega ja pilves.

20. detsember: ebameeldivalt vinge, niiske ja morn.

 

See-eest oli Tartu loodusmajas rõõmus üritus: ornitoloogiaühing esitles ”Linnumängu”. Fotol laotab kaarte mängu autor Elo Hermann.

21. ja 22. detsember: pilves ja niiske ning üpris tuuline. Fotol jõulutuled Jakobi tänaval.

23. detsembri ennelõuna oli tuuline, aga muidu üsna ilus. Pildistasin pilvi ja tabasin paaril korral vahva kiirtevihu, kus justkui nagu tekiksid ka pilved.

Avastasin, et töökoha lähedal Oru tänavas on maha saetud mitu saar-

vahtrat. Olen enamasti üsna kurb, kui puud niiviisi kaovad. Aga need siin olid tõesti üsna nirukesed ja vildakad. Vast istutatakse midagi kenamat asemele.

24. detsember: pilves, ikka mõne soojakraadi ja vähese vihmaga. Natuke poolikud jõulud kuidagi, kui pole lund. Aga ikka jõulupuu ja kinkidega ...

... ning traditsiooniliste jõuluõhtuste käikudega, ehkki seekord oli järeltulijaist vanim puudu: veetis jõulud hoopis Argentinas.

Julius Kuperjanovi haud Raadil: kui vähe küünlaid võrreldes selle tulemerega, mis oli siin nõuka-aja lõpus!

Postimehe piparkoogi-

võistluse tööd hotelli London aknal.

25. detsember: väga ilus ilm. Käisime Ülenurmes tütre uut kodu vaatamas.

Ega vist kunagi tulevikus ei oskaks arvata küll, et see pilt on tehtud esimesel jõulupühal. Või mine tea – äkki muutuvad rohe-mustad jõulud tavaliseks.

Ülenurme mõisa allee.

Mõisas endas tegutseb teadagi põllumajandus-

muuseum.

 

Veidi ka ”tubast loodust”.

Järgmised päevad olid üsna üht moodi: mitu kraadi sooja, põhiliselt pilves, vahel veidi vihma, vahel pilvepraost päikest, kohati üpris tugev lõunakaaretuul. Väga pime päev oli 29. detsember. Fotol Kassitoome 26. detsembril.

26. detsembril tegin midagi sellist, mida ammu pole teinud: olin hommikul kaks tundi (8-10) Kuku raadios Liis Laidmetsa kaas-saatejuht. Rääkisime põhiliselt jõulude tähistusest mujal maailmas ja mõni päev varem tegin seepärast ette valmis intervjuu ühe oma lemmikgiidi, Germalos töötava Mirjam Somelariga. Muusikaks tõin saatesse ühe teise lemmiku, Norra hõbehäälse soprani Sissel Kyrkjebø jõululaulude plaadi, mis on salvestatud siis, kui Sissel polnud veel kahekümnenegi.

Endal oli tore jälle meelde tuletada, mis tunne on olla otse-eetris, kuulajate arvamust ei oska öelda, sest ega eriti tagasisidet ole tulnud.

Ikka soojal ja sombusel 30. detsembril läksin hommikul bussile, ...

... et teha aasta viimane Tallinna-retk sihiga üle vaadata mind iga kord väga köitnud näitus PiparkoogiMaania. Seegi kord suutsid piparkoogikunstnikud teemal ”Kunstiajalugu” luua igasuguseid üllatavaid, vaimukaid ja põnevaid kompositsioone. Tahan neist teha omaette postituse, seepärast siia ainult üks näide.

Mõni pilt Tallinnast veel: Musumäe kajakatalitaja, ...

... pealinna jõulupuu, ...

... Vabaduse väljaku suusalennu-

mägi.

31. detsember: pilvi, pisut päikest ja tuult; ivake jahedam kui eelmised päevad. Veetase jões oli 69 cm üle mõõdujaama nulli.

Hommikul kuulsin raadiost uudist, et juba jaanuaris hakatakse lammutama vana kaubamaja. Käisin seepärast teda pildistamas: ikkagi umbes samal ajal valminud ehitis, kui minust sai ülikooli tulles (uuesti) tartlane

 

Lõpetuseks traditsiooniline ilmakokkuvõte ilmateenistuse veebi www.emhi.ee põhjal.

Detsember oli paljuaastasest keskmisest lausa 4,7 kraadi soojem: 2,5° vs. –2,2°. Kõige soojem oli 17. detsembril Heltermaal (8,1°), kõige külmem 10. detsembril Jõhvis: –16,8°. Keskmine sajuhulk oli 58 mm (norm 54 mm), kõige rohkem sadas ööpäevaga 4. detsembril Türil ja Valgas: 12 mm. Päikesepaistetunde oli Eesti keskmisena 19 (paljuaastane keskmine on 20 tundi).