Mai: kord jahe, kord palav

Lehekuu tuli jaheda ja vihmasena. Teen 1. mail paar udust pilti; esimeselt on näha, et kodutänava pärnad on pooles lehes ja asfalt märg, ...

... teine kinnitab, et tuulevarjus ja vastu päikest kasvanud toomingad on täisõies.

 2. mai on hoopis rõõmsam, ehkki endiselt üsna jahe – ja vist on pildilt näha, et ka suhteliselt tuuline. Kased on seda kõige toredamat värskerohelist karva.

Põikan korra botaanikaaeda. Parempoolses eesaias hakkavad silma ühed mu lemmikud, sõpruslinna Uppsala sümboltaimed kirjud püvililled. Just nii, nagu kirjutatakse: et enamik on malelauamustriga punased, üksikud valged seas.

Päikselisel nõlval on järgmisse astmesse jõudnud igakevadine värvimuutus: esmalt oli sillasinine, siis lõokannuseroosa ja nüüd kanakoole-

kollane.

Süstemaatika

osakonnas erilist värvirohkust veel pole, kevadine seahernes on üks väheseid erksaid laike.

Paaril korral annavad endast sel päeval häälega märku linnud, kellest siis oma ixus’ega pildid püüan suumida: esmalt kaagutavad üle lennata haned, ...

... siis kuulen sel aastal esimest korda jõgitiirude kriiskeid.

3. mail märkan, et vihm on teinud kõva laastamistööd kaskede kallal; neil oli sel aastal minu arvates tähelepanu-

väärselt palju urbi, nii et vihmal oli, mida alla taguda.

Ja veel üks tähelepanek: selgub, et 1. aprillil tulnud linnavalitsuse pressiteade selle kohta, et mu kodutänavasse rajatakse spordiplats, ei olnudki aprillinali.

Hobukastanitel on küünlad paigas, aga veel süütamata.

Vihm muudab olulisel määral ilmateenistuse tuleohukaarti. Kui aprilli lõpus oli see veel peaaegu üleni äärmiselt suurt tuleohtu näidates punane, siis 3. maiks on tekkinud muud värvi laike ...

... ja 5. maiks on punane sootumaks kadunud. Meenutan aprillis mainitud värviseletusi: sinine värv tähendab, et tuleohtu ei ole, roheline, et tuleoht on väike, kollane – et keskmine ja oranž – et suur.

Ilmad püsivad ikka jahedad, eriti 5. ja 6. mai; natuke tuleb vihma. 6. mail pildistan Taara puiestee tammesid, lehed on neil veel tillukesed.

Mu kodumajale kõige lähemal toomingal, mis ennelõunal päikest eriti ei saa ja mis on üsna lagedal, ...

... on õienupud veel päris kinni, ainult üksikud näitavad ka veidi valget. Päikesepaituses ja tuulevarjus seisvatel põõsastel olid esimesed õied lahti juba 28. aprillil.

7. mai on ivake soojem ja kolmel järgmisel päeval tuleb sooja päeva kohta kraadi-paari võrra juurde. Ikka on natuke ka vihma. 7. mail on eelmiselgi pildil näha toomingas veidike valgem; ...

... võrdluseks panen kõrvale üks paremates oludes kasvava põõsa.

Sel päeval leian ka esimesed hobukastaniõied.

8. mail on juba muruniitjal asja mu koduakna all põristada.

Tööteeäärne kirsipuu.

Samal päeval esitletakse looduseuurijate seltsis Eesti Loodusega koos ilmunud Eesti kojaga maismaatigude määrajat. Kuulata saab sisukaid, meeleolukaid ja hästi esitatud ettekandeid kahelt noorelt südilt teouurijalt. Need on Liina Remm ...

... ja Auli Relve. Viimase käest küsin pärast, kas ta mäletab, et olen teda, toona arvata 9-aastast entusiastlikku talilinnutoitjat, kunagi raadio jaoks intervjueerinud. Mäletab küll!

9. mail on kodutänava sirelid sellises seisus.

11. maist peale jääb päevasoe kuueks päevaks 12–16 kraadi vahele pidama, neist paaril esimesel tuleb ka vihma, seejuures 13. mail kohe päris hoolega.

11. mail läheb lõpuks õitsema ka see mitu korda juba näidatud toomingas.

Kodutänava näitab oma ilusamat poolt nüüd ka õunapuu ...

... ja ebaküdoonia.

Tuleohukaart on peaaegu üleni siniseks muutunud.

Sinist leiab ka mujalt: foto 12. maist.

14. mail avanevad esimesed sireliõied, ...

... hobukastanil on lahti enamus õisi.

Samal päeval esitletakse Tartu Lõunakeskuse taluturul Eesti Looduse Peipsimaa erinumbrit. Fotol on ajakirjadega erinumbri algataja Kaja Allilender ja Tartu abilinnapea Tiia Teppan.

Mul tuleb toimetuse poolt sõna võtta.

15. mai. Ei saa vastu alalisele kiusatusele pildistada kodutänava sireleid ...

... ja hobukastaneid.

Ja päris palju pilte klõpsin botaanikaaias, kus vahepeal on läinud üpris värvirohkeks. Mõne kenad õies ka siia

Koerahamba sort nimega Pagoda

Suureõieline kolmiklill

Käes on ka laukude aeg

Tiibpojeng

Kuldsõstar

Kuldkinga jaoks tulin aeda natuke liiga vara

Värvirohke leeklillede peenar

Kui jõe servas linna poole kõmbin, popsutab mööda Jõmmu. Ei saa jätta temastki pilte tegemata

16. ja 17. mai on ilmselt selle kevade viimased päevad, mil öösel mõõdetakse mõnes paigas veel miinuskraade. 16. mail on ka päeval tunda, et nüüd vist läheb lõpuks jälle soojaks. Teen paar pilti töökoha ümbruses: Baeri maja õuel õitsevast Kuldrenetist ja ...

... ja värava kõrval kõrguvaist tammedest, mis on toredasti erkrohelised ...

... ning naaberõue kirikakraist valendavast murust. Mul on alati kahju, kui need õied muru pügades maha lõigatakse, aga nad on õnneks kiired taastuma.

17. mai annab aimu lähenevast suvest: termomeeter saab jagu kahekümnendast soojapügalast. Kodu lähedal märkan silmatorkavalt tumedat tulpi

Taara puiestee mõne päeva eest veel hõredate seintega tammeallee on saamas tunneliks

18. mail on palavus käes: soojakraadid üritavad jõuda 30. jooneni. Teel linna pean pildistamis-

väärseiks hõbekuuskesid, ...

... pärast aga kodutänava „lund“, mida puistab üks mulle tundmatu põõsas. Tark ülemus teab öelda, et see on kas raagremmelgas või siis mõni remmelga kultuursort.

Järgmisel nädalal, mil püstitakse kuumarekordeid ning tuleb ette vägevaid vihmavalinguid, raherabinaid ja äikest, on minu vaateväli piiratud. Lähemale ja alla näen sellist...

... või sellist õueala; ...

... kaugemalt katoliku-

kiriku torni, ...

... vaksalihoone ülaosa ...

... ja Tigutorni. Muid kesklinna torne varjavad Tartu Milli veskihoone ja elevaator.

Igavlen nimelt Maarjamõisa kliiniku kuuendal korrusel. Mitte et ma oleks kuidagi eriti katki läinud, lihtsalt arstid on otsustanud mu kroonilisi hädasid lähemalt uurida. Väikest vaheldust pakuvad õuel ja õue kohal sehkendavad tiivulised: omavahel ilmselgelt pahuksis linavästrikud ja harakad ning palatiakna kõrguselt ja kõrgemalt mööda sööstvad piiritajad. Kui õhtul tuled süüdatakse, kaovad nemadki.

Reede, 23. mai hilishommikul saan haiglast pika e-retseptide loendiga välja ning sukeldun otsemaid tööasjadesse ja muudesse kohustustesse. Kõnnin kliiniku taha ja saan tegelikult esimest korda teadlikuks, kui palju siia vahepeal juurde on ehitatud.

Siis vantsin mööda kena kastanialleed Biomedicumi ja Chemicumi poole.

Sest just täna avab ülikool Chemicumi kõrval siirde-

meditsiini keskuse; selle juures käib VIP-ide saabumise eelne ettevalmistus-

sagin.

Aga tegelikult pole ma lähemalt näinud ka ei ülikooli uut füüsikahoonet ...

... ega Tartu tervishoiu kõrgkooli maja.

Kui siis bussiga Annelinna jõuan, saan kinnitust kardetule: parim õiteaeg on möödas – näiteks valge sireli õied hakkavad pruunikaks minema.

Roosade ja lilladega on seis veel veidi parem.

Õitseb kibuvits, ...

... täies õies on muidugi hobukastan, ...

... aga juba ka pihlakas ...

... ja koguni vaid enne loojangut päikest saav viirpuu.

 

Peagi ruttan linna tagasi: loodusmajas on hinnata jäälinnujoonistuste võistluse teise vooru pääsenud pildid. Esimese vooru rohkem kui 3000 töö sortimisele kulus mul umbes kuus tundi; teises voorus saan hakkama tunniga, sest pildid on ju tuttavad ja nüüd on neid viie vanuserühma peale ainult 120. Üksiti vaatan üle vahepeal majas avatud Soome lahe näituse, üks foto sellest kinnituseks.

Emajõe veetase on vihmadega tõusnud 87 cm-ni (näiteks 2. mail oli see ainult 57 cm).

Anne kanali vetelpäästetornis lippu ei ole – mis ilmselt tähendab, et suplushooaeg pole veel avatud –, aga veemõnulejaid jätkub.

Rekordtemperatuure mõõdeti 19. mail, aga ega ka 24. mai suurt alla jäänud: sooja taas üle 30 kraadi. Ikka jääb pildile ka üks sirel, ...

... aga põhisiht on pildistada Tartu olümpiajooksu. On ikka kanged inimesed küll, kes sellise ilmaga 10 km täie ajuga maha suudavad uhada! Mu kodu lähedal saab pool maad joostud, seal oma pildid klõpsangi. Sellel siin on pärastine esikolmik Roman Fosti, Ibrahim Mukunga Wachura ja Tiidrek Nurme, ...

... sellel naiste esikohta jaganud õekesed Luiged, numbri järgi saab teada, kumb on Liina ja kumb Leila, ...

... ning sellel poeg Juhan. Võite ise arvata, kas läksin pildistama Wachura, Luikede või poja pärast!

Pärast teen veel tiiru linna, kus jõeäärt ehivad eurovalimistele kutsuvad õhupallid ...

... ning Anne kanali praepannil on palju rohkem inimliha kui eile.

Kuumaga on tuleohukaart jälle kollaseks tõmmanud.

Ka 25. mail on palav, aga pärastlõunal tuleb ränk vihmahoog, äike ja rahe, ...

... mille käest mõni inimene kõvasti räsida saab.

26. mail on üsna palav veel ennelõunal, pärastlõunal läheb tublisti jahedamaks. Sirelite aeg on nüüd küll ümber.

Uurin ka teisi kodutänava põõsaid ja avastan enda jaoks, kui huvitavate leheroodudega on toomingas.

See siin aga on siis see põõsas, mille „lund“ 18. mail pildistasin – ehk arvatavasti raag-

remmelgas.

Ja veel üks tähelepanek: õitsema on läinud ka roosa viirpuu mu köögiakna alla, üks viimaseid õitsejaid siinsete põõsaste seas.

Kuu viimasel viiel päeval temperatuur enam üle 20 kraadi ei tõuse. Iga päev tuleb siin-seal ka väheke vihma. Eriti jahe on 28. mai. Kui tööle lähen, jäävad ixus’e ette toredat värvi iirised.

Natuke üllatav, et juba õitsevad ka esimesed pojengid.

Pärnadel, tundub, tuleb sel aastal ohtralt õisi.

29. mail satun nägema, kuidas Emajõel veetakse praami, millest saab jäätisekohvik.

Sama päeva õhtul on Tartu loodusmajas jäälinnujoonistuste võitluse pidulik lõputseremoonia, kus jagatakse auhindu. Oma ikka mõnusal moel toob muusikalist vaheldust Mari Kalkun.

Sel pildil tänab võistluse peakorraldajat Elo Hermanni jäälinnuprojekti juht Riho Kinks.

Peaauhinna võitja, 16-aastane tartlanna Loo Arukask. Loo nii žüriiliikmeilt kui ka Facebook’is hääletanutelt suurima punktisumma kogunud joonistus on fotol vasakul ülemine

Jane Vako, mitmekülgselt andekas Värska neiu – muusik, (loodus)fotovõistlustel auhindu saanud fotograaf, tubli linnuhuviline ja nüüd tuleb välja, et ka hea silma ja käega kunstnik, on samuti üks auhinnasaajaid. Jane must-valge, mitme žüriiliikme arvates oma vanuserühma põnevaim pilt on alumises reas keskel.

30. mail jahmatab mind Veski tänaval vaade nn Veski villale, mida nüüd mõnda aega on „restaureeritud“. Millegipärast arvasin, et hoone on muinsuskaitse all...

31. mai. Spordiplats mu kodu lähedal on kasutuses, ehkki ametlik avamine on homme.

Peaaegu puhkenud on ka hiliste, nn ungari sirelite õied.

Ja roosipõõsas valendab.

Lõppu traditsiooniline ilmakokkuvõte ilmateenistuse veebist:

Eesti keskmine õhutemperatuur oli 11,1 °C (paljuaastane keskmine 10,1 °C).

Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 33,1 °C (19. mai, Kunda) ning miinimumiks -6,2 °C (7. mai, Jõhvi).

Eesti keskmine sajuhulk oli 62 mm (paljuaastane keskmine 41 mm).

Maksimaalseks ööpäevaseks sademete hulgaks mõõdeti 44 mm (21. mai, Kunda).

Eesti keskmisena oli päikesepaistet 236 tundi (paljuaastane keskmine 274 tundi).