Nostalgiline piparkoogiretk lapsepõlve

Ei häbene veelkord tunnistada, et PiparkoogiMaania on üks minu iga-aastane oodatud lemmiknäitus. Kolmel viimasel korral olen suutnud sellest teha blogiülevaate – kes ei usu, võib üle kontrollida: need on vaadata minu 2011. ja 2012. aasta detsembri ning 2014. aasta jaanuari postituste seas. Püüan seda siis neljandatki korda.

Sissejuhatuseks üks korralik foto: piparkooginäituste ühe peakorraldaja Pelle Kalmo kiikhobusega pressifoto, kus kirjas kogu tähtsam teave.

Edasi tulevad juba minu enda 19. detsembril tehtud kiirpildid. Seekord, jah, õnnestus kohal käia kohe avamisjärgsel päeval, kui eksponaadid kõik kenasti värsked.

Pilt on korduvsisenejale harjumuspärane: puna-mustad taustad, ...

... loogeline lett, mille uksepoolses otsas sissepääsu-
kaasa, ...

 ... ülejäänul aga midagi mekkimiseks, kaasaviimaseks ja kinkimiseks ostetavat. Ja kogu ülejäänud ruumi sisustavad eksponaadid. Küll on uus näituse teema: seekord, üheksandal näitusel siis “Mänguasjamuuseum”. Osundan pressiteatest:

Sellel aastal on 100 kunstnikku valmistanud piparkoogist oma lemmikmänguasja. See on piparkoogilõhnaline reis lapsepõlve – mängude ja mänguasjade maailma.

Just nii on ka mulle: näen nii minu ja mu eakaaslaste kui ka oma laste mänguasju ning päris vähe on midagi sellist, millest ma kuulnudki pole, ehkki praegusaegsete lelude hulgas on neid tundmatuid ilmselt rohkem, kui arvata oskaksin.

Traditsioon on seegi, et iga eksponaadi – või ütleme, et peaaegu iga eksponaadi – juures on silt autori(te) ja töö nimega, kusjuures mõnigi kord on sildil autori lapsepõlvepilt; näiteks ukse poolt esimese eksponaadi juures ...

... selline.

Aknaaluse laua kohal ripuvad noodid ...

... ja nende juures on mõned muusika-
riistad; osalt küll autorite nimedeta.

Selle pilli juures on silt olemas: Merike Väljaots, Ksülofon, 80-ndad.

Selline suur ja uhke Nukumaja oli toona ilmselt paljudele tüdrukutele pigem unistus kui tõelisus. Maja on meisterdanud Merike Hallik ja Avely Jaave.

Võib tunduda natuke üllatav, aga oma kaugetest kogemustest tean, kui tore mänguasi võib lastele olla Kraanikauss (autorid  Karin Paumer ja Yyhely Hälvin). Otsemaid tuleb meelde üks minu laste valamumäng, mille tulemusi tuli alumiste naabritega pärast klaarida.

Minul pole nii uhket autot kunagi olnud: Liina Ernits – Karu läheb reisile!

Aga see mäng on väga tuttav: Triin Paumer – Lauamäng ”Tsirkus”.

Esiplaanil jälle midagi sellist, milles lapsepõlves sain vaid unistada. Aga kui olin juba üle neljakümne, tõin sellise oma poegadele kohe-kohe kokku kukkuvast Saksa DVst – ja mängisin sellega ise vist rohkem kui poisid... Ees Kaarin Briedise Rong, taga Triinu Visnapuu, Hiie Nõlvaku ja Mart Kallaste Gravitrips, 1980-ndad.

Piret Veigel ja Pia Inger Sepman: Matti Veigeli leiutatud mänguoreli Pille prototüüp, 1970ndad.

PiparkoogiMaaniate peakorraldaja Mari-Liis Laanemaa on minu rõõmuks kohal, abimeeski kaasas, ja temalt kuulen mõndagi, mis muidu teadmata oleks jäänud.

Näiteks puudutab see seintele kinnitatud fotosid. Pressiteade kinnitab:

Meenutamaks seda legendaarset mänguasjapoodi, oleme välja pannud vanu fotosid näitusel osalevatest kunstnikest oma mänguasjadega.

Aga just Mari-Liisilt kuulen, et mitte ainult nendega – ...

... sellel fotol olevat hoopis väike Matti Veigel, hilisem mänguoreli Pille konstrueerija; ...

... neil aga mängivad oma mänge Mari-Liis Laanemaa ja Pelle Kalmo – ja mitte veel piparkookidega nagu nüüd juba üheksa aastat.

Nii on fotod seekord eriti põnev lisa põhi-
eksponaatidele.

Peale mängivate laste saab näha, milline oli kunagi praeguses näituseruumis, disaini- ja arhitektuurigaleriis pikka aega tegutsenud Laste Maailma mänguasjakauplus.

Mõnegi seekord näitusel näha lelu leiab ka sellelt 1954. aastal tehtud fotolt. Ja pange tähele põrandat: samasugune ruuduline nagu praegu.

Aknaaluste eksponaatide vaatamine on veel pooleli. Matrjoškad, nüüd pigem (poliit)suveniiri staatusesse taandunud nukud, olid minu lapsepõlves täitsa mänguasjad. Need siin on teinud Jaana Nõu, Terje Lavonen ja Maarja Gustavson.

Rene Haljasmäe Mängusõdurid.

Karu on küllap kõige popim mänguasi üldse; sellelgi näitusel on neid mitu. Ülle Saatmäe piparkoogi-
mõmmi tiitel on Karud saavad aru.

Veel üks hästi tuttav tegelane, seekord telemaailmast. Sildil on kirjas Sipsik ja Postikana, autorid Anne Saarniit, Ülle Maiste, Diana Taalfeld ja Kristi Siibak.

Sellega on aknaalune üle vaadata. Mu seljatagust on terve selle aja valvanud pirakas Kiikhobune, meisterdajad Kristi Jalakas ja Kertu Lukas.

Edasi külgseina juurde.

Oh mis uhke kirjanduslik kompositsioon rea alustuseks! Lembit Anton ja Pille Lehis – Punamütsike.

Kirjandust veel: Olivia Parmasto White Rabbit Lewis Carrolli raamatust Alice Imedemaal.

Jälle paljudele tuttav: Juta Kübarsepp – Vurr, 1974.

Põige NL-aegsesse multikamaailma. Lii Pähkel – Potsataja.

Oi, küll selle asjanduse hankimisega oli omal ajal muret! Tiia Mets – Ruubikukuubik.

Sammuke arvutimängutee algusradadel: Kard Männil – Nintendo Donkey Kong JR.

Selle karukese autorit või autoreid ning nimetust kirjas ei olnud.

Nukule vajalik: Mängulamp, meisterdajad Aet Ollisaar, Jaak ja Arabella Roosi.

Veel üks vingete arvutimängude kunagi ihatud esiisa. Elektroonikamängu ”Nu, Pogodi!” on valmis küpsetanud Annika Kvelstein, Ave Kris Lend, Liisi Mets, Karolin Lorents ja Marianne Reinsoo.

Ka sellel hüppenööril pole tegijate kohta silti juures.

Nööri vasakpoolne naaber on Miki hiir, Walt Disney Production, Combex, 1960 – Kirsti Laanemaa piparkoogitõlgenduses, ...

... parempoolne ...

... aga näide sellest, kuidas saab piparküpsetistega edasi anda siiani ikka populaarset seebimullipuhujat. Carolina-Sofia ja Tauro Pungas on taiesele nimeks pannud Unistus.

Sellega on ka külgsein läbi käidud; tagaseina esimene objekt on jälle suur ja esinduslik: Tulvi-Hanneli Turo Jooksujalgratas.

Mitu samuti suurt eksponaadi seisavad omaette postamentidel või ripuvad tugipostidel..

Kui suur oli Kukepeaga ladumistorn, mille piparkoogivaste teinud Tuuli Silber, ...

... saab kõige paremini selgeks taiest esitlevalt sildilt.

Jelena Tšekulajeva Nukk, 80-ndad.

Helen Tago-Mullaste Jonnipunn-Nevalyashka-Roly Poly doll.

Veel midagi mittestandardset: ehk veel paremini kui kraanikauss sobib mänguasjaks Lomp, siin siis Liisalotte Elme ja Frederik Spangsberg Ahlersi interpretatsioonis.

Meenutus millestki, mis oli ka minu ülikauges lapsepõlves olema: Anu Lüsi Must notsu.

Erik ja Katrin Tukmann – Reisija(d) mängumaailmast.

Liiga uueaegne, et võiksin neist midagi teada: Kristel Tomband – Furby.

Heleroosa maailm: Erika ja Ester Sall – Hello Kitty.

Selle eksponaadikogumi juures kuulen lisa jälle Mari-Liis Laanemaalt. Need laserlõikega küpsetised ...

... on teinud Tiit ja Erika Liiv. See siin on Vormel, ...

... see aga Isa tehtud veoauto.

Isa, kelle kujundatud auto sildil ka näha, on disainer Vello Liiv. Küsin kohe, kas see Vello Liiv, kes tuntud ka seeneuurijana, ning saan jaatavale vastusele tähtsalt vastu kosta: ”Ta oli noore mehena mu joonestusõpetaja; väga vahva õpetaja!”

Pabernukk Maimu, 1954. ja 2014. aastast – Sirje Kadalipu ja Piret Paadi töö. Kas just Maimu, aga midagi taolist oli minu meelest ka mu õdedel.

Veel üks ligikaudu ”elusuur” koopia: Mall Kees ja Malle Pärtel – Lauajalgpall.

Tagaseinal on õige mitmest figuurist koosnev eksponaat Indoneesia teatrinukud, autorid Käbi Hirv ja Daan Bos.

Paar neist näitena ka suuremalt.

Portselannukk, teostajad Lembe Ruben ja Kaupo Kangur.

 Hampelman – Maria Tarvas. Sama põhimõttega, aga argisema väljanägemisega seinanukke oli ka minu kodus.

Näitusel saab valida oma lemmikeksponaadi. Kogemata kuulen kaks korda kõrvalt, kui oma hinnangu annab veel meetrini küündimata poisslaps. Mõlemad valivad osutavad pikalt mõtlemata sellele siin; põhjust pole raske arvata: Legomees, autoreiks terve loominguline kollektiiv, kellest osa, kaldun arvama, veel samuti noorevõitu: Anu Rajamäe, Kerly Kaljuste, Aleksander, Mihkel, Krõõt ja Konrad.

Hedi Roots ja Uma Johanna Loover – Ponitüdruk. Küllap jälle midagi mulle tundmatust uuemast ajast.

Ongi ring peal ja olen jõudnud uuesti leti juurde, mille tagant Mari-Liis Laanemaa mulle juba enne lehvitas.

Kaubavalik on sama esinduslik nagu näitus.

Aga näed sa – peaaegu oleks jäänud üks eksponaat üles võtmata. See on sissepääsu-
kassiiri taga peidus: ...

... veel üks mõmm – Karu, 1987, autor Aksella Piiliste.

Kui tund pärast tulekut lahkun, on vaatajaid rohkem kui mu alul. Minge teie ka, ainult mitte 25. detsembril ja 1. jaanuaril: siis on galerii kinni. Ja täna (24.12) ja vana aasta viimasel päeval pannakse uks lukku kell 15, teistel päevadel kuni 8. jaanuarini kell 18 ja avatakse kell 11.

Vaadake ka PiparkoogiMaania Facebooki lehte; seal käib aasta lõpuni fotovõistlus, kuhu on oodatud kõikide piparkoogifännide pipakoogifotod. Auhinnad saavad nii parimad koolilapsed kui ka täiskasvanud. Vaadata tasub veebilehte www.piparkoogimaania.ee.

Mari-Liis Laanemaa oleks mulle peaaegu reetnud, millised mõtted on peas seoses tuleva-aastase, kümnenda PiparkoogiMaaniaga. Jättis jutu siiski pooleli, võib-olla sellepärast, et muidu võib ju asja ära sõnuda. Aga ma olen kannatlik ootaja!