(Taas)avastusi Virumaal I/2: Lahemaast ida pool

Sõita pole palju: meie järgmine sihtkoht Vainupea on ainult umbes kümne kilomeetri kaugusel, aga juba Lahemaa rahvuspargi piiridest väljas.

Esimesena hakkab silma Vainupea kabel.

Veidi veebist leitud teavet. Esimene kirjalik teade puust rannakabeli kohta pärineb 1741. aastast. Praeguse kabeli ehitamise korraldas Aaspere ja Sauste mõisnik Eduard von Dellingshausen ning see õnnistati sisse 1893. aasta suvel.

Pärast II maailmasõda kaua tühjalt seisnud kabeli taastamist alustas 1988. aastal Lääne-Viru teedevalitsus. Taastatud Vainupea kabel taaspühitseti 1989. Nüüd on kabel populaarne kontsertide ja laulatuste toimumise koht.

Vainupea puhkekompleksi ümber on aastaid kembeldud ja sellest lehelugusid kirjutatud. Meie käigu päeval on ta igatahes kindlasti veel maanteeameti valduses, sest kaks päeva hiljem kirjutab ärileht.ee sellest pealkirja all Maanteeametnike kurikuulus puhkebaas Vainupeal jälle enampakkumisel.

Ehitanud on hooned 1989. aastal maanteeameti idaregiooni õiguseellane Rakvere TREV, Vainupea rahvas ihaldab aga kompleksi külakeskuseks.

20 meetri kõrgune Vainupea tulepaak valmis 1958. aastal.

RMK on siiagi rajanud laudtee ja muu, mis rannasoleku mõnusamaks muudab.

Praegu on rand küll inimtühi, sest pole just rannailm.

Vainupeal kasvavat rannamännikut olevat oma loomingus jäädvustanud näiteks Roman Nyman ja Günther Reindorff.

Veidi õiterõõmu.

See peaks olema looduskaitsealune rand-seahernes.

Andrus ajab lainetega juttu. Ilm on üpris tuuline ja jahe, ...

... aga niipalju varju siiski leiame, et võtta üks korralik eine.

Menüüs annavad meie reisidel ikka tooni tublide perenaiste maitsvad küpsetised.

Lõpetuseks paar liiga hilja, alles pärast reisi loetud fakti. Esiteks peaks siin lähedal olema üks pirakas rändrahn, looduskaitsealune Kaarna- ehk Pruudikivi. Kuna see jääb nägemata-pildistamata, panen siia foto hoopis väheldasemast märgatud mürakast.

Ja teiseks: kalmistule on maetud maalikunstnik Richard Sagrits. See on vägagi tähtis asjaolu, sest meie järgmine sihtkoht on just Sagritsa sünnikodu Karepal.

Lahkume Vainupealt 17.35; sõidame piki rannaäärset maanteed, kust aegajalt näeb ka merd, sagedamini jääb see aga puude taha. Kohati, eriti Eisma kandis, on torm metsa kõvasti maha tuuseldanud.

Sõita on jälle üsna vähe, 17.50 paiku jäävad autod Karepal aiatagusesse parklasse ja me astume sisse väravast, mille kohal kiri Kalame talu, Richard Sagritsa ateljee. Jätan oma koti autosse ja õige pea pean seda kahetsema, sest fotoaparaadi aku saab tühjaks ja tagavaraaku on seal kotis. Nii on osa Kalamel tehtud fotosid Erika aparaadist, mõned minu, teised tema klõpsatud.

Richard Sagritsa (1910–1968) ateljeesse tulek oligi just Erika soov; mina pole küll sugugi kunstivihkaja, aga kunstivõhik kindlasti, nii et Sagrits on minu jaoks olnud lihtsalt üks kunstniku nimi paljude seast: ükski teos mulle seda nime kuuldes silma ette ei tule, nagu näiteks Mäe, Triigi, Viiralti, Reindorffi või veel mõne puhul.

Veebist (http://www.turismiweb.ee/):

Andres ja Leen(a) Sagritsa kolm poega sõitsid merd, vanim, kaptenipaberitega Jakob (sünd. 1902) tegeles ka maalimisega. 1910. aastal sündinud poeg Richard lõpetas 1936. aastal Tartus „Pallase“ ja temast sai kutseline kunstnik, üks Eesti tuntumaid meremaalijaid. Sünnikodus Kalamel elas kunstnik igal aastal varakevadest hilissügiseni, seal lõi ta oma parimad teosed.

Vana maja seisab Selja jõe kaldal ja tema nimi Kalame olevat lihtsalt lühivorm nimest Kalamehe: siin oli sajandeid Selja mõisa kalamehe elupaik. 19. sajandi viimasel kümnendil sai rentnikuks seni Rutjal Tõnu-Hansul vanematekodus elanud Andres Sagrits (Sakrits), kunstniku isa.

Vana maja poole kõndides oleme natuke murelikud: äkki on kellaaeg juba liiga hiline. Aga ei, korstnast tõuseb suitsu ja õuel sehkendavad inimesed kutsuvad meid kui kaua oodatud külalisi majja.

Selgub, et oleme kogemata sattunud vaata et peole: just on avatud Katrin Karu maalide näitus ja sel puhul on kohal mõnigi tuntud tegelane.

Kunstnik on paraku ainult ühel minu udusel fotol, aga panen selle siiski siia tõenduseks juurde. Koos Katrin Karuga on pildil ka Maret ja Eha, keda vahepeal tuleb üks meiega umbes samas eas tuntud Tartu kunstnik ja luuletaja – loomulikult keskmiselt „ülendatud meeleolus“ – kaisutama, kuna arvab, et tegemist on kunstniku emaga ...

 

Vaatame värvikad maalid üle, ...

... siis hakkab meile juttu vestma mees, kes ennast ei tutvusta, aga kelle nägu on väga tuttav. Alles kodus jõuan selgusele, et see on Teet Veispak. Kõneosavust see mees kelleltki juurde ei pea laenama – ja küllap on ka Sagrits ning tema lähikond ja tuttavad olnud tõesti rohket lustilist jutuainet pakkuv rahvas. Näiteid siin käinud kuulsustest pakub ikka turismiweb.ee:

Alates 19. sajandi viimasest aastakümnest kujunes Karepa külast suvituspaik. Üheks meie kunstirahva meelissuvekoduks sai Kalame, kus veetsid oma puhkuse paljud nimekad kunstnikud, nende seas R. Sagritsa maaliõpetaja „Pallases“ Nikolai Triik ja nimekas skulptor Voldemar Mellik. Veel puhkasid Kalamel graafik Hando Mugasto, maalikunstnikud Andrus Johani, Eerik Haamer jt. Teadlastest oli seal tuntumaks suvitajaks keeleteadlane akadeemik Paul Ariste.

Vaatame üle nii ateljee kui ka elutoa ...

 ... ning kõnnime Veispaki saatel õueski toreda tiiru.

Vana maja üks ots on suurte akendega. Selle üsna avara ruumi ehitas Andres Sagrits rehealuse külge 1895. aastal, et hoida seal võrke ja pakkida kala. Pärast II maailmasõda sai ruumist kunstnik Richard Sagritsa ateljee.

Taas osundus veebist: Kunstnik Sagritsa soovi järgides pärandas ta lesk Alice Sagrits Kalame talu 1997. aastal Rakvere muuseumile. Nüüdseks tegutseb seal sihtasutuse Virumaa Muuseumid üks filiaalidest.

Taluõue edelanurgas seisab unikaalne paekivist silmuköök, kus leidub suur kalaröstimisahi. Silmupüük käis (ja käib siiani) Selja jões otse Kalame külje all. Silmuköök on remonditud ja restaureeritud 2001.–2002. aastal.

Õuest leiab mitu sorti vaatamis-

väärsusi, väiksemaid ...

... ja üpris suuri.

Viimast - Rene Reinumäe "Haigutavat kunstnikku" - tasub vaadata teisestki küljest.

Mõni kunstiteos on koha leidnud teisel pool Selja jõge.

Jõe kaldal on koguni väike viinamägi.

Ühele kunstiteosele seame end Üloga mõõduks kõrvale.

Kuju autorid ja nimetus on kirjas tagaküljel: ilmne vihje kunstniku naissuhetele.

Väga omapärane koht ning lõbus ja hariv käik. Taas teele asume 18.40 paiku.

Üks põige on täna veel plaanis, sellenigi on vaid mõni kilomeeter sõita. Toolse ordulinnuse varemete juures olen kunagi ka varem käinud, aga nii ammu, et kui vahepeal poleks fotosid (näiteks ka Eesti postmargil) näinud, oleks mälupilt ajust ammu kustunud. Nüüd tuleb siluett juba eemalt tuttav ette.

Pisut teave Vikipeediast:

Toolse ordulinnus (Tolsburg, algul Vredeborch) on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus, mille ehitusajaks loetakse 1471. aastat ja selle rajajaks ordumeister Johann Wolthus von Herset. Kants pidi kaitsma sealset Toolse sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Toolse ordulinnus oli ka Toolse foogtkonna keskus ja Toolse foogti residents.

Algselt rajati kolmekorruseline majalinnus ja torn, mis hiljem moodustasid kantsi läänepoolsema otsa. Juba sama sajandi lõpuaastail linnust laiendati, nii et kujunes välja sise- ja eeshooviga kompleks, mille müüride kõrguseks oli 14 m ja paksus 2 m.

Linnuse edasisteks lisanditeks said püstitatud väravatorn, mille funktsiooniks oli turvata mõni aeg hiljem rajatud laagrihoovi ja kantsi loodenurka. Vana majalinnuse põhjaseina taha ehitati ümar suurtükitorn. Suurtükitorni ehitamisega üheaegselt kõrgendati Toolse müüre ja ehitati põhjapoolsesse seina kaks danskerit.

Linnuse ülesandeks oli kaitsta sadamat, mis tol ajal oli Rakvere mereväravaks.

Linnuse ehitustööd kestsid paarsada aastat. Liivi sõja ajal linnus purustati. /../ Hiljem taastati osaliselt 17. sajandi alul ja oli kasutamiskõlblik vaid osaliselt. /../ Põhjasõja käigus muutus linnus lõplikult varemeiks ja hüljati.

Varemetes on ta tõesti ja varemed on ilmselt üsna nirus seisus: miks muidu on seinu tõmmitsatega kokku tõmmatud.

Ootab järgmist jaanituld?

Siis on päevakorras veel ainult sõit öömajale. Teekond kujuneb veidi ekslevaks; väidetavasti on juhtauto GPS mõneti valetanud. 19.30 jõuame lõpuks sinna, kuhu vaja: Lammasmäe puhkekeskusesse (http://www.lammasmae.ee/).

Puhkekeskus on Kunda jõe ääres; perenaine juhatab autodele kätte teeotsa, kust saab üle jõe meile eraldatud majakeste juurde, ...

... jala on kasutada otsetee üle silla.

Mulje peahoonest, üle 35 aasta tagasi ehitatud jahilossist, on soodne, aga sellesse majja meil eriti asja pole.

Territoorium tundub olema tohutult suur, nii et ruumi on siin ilmselt mitmele väiksemale või siis väga suurele seltskonnale. Puhkekeskuse veebileht kirjutabki, et

Meie jõeäärsetesse saunadesse ja puhkemajadesse mahub erineva suurusega seltskondi. Siin on ühtviisi mõnus korraldada perepidusid ning suuri kokkutulekuid.

Ja võimalusi on mitut liiki vabaajategevusteks, ka Kunda jõel.

Meile on eraldatud kaks sellist majakest, kahe-

korruselised narid sees. Ütleme nii, et hinna ja kvaliteedi suhe on kaldu pigem esimese poole.

Pesema lubatakse meid siiski ka jahilossi ja see on üsna uhkeldava sisustusega, ...

... seal hulgas näidetega jahisaagist.

Vaade õhtutaevast. Väljas olla eriti ei kannata: verehimulisi sääseemandaid on liiga palju. Nii nosime oma õhtusöögigi majakeses ning juba enne kell 23 jääme vaikseks.

Öö vastu 15. augustit on üsna unevaene: olen võõras voodis ikka üsna kehv magaja, saati siis sellistes spartalikes, vähese kubatuuriga oludes. Igatahes juba 6.15 ronin asemelt üles ja majakesest välja.

Hommik on ilus. Mingi tünni juures leian võimaluse silmi pesta. Parema tegevuse puudumisel toslerdan mööda pirakat puhkekeskust ringi, siin on tõesti suuri katusealuseid poolvabaõhusöömaajaks, ...

... müügikohtadeks sobivaid kioskeid, igasugu atraktsioone lastele jne.

„Kudli-kadli-midli-madli“ juhatab jahilossi katusel kätte rahvuslinnu.

Ühes platsi serva näib käsil olevat kunstsaagijate võistlus või niisama üritus. Saagijaid endid sellel varasel tunnil muidugi veel pole, aga rohkem või vähem pooleli puuslikke on rohkesti.

Mõni neist üsna lustiline.

Vahepeal käin ka näljasena külmkapi kallal; „ametliku“ hommikusöögini jõuame alles pärast kella 8. Ja 8.55 oleme taas teel.

Panen siis päeva sissejuhatuseks jälle kaardi portaalist http://entsyklopeedia.ee/, millel ligikaudu tähistatud tänased peatuskohad. Sõidame läbi Viru-Nigula (ega muud varianti olegi, sest mais sõideti Sämi sild uppi ja Tallinn-Narva maantee on seal kinni) ning Pada oru Kiviõli poole.

Teele, napilt juba Ida-Virumaale, jääb Uljaste järv ja see tuleb muidugi üle vaadata.

Samast portaalist entsyklopeedia.ee saab teada, et järve suurus on umbes 60 ha, suurim sügavus 5,6 m. Väljavooluta umbjärv, toitub sademeist ja sooveest. Uljaste järv on tugevasti eutrofeerunud poolhuumustoiteline veekogu, kus senini kasvavad haruldased vesilobeelia ja järv-lahnarohi. Enne 1993. aasta augustit, kui kalad seni selgitamata põhjusel hukkusid, olid põhilised kalad ahven, latikas, särg ja peled; kalastik on taastumas. Kagukallas on tuntud peamiselt Sonda ja Kiviõli elanike väljasõidu- ja puhkekohana, seal asuvad supelrand, paadisadam ja lauluväljak. Järv kuulub Uljaste kaitseala koosseisu.

Järve piirab idakaarest poolkaarjalt lavajas oos ehk vallseljak, mida mööda kulgeb suurus osa kokku 3,8 km pikkune Uljaste matkarada.

Ujuma ja matkama praegu meist keegi ei kipu; poleks ka aega.

Ka kalade kohta jäävad isiklikud tähelepanekud tegemata; küll ujub kaldavees rohkesti kulleseid, ...

... keda tuleb mõistagi lähemalt uurida. Esiplaanil Ann, Meeli, Maret, Eha ja Erika, taga Helgi ja Merike.

Järgmised peatuspaigad on kõik sellised, mida kindlasti sõiduplaani tahtsin. Oleme jõudnud Ida-Viru tööstusmaastikele ja vallutame sissejuhatuseks ühe siinse kunstmäe. Sõit Uljaste järve juurest võtab umbes veerand tundi, aga peame teed küsima, et jõuda mäe õigesse külge. Tegemist on siis pinnavormiga, mille nime ja kõrgusega on natuke segased lood: enamasti tavatsetakse teda nimetada Kiviõli vanaks tuhamäeks, aga lisatakse samas ikka, et ega see ju tuhk pole, on hoopis poolkoks ehk põlevkiviõli tootmisest järele jäänud mitte just teab mis tervislik möks, mille maharahustamise ja ohutuks muutmisega on olnud kõvasti vaeva. Ja mäe kõrgus oli enne suurem, ümberkujunduste käigust võeti osa maha. Vikipeedia pakub kõrguseks jalamilt 96 meetrit ehk tosina võrra rohkem kui Eesti looduslikest pinnavormidest võimsaimal, Haanja Vällamäel.

Aga esmalt pöörame jah juba enne mäge vasakule ja satume ühe siinse spordirajatise, motokeskuse juurde, kus peetud ka suuri rahvusvahelisi võitlusi. Motoraja pikkus on 1950, kõrguste vahe 26 meetrit; igal aastal toimub siin kahepäevane Kiviõli motofestival.

Motomaja juures saamegi teada, et kui tahame tippu vallutama minna, tuleks sõita ümber mäe.

Sellel fotol oleme juba Kiviõli seikluskeskuse parklas. Keskuse põhjalikul kodulehel http://tuhamagi.ee/ on siinsed võimalikud atraktsioonid – neid on ka suviseks ajaks, aga küllap rohkem siiski talveks – ning vaadata 33-minutist filmi sellest, kuidas aastatuhande alguses paari ulja noormehe peas tekkinud mõte muuta vaadet risustav mägi populaarseks vabaajakeskuseks tosina aastaga teoks tehti. Seikluskeskuse pindala on 80 hektarit ja mäe kaalu hinnatakse 6,2 miljonile tonnile.

Skeemilt saab üle vaadata, mis on kus ja kus on mis.

Aga mis seal pikalt uurida – tõusutee on ju niigi näha. Suhteliselt varasel tunnil (kell on veidi üle kümne) erilist inimeste liikumist mäe juures ei ole.

Tõusunurk suusa-
tõstukite alusel rajal pole just tappev, aga võtab viimase kuuga saavutatud mõnekilosele kaalulangusele vaatamata ikka veel paksu vanainimese ometi ähkima.

Vaade tagasi: vasakpoolne maja on seikluspargi keskus, parempoolne hostel, kus 12 tuba.

Mäe lael tuleb muidugi pilte plõksida.

Sel fotol on tagaplaanil ilmselt Kohtla-Järve tehismäed. Vikipeedia kinnitusel asub Kiviõli, Kohtla-Järve ja Püssi lähedal kokku seitse tehismäge.

Oleme Kiviõli põhjaküljes.

Jätan igaks juhuks täpsustamata tehase nime, aga eks see üks põlevkiviõli-
keedukoht ole.

Siin näha pinnavorm peaks olema nn Kiviõli uus tuhamägi; selle kõrvalt viib vasakult mööda maanteed, mida mööda tulime. Ja otse all on motokeskus.

 Mõned objektid ka suumitult: sama tehas, ...

... seikluskeskuse kõrval asuv veesilm, küllap kunstlik ...

... ja keskuse- või teenindus-
hoone.

Rada, mida mööda laskume, on enne nähtud skeemil märgitud kui mägiautorada. Motokeskusega samal küljel on veel tervisespordirada ja veebis on peale nende ülestähendatud muidugi pikad suusanõlvad, põnev lumelauapark ning tuubirada, aga ka suveks mõeldud downhill’irada ja 700 m zip-laskumine, tähendagu viimased kaks mida iganes.

Veebilehelt leian kinnituse, et 2013. aasta talvel käis mäel üle 14 000 inimese, kellest umbes 4000 olid lähikonnast ja 10 000 mujalt Eestist. Välismaalaste hulgas oli enim Peterburi rahvast. Lahkume mäelt 10.45.

Järgmisse punkti jõuame jälle väikeses ekslemisega. Mäletasin mõne aasta tagusest, 2010. aasta suve käigust, et see pole väga lihtne – ning vahepeal on pealegi valminud Kukruse palju kritiseeritud liiklussõlm, mis on muutnud asja veel keerukamaks. Meie juhtautos ollakse küll kindlad, et tee on teada, aga lõpuks sõidame õigest teeotsast esimese hooga siiski mööda. Jõuame Kukruse mõisa juurde 11.20.

Muidugi on sellegi mõisa kohta veebis rohkesti infot; siia võtan lõigukesi tuntud mõisaportaalist (http://www.mois.ee/viru/kukruse.shtml):

Kukruse mõisat (saksa k Kuckers) on esmamainitud 1453. aastal. 19. sajandil kuulus mõis von Tollide aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Hermann von Toll.

Mõisa peahoone on ehitatud mitmes osas. Ühekorruseline barokne kiviehitis püstitati arvatavasti 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi algul pikendati seda eenduvate tiibade lisamisega, andes hoonele klassitsistliku ilme. Sama sajandi lõpul ehitati vasak tiib kahekorruseliseks. /../

Mõisahoone restaureeriti 2009–10, mille järel ta avati Kukruse Polaarmõisa nime all muuseumina. Täiendav teave: http://www.kukrusemois.ee/, info@kukrusemois.ee,336 9812 ja 5305 9902.

Kukruse mõisast on pärit maailmakuulus polaaruurija Eduard von Toll (1858–1902), kellelt pärinevad Põhja-Siberi esimesed põhjalikud geoloogilised ja klimaatilised uurimused. Samuti oli tal oluline roll põhja-meretee võimalikkuse uurimisel. Eduard von Toll hukkus järjekordse Põhja-Jäämere ekspeditsiooni ajal 1902. aastal, mil ta otsis müütilist Sannikovi maad. Talle on püstitatud laevakujuline graniidist mälestussammas perekonnakalmistule mõisast lõunas. Sinna suundub peahoone keskteljelt ühe kilomeetri pikkune lehiseallee. Allee lõigati maantee õgvendamisega paraku pooleks ja kalmistu on mõisast sellega lahutatud.

Tollide suguvõsa vapp.

Kukruse mõisa lähikond on esimesi paiku, kus hakati kaevandama põlevkivi, mis ulatus seal osaliselt maapinnale. Esimese väikese põlevkivikaevanduse rajas Kukruse mõis 1870tel aastatel; tööstuslikult hakati seda kaevandama esimese maailmasõja ajal 1916. aastal, mil valitses kütusekriis. Kukruse mõisast on oma nime saanud nii kukersiit kui ka kukermiit. Kukersiit on põlevkivi teine nimi, kukermiit – põlevkivituhast tehtud sideaine.

Enne mainitud 2010. aasta käik, osa Tartumaa muuseumi Virumaa mõisate retkest suurepärase asjatundja Märt Uustalu juhatusel, juhtus olema just sel ajal, kui mõis oli enamvähem valmis, aga ekspositsioonist polnud veel jälgegi. Nii et muuseumiosa on ka minu jaoks uus. Muuseum – ja kogu mõis – kuulub muide Kohtla vallale; üks maapõue uuristamisega jõukas saanud vald võib endale sellist luksust lubada.

Esmalt laskume keldrikorrusele, mis on pühendatud kuulsaima Tolli, 1902. aasta paiku Sannikovi maa otsinguil teadmata kadunuks jäänud geoloogi ja polaaruurija Eduard von Tolli rändudele.

Järgneva infolõigu võtan muuseumi mõnes mõttes mahukalt, aga samas osalt mõnegi vajaliku teabekilluta kodulehelt http://www.kukrusemois.ee/, ent panen Venemaa kohanimed mulle harjumuspärasemasse kirjaviisi.

Aastatel 1892–1894 viis Eduard von Toll läbi geoloogilised uurimised Jana, Indigirka ja Kolõma jõgedes, läbides igal aastal ligi 25 tuhat kilomeetrit. Tema auks on nimetatud mitmeid objekte nii taime- kui ka loomariigis, paleontoloogias, geograafias. Nii on Eduard von Tolli auks nimetatud Taimõri poolsaare loodekaldal asuv laht, Tollievaja jõgi, Stolbovoi saare põhjaneem, Kotelnõi saare väin ning Bennetti saarel asuv Jääneem jpt.

Eduard von Tolli kajuti rekonstruktsioon.

Laevameeskonna eluruum.

Sahvris on olemas ...

... kõik vajalik ja toiduhoidlale omane, ...

... rott kaasa arvatud.

Lastele on keldris igasuguseid mänge ja atraktsioone, ...

... mida ka lapsemeelsed meelsasti kasutavad.

Veel üks lõik muuseumi veebilehelt:

1770. a sai mõisa omanikuks lipnik Carl Gustav von Toll, kes tänu faktile, et tema abielu oli lastetu, asutas 1780. a Tollide suguvõsa fideikomissi (mittemüüdav pärandmõis). Esimeseks fideikomissi omanikuks aastatel 1781–1841 oli Friedrich Ludwig von Toll. Pärast tema surma sai uueks omanikuks Robert von Toll, kes seejärel lahkus sõjaväest ja pühendas kogu energia Kukruse mõisa ürikute kogu täiendamisele ja väljaandmisele. 1877. a. päris mõisa Hermann von Toll, kes rentis selle oma pojale Benno von Tollile. Hermann von Toll pani aluse põlevkivitööstusele, lastes rajada 1916. a katsekaevanduse. Kuna mõis oli rendilepingu alusel 1923. aastani rendile antud, siis ei mõjutanud 1919. aasta maaseadus Kukruse mõisa ja inventar ei kuulunud võõrandamisele. Rendilepingu lõppedes aga mõisa inventar siiski võõrandati, põllumajandusministeerium maksis välja kompensatsiooni ning mõisamaa läks asunikutaludele ja härrastemaja põlevkivitööstuse käsutusse.

Mõisas elas ka teisi kuulsaid von Tolle. Neist tuntuim oli näiteks sõjaväelane krahv Carl Friedrich von Toll, kes ülendati Vene armees koguni jalaväekindraliks ja koostas Napoleoni vastu mitu sõjaplaani.

Muuseumi põhikorrus tutvustabki esmajoones Robert von Toll elutööd. Aga siin saab proovida ka gooti kirjas kirjutada, ...

... uurida peeni rõivaid ja aksessuaare ...

... ning veelkord muuseumi veebilehte tsiteerides proovida 18.-19. sajandi rõivaid ja tunda ennast tõelise aadlikuna. Fotole jäid aadlikud Eha, Ülo, Maret, Helgi ja Meeli.

Lahkume Kukruselt 12.30.

Paarkümmend minutit hiljem oleme juba Kohtla-Nõmmel, kaevandusmuuseumi juures. Muuseumikülastus meil seekord kavas pole (kaaslaste kohta ei mäleta, mina olen seal vähemalt korra käinud, aga tükk aega tagasi); küll on meil siin ette nähtud kohtumine Adrenaator Grupi (http://www.adrenaator.ee/) safarimehega.

See oli minu selle reisi suurim soov: käia Aidu karjääris safaril. Kunagi kutsus mind Sirgala karjääri ringsõidule hea tuttav, Ida-Viru turismiettevõtja Priit Orav, aga see jäigi tegemata. Reisi eel võtsin Priiduga ühendust ja tema meile adrenaatoreid soovitaski. Mul pole täpselt meeles, miks jäime lõpuks just seitsmekohalise auto juurde, aga nii on. Seepärast jääb kolmel inimesel selles atraktsioonis osalemata; Annel ja Andrusel oligi vaja varem lahkuda, Ülo saadetakse oma autoga üksi karjääri seiklema.

Enne safarit on aega viimane ühissöömaaeg ette võtta ja muuseumi välialadel ringi vaadata.

Näha on nii vana tehnikat kui ka hooneid.

Aga veidi pärast kella 14 on auto ja autojuht-giid kohal; kahjuks on väga hea reisijuhi nimi jäänud üles kirjutamata. Väikese sissejuhatuse järel ronime kõrgesse sõidukisse; daamid loovutavad esiistme lahkelt mulle.

Esialgu kihutab auto mööda kitsaid metsateid, ...

... peatustes võtab meie giid pagasiruumist astealuseks plastkasti, sest auto on tõesti kõrge.

Veidi maad teest kõrval näeme kohti, mis näitavad selgelt kätte, kui ohtlik oleks siia metsa tulla raske tehnikaga puid maha võtma: pragusid ja auke on rohkesti, maapind vajub vanade kaevanduskäikude kohal läbi.

Aga siis jõuame karjääri viivale teele, mille servas kulgeb 12,5 kilomeetrit pikk transportöör.

25-kilomeetrist linti veavad 16-kilomeetrise tunnikiirusega mõlemas otsas paiknevad elektrimootorid. Niiviisi on VKG põlevkivi transportinud poolteist aastat.

Ja siis oleme Aidu karjääri vanas osas. No ausõna, ma ei osanud küll sugugi ette kujutada, et see on selline kuumaastik: mäest üles, ...

... mäest alla. Märkmeid on õige raske teha, sest raputab hullult.

Ka pilte on keeruline napsata: nii selle sama raputamise tõttu, kui ka sellepärast, et aegajalt pritsib pori aknad mustaks.

Paari peatuse aegu midagi siiski märkmikku sikerdan.

Eestis on praegu kaks kaevandust: Kiviõli, mis kuulub VKG-le, ning Estonia, kust Eesti Energia varustab Narva elektrijaamu. Aidu karjääri suurus on 25 ruutkilomeetrit. Selles kohas, kus parajasti oleme, kaevati kuni 17 meetri sügavuselt. Mäed on vanas osas tekkinud seetõttu, et alul oli kopameestel lubatud ülearust pinnast puistata nii, nagu nad ise õigeks pidasid. Alles alates 1980. aastast oli hakatud kaevandeid tasandama. Siin vanas osas kõik nii jääbki, sest siluda oleks liiga keeruline. Nii et nüüd on siin ainult suusa-, enduro- ja seiklusrajad. Kus aga maa taas siledam, sinna istutatakse metsa: mänd ja kask kasvavad hästi. Kolm aastat pärast kaevandamise lõppu peavad puud juba kasvama.

93% Eesti elektritoodangust tuleb põlevkivist. Kui 10 aastat tagasi kulus 1 kWh-le 1,5 kilo põlevkivi, siis nüüd tänu tõhusamale põletusele 1,3. Viiendik elektrit müüakse välja.

Muidugi on sellel kõigel üsna traagiline mõju: raisatakse ja rikutakse tohutu hulk põhjavett, rohkelt tekib saastet, esmajoones meeletu hulk tuhka, inimese kohta oleme rekordilised CO₂ tootjad, kadunud on siinsed hajakülad; Aidu karjääri alal on kunagi olnud 130 talu.

Kaevanduste serva jäeti 15–20 meetrit lai riba kaevamata, et vesi karjääri ei tuleks. Aga siin laskis see kiht vett läbi, nii et tunnis tuli kuni 20 tonni vett välja pumbata. Kaevandus tuleb näiteks Kurtna järvedele aina lähemale; kauaks neid järvi veel jätkub, ei oska keegi öelda.

Kunagi sõitsid orgude põhjas põlevkivi vedanud autod, nüüd on neis 8 meetrit vett. Kokku on veega täitunud tranšeesid 38 kilomeetrit.

Aidu karjääris oli olnud kuni 400 töölist, kellest vaid neli olid olnud kohalikud. Raha tõi karjäär sisse palju, kannatajateni see raha aga pole jõudnud.

Nii palju mitte just rõõmustavaid fakte jõuan sõidu jooksul üles tähendada.

Ühel tranšee kõrvale kokku klopsitud vaateplatvormil laseme giidil endast ka rühmapildi teha (vasakult Meeli, Eha, Helgi, Erika, Maret ja Merike; ees mina ise).

Sõidu lõpuks lõbustab giid meid veel ühe äkilise tiiruga mööda aherainemäe kallakuid, nii et naised teevad kõva kisa. Erikal õnnestub ülevalt sõidu pealt üks vaadegi klõpsata.

Ja viimane foto sest sõidust: kunagi põlevkivi vedanud kallur.

16.15 oleme kaevandusmuuseumi juures tagasi ja kiidame kooris giidi: oli tõesti põnev ja elamuslik retk ning sisukas jutustus.

Kuna meid reisile toonud Andruse-Anne auto on juba koduteel, laseme meie Erikaga Meelil ennast Torma kaudu Jõgevale jaama sõidutada, sealt saame juba rongiga Tartusse.