Kusagil lõunas: kursusekaaslaste suvetuur 2016, IV. Pühajärvelt Udernani

Tegelikult sõidame Otepäält hooga läbi Pühajärve äärde: Ehal on tulnud mõte minna sanatooriumi tornikohvikust vaadet vaatama ja ehk seal ka kohvi juua („kuigi see on seal kole kallis!“).

Tükk vaeva on parklas autodele kohta leida, lõpuks saame kuhugi üsna tagumisse serva. Üle tee hakkavad uue katlamaja katusel silma päikesekollektorid, mis väidetavasti kütavad suvel soojaks kaks kolmandikku puhkekeskuse tarbitavast  soojast veest.

Järve ääres, tundub, käib korraga mitu üritust. Ühel neist räägitakse valjuhääldite kaudu nii kõlavalt, et küllap kostab Otepääni välja. Mis meil sest, oleme siin ju vaid veidi aega. Aga mõtlen inimeste peale, kes on endale ehk kalli raha eest puhkekodusse koha ostnud – ja peavad ilmselt tundide viisi seda kära taluma.

Meie sammume sihikindlalt torni suunas, aga nagu fotoltki näha, liigume esiotsa vale trepi poole.

Sellest trepist torni ei saa, tuleb minna veidi edasi, fotol paremale ja seal maja nurgas on õige sissepääs.

Pühajärve puhkekodu ehitati 1951. aastal II maailmasõjas hävinud Pühajärve mõisa asemele, aga teda on hiljem muidugi korduvalt ümber ehitatud.

Pühajärve mõis, tänane Pühajärve Spa & Puhkekeskus, kuulus 1376. aastast rüütlitele Hermann ja Otto von Uexküllile. Mõisa nimi oli tollal Wollust. Aastast 1836 sai rüütlimõis uue omaniku krahvinna von Stackelbergi soovil nimeks Heiligensee (Pühajärv). 1920. aastatel kujunes Pühajärve puhkekodu Eesti kunstnike ja kirjanike ning teiste loomeinimeste hulgas populaarseks ja elitaarseks suvituskohaks (http://www.pyhajarve.com).

Muidugi loen ka siin trepiastmed üle: 90 tavalisel ja 67 keerdtrepil.

Vaeva tasuvad kenad vaated: puhkekodule endale, …

… ümbritsevatele maastikele …

… ja järvedele. Põhjakaares on natuke õnnetu, kinni kasvav Neitsijärv. Vikipeedia andmetel on järve pindala 8 hektarit ja suurim sügavus ainult 2,1 meetrit. Rohke taimestikuga järv sobib muidugi hästi elupaigaks mõnele linnuliigile, näiteks kühmnokk-luigele.

Hoopis kuulsam on lõunakaares laiuv Pühajärv. Veepeegli suurus 290,7 ha, koos saartega 298,3 ha. Järve pikkus on 3,5 km, laius 1,6 km. Järv laiutab 115 m kõrgusel merepinnast ja tema suurim sügavus on 8,5 m. Järves on viis saart: põhjaosas Sõsarsaared, keskosas Kloostrisaar ja lõunas Suur- ja Väike-Lepasaar.

Erikal on kirjas mitu järvest kõnelevat legendi:

Kahe muistendi järgi on järv tekkinud suurte äikesevihmade tagajärjel. Ühel juhul Otepää elanikud palunud taevaisa anda neile vett ja taevaisa kuulnudki seda palvet ning avanud taevaluugid.

Teisel juhul olla praeguse järve asukohas elanud väga õelad inimesed ning seal valitsenud pidev riid ja tülid. Vanaisa olnud nende üle pahane ja otsustanud nad hävitada, kuid andnud meeleparanduseks kolm päeva aega. Ta lasknud hirmsal kõuepilvel Munamäe kanti tulla ja sellel seal hirmsasti kärkida. Pilvest hüüdnud ka hääl: „Hoidke endid!“ Nii müristanud äiksepilv kolm päeva ja löönud välku, kuid inimesed polnud sellest välja teinud ja tülitsenud ning riielnud ikka edasi. Siis lõppenud Vanataadi kannatus ja ta lasknud kõuepilvedel maale vajuda. Veed katnud kõik ja tekkinud järv.

Kolmanda legendi järgi sadanud järv taevast maapeale, kui inimesed pühas tammikus seda maapealt taevas nägid ning selle kohinat kuulsid ja üks nende seast öelnud: „Kohiseb teine taevas nagu meie püha tammik maa peal.“

Neljanda muistendi järgi tekkinud järv Linda silmaveest, kui see leinas oma lahingus surma saanud poegi.

Pühajärv ja Erika.

„Kole kallis“ kohv maksab tegelikult 1.70, vägagi normaalne hind. Väga hea on ta ka ja hea komm antakse veel juurde. Meeli ja Maret.

Erika võtab siin üleval minugi üles.

Kohv joodud, marsime parkla poole tagasi. Puhkekodu uuem osa on hoopis ilmetum kui vana.

Enne ärasõitu tuleb Meeli ja teatab: „Ma käskisin neil heli maha keerata. Keerasidki!“ Tõesti on vaiksem. Kanged naised need Saaremaa naised!

Otepäält sõidame edelasse – Käärikule, millega, tundub, on kõigil kaaslastel hoopis rohkem mälestusi kui minul.

Esimene asi, mida autost väljudes märkan, on üks väga vaba tõlkega loosung. Aga loosungi nurgast on näha ka kinnitus, et spordikeskust ei majanda enam Tartu ülikool, vaid sihtasutus Tehvandi Spordikeskus. Kuidas asjade seis praegu täpselt on, ei viitsi ma uurida, aga igatahes Õhtulehest 16. detsember 2011 leian sellise algusega sõnumi:

Tänasel Tartu ülikooli nõukogu istungil kiideti heaks koostöölepingu sõlmimine ülikooli ja SA Tehvandi Spordikeskuse vahel. Lepinguga rendib ülikool Kääriku spordi- ja puhkekompleksi Tehvandile 50 aastaks koos kohustusega viia ellu koostöös valminud arengukava, mis nõuab suuri investeeringuid laiapõhjalise treeningkeskuse arendamiseks. Kääriku ajalooline spordikompleks jääb endiselt ülikooli omandisse.

Eha uurib, mis on kus.

Kääriku spordibaas rajati 1947. aastal kunagise Kääriku talu valdustesse. 19. sajandil kuulus Kääriku talu Tartu maakonna Pühajärve mõisa alla ja oli von Sieversite valduses. 1869. aastal ostis talu Jaansonite pere, kes küüditati 1941. aastal Siberisse. Väidetavalt avastas vana talukoha Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaan Fred Kudu, kelle initsiatiivil loodigi Kääriku spordibaas ning kohandati koheselt ka vanadesse taluhoonetesse algne spordibaas (allikas: Lõunaleht, 27.09.2007).

Hooned projekteeriti 1957–1959, arhitektid olid Peeter Tarvas ja Uno Tölpus. Nurgakivi pandi aastal 1959, õppe- ja toitlustushoone ning ühiselamu valmisid 1962, ametlik avamine toimus 1963; spordihoone valmis 1970 (allikas: Eesti arhitektuur IV, 1999).

Fred Kudu (1917–1988), sportlane, treener, pedagoog ja organisaator, asutas ka TÜ kehakultuuriteaduskonna, oli Nõukogude Liidu mitmevõistlejate koondise pikaajaline vanemtreener ning olümpiakoondise treener viitel olümpiamängudel.

Tema ausammas Käärikul valmis 1992 ja selle autor on Tõnu Maarandi.

Selles ühiselamus, nüüd vist öeldakse hotell, olen ma kindlasti ööbinud, aga ega ma eriti ei mäleta, kui mitu korda ja millal. Küll on muidugi meeles rohkesti räägitud värvikad lood aegadest, kui siin peatus Urho Kaleva Kekkonen: kuidas tema jaoks ajutine omaette vesipeldik ehitati, kuidas „julged poisid“ pidi kurja vaeva nägema, et rahvast Kekkosest eemal hoida, tema naljadest, mis funktsionääre kahvatama panid jne.

Kaaslased seevastu pajatavad üksteise võidu lugusid, kuidas nad on siia saabunud Tartu-Kääriku suusamaratonil osaledes või ülikooli diplomandide laagriga 1970. aasta kevadel. Kaldun arvama, et mind selles laagris polnud, pigem vehkisin paaniliselt diplomitöö mõõtmisi teha: mu ekstsentriline juhendaja muutis siis, kui mul töö juba peaaegu valmis, selle teemat, hädavaevu sain valmis… Ja suusatamisega seoses on mul Käärikust üks mälestus küll, aga pigem negatiivne ja hoopis hilisemast ajast, küllap 1980ndatest, kui töötasin veel ülikoolis. Käisime siin kolleegidega suusatamas. Mina, Viljandis kasvanud mees, pidasin ennast päris vingeks mäest laskujaks, ega arvestanud, et pole vahepeal aastaid sellega tegelnud. Kui siis ainukesel rajale jäänud tõsisemal mäel paraja matsu sain, sõitsin vihaga ühe ringi veel – ja sain teise, hoopis kõvema matsu. Seegi veel ei toonud mõistust pähe: ronisin üles ja proovisin kolmandat korda. Nüüd kukkusin ennast peaaegu hingetuks ja taipasin lõpuks, et vähemalt sel alal on minu „parim enne“ möödas mis möödas.

Päris üllatav on näha, et ajal, mil Eesti Post oma varasid ja tegevust aina kokku tõmbab ja keskustesse viib, on siin postkontor täitsa olema.

Osa maju on üpris kurvas seisus. Satun seda lõiku kirjutades lugema arvamuslugusid teemal, kas ikka on mõtet punnitada siia midagi tõsist üles ehitada: keskustest liiga kaugel, kes siia ikka tuleb, Tehvandi põhibaaski olevat enamasti pooltühi.

Tundub siiski, et esialgu on optimistid peale jäänud. Leian võimsa loendi kõigest sellest, mis siia kavas rajada: spordihoone, kuhu kuuluvad jõusaal, sisejooksusirge, lasketiir, maadlus-, tõste-, poksi- ja võitlussportide saal, keeglirada, meditsiini- ja uuringu­ruumid; kergejõustikustaadion koos harjutusalaga; heitealade väljak; pallimängude hoone (kolm eraldatavat väljakut, üks suur väljak); tehismuruga jalgpalliväljak; suusastaadion; väliujula; väliväljakute ala; vaba aja veetmise alad (laste mänguväljakud ja välilava); hotelli laiendus (50 keskklassi ööbimiskohta); treeninglaagrite odavmajutus (100–150 odavmajutuse ööbimiskohta); puhkemajad (80 ööbimiskohta); renoveeritud toitlustusala, konverentsi- ja seminariruumid.

Peale selle veel reoveejaam ning veetöötlusjaam. SA Tehvandi Spordikeskus on riigihanke välja kuulutanud ja Otepää vallavalitsus mõnele rajatisele ka ehitusload andnud. Kinnitatakse, et aastaks 2020 saavad sportlased nautida modernseid treeningtingimusi juba maailma parimas spordikeskuses!

Aga spordiplatse on tõesti juba nüüd hoopis rohkem kui minu ammustes mälupiltides.

Hoonete ja spordiväljakute vaheline trepp.

Kui parkla poole tagasi kõnnime, tuleb neist treppidest parajasti üles rühm vene keelt kõnelevaid lapssportlasi. Taustal on spordihoone.

Skulptuurigrupike nõlval.

Rada viib spordihoone ja hotelli vahelt läbi.

Jätkame teekonda ikka edelas suunas Sangaste poole ja nüüd juba kruusateel. Kolme kilomeetri pärast oleme Harimäel, hästi tuttav koht seegi. Ühel pool teed on puuslikud, mille kohta pole ma kusagil mingit seletust märganud, …

… teisel aga RMK piknikukoht – lõkkekoht, varjualune, kuivkäimla ja infotahvlid – …

… ning 2003. aastal avatud 28 m kõrgune vaatetorn.

Teega ristub siin Tartu maratoni rada – just see olevat kogu maratoniraja kõrgeim koht – ja kusagil lähedal kulgeb ka Kekkose suusarada.

Harimäel, tuleb välja, on ka teine nimi – Leenardi mägi (varasemas kirjanduses ka Sankt Leonhardi mägi), künka absoluutne kõrgus on 211 m, suhteline kõrgus umbes 50 m.

Põhijõud hakkavad meie viimast „RMK-d“ sättima, Erika sõnul eriti heas vormis inimesed Meeli, Helgi ja Ülo ning ka üks poolearuline invaliid ronivad üles. Astmete arv sai kindlasti üle loetud, aga on jäänud kirja pannemata.

24 meetri pealt – vaateplatvormi kõrgus on torni üldkõrgusest neli meetrit vähem – on inimesed ja asjad väheke väiksemad küll.

Kirdevaatel on metsa kohal aimatav Tehvandi suusahüppemägi, …

… selle vaate suunda ma ei mäleta ja ei tule ka meelde, mis kirik sealt paistab.

Foto mõneti madalamalt: kusagil võiks siin näha olla Struve triangulatsioonitorni kivialus, aga ei märka. Igatahes oli Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793–1864) siin 1816–1819 teinud geodeetilisi mõõdistamisi – küllap ikka kuulsa mediaanikaare pikkuse mõõtmise asjus.

Pilk ka maratonirajale; sealgi paistab veel üks puuslik olema.

Ja siis läheb jälle söömiseks.

Pärast on aeg veel mõned taimed üles võtta: härghein, …

… põdrakanep …

… ja seebilill.

Viimasel, selgub lähivaates, on ka kostiline.

14.05 hakkame kulgema juba selgelt põhjakaarde: kuni Arulani mööda kruusateed, 14.30 sõidame läbi Palupera …

… ja 14.35 peatume Hellenurme mõisa juures. Siingi olen vist giidide seltskonnas käinud, aga objektide valik on täna teine: siis vaatasime üle vaid mõisasüdame, täna võtame ette muudki.

Uurime esmalt, mis tarkusi jagab teabetahvel.

Hellenurme mõisa on esimest korda mainitud 1641. aastal, mil see kuulus Wrangellidele. Põhjasõja järel kuulus mõis Dückeritele ja Bruiningkitele.

1850. aastal ostis mõisa Theodor Johann von Middendorff.

Seal elas ja töötas ka tema poeg, tuntud looduseuurija – biogeograaf, zooloog ja uurimisreisija – akadeemik Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894). Hellenurme mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli ornitoloog Ernst von Middendorff.

1865–1866 oli Hellenurme mõisas koduõpetaja Jakob Hurt.

Mõisa peahoone on katusekorrusega kiviehitis, mis ehitatud 18. sajandi lõpul ning muudetud veidi 19. sajandi keskel. Hoone põhikorrusel on segmentkaarsed aknad, fassaadi ilmestab kahe akna laiune pealeehitus.

Sissepääs paikneb vasakus tiivas, kuhu on tehtud puidust katusealune.

Kaasajal tegutsevad mõisa peahoones hooldekodu ja lasteaed.

Elva jõe ääres paiknev Hellenurme mõisapark ja allee on rajatud 19. sajandil. Pargi kujunduses vahelduvad kontrastselt puuderühmad ja avatud muruväljakud. Mõisapark on puuliikide poolest väga mitmekesine. Siin kasvasid varem ka amuuri korgipuud, praegu kasvab veel eriline kübarpaju liik, mille akadeemik uurimisreisidelt kaasa tõi. Hellenurme mõisa park ja allee on kultuurimälestisena riigi kaitse all ning nende omanik on Palupera vald.

Paar näidet …

… pargi alleedest

… ning puudest: elupuu Thuja occidentalis …

… ja palsamnulg Abies balsamea.

Alles on mitu kõrvalhoonet, millest põnevaim kuusnurkne ait.

Hellenurmes tegutseb Palupera vallavalitsus, …

… maja teisest küljest pääseb Hellenurme külaraamatukokku ja maakultuurimajja.

Hoone ehitati 1830. aastal mõisnik Karl Axel Bruiningk´i juhendamisel koolimajaks. Samas asus ka vennaste koguduse palvemaja, kus teenistusi peeti 1907. aastani. Mõisnik Ernst Middendorffi ajal kasutati maja vahepeal ka linnumajana, kus ornitoloogist mõisnik hoidis linnumune ja -topiseid. Tänapäevasel kujul on hoone olemas alates 1936. aastast, kus alustas oma tegevust 6-klassiline Hellenurme kool. Selles majas töötas kool 1974. aastani ja lõpetas oma töö kolmeklassilisena (allikas: http://www.palupera.ee).

Üks hoiatus on seinale kinnitatud.

Kilomeetri jagu eemal, teisel pool maanteed on Middendorffide kalmistu ja kabelipark.

Veidi maad kõndida, …

… siis hakkab esmalt silma kabel. Kabelisse kedagi maetud ei ole.

Kalmistul on rohke ja täpse infoga teabetahvel, kus skeemi järgi saab teada, kes oli kes.

Kõige uhkema ja omapärasema hauakiviga on akadeemik Alexander Theodor von Middendorfi haud. Vast on huvitav teada, et akadeemiku matusetalitus oli toimunud eesti keeles.

Sama sammas tagantvaates. Akadeemiku kõrval puhkab tema kaasa Hedwig Elisabeth von Middendorff (sünd. Hippius, 1825–1866).

Akadeemiku poja, ornitoloog Ernst von Middendorffi (1851–1916) ja Ernsti abikaasa Mary von Middendorffi (sünd. Wilcken, 1855–1938) kalmud.

Üldse on pargis tosin Middendorffide suguvõsa hauakivi ja 1944. aasta sõjakeerises surnud kahe eestlase ja kahe sakslase hauad.

Tundub, et siia on toodud ka lihtsalt omapäraseid kive.

Ma ei tea, kas kalmistu kohta passib niiviisi öelda, aga mulle igatahes meeldib see koht väga.

Aga siis on kell juba 15 ja meil on aeg edasi liikuda: ...

... 15.15ks on Erika kokku leppinud ekskursiooni Hellenurme vesiveskisse.

Peame tellistest ja maakividest üles laotud vägeva veskiveski ees väheke ootama, kuni perenaine eelmise rühmaga, terve bussitäiega lõpetab ja nende saatjat kallistab.

Seniks on aega vaadata veskit käitavat Elva jõge …

… ja üle selle paistvaid mõisahooneid. Eks vesiveskigi ole mõisa osa: mõisnike Middendorffide vesiveski, varasem õlle- ja viinavabrik.

Aga siis on perenaine Mae Juske meie päralt, teeb sissejuhatuseks kurja näo ja küsib, et mis see siin aina pildistab. Niiviisi nalja ja lõbusa jutuga järgnevad peaaegu poolteist tundi kulgevadki.

Meiega koos tulevad ringkäigule esiotsa veidi ehmatanud olekuga tunduvad tüdrukud-neiud, kusagil lähikonnas laagerdavad ratsutajad. Eks see lärmakate vanainimeste seltskond mõjugi ehmatavalt!

Astume siis ühiselt veskile lähemale, …

… täpsem on vist öelda – veski-
muuseumile.

Sissejuhatuseks räägib Mae veski ajaloost. Paraku on jälle see paha lugu, et üles kirjutada ma midagi ei jõua – aga selleta kaob kõik otsemaid meelest. Sestap kirjutan jälle Palupera valla veebist maha:

Veskiks sisustati hoone 1906–1907. aastal. Algul jahvatati vaid loomajahu. Veski tänane sisustus pärineb põhiliselt 1930ndaist aastaist. Püüli- ja jahuveskina müüdi hoone vendadele Karl ja Heinrich Veskile, kes seadsid seal sisse valtside ja ühe paari kividega püüli- ja jahuveski , mis oma hea töö poolest oli kuulus ka kaugemal.

Ja Mae on Veski-nimelise veskimehe lapselapselaps (kuulus keelemees Johann Voldemar Veski olnud Mae vanaonu), kes on nüüd võtnud ülesande esivanemate pärand alles hoida ja seda tutvustada. Vanavanavanaisa oli 1951. aastal maetud, sini-must-valge lipp pea all.

(Muusika)õpetaja taustaga veskiemand püüab läbi dialoogi tütarlapsi kaasa tõmmata; tõmbaks kindlasti pareminigi, kui edevad vanainimesed aina ise tema küsimustele vastama ei tikuks…

Esmalt vaatame üle, mis jõud kogu siinse masinavärgi käima paneb.

Osa ülespaisutatud Elva jõe veest pahiseb jõude veskist mööda, …

… osa suunatakse aga maja all paiknevaid turbiine käitama. Veskil on ka väike veejõujaam.

Tegelikult on tulevik tume: Euroopa käsib ju sellised paisud alla lasta, et kalad liikuma pääseksid. Tunnen, kuidas muinsusest hoolija (vesiveski on ju mõistagi kultuurimälestis) minu sisemuses loodusearmastajat (oleme Elva jõe hoiualal) kõrvale lükkab…

Enne sisenemist uurib Mae veel üle, kas kõik ikka teavad, mis asi on turbiin ja kuidas see töötab.

Aga siis oleme veskis sees. See on just niiviisi parajalt jahune, nagu selline paik olema peabki.

Mööda nagisevaid treppe ronime tasapisi neljandale korrusele ja siis jälle alla tagasi ning saame näha ja kuulda, mida ja kuidas viljaterast teha saab.

Ja seda sugugi mitte ainult teoreetiliselt: abimees tõstab Mae korralduse peale ülekander-

ihmad õigetele ratastele ja kogu masinavärk käivitub.

Näeme, kuidas sõelad sõeluvad …

… ja tigu teri edasi toimetab.

Saadusi – sõredat nisutangu ja püüli – saab oma käega püüda …

… ja oma keelel nende maitset proovida.

Veel Palupere valla veebilehelt:

Endiselt kehtib vanasõna: Ärä nakka veskit enne kitmä, kui ei tiia määndse jahu tä tiip. OÜ Hellenurme Veski turismitoode „Hellenurme vesiveski“ (ringkäik töötavas veskis) tunnistati 2004. aasta kevadel EHE-märgi vääriliseks. 2003. aastal asutati veskihoones MTÜ Eesti Veskivaramu, mis ühendab veskiomanikke ja -huvilisi üle Eesti.

Ringkäik lõpeb leivakojas, …

… mis on üksiti ka muuseum.

Aga igaüks saab …

… veskis küpsetatud leivale oma käega maavõid peale määrida, …

… seda maitsta ja põnevaid koduseid jooke peale rüübata. Maitseb üliväga hästi!

Küsimused ei taha lõppeda, …

 

 … aga lõpuks tuleb imevahvale veskiemandale Mae Juskele siiski „Aitäh!“ ja „Head aega!“ ütelda. Jäägu Hellenurme vesiveski kauaks kestma! Rohkem ju kasvõi ajuti töötavaid vesiveskeid Eestis polevatki.

Meie ühisteekond kestab veel tosinkond kilomeetrit, kuni jõuame Uderna mõisa parki.

Mõisaportaal http://www.mois.ee teab, et

Uderna mõis (saksa k Uddern) pärineb keskajast, teda on esmamainitud 1486. aastal. Tollal kuulus mõis von Tiesenhausenitele. Hiljem vahetas mõis tihti omanikke. Ta on kuulunud nii Volskytele, Sbinskytele kui ka Günsterbergidele. Enne 1919. aasta võõrandamist oli mõisa omanik Oskar Matthias Fuchs.

Mõisa kahekorruseline historitsistlik peahoone on püstitatud 1880tel aastatel. Arvatavasti ei olnud tollal tegu uusehitisega, vaid sellesse liideti osad 18. sajandi lõpu peahoonest (peamiselt hooviküljes). Historitsismile omaselt on hoone ebasümmeetriline. Fassaadi keskosa kaunistab kolme akna laiune kolmnurkfrontooniga keskrisaliit,

… vasakul tiival on tornitaoline ehitis, mida kroonis algselt kõrge tornikiiver.

Hoone ei ole säilinud ka enam täiesti algkujul – kadunud on pilkupüüdev neorenessanss-stiilis tornikiiver, samuti on vasakul nurgal asunud rõdu ehitatud ümber kinniseks verandaks.

Kaasajal paikneb mõisahoones Uderna hooldekodu.

Kunagistest arvukatest kõrvalhoonetest on mõisas säilinud vaid tühised jäänused madalate müürivaremete näol.

Vaatame veidi ringi ka varjurikkas suurte puudega pargis.

Silma hakkab kabel, …

… väike, roheliste taimedega kaetud veesilm, …

… üksildane karumõmm …

… ja üpris iseäralik puu.

Siis – kella 17 paiku – ütleme „Nägemiseni!“, täname autojuhte ja mina veel eraldi Erikat, kes innustas mind hädadele vaatamata siiski kaasa tulema: muidu jäänuks ju hulk uusi kohti nägemata ja vanu meelde tuletamata. Eha ja Ülo auto sõidab tagasi Nüplile, et öömaja korda teha, pärast toovad Erika Tartusse.

Anni ja Andruse autokond – mina ikka ka – põikab veel üle raudtee Uderna vana koolimaja juurde: Andruse isa ja ema on seal olnud õpetajad ja Andruski siis ühe aasta siinsest koolielust osa saanud. Koolimaja ees- …

… tagakülg. Vikipeediast:

Uderna algkool asus Rõngu valla Kalme külas. Uderna külakool asutati 1766. aastal. 1896. aastal muudeti külakool ministeeriumikooliks. Kool on kandnud veel vallakooli, 6- ja 7-klassilise kooli ning algkooli nime.

Uderna koolis on õppinud näitleja Leopold Hansen, kunstnik Konrad Mägi, kirjanikud Jaan Kärner, Helmi Mäelo ja Friedebert Tuglas. Aastail 1951–1953 õppis Uderna koolis Estonia teatri ooperisolist Voldemar Kuslap.

Uderna koolis tähistati 1922. aastal esmakordselt Eestis emadepäeva piduliku koosviibimisega, mille korraldas naiste karskusliit Helmi Mäelo algatusel.

Andrusel on siinsest elust hulk mälestusi, kuulavad Helgi, Ann ja Meeli (ja siinpool fotokat muidugi ikka mina ka!).

Kooli parki on püstitatud mitmele kultuuri-
tegelasele büste ja ausambaid, …

… teistele lihtsalt nimega kiviplokk, …

… Tuglasele aga büst.

Kakssada seitse aastat kestnud õppetöö lõppes Uderna algkoolis 1973. aasta kevadel.

Hiljem on samas hoones tegutsenud Uderna muuseum. Muuseumi viit on koolimaja juurde viiva teekese otsal täitsa olemas, aga mingit muud märki me muuseumist ei tähelda.

17.20 paiku asume koduteele. Tartus istun Anni ja Andruse kodu juures koos Helgiga ümber Meeli autosse. Nad toovad mind 18.10ks kenasti kodusesse Annelinna ja sõidavad ise Jõgevamaale edasi.

Aitäh! Mine tea, ehk olen tuleval aastal kobedam reisija. Jutuks oli minek Ida-Virumaale, kus oleme selle sõpruskonnaga ka varem käinud, aga juba hulk aastaid tagasi.