Kolmenimemees: Minu Fäärid, XVIII. Tórshavn VI: Fääride rahvusgalerii Listasavn Føroya ja jalutuskäik tagasi kesklinna

Kunstimuuseumi hoone on üsna omapärase välimusega, aga meenutab mõnevõrra teisel pool parki asuvat SMS kaubanduskeskust, ainult värvid on teised. Teabetahvel muuseumis kinnitab, et hoone väliskuju on meenutus traditsioonilistest fääri paadikuuridest. Ehitise on projekteerinud taanlane Niels Frithiof Truelsen (1938–2009) ja Fääride juhtiv arhitekt Jákup Pauli Gregoriussen (sünd. 24. aprillil 1932 Tórshavnis). Muuseumi esimene Gregoriusseni kavandatud järk valmis 1970, laiendus, kahe arhitekti ühistöö, 1993.

Veidi parema ettekujutuse saab kõrgemalt tehtud fotolt, mida märkan muuseumi veebilehel http://www.art.fo/en/.

Paraku ei leia ma võtit, mille abil lahti hammustada muuseumi logo tähendus.

Kuulutused nii muuseumi ees ...

... kui ka muuseumi sees annavad teada, et ajutise näitusena on muuseumis parajasti väljas „Ballaadid Fääri kunstis“. Vikipeedia kinnitab, et aasta jooksul on muuseumis kolm-neli ajutist näitust.

Samas kirjutatakse ka tavapärasest aastanäitusest rahvuspüha Ólavsøka aegu (Ólavsøkuframsýningin), mis on teisest küljest Fääride kunstiühingu aastanäitus; tavapärane on ka Fääri kunsti kevadnäitus (Várfram sýningin).

Uksest sisse astudes jõuame avarasse ruumi, mis on ühtaegu muuseumi kassa, pood, kohvik ja näitusesaal.

Poes müüa raamatute, plakatite ja postkaartide valik on üllatavalt suur; püüan ikka kogu aeg meeles pidada, et oleme ju saarestikus, mille elanike arv on väga väike: kogu selle varamu on loonud rahvas, keda nüüd on 50 000, varem oli veel vähem.

Leti taga on väga lahke ja sõbralik proua, kes on valmis vastama kõigile kaugelt tulnu mitte väga arukatele küsimustele... Sissepääsu eest küsitakse 50 dkk.

Tähelepanuväärne on muuseumi põrand: tasub meenutada, et oleme (peaaegu) puudeta saarel. Sisekujundus olevat teabetahvli kinnitusel sarnane Truelseni projekteeritud teiste, Taanis asuvate muuseumidega.

Eeskoja seinal hakkab silma sinine viit; käime vaatame selle „Sügavsinise“ kohe üle, ent see on midagi nii põnevat, et enne lahkumist lähen selle juurde uuesti ja teen seeria fotosid. Seepärast panen nad siia ritta ka just muuseumi viimase vaatamisväärsusena.

Eesruumis ja muuseumi alumises osas on lubatud ballaadide näitus; mõned näited väljapanekutest.

See pilt on ju sama, millest on välja lõigatud ka näituse kuulutuse illustratsioon. Otsemaid toob pilt meelde mehe nimega Hrafna-Flóki, Ronga-Flóki. Aga Flóki on ju Islandi, mitte Fääride asustaja. Tõsi, oma rongad, kes ta lõpuks Islandile juhatasid, oli ta lahti lasknud just Fääride juures.

Tegelikult võib pilt rääkida hoopis millestki muust, ma lihtsalt ei tea. Rongad on mitmete rahvaste mütoloogias olnud tähtsal kohal – ja seda mitmel moel ka siin Põhjas. Näiteks Ódinilgi oli ju kaks ronka, Huginn ja Muninn, Mõte ja Mälu, kes lendasid aina mööda ilma ringi, kogusid uudiseid ja jutustasid naastes neid oma peremehele.

Samas stiilis pilte on veel mitu ...

... ja järgmise juures olevat infosilti lugedes saan teada, et need on joonistanud mitu korda mainitud William Heinesen, väga mitmekülgsete annetega mees: kirjanik, kunstnik, helilooja.

„Gudrun läheb rohuaeda“ on 1956. aastal tehtud illustratsioon „Høgni ballaadile“, sildi kinnitusel 52. salmile, ingliskeelses ballaadiversioonis on salme tegelikult 50. Arvatavasti on „Høgni ballaadi“ sisu pärit 9. sajandi müüdist ja see pandi riimi 14. sajandil. Ballaadi 212 salmi kirjutas 1851. aastal üles keelemees ja poliitik Venceslaus Ulricus Hammershaimb, kellest oli pisut juttu 2. postituses.

Heineseni illustratsioon „Dvørgamoy ballaadile“: „Ta akselband on kullakarva“ (1956).

Kohe samas kõrval on pildirida hoopis teisest ajastust, pigem ulmevaldkonda kuuluv. Autor ja tegemise aasta on kahjuks mul kirja panemata.

Norra päritolu Fääride kunstnik Astri Luihn (sünd. 1949): „Ballaadid ja kudumid“ (2015)

Sama kunstniku „Oled sa ikka siin?“ (2006). Teoste eestikeelsed nimed on kõik minu tõlked ingliskeelsetest; kohati pole ma nende adekvaatsuses päris kindel.

Fääride fotograafi Ingi Joenseni (sünd. 1953) tinditrükipilt „Pärast tantsu“ (1992–2015).

Samast väljapanekust ka üks skulptuur: meile mitmete töödega juba tuttava Janus Kambani (vt 14. postitus) Dansiringur, „Rivitants“. Sellisesse tihedasse puntrasse traditsioonilise tantsu lõpus kogunetakse.

Aga nüüd püsiekspositsiooni juurde. Teen seal üle poolesaja foto, üle poole neist pistan ka siia. Muuseumi tutvustavas bukletis on kirjas, et kollektsiooni on kokku kogunud Fääride kunstiühing, mis loodi II maailmasõja ajal. Kogus on praegu umbes 2000 kunstiteost alates 1840. aastatest pärinevatest kuni tänaseni. Avalik-õigusliku muuseumi ülesanne ongi koguda, säilitada, uurida ja tutvustada Fääride visuaalset kunsti.

Suurim kogu on muuseumis Samuel (fääripäraselt Sámal) Joensen-Mikinesi (1906–1979) töödest. Mõni neist ka siia.

Kui jõuame oma reisi (ja jutuga) Mykenese saarele, siis näeme ka kunstniku kunagist ateljeed. Pole raske arvata, et just sellelt saarelt on mees ka pärit ja sealt pärineb tema lisanimi; erinev kirjapilt tuleneb lihtsalt sellest, et saare nime ongi eri aegadel erinevalt kirjutatud. Joensen on kindlasti esimene tunnustatud Fääride maalikunstnik ja siiani üks olulisemaid.

Lapsena oli poiss unistanud pigem muusiku karjäärist ja õppinud viiulit. Kunstipisikuga nakatas ta 1924. aastal Mykenesele hiiglaslikke linnukolooniaid maalima tulnud Rootsi kunstnik William Gislander, kes polnud ise tegelikult üldse teab mis hea maalija. Aga noore Joenseni aitas ta ometi õigele lainele. Nooruki inspiratsiooniallikaiks olid olnud ka Edvard Munch ja Eugène Delacroix.

William Heinesen, sel ajal ka veel väga noor mees, ainult kuus aastat Joensenist vanem, oli soovitanud tal astuda Taani kuninglikku kunstiakadeemiasse. Joensen siirduski 1928. aastal Taani, õppis aastani 1932 ja jäi sinna elama, aga käis kuni 1971. aastani igal suvel Mykinesel, tegi seal hulga visandeid, millest said talvel maalid. Kohe esimene Joenseni näitus, 1927. aastal Tórshavnis oli äärmiselt edukas: kõik maalid osteti ära. Tänapäeval on tema maale nii Fääride parlamendihoones, enamvähem kõigis Fääride pankades, samuti Kopenhaagenis Taani riiklikus kunstimuuseumis.

Fotol on 1932 valminud maal Kristus á Genesarets vatni („Kristus Kinnereti järvel“).

Aftur av jarðarferð („Pärast matuseid“ või „Matuselt tagasi“) (1937).

Kunstniku õpetajad Aksel Jørgensen ja Ejner Nielsen ning enne juba mainitud norralane Edvard Munch inspireerisid Mikinesi sümboolset, ekspressiivset ning sageli ka sünget ja dramaatilist stiili. 1934. aastal oli kodusaarel suur lein, kuna enamik mehi uppus koos paadiga; samal aastal suri kunstniku isa. Rohkesti inimelusid röövis toona tuberkuloos. Seda maali on seepärast vahel interpreteeritud kui leinajate teed omaenda haua poole.

Ehkki dramatism jäigi Mikinese väljendusviisi tähtsaimaks osaks, on tal ka hoopis helgemas stiilis, kergeid ja idüllilisi maale. Samuti näeb rahvuslikke jooni. Sel maalil, Vershús („Kohvik“või pigem „Kõrts“), on mehed fääri rahvuslike mütsidega. (Pildi fäärikeelne nimi sildil on tõesti Vershús. Fääri-inglise veebisõnaraamatus sellist sõna pole; on Vertshús, mille ingliskeelne vaste on inn, kõrts).

Terve rida Mikinese maale on Fääride postmarkidel. Sel margil näha maal Mykineskona („Mykinese naine“) (1934) on põhjustanud vaidlusi: osa inimesi arvab, et kujutatud on kunstniku abikaasa, teised peavad naist aga anonüümseks fäärlannaks Sørvagi külast.

Hoopis teistsugust meeleolu kannab naist kujutav maal Skip fara ein várdag („Laevad lahkuvad kevadpäeval“) (1937–38).

Veel üks korduv motiiv Mikinese maalidel on grindajaht, millest mingil hetkel püüan ka pikemalt kirjutada. Fotol näha maal Grindadráp on pärit 1942. aastast ning peegeldab kunstiteadlaste arvates peale selle rahvusliku traditsioonilise jahi ka II maailmasõja meeleolusid.

Maalikunst on Fääridel küll päris uus harrastus, käsitööd on siin tehtud aga iidsetest aegadest – näiteks puunikerdusi, eriti aga kudumeid. See töö, Astrid Andreasseni (sünd 1948) Babyboom (1997), on praegusaegse naiskunstniku kummardus esiemade loomingulisusele.

Siin näeb „Beebi-
buumi“ lähemalt.

Siia on tore kõrvale panna – ja kõrvuti nad muuseumis ongi – Fääride amtöörkunstniku Díðrikur á Skarvanesi (1802–1865) 1830. aasta kandis tehtud Mánadúgvur („Kuutuvid“): see näeb välja kui kaasaegne kunst.

Omaette nurk on kunstnikule, kelle nimi kuulub nagu eelminegi jälle nende „geograafiliste“ hulka, millest põgusalt kirjutasin 15. osa alguses: Ingálvur av Reyni (1920–2005) ehk siis Ingálvur Reynist; Reyni on teadagi see mustade majakestega piirkond Tinganesi ja kesklinna vahel, millest oli juttu 15. ja 16. osas. Fotol on kunstniku „Autoportree“ (1955).

Muuseumi infolehel on öeldud, et Ingálvur av Reyni on „ainus rahvusvahelise reputatsiooniga Fääri kunstnik“ ja et ta „suutis ühendada kõrge kvaliteedi võimega pidevalt uueneda“. Mees elas terve elu Tórshavnis, välja arvatud õpiaastad 1938–46. Kuni umbes 1960. aastani iseloomustas tema töid heledavärviline naturalism, milles avaldus „Taani kunsti kaudu õpitud prantsuse pärand“, hiljem muutus kunstniku looming abstraktsemaks ja ekspressionistlikumaks. Ingálvur av Reyni viimase loomeperioodi teostes leitakse sugulust USA ja Prantsuse abstraktse ekspressionismiga, aga Fääri kunstnik on palju rohkem mõjutatud loodusest.

Selle maaliga – ei hakka salgama – juhtus nii, et pöörasin fotot kogemata 90 kraadi ja ei saanud arugi, et midagi on valesti, enne kui lugesin, et „sildu, vintse ja radarit pole maalil märgata, küll võime silmata horisonti punase taeva all ja võib-olla mõningaid siluette“. Siis oli mul natuke häbi, et ma abstraktsest kunstist midagi ei taipa. Siiski, bukleti järgmisest lausest leian tublisti rahustust: „Kõik ülejäänu on millegigi äratuntava täielik puudumine“. Maali nimi on Trolaradekk („Traaleri tekk“) ja see on maalitud 1999. Kunstnik oli pärit kalamehe perest, seepärast olid traalerid tema maalide sage aines.

Ka Ingálvur av Reyni looming on üsna rohkelt jõudnud Fääride markidele. Sel 1981. aasta väljaandel on tema kodukant: Tórshavni vanim osa.

Enamvähem igas näitusesaalis on mõni skulptuur. Need kaks, Genta („Tüdruk“) (1938) ...

... ja Ær („Utt“) (1966) on meie vana tuttava Janus Kambani looming.

Eiðist pärit kunstniku Sigrun Gunnardóttir Niclaseni (sünd. 1950) naivistlik maal Bókana bók („Raamatute raamat“) (2002): ebaproportsionaalselt suured käed, piibel laual, pildi ees vasakus serva istub aga aknast langevas ristikujulise varjuga päikselaigus varblane. See meenutab Matteuse raamatu kinnitust: isegi üksik varblane ei kuku maha ilma Jumala tahteta.

Natuke nalja: Soome juurtega tekstiilikunstniku Tita Vintheri (sünd. 1941) Tað er eitt tvætt í hvørjari ætt (Perekonna must lammas) (2011).

Pisut Fääride karmi loodust: Sanduris sündinud kunstniku Frimod Joenseni (1915–1997) Krákur í kava („Varesed lumes“) (1964)

Käidud ja tuttav koht: Jack Kampmanni (1914–1989) Kvívík (1954).

Ja jälle üks skulptuur, seekord veidi iseäralik: Jógven Sverrason Biskopstø (sünd 1970) Kíkurin („Tavagrinda magu“) (2004)

Päris iseäralikke töid on muuseumis 1965. aastal sündinud kunstnikult Edward Fuglølt. Põhitöölt on mees teatri- ja kostüümikunstnik, aga ka graafik, kes on kujundanud suure hulga Fääride marke, nende seas mitmed kõige tunnustatumad postimaksevahendid.

Aga tema akrüülmaalidel kujutatu on ühelt poolt fotograafiliselt täpne, teisalt üpris ootamatute ideede ja seostega, paiguti, tundub, ka pilklik ja irooniline. Eggtest („Munakatse“) (2007).

Koloni („Koloonia“) (2006). Suulade, Fääride suurimate lindude pead on detailitäpselt välja joonistatud, aga linnud on pandud kandma formaalset õhtuülikonda ja rivistatud sõjaväelise täpsusega oma juhi taha.

See pilt tuleb kompositsioonilt küllap väga tuttav ette ja jälle on linnud väga täpselt üles joonistatud: Burtur á heiði við Manet & Friedrich („Eine murul Manet’ ja Friedrichiga“) (2011).

Üks kompositsioon ka Edward Fuglø igapäevatööle lähemast valdkonnast ehk kostüümidest: Aftur av sightseeing („Tagasi ekskursioonilt“) (1965).

Lõpuks veel üks näide Edward Fuglø suurepärasest looduse tundmisest: mark Fääride posti 2002. aasta neljamargisest seeriast linnumunadega. Siin on rahvuslinnu meriski muna ja poeg.

Jälle üks skulptuur – natuke ootamatu nimega: Sitandi maður („Istuv mees) (1981).Millegipärast arvasin pealiskaudselt vaadates, et meie ammuse tuttava Hans Pauli Olseni modell on selle teose jaoks olnud naissoost...

Steffan Danielseni (1922–1976) Eystan fyri á Nólsoynni („Maastik Nólsoyl“) (1968).

Danielsen oli iseõppinud maalikunstnik, kelle praktiliselt kogu looming kujutab tema sünnisaart Nólsoyd. Korraliku kunstihariduseta mehe maalid võivad esmapilgul tunduda kohati lapselikult lihtsad, aga on väga täpsed ja detailirohked. Esile tõstetakse piltide geomeetrilisust ja huvitavat värvigammat. Neis kajastub peale looduse ja inimese loodu ka koha vaimsus ja atmosfäär.

Morgun á Trappuni í Nólsoy („Hommik Nólsoyl“) (1969) on hea näide Steffan Danielseni detailitäpsusest: maja aknast paistavad kardinad, potililled, leivapäts ja isegi suitsev küünal. Maja olevat kuulunud Danielseni vanavanematele ja ta maalinud seda palju kordi.

Veel kaks Janus Kambani skulptuuri: Tvíklemba („Kaksikud talled“) (1955) ...

... ja Maður við fiskateyggjum („Mees kalasaagiga“) (1967).

Aga nüüd William Heineseni juurde. Tema illustratsioone nägime ajutisel näitusel, püsinäitusel märkan tema töid vähemalt kahes kohas. Esmalt pastellijoonistus Nevndarfundur í P/F Trøllakambur („Direktorite nõukogu Trøllakamburis“) (1952). Bukletist saan aru, et sellised Heinseni tööd on suuresti inspireeritud Norra illustraatori ja kunstniku Theodor Kittelseni (1857–1914) piltidest nii tehnika kui ka ainese mõttes. Mõlemad tavatsesid joonistada trolle; konkreetselt see pilt olevat paroodia toonase ainsa Fääride kindlustuskompanii juhtidest. Trøllakambur, mis polnud tegelikult selle firma nimi, tähendab fääri keeles „sõnajalga“.

Ja siis Tarirad. Pildil Spælimaður og Tarira („Viiuldaja ja Tarira“) (1979) on Tarira ehk vähemgi ära tunda, kui teisel, ...

... mis kannab hoopis nime Liv („Elu“) (1977).

Selle Tariraga on mul 2003. aasta reisist peale olnud korduvalt pusimist: kui see nimi mulle mingil põhjusel jälle ette on jäänud, siis olen püüdnud uuesti ja uuesti leida, kes ta selline ikkagi on.
Kõige pikema (ingliskeelse) jutu Heineseni ja Tarira kohta leian 2003. aasta tasuta reisibrošüürist Faroe Islands 2003. Kui oskaksin fääri või kasvõi taani keelt, oleks materjali ilmselt külluses. Ent püüan siis sellegi pisku ära tõlkida:

Tarira on üks William Heineseni fantaasiakujudest, legendaarne ja võluv noor neiu, pooleldi unistus, pooleldi tegelikkus. Ta on ihaldus ja nõidus, ja William Heinsen on teda kujutanud mitte ainult jutus, vaid ka paberikollaažides. Ta hakkas neid üksteise peale pandud värvilise paberi kihtidest koosnevaid kollaaže tegema kõrges eas, sai sel alal 15 aastaga meistriks ja pani käärid kõrvale alles 85 aastaselt.

Ühel neist kollaažidest tantsib Tarira punases leegitsevas muinasjutumetsas, samal ajal mängib noor mees talle viiulit. Aga võib-olla hoopis tema tants meelitab muusika välja ja sunnib poissi mängima.

Nagu eelmises osas põgusalt mainisin, meisterdas Hans Pauli Olsen William Heineseni 100. sünni-aastapäevaks pronksist Tarira, kuju Álvagentan ehk Haldjaneiu. See avati täpselt sünni-aastapäeval 15. jaanuaril 2000. aastal. Tõlgin veel brošüürist:

Tarira on pronksist, ent ta on inimlik ja veetlev. Tast on juba saanud Tórshavni „Väike merineitsi“, ehkki tema loos pole midagi arglikku ega kurba. Vastupidi, ta seisab alasti, käed välja sirutatud ja sõrmed harali ning küllap jutustab mõnda Heinseseni kõige pöörasemat lugu.

Ka kivi, millel haldjaneiu seisab, tasub tähelepanelikult uurida: selle ühele küljele on lõigatud sügav süvend: noormees viiuliga.

Otsin tükk aega, millises jutus on Heinesen Tarirast kirjutanud – ja kui lõpuks leian, olen mõneti ehk pettunudki. Romaanis „Kadunud moosekandid“ (eesti keeles on see ilmunud 1984. aastal, tõlkija Arvo Alas) on Tarira vana pargase „Albatross“ vöörikuju, mis ilmub alatihti imelapse-viiuldaja Orpheuse unenägudes ja/või nägemustes. Korra ilmutab Tarira ennast ka elusa neiu kujul, aga Orpheus saab üsna kohe aru, et see on hoopis üks kohalik plika, kellasepp Olseni tütar Titty. Nii et noore viiuldaja ja Tarira seos on ses romaanis olemas, ent muinasjutumetsas tantsivat imekaunist haldjat seal vähemalt minu arvates pole. Seepärast jääb mulle tunne, et ehk ilmub ta veel ka mõnes teises Heineseni jutus, mida ma pole lugenud – eesti keelde on neid tõlgitud ju üsna vähe. Või on siis Heinsen ta vähemalt endale millekski/kellekski hoopis olulisemaks unistanud: miks muidu ta nii korduvalt mehe piltidest ja kollaažidest läbi käib!

Mu muidu kehvemal 2003. aasta foto skaneeringul on viiuldaja siluett isegi paremini näha. Kahelt viimaselt pildilt paistab ka kätte, kuidas on põõsad-puud 12 aastaga jõudu kogunud.

Kivi selle külje sees olevat Heineseni siluett ja paistab, nagu tantsiks Tarira tema laubal. Vaat seda ei oska mina näha või vaadata või ei jätku mul lihtsalt fantaasiat.

Paraku pole ma enne 2015. aasta reisi teinud korralikult kodutööd: tsiteeritud brošüüris on ka kirjas, et Tarira juurest künkalt olevat näha ka maja, kus Heinesen suurema osa elust elas. Nüüd ilmselt küll enam pole, sest puud on suureks kasvanud. Aga me olime sellele majale parki tulles üsna lähedal: ta aadress on Varðagøta 43. Seal tegutseb nüüd kirjaniku maja-muuseum. Sissepääs Williamshúsi maksab 50 dkk. Kummalisel kombel leian muuseumi kodulehelt https://williamshus.wordpress.com/ ainsa, seejuures üsna pisikese foto, mis üldse leida õnnestub, kus kuulsa kirjaniku majamuuseum tervenisti peal!

Või noh, ühe leian siiski veel – ja väga iseäraliku; see on muuseumi Facebook’i lehel (foto: Ingi Sørensen). Pigem on see pilt Viðarlundinist, millel juhuslikult näha ka Heineseni muuseum.

Olen juba enne avaldanud imestust, kui vähe siiski fäärlased oma suurmehele tähelepanu pööravad. Ehk ongi õigus Lonely Planetil, mis kirjutab mu vanas 1997. aastal ilmunud Islandi, Gröönimaa ja Fääri saarte reisijuhis nii Heineseni kui ka Jørgen-Frantz Jacobseni kohta, et neid tuntakse üsna hästi väljaspool saarestikku, ent nad ei ole sama populaarsed oma kodumaal ebahariliku huumori pärast ja ka selle tõttu, et nad käsitlevad ebamugavat ainest piinlikult lähedal kodule.

Ja ehk on oma osa ka sellel, et mehed kirjutasid mõlemad enamasti taani, mitte fääri keeles.

Üks väga tore pilt veel, mille olen tagavaraks salvestanud, ent mille allika olen paraku jätnud üles kirjutamata ja ei leia nüüd ka enam üles. See on siis vaade kusagilt Williamshúsi juurest, tast nii palju kõrgemal, et foto vasakus nurgas on selle katus. Foto keskkohast veidi paremal eristan katoliku kiriku torni; tagaplaanil on muidugi Nólsoy saar.

Aga mitu eelmisest osast tuttavat maja on siin veel; need on piltidel, millel on järjestikku sellised allkirjad:

Suuremast kauplusemajast ülesmäge on künkal jälle toreda aiakesega punane elamu, .../... sellest veel väheke ülesmäge tänava vastasküljel on tänava ja Viðarlundini vahele surutud kitsukesel krundil maja, mille juurde minekuks tuleb esmalt trepist alla astuda. / Ja siis jõuab Viðarlundin tänavani välja;...

Teisel pool teed punase katusega maja juures on meie parki pööramise koht, sellest veidi allpool katuseakendega maja on see „tänava ja Viðarlundini vahele surutud“, valge maja pildi vasakus servas ja selle tagant õige pisut paistev punane on mõlemad pildil „toreda aiakesega punane elamu“. Nii et keeranuks ma enne parki sisenemist objektiivi veel korra üle tee, saanuks ma Heineseni muuseumi pildile... Päris põnev on teha sellist „detektiivitööd“, olgu see siis kõik pealegi tagantjäreletarkus!

Pisut veel William Heinesenist. Andreas William Heinesen, luuletaja, novellide ja romaanide kirjutaja, lasteraamatute autor ja illustreerija, helilooja ja maalikunstnik (foto: http://denstoredanske.dk) sündis 15. jaanuaril 1900 Tórshavnis, majas nimega Bartskerastova, mille foto on 16. osa keskel. Ta suri 12. märtsil 1991 ikka Tórshavnis, mis oli ikka ja alati ka tema loomingu keskmes ja mida ta on nimetanud „maailma nabaks“.

Heineseni köitis elu müstiline pool, ta nimetas ennast religioosseks selle sõna laiemas mõttes. Tema elu iseloomustab võitlus kaotusega leppiva vaimu vastu; üks tema enim osundatud aforisme ütleb elu pole lootusetus ja surm ei saa võidutsema.

Kuna Heinesen sündis ja kasvas üles enne seda, kui koolis hakati õpetama fääri keelt, kirjutas ta põhiliselt taani keeles, ehkki igapäevaelus rääkis ta fääri keeles. Kõik tema raamatud on hiljem tõlgitud fääri keelde.

Kaks kuulsaimat Fääride kirjanikku William Heinesen ja Jørgen-Frantz Jacobsen 1918. aastal – mõlemad tulevased kuulsused on alles 18-aastased (foto: Nordisk Litteratur 2000, p. 23: http://www.nordic-literature.org/2003/english/previousissues/Nordiske_artikler_2000.pdf)

Oma esimese luulekogu avaldas Heinesen 21-aastaselt ja neid ilmus veel kolm, enne kui ta 34-aastaselt, 1934. aastal, üllitas oma esimese romaani Blæsende gry („Tormine koidik“). Kokku on Heinesenil seitse romaani; viimane, autobiograafiline Tårnet ved verdens ende („Torn maailma lõpus“) ilmus 1976. Ta on kirjutanud ka hulga jutustusi ja novelle. Eesti keeles tean ma kolme Heineseni teost: jutustustekogu „Nõiutud valgus“, LR nr.27 (1959), ning romaanid „Kadunud moosekandid“, LR nr. 29–32 (1984), ja „Hea lootus“ sarjas „Põhjamaade romaan“, Eesti Raamat, 2002, aga võib-olla on neid rohkem.

Rohkete preemiate, autasude ja -nimetuste hulgast väärivad mainimist Taani kirjandusauhind Holbergi medal (1960), Põhjamaade nõukogu kirjandusauhind (1965), Fääride kirjandusauhind (1975), Tórshavni aukodaniku tiitel (1980), Taani kriitikute kirjandusauhind (1980), Tórshavni linnanõukogu lasteraamatute auhind (Barnabókaheiðursløn Tórshavnar býráðs) (1984), Taani akadeemia Karen Blixeni medal (1985), Rootsi akadeemia Põhjamaade auhind (nn väike Nobel, 1987). Väidetavasti olid 1981. aastal läinud liikvele kuuldused, et Heinesen esitatakse Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, mille peale Heinesen oli saatnud Nobeli komiteele kirja ja palunud seda mitte teha, sest kui auhind antaks fääri kirjanikule, kes kirjutab taani keeles, oleks see hoop fäärlaste püüete pihta luua oma sõltumatu kultuur.

Veel üks foto Heineseni muuseumist: Williamshúsi trepil seisab William Heineseni poeg Zacharias Heinesen (sünd. 1936 Tórshavnis) (foto: Jogvan a Dul / flickr.com). Tema on koos isaga teinud maja sisekujunduse ja temagi on maalikunstnik.

Zacharias Heinesenigi teoseid on näha ka kunsti-
muuseumis. Paar näidet: Frí Náttúrulýsing („Looduse vaba kirjeldus“) (1993) ja ...

... Nólsoyar-
fjørður („Nólsoy fjord“) (1990).

Juba kodus avastan internetist teate, et William Heineseni sünnimajas, 18. sajandi alguses ehitatud Bartskerastovas, mille foto oli 16. osas ja mida kutsutakse nüüd seal asuva söögikoha järgi pigem Katrina Christianseniks, toimuvad just nimelt selles söögikohas iga kolmapäeva õhtul Heineseni-õhtud. Viggostova nimelises ruumis mängib William Heinesen variatsiooni Kingo psalmile Stå op og slå på dine strenge soolovioolal Taani muusik Kim Sjøgren; muusika tuleb TUTL’i helistuudios valminud plaadilt Træið. Kuulda saab ka Heineseni koorimuusikat Sadamakoorilt, Havnarkórið’lt, muusika- ja luulepõimikut Listaskálakantatan Ólavur Hátúni juhatusel. Muusika vahele loetakse katkendeid Heineseni viimasest romaanist „Torn maailma lõpus“ ning jutustusest „Vaikiv külaline“, mis on pühendatud luuletajatest vendadele Djurhuusidele ehk Áarstova vendadele (Áarstovubrøðurnir).

Vähemalt TUTL’ist ja Áarstova vendadest oleme eelmistes postitustes teada saanud, juhtumisi jääb peagi, selle retke lõpus, pildile ka sissepääs Katrina Christiansenisse.

Ongi mul kunstimuuseumist jäänud veel ühe kunstniku teosed. See on mees, kelle vitraaže nägime katoliku kirikus ja näeme edaspidi veel ja veel: klaasikunstnik Tróndur Patursson. Muuseumist saame ka teada, et mitte ainult klaasikunstnik: püsiekspositsioonis ripuvad kõrvuti maalid Náttúrulýsing (blátt), Heyst (gult) ja Summar (reytt) ehk Loodus (sinine), Sügis (kollane) ja Suvi (punane), esimene 2007., teised kaks 1999. aastast.

Aga kõige uhkema Tróndur Paturssoni teose juurde juhatab juba eessaalist viit, mille foto oli selle postituse alguses: Bládúpið / The Deep Blue ehk siis „Sügavsinine“.

Vaatan seda, suu ammuli, juba kohe muuseumikülastuse alguses ja olen kurb, et ei oska teost niiviisi pildistada, et foto oleks vähegi esinduslik ja looks mingisugusegi ettekujutuse sellest, mida näed kohal olles.

Väike ümber-
jutustus selgitava infotahvli tekstist:

„Sügavsinine“ on klaaskamber, mille kõrgus 2,2, laius 5 ja sügavus 2,5 meetrit. Põrand ja lagi on peegelklaasist, seinad aga värvilistest klaasidest. Valgus tuleb ruumi avadest teost ümbritseva konteineri seintes.

Muuseumis on esimene kuuest (2015. aasta seisuga) samasugusest teosest. Patursson valmistas selle 1996. aastal Kopenhaagenis toimunud näituse jaoks. Kunstnik kinkis teose hiljem muuseumile ja see pandi üles 2012. aastal, kui oli läbi teinud restaureerimise, mille eest maksis Fääride Põhjala maja.

„Sügavsinine“ on inspireeritud Tróndur Paturssoni osalusest iiri ajaloolase ja seikleja Tim Severini ajaloolisel merereisil ajaloolise laeva rekonstruktsioonil. Tänu peeglitele ja sinistele seintele vaatab külastaja umbes 700 meetri sügavusele ja kõrgusele ning saab ettekujutuse ookeani sügavusest, taeva lõputusest – ning iseenda tähtsusetusest.

Muuseumis veedetud tunni jooksul tulen mõttele, kuidas peaks pildistama ja enne lahkumist teengi seda: üks foto põrandast ...

... ja teine laest. Päris täis efekti siiski ei saa, aga midagi ometi.

Tróndur Patursson (foto: Ronni Poulsen / Wikimedia, 2010) on sündinud 1. märtsil 1944 Kirkjubøuris „kuningataluniku“ Jóannes Paturssoni pojana. Sündinuks Tróndur varem, kui tema 15 minutit vanem kaksikvend Páll, poleks nüüd tõenäoliselt sellist suurepärast klaasikunstnikku, sest vanema venna pärilik kohustus on kuulus Kirkjubøargarður üle võtta. Kaksikvendade noorem veli Bjørn on muide Kolturi saare „kuningatalunik“ ja on (või vähemalt olid) koos oma naisega selle saarekese ainukesed elanikud.

Patursson on elanud üpris seikluslikku elu, see vääriks tervet omaette kirjatööd. Siia ainult mõni nope. Pärast seitset aastat kodukoolitust sai temast 1958. aastal Ingálvur av Reyni ja Janus Kambani – neid kunstnikke olen mõlemaid maininud – esimene õpilane Tórshavni talvekunstikoolis. Vahepeal hoopis meremehe ja kaluri leiba maitsnud ning paljudesse välissadamatesse sattunud noormees tegi oma kunstnikudebüüdi 1964. aasta rahvuspüha Ólavsøka näitusel Tórshavni kunstimuuseumis, õppis seejärel mõnda aega Taanis joonistamist ning perekondlikel põhjustel Norrasse sattunult sealses kunstkäsitöökoolis metallikunsti ja kunstsepist.

Ta on kunstnikuna kasutanud väga erinevaid materjale ning teinud skulptuure metallist, puust, kivist ja muust, samuti metallreljeefe ning alles 1987. aastast on ta eelkõige klaasikunstnik oma erilise tehnikaga ja enda konstrueeritud klaasiahjuga.

Kui 2007. aastal käisid Fääridel USA president Bill Clinton ja rootslasest ÜRO relvastusinspektor Hans Martin Blix, said nad mõlemad kingituseks Paturssoni valmistatud sinise klaaslinnu. Paturssoni kui klaasikunstniku senise loomingu tipp on ilmselt Gøta kirik, millest ma loodetavasti jõuan ka veel kunagi kirjutada.

Tróndur Paturssoni teine kirg on seigelda. Juba noore mehena Norras õppides võttis ta koos kaaslastega enda ümberehitatud purjelaeval ette kultuuriajaloolisi avastusreise, kõige silmapaistvam on kindlasti Paturssoni osalus 1976. aastal briti seikleja ja ajaloolase Tim Severini üle Atlandi reisil 6. sajandi nahast purjelaeva koopial, mille nimi oli Brendan iirlasest munga Püha Brendani auks, kes legendi kohaselt oli teinud sellise reisi ammu enne viikingeid ja Christopher Columbust.

Tróndur Patursson elab ja töötab siiani oma sünnikülas Kirkjubøuris ning ookeanil ja üldse loodusel on tema loomingus keskne koht.

Aga kell 12.10 leiame, et nüüd peab küll muuseumist lahkuma, et ikka kell 13 sadama juures bussile jõuda. Tegelikult võtab minek aega alla poole tunni ja selle jooksul jõuan klõpsida veel hulga pilte.

Paras jupike teed kulgeb toredal rajal Havnará jõekese kaldal.

Sinikael-parte sekeldab siin õige rohkesti.

Muidugi ei saa ma jätta veel kord pildistamata ka oma lummavat lemmikut Tarirat.
Ja alles seda pilti blogisse riputades leian ma üles ka Heimeseni profiili! Muidugi, ma ei osanud teda varem lihtsalt otsida: kirjaniku pea külgvaates täidab ülemise rahnu kaks parempoolset kolmandikku.

Päris Tarira naabruses algabki juba Viðarlundini kitsam osa ning pargi ja Varðagøta vahele ilmub maju.

Peagi jõuab jõekegi majade kõrvale, ....

... ent üks üllatus on veel varuks: väike purskkaev ja vitraaž Ormabani; autor mõistagi ikka Tróndur Patursson ja valmimisaasta 1992.

Hoopis midagi muud otsides satun Google Mapsis (http://bit.ly/2tnEqIp) sellisele tänavu aprillis tehtud fotole (foto: Jakup Hjaltalin): tundub olema koht, kus Havnará „kaob“. Asjandus, mis on fotol keset jõekest otsaga vaataja poole, on seesama Tróndur Patursson ratsanik, nii et järelikult olen ma seda kohta näinud – aga mitte vaadanud ...

Pilk üle õla tagasi: sellist kitsukest teed mööda tuleme pargist välja...

... ja jõuame tänavakesele, mille nimi on Undir Pisuvarða.

Siin on paras koht jätta Varðagøta, Hoydalsveguri ja Gundadalsveguri tänavate vahel asuva Tórshavni imetoreda Viðarlundiniga hüvasti ja lisada, et siinsete pargirajajate edu oli innustus ja julgustus teistele, nii et ridamisi rajati teisi taolisi: Eysturoyle Viðarlundin á Selatrað, Borðoyle Viðarlundin úti í Grøv, Suðuroyle Viðarlundin í Vági, Viðarlundin í Trongisvági, Viðarlundin Suðuroy haigla juures ehk Tvøroyri kiriku juures. Aga neid loodi ka väiksematele saartele: Vágaril Viðarlundin á Tungu Miðváguri külas ja Viðarlundin á Abbreyt Sandaváguris, Kalsoyl Viðarlundin í Mikladali ja Kunoyl Viðarlundin í Kunoy.

Veel paar tillukest maja...

... siis on ees näha kaubanduskeskus SMS (Tinghúsvegur 47).

Paistab, et mul polegi sest pirakast ehitisest rohkem ühtegi fotot. Käime seal Jaanusega 2003. aastal; märkmik teab sellest öelda hästi vähe:

..., mis pidi olema ju maru huvitava arhitektuuriga. Ei oska seda küll öelda! Küll ostan toidupoest 24 dkk eest saia ja võid.

Nii pean siia näppama kaks foto portaalist http://visittorshavn.fo/: üks fassaadidest ...

... ja sisevaade ühest söögikohast, mis tuleb mulle kuidagi väga tuttav ette.

Ühtegi vähegi sisukamat ingliskeelset (isegi mitte taanikeelset) teksti ma SMS kohta ei leia, fäärikeelsest arvan aga aru saavat, et SMS on lühend fääri sõnast sølumiðstøð, mis tähendabki just suurt kaubanduskeskust või malli või supermarketit, ning et see avati 2. novembril 1977. 2003. aastal pole selline pirakas kompleks meile veel kuigi tuttav, nüüd muidugi on meilgi neid küll ja küll. Tasub ka lisada, et selles kompleksiski olevat ka Tróndur Paturssoni klaastaieseid.

Aga kaks fotot ka 2003. aastast; just nende jälgi ajades ma mõni pilt tagasi olnud Jakup Hjaltalini Havnará „kadumiskoha“ fotole sattusingi. Maja (Jaanuse foto skaneering) ukse kohal on Fääride lipu all kiri Vertshúsið, mille võiks tõlkida kui „see kõrts“: nimisõnale vertshús (kõrts) on lisatud artikkel. Märkmikus on veidi ebamääraselt kirjas, et maja seisab Niels Finsens gøta ja Undir Pisuvarða nurgal, kaardilt tundub, et tegelikult need kaks tänavat ei ristugi ...

Astume siia sisse meie hosteli peremehe soovitusel – ja ei kahetse: järjekordne Tróndur Paturssoni loodud kirev klaastaies (minu 2003. aasta foto).
Püüan nüüd postitust kirjutades leida seda kohta märksõnu „Tórshavn“ ja „Vertshúsið“ kombineerides, ent ei jõua kuhugi. Mul on teatav kahtlus, et see (endine?) kõrts asub otse Tórshavn teatri (Sjónleikarhúsið; Niels Finsens gøta 34) vastas. Kui nii, siis peaks selle kõrval olema Jens Peter Kellermanni tehtud luuletaja Hans Andrias Djurhuusi pronkskuju (1991). Kuna ma ei teatrit ega kuju pole taibanud märgata, siis ei hakka siia ka fotosid otsima, ehkki neid on leida küll. Ütlen vaid juurde, et Sjónleikarhúsið on koht, kus käiakse Ólavsøkudansuril, rahvuspüha-aegsel ridatantsul.

Aga ega muud, kui aastasse 2015 tagasi. Liigume mööda Tinghúsvegurit all-linna poole; panen siia jälle lõigendi tuttavast kaardist https://www.google.ee/maps/@62.0121815,-6.7747758,17z.

Otsemaid hakkab silma toredaid, fäärilikke asju. Näiteks tohutu kivimürakas maja nr 38 aias. Üsna kindlasti võib arvata, et see on haldjate kodu.

Või siis selline kompositsioon: lubjatud piirde sisse müüritud valgendamata kivid ning isemoodi väravakaar (ei julge arvata, et see on loomset päritolu...).

Järgmist maja ei pildista ma mitte niivõrd sildi Kiosk pärast (kusjuures ei paista, et seal midagi müüdaks...), vaid esiplaanil all näha ...

... pingile paigutatud lillekatla tõttu. Ma ei usu ka, et kivid pingi taga on märk korralagedusest: pigem on seegi pererahva tehtud kujunduselement.

Aga siis läheb Tinghúsveguri kalle äkki väga järsuks. Tagaplaanil näha suure korstnaga mitmekorruseline „maja“ on täna sadamasse jõudnud ristluslaev, mätaskatuselise maja kõrvalt pöörab vasakule mäkke tänav nimega Gripsvegur.

Tinghúsvegur läheb koguni nii järsuks, et autotee katkeb ja umbtänava lõpus on väike parkla. Jalakäija ja jalgrattur saavad siit siiski läbi: mööda tõkkepuude vahel kulgevat S-kujulist rada, mis ka kaardil kenasti näha.

S-raja järel ristub Tinghúsvegur Bøkjarabrekkaga. Vaatel paremale hakkab silma ühtteist tuttavat. Pildi keskel on kraana; seal ehitatakse teadagi (kutse)hariduskeskust, mida olen eelmistes osades paar korda maininud. Sellest paremal on natuke näha suure helehalli maja nurka; vana kutsekooli ühiselamut, mille kohta 13. osas arvasin, et see võiks nüüd olla külalistemaja Marknagil. Ja kraanast vasakul on kõige taga Tórshavni „Lasnamägi“: suured korterelamud, mida näeme bussiaknast, kui sõidame lõuna poole, Kirkjubøurisse.

Vaatel paremale köidab tähelepanu kõrgel künkal asuv Kongaminnið, kuningas Christian IX külastuse meenutus. Tasub ka tähele panna, et mõlemal pool on Bøkjarabrekkal järgmisel tänavaristil selline Tórshavni ja kogu saarestiku jaoks suhteliselt haruldane liiklustaristu element kui valgusfoor. Sel pildil ristub tänav R. C. Effersøes gøtaga, eelmisel Niels Finsens gøtaga. Mõlemast mehest, kes tänavatele nime andnud, olen põgusalt kirjutanud: Effersøest 14., Finsenist 16. osas.

Sel kõnnil me reaalselt Kongaminniði juures ei käinud, küll aga eelmise õhtu jalutuskäigu ajal, kui uurisime omapäi veel kord Tinganesi ja Skansenit ning otsisime üles ka „Turbakandja ja piimanaise“ (vt 16. postitust) ning Kongaminniði. Nii et panen selle episoodi pildid siia vahele. Läheneme monumendile n.ö tagant, ida poolt, ja sealt ka see vaade.

Kusagil olen sellest juba kirjutanud, et Taani kuninga külaskäik oli fäärlaste jaoks midagi erakordset: Christian IX põige Tórshavni 1874. aasta Islandi-reisi aeg oligi üldse esimene kord. Pole siis ime, et 1882. aastal pandi selle meenutuseks üles väike basaltobelisk.

Kummalisel kombel pole ma seda vist ise lähedalt ja eestpoolt pildistanudki; ju on sealt avanevad vaated otsemaid kogu tähelepanu endale võtnud. Täiesti hämmastaval kombel ei tundu ka Vikipeedias ühtegi fotot olema, küll on vahvaid pilte flickris, aga kõigil kurjad autoriõiguse kirjad juures. Seepärast võtan siia suhteliselt niru nurga alt tehtud pildi Wikimapiast (foto: http://wikimapia.org/7548936/Kongaminni%C3%B0-obelisk). (Paremaid pilte, kus ka paigutus näha, saab vaadata aadressil https://www.flickr.com/photos/mkcb/6080881640 või http://picssr.com/tags/kongaminni%C3%B0).

Vaateid sealt ülevalt on mul see-eest nii sellest 2015. aasta õhtusest käigust kui 2003. aastast, panen neid siia mõlemaid. Alustangi 2003. aasta foto skaneeringuga, kuna see on monumendi eest kõige rohkem vasakule suunatud.

Samast kohast samal ajal tehtud Jaanuse foto skaneering. Pole raske märgata suumitud foto keskel punast peaministri residentsi Tinganesi tipul.

Järgmine pilt on minu 2003. aasta foto skaneering, üsna kehvakene …

… ja siis 2015. aasta pilt. Õhtusel ajal, kella 22 paiku, on mäed jäänud udusse või pilve, all-linn on aga hästi näha. Üsna pildi keskel on Sadamakirik ehk katedraal; 2003. aasta punane maja on vahepeal värvitud valgeks, …

… sellest on järgmisel pildil servake näha. Muidugi hakkab kohe silma Läänekiriku katusekolmnurk, foto paremas servas on valgusfooriga ristmik Bøkjarabrekkal, ristuv R. C. Effersøes gøta pildile ei ulatu.

Umbes sama koht 2003. aastal. Praktiliselt kõik majad esiplaanil või nende katused on kahel fotol eri värvi. Tinghúsvegurile on juurde tulnud „kirju klaasmaja“.

Veel nõksuke paremale, nüüd jääb R. C. Effersøes gøta foto vasakusse poolde (2015).

Veidi avaram vaade 2003. aasta digifotol. Tore on leida fotode keskelt roheliselt laigult K.F.U.K.-i punane maja ja sellest veidi paremal Püha Franciscuse kool; neist kirjutasin eelmises osa.

Kaardi Tórshavn by foot selgitustest on lugeda, et Kongaminniði üks osa on selle vastu läände mäele püstitatud kolm kivikuhja. Neid mina paraku üles leida ei oska.

Veel veidi paremale liikudes saame pildile Viðarlundini rohelise laigu ja tema kõrval SMS-i sakilise katuse (2003).

Siin 12 aastat nii palju muutusi pole toonud: sama koht 2015.

SMS veidi lähemale suumitult (2015).

Maju monumendi „selja taga“ (2015).

Tänav künka taga,mida mööda 2003. aastal siia tulime, on Hoyvíksvegur (2003).

Aga tuleme taas „reaalaega“ tagasi ja jätkame teekonda piki Tinghúsvegurit. Paras moment kaardilõigendit uuendada: eelmisel kõndisime servast välja. Tinghúsveguri S-rada on lõigendi ülal vasakus nurgas.

Mulle ikkagi mõneti salapäraseks jäänud hoone, mida olen pidanud parlamendi juurdeehituseks ja mida mõni lõik tagasi nimetasin „kirjuks klaasmajaks“.

Selle samuti varem nähtud majaga on asi klaar: ALS (Tinghúsvegur 14) on fäärlaste töötukassa või tööturuamet või kuidas iganes nad teda nimetavad.

Puude vahelt paistab sinisel majal kiri LUUX (Tinghúsvegur 8) – see on ööklubi. Kaardil peaks see olema ristkülik, millel tingmärk Havnar Bio (Sadamakino). Enne seda pöörab vasakule…

… Nólsoyar Pauls gøta, Nólsoy Pali tänav, nii väike, et nimi pole kaardile mahtunud. Tore nurgamaja koos vähemalt sama toreda puuga.

Ja olemegi Vaglið’l, linna keskväljakul: keskel Rasmus Christoffer Effersøe mäletussammas, selle taga parlamendihoone, paremal Tinghúsvegur, vasakul Niels Finsens gøta.

Panen Erika turismiinfopunkti juures „külmetava turisti“ kõrvale poseerima.

Niels Finsens gøta algus; ka seda mööda võiks kõndida Viðarlundini.

Meie jalutame Áarvegurit pidi allamäge. Hotelli Hafnia juures pildistan sellise naljaka pildi: eksootilised turistid ei oska kummalisel põhjamaasaarel muud teha, kui oma moblasid näppida…

Áarveguri alumises otsas on platsike nimega Áartún, millest kirjutasin 16. osas ja mõnigi foto siin oleks võinud olla ka seal, aga ma tahtsingi näidata vahet: 2016. aasta juulikuise käigu ajal on ilm üsna sombune, 2015. aastal aga päikseline ja soe.

Tagasivaade piki Áarvegurit: dominant on muidugi hotell Hafnia.

Áartúni ühes servas on kõrts nimega Café Natúr.

Sellest väikesest trepist Café Natúri vastas üles minnes jõuate lõpuks Niels Ryberg Finseni mälestus-

tahvli juurde.

Áarveguri teisest küljest läheb üles samuti varasemast tuttav Bringsnagøta.

Ent veidi enne Bringsnagøtat pöörab mäkke veel üks mitte tänav, aga kivist trepp ja see viib sinist karva maja ukseni, mille kohal kiri Katrina Christiansen. Sellest oli juttu selle sama postituse selles osas, kus kirjutasin William Heinesenist. Ja 16. osas kirjutasin samast majast, Bartskerastovast, Heineseni sünnimajast, mis avaneb fassaadiga Bringsnagøtale.

Maja on ehitatud 18. sajandi alguses ja siin on aja jooksul on habemeajaja äri ja toidupood ja kes teab mis veel. 2016. aastal tehti maja korda, püüdes renoveerides nii palju kui võimalik järgida maja esialgset välimust ja sisemust. Ja nagu seal eespool kirjutasin, korraldatakse siin nüüd iga kolmapäeval Heineseni-õhtuid.

Meeldetuletuseks paar motiivi siit samast veel: Áarstova vendade, luuletajate Djurhuuside tore mälestusmärk …

… ning restoran Áarstova ja Tórshavni kunagise peatänava Gongini algus.

Ei suuda kuidagi loobuda sellest 13. osas korra juba kasutatud väga uhkest Vikipeediast leitud fotost. Hästi näha nimedega maju pole ehk vajagi allkirjas üle korrata; mainin vaid foto paremas servas üle puude kerkivat torni: see on Taani kuningriigi esindaja, on ta nimi siis ülemkomissaar või riigiombudsman, ríkisumboðsmaðurin, residents (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 1. juuli 2008).