Minu Fäärid, XVII. Tórshavn V: jalutuskäik linnaparki, Viðarlundinisse, ja Gundadaluri spordilinnakusse

Eelmises neljas osas oleme Tórshavnis liikunud üsna väikesel alal, olgu siis peale, et mitmes suunas ja risti-rästi. Nüüd võtame ette jalutuskäigu kesklinnast põhjakaarde, umbes põhja- ja loodesuuna vahele, peasihiks linnasalu või linnapark Viðarlundin, mida paari lausega mainisin selle sarja kõige esimeses postituses.

Teeme selle jalutuskäigu koos Erikaga 2015. aasta 3. juulil, reisi viimasel päeval, kui meil on vaba hommik: kell 13 peame olema Skansini kõrval parklas.

Sissejuhatuseks varahommikune vaade hotellitoa aknast: on üsna pilvine, aga mitte udune, nii et naabersaar Nólsoy on enamvähem näha, vaid mäe ülemine ots jääb väheke pilve varju.

Kaartidest sobiva suurendusega lõiget teha on üks paras rist ja viletsus. Suumin ja lõikan korduvalt kasutatud kaardist https://www.google.ee/maps/@62.0121815,-6.7747758,17z välja sellise tüki. Allservas, lahest veidi kõrgemal, on oranž iiri kõrtsi tähistav ringike, sellest kella 11 suunas pruun ringike Bládýpi Guesthouse. Nagu 13. ja 14. osas kirjutasin, on meie hotell Havn päris Bládýpi külalistemaja kõrval. Nii et see on meie jalutuskäigu lähtepunkt. Kohe esimese vasakule pöörava tänava nimi läks kaardi suurust muutes kaotsi, aga see on samuti 14. osas mainitud Tróndargøta, pärast ristumist Sjurðargøtaga saab tänav uue nime: Varðagøta. Suur roheline ala sellest paremal kaardi ülemises servas ongi Viðarlundin.

Mul pole kaasas i-punktist saadud kaarti Tórshavn by foot, aga juhtumisi kõnnime pargi poole just sama teed, mis sel kaardil on märgitud tagasitulekuteena.

Läheme oma hotelli Havn juurest teele 9.50 paiku ...

... ja pöörame esimesel ristmikul vasakule, Tórshavni kohta ehk päris avarale Tróndargøtale. 14. osa viimase uitamise aegu kõndisin seda sama tänavat mööda ookeani poole, paremale.

Paremat kätt on salong, mis kannab sama nime minu õetütrega: Annika. Püüan igaks juhuks kontrollida, ent ega mu fääri keele oskus vahepeal paranenud ole. Nii et ehkki salongil on olemas nii veebileht kui ka Facebooki konto, oskan ma siiski ainult aimata, ...

... et tegemist on juuksuri-
töökoja, võib-olla siiski veel millegagi.

Pigem aimatavaiks jäävad ka mõned järgmised kohad. Kaardilt on näha, et vasakule pöörab järjestikku mitu väikest tänavakest. Vist esimene neist on Tvørgøta ja sellel paistab maja, mille nime julgen tõlkida Rabarberimajaks. Kui nime Rabarbuhúsið otsingusse toksin, jõuan veebilehele http://www.synergi.fo, mille fäärikeelsel avalehel on fotod muu hulgas just sellest, kuidas punasele majale rabarbrinime kleebitakse. Aga lehel on ka ingliskeelne külg ja sellel seletatakse „võib-olla esimest korda meie veebilehele jõudjale“, et Synergi on firma, mis korraldab Fääridel kursusi ja konverentse. Kursused olevat enamasti fääri- ja taanikeelsed, aga nüüd on juba ka ingliskeelseid. Ja kui tellijale konverentse või muid üritusi korraldatakse, võetakse enda kanda kogu pakett: veebileht, registreerimine, lendude book’imine, hotellid, lepingud, ekskursioonid jne. Firma omanikud Ása ja Annika Andreasen kinnitavad, et võite olla kindlad, et saate parima kogemuse ja lisavad (kavala naeratuse emotikoniga), et see pole sugugi nii kallis, kui te ehk kardate.

Tróndargøta (tegelikult küll juba Varðagøta) teeb eespool väikese jõnksu vasakule ja selle jõnksu taga on veel üks, veel uhkem punane maja, mis jääb sel tänavalõigul põhiorientiiriks. Majade mitmevärvilisus aitab ritta seada järgmised fotod: teine väike tänav pöörab vasakule enne pruuni maja ning kolmas tänav sinise soklikorrusega maja ja valge aia vahelt. Ning siis järgneb juba ristmik Sjurðargøtaga, mille järel saab Tróndargøtast Varðagøta.

See on siis teine vasak-
poolne tänava-
jupp ...

... ja siit läheb kolmas.

Valge aia vastas on sinine maja.

See tore aed on nende tänavakeste vastas, teisel pool Tróndargøtat.

Ees ongi ristmik, kus Tróndargøta muutub Varðagøtaks, ...

... ristudes Sjurðar-
gøtaga.

Nüüd on käes koht, mille kohta kirjutasin, et „Varðagøta teeb /../ väikese jõnksu“

Selle servas on selline tore väike haljasala ...

... ja dominandina enne orientiiriks olnud punane maja, millel, selgub, on rist torni otsas.

Näen jälle kurja vaeva, et teada saada, mis maja see õigupoolest on. Kuigi saan mingil hetkel arvatavale tõele juba päris lähedale, olen siiski peaaegu valmis alla andma – aga siis komistan poolkogemata õigele vastusele, mis ongi see, mida olin oletanud: see on 1933. aastal asutatud Püha Franciscuse kool (Sankta Frans skúli) , vahel öeldakse ka lihtsalt Nunnakool (Nunnuskúli). Hoone valmis 1934. aastal ja selle on projekteerinud fääri arhitekt ja poliitik Hans Christoffer Wenningsted Tórgarð (1885–1957). Kooli asutasid frantsiskaani nunnad.

Aastal 999 Fääridele jõudnud katoliku kirik lõpetas siin tegevuse seoses reformatsiooniga 1537. aastal ja aasta hiljem suri (hukati?) viimane katoliku piiskop Ámundur Ólavsson. Pärast seda, kui Taanis kehtestati 1849. aastal usuvabadus, üritas Baierimaalt 1857. aastal saartele tulnud preester Georg Bauer katoliiklust Fääridel taastada ja ehitas Tórshavni Rættarásse ka väikese kiriku. Erilist resonantsi see algatus ei tekitanud ja kui mees 1880 saartelt taas lahkus, lõppes ka koguduse tegevus ja kirik lagunes tasapisi. 1900. aastal oli saarestiku ainus katoliku usku inimene elanud Hvítanesis. Naisterahval olnud oma isiklik kabel, kus siis kord aastas käinud preester Kopenhaagenist missat pidamas.

1931. aastal tegi katoliku kirik aga Tórshavnis läbi taassünni. Vastusena kardinal Van Rossumi pöördumisele tulid saartele kaks noort preestrit, hollandlane E. G. Boekenogen ja šotlane Thomas King, ning frantsiskaani nunnad. Neile üüritud majas alustas tööd väike kirik, kus käisid põhiliselt need vanainimesed, kes olid lastena osalenud baierlase Baueri jumalateenistustel. Kirik eelmisest postitusest tuttaval Bringsnagøtal jäi peagi kitsaks ning 1. juunil 1934. aastal õnnistati koos Püha Franciscuse kooliga sisse ka Maria kirik.

See kõik on üsna kindlasti õige, küll pole ma kusagilt leidnud kinnitust, et see torniga osa ongi too esimene Maria kirik, aga tõenäoselt on.

Püha Franciscuse kooli õu.

Fääride frantsiskaani õed on olnud tuntud oma töökuse ja tolerantsuse poolest. Et kooli rahastada, tehti käsitööd ja korraldati aastalaatu. Orvuks jäänud õpilased võeti kiriku ülalpidamisele. Õpetus käis ikka fääri keeles, nii et nunnad õppisid kohaliku keele selgeks, aga aktsent jäi ning nende häälduse kohta kujunes välja lausa omaette termin: nunnaaktsent. Muidugi õpetati koolis ka kristlust ja piiblilugu, ent luterliku kiriku vaimus: fäärlasi katoliku usku pöörata nad ei püüdnud. Õdede tolerantne eluviis oli eeskujuks paljudele fäärlastele.

Sankta Frans skúli olnud alati sammuke teistest koolidest ees, „koolikatsumistel“ olnud siinsete õpilaste tulemused ikka parimate seas. 1985. aastal võttis linn kooli õdedelt üle, kuna viimased olid juba liiga eakad, et seda edasi juhatada. Praegu (s.o Vikipeedia artikli kirjutamise ajal) on koolis 350 õpilast ja 30 õpetajat.

Frantsiskaani nunnad on tänapäeval ainus nunna- (või -munga) -kogum (ma ei tea kahjuks sobivat sõna...) saartel. Vikipeedia kinnitab, et praegu on kokku alles kuus õde viiest rahvusest: flaamlanna, maltalanna, iirlanna, korealanna ja filipiinlanna. Kaks õde töötavad kristliku tegevuse kõrval endiselt katoliku lasteaias.

Kooliga üsna kohakuti on teisel pool Varðagøtat künkal veel üks suur punane maja: K.F.U.K. ehk noorte naiste kristlik ühing. K.F.U.K. on täpsemalt fääri naisskautide (Føroya YWCA Skótar) 1928. aastal asutatud ühendus. Praegu olevat saartel kokku kuus rühmitust 269 liikmega ja need kõik on kristliku taustaga. Maja ümber on toreda haljastusega roheala.

Ega ma ei tea, aga arvan, et küllap on seegi kuidagi Püha Franciscuse kooli ja Maria kirikuga seotud.

Sissesõidutee K.F.U.K. maja juurde.

Samal kapitaalse müüriga ümbritsetud territooriumil on valge esinduslik hoone, mille kohta millegipärast arvan, et see on lasteaed: võib-olla seesama, mille frantsiskaani nunnad on asutanud ja kus paar neist siiani töötavat.

Ja siis on paremat kätt praegune katoliku kirik, Mariukirkjan; ei teagi, kas on õige tõlkida Püha Maria või Maarja või hoopis Jumalaema kirik. Kirik ise, torniga hoone, on tagapool; valge hoone selle ees peaks olema Kerit, frantsiskaani nunnade konvent.

Tänava poolt kirikust õiget pilti ei saagi ja pargi poolt jääb ta seekord pildistamata, seepärast panen siia saksakeelsest Vikipeediast leitud 2000. aastal Viðarlundinist ehk linnapargist tehtud pildi (foto: Torbenbrinker / Wikimedia). Tegelikult mul on üks 2003. aasta foto, kus ka kiriku tagumine sein peal, aga pärastpoole selguvatel põhjustel kasutan seda hiljem.

Kirikuaia värav on kinni, aga mitte lukus, ning ehkki Erika veidi kahtleb, ....

... astume sellest sisse: katoliku kirikusse on minu teada alati teretulnud ka iga uskmatu ja uksed on avatud. Pealegi mäletan ma 2003. aastast, et kirik on seest väga põnev.

2003 lasksime ennast kiriku juurde sõidutada pärast oma Lõunasaarte päeva: jõudsime Sandoyl sadamasse natuke liiga hilja, nii et meie sõiduk jäi pikas sabas liiga taha ja ei mahtunud laevale. Sestap jäi meie giid Sámal Bláhamar bussikesega Sandoyle järgmist praami ootama ja kutsus oma naise Tora meile peasaarele Gamlaræti sadamasse autoga vastu. Väga sõbralik proua küsis, kas tahame hostelisse või kuhugi mujale ning siis Jaanusega niigi plaanis olnud kirikukäigu kasuks otsustasimegi.

Kiriku toredus paistab siitki silma: eeskojas on uhke värvikas vitraaž. Ent millegipärast ei pööra ma tähelepanu kiriku aiale; fotolt näen küll, kui tore haljastus siin on. Kodus loen Vikipeediast, et üsna palju on siia valitud ka lausa lõunapoolkeralt pärit taimi, mis kasvavad seal umbes samasugustes tingimustes, nagu valitsevad Fääri saartel. Need taimed sümboliseerivad Mariukirkjani kuuluvust globaalsesse katolikukogukonda.

Aga nüüd siis eeskoja vitraaž lähemalt. Nagu kiriku sisemusegi, on selle teinud nimekas (klaasi)kunstnik Tróndur Patursson, kelle töid näeme nii täna kui ka edaspidi veel ja veel.

Kiriku altarisein on värvikas ja põnev. Asjatundja oskaks kindlasti seletada, mida üks või teine paneel sümboliseerib.

Fääride praegu ainuke katoliku kirik pühitseti 30. augustil 1987. Missad toimuvad pühapäeviti kell 11. Katoliiklasi olevat saartel ingliskeelse Vikipeedia andmeil praegu 240 (saksakeelse kinnitusel 150) ja nende seas on 23 rahvuse esindajaid kõigist maailmajagudest peale Antarktika, umbes kolmandik olevat fäärlased. Fäärlastest koguduseliikmed on sageli nende katoliiklaste järeltulijad, kes kuulusid 1931. aastal taasasutatud kogudusse.

Kaks Fääride koguduse liiget olid olnud kutsutud Kopenhaagenisse, kui seal käis 1989. aastal paavst Johannes Paulus II; mõlemal oli au osaleda paavsti armulaual, kus nad kandsid fääri rahvariideid.

Kirik paikneb väga uhke vaatega künkal; klõpsan siit paar pilti. Sellel fotol on küll vaid kaks rajatist, mille kohta oskan midagi öelda: vasakul näha korsten peaks kuuluma Tórshavni suurima kaubanduskeskuse SMS juurde, paremal, jälle pooleldi udusse või pilve vajunud naabersaare Nolsoy taustal, rohelisel künkal aga must ausammas Kongaminnið, Taani kuninga Christian IX 1874. aasta visiidi auks 1882. aastal püstitatud monument, mida jõuame järgmises postituses ka lähemalt vaadata. Väidetavasti oli mainitud visiit üldse esimene kord, kui Taani kuningas Fääridele jõudis.

Kui objektiivi veidi rohkem põhja poole pööran, saan pildile parajasti ehitamisjärgus hoone, mis on Tórshavni kontekstis ka midagi üsna ainulaadset: eemalt klaassilindrina tunduv, tegelikult küll väheke keerulisema väliskujuga pirakas maja. Reisi ajal jääb mul teadmata, mis maja see õigupoolest on; juba kodust kirjutan meie giidile Per Hansenile ja saan teada, et see on uus pank.

Edasi pole keeruline guugeldades kindlaks teha, et Húsagarð’il asuv ehitis on Bank Nordiku uus peakorter, Youtube’is on ka paar päris vahvat videot, pooleteistminutine https://www.youtube.com/watch?v=g_7RNBH-lpM ja mitu korda pikem https://www.youtube.com/watch?v=ffy8wpRp9io#t=10.538667, üks üles võetud ühelt, teine teiselt poolt. Nendelt näeb mitte ainult seda, kuidas isemoodi hoonet ehitati ja milline ta välja näeb, vaid ka huvitavaid vaateid Fääride pealinnast.

BankNordik on aga Fääride panga- ja kindlustusteenuseid pakkuv kompanii, mis kandis varem nime Føroya Banki, aga kui oli omandanud ka välisvarasid, muutis oma nime. Pank tegutseb peale Fääride veel Islandil, Taanis ja Gröönimaal ning on üks kahest kõiki pangateenuseid pakkuvast Fääride pangast. Uues peahoones on pinda 3200 m².

Siis jälle tasapisi ülesmäge mööda Varðagøtat edasi. Mingeid erilisi maju siin silma ei hakka, küll on aga väga ilusaid ja hoolitsetud, kirevate õitega aedu, ...

... ühes näiteks õitseb rodo-
dendron.

Vasakule pöörav Varðabú on umbtänav, küllap läheks tõus mingil hetkel auto jaoks liiga järsuks.

Enamasti on siin lihtsad uued majad, aga sekka siiski ka üks vanapärane, mätaskatuse, valgeks lubjatud kivisokli, mustaks tõrvatud puitseinte ja punaste aknaraamidega elamu. Mõtisklen endamisi, kas see on linna pealtungil alles jäänud vana maamaja, kusagilt siia transporditud või lihtsalt vanas stiilis uuem ehitis; vastust pole muidugi kusagilt võtta.

Euroaluste kuhi naabermaja ees kuulub kindlasti mitte nende kahe maja juurde, ...

... vaid nende ülesmägenaabrile, mitmesuguste firmade masinatega kauplevale poele Tórshavnar Maskinhandil, ...

... mis laiutab lausa kahel pool teed, kahes majas, nii et poe aadress ongi Varðagøta 29/30.

Suuremast kaupluse-
majast ülesmäge on künkal jälle toreda aiakesega punane elamu, ...

... sellest veel väheke ülesmäge tänava vastasküljel on tänava ja Viðarlundini vahele surutud kitsukesel krundil maja, mille juurde minekuks tuleb esmalt trepist alla astuda.

Ja siis jõuab Viðarlundin tänavani välja; kui vaadata postituse alguses olevat kaarti, siis just sealt pargi alumises tänavani ulatuvas vasakus nurgas näha punktiirteed mööda me parki sisse pööramegi. Vägevad „lasipuud“ on ilmselt paigaldatud tõrjumaks mootorsõidukite sissesõitu.

Kaardilt on ka näha, et metsasalu on meie paremal käel olnud juba mõnda aega, aga kuna seal on ta tänavast põhiliselt omajagu madalamal, siis pole puid veel kuigivõrd märgata olnud.

Kui aga pargirajale astume, oleme otsemaid roheliste seintega koridoris. Vahel kirjutataksegi, et Viðarlundin on Fääride suurim mets.

Viðarlundin peaks tõlkes tähendama väikest metsa või istandust; sama nimega salusid, nagu selle sarja esimeses postituses põgusalt kirjutasin, on saarestikus terve rida. Aga Tórshavni park on neist suurim – praegu 7,67 hektarit – ning seda hakati rajama 1903. aastal; suuremaid laiendusi tehti 1969. ja 1979. aastal. Taanikeelse Vikipeedia kinnitusel on Tórshavnis nüüd üldse üheksa metsasalu kogupindlaga 56,7 hektarit, saarestiku puuistanduste kogupindala on 77,6 hektarit ehk 0,06% Fääride kogu pindlast.

Arvatavasti käis 20. sajandi alguses istanduse rajamise idee välja Kirkjubøuri „kuninglik talunik“ (mida see tähendab, kirjutan Kirkjubøurist rääkivas postituses), Taani parlamendi liige Jóannes Patursson. Taani nõmmede ühingust Dansk Hedeselskab, mis edendas ka metsaistutust, kutsuti konsultandiks Christian Emil Flensborg, kes aitas uurida selle ala metsastamise võimalikkust, ja juba järgmisel aastal hakatigi puid istutama.

1988. aasta 21. detsembris raputas Fääre eriti õel orkaan. Istandused said mitmel pool kõvasti kannatada, nende seas rängalt ka Tórshavni Viðarlundin. Mulle tundub, et 2003. aastal oli selle purustuse jälgi näha rohkem kui praegu, aga see võib olla ka valesti meelde jäänud, kinnitavaid või ümberlükkavaid fotosid mul paraku pole. Sest päris välja juuritud või murdunud puud võeti üsna kiiresti maha ja tekkinud tühjadesse kohtadesse istutati uued puud; need on praeguseks ju juba ligi 30-aastased. Öeldakse, et selline eri vanuses ja eri kõrgusega puude kogum ongi huvitavam.

Aga on ka puid, mille orkaan juuris välja osaliselt, nii et need puud jäid kasvama – ja selliseid polnud muidugi põhjust maha saagida. Pigem sai neist koos muidugi päris püsti jäänud puudega omamoodi kinnitus istandiku vastupidavusest ja sitkusest.

Taanikeelsesse Vikipeediasse kirja pandud põhjused, mida skeptikud ette loevad, kui jutt istanduste rajamise otstarbekusest või otstarbetusest Fääridel: ehkki keskmine õhusoe on saartel üsna malbe, võib ette tulla ränki temperatuuri kõikumisi, mis kindlasti puid kahjustavad; tugevad tormid pole haruldased ning mullakiht basaldil on üsna õhuke ja juured kuigi sügavale tungida ei suuda, nii pole väga tugevat tuult vajagi, et puud ümber lükata. Seni on peale jäänud siiski pigem optimistid ja Tórshavni Viðarlundin on olnud eeskujuks teistele paikadele, kuhu ka istandusi on rajatud.

Ent nüüd on paras koht teha juba tuttavast kaardist https://www.google.ee/maps/@62.0121815,-6.7747758,17z uus lõige, kus on peal kogu Viðarlundin ja sellega põhjas piirnev, teisel pool Gundadalsveguri nimelist tänavat asuv Gundadalur, kuhu spordilembesed Tórshavni elanikud on rajanud uskumatult vägeva spordilinnaku, mida peagi põgusalt piidleme.

Kaardilt on hästi näha, et rada, mida mööda parki tulime, kulgeb pargi selle põhja-lõunasuunalisest pikkusest üsna keskelt ehk võib-olla isegi pigem keskkohast põhja pool. Nii et kui nüüd põhjakaarde pöörame, jääb suur osa parki esialgu nägemata. Pärast teeme selle puudujäägi tasa.

Veel hakkab silma läbi puistu voolav väike jõeke või oja; nimeks Havnará, mis peaks tõlkes tähendama Sadamajõge või -oja. Eelmises postituses nägime pannood 1865. aastast pärit kaardiga, kus sellenimeline jõeke suubub Áartúni külje all ookeani. Kaldun arvama, et see on sama oja, mis nüüd on oma alamjooksul nähtavasti torudesse kanaliseeritud. Samas leian väite, et Havnará olevat täis forelle. Kas forellid torusse lähevad? Ei usu...

Kui jõuame kurvilisel rajal veidi vabama vaateni, hakkavad silma kaks olulist objekti: pargi suurim veesilm ning pargi kõrgeimal kohal asuv mälestussammas.

Veesilmal ujuvad sel fotol küll ainult sinikael-pardid, siin pealegi kõik isaslinnud, aga tegelikult on siin ka teisi veelinde. 2003. aasta reisipäevikusse olen kirjutanud, et siin on palju linde, põhiliselt sulgivaid sinikaelu (kes on tiikide vee rohkete sulgedega ära reostanud), ringi jalutab laululuik, hulgi on kaelus-turteltuvisid, musträstaid jne.

Aga siis oleme mälestussamba kõrval. Kuju pähe on ennast lugupidamatult seadnud üks kajakas.

Teksti tahvlil jälle mõistagi tõlkida ei oska, aga küllap on see midagi sellist, et Fääride rahvas mälestab oma aastail 1939–45 merel hukkunud kaasmaalasi. Taanikeeles Vikipeedias on kirjas, et kokku sai neil aastail hukka 132 fäärlastest kalurit ja meremeest, ....

... kõigi nende nimed ja hukkumisaasta on samba postamendile kinnitatud pronkstahvlitel kirjas.

Nagu öeldud, asub sammas pargi kõige kõrgemal kohal ja siit avanevad üle istandiku puude toredad vaated. Põhjas on teadagi 347 meetrini kõrguv Húsareyni mägi.

Selle fotoga on natuke keerulisem, vist on suund kuhugi lääne ja lõuna vahele.

Lõunakaarepildil paistab jälle Christian IX visiiti meenutav Kongaminnið, eespool on kaubanduskeskuse SMS punase siksakservaga katus ja korsten.

Idas on enne jutuks olnud BankNordik silinder, ...

... kirdes ulatuvad üle puude rahvusstaadioni prožektorimastid. Puudest, julgen arvata, on eristatavad mägivaher, sitka kuusk ja mingi perekonna pihlakas liik.

Aga siis jälle künkalt alla. Tiigi ääres askeldab parajasti kolm suurt kajakat, kelle söandan määrata tõmmukajakateks.

Ja mulle millegipärast natuke üllatav on siin näha kaelus-turteltuvi: ehkki ta on täitsa olemas ka Eestis, pean teda reisimuljete tõttu rohkem ikka Lõuna-Euroopa tavaliigiks. Nagu aga enne juba kirjutasin, märkasin teda siin ka 2003. aastal.

On teine püüdlik modell ja keerab sobival hetkel ringi. Kaelus-turteltuvi on koos turteltuviga valitud nende ridade kirjutamise aasta 2017 linnuks.

Aga ega muud, kui kõnnime pargi põhjapoolse otsa poole edasi.

Komistan poolkogemata taanikeelsele veebilehele http://www.dendrologi.dk/FaroeSkovTorshavnByskov.htm, kus on päris tore fotodega ülevaade Viðarlundinist. Muu hulgas on siin peale pargi varasemate epiteetide „kõige vanem“ ja „kõige suurem“ ka veel „kõige käidavam“ ja „kõige ilusam“ ning kinnitus, et tänu lähedusele kesklinnale on see väga populaarne paik nii puhkuseks kui ka spordiks ning aitab suuresti kaasa Tórshavni kui rohelise linna mainele.

Dendroloogilises osas kinnitatakse, et dominantsed liigid on pargis sitka kuusk (Picea sitchensis) ja Murray mänd (Pinus contorta), aga on ka hulk muid leht- ja okaspuuliike, näiteks nulu liigid (Abies sp.), jaapani lehis (Larix kaempferi), kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), mitmed lõunapöögi- (Nothofagus sp.), pihlaka- (Sorbus sp.), lepa- (Alnus sp.) ja pajuliigid (Salix sp.) ning karvaseviljaline pappel (Populus trichocarpa). Need tulevat siinsetes oludes kõik kenasti toime, rohkem on raskusi tšiili araukaarial (Araucaria araucana) ja harilikul pöögil (Fagus sylvatica).

Metsa all kasvavad mustikad, kanarbik, sõnajalgadest tähk-roodjalg (Blechnum spicant), muidugi leidub ka sammaltaimi ja seeni.

Näppan samalt veebilehelt mõne foto Viðarlundini puudest, pildistanud on need, tundub, mees nimega Martin Reimers.

Ühele 1988. aasta tormist jäänud vabale platsile on istutatud hõbenulgu (Abies procera), kes küll kasvab, aga mitte jõudsasti.

Teine toona vabaks jäänud „tormiauk“ on kääbus-lõunapöögi (Nothofagus pumilio) päralt.

Pildid on tehtud septembri lõpus ja kääbus-lõunapöögi lehed on hakanud omandama sügisest värvi.

Eriti kena on sel ajal kaselehine lõunapöök (Nothofagus betuloides).

Harilik pöök (Fagus sylvatica) ei taha Viðarlundinis hästi edeneda: puud on juba eakad, aga väheldased, kõverad ja sõlmilised.

Üks minu enda foto siia võõraste vahele: kõveravõitu puud pildi ülemises paremas nurga on ka ilmselt harilikud pöögid. Aga esiplaanile on vana tüvekõverik seatud nähtavasti tõkkepuuks, et rada sisse ei tallataks.

Veel üks Martin Reimers foto siit pargi ülemisest nurgast, Fääride kunsti-
muuseumi eest. See on tšiili araukaaria (Araucaria araucana) ...

... ja sellelegi on mul oma foto paariliseks panna. Sellised võõrliigid on Fääride istandustesse valitud nende kodumaaga sarnasepoolse kliima tõttu.

Ja viimane foto, mille „laenasin“ Taani veebilehelt http://www.dendrologi.dk/FaroeSkovTorshavnByskov.htm: pargi ja küllap kogu saarestiku vägevaim sitka kuusk (Picea sitchensis) Havnará ääres. Puu on 18 meetrit kõrge ja rinnakõrguselt on tema ümbermõõt 70 cm. Arvatavasti on see kuusk pärit esimesest istutusest 1903. aastal.

Sellelegi fotole leian oma fotode seast väärilisi partnereid: pole need Murray männidki laita, ...

... eriti see, millele Erika kõrvale mõõdupuuks saadan.

Pargis on ka paar välu, ...

... millel leidub skulptuure.

Üks neist ...

... meelitab väsinud väikese jalutaja ennast jäljendama.

Kõik need skulptuurid leian üles ka Wikimeedia Commonsis ja nende Vikipeedia-lehtede kinnitusel on kõigi autor ikka Hans Pauli Olsen, kelle teoseid oleme juba päris arvukalt näinud ja näeme veel. Paraku pole küll ühegi juures neil lehtedel kirjas ei teose nime ega tema valmimise aastat.

Ja kõik nad kuuluvad pargi põhjaotsas paikneva Fääride kunsti-
muuseumi juurde kui osa muuseumi kollektsioonist.

Üks Hans Pauli Olseni skulptuur on otse muuseumi ukse ees. Selle nimi on mulle teada: Spegilsmynd ehk Peegeldus.

Iseasi, kas see teadmine aitab mul kuidagi teose mõtet või tähendust lahti mõtestada.

Muuseumisse on meil plaan minna küll, aga enne tahame käia põgusalt vaatamas veidi eemal asuvat Gundadaluri spordilinnakut. Ja seegi käik peab veidi ootama, sest mul on mure: ma pole üles leidnud üht skulptuuri, mis mind 2003. aastal lausa lummas: Tarirat.

Sestap pöörame esialgu otsa ringi ja kõnnime pargi lõunaotsa poole tagasi; ees paistab hukkunud meremeeste mälestus-
sammas.

Jälle piki rohelist koridori astudes saan lõpuks aru, et terve pargi lõunaosa ongi meil ju nägemata.

Seda teed kaunistab kindlasti pargi keskelt tee kõrvale keerav Havnará jõeke.

Mõniteist minutit astumist ja paistma hakkab selline tore välu, ...

... mille osa toredust – valged õiekesed – kaovad parajasti küll niiduki ahnetesse hammustustesse.

Aga siin see otsitu ongi: William Heineseni haldjaneiu Tarira. Kirjutan temast, nii palju kui tean, järgmises osas, praegu vaatame ta lihtsalt üle. Siin siiski nii palju mainin, et pronkskuju fäärikeelne nimi on Álvagentan, mis peaks tõlkes olema Haldjaneiu ja sellegi autor on ikka Hans Pauli Olsen. Kuju avati 2000. aastal, Heineseni 100. sünni-aastapäeval.

Nüüd saan panna ka selle 2003. aasta foto, millest enne kirjutasin ja millel katoliku kirik peal. See ja eelmine foto pole küll päris täpselt samast kohast tehtud, aga puude sirgumine on selgelt tajutav: 2015. aastal kirik Tarira juurest enam näha ei ole.

Klõpsin Tarirast hulga pilte, paari neist kasutan ka järgmises osas, kui püüan William Heinsenist pisut kirjutada. Ja ühe foto teen ka Tarira kõrvalt: seegi künkake on sedavõrd kõrge, et pisut paistab nii pangahoone kui ka jalgpallistaadioni prožektorid.

Tagasiteel kõnnime alul ikka Havnará kaldal, ...

... üle jõekese läheb mõni sild ...

... ja tema kaldal on siin-seal märgata rahvuslille varsakapja.

Vahepeal pöörame seni käimata, veidi kõrvalisemale ja varjulisemale teele.

Puude all hakkab silma päris palju kände. Väga võimalik, et needki on meenutus 1988. aasta detsembrimarust.

Pargi lõpus hakkab silma, et puud on üsna erinevat kasvu ja küllap siis ka eri vanusega; ju on seegi sama kurva katastroofi tagajärg. Puude vahelt paistab pargi otsa juures paiknev väike parkla.

Pargi naabrid on siin väikesed elamud, ...

... üks ka pisut kõrgem.

Ja teisel pool Gundadalvegurit on meie jalutuskäigu teine sihtkoht, Gundadaluri spordilinnak. Panen oma pildid siia just pildistamise järjekorras, mis pole ehk kõige loogilisem. Aga vahet pole: mul on selle lõigu lõppu panna ka paar ülevaatlikku fotot, kus on lihtne suuremate objektide omavaheline asend selgeks saada.

Esimesena jääb pildile Niðari vøllur (Alumine väli), mis öeldakse olevat põhiliselt treeninguteks ja madalama tasemega matšideks. Aga kahele Tórshavni meeskonnale, mille nimed on Giza/Hoyvík ja Undrið FF, on ta siiski ka koduväljak.

(Undrið FF, 2005. aastal loodud klubi nimi on toreda saamislooga. Islandi seebitootja Undri (mis tähendab nii islandi kui ka fääri keeles „ime“) esindaja Fääridel oli klubi esimene sponsor; määrava artikli lisamisel tekkiski nimi Undrið, mis fääri keeles hääldub täpselt samuti nagu Undri, aga mitte islandi keeles.

Giza/Hoyvík aga on tekkinud lihtsalt kahe meeskonna, Nólsoy saarel asutatud, hiljem pealinna kolinud FF Giza ja pealinna kirdepoolse ees- või naaberlinna Hoyvíki meekonna FC Hoyvík liitumisel).

Jalgpalliväljakute kõrval künkal on sama seltskond, keda nägime (ja keda pildistasin) kunstimuuseumi juures skulptuuri kõrval. Viltune katus kuulub järgmisele jalgpallistaadionile, Ülemisele väljakule, punane maja sellest vasakul on sulgpallihall. Skulptuuri künkal, mille nõlval õitseb põõsasmaran, vaatame varsti meiegi lähemalt.

Sel fotol on Viðarlundini ja Gundadaluri spordilinnaku vahelt kulgev Gundadalvegur. Üleval künkal on taas näha juba mitu korda fotole sattunud Bank Nordiku uus peakorter. Vasakul on pisut märgata Alumist väljakut.

Kohe Alumise väljaku kõrval, sellest tõesti pisut kõrgemal (foto paremas alumises nurga on Alumisele viiv trepp) paikneb teine jalgpallistaadion, juba väheke esinduslikum Ovari vøllur (Ülemine väljak). See on Fääride kõrgemas liigas mängivate meeskondade HB ja B36 koduväljak, aga siin mängivad oma rahvusvahelisi mänge ka teised Fääride klubid.

HB on lühend klubi nimest Havnar Bóltfelag (tõlkes „Sadama jalgpalliklubi“). Pool-professionaalne HB on saarestiku üks vanemaid (asutatud 1904) ja kõige edukam klubi: nende arvel 22 rahvusliiga esikohta, 26 Fääride karikat ja 2 Fääride superkarikat.

Ka B36 või B36 Tórshavn on lühend, täisnimi on Bóltfelagið 1936 Tórshavn (vabas tõlkes 1936. aastal asutatud Tórshavni jalgpalliklubi); rahvusvaheliselt kasutatakse pigem nime F.C. Tórshavn. Seegi on poolprofessionaalne klubi, millel 11 liigavõitu, viis karikat ja üks superkarikas. Tänavu (2017) oli B36 Euroopa klubide karikavõistluste eelringis vastamisi Nõmme Kaljuga, kaotas nii Tallinnas kui ka Tórshavnis sama skooriga 1:2 ja langes välja.

Kui hoolega vaadata, hakkavad vasakul tribüünil silma tähed HB ja paremal B36: need on siis nende meeskondade fännitribüünid. Istmete värv viitab meeskonna kodumängude jalgpallivormi värvidele. Üle parempoolse tribüüni paistev kaldkatusega maja peaks olema 1984. aastal ehitatud siseujula, kus 25-meetrine kuue rajaga suur bassein ja kolm väiksemat.

Alumine väljak künkalt vaadates; selle taga on aga prožektorimastidega peajalgpalliväljak, ühtlasi rahvusstaadion Tórsvøllur (tõlkes siis küllap „Thori väljak“).

Tórsvøllur ehitati 1999. aastal esmajoones rahvusmeeskonna rahvusvahelisteks jalgpallimatšideks ja mahutab 6040 pealtvaatajat.

Varem mängis rahvusmeeskond Eysturoy saarel Toftiris Svangaskarð’i staadionil. Rahvusvahelistele nõuetele vastava valgustuse sai Tórsvøllur augustis 2011 ja esimene ametlik matš oli sama aasta 2. septembril: Fääride koondis võõrustas Itaaliat ja kaotas üsna austusväärselt väikese skooriga 0:1, sest objektiivselt peaks nende meeskondade klassivahe olema palju suurem. Aga fäärlased ongi kodus kõigile vastastele paras pähkel. Praegu kuuldavasti rahvusstaadionit renoveeritakse.

Jalgpalliväljakute taga künkal seisev halli viilkatusega maja on 1970. aastal ehitatud spordihoone Høllin á Hálsi. Hallis mängitakse enamasti käsipalli ja võrkpalli, aga seal toimub ka muid võistlusi ja ka teistsuguseid, spordiga mitteseotud üritusi.

Badmintonhøllin, sulgpallihall, on jalgpalliväljakutest läänes, selle taga põhjakaares on tennisehall ja veel jupike maad põhja pool, teisel pool Põhjaringteed (Norðari Ringvegur) kergejõustikustaadion Tórsbreyt.

Ja lõpuks siis ka enne eemalt nähtud skulptuur, Ítróttur, „Sport“, valminud on see 2005 ja autorit pole raske ära arvata: kes muu kui ikka Hans Pauli Olsen.

Ka 2003. aastal käime Jaanusega staadionide juurest läbi; vaade on pehmelt öeldes udusevõitu. Sellise ilmaga rahvusvahelist võistlust vist ei peetaks: telejaam tõstab lärmi.

Paar asjakohast Vikipeedia-fotot ka. Esiteks esimene teadaolev foto kahe Fääride klubi vahelisest jalgpallimatšist: 18. juulil 1909 võitis valgete varrukatega võistlusvormis mänginud HB Tórshavn oma vastast TB Tvøroyrit 3:1. Matši toimumiskohaks on märgitud Hoydalar, see peaks olema praegusest staadionist veidi põhja pool. Jalgpall on saarestikus väga populaarne ja nagu varasemates osades on näha olnud, leidub ka väikestes kohtades normaalmõõtmetega väljakuid.

See foto tehtud 2010 aasta aprillis, seepärast pole veel olemas rahvusstaadioni Tórsvølluri prožektoritorne; küll on hästi näha tribüünid. Neist eespool on vasakul Ovari vøllur ja kui hoolega vaadata, on selle kõrval paremal märgatav ka Niðari vølluri roheline muru. Rahvusstaadioni kohal künkal nimega Hálsi seisab spordihall Høllin á Hálsi (ehit. 1970), pildi paremas serva, rahvusstaadioni otsatribüüni kõrval on osaliselt näha musta ja punast värvi teine spordihoone, Gundadalshøllin ehk siis Gundadali hall (ehit. 1984), mis kuulub käsipalliklubidele Neistin ja Kyndil ja võrkpalliklubile Fleyr. Ja vasakul on Ovari vølluri kohal ujula (ehit. 1984). Kusagil rahvusstaadioni kirdenurga juures peab olema veel ka võimlemissaal Fimi; võimalik, et see on see helehall maja staadioni otsa juures, mille katusel kaks mingit rohekat tahukat. Ja nagu enne öeldud, on siin ka veel sulgpalli- ja tennisekompleks ning väheke eemal, põhja pool, kergejõustikustaadion Tórsbreyt. Tõeliselt muljetavaldav, pole midagi öelda! Spordikompleks (Gundadalur Stadium) avati siin 1911. aastal ja niiviisi tasapisi on ta aina kasvanud ja täienenud (foto: Eileen Sandá / Wikimedia).

Tegelikult on samad spordibaasid peal ka mu enda samal päeval paar tundi hiljem läbi bussiakna tehtud fotol. Eelmise foto ees on need eelised, et peal on ka rahvustaadioni valgustid ning mitte pool, vaid terve puna-must Gundadalshøllin.

Aga läheme nüüd üle Gundadalveguri tagasi Viðarlundinisse, ...

... et astuda sisse Fääride kunstimuuseumisse (Listasavn Føroya).