Minu Fäärid, XVI. Tórshavn IV: Tinganesi põhjaots ja selle lähinaabrus

Nüüd läheb mu elu mõnes mõttes keerulisemaks, mõnes mõttes lihtsamaks: seni aitas mind suuresti läbipaistev infotahvel; ...

 ... teen sellest siia jälle ühe lõigendi ja sellelt on kenasti näha, et mu praegust asukohta näitavast valgest punktist foto allservas You are here on üleval pool üsna vähe pidepunkte, millesse haakuda – ja edaspidi paraku veel vähem. Mis teistpidi tähendab, et ehk kulub vähem aega ka teabe otsinguteks.

 Lisan siia parem orienteerumise huvides veel ühe skeemi, mis võetud võrgupaigast http://visittorshavn.fo/page.php?l=en&Id=238. 3 on sel skeemil Skansin, vana kindlus, 2 – Skansapakkhhúsið ehk valitsushoone ja 1 – Reynagarður ehk meie praegune asukoht. Viimase ning 13 – H.N. Jacobsen raamatukaupluse ja turismi i-punkti – ja 14 – katedraali ehk Havnar Kirkja vahele jääva ala püüangi nüüd kõige pealt läbi kammida.

Fotosid olen sealt teinud mitukümmend ja terve portsu panen neist ka siia, sest kant meeldib mulle hullupööra, aga kirjutada on mul nende majakeste kohta veel hoopis vähem kui valitsuskvartali kohta. Samuti pole mingit garantiid, et pildid on ikka loogilises järjekorras ja et 2015. aasta fotod õnnestub 2016. aasta omade vahele „õigetesse“ kohtadesse panna. Tuletan meelde, et 2016 liikusime valitsushoonest kiriku poole, 2015 aga vastassuunas. Ja pealgi on pilte ka 2016. aasta omapäikäigust ja üks 2003. aastast. Nii et segadus on ilmselt üsna tõenäone.

 Tegelikult esimene „tsiviilehitis“ valitsuskvartali kõrval, millest mul pilt olemas on, on see väike majake. Leian selliste pisiehitiste kohta kaks võimalikku nime: flueskabe ja hjallur. Enamasti on ikka kirjas, et neis vinnutatakse lambaliha: seinalaudade vahel on kitsad praod, kus soolane meretuul saab kenasti läbi käia. Ent konkreetselt selle putka uksel on minu arvates hoopis kalakeste kujutised, nii et ehk kuivatatakse selles kalu?!

Aga lammastega on nii, et neid tapetakse oktoobris, liha riputatakse soolamata kujul vinduma ja jõuludeks võetakse osa kasutusele; lihast jätkuvat enamasti maini välja.

Majakese asukoht on hästi määratletav tänu naabermajadele: pildi vasakus servas on näha Skibsteds pakkhúsi nurgake ja majakese taga on seesama laohoone katus, üle mille pildistasin eelmise postituse tagantpoolt teise ja kolmanda foto.

Selle hoone määratlemisega on natuke anekdootlik lugu. Ei oska teda skeemil esiotsa paika panna. Hiljem hakkan guugeldama klaasskeemilt leitud nime Skansagarður ja avastan mitu vastet, millest paaril ka hoone pilt. Võrdlen seda pilti hulga fotodega – ja alles suure ringiga tulen pildirea algusse tagasi ja taipan: muidugi, just vinnutusmajakesest ülejärgmise hoone juures ju giid Ingigerd seisma jääbki. Ilmselt on seegi, 1819–1825 ehitatud Skansagarður hõivatud ametiasutustega – punane maja ju pealegi! – , igatahes Eesti välisministeeriumi veebi andmeil tegutseb ses majas Fääride äriregister (Skráseting Føroya).

Ent põhjus, miks siia seisma jääme, on maja ees ja mitmel pool mujalgi laialt lokkav taim, harilik kikkaputk (Angelica archangelica). Eestis seda taime looduslikult ei kasva, küll on teda sisse toodud maitse- ja tarbetaimena kultiveeritud ja seetõttu on ta siin-seal ka metsistunult levinud jõgede ja järvede kallastele. Kultuuris kasvatatakse teda siiani.

Põhjamaalastele, ka fäärlastel on kikkaputk aga olnud iidne toidu- ja ravimtaim. Ingigerd pajatab, et sõi seda lapsena hapupiima ja suhkruga ning nüüd teevad mehega sellest likööri. Ja Fääridel samuti nii populaarse rabarberi ja suhkruga keedetakse kikkaputkest moosi.

Ingigerd näitab ette, kuidas kikkaputkega maiustada – ent hoiatab, et päikese käes võib putkemahlastele huultele tekkida ohatis (4 x 2016).

Kodus leian kikkaputke kohta hulga lugemist, eriti esoteerikaveebidest, millest ma eriti lugu ei pea. Küll püüan aga meelde jätta, et kikkaputke pandavat ka šartröösi ja vermuti sisse. Ja et asja ette läksid nii aromaatse õli poolest rikkad seemned ja lehed, suhkrused varred kui ka mahlakad juured. Selle taime eri osad ravivad reumat, podagrat, kopsuhaigusi, köha ja külmetushaigusi, mitmeid neeru- ja põiehädasid, puhitust ja voolmeid (allikas: http://tervis.tiismus.ee/Loodusest_otse_kooki.php).

Selles kohas suudan vastavuse kahe aasta piltide vahel kenasti üles leida. Sellelgi fotol on Skansagarður peal: parempoolne punane maja. Vasakpoolne punane hoone on eelmises osa jutuks olnud Egholms hús ehk Reynagarður ehk kunagine kirikla. Viimase vastas ja Skansagarðuri kõrval näha musta hoonet eelmise osa fotodel polnud; küll tulevad tuttavad ette tagaplaanil väheke näha remonditav Leigubúðin ja sellest madalam mätaskatusega Munkastovan.

 Skansagarðuri ots. Päris raske uskuda, et sellest trepikesest ehk saabki Fääride äriregistrisse (2 x 2015)!

Sama vaade veidi teise nurga alt – veidi avaramavaatelise tagaplaaniga, kus vist näha haiglakorpus. Skansagarðuri kõrvalt laskub künkast alla tänavake nimega Rektaragøta (2016), ...

... selle vastast läheb teisele poole nõlvast alla veelgi kitsam vanalinna endisaegne peatänav Gongin. Silma hakkab kaks eelmisest osast tuttavat, teisest otsast nähtud hoonet: parempoolne kollane Evensens pakkhús ja sakilise viiluga maja, millel kiri Visit Faroe Islands (2015).

 Siia sobib asukohamääranguks vahele veel üks kaart: lõige ikka tuttavast Google Mapsi kaardist https://www.google.ee/maps/@62.0101234,-6.7725496,18z.

 See majake asub kusagil Reyngøta ja Gongini nurgal (2016).

 Skansagarðuri vastas olev majake ja selle kõrval punane Reynagarður. Tagaplaanil paremal jälle Leigubúðin ja Munkastovan.

Pilk samale kohale veidi kaugemalt, ...

 ... Skansagarðuri parempoolne naaber (tasub tähele panna, et nüüd on majadel ka numbrid, see siin on Reyngøta 22) ...

... ja sama tänavalõik Reyngøtast veel väheke kaugemalt (4 x 2015).

Järgmisi Reyngøta idakülje maju on hea reastada, sest pildid kattuvad servadest: eelmise foto vasaku serva rohelise katusega maja on nüüd foto paremas servas ...

 ... ja siin laiutavad eelmise foto vasaku serva autod üle kogu pildi. Ses fotos on omajagu äratundmisrõõmu: bussike on ju sama, mida nägime eelmisel õhtul Gjógvis. 10.osas kirjutasin, et meile esinenud ansambli juht Kristian Blak on Fääride tähtsaima salvetusfirma Tutl tegevjuht. Küllap siis Kristian või keegi teine Tutlist elab siin Tinganesil (2 x 2016).

Samad majad teiselt poolt vaadatuna (2015).

Võib-olla on siin paras koht rõhutada, et ehkki majad on pisikesed ja madalad, on see ometi Tórshavni üks kõige prestiižsemaid ja kallimaid elamurajoone – kui mitte kõige kallim! Siia olevat sama hästi kui võimatu pinda rentida, ammugi mitte osta. Ja kui ongi, siis on hinnad laes mis laes.

Muidugi pole see alati nii olnud. Mitte kuigi kauges minevikus mõlgutati ka mõtteid kogu see 16.–17. sajandist pärit toredus maha tõmmata ja midagi moekat asemele ehitada – ja ühtteist olevatki lõhutud. Õnneks tuli mõistus õigel ajal koju tagasi.

Pole küll ühtegi majja sisse saanud, aga küllap on sees kõik igati kaasaegne. Loomulikult nõutakse, et renoveerides majade väliskuju alles hoitaks: et seinad oleksid puidust ja kui majal on mätaskatus, siis nii ka jäägu. Majade korrashoiuks maksab valitsus toetust.

 Tänava läänekülje maju olen millegipärast vähem pildistanud. See siin peaks olema üsna täpselt eelmistel piltidel nähtute vastas. Tasub meelde jätta tagaplaanil paremal näha suur valge maja: selle katusele on heisatud Islandi lipp, mis tänu ikka kestvale tuulevaikusele on päris longus (2016).

 Veel paar Reyngøta läänekülje maja; numbrite järgi otsustades paar-kolm maja kesklinna poole (2015).

Sellelt pildilt on jälle hästi näha, et oleme künkaharjal: hoovi tuleb laskuda mitu trepiastet ja teisel majaküljel on vähemalt üks korrus rohkem.

 Kohati paljandub aluskalju. Pildi vasakus servas näha valge maja on see, millel nägime enne Islandi lippu.

Maja otsa juures seisab Islandi lipuga diplomaadi numbrimärki kandev auto: siin asub Islandi peakonsuli kontor.

Madal murukatusega maja, mille ees seisavad sinine ja must auto, ...

... on 1860–1915 ehitatud Niðara Kina, ...

 ... mille mätaskatusel uhke putk.

 Niðara Kina naaber on õige tilluke majake.

Majade väiksusel on õigupoolest mitu põhjust, mitte ainult inimeste omaaegne vaesus või maanappus; oluline oli kahtlemata ka see, et puit on Fääridel ikka olnud väga defitsiitne materjal. Ja eks väiksemas majakeses olnud lihtsam ka sooja hoida.

Islandi vabariigi (Lýðveldið Ísland) peakonsulaadi sissepääs.

Mõne maja räästas on meie meestest madalam.

 Veel ühed vägevad kikkaputkepuhmad.

 Üks väheke suurem maja tänava lääneservas.

Selle maja juures tundub olema sobiv rääkida küttest. Giid Ingigerd ütleb 2016 üldsõnaliselt, et on keskküte; giid Per aga räägib 2015 minu küsimuse peale, et 90–95% on autonoomne õliküte, lisaks soojuspumbad. Kaugküte olevat ainult linna uuemas osas, see on Fääride ainuke ja sooja toodab seal prügipõletustehas.

 Päris kitsas lõik tänavast ja see kulgeb lausa mööda paljast kaljut.

Järjekordne tibatilluke majake (11 x 2016).

Kohati on majadevaheline tee paras labürint ja majad üksteisele väga lähestikku, mõnel pool lausa nii, et ega kahe maja vahelt läbi saakski ja aknaid ei mahu avama. Reegel olnud, et maja kaugus naaberehitisest peab lubama nii palju haamrit vibutada, et saaks naelu lüüa.

Punased aknaraamid ja servalauad toovad toredat vaheldust.

Iga maja on ise nägu.

 Üle katuste paistab orientiirina katedraali ehk Sadamakiriku torn; hakkame jõudma neeme lõppu (4 x 2015).

Tänavast on saanud nii kitsas jalgrada, et ma ei oskagi enam öelda (2016), ...

... kas tuleme ristteele välja ikka mööda Reyngøtat (2015), ...

 ... temaga lõpus enamvähem rööbiti kulgevat Skipara Hansens gøtat või lihtsalt kusagilt majade vahelt.

 Igatahes on ühel hetkel meie ees ristuv Bringsnagøta: lääne poole on vaade selline, ...

... itta aga selline.

Idakaarevaade veidi teise nurga alt.

18. sajandi lõpul oligi siin linna piir: edasi algasid juba talumaad. Ingigerd kinnitab, et veel 19. sajandi keskel oli linnas umbes sada maja, milles elas kokku 800 inimest. Mõnes peres olnud 11–12 last ja tihti saadeti osa lapsi sugulaste juurde, keda nii suure järelkasvuga polnud õnnistatud.

Kui 1894. aastal ehitati uus koolimaja – praegune raekoda – olnud inimesed pahased: „Nii kaugele linnast välja!“.

Bringsnagøta Tinganesi poolses servas on poolel mäel tore mätaskatusega kolmikmaja. Pruun maja tänava alumise otsa vastas on korra eelmises osas mainitud Café Natúr.

Suure otsimisega leian, et sinine maja tänava ülemises otsas on Bartskerastova, kus on sündinud William Heinesen (1900–1991), küllap kuulsaim fääride kirjanik. Kirjutan Heinesenist vast järgmises osas, kui näeme Linnapargis tema haldjatüdruku Tarira kuju. Giid Ingigerd osutab kusagil ka Heineseni surmamaja, aga seda ma enam leida ei suuda; kuidagi hämmastavalt napilt on turismiveebides selle kuulsa mehega seotud paikadest kirjutatud. Ingigerd ütleb ka midagi umbes sellist, et Heinasoni polnud nõustunud, kui teda taheti nimetada Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks.

Reyngøta algus, ...

... vasakul Reyngøta 1 nimega Tummasarstova ja sama aadressiga lihavinnutuskuur, ...

... paremal Reyngøta 2 ehk Koytostova (ehitusajana on linna ehitusregistris mõlemale majale märgitud 1860–1915) (2015).

Teisel pool Bringsnagøtat on katedraal (Dómkirkjan) ehk Sadamakirik (Havnar Kirkja). Tulen sama päeva õhtul siia omapäi tagasi, ..

...vaatan ka kirikuaeda ja pühakoja sisemust ning kirjutan tast veidi (11 x 2016, osa pildistatud sama päeva õhtul).

2015. aastal on kirik remondis.

Praegu läheme mööda Reyngøta suhtes vastassuunas kulgevat Húsabrúgvi linna pool ...

... ja jõuame varasematest osadest tuttava turismiinfopunkti ehk H. N. Jacobsens Bókahandili kõrvalt peaväljakule Vaglið’le.

Vaatame üle muidugi ka teised ehitised Vaglið’l, seal hulgas uuema koolimaja ehk nüüdse raekoja. Ingigerd seletab selle juures seisva kuju, Hans Pauli Olseni Traðamaðurini, (Väiketalurentniku) tähendust veidi teisiti ja pikemalt kui giid Per (3 x 2016). Viimane rääkis, et rendikoha saamiseks olnud vaja ehitada krundi (Traðir) ümber müür, Ingigerd aga seletab, et 1830. aastal ostnud linn maad ja rentinud inimestele, et need saaksid kartuleid ja rabarberit kasvatada. Kui maatüki eest hästi hoolitsesid, võisid selle hiljem ära osta. Aga lapid olid ju täis kive, mis tuli ära kanda. „Või miks mitte ka müüriks laduda,“ mõtlen ise juurde: meelde tulevad kapitaalsed rabarberiaiad Tjørnuvíkis ja Gjógvis (3 x 2016).

Peri jutust jäi kirja panemata meenutus, et kive tõsteti ka lihtsalt selleks, et võrrelda meeste rammu – näiteks kui otsiti paatkonda uut sõudjat.

Siis kõnnime Nólsoyar Pálli kuju juurde, istume bussi ja sõidame paadiretkele ja Kirkjubøuri. Sellest tuleb juttu ühes hilisemas osas.

Oleme selle päeva, 21. juuli õhtul 2016. aasta reisi ajal pärast imeuhket kiirpaadiretke ja Kirkjubøuri muinsustega tutvumist juba 14.45st alates linnas tagasi ja ülejäänud osa päevast saab igaüks sisustada vastavalt oma soovidele.

Minul on vaatamis- ja pildistamissoove päris mitu, aga paraku seab valu, mida ei suuda piisavalt leevendada ka tavapärasest suurem ports valuvaigisteid, ja sellest tulenevad liikumisraskused piirid ette.

Mõnesse kohta tasapisi siiski jõuan; olulisemad neist on sellelt ikka tuttavast Google Mapsi kaardist tehtud kuvatõmmiselt näha.

16.30 lähen hotellist Streym välja, see jääb kaardi parema serva taha.

Kesklinna poole minnes jääb veidi pärast Skansinit teele selline liiklusring, kus meie hotellitänava Yviri við Strondiga ristub Jónas Broncks gøta. Ma ei uskunud 2015. aastal esiotsa oma kõrvu, kui giid Per rääkis, et selle Jonas Broncki järgi, kelle nime tänav kannab, on ristitud ka New Yorgi Bronxi linnaosa, aga tuleb välja, et on ikka nii küll (2016).

Iseasi muidugi, kus see Jonas Bronck on 1600. aasta paiku sündinud. Fäärlased on veendunud, et Tórshavnis, luteri vaimuliku Morten Jespersen Broncki pojana, ja kasvanud siin ka üles. Paraku usuvad rootslased omakorda, et tegemist on hoopis Smålandi maakonnas Komstadis sündinud mehega. Vähem pretensioonikaid taotlusi olevat ka taanlastel, friislastel ja sakslastel. Nii et lugu on segane mis segane.

Aga oli mees pärit, kust ta oli, igatahes jõudis esmalt Hollandisse ja sealt Uus-Hollandisse ehk praegusesse USAsse ja asutas seal 1639. aastal talu, millele pani piiblist võetud nime Emaus. Pärast mehe surma –hukkus ilmselt masstapmise käigus – sai koht nime Broncki maa, Bronck's Land ja hiljem Broncksland või lihtsalt Bronck's; see paiknevat seal, kus nüüd on Bronxi linnaosa 150. tänav. Tegelikult polevat Bronx saanud oma nime mitte siiski otseselt talu, vaid selle piiril voolanud Bronck's River, Broncki jõe järgi, mille kirjapilt muutus lõpuks Bronxi jõeks.

Kõnnin veidi edasi piki hommikust tuttavat Havnargøtat: mööda kaljude all paiknevatest poekestest ja toiduputkadest kuni kohani, mida vaatasin eemalt hommikusel käigul ja millest oli eelmises postituses sama foto: sini-valge majani.

Mu käigu esimene eesmärk on üles leida Nobeli preemia laureaadi Niels Ryberg Finseni mälestustahvel. Mul on ligikaudne kirjeldus, kus see peaks asuma, ja ma arvan, et võiksin kohale jõuda ka siit, kui pööran sini-valge maja ja tema musta väikese naabri kõrvalt üles kitsale tänavale (2 x 2015).

Stephanssons Hus on pealegi väärt lähemat vaatlust. Guugeldades saan teada, et firma Framskák tarnib videokonverentsiseadmeid.

Ent tähelepanu köidab praegu pigem tänavasilt: pisikesel uulitsal on eestlase silma jaoks päris naljakas nimi Kákagøta; hääldades läheb nali küll kaotsi: kui ma reegleid ikka õigesti rakendada suudan, siis peaks see kõlama umbes midagi koakagöta taolist.

Kákagøta on tore tänavake, ...

... üsna kohe ristub sellega teine samasuguste majadega, aga hoopis pikem: Undir Ryggi (4 x 2016).

Selle Undir Ryggiga on natuke segane lugu: James Proctori Fääride-raamat nimetab selle nimega hoopis Tinganesi põhjaosas, valitsuskvartali kõrval asuvat mustade majakeste piirkonda, mis teise allika andmeil on siiski Reyn või á Reyni, nagu olen varem ka kirjutanud. Ikka jälle guugeldades avastan linnaatlase miljööväärtuslike piirkondade alt ka lehekülje http://www.torshavn.fo/get.file?ID=472, kus selline kaart. Lehekülg on paraku jälle fäärikeelne, aga olen taibanud, et taani-inglise tõlkeprogramm aitab siiski veidi edasi. Siin saan ma teada – kui tõlge on enamvähemgi õige –, et seda nime kannab selline linnaosa. Mina sehkendan praegu vasakpoolseimal musta randiga ümbritsetud alal.

Aga sama nime Undir Ryggi kannab ikka see tore tänav ka. Mõnigi vana maja on väga põnevalt, aga samas suure vaevaga kaljule istutatud.

Avastan kodus juhuslikult, et see majake pakub majutust neljale inimesele: päeva hind 950, nädal 5700 DKK, lisandub kohustusliku koristuse hind 500 ja linade eest 75 DKK inimese kohta.

Sellest trepist tuleb ilmselt pakkidega üles ronida.

Eelmisel fotol on näha ka majakese nimi, Herastova. See olevat pandud omaniku surnud isa järgi. Elutoa aknast olevat suurepärane vaade Tinganesile ja sadamale.

Selle naabri juurest oleks vaade kindlasti veel uhkem.

Stiilinäide Undir Ryggi sillutisest ja treppidest.

Päris kõigil neid ei märka, aga enamasti on majakestel ikka ka numbrid ...

... ja sageli ka nimed. See siin on Hjá Petur, ikka jälle omaniku järgi. Seegi 1856. aastal ehitatud, aga muidugi renoveeritud maja pakub Airbnb-majutust – kolmele inimesele ja natuke kallimalt kui Herastova.

Naabertänaval hakkab silma mõni õige moekas ehitis.

Ka meie minekutee servas hakkab sekka tulema suuremaid maju ning tänav avardub.
Järgmise nurga tagant algab asfalteeritud, ka autodega sõidetav osa.

Maja tänavanurgal on Hjá Dreijaranum; blogist http://onnensilmut.blogspot.com leian sellise selgituse: Tórshavn oli kaua väga väike linn, vaid mõnesaja elanikuga, sestap polnud majadel numbreid, vaid nimed. Näiteks Hjá Dreijaranum on pottsepa maja.

Sel kohal tuleb mulle meelde mu käigu põhisiht – leida Niels Ryberg Finseni mälestustahvel; seepärast pööran ristteel vasakule ja satun rootsi punaste majadega tänavale.

Mõni neist on iseäraliku arhitektuuriga.

56 meetrit pika tänava nimi on Erlings jals gøta.

Erlings jals gøtaga ristub omakorda Kopargøta – aga selle teadmisega ei oska ma paraku midagi peale hakata, sest seda samuti tillukest tänavat pole kaardil, mis mu näpu vahel, ja ma ei saa aru, et minu ees olev maja on korduvalt teisest küljest vaadatud kõrts nimega Café Natúr. Kopargøta, selgub pärast, on tänav, mis hargnebki mulle tuttavast Áarvegurist ainult just nii palju, et mööduda nimetatud kõrtsi tagant ja ühineda uuesti Áarveguriga.

Ryberg Finseni mälestustahvli juurde jõudmiseks oleks mul vaja siin paremale, siis kohe uuesti paremale ja kohe vasakule pöörata; minna oleks veel mõnikümmend meetrit. Seda tarkust mul tol hetkel kahjuks pole, nii pööran ma hoopis vasakule ja jalutan piki Áarvegurit mäest alla.

Mäe all on väike platsike nimega Áartún. Áarvegur jääb parajasti foto serva taha paremale, mäest alla tuleb selle postituse esimesest poolest tuttav Bringsnagøta.

Selle paigaga on mul jälle palju pusimist ja mõni asi jääbki paraku taas selgeks tegemata. Palju oleks abi, kui veebis oleks fääri-inglise tõlkeprogramm, sest fäärikeelseid materjale tundub veebis rippuvat küll ja küll. Igatahes on see platsikesel võimas ajaloo- ja kultuuritaust (15 x 2016).

Samast kohast, paraku küll mitte täpselt samast kohast, on mul foto ka 2003. aasta reisist. Muutunud on päris palju: pildi keskel olev maja on saanud uue katuse, tema naabermajale on juurde tekkinud kaks esimese korruse akent ning muidugi on lisandunud ...

... kaks objekti, mis sellel fotol on suuremalt. Esiplaanil näha väikese mälestusmärgiga on asi selge: need on nn Áarstova vennad, luuletajad Djurhuusid.

Vanemat venda, Jens Hendrik Oliver Djurhuusi (1881 – 1948) peetakse esimeseks Fääride uue aja luuletajaks, rohkem tuntakse teda Janus Djurhuusi nimega. Ta õppis Taanis juristiks ja töötas tükk aega Kopenhaagenis, alles 1930ndate lõpus tuli kodusaarele tagasi. Esimest korda ilmus tema luuletus 1901. aastal, 1914 avaldatud raamat Yrkingar (Luuletused) oli esimene Fääridel ilmunud luulekogu, mille kõik värsid ühelt ja samalt autorilt. Ta oli õppinud ka klassikalist filoloogiat ning tõlkis fääri keelde vanakreeka ja ladina keeles ilmunud teoseid. Räägitud on lugu, kuidas Tórshavni sadamasse tulnud Kreeka auriku kapten olnud vapustatud, kui Djurhuus tsiteeris vanakreeka keeles Odüsseiat. Djurhuusi tõlkes on ilmunud ka Goethe, Dante, Heinrich Heine ja rootslase Gustaf Frödingi loomingut.

Õpetaja ametit pidanud Hans Andrias Djurhuus (1883 – 1951) on väidetavasti üks kõige enam kirjutanud fääri luuletajaid. Peale rahvuslikus vaimus luuletuste ja lastelaulude on tema loomingus ka kirikulaule, novelle, muinasjutte ja üks romaan. Aastatel 1909–1910 toimetas ta ajalehte Dúgvan.

Vennad on mõlemad sündinud ja üles kasvanud majas, mille ees kuju seisab ja mida nimetatakse Áarstova; seepärast ongi nad saanud hüüdnime Áarstova vennad, Áarstovubrøðurnir.

Vendade vanavanaisa Jens Christian Djurhuus (1773–1853) oli esimene fääri keeles kirjutanud luuletaja. Tundub, et see on päris levinud perekonnanimi, sest ingliskeelsest Vikipeediast leiab sellenimeliste kohta kokku lausa seitse artiklit: peale kolme luuletaja poliitikud, ka valitsusjuhi ametis olnud Kristian ja Hákun, jalgpallur Marni ning Norra maletaja suurmeister Rune.

Keerulisemad on lood lõuendiga, millel suur pilt ja kaart. Tekstis näha nimi Johan Carl Poulsen mind kuigivõrd ei aita ja pealkiri Havnin um 1865 saab käia muidugi ainult kaardi, mitte pildi kohta...

Guugeldan välja koguni mitme fotoga blogipostituse selle pannoo kohta (http://birkblog.blogspot.com.ee/2014/06/havnin-livir.html), paraku ikka fäärikeelse...

Kaarti lähemalt uurides avastan esmalt jõe: tõepoolest, neil pooleteise sajandi tagustel aegadel suubus siin ookeani väike jõeke või oja Havnará, tõlkes küllap Sadamajõgi. Sellest ka tänava ja maja nimed: Áarvegur võiks tähendada ’jõeäärset teed’ ja Áarstova ’jõeäärset maja’.

Aga intrigeerivam on leida esile tõstetud majade nimede seas kaks korda nimi „Barbara“. Tean, et nurgalt teises majas tegutseb seda nime kandev kalarestoran, ent Nýggjastova-nimelise maja kohta on lisatud „Barbara lapsepõlvekodu“. Kui nimed Fäärid ja Barbara seisavad kõrvuti, tuleb mulle otsekohe meelde Jørgen-Frantz Jacobseni ka eesti keeles ilmunud romaani nimitegelane. Aga selle Barbara lugu juhtus tublisti varem kui pannool märgitud 1865?! Pean tegema jälle päris tubli tüki detektiivitööd internetis, kuni lõpuks leian, et siiski-siiski on jutt ikka samast naisest (2 x 2016).

Fääride postmark stseeniga Taani 1997. aasta filmist Barbara , kus nimiosa mängis norralanna Anneke von der Lippe

Barbara prototüübi nimi oli Bente Christine Broberg (1667 –1752), rohkem kutsuti teda Beinta. Kahel romaanile ja filmile inspiratsiooni andnud naine on küllap kuulsaim fäärlanna. Kolm korda kirikuõpetajatega abielus olnud kõrgklassist pärit Beintat on rahvasuu süüdistanud kahe esimese abikaasa surmas ja kolmanda vaimuhaiguses; mingit dokumentaalset kinnitust ei tema süüle ega süütusele kummati ei ole.

1927. aastal ilmunud enne mainitud noorema Áarstova venna Hans Andrias Djurhuusi romaan kannab pealkirja „Beinta“, Jørgen-Frantz Jacobseni 1939. aasta romaan „Barbara“. Samanimelise filmi (1997) režissöör oli Nils Malmros.

Veel üks vaade Áarstova vendade toredale mälestusmärgile, millesse kuulub peale skulptuuri ka pooleldi läbipaistev tahvel, millel vendade siluett ja selgitav tekst.

Maja kompleksi taga ongi Áarstova, kus tegutseb hinnatud restoran.

Áarstova kõrvalt algab Tórshavni kunagine peatänav Gongin – Tinganesil nägime ka tema teist otsa – ja siin on lähestikku veel vähemalt kaks söögikohta. Poolest saadik kaljust raiutud, pruuniks võõbatud puust ülaosaga majas pakub eelkõige kala- ja muid mereannitoite restoran Barbara ning ühes järgmistest majadest, Fútastovas, on prantsuse restoran. Ilmselt just see ongi Barbara lapsepõlvekodu. Kunagi foogti majaks ehitatud hoones on 340-aastase ajaloo jooksul jõudnud tegutseda kool, kirik, muuseum, saatkond ja kontserdisaal.

Arusaamatutel põhjustel pole ma taibanud Gonginile uitama minna.

Minu teekond jätkub mööda Bringsnagøtat ülesmäge; fotol on enne ülalt alla vaadatud kolmikmaja.

On see nüüd veel üks Bringsnagøtaga ristuv tänav või lihtsalt läbikäik?

Umbes sellise õue vastas, kust taustal paistavad á Reyni vahest kõige uhkemad majad, ...

... on teisel pool Bringsnagøtat kirikuaed.

Sadamakiriku (Havnar Kirkja) ehk Toomkiriku (Dómkirkjan) uks on kutsuvalt lahti.

Kiltkivikatusega valgeks võõbatud kirik on vanuselt Fääride teine pühakoda: pühitsetud 1788. Fääride piiskopi kirikuks ehk Toomkirikuks ehk katedraaliks sai ta 1990. aastal.

Arvatakse, et keskaegses Tórshavnis õiget kirikut polnudki, pigem palvela; ilmselt toimusid teenistused Munkastovanis. 1609. aastal andis kuningas Christian IV aga käsu annetada Fääride inimestele nii palju puitu, et kivisele künkale, úti á Reynile, saaks ehitada pühakoja.

Kui 1780. aastal määrati Tórshavni uueks pastoriks Rasmus Jørgen Winther, võttis ta paar aastat hiljem nõuks ehitada linna uus kirik. Kohalik ehitusmeister Johannes Poulsen jõudis reaalse tööde alguseni siiski alles 1788. aastal. Linn oli sel ajal nii väike, et toonaste kinnituste kohaselt ehitati pühakoda linna servast põhja poole.

1798. aastal, kui uus pühakoda oli pühitsetud, lammutati vana Christian IV aegne kirik ja puit müüdi oksjonil; osa vana kiriku mööblit toimetati uude. 1865. aastal ehitati kirik Islandilt pärit Guðmundur Sigurðssoni ehk Sivertseni juhtimisel suuresti ümber, aga struktuur jäi põhimõtteliselt samaks. Olgu meenutatud, et 1788. aastal elas linnas alla 600, 1865 – umbes 900 inimest (7 x 2016).

Kooriosa laiendati nii 1935. aastal, kui ehitati uus käärkamber ja küttesüsteem, ning 1968, kui lisati juurde veel paar bürooruumi (foto: http://www.danske-kirker.dk/).

Juba õues on kuulda orelimuusikat; jah, tõepoolest: keegi harjutab parajasti.

Seegi kirik on väga kenasti korras, hele ja rõõmsameelselt värvikirev: lagi Fääridele vist üsna omaselt sinine, kuldsete tähtedega, pingid kollakas-oranžid. Vikipeedia kinnitab, et kiriku löövis on 44, rõdul 14 pinki.

Teen jälle otsinguid just nii laialt, kui vähegi oskan, aga leian interjööri kohta üllatavalt vähe infot. Näiteks praegusaegse altarimaali kohta on midagigi kirjas ainult James Proctori reisijuhis: Kristuse hauda paneku on 19. sajandil maalinud Daniel Conrad Blunck.

Küll tutvustavad kõik allikad hoolikalt kiriku põhjaseina riputatud varasemat altariseina, mille keskel taanlaste tehtud koopia või variatsioon 17. sajandi maalist „Püha õhtusöömaaeg“; originaali on maalinud Baieri hertsogi Wilhelm V õuekunstnik Peter Candid. Maali all tahvlil on pikk ja kõrgelennuline tekst, mis kinnitab, et maali kinkis 1647. aastal kirikule fääri kaupmees Hans Sevrensen. 100 x 100 cm suuruse maali olid 1961. aastal restaureerinud Ernst ja Holmer Trier koos kohaliku kunstniku Fraser Eysturoyga.

Kiriku laes ripub kaks vana laevamudelit ja 1964. aastal kogudusele annetatud paadimudel. Kõige uhkem on pildil kahe kroonlühtri vahel natuke näha: (kuri)kuulsa Norske Løve, 1707. aastal Eysturoy idarannas Lambavíkil hukkunud Taani Ida-India kompanii laeva mudel. Kirjutasin sellest laevast põgusalt selle sarja 9. postituses, kus oli juttu, et Eiði kiriku laes rippuv Norske Løve on Tórshavni katedraali laevukese koopia (5 x 2016).

Just samalt laevalt olevat pärit katedraali kell, mida saab näha sellel 1989. aastal välja antud Fääride postmargil. Lehemustritega kaunistatud 30 cm kõrgune, alt 41,5-cm ümbermõõduga kell kannab Taani Ida-India kompanii kullatud krooniga monogrammi ja kirja, mis kinnitab, et kell kuulub Norske Løvele.

Kiriku kõrval Tinganesi poolsel küljel on selline kena maja; millegipärast arvan, et see võiks olla kirikla või pastoraat.

Astun välja sellel 13. osas juba kasutatud fotol astmestiku (Trappan í Vágsbotni) ülaserval näha väravast (tänav paremal on Undir Bryggjubakka) ...

... astmestikule, ...

... mis kena tagasihoidlikkusega kaunistatud värvikate, ent väikeste lilledega.

Mõlemad peaksid olema mingid kurereha liigid.

Ülal Tórshavni katedraal ehk Sadamakirik, ...

... all väljakuke nimega Vágsbotn, mille keskel Nólsoyar Palli monument ...

... ja tagumises nurgas kolmekorruseline hall maja, 14. osas jutuks tulnud baar Sirkus.

Siis teen paar väikest avastust. Raekoja all, tuleb välja, on turistidele vahel sõna otseses mõttes lausa hädavajalik asutus (vaata foto vasakut alumist nurka!), ...

... astmestiku, kirikus ja turismiinfopunkti ehk vana H. N. Jacobsens Bókahandil’ili vahel aga tore aed, ...

... kus suuri puid, ...

... kenasti paigutatud põõsaid ja lilli. Ja nende vahelt paistab taas katedraali torn.

Katedraali-teema lõpetuseks veel kaks fotod: üks klõpsatud samal õhtul Undir Bryggjubakkalt – paremal on näha ka uhke maja, mida pidasin enne kiriklaks (13 x 2016), ...

... teine Jaanuse tehtud tore vaade 2003. aastast, mille võttekohta ma ei suudagi ise välja mõelda. Jaanus seletab ära: see on väga suure suumiga võetud Kongaminnið’, Christian IX visiiti meenutava mälestussamba juurest. Selle samba vaatame üle järgmises postituses.

Ent ma pole unustanud ka oma põhieesmärki leida üles Nobeli preemia laureaadi Niels Ryberg Finseni mälestustahvel. Kuna mu vaevatud liikumisaparaat hakkab näitama allaandmise märke, lähen kergema vastupanu teed: astun sisse turismiinfopunkti ja küsin noorelt teenindajapoisilt juhiseid.

Need on nii täpsed, et lähen nüüd joonelt õigesti: Áarvegurit mööda kuni Café Natúrni, selle eest vasakule ja veelkord vasakule – ja ongi käes. Pärast lähen käin veelkord i-punktist läbi ja ütlen poisile aitäh; tal on ilmselgelt hea meel (2016).

Fäärlased saavad tõesti uhkustada sellega, et Tórshavnis sündinud ja 14. eluaastani kasvanud Niels Ryberg Finsen (1860–1904) (foto: Wikimedia) sai 1903. aastal meditsiini ja füsioloogia Nobeli auhinna panuse eest haiguste esmajoones Lupus vulgarise ravi eest kontsentreeritud valguskiirgusega, mis avas uue lähenemistee meditsiiniteaduses (vaba tõlge ametlikust auhinnapõhjendusest).

Tõele au andes tuleb küll öelda, et mehe vanemad olid islandlased; Nielsi isa sai Fääridel tööd maksuametnikuna (Landfoged) ja perekond kolis kaks aastat enne Nielsi sündi Tórshavni. Finsen on taas üks näiteid, kuidas koolis üsna tagasihoidlike võimetega lapsest võib hiljem sirguda geenius: 14-aastaselt saadeti poiss Taani õppima, aga ta ei saanud kuigivõrd hakkama. Kehvade hinnete tõttu tuli tal minna isa kunagisse Reykjavíki kooli – ja seal seis paranes, nii et hilisemad meditsiiniõpingud Kopenhaageni ülikoolis kulgesid suurepäraselt ning mees tegi kiiresti karjääri õppejõuna ja eriti teadlasena.

Kirjutan võrgupaigast http://ee.bioptron.com/?m=404 maha Niels Ryberg Finseni leiutise selgituse: Finsen pani kokku esimese seadme, mis sünteesis tehniliselt päikesekiiri, ja saavutas silmapaistvaid tulemusi patsientide ravil, kes olid haigestunud erilisse nahatuberkuloosi. Tehniliselt sünteesitud päikesekiirte kasutusel on selged eelised: näiteks on intensiivsuse ja valguse kiirgusspektri parameetrid juhitavad ning seega võib neid taastoota.

Paraku oli mees ise kehva tervisega ja südamehäda viis ta juba 43-selt hauda.

Taanis on Finseni mälestus mitmel moel jäädvustatud. Kopenhaageni ülikooli haiglas on temanimeline labor, Frederiksbergis temanimeline tänav ja jõujaam. Kopenhaageni Rigshospitaleti juurde püstitati talle juba 1909. aastal Rudolph Tegneri kujundatud mälestussammas. Tórshavnis kannab Finseni nime üks linna peatänavaid; käisime seal selle sarja 14. postituses. Ja neil fotodel kujutatud mälestusplaat on pandud kohta, kuhu Niels oli lapsena kaljupinda kraapinud oma nimetähed NRF.

Kohe mälestustahvli kõrvalt läheb tee maja juurde, mida oleme enne mitu korda maininud: see on Taani kuningriigi esindaja (ríkisumboðsmaðurin) residents. Fääride basaldist, torniga loss on ehitatud 1880. aastal (3 x 2016).

Panen siia uuesti postituse alguses olnud skeemikese (http://visittorshavn.fo/page.php?l=en&Id=238) ja nimetan kohad, kus äsja käinud oleme: 4 on just vaadatud Niels R. Finseni mälestustahvel, 10 – raekoda, 13 – turismiinfopunkt ehk H.N. Jacobsensi raamatupood, 14 – katedraal ning 17 – Gongin.

Selle postituse lõpetuseks käime veel kohas nr 5 – enne Undir Ryggil käies olime sellele üsna lähedal, tulnuks minna otse edasi kuni Undir Ryggist saab Undir Glasheyggi ja selle ääres paremat kätt künkal seisabki skulptuuripaar Maður við torvleypi og neytakona – „Mees turbakorviga ja piimanaine“, pildike fäärlaste minevikuolmest, turvas oli toona teadagi oluline küttematerjal. Väidetavasti oli just siit kulgenud rada, mida mööda Tórshavni inimesed käisid turvast varumas.

Seda kuju ei juhata kaugeltki kõik reisijuhid; minu meelest leiame 2003. aastal selle Jaanusega üsna juhuslikult: kui käime vaatamas lähinaabruses asuvat Kongaminnið’.

Kujude kõrvalt plaadilt saab lugeda, et need on püstitatud 1984. aastal ja autorid on Eyvind Dalsgaard ja Jens Peter Kellermann.

Need pildid on tehtud Erika ja minu 2015. aasta õhtuse omapäikäigu ajal, kui muu hulgas vaatame Skansinit ja ronime lääneküljetrepist Tinganesi valitsuskvartalisse. Nende kujude juures, viimases õhtu sihtpaigas, palun Erikal muidugi kompositsiooni täiendada.

Vana maja kujude kõrval nõlval sobib hästi kompositsiooni.

Läheme umbropsu allamäge hotelli poole; ei hakka ma ka tagant järele üritama teekonna kulgu taastada, vaatame niisama ümberringi. Puid ...

... on majade vahel tähelepanuväärselt palju ...

... ja mõni on neist väga põneva kujuga. Lillekesed, millest muru kirendab, on ilmselt kodustki tuttavad kirikakrad või õunalilled või margareetad – kuidas keegi ütleb.

Klaasmaja tuleb tuttav ette. kas pole see mitte töötukassa ALS?

Ja tuttav tundub seegi moekas maja, vist vana parlamendihoone juurdeehitus või lihtsalt naaber.

Ja siis ongi juba päris kindlasti tuttav endise purskkaevuga ristmik meie hotellitänaval. Skulptuuride juurest siiani tulekuks kulus napp viis minutit.

Nüüd peaks kesklinn olema üsna põhjalikult kirjeldatud, järgmises osas kõnnime kaugemale.