Minu Fäärid, XV. Tórshavn III: Skansin ja Tinganes

Nagu mitu korda lubatud, võtan nüüd tõesti ette Tórshavni kõige vanemad osad. Nö baaskäiguks valin sedapuhku 2016. aasta linnaekskursiooni Ingigerd á Frøðni, jälle suurepärase giidi juhatusel.

Iseäraliku perekonnanime kohta tulnuks muidugi kohapeal uurida; paraku ma seda ei teinud. Olen kohanud ka perenime, mille ees on sõnake av. Veebis tuhnides ma teab mis palju targemaks ei saa – et näiteks kes ja miks selliseid perekonnanimesid kannavad ning kas ja kuidas neid ka järglastele edasi antakse, aga nii palju siiski leian, et peale sõnakeste á ja av võib olla ka veel í ning et need on määrsõnad, mis märgivad sees- või seestütlevat käänet, viidates seega kohale, kust inimene (või tema eellane?) pärit on. Rohkem ei julge targutada teemal, millest ma tegelikult midagi ei tea.

2016. aasta 21. juuli sombusel hommikul oleme hotelli Streym ees ootel.

 Ka giid Ingigerd á Frøðni on varakult kohal. Giid Ivi väikesest muhelusest saab taibata, et energilise proua jutt on algusest peale mõnusasti humoorikas.

Nagu olen enne maininud, on vana kindlus Skansin hotellist vaid mõnekümne sammu kaugusel, ...

... ent ühele vaatamisväärsusele hotelli suhtes teisel pool Yviri við Strondit on Ingigerdil põhjust osutada juba enne Skansinit.

See ja järgmine foto kahest isemoodi paigutusega skulptuurist on 2015. aastast, sest 2016. aastal on kujude taha seatud soojakud ja nende kõrval pargib üks auto, nii et taust pole fotodel suurem asi.

Üks kuju ka veidi lähemalt. Autorit pole raske ära arvata, sest selline täpne inimkeha modelleerimine ja ehk rohkemgi selle ootamatu paigutus on Hans Pauli Olseni firmamärk. Kirjutasin sest skulptorist veidi eelmises postituses, tema teoseid näeme aga veel ja veel.

Nendel kujudel on ka silt juures: „Fría Frida“ on valminud 2004. aastal.

Juba sellelt fotolt, kus Ingigerd näpuga „Fría Frida“ poole osutab, on näha, et skulptuuride vastas, üle Yviri við Strondi, on käsil ridaelamute ehitus.

Milline kompleks lõpuks välja näeb – ikka murukatus peal –, saab teabetahvlilt vaadata. Paistab, et elamu kannab vana kindlusega sama nime.

Nüüd kõnnime seda teed mööda vanale kindlusekünkale Skansinile endale. Siitpoolt lähenedes küngas teab mis kõrge ei tundu, ...

... ometi avaneb Skansini linnapoolsest servast päris uhke vaade. Sel fotol on vasakul sinine sadama ja bussijaama hoone, mille ees ka taksopeatus. Parkla pildi keskel on ilmselt linna suurim; selle tagant on üle Eystaravági ehk Idaabaja näha ka Tinganesi punased majad.

Kui objektiivi veidi paremale liigutan, saan pildi paremasse serva Havnargøta ehk Sadamatänava äärsed vägevad kaljud ja neile püstitatud majad. Parkla taga on natuke näha Eystaravági paadisadam ja lahte ääristavate eredavärviliste majade rida.

Suumin paar mainitud kohta väheke lähemale: sadamakompleks, vasakul sadama kaubalaod, keskel suuri laevu teenindav maaletulekutorn, ...

... ning Tinganes. Üle punaste majade paistab jälle Läänekiriku kolmnurkne torn ja hall majakolakas pildi vasakus servas peaks olema haigla. Parajasti on sadamas parvlaev Ternan, mis peab ühendust naabersaare Nólsoyga.

Et samasse kohta enam mitte naasta, lisan veidi hiljem tehtud pildi, millelt näha, kuidas on Havnargøta äärseid kaljusid kindlustatud.

Sama päeva õhtune foto kinnitab, et väikestes majakestes kalju all on söögi-joogikohti ja poode.

Kui läheneda Skansinile kesklinna poolt (foto 2015), saab selgeks, et tegelikult seisab kindlus umbes samasugusel, üpris kõrgel kaljul nagu eelmistel piltidel nähtu.

Skansini kõrvalt algab 1927. aastal rajatud vägev muul ja kai, tänu millele muutus Tórshavn tõeliseks meresadamaks: nüüd said silduda ka suuremad laevad.

Muuli maapoolse nurga juurest viib Skansinile vanapärane trepp (see ja kaks järgmist on 2015 õhtused fotod).

13. osas oli Skansinist juba omajagu juttu; kordan mõnda olulist asjaolu, aga ühtteist lisan ka juurde. Kindluse laskis 1580. aasta paiku ehitada Fääridel laevastikukangelaseks nimetatav kaupmees Magnus Heinason, et kaitsta Tinganesile tekkinud tähtsat kauplemiskohta tol sajandil õige arvukalt tegutsenud piraatide eest. Mees ise oli aasta varem kandnud suuri majanduslikke kaotusi šotlase Klercki juhitud mereröövlite rünnakus ja saanud Taani kuningalt Frederik II-lt lubakirja edaspidi piraatide laevu rünnata ja uputada.

Heinason on üpriski seiklusrikka ja vastuolulise elukäiguga; kirjutasin tast õige põgusalt 12. osas, kui juttu oli Oyndarfjørðurist, kuna Heinason oli sealse esimese praosti, norralase Heini Havreki poeg. Lubasin tast veidi lähemalt juttu teha siis, kui olen jõudnud Skansinile. Eks ma pea nüüd siis üritama lubadus täita: refereerin põgusalt seda, mis kirjas ingliskeelses Vikipeedias.

Magnus Heinason ehk Mogens Heinesøn (1548–1589) teenis Oranje vürsti ja Nassau hertsogit Willemit ehk Willem Vaikijat (1533–1584) ning tema poega Oranje Mauritsat (1567–1625) kümme aastat kui kaaperlaeva kapten Madalmaade Hispaania-vastases revolutsioonis. Pärast seda Taani naastes olid tal muidugi kaasas kiitvad soovituskirjad ja osalt tänu neile, suuresti aga osavate sehkenduste kaudu sai ta Taani ja Norra kuningalt Frederik II-lt kauplemisloa Taani ja Fääride vahel. Väheke hiljem lisandus ka enne mainitud luba rünnata piraate, mille toel valmiski Skansini esimene versioon.

Paraku oli Heinasonil kirglik vastane, Taani kuningriigi peavarahoidja ja praeguses mõistes peaminister Christoffer Valkendorf, kes oli lootnud kuninglikust kaubandusmonopolist ise kasu lõigata. Sestap pole üllatav, et pärast Frederik II ootamatut surma 1588. aastal laskis Valkendorf Heinasoni otsemaid vahistada ja Kopenhaagenisse toimetada. Kiiruga korraldatud kohtuprotsessi järel löödi 18 . jaanuaril 1589 Heinasonil pea otsast. Heinasoni lesk Sofie von Günsterberg ja hea sõber Johannes Lindenov kaebasid ülejala tehtud surmaotsuse edasi ning 6. augustil 1590 rehabiliteeriti Heinason posthuumselt ja maeti auavaldustega ümber Ørslevi kloostri kirikusse. Valkendorf sai lahti oma kõrgetest ametitest ning pidi Heinasoni pärijatele maksma 3000 riigitaalrit, aga tõusis hiljem uuesti kõrgele aujärjele.

See kokkuvõte on väga skemaatiline ja lihtsustatud, Heinasongi oli suur kombinaator ja konfliktis Valkendorfiga oli mitmeid tõuse ja mõõnu. Kumb kahest kangest oli mustem lammas, ei ole minu otsustada.

Nagu 13. järjes kirjutatud, ehitati kindlust hiljem korduvalt ümber ja praeguse tähetaolise kuju sai ta alles 1790. aasta paiku. Fotol on vaade Skansini linna suhtes kaugemast servast. Tänav on enne mainitud linnast välja viiv Yviri við Strondi ja selle vasakul küljel on näha autosid, mis seisavad meie hotelli ees.

Veidi aitab ehk seda kindluse tähekuju aimata ka see hotelli poolt tulles tehtud foto (2016), ...

... kõige paremini muidugi aga lõige Google Mapsi õhufotost (allikas https://www.google.com/maps/@62.007769,-6.763254,261m/data=!3m1!1e3).

Olen maininud, et 1677 ründasid linna prantslased. Nad olid nõudnud, et linlased peavad neile 12 tunni jooksul loovutama 100 härga, 200 lammast, 500 paari kindaid, 1200 paari sukki ja 60 öökuube, muidu lõhutakse kindlus maha. Muidugi jäi pöörane nõue täitmata ja kindlus lõhutigi, ent ehitati järgmiste kümnendite jooksul uuesti üles – et saada taas purustatud 1808. aastal, seekord brittide käe läbi, kes ei hakanud enne ei lambaid ega sukki küsimagi.

Tasapisi tehti kindlus taas korda ja väheldastesse, aga tugevate müüridega hoonetesse majutus alaliselt umbes 40 Taani sõdurist garnison (2016).

Just sellest ajast on pärit neli pronkskahurit; kusagilt olen leidnud aastaarvu: need on valatud 1782.

Pole parata, kui turistid kahurit vahel ratsahobusena pruugivad (2 x 2015)

13. osas on kirjas ka see, et II maailmasõja ajal, kui britid olid Fääri saared okupeerinud, paiknes Skansinil briti kuningliku laevastiku üksuse peakorter ja siia paigutati kuningliku laeva HMS Furious kaks 5,5-tollist kahurit. Sellel fotol on peale nende kahurite näha Skansini ookeanipoolne kuju ning taustal naabersaar Nólsoy (2016).

Silmapaistvaim objekt Skansinil on muidugi puna-valge tuletorn. 1888. aastal ehitatud 12-meetrisel tornil on kolme värvi tuled; laternaosa ümbritseb rõdu. Skansini majakast mööduvad kõik Fääridele tulevad laevad, sestap on ta saarestiku paarikümne tuletorni (fääri keeles viti) seas tuntuim (2015).

Reisikaaslane Heli Hillep on teinud Skansinil sellise meeleoluka foto: hea vaatekoht.2016. aasta linnatuur jätkub sellega, et laskume Skansinilt sadama ja bussijaama esisele platsile ning suundume Eystaravági otsa juurde.

Sini-valge maja Havnargøtal torkab oma väikese mustaks tõrvatud ja mätaskatust kandva naabermaja kõrval otsemaid silma – kui lähedalt vaadata.

Kaugemas vaates, üle Eystaravági paadisadama, kaovad mõlemad oma hoopis kogukamate naabrite vahele aga üsna ära: paremal pool on Havnargøta-äärsed kaljud ja neil kõrguvad hooned, ...

... vasakul paar üsna ilmetut kaasaegset majamürakat (3 x 2015).

Veel veidi vasakule: lahesopi ja Vaglið’ vahele on pressitud toredate väikeste tänavate ämblikuvõrk, kuhu satun hiljem veidi uitama. Sel fotol on näha just Vaglið’l lõppeva Áarvegur’i ots, kummalgi pool tänavat on populaarne söögikoht: paremal Café Natúr, nime järgi kohvik, sisult aga pigem kõrts, vasakul, kunagise peatänava Gongini nurgal, klassikalise fääri köögiga restoran Áarstova. Samal tänaval, Áarveguril, veidi maad ülesmäge, asub ka mitu korda mainitud hotell Hafnia (2016).

Need on juba Eystaravági-äärsed majad.

Lahekeses olev paadisadam on paksult paate täis. Taustal näha majadest on mul veel pilte, mitte aga silmatorkavast kollasest ehitisest. See on 1913 ehitatud Evensens pakkhús, küllap siis Evenseni laohoone (2 x 2015).

Allikast, kust enamiku Tinganesi majade nimesid võtnud olen, tuleb juttu veidi hiljem.

Lahesopi ots kannab nime Kongabrúgvin, Kuningasild. Silla juures seisavad ehtsad fääri paadid, millega sõuderegattidel võisteldakse (2016). Ingigerd läheb siit peatumata mööda, ...

... Per Hansen räägib aga 2015. aastal, et kui Taani kuningas Christian IX põikas 1874. aastal Islandi-reisi aegu ka Fääridele, maabus ta just selles kohas. Kohalikud VIP-id kogunenud muidugi kroonitud pead tervitama. Tórshavni linnapea olnud nii suures ärevuses, et minestas ja ...suri! Linnapea lesk kommenteerinud, et mees surnud kindlasti õnnelikuna... Lohutus ju seegi.

Samuti 2015. aastal, aga õhtuse omaette käigu ajal, näeme fääri paadi treeningu lõpu, mille järel tirivad mehed oma ujuvahendi kaldale.

Idaabaja ehk Eystaravági äärse tee või tänavakese undir Kjallara majadest küllap kõige uhkem, aga vast ka kõige rohkem üldisest stiilist välja langev. 1997. aastal välja antud Lonely Planeti Islandi, Gröönimaa ja Fääride reisijuhist saan teada, et maja on ehitatud praeguseks tegevuse lõpetanud panga Sjóvinnubankini jaoks. Ja internetist avastan 2008. aastal tehtud foto, kus praeguse kirja Visit Faroe Islands asemel on hoopis Atlantic Petroleum. Atlantic Petroleum on 1998. aastal asutatud erafirma, mis tegeleb nafta otsingutega Fääride vetes.

Kontraste siin jagub: sellest uhkeldisest kaks maja neeme otsa poole on lihtsalt üks lobudik (Hjallur).

Siis järgnevad juba Tinganesi kuulsad mustad ja punased majad. Punase maja (Pakkhúsið á Sælingarhellu) kõrvalt saab treppi mööda üles. Selle tagant paistev valge sokliga must maja kannab vist nime K. Poulsen, viimasega on otsapidi koos Suðurlonin, millest hiljem on ka foto. Ja nimi tundub olema ka foto keskel näha kuurikesel, mis ilmselt on ette nähtud liha vinnutuseks: Hjá Karl á Kák.

Pakkhúsið á Sælingarhellu teisest küljest. Maja siinpoolne naaber on Bryggihúsið ja üle nende paistab Portugálið (6 x 2015).

Läheneme neeme otsale. Neis majades on hulk tähtsaid asutusi, kus töötavaid tähtsaid isikuid tuleb muidugi autoga sõidutada, aga parklatega on siin kitsas.

Paar eelmisel fotol nähtud maja natuke suuremalt: lipumastiga (Bakkapakkhúsið) ...

... ja läbipääsuga hoone (Sethúsini) (2 x 2015).

Siin see läbipääs on; pärast näeme teda ka teiselt poolt.

Õige primitiivne randumissild.

Sama sild teise nurga all, taustal on Havnargøta majad ja kaljud ning parvlaev Ternan (3 x 2016).

Kaks tagasivaadet: Eystaravági-äärsetele majadele ...

... ning Havnargøta majadele ja kaljudele (2 x 2015).

Jõuame neemekese kaljusesse tippu. Ega ma teistmoodi saa, kui pean võtma jälle ühe Vikipeedia foto (foto: Stig Nygaard / Wikimedia). Sel 2008. aastal tehtud pildil on selle osa eelneva jutu jooksul tuldud tee viimane ots ja kogu Tinganes ülevaatlikult peal. Näha on ka see, et Lääneabajas, Vestaravág, on palju suurem kui Idaabajas, Eystaravág, mille ümbert praegu kaarega tulime. Mingil määral peaks olema näha seegi, kuivõrd „kaldu“ on Tórshavn ookeani poole.

Abiks on ka kaart ...

... ja satelliidifoto, mõlemad ikka lõigatud juba tuttavast Google Mapsi kaardist.

Väike meeldetuletus: Tinganes tähendab tõlkes ’parlamendi neeme’, sest just siin kogunes 825. aasta paiku Norrast tulnud kolonistide parlament, nii et Mani saare Tynwald mäe ja Islandi Þingvelliri kõrval on see üks vanimaid parlamendipaiku maailmas. Praeguseks on parlamendi, løgtingi tegutsemiskoht nihkunud siit veidi maad põhjakaarde, aga nüüd tegutseb neemel landsstýri, Fääride omavalitus.

Oleme jõudnud tõesti viimasele paljale kaljusele neemeotsale (2016).

Aasta varem on just samasugune udune hommik, üksiti ka tuuletu, nii et fääride lipp on päris longu vajunud (2015). Loen raamatust, et lipuvarda lähedal olevat ka viikingite päikesekell. Ei mäleta, et oleksin seda näinud või sellest giididelt midagi kuulnud.

Huvitava fakti leian enne korra viidatud Lonely Planeti vanast, 1997. aasta reisijuhist: kusagil siin neemeotsal peab olema Veel Krákusteinur ehk Rongakivi. 17.–19. sajandil leitud, et varesed ja rongad, merikotkast rääkimata, ohustavad lambaid ja neid tuleb hävitada. Igal täiskasvanud mehel olnud kohustus tuua aastas vähemalt üks ronga- või kaks varesenokka kinnituseks, et nad on need linnud tapnud. Merikotkanokk vabastanud mehe sellest kohustusest elu lõpuni – ja merikotkaid Fääridel enam pole... Krákusteinur oli koht, kus kokkukogutud nokad põletati.

Randtiir passib hommikueinet (2016).

Neeme otsast on mõnus panoraamvaade – alates kusagilt idakaarest, sealt, kus on Skansin, ...

... edasi lõunasse, kust laevad merele lähevad, ...

... ja lõpuks läänekaarde, kust peale laevatehase ja laevade hakkab jälle silma ka Läänekiriku torn (3 x 2015).

Punane laev on samal kohal ka aasta hiljem (2016).

Aga hoopis tähtsam objekt on põhjakaares: uskumatu küll, aga väidetavasti on see üsna tagasihoidlik puitmaja Fääride valitsuse residents (2015).

2016. aastal on üks aken lahti ja Ingigerd kinnitab, et just selle taga istub peaminister (lagmand) (nagu paar osa tagasi kirjutasin, oli meie 2015. aasta reisi ajal peaminister rattamatkal). Kui mõelda sellele, kuidas turvatakse taolisi hooneid paljudes teistes riikides, on ju päris vahva mõelda, et siin võiks põhimõtteliselt peaaegu-riigi tähtsaimale mehele läbi akna tervitusi hõigata. Kohe tuleb meelde ka Islandi presidendi residents Bessastaðir Reykjaviki lähedal Álftanesil: kui 2000. aasta käigu ajal meie kohalik giid nägi, et lipp on vardas, st peremees on kodus, ütles ta vaid, et kui president peaks uksest välja astuma, siis palun ärge tormake teda otsejoones pildistama...

Üldiselt olevatki enamikus Tinganesi punastest majadest valitsusasutused. Ingigerd lisab küll hiljem, et vähemalt osa neist kolivat lähitulevikus teisale, nii et võib-olla sel ajal, kui oma kirjutise lõpuks postitatud saan, ongi see juba juhtunud.

Valitsushoone Skansini-poolse nurga juurest algab tänavake, mida mööda tuleme maja teise külge, kust vaade paraadtrepile. Numbreid selle linnaosa tänavatel pole, küll aga nimed, millest mõnele leian ka tähenduse. Valitsushoone on näiteks Skansapakkhúsið ehk siis Skansini laohoone.

Nende nimedega sildid on majade küljes enamasti ka kenasti olemas.

Vastassuunas, veidi ülesmäge kulgeb tänavake, mille ääres üsna ühesuguses stiilis, lubjatud kivisokliga rootsi punased puitmajad. Tänav lõpeb väikese väljakuga: taamal on näha selle väljaku põhjaservas paiknev must maja. Seal ongi kastanikarva majade piir ja algab veidi kaootilise paigutusega pisikeste, valdavalt mustaks tõrvatud majade kogum. Suur osa maju kannab toredat mätaskatust.

Just seal väljakul ongi infotahvel pealkirjaga „Fääri saarte valitsus“; läbipaistva aluse tõttu küll natuke raskesti loetav ja pildistatav, aga siit leiab üles enamiku majade nimed ja ehitusaastad. Neid ma siin viidanud olengi.

Skansapakkhhúsiði kohta on ehitusajana kirjas 1749/1908. Algselt oli see olnud kunagise väikese kindlustuse asemele rajatud lihtne ühekorruseline puithoone, mis seisis merekarpidest põletatud lubjaga seotud kivivundamendil. Hoonet laiendati ja täiendati tasapisi kuni 20. sajandi alguseni. Skansapakkhhúsiði tänav ääres kulgev risttiib kannab nime Salurin ja on ehitatud 1781 (4 x 2016).

Pistan siia vahele, et 2017. aasta talve lõpus ja kevade alguses takerdun just seda osa kirjutades lausa kolmeks kuuks: aegajalt jälle alustan, aga jõuan enamasti ainult järjekordse allikate sorteerimiseni. Leian neid siit ja sealt, aga kaugeltki täiuslik pole neist ükski. Siia-sinna teen üleskirjutusi ja salvestusi, aga ei leia neid pärast üles, nii et olen enda peale juba päris kuri – kuni lõpuks otsustan jutu ühe valuga võimalikult kaugele kirjutada. Kui hiljem peaksin muid andmeid (taas)avastama, eks siis saa ju parandusi teha.

Igatahes selle kohta ei leia ma küll peaaegu mingeid vihjeid, mis valitsusasutus või kes peale nende ühes või teises hoones parajasti resideerub, ja silte, tundub, siin ei harrastata. Aga eks näeks ju üsna tobe ja stiilitu välja, kui need toredad keskaegsed majad oleksid mingite tänapäevaste plaatidega rikutud.

Lisan „paraadfoto“ valitsushoone Skansapakkhúsiði peatrepist, ...

... inimesteta pildi Skansapakkhúsiðist ja Salurinist ning pean kindlasti nõustuma saksakeelse Vikipeediaga, mis kirjutab, et „väikesaare valitsuskvartal näeb välja nagu vabaõhumuuseum“.

Must maja selle „muuseumi“ lõunaotsa lähedal valitsushoone vastas kannab nime Stokkastovan ja selle ehitusaastana on klaastahvlil kirjas ca 1673, portaalis http://visittorshavn.fo aga 1693. Sellised eri allikate lahknevused on väga tavalised, kõige vähem maksab uskuda igasuguseid blogisid, kus ühes tehtud viga sageli kopitakse-peistitakse veel mitmesse järgmisse edasi. Sama lugu on ka kurikuulsa 1673. aasta tulekahjuga, milles jäi Tinganesil väidetavasti puutumata ainult kaks laohoonet: mitmel pool on seda seostatud püssirohulao või millegi taolise plahvatusega, giid Ingigerd á Frøðni aga räägib, et kõik sai alguse siiski hooletust tuletegemisest ühes elumajas. Kaupmees tulnud tuulise ja vihmase ilmaga Nólsoylt, olnud külmetanud ja teinud suure tule üles. Elamine kiskunud peagi aga liiga palavaks, mees läinud jalutama ja omapäi jäetud tuli roninud üle tuleaseme serva. Ses majas olnud keldris tõesti ka püssirohtu ja nii läinudki asi käest; eriti veel siis, kui leegid jõudsid ka Skansini püssirohulaoni. Kõik see juhtunud 31. jaanuaril 1673, Ingigerdi sõnul „täpselt kuu aega liiga hilja uusaastasaluudiks“ (nagu 13. osas mainisin, dateerib William Heinesen oma romaanis „Hea lootus“ tulekahju hoopis 1670. aasta maisse, aga eks ma kirjutanud seal sedagi, et romaan on siiski ilukirjandus, mitte ajalootoimik).

Aga pole halba heata: süüdi olnud mees saadeti Norrasse (Fäärid kuulusid toona Norrale) kohtu alla ja seal joonistati Tinganesi täpne skeem. Ainult tänu sellele ongi linna esialgne majade paigutus siiani teada.
Ivi ütleb olevat aga kuulnud ka versiooni, et tulekahi olnud lausa tahtlikult süüdatud: süütaja olnud monopoli arveametnik, kes ühtteist kõrvale toimetanud. Ja eks seda pahategu olnud vaja kuidagi varjata... Nii nende vanade asjadega sageli on, et tõde ei tea keegi.

Stokkastovan oli esimene maja, mis pärast suurt põlengut ehitati. Kui olla päris täpne, siis Stokkastovan on musta hoone ristpalkidest osa; ...

... selle lõunaotsas näha hoopis väiksem püstlaudadest kuuri moodi ehitis kannab nime Bøkjaríið.

Kui vaadata eelmisi fotosid, siis on näha, et mustad ongi need majad ainult siit tänavapoolsest küljest: ookeani ja valitushoone poolne külg on mõlemad punased.

Stokkastovani teises otsas on läbikäik, mida enne ookeani poolt vaatasime (5 x 2015).

Omakorda teisel pool seda läbikäiku ...

... on Sethúsini (ca 1673), viimase vastas Sjó- og Vektarbúðin, mida ma pole otseselt kummalgi aastal pildistanud (2 x 2016).

Küll on maja jäänud sellele fotole: vasakul on Sethúsini, paremal esiplaanil Bakkapakkhúsið ja selle kõrval just Sjó- og Vektarbúðin. Sethúsinist olevat Ingigerdi sõnul äsja just üks ministeerium teisale kolinud.

Bakkapakkhúsiði vastas maja pole ja seetõttu on sealt avatud vaade üle Idaabaja ehk Eystaravági – sadamale ja selle taga kõrguvale Skansinile.

Kui Stokkastovani ja Sethúsini vahel on läbikäik Eystaravági poole, siis Sjó- og Vektarbúðini ja Bakkapakkhúsiði vahelt saab omakorda Vestaravági äärde.

Tuleme läbi selle avause 2015. aasta õhtuse omapäi-käigu ajal. Vestaravági ...

... Tinganesi poolsesse randa on tõmmatud üks fääri paat. Tagaplaanil näha majadest vasakult teine ...

... on 1900 ehitatud Skibstedi laohoone, Skibsteds pakkhús.

Viimase taga ongi trepp kõnealuse läbikäigu poole.

Mere kohal kõrguvad järjestikku Bakkapakkhúsiði, Sjó- og Vektarbúðini, Salurini ja Skansapakkhúsiði seinad.

Platvormilt kaljul avaneb sadamale selline vaade (8 x 2015).

Kodus saan aru, et jätan siin kasutamata võimaluse pildistada põhjaküljest Tinganesi vanimat hoonet, seepärast pean tegema väheke sohki ja näppama siia kaks kuvatõmmist fäärikeelsest portaalist, mille avalehele ma kuidagi jõuda ei oska ja millest tuleb lahti ükskuid pdf-faile. Võrgupaigast http://cdn.lms.fo/media/3410/flg-skjal-7-skibsteds-pakkhus.pdf kopeerin Skibsteds pakkhúsi, ...

... võrgupaigast http://cdn.lms.fo/media/3405/flg-skjal-6-munkastovan.pdf aga Tinganesi väidetavasti vanima ehitise Mungakoja, Munkastovani lõunakülje.

Just nende kahe ja Leigubúðini tagant trepist me Erikaga seekord Tinganesi lõunaotsa tõusemegi. Taibanuks ma trepilt vaateplatvormile jõudes mitte ainult sadamat pildistada, vaid objektiivi korraks trepi kõrval seisvate majade poole pöörata, oleksin saanud fotole kõigi kolme maja tagaküljed. Veebist ma sellist foto ei leia; mõnes blogis kindlasti on, aga enamasti ei viitsita ju välja otsida, mis majaga pildil tegemist on, ja kirja pannakse „Majad Tinganesil“.

Ent 2016. aasta käigul oleme jõudnud valitsuskvartali ja põhiliselt mustadest tillukestest majadest koosneva linnaosa (teatud mööndustega julgen uskuda, et selle kvartali nimi võiks olla á Reyni) piirile: väljakule, mis oli keskaegse Tinganesi keskus ja kus paikneb ka see läbipaistev teabetahvel, millelt olen võtnud eelnevas kirja pandud majade nimed (valge punkt – You are here – näitab tahvli asukoha kätte).

Tinganesi lõunaotsast tulev tee jõuab väljakule väikese kurviga, mida seestpoolt piirab kivimüür. Loen kusagilt, et just see müür oli päästnud paar siinset maja 1673. aasta hiigelpõlengu eest. Tuleb muidugi lisada, et põlenguid on olnud ka hiljem, kuni lausa 1950. aastateni välja.

Tänava vastasküljes on õllepruulikoda Bryggihúsið (1776), mida nägime ka enne Skansinilt tulles, ...

... sama saab öelda ka naabri, valitsuskvartali vahest kõige iseäralikuma nimega maja Portugálið’ (1693/1762) kohta. Ehkki nimi langeb tõepoolest ühte Portugali nimega, pole majal selle Lõuna-Euroopa riigiga mingit pistmist: Portugálið olevat kuidagimoodi lühenenud prantsuskeelsetest sõnadest corps de garde. Maja oli vahtkonnahoone ja selle keldris vangikongid.

Maja külgseinal on Taani kuninga Christian V krooniga monogramm, juures aastaarv 1693 ja toonase asevalitseja Frederik von Gabeli nimi.

Sellelt fotolt on hästi näha, kui kitsuke see väljak tegelikult on.

Väljaku põhjaservast võtab tubli tüki enda alla mustaks tõrvatud Suðurlonin (17. sajand). Sedagi hoonet oleme juba maininud; praegu tundub see olema elumaja. Igas mõttes hoopis põnevam maja on Suðurlonini vasakpoolne naaber, Egholms hús (2 x 2016).

Egholms hús (17. sajand) on säilinud ja taastatud osa kirikuõpetaja talust, 1630. aasta paiku rajatud Reynagarðurist. Sillutatud väljaku ääres paiknev algselt nelja tiivaga, osalt vahvärkseinaga kunagine kirikla on tõenäoselt Taanis projekteeritud ja ka Taanile omases stiilis ehitatud. Läänetiib on just selles stiilis taastatud. Palkidest põhjatiib lammutati 1820. aasta paiku. Kõige vanem osa, tavapärases fääri maneeris püstitatud lõunatiib, pidi olema rajatud 17. sajandi alguses. 1630. aastal oli maja sel kohal kui osa jõukast talust juba kindlasti olemas. Just selle väheldase platsi ümber käib ka suurem osa William Heineseni romaani „Hea lootus“ tegevusest; seal on pastoritalu nimi küll taanipärane Reinegården, aga vanalinna plaanilt saab kohati näpuga järge ajada küll. Kusagil siin oli ka kirik, kus pastor Peder Børresen jumalat teenis.

Väljakukese lõunaküljes on majad, mille tagakülgi nägime 2015. aasta õhtusel käigul Lääneabaja ehk Vestaravági poolt trepist üles tulles. Leigubúðin on 2015. aastal remondis ja siis tundub, et maja tehakse ehk liiga „uueks“.

2016 on maja valmis ja saanud siiski päris kenasti ajaloolise ilme. Leigubúðin on üks neist kahest valitsuskvartali majast, mis 1693. aasta suurpõlengus vähemalt mingil määral alles jäi, nii et tema püstitamisaastatena on kirjas 1619/1732. Majas tegutses midagi kuningliku maksuameti taolist: siia ladustati „maksud“, mida tasuti kuningale natuuras.

Ingigerdi kinnitusel on hoone kunagi olnud hoopis suurem: seda kinnitavat väljakaevamistel leitud vundament.

Kõige väärtuslikumaks majaks selles kvartalis peetakse aga Leigubúðini naabrit Munkastovanit ehk Mungakoda. Pildiltki on näha, et see hoone on naabermajadest suuresti erinev, hoopis olulisem on aga tõdemus, et rohmakatest rahnudest laotud seinte ehituslaad meenutab täpselt Fääride keskaegse kirikukeskuse ja piiskopi residentsi Kirkjubøuri müüriladumisstiili. Asjatundjate arvates tõestab see kindlalt, et müürid mõlemas asulas pärinevad ühest ja samast ajast. Munkastovani ehitusaja alguseks on märgitud 15. sajand ja valmimisajaks 1705. Nii et tegemist on kindlasti Tórshavni vanima ehitisega.

Päris vähe on siit küljest näha kolmandat väljaku põhjaserva maja Skibsteds pakkhúsi ehk Skibstedi laohoonet (1900). Lääneabaja poolt on ladu üsna suur, see oli enne ühelt fotolt näha.

Väidetavasti asus just sel väljakul keskajal ka 1609. aastal ehitatud kirik. Peetakse tõenäoseks, et kirik oli samal kohal juba varem. Kui ma oma 2016. aasta reisimärkmiku varesejalgadest õigesti aru saan, siis loodi siia 1630. aastal diötseesi ehk piiskopkonna keskus.

Sobiv koht lisada, et just Tinganesil viidi 999. aastal lõpule saarestiku ristiusustamine, kui ristiti seni usuvahetusele kirglikult vastu töötanud viikingipealik Tróndur í Gøtu ehk Gøta Tróndur. Ühes edaspidises postituses näeme ka Tróndurit kujutavat skulptuuri, mis püstitatud tema kodukohta Gøtasse.

Väljaku lääneservas ehitisi pole, nii et üle all Vestaravági kaldal seisva laohoone katuse avaneb üsna avar vaade (see laohoone oli Skibstedi laohoone vasakpoolse naabrina näha mõni foto tagasi, kus hakkasime Lääneabaja äärest Tinganesile tulema). Sel fotol suumin lähemale sadamas seisvad laevad ja ühe remonditava aluse. Tagaplaanil seisvad suured hooned peaksid olema arstide ja teiste haigla töötajate elamud, haiglat ennast on pisut näha foto paremas servas.

Objektiivi pisut paremale liigutades püüan järjekordselt fotole Läänekiriku torni, sellest vasakul on tagaplaanil Marknagili hariduskeskuse ehitus, millest kirjutasin põgusalt 13. postituses, paremal kutsekooli ühiselamu, mille kohta sealsamas arvasin, et ehk on sellest saanud hostel. Ja esiplaanil, kohe katuse kohal, on Öström, Fääride vanim tööstusettevõte, millest saanud disainikeskus; sellest oli juttu 14. osas.

Sellega on Tinganesi punaste majadega valitsuskvartal lõppenud ja oleme jõudnud tillukeste enamasti mustaks tõrvatud elumajade vahele. Sellest juba järgmises postituses.

2007. aasta rahvuspühal Olavipäeval ehk Ólavsøkal valiti Fääride televisiooni, Sjónvarp Føroya eestvõttel rahvahääletusel seitse Fääride imet. Täpset paremusjärjestust teada ei antud, küll aga kaheksa valitut (kaheksa seetõttu, et kaks esile tõstetud objekti kogusid ühepalju punkte). Pole üllatav, et valikus oli ka Tinganes. Ülejäänud seitse olid Kirkjubøuri kiriku nikerdatud pingiotsad, Kirkjubøuri Magnuse katedraal, Klaksvíki Christiani kirik ehk Christianskirkjan, Tórshavni Põhjala maja, Põhjasaartetunnel ehk Norðoyatunnilin, Fääride esimene lipp, mida hoitakse Fámjini kirikus, ning Taani riigi esindaja residents Tórshavnis.