Minu Fäärid, XIV. Tórshavn II: kolamisi hotelli Havn ja sadama vahel

Võtan 2015. aasta reisi hotellid Havni ja Bládýpi oma käikude alguspunktiks, sest siit läheme teise reisipäeva, 2.juuli hommikul giid Per Hanseni juhatusel ka linnaretkele. Aga enne seda jõuame Erikaga teha väikese omapäi jalutuskäigu.

Hommikul tuleb esmalt muidugi aknast väljas vaadata. Foto uttu kadunud Nólsoy saarest sai juba eelmisse ossa, siia pistan suumitud pildi: katedraali (Dómkirkjan) ehk Sadamakiriku (Havnar Kirkja) torngi pole mitte ainult tellinguisse, vaid ka udulinikusse mähkunud. Kell on selle klõpsu tegemise ajal 7.19, aga udu segab vaateid mõnevõrra ka hiljem.

Kell 8, pärast hommikusööki, astume Erikaga uksest välja; Havni ja Bládýpi vahe on õige napp: maa pole kesklinnas raisata.

Daamid, kes seisavad seljaga hotellide ja näoga kesklinna poole, on udusele hommikule vaatamata ikka ihualasti. Kuju autori nime pole ma paraku leidnud. (Mõnede teiste reiside sihtkohtade kajastus veebis on mind ilmselt natuke ära hellitanud: toksi ainult sobiv märksõna sisse ja kusagilt tuleb ikka vastus. Fääridega sama lihtne pole – ja eks see ole ka täiesti loogiline, sest tegemist on ju ikkagi tibatillukese kohaga; pigem tuleb imestada, kui hämmastavalt palju olen ma neid lugusid kirjutades leidnud näiteks blogisid, kus Fääridest vaimustunult kirjutatakse. Neis blogides näeb ka nii suurepäraseid fotosid, et mul on lausa häbi enda omi üles riputada. Aga mulle huvi pakkuvat infot leiab sealt enamasti napilt, ikka aina õhkamised stiilis ah kui tore ja ah kui ilus…)

Nii sellele duole kui ka tänava nimele juhtisin tähelepanu eelmiseski osas. Ja seletasin ära, kelle järgi nimi Dr. Jakobsens gøta on pandud. Daamidele saaks üle tänava asuvast terve-pere-kingapoest Pf. Fótbúni hankida jalavarjud, ihukatteid tuleks veidi kaugemalt otsida, peagi jõuame ka riidepoeni.

Seda kanti vist päris vanalinnaks enam lugeda ei saa – eelmises osas ju nägime, kui väheldane oli linn isegi veel 1902. aastal –, aga kitsad on tänavakesed ka siin (lõigend ikka kaardist, mille allikas Anker Eli Petersen – Faroestamps.fo / Wikimedia).

Lisan teisena juurde Google Mapsi kaardi lõike (allikas: https://www.google.ee/maps): kuigi täpne pole paraku kumbki, aga esimeselt näeb tänavate nimesid, teiselt seevastu natuke täpsemalt nende kulgu, ehkki nimed on sageli puudu.

Ei mööda kingapoetänavat, Tróndargøta’t, ...

... ega ka järgmist paremale pööravat Magnus Heinassonar gøta’t autoga ookeani äärde sõita ei saa, ent jalakäija pääseb läbi; hiljem tulevad mõned fotod ka sellest kandist. Kes oli Magnus Heinasson, sellest olen juba kaks korda kirjutanud ja kirjutan kindlasti veel.

Küll on võimalik autoga allamäge sõita mööda Tórsgøta’t, hotellist arvates kolmandat tänavat. Selle nurgal on üks võimalikke õhtusöögikohti – mitte just eriti fääripärase nimega Restaurant 11. Uurime nii selle kui ka järgmiste kohtade menüüsid, sest mul on kindel plaan ära proovida grinda liha. Siinses menüüs ei paista seda olema, ...

... küll on grinda pakkumisel otse edasi ja ülesmäge, teisel pool teeristi, tänava vasakul poolel (tänaval on nüüd juba teine nimi: Dr. Jakobsens gøtast on saanud Sverrisgøta) asuvas hoopis värvikama välimusega restoranis Marco Polo.

Erikale tundub, et tal on uduvihmase hommiku jaoks liiga vähe riideid, ja ta läheb hotelli tagasi, mina otsustan ära käia turismiinfopunktis linna kitsukesel peaväljakul Vaglið’l.

Järgmine ristuv tänav Niels Finsensgøta on vast Tórshavni peatänav ja eks nimigi ole sobiv: Niels Finsen peaks teoreetiliselt olema kõige tuntum fäärlane, ainus saarestikust pärit Nobeli preemia laureaat. Aga temast kirjutan hiljem, kui käin otsimas Finseni mälestusmärki.

Niels Finsens gøta (mõnes allikas on nimi kirjutatud kokku, mõnes lahku) rajati aastal 1900 kui Nyvej, aga sai pärast Finseni surma tema nime. Just selles lõigus ja natuke ka põhja poole, kuni järgmise ristmikuni, on Fääride ainus (pooleldi) jalakäijate tänavaala: siin on ikkagi hulk kauplusi ja olulisi asutusi. Sillutis on osalt laotud klompkividest (pilt on tehtud päev hiljem, 3.07).

Sverrisgøta ja Niels Finsensgøta ristil on meile juba tuttava skulptori Fridtjof Joenseni loodud tantsivate laste kuju (1983). Tegelikult oli kuju keskel algselt purskkaev, nii et kompositsiooni fäärikeelne nimi oli Springvatn við dansandi børnum. Paraku on siin ju alailma tuuline ja vesi oli möödakäijad seetõttu liiga ohtralt üle kastnud. Linnarahva pahameele tõttu saigi purskkaevust lihtsalt skulptuur. Punases majas teisel pool ristteed on enne lubatud riidekauplus Handilskjarnin.

Riidekaupluse vastas teisel pool Sverrisgøtat soliidses tahutud kividest majas töötab pank nimega Eik.

Minagi pööran siin paremale, Niels Finsensgøtale, …

… ent enne piilun korra tuldud teele tagasi, et märgata, kui künklik on seegi pisike lõiguke Tórshavni.

Tänava idapoolses servas on õnnestunud üpris suureks kasvatada mitu puud, kaldun neid pidama jälle pihlakate perekonda kuuluvaiks.

Ja puude all on skulptuur Maður og kona, Mees ja naine, mille on 1971. aastal teinud Janus Kamban.

Sellisena on Janus Kambanit kujutanud teine kuulus Fääridel sündinud skulptor Hans Pauli Olsen (foto: Erik Christensen / Wikimedia).

Janus Kamban (1913–2009) oli esimene ja võib-olla kõige olulisem Fääride skulptor, kõige kauem rivis olnud mees siinsest professionaalsete kunstnike esimesest põlvkonnast. 1970. aastast kuni surmani Torshavnis päris ookeani ääres elanud vintske vanahärra oli olnud igati loomevõimeline ka veel kõrges vanuses, siis aga, 85-selt, kukkus jalgrattasõidul, murdis parema käe ja sellega sai tema väga viljakas loometee otsa.

Kusagil Niels Finsensgøtal, vist raamatukoguhoonel, peab olema ka Kambani reljeef „Jutustaja“: vana mees räägib lastele ajaloost (1956); seda teost pole mina märganud.

Mõni samm edasi on tänava servas ilmselt hiiglastele mõeldud istepink, mille tähendust ma pole suutnud teada saada.

Niels Finsengøta lääneküljest teen mõne foto järgmisel hommikul, kui käin postkaarte posti panemas: Sellel pildil on linnaraamatukogu, Býarbókasavnið (seinal on tegelikult täpsem nimetus: linna- ja lasteraamatukogu, býar- og barnabókasavnið).

Pisut maad edasi leian ka postkasti ...

... maja küljest, mis asub tänavast veidi eemal ja mille silti Snarskivan ma kõigile pingutustele vaatamata lahti ei suuda mõtestada.

Tundub, et majas on nii mingi linnaasutus kui ka midagi kunstiga seotut (4 x 3. juuli fotod).

Viimane maja Niels Finsensgøta lääneküljel on raekoda (Býráðhúsið). Nagu enne nähtud pangamaja teisel pool tänavat, on seegi kohalikust vulkaanilisest kivimist tahutud plokkidest.

Tänava nurgal (vasakpoolne tänav fotol on Niels Finsengøta, parempoolne Tinghúsvegur; valge maja viimase ääres on tänavale nime andnud parlamendi- ehk ting’i hoone, Løgtingið) on väheldane park, kus rahvuspühal, Püha Olavi päeval (Ólavsøka), laulab koor; kirjutasin sellest 2. osas.

Parlamendi juures oleva pargi alumises servas on Fääride poliitiku ja luuletaja Rasmus Christoffer Effersøe (1857–1916) pronksbüst, mille on 1933. aastal teinud Taani skulptor Anne Marie Carl-Nielsen (1863–1945).

Põllumajandusspetsialisti haridusega Effersøe perekonnanimi tulenevat Islandi saare Effersey nimest. Temagi oli üks neist üheksast mehest, kes korraldasid 1888. aastal nn jõulukoosoleku, mida peetakse Fääride iseseisvusliikumise lähtepunktiks, mainisin seda ka eelmises osas seoses H. N. Jacobseniga. Koos Jóannes Paturssoniga asutas Effersøe Fääride ühingu (Føringafelag) ja oli ühingu ajalehe, esimese fäärikeelse ajalehe Føringatíðindi, samuti ajalehtede Dúgvan ja Dimmalætting toimetaja.

Effersøe kirjutas ka näidendeid ja lõi lavastustes ise kaasa, veel rohkem on tuntud tema patriootilised luuletused. Effersøe on muide William Heineseni eesti keeleski ilmunud romaani “Kadunud muusikud” tegelane – vana luuletaja (den gamle digter).

Ja väheldane platsike, kust algavad Niels Finsengøta ja Tinghúsvegur, ongi linna peaväljak Vaglið: just siin, Rasmus Christoffer Effersøe büsti pilgu all, käib rahvuspühamöllu organiseeritum osa, millest selle seeria 2. osas kirjutasin: rongkäigud, kontsert ja ridatants. Aga just siin tähistatakse ka 25. aprillil lipupäeva; samuti on väljak näinud 1. mai, töörahvapüha tähistusi.

Pikast punasest mätaskatusega majastki, mis on väljaku ookeanipoolses servas, olen juba kirjutanud: maja parempoolses otsas on linna ja kogu Fääride vanim raamatukauplus H. N. Jacobsens Bókahandil, mille omaniku poja järgi on saanud nime tänav, mille ääres meie hotell. Maja siinpoolse otsa on hõivanud – ja see on fotolt lugeda – turismiinfopunkt, mis on selle minu väikese jalutuskäigu siht. Pingil istuva valge sootu kodaniku kohta ei tea ma paraku midagi, nii et nimetan teda “Külmetavaks turistiks”. Enne seda, kui majja kolis raamatukauplus, oli 1860ndatel ehitatud traditsioonilise mätaskatusega hoone olnud koolimaja; öeldakse – “vana koolimaja”.

Nagu lootsin, on infopunkt varasele tunnile vaatamata lahti. Mind panevad kurvastama paar juba siia jõudnud rühmakaaslannat, kes ostavad ära viimased DVDd Fääride videoga (ja 2016 pole seda ka ei siin, ei mujal...), mida minugi hing ihaldas. Seepärast pean piirduma postkaartide ja markide ostuga; nii saab vähemalt alatine kaardipostituse rituaal jälle võimalikuks.

Kui vaatan infopunkti eest paremale, näen valget loosungit, mis kutsub Fääride regatile. Ka sellest oli 2. osas juttu: tegemist on Ólavsøka tähtsa osaga, kus konkureerivad piirkondlike regattide võitjad – ja muidugi ei võistelda purjekatel, nagu pühendamatu võistluse nimetusest ehk eeldada võib, vaid sõudepaatidel.

Valges majas peaks minu mäletamist mööda tegutsema Fääride kohus; veebist ma sellele kahjuks kinnitust ei leia. Fääride kohtu õigused on samasugused nagu Taani piirkonnakohtutel; apellatsioone lahendab Ida-Taani ülemkohus. Küll tean kindlasti, mis on tagumises, torniga lossis: see on Taani kuningriigi esindaja („ülemkomissaari“ või „riigiombudsman“, ríkisumboðsmaðurin) residents, Ríkisumboðið (teise allika kinnitusel amtmansborgin). Fääride basaldist maja on ehitatud 1880. aastal.

Turismiinfopunkti vastas, põiki üle Vaglið’ on veel üks esinduslik klompkividest maja: Tórshavni kommuunivalitsus ehk raekoda (Tórshavnar býráð). 1894. aastal ehitati maja küll hoopis kooliks, nii et see on vastukaaluna üle väljaku asuvale raamatukauplusele “uus koolimaja”. Maakonnakeskus asus majja 1955. aastal.

Maja ees tarib paljas pronksmees üüratut rahnu. Skulptor Hans Pauli Olseni 1989. aastal valminud kuju kannab nime Traðamaðurin, “Väiketalurentnik”. Giid Per seletab kuju tähendust sellega, et rendikoha saamiseks olnud vajalik ehitada krundi (Traðir) ümber müür.

Hans Pauli Olseni (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006) töid näeme me reisi jooksul rohkesti. Mees on sündinud 1957. aastal Tórshavnis, aga tegutseb põhiliselt Taanis. Sünnisaarestikus on ta üks populaarsemaid kunstnikke ja tema töid näeb nii galeriides ja muuseumides kui ka linnades, eriti just pealinnas, ja kaks neist on jõudnud ka Fääride markidele. Olsenit peetakse esmajoones meisterlikuks inimkeha kujutajaks; ta on modelleerinud büste mõnestki prominendist, teiste seas kuninglikust perekonnast. Kui veidi Fääridel ringi sõita, hakkate tema loodut tasapisi teiste kunstnike loomingust eristama.

Kõnnin raekoja eest allamäge…

… väiksele platsile nimega Vágsbotn ( „abaja lõpp“). Selle keskel seisvast kujust on korra juba juttu olnud ja kohe tuleb veel. Tagantjärele tarkusena – oleksin pidanud märkama ka platsi tagumises nurgas baari või restorani Sirkus: ka sellest tuleb veel juttu.

Aga praegu jääb silma hoopis see, et väljakul on mitu soojakut, …

… sest raekoja ja katedraali poolses servas kujundatakse parajasti nõlva. Pärastpoole panen jutu vahele foto 2016. aastast, kui nõlv on juba valmis, ning ka pildi, mis näitab mingil määral remondieelset vaadet.

Väljaku üks serv on Tórshavni sadama lääneosa, Vestaravág. Kalda ääres näeb metalllaudu: see on kalaturg (Sølutorgið), millel kindlat tööaega pole – turg on avatud siis, kui kalurid parajasti merelt tulevad.

Vestaravági idaserva ääristab Tórshavni kindlasti enim pildistatud postkaardimotiiv, Undir Bryggjubakka kirevad majad.

Väljaku keskel seisev kuju on jälle üks Hans Pauli Olseni loodud skulptuure, mis tehtud kuju jalamil oleva plaadi kinnitusel aastail 1991–95: rahvuskangelase, 1766. aastal Nólsoy saarel sündinud ja täismehena Taani kaubandusmonopoli vastu võidelnud Nólsoyar Palli monument. See mälestussammas on kahes ivake teistsuguses vaates olnud juba kahes varasemas jutuosas: 2. järjes püüdsin pisut kirjutada mehest endast, eelmises osas aga näitasin, et kuju selja taga on hotelli Tórshavn viiekorruseline hoone. Just selle maja juurest lähen tagasi hotelli poole …

… mööda Tórsgøta tänavat. Keerdtrepp pildi paremas servas on just nimelt selle hotelli küljes.

Aga kui hoolikalt vaadata, siis leiab eelmise foto vasakus nurgas asuvalt punaselt majalt taas enne salapäraseks jäänud kirja Snarskivan. Päev hiljem just selles Snarskivanis postkaarte postitades satun vahvale terrassile, kus ka keerdtrepp hästi näha.

Näide selle terrassi kenast haljastusest – kurerehad (2 x 3. juuli fotod).

Terrassialust hõivava parkla teises servas on pirakas maja. Ülemise sildi järgi võiks arvata, et tegemist on margariinivabrikuga. Meierei ja margariinitehas ta väidetavasti kunagi ongi olnud, aga nüüd tegutseb siin laste- ja noortekeskus – kohviku, muusikaruumi, mängudetoa ja palju muuga – ning teater.

Olengi jälle Sverrisgøtal tagasi. Valge maja otse ees on meesteriiete kauplus Hjá Kissa, punane selle kõrval eelnevast juba tuttav restoran Marco Polo.

Siit siis pööre vasakule ja hotell juba paistab, kell on saanud 8.25, nii et ringike võttis koos infopunktis käigu ja rohkete pildiklõpsudega aega 25 minutit.

Jõuan ka toas käia, hotellis on isegi lift.

Kui paar laenatud kaarti ja üks pilt välja arvata, on kõik senised fotod pärit mu ixus’est; edasi tulevad Nikoniga tehtud.

8.50 paiku kogeneb rühm hotelli ette.

On aega uurida, mis lilli supermarket pakub.

Mina jõuan mõtiskleda, miks on poe ees 112-auto …

… ja kas poe poole sammuv turd härra on pääste-
ametnik.

Üheski välisriigis ei jäta ma võimaluse korral pildistamata jäätmeautot.

Mõtlen kõrvaltänavasse kiigates järjekordselt, et Fääride minimalistlikud majad on sageli väga leidliku arhitektuuriga, kus iga meeter ja kõrguseerinevus on nutikalt ära kasutatud.

Ei jäta ma ka oma kaasat pildistamata, seda enam, et ta seisab juhtumisi esoteerikapoe ees.

Aga siis on ka meie koloriitsed giidid Per ja Ott kohal ja 9.10 paiku asume teele. Pilt on tehtud küll ligi pool tundi hiljem, kui oleme jõudnud turismiinfopunkti ehk vana koolimaja ette. Lihtsalt sel fotol on hästi näha, et kui jutust ja miimikast ei piisa, võetakse ka kätekeel appi.

Liigume mööda Dr. Jakobsens gøtat hommikusega võrreldes vastassuunas ja möödume esmalt vanast kalmistust Dr.Jakobseni ja Grims Kambans gøta nurgal. Giidid ütlevad, et see on avatud 1782. aastal ja et siin kasvavad tüüringi pihlakad. Mõtlen otsemaid, et siia peab õhtul tagasi tulema.

Sama mõte jõuab pähe tulla veel mitu korda: rühmaga koos liikudes jäävad mitmed huvitavad objektid pildistamata. Nii et järgmise pildi …

… klõpsan alles Grims Kambans gøtalt poole laskumise pealt: nõlva ja ookeani vahel on pirakas parkla, ookeaniservas aga paadisadam ja paremat kätt laevaremonditehas. Platsi nimi on Skálatrøð.

Selle laeva juurde räägib Per umbes midagi sellist, et kui 1856. aastal Taani kuninglik kaubandusmonopol kaotati, said kohalikud ettevõtlikud inimesed võimaluse äriks välismaailmaga ja 1872. aastal osteti Inglismaalt esimene purjelaev, vana luup Fox, millega sai minna avamerekalapüügile; lõpuks olnud luupe oma poolteistsada. Fäärlastest said ruttu kõrge reputatsiooniga meremehed ja kalapüüdjad ning talupojarahvas muutus kalameherahvaks. Sellised luubid olid olnud kasutusel 1950ndateni, ka II maailmasõja ajal. Nüüd on kaks neist kui ajaloomälestised linnade omanduses, üks siin Tórshavnis ja teine Suðuroyl.

Muu hulgas tuleb jutuks, kui rasked aastad olid olnud 1920–30ndad. Näiteks tegi toona suurt laastustööd tuberkuloos ja seda just meremeeste-kalurite seas: kui merele läinud laeva meeskonda sattus üks tiisikusehaige, põdes naastes sama tõbe juba kogu laevkond.

Per ütleb, et tavaliselt on laevu sadamas rohkem, aga täna olevat enamus neist regatil.

Luubi ja mootorpaatide varjus on kai ääres köies kaks fääri paati. Üks neist on lausa 20-mehe paat, Per kinnitab, et selliseid on ehitatud ainult kaks tükki.

Laevaremonditehasele lähemale pole ma ühegi reisi ajal sattunud, küll astub sealt 2016. aastal mööda Rein, kui käib minu palvel pildistamas Läänekirikut ja selle juures seisvat mälestussammast. See ja kaks järgmist fotot ongi Reinu tehtud.

Kompanii Tórshavnar Skipasmiðja asutas 1936. aasta 17. augustil Taanis laevaehituskunsti õppinud Kjartan Mohr, kellest sai laevaehitustehase direktor. Kui Kjartan Mohr 1979. aastal suri, sai direktoriks tema poeg Poul Mohr ning kui 2004. aastal müüdi tehas investeerimisfirmale, asus ametisse kolmanda põlve direktor Gunnar Mohr.

1997. aastal ostis Tórshavnar Skipasmiðja endale teise tehase, Skála Skipasmiðja, mille asutajad, kaks Tórshavni laevaomanikku ostsid 1901. aastal Inglismaalt vana slipi. Esimene laev tuli sellelt 1904. aastal. Juba varem, 1986. aastal oli ostetud 1898. aastal asutatud Vestmanna Skipasmiðja.

Praegune tehaste omanik on MEST grupp, mis loeb oma tegevuse algusaastaks just seda esimese laeva ehitusaastat 1904. Tegevusel on kolm suunda: Tórshavnis ja Skálas ehitatakse ja remonditakse laevu ja õliseadmeid, MEST Runavík toodab ja parandab roostevabast terasest kalastusvarustust ning PAM Offshore Service tegutseb Norras. Kompanii teeb ka puksiiri- ja kraanatööd ning pakub kõikvõimalikke sadamateenuseid. Põhiliselt teenindatakse kalapüügilaevastikku, Tórshavnis on kaks slippi kuni 2500-tonniste laevade jaoks. Firmas töötab 300–400 inimest.

Seda pilti koos suurendusega näitasin ka 2. postituses, et illustreerida poolakate rohkust laevaremonditehase töötajate hulgas: utiilihoidla siltidel on kõige suuremas kirjas poolakeelsed selgitused.

See foto aga kinnitab, et Tórshavni elaniku jaoks on oma mootorpaat väga tähtis ja et tal on ka jõukust see endale hankida. Tõsi, mingeid uhkeldavaid jahte siin naljalt ei näe ja vaevalt selline tormisel Põhja-Atlandile nii väga sobikski.

Taamal on näha jälle Undir Bryggjubakka kirev majaderida. Üle nende kerkib katedraali torn ja viimase taga ka veel hotelli Hafnia must-valge risttahukas. Majade rivi paremas servas punetavad Tinganesi ajaloolised hooned.

Sadamas pakutavate võimalike atraktsioonide loendist leian näiteks võimaluse sukelduda II maailmasõja ajal uppunud Briti traaleri Lincoln City vraki juurde, mis on umbes 20 meetri sügavusel 100 meetri kaugusel sadama sissepääsust. Kästakse sadama ametnikelt enne sukeldumist uurida, ega mõni suur laev tulemas ole ning jätta sukeldumise käigus leitud vana laskemoon sinna, kus ta on, sest seda pinnale tuua pole mitte ainult keelatud, vaid ka ohtlik, ning lisatakse, et nähtavus on vees enamasti hea.

Aga siin paadisadama kõrval kaldal on ka Öström, Fääride vanim tööstusettevõte, mille umbes 130 aastat tagasi asutas rootslane Öström: see olnud konservivabrik. Hiljem on majas tegutsenud kõikvõimalikke asutusi, näiteks ka pagaritöökoda ja kommipood. Ja 21. sajandi alul oli maja päris hüljatud.

2011. aastal tulid suured muutused: siia loodi fääri disaini keskus, mille omanik on Hans Juul Hansen; ühe katuse alla on koondatud näituse- ja seminariruumid, töötoad, kauplus ning kohvik.

Edasi kõnnime piki randa vanalinna poole ja teeme peatused kohtades, kust ka hommikul läbi ruttasin. Nólsoy Palli juures Vágsbotnil ütleb Per, et just ühes punastest majadest Palli selja taga (hommikune, ixus’ega tehtud foto) tegutseski Taani kaubandusmonopoli kontor, kellega mees pidevalt kauplemisõiguse pärast jageles. Ühel hetkel oli ta avastanud, et taanlased tegelevad salakaubandusega: toovad sisse tubakat ja rummi, pakivad selle siin ümber ja müüvad Ühendkuningriiki edasi. Palli kohtule esitatud kaebuse kohus summutas ning 1808. või 1809. aastal jäi mees merel kadunuks. Pole välistatud, et ta vaenlased sellele „kaasa aitasid“.

Unustasin 2. osas vist seletamata – ent eks see ole vast niigi selge – Palli kuulsa vaprast meriskist kõneleva ballaadi ja selle Hans Pauli Olseni skulptuuri allegooria: väike merisk (ehk Fäärid) kaitseb oma poegi – või maad – ronkade ehk võõramaiste ründajate eest.

Fääride pühade hulgas on ka meriski tervitamine (ehk kevade vastuvõtt) 12. märtsil.

Siis oleme linna peaväljakul ehk Vaglið’l. See foto parlamendihoonest ehk Løgtingið’st on selles mõttes varahommikusest parem, et veidi on näha ka juurdeehitus. Paraku pole ma kunagi taibanud minna maja ka fassaadi poolt, Tinghúsvegurilt vaatama.

Per selgitab, et parlamendis (Løgting) on 33 liiget, ja lisab naljaga pooleks, et vahel tundub olevat 33 parteid... Tegelikult on parteisid või fraktsioone praegu seitse, eks sedagi ole nii väikese inimeste hulga kohta liiga palju; neile lisaks ka üks sõltumatu parlamendiliige. Kaks olulisemat eristustelge on vasak- ja parempoolsed ning muidugi iseseisvuslased ja Taani võimu toetajad.

Parlament valitakse neljaks aastaks, võimalikud on ka erakordsed valimised, kui parlament enda laiali saadab. Siis kuulutab peaminister (Løgmaður) välja uue koosseisu valimised ja need peavad toimuma kuni kuue nädala jooksul. Meie reisi järel olid valimised peagi tulemas: 1. septembril 2015, järgmised on ette nähtud samal kuupäeval 2019. aastal.

Kuulame neid jutte turismiinfopunkti ehk vana koolimaja ees, teeme ülestähendusi ...

... ja piilume ka, mis lilled suurte puude all õitsevad.

Meie järgmine siht on linna vanim osa Tinganes, aga sellest juba järgmises osas, kuhu püüan koondada valiku kahe aasta Tinganesi piltidest.

Praegu võtan esmalt ette sama päeva õhtused käigud, kui oleme naasnud pikalt ringilt, mille viimased pikemad peatused Saksun ja Tjørnuvík. Läheme otsejoones restorani Marco Polo, mis sai juba hommikul valmis vaadatud (nüüd tulevad jälle ixus’ega tehtud fotod).

Millegipärast olen kaotanud pildistamisvalvsuse, nii et restorani sisevaateid on mul ainult üks ja seegi väheütlev. Mind segab natuke pildistamast usinasti ringijooksev kuidagi väga ujeda olekuga ja üsna lapseliku välimusega ettekandjaneiu: püüan teda mitte pildile jätta – äkki paneb pahaks. Teisi kundesid sel tunnil siin peaaegu polegi.

Aga koht on tore, käisime siin Jaanusega ka 2003. aastal – ta proovis siin ära lunni, keda mina, natuke häbi tunnistada, sõin paar aastat varem Islandi Heimaey saarel. Nüüd seda lindu vist Fääridel enam mekkida ei saa: jahist on minu teada loobutud. Jaanuse rahakott lubas juba sel ajal sellel hullude hindadega maal iga päev korraliku prae süüa, mina piirdusin toona vaid mõne joogikese limpsimisega ja toitusin kodust kaasavõetust. Nii palju on elujärg tosina aastaga muutunud, et nüüd pole mullegi probleem siin restoranis einestada.

Pilt toiduootel Erikast. Tellimisega läks mul natuke viltu: tellisime merivähi- ehk homaarisuppi (90 dkk) ja grindaprae (320 dkk), kusjuures üritan neiule selgeks teha, et me tahaksime kahe peale ühe portsu grindat, aga keeleliste probleemide tõttu saame mõlemad täisportsu. Ports pole ka kuigi suur, nii et mis seal ikka, saame hakkama. Erika joob ka klaasi veini (55 dkk), mina olen parajasti antibiootikukuuril ja piirdun veega.

Pildistamisega on mul sel õhtul jah mingi jama: unustan ka toidud üles võtmata, grindapraadi siiski pildistan, aga siis, kui sellest on alles veel viimased ampsud ja see ei näe üldse esteetiline välja. Seepärast pistan siia enamvähem ainsa foto, mille ma grindast kui toidust leida oskan (foto: Arne List / Wikimeedia) – see on üks õige traditsiooniline Fääride toit: vasakul kuivatatud kala, paremal kartulid, all grinda liha (tvøst) ja keskel grinda rasv (spik), kokku tvøst og spik. Meie praes olid tvøst ja spik garneeritud paprika, porgandi, ubade ja millegagi veel; ütleme nii, et olen ka meeldivamaid toite saanud, aga kõlbas süüa küll. Nüüd vähemalt on see tõeliselt Fääride pärane toit ära proovitud.

Veneetsia kaupmehest seikleja, kelle nime restoran kannab, on ka aknale joonistatud.

Pärast tugevat õhtusööki on mõistlik teha jalutuskäik. Mulle ei anna rahu hommikuse suures summas ekskursiooni ajal pildistamata jäänud kohad.

Mõne inimese jaoks võib see tunduda veider, aga ma püüan välismaal alati käia kalmistutel. Hommikul vudisime ju Peri sabas mööda 1782. aastal asutatud vanast kalmistust Dalaveguri ja Dr. Jakobsens gøta nurgal; sinna nüüd suundumegi. Paraku on värav kinni, aeg ikkagi üle 21. Nii et peame piirduma üle aia piilumisega. Sel fotol hakkab silma, kui hoolikalt on laotud kivid, kaitsmaks puutüvesid.

Puid on kalmistul rohkesti, tagaplaanil tundub üks olema küll üsna upakil, aga siiski on üllatav, et see omamoodi puudesalu siin üsna ookeani servas suurtele tormidele nii hästi vastu on pidanud.

Uusi matuseid siin märgata pole, aga kõik on kenasti hoolitsetud ja korras.

Arvan, et see ja neli järgmist fotot võiksid kõik olla Grims Kambans gøtalt, aga ega pead söanda anda: piltidel pole ühtegi vihjet, millesse haakuda. Mõne suurema linna puhul leiab abi kasvõi veebist leida fotode valikust; Pariisi blogi kirjutades andis palju õpetust Google Street View; Fääridel on esimesest vaid natuke kasu ja teine minu arusaamist mööda saartele pole jõudnud.

Tänava nimi tuleneb Fääride esmaasukaks peetava viikingi nimest, kirjutasin sellest 12. osas, kui Funninguri piidlesime. Grims Kambans gøta üks ots on kohas, kus Dr Jakobsens gøtast saab Landavegur, mida mööda 2003. aastal Jaanusega kesklinna vantsisime, ja jõuab lõpuks nõlval päris Vágsbotni ja Nólsoy Palli mälestussamba külje alla, lõikudes enne nõlval kulgeva jalakäijate teega, millest siin on mõned pildid väheke hiljem. Aadressil Grims Kambans gøta 2, sisuliselt juba Vágsbotnil, asub baar või restoran Sirkus, mille kohta leian TripAdvisor’ist mitu valdavalt kiitvat hinnangut, kusjuures mitu hindajat kinnitab, et see on koht eelkõige boheemlaste jaoks. Hommikusel Vágsbotnile jõudmise pildil on kolmekorruseline hoone tagaplaanil täitsa näha; siis ei taibanud ma talle veel tähelepanu pöörata. Ilmselt tasuks sinna vähemalt üle ukse sisse piiluda; kujundus on inspireeritud mingi eksootilise lõunameresaare, võib-olla Haiti loodusest.

Aga nüüd tagasi tänava kaugemasse otsa. Suurem jagu maju on üsna tagasihoidliku välimusega, ehkki kohati päris värvikirevad; kindlasti hakkab silma kõrghaljastuse rohkus. Öelge veel, et Fääridel pole puid!

Aga märkame ka üht tõelist toredat piparkoogimaja, ...

... mida tuleb kindlasti mõlemalt poolt vaadata. Norra stiilis katusega maja olevat ehitatud 1902. aastal.

Grims Kambani tänava ja teises otsas meie hotelli juurde jõudva Bøgøta nurgal hakkab silma kenasti õitsev rododendron, üle heki paistev maja on iiri pubi.

Bøgøta nurgal vaatab ookeani poole saarestiku vapiloom, ...

... tedagi piidleme mõlemast küljest.

Ja jäära vastas ongi mainitud iiri pubi, ilmselt üpris populaarne kõrts.

2016. aasta reisikaaslased avastavad siit ookeani äärest veel ühe toreda kuju, mida mina pole näinud: naise-kalarappija.

Olgu seegi vaadatud mõlemast küljest (2 x Heli Hillepi fotod).

Olen üsna kindel, et nii sarvekandja kui ka kalapuhastaja on Janus Kambani tööd, aga kinnitust ma sellele kusagilt ei leia.

Seda autoparklat Skálatrøð’l paadisadama kõrval pildistasin hommikul kusagilt kõrgemalt, ilmselt Grims Kambani tänavalt; siis oli autosid arusaadavalt rohkem.

Parkla taga torkab silma punane maja kirjaga Valdemar Lützen. Valdemar Lützen Ltd on üks väheseid asutusi Fääridel, mille mulle näppu jäänud põhjalik koduleht on ka inglise keeles. Firma nimi pärineb muidugi mehelt, kes selle 1904. aastal asutas – sama moodi nagu naabruses asuval Öströmil. Firma on spetsialiseerunud metallitoodetele; Skálatrøð’l asuvas poes müüdavat kõikvõimalikke vahendeid ehitus- ja käsitööks, majapidamiseks, aiatööks ja kalapüügiks, samuti olla saadaval suur lukkude valik. Pood on ka Boschi elektrikaupade edasimüüja.

Majade tagant paistev kolmnurk on muidugi Läänekiriku torni katus.

Siis kõnnime juba mööda tuttavaid radu piki rannaäärt – taustaks jälle Undir Bryggjubakka värvikad majad – ...

... Vágsbotnile, mille ühes servas käib usin ümberehitus. Hommikul lubasin fotot varasemast seisust ja 2016. aastal näha tulemusest. Siia ma nad nüüd pistan.

Selgub paraku, et ei mu enda ega Jaanuse fotode seast ma selle nurga pildistust ei leiagi ja ka Vikipeediast näpatud piltidel on see vaid osaliselt peal. Aga sellelt pildilt (foto: Matthew Ross / Wikimedia, 2006) on siiski näha, et oli selline natuke murune ja põõsastega kaljunukk. Dominant fotol on muidugi Tórshavni katedraal, millest kirjutan ülejärgmises osas, ning kahe tänava algused: vasakul Tinganesile viiv Bryggjubakki ja paremal piki laheserva kulgev Undir Bryggjubakka, millest olen paari pilti juba näidanud.

2015. aastal pildistasin Undir Bryggjubakka nurgal tahvlit, kus peal kava, milline peaks nurk valmides välja nägema.

Ja 2016. aasta foto näitab, kuidas see tegelikult välja on kukkunud. Ma ei ütleks, et ta on nüüd ilusam, kindlasti aga väga funktsionaalne, sest sellelgi väljakul sünnib aegajalt ilmselt igasuguseid ettevõtmisi ja siis saavad siin seista-istuda pealtvaatajad. Näiteks 2003. aastal nägime Jaanusega linnas toimunud jalgrattavõistlusi, mis minu mäletamist mööda käisid ka Vágsbotnilt läbi.

Oma jalutuskäigul pöörame Undir Bryggjubakkale, mille kirevaid maju eemaltki vaadanud oleme. Selles õige omapärase seinaga majas tegutseb söögi- ja joogikoht nimega Kaffihúsið. Maja kahel järgmisel korrusel on konverentsisaalid, kust avaneb muidugi uhke vaade Läänesadamale.

Meie Jaanusega käisime 2003. aastal tomatisuppi söömas teises kohvikus, Café Karlsborgis; 2015. aasta kaardilt ma sellist nime enam ei leia. Küll kinnitab kaart, et vist lausa Kaffihúsið’ kõrvalmajas on Kafe Umami.

Läheme siit kaldaservast trepist üles veelkord Tinganesi kitsaid tänavaid revideerima; sellest, nagu öeldud, järgmises osas.

Aga selles osas teen veel ühe käigu Dr Jakobsens gøta ja ookeani vahele. Nii saan ritta valiku pilte, mille tohutu hooga oma ixus’ega klõpsisin 3. juuli 2015 hommikul. Näen päris hullu vaeva, et natukenegi marsruudist aru saada. Tasuta jagatavad ja ka internetist leitavad kaardid on kõik igaüks omamoodi ebatäpne ning see tänavakeste hulk on siin ikka üsna pöörane, erinevas laiuses läbipääsukohti ja treppe on hoopis rohkem, kui skeemid näitavad.

Alustuseks kaardilõige juba tuttavast Google Mapsi kaardist. Mõned olulised punktid leian üles: Dr Jakobseni tänava ristumised – alul Tróndargøta ja lõpuks Bøgøtaga, rööbiti rannaga kulgev kitsuke Trappugøta ning „nurgaelementidena“ iiri pubi (Irska Pubbin) ja Sirkus Bar (mida ma sellel käigul küll ei näe).

Alustuseks veel paar pilti siit hotelli juurest. Havnist linna pool on väheldane maja poega allkorrusel, ...

... teisel pool aga Siri, mis – teen vaba tõlke veebist – on juhtiv pesukauplus 29-aastase kogemusega sel alal. Kauplus müüb peale pesu ka kingi, riideid ja tervisetooteid. Siri on tuntud luksusliku ja kõrgekvaliteedilise pesu müüjana, kes pakub... ja järgneb brändide loend.

Hotelli vastas oleva kaupluse nimi jääb pildistamata ja üles tähendamata, aga aknal on väljas rida selliseid pilte (aknapeegeldusel on näha ka meie hotell Havn).

Ent siis kõndima, esmalt „kingapoetänavasse“ Tróndargøtasse. Tegelikult avanevad kingapoe Pf. Fótbúni aknad veel ka nii Dr Jakobseni tänavale kui ka Bøgøtale.

Üsna ühtlane väikeste majade rida lõpeb sellise  piirdega.

Sellest allpool on ka üks päris kopsakas maja.

Kummale poole ma siin nüüd olen keeranud, pole enam meeles, pigem vasakule, igatahes on siin ühendus mõlema naabertänavaga, Bøgøtaga ja Magnus Heinassonar gøtaga. Nurga taga tuleb jälle üsna ühtlane, aga värvikirev rida maju, ...

... millest minu tähelepanu köidab see pruunikas, teen lausa mitu fotot.

Naabriks on tal õige pisike must majake.

Põhjus, miks ma arvan, et olen pööranud vasakule, on sellel pildil taustal: kas see pole mitte hotell Torshavn Vágsbotni servas?

Aga siis tuleb võimalus laskuda ookeani poole.

Rööbiti ookeaniga kulgeb kitsas tänavake või rada nimega Trappugøta.

Kui läheks siit nüüd vasakule, jõuaks jälle Nólsoy Palli juurde Vágsbotnile, esmalt küll Sirkus Bari ukse ette.

 

Ees näeb läänesadamat Vestaravági, mille taga Undir Bryggjubakka majaderida.

Sadamasse on tulnud suur ristluslaev, vööri värvid lubavad oletada, et Ühendkuningriigist; eile rääkis Per midagi Prantsusmaalt tulnud kruiisitajatest. Eks nad siin ikka käi, 2016 sattusime Vestmannas olema ajal, kui sinna aina veeti sakslastest ristlusturiste, kes piirdusid küll vaid pilguga fjordile ja tuulamisega külastuskeskuses: kirjutasin 5. osas, kuidas nad seal plakatitelt ja suveniiridest usinasti lunnipilte klõpsisid – ja võiski teha linnukese lahtrisse „Vestmanna linnukaljud“!

Aga mina lähen paremale ja jõuan eile juba kaks korda mainitud iiri pubini.

Selle nurga tagant paistab samuti eile kaks korda mainitud autoparkla Skálatrøð’l ja selle taustal Öström. Kui viitsiks musta maja nurgani minna, näeks ka „Jäära“.

Ja eest paistab samuti eilsest tuttav uhke rododendronipõõsas Grims Kambans gøtal.

Aga mina pööran seni kuidagi tähelepanuta jäänud Bøgøtale, mis kulgeb ülesmäge...

.. ja millelt pöörab veel kõrvalteid majade vahele.

Ikka mitut värvi ja mõõtu majakesed ja majad, ...

... tore haljastus, kus ei puudu ka fuksia ...

... ja veel üks majade vahele viiv trepp.

Vägev aed ja vägev puu.

Olengi Bøgøta ülemises otsas, ...

... kus majas Dr Jakobseni tänava nurgal on Rennarin, jooksutarvete pood.

Dr Jakobseni tänavalt avaneb vaade meie hotellidele, ...

... kuhu, tundub, on vahepeal saabunud motomatkaja.

See nurgake Torshavnist sai nüüd ristirästi läbi tuuseldatud. Kui jälle sinna satuksin, teeksin mõne asja endale veel selgemaks, aga ega ma seal ära küll ei eksiks.

Nüüd, nagu ammu lubatud, on aeg minna vaatama paika, kus see linn alguse sai – ehk Tinganesi.