Kolmenimemees: Minu Fäärid, XIII. Tórshavn I: ajaloost ja öömajakohtadest

Fääride pealinna Tórshavni kohta on üht-teist leida mõneski varasemas selle postituste rea osas, enim ehk teises, pealkirjaga “Inimestest ja ajaloost”, kus oli muu hulgas üsna pikalt juttu rahvuspüha Püha Olavi päeva (Ólavsøka) tähistusest esmajoones just pealinnas.

Nüüd püüan võimalikult kompaktselt kokku pakkida oma isiklikud muljed sellest toredast linnast. Olen Tórshavnis teinud ligi 1200 fotot, nii et valikuvõimalusi on omajagu. Võimaluse korral võtan taas lisa ka Vikipeedia suurepärastest võtetest ning kaaslaste fotovarudest.

Alustuseks olgu meenutatud, et oleme tagasi Streymoy saarel. Sel ikka Vikipeediast võetud kaardil on rohelisega märgitud Tórshavni kommuun ja punasega Tórshavni linn.

Selline on Tórshavni kommuuni vapp (allikas: Wikimedia); …

…linna vapina näidatakse enamasti kommuuni vapi keskmist osa, ilma sinise rõngata, ning näiteks suveniiridel vahel ka mõneti uhkema kujundusega (allikas: http://www.cafepress.com). Aga olgu ta nii- või naasugune, peamise kujunduselemendi sisu on selge: muidugi pole see midagi muud kui skandinaavlaste sõjaka äikesejumala Thori vasar Mjöllnir, mis viskaja kätte tagasi pöördub.

Sest Tórshavn (ligikaudne hääldus thoušhaun) ei tähenda tõlkes ju midagi muud kui Thori sadamat. Saarestiku jaoks oluline sadam Tórshavnis muidugi ongi, ehkki näiteks James Proctori kirjutatud Bradti reisijuhist võib lugeda, et saarestiku võimalikest looduslikest sadamatest on see vaata et kõige viletsam: avatud tormidele ja Põhja-Atlandi ummiklainetele. Nende vastu on 20. sajandi teise veerandi alguses ehitatud küll vägev lainemurdja ja eks mingit varju paku ka Nólsoy saar.

Tükk aega võimalikke variante kaaludes otsustan sissejuhatuseks linna näidata sellisena, nagu on mu 2015. aasta reisikaaslaste esimene vaade. Tuleme 2. juulil, esimese reisipäeva õhtul, muljetest pungil, mööda Oyggjarvegur’it (vt 6. postitust) üle mäe pealinna öömajale ja teeme Húsareyni mäe (347 m) nõlval linna kõige esinduslikuma hotelli Føroyari lähedal peatuse.

Udu mäletatavasti rikkus meie vaated Oyggjarvegurilt – ja ega ta nüüdki abiks ole; üldise pildi Fääride pealinnast näeme siiski ära ja mõned olulisemad paigad saab üles lugeda. Valin 17 tehtud klõpsust neli, liikudes põhjakaarest lõunasse.

Põhja poolt jääb mitu olulist objekti siit vaatest paraku vasakule välja, näiteks Põhjala maja ja vägev spordilinnak, rääkimata Tórshavniga kokku kasvanud Hoyvíkist, kus asub näiteks rahvus- ja vabaõhumuuseum. Üsna pildi keskel hakkab silma pikk kõrgemate puude rida: see on linnapark, Viðarlundin (vt 1. postitust, parki teeme edaspidi põhjaliku käigu). Parkki jätkub suuresti ka pildi serva taga ja pargi lõpus on Tórshavni kunstimuuseum. Pargi kõrval on pikk hoone, mille musta sakilise katuse servad on punased; see on SMS kaubanduskeskus. Ja taustal, Nólsoyfjørður taga, on täitsa näha Nólsoy saar; olen korduvalt kogenud, et ta võib olla ka täiesti uduteki varjus.

Sammukese lõuna poole astunud foto dominant on muidugi sadam, kus parajasti ühtegi tõeliselt suurt laeva ei ole. Sadamast vasakul on roheline küngas, millel punavalge majakas: Skansin, põline kindlus. Suudan eristada mõnegi tuttava maja, ent nende asukohti oleks liiga keeruline sõnastada. Nólsoy saare põhjaotsast hoopis kõrgem lõunapool on pigem aimata kui näha.

Sadamat piirab ühes varasemas lõigus mainitud suur ja võimas lainemurdja, selle sisse jääva mereala jagab kaheks punaste majadega neemeke, mis on paik, kus linn üldse tekkis: Tinganes ehk Parlamendi neem.

Tinganes on sellel suumitud fotol päris vasakus servas.

Kõige lõunapoolsema pildi keskel on hoone, mille ühel poolel kolmnurkne ja teisel trapetsikujuline katus. See on Vesturkirkjan, Läänekirik. Kirikule moodustab tausta rühm suuri maju, neist üks roheline, teine sinine – Tórshavni meditsiinilinnak. Ja pildi paremas servas kaob udusse linna naaberküla, linnaga ühte kasvanud Argir.

Püüan leida, kui suur võiks olla Tórshavni pindala, aga pole seda suutnud avastada. Küll on mitmes allikas kirjas kommuuni pindala: 172,9 km²; rahvaarv on eri allikais veidi erinev, aga nüüd kindlasti väheke üle 20 000. Tórshavni linnas on elanikke 12,5 tuhande ringis.

Kuna me sellesse pildistuskohta ei selle ega järgmiste postituste jooksul enam ei satu, siis pisut ka siinsest omapärase välimusega hotellist, mille nimi Hotel Føroyar (foto: http://www.hotelforoyar.com / Wikimedia). Føroyar on teadagi Fääri saarte fäärikeelne nimetus.

Selles hotellis oli 2015. aasta reisi ajal öömajal meie lennukitäie see osa, keda nimetasin 3. postituses naljaga pooleks “esimeseks Eestiks” – ehk need, kes raatsisid hotelli eest maksta suurima välja pakutud summa. Ega ma neid kadesta: uhke hotell muidugi, aga kesklinnast üpris kaugel, tubli pool tundi vantsida, pealegi kulgeb kodutee aina üpris järsult ülesmäge.

Nagu Tórshavni all-linnas asuval Hafnial, on ka Føroyaril neli tärni; oma 216 voodikohaga on ta Fääride suurim.

Hotelli logol (allikas: http://hotelforoyar.fo/) on aastaarv 1933, ju ta siis asutati. Praegune, murukatusega hoone valmis 1983 (projekt Taani büroolt Friis & Moltke architects). Vahepeal, kui hotelli ostis reeder Jákup Joensen (ehk Jákup í Lopra), kandis võõrastemaja nime Hotel Borg; 1991. aastal andis uus omanik, kohalik laevanduskompanii Smyril Line jälle vana nime tagasi ja nii on jäänud siiani, ehkki omanik on veel kord vaheldunud.

Mitmes allikas kiidetakse hotelli väga nimekat restorani KOKS, mille buffet’ menüüs olevat näiteks alati fääri rahvustoite: vinnutatud lambaliha, kuivatatud kala, grinda liha. Trina Lai suurepäraste fotodega blogist http://verygoodfood.dk/2015/05/17/koks/ võib tõsine gurmaan uurida, mis on KOKSi à la carte toiduvalikus. Paraku pole ma päris kindel, kas see kõik ikka veel kehtib, sest ühest uuemast veebiallikast leian väite, et kuulus meisterkokk Poul Andrias Ziska ja tema šveitslannast veiniekspert Karin Visth on asutanud uue, aga sama nimega restorani pealinnast üle mäe lõuna pool Kirkjubøuris (http://www.koks.fo/koksen.html). Kas sama restoran tegutseb ka hotellis edasi, jääb mulle arusaamatuks.

Hotell Føroyar on tihti olnud Fääridel toimuvate rahvusvaheliste ürituste läbiviimise paik.

Enne, kui meie öömajale suundume, püüame põgusalt üle vaadata linna ajaloo. Kasutan põhiliselt ingliskeelset, natuke ka saksa- ja taanikeelset Vikipeediat ning James Proctori Bradti reisijuhti. Ei saa salata, et eri allikad räägivad kohati mõneti erinevat juttu. Jutu vahele pistan Vikipeediast leitud ajaloolisi fotosid ja mõne uuema pildi ka.

Ei ole teada, kas praegune Tórshavni asukoht pälvis ka Fääride esmaasukateks peetavate keldi munkade tähelepanu, küll tulid siia viikingid. Saare eri osades asutati parlamendid – ting’id. Oli tavaks pidada tingi neutraalses, asustamata paigas, et asukoht ei annaks kellelegi eelist. Peamise tingi toimumiskohaks sai 825. aastal Tinganes, neem, mis jagab Tórshavni sadama kaheks, ida- ja läänepooleks (Eystaravág ja Vestaravág ehk Ida- ja Lääneabajas). Neeme lamedatel kaljudel, mis saarestikus keskseimal kohal, kohtus ting igal suvel, ent mingit asulat siin toona väidetavasti ei olnud. Fääride saaga, ka Færeyinga Saga, kirjutab, et Fääride tingi koht oli Streymoyl, kus nüüd on sadam nimega Tórshavn. Viikingi aeg lõppes 1035. aastal, tingile järgnenud või sellega kaasnenud laada koht muutus ajapikku kauplemise püsipaigaks.

Saksakeelne Vikipeedia arvab, et kuna linna on aastal 1075 ürikutes mainitud, võib teda pidada Londoni järel vanimaks põhjapoolse Euroopa pealinnaks.

Terve keskaja vältel mahtus ookeani ulatuvale neemele peaaegu kogu Tórshavn; ala kuulus kui talude tagamaa kahele talupidajale. Erinevalt teistest Fääri kogukondadest pole Tórshavn kunagi olnud talupidamispiirkond.

Läbi 12. sajandi käis kaubandus Norra ning Fääride ja teiste lähemal asuvate saarte vahel Bergeni kaudu. 1271. aastal asutas Norra kuningakoda Tórshavni kuningliku kaubandusmonopoli. Asutamisdokumendi kohaselt pidi Bergenist Tórshavni regulaarselt seilama kaks laeva soola, puidu ja teraviljaga; niisiis oli Tórshavn välismaailmaga hoopis tihedamas sidemes kui teised saarestiku külad. Nii norralaste kui ka hiljem Taani võimu all valisid ametnikud just Tórshavni oma kodupaigaks. Kõik need asjaolud ja teadmine, et siin oli ka saarte tingi asukoht, mõjutasid suuresti linna arengut.

Saksakeelne Vikipeedia lisab: piiskop Erlenduri ajal rajati Munkastovan; see hoone on tänaseni linna vanima ehitisena Tinganesil alles.

Kirjalikes allikates pole kuni reformatsioonini 1539. aastal mingeid ülestähendusi hoonestatud ala kohta. 1580. aasta paiku ehitas aga eelmises osas mainitud mees, Oyndarfjørðurist pärit laevastikukangelane ja kaupmees Magnus Heinason sadama põhjaotsa mereröövlite vastu väikese kindluse Skansini. Skansinit ehitati pärast korduvalt ümber, selle 2004. aastal tehtud pildi (foto: Erik Christensen / Wikimedia) juures on kirjas, et siin näha üldkuju on kindlusel aastast 1790. Hiljem ehitati väikesi kindlustusi ka Tinganesile.

1584. aastal elas Tórshavnis 101 elanikku, kes jagunesid kolme laias laastus umbes ühesuurusesse rühma: esiteks talunikud, nende pereliikmed ja teenijad, teiseks kaupmehed ja valitsusametnikud ning lõpuks maata rahvas, kellel polnud õigupoolest midagi. Enamasti olid need maalt linna tööd otsima tulnud inimesed, keda rakendati siin ilma palgata, lihtsalt toidu ja riiete eest Skansinile valvama ning kes sõltusid suuresti talupidajate heatahtlikkusest.

Eriti raske aeg algas Fääridel 1655. aastal, kui Taani kuningas Frederik III (eluaastad 1609–1670; Taani ja Norra kuningas 1648. aastast kuni surmani) kinkis Fäärid oma lemmik-riigimehele Christoffer von Gabelile (1617–1672; allikas: Karel van Mander III / Wikimedia). Aastail 1655–1709 kehtinud perekond von Gabel võimu aeg, Gablatíðin, on kõige mustem peatükk Tórshavni ajaloos. Gabelite kaubandusmonopol ei vastanud mingilgi moel fäärlaste vajadustele. Maainimesed tõid oma tooted linna ja pidid neid müüma hinnaga, mille Gabelid ette kirjutasid. Samal ajal oli importkaup napp ja kallis. Ebaõiglus valitses kõikjal, palju oli kaebusi ka näiteks kohtutäiturite töö kohta. Kui Gabelid tahtsid kasutada Skansini edasisel kindlustamisel kohaliku rahva näol tasuta tööjõudu, puhkes midagi mässulaadset. Kõigele krooniks põles 1673. aastal enamik maju maani maha, alles oli jäänud vaid kaks laohoonet; tulle jäid ka vanad fääri ürikud ja ka Gabeli dokumentatsioon. 1677 ründasid linna prantsuse piraadid.

Gabeli-aegsest elust Fääridel saab võimsa paksudes mustades värvides pildi William Heineseni romaanist „Hea lootus“, mis 2002. aasta ilmus Põhjamaade romaani sarjas ka eesti keeles. Romaani üks allikaid on olnud Tórshavni koguduse taanlasest pastori Lucas Debesi päevik, aga kahtlemata on tegemist siiski mitte läbinisti ajalootruu, vaid ikkagi ilukirjandusliku teosega. Näiteks eelmises lõigus mainitud tulekahi leiab romaanis aset 1670. aasta mais. Fääridel käinu jaoks on veidi häiriv ja eksitav taanipäraste kohanimede kasutus romaanis, aga igal juhul on see talle väga hariv lugemine.

Olukord paranes tublisti, kui kaubandusmonopol läks Taani kuningakoja kätte: nüüd toodi Kopenhaagenist Tórshavni kaupa kolm korda aastas. Paraku tabasid linna rõuged, mis tapsid suure jao elanikkonda: umbes 300 inimesest suri 250. Siiski hakkas Tórshavnist 18. sajandi teisel poolel kujunema korralik väikelinn. Seda suuresti tänu kaubandusmonopoli eest vastutanud Taani kaupmehele Niels Rybergile (1725–1804, allikas: Ludvig Fehr (1774 – pärast 1824), Royal Library, Copenhagen, Denmark / Wikimedia). Alates 1786. aastast tohtis ta 20 aastat arendada äri tollimata kaupadega, esmajoones toimus see Inglismaaga. Inglise-Prantsuse konflikt pakkus selleks võimalusi ja Tórshavni laod olid kaupu pungil täis. Ryberg oli ka esimene, kes püüdis kasumit teenida kalapüügilt, millest hiljem ju saigi saarestiku majanduse tähtsaim ala. Ta katsetas nii soolatud tursa kui ka heeringaga, aga esialgu see äri mingit edu ei toonud.

Väidetavasti on sellel 1987. aastal Kopenhaagenis toimunud üleilmse filateelianäituse Hafnia’87 puhul Fääridel ilmunud margiplokil Christian Rosenmeyer akvarell aastast 1782. Pildil tundub olema ka üks kõrge torniga hoone, aga Tórshavni katedraal ehitati veidi hiljem, 1788 (ja ehitati osaliselt ümber 1865). Ju siis on see torniga hoone akvarellil katedraali eelkäija, vanem kirik.

Napoleoni sõdade (1807–1814) ajal aset leidnud nn kahuripaatide sõja (Gunboat War) ajal, kus vastamisi olid Taani ja Norra ning Briti laevastik, hõivas briti ristleja Clio 1808. aasta 30. märtsil Skansini; see alistus ühegi lasuta. Britid rikkusid kindluse suuremad kahurid ja võtsid väiksemad relvad kaasa. Veidi hiljem hõivas kaitsetu linna Saksa kaaperlaev Baron von Hompesch ja võttis kaasa Taani kuningliku monopoli varad.

Tórshavn 1839. aastal (allikas: Barthélemy Lauvergne – faroestamps.fo, Voyages de la Commision scientifique de Nord: en Scandinavie, en Laponie, au Spitzberg et aux Feroe, pendant les années 1838, 1839 et 1849, sur la corvette La Recherche / Wikimedia).

1856. aastal lõppes Taani monopol ja Fääridel sai hakata vabalt kauplema. Saarte avanemine maailmale tõi suuri muutusi majanduses ning saarestiku keskuses Tórshavnis. Linnarahvas sai rentida põllumaad ja selle hiljem soovi korral päriseks osta. Oma väikestel maalappidel said inimesed nüüd pidada lehmi ja lambaid.

Tórshavn 1864. aastal, ülal vasakul on parlamendihoone Løgting (allikas: Føroya Løgting (http://www.logting.fo9 / Wikimedia). Løgting hakkas oma praegusel asukohal tegutsema 1856. aastal.

1866. aastal asutati Tórshavni kommuun ja moodustati linnanõukogu. Fääride pealinn oli Tórshavn olnud sisuliselt algusest peale, aga nüüd sai selle tiitli ka ametlikult.

Tórshavn aastail 1888/1889 (foto: Nasjonalbiblioteket / Wikimedia). Pildi on teinud keegi neist norralastest, kes osales Fridtjof Nanseni juhtimisel viiekesi ette võetud 42-päevasel suusaretkel läbi Gröönimaa.

Tórshavni kaart 1902. aastast (allikas: http://runeberg.org/trap/3-5/0889.html / Wikimedia). Nii sellelt kaardilt kui ka eelmiselt fotolt on näha, kui vähe toonane linn ulatus kaugemale Tinganesist. Kirik ehitati 18. sajandi lõpul ju tegelikult juba enamvähem linnast välja või selle põhjaserva – ja ega rohkem kui sada aastat väga palju lisa ole toonud. Linna elanike arvuks märgib saksakeelne Vikipeedia 1801. aastal 554, 1854 umbes 900 ja 1900 1656.

1909. aastal sai Tórshavn samasuguse kaubalinna staatuse nagu oli teistel Taani kaubalinnadel.

1927 rajati moodne sadam ja ehitati vägev kivikai, mis muutis Tórshavni tõeliseks meresadamaks ja tegi võimalikuks ka suuremate laevade sildumise.

II maailmasõja ajal, kui britid okupeerisid Fääri saared, oli Skansin briti kuningliku laevastiku üksuse peakorter ja sinna paigutati kuningliku laeva HMS Furious kaks 5,5-tollist kahurit. Üks neist on sel 2015. aasta pildil.

1974. ja 1978. aastal liideti linnapiirkonnaga naabrid, Hvítanes ja Hoyvík. Hiljem liitus Tórshavni kommuuniga mitu endist väiksemat kommuuni: 1978 Kaldbak, 1997 Argir, 2001 Kollafjørður ja lõpuks 2005 Kirkjubøur, Hestur ja Nólsoy.

Tórshavn aastal 1899: Bringsnagøta tänav (allikas: Generalstabens topografiske Afdeling – http://www.matrikul.fo/gs/a0611.htm / Wikimedia).

Linna (alates 1975 kommuuni) elanikkonna kasvu kohta võtan arvud taas saksakeelsest Vikipeediast: 1900 1656, 1925 2896, 1950 5607, 1975 11 329, 1980 12 641, 1985 13 507, 1990 14 689, 1995 13 781, 2000 17 777, 2005 19 806 ja 2015 20 227.

Kohalik rahvas ütleb linna nime enamasti lühemalt: Havn või Havnin. Kunagi tikuti väitma. et Tórshavn on maailma väikseim pealinn või vähemalt väikseim rahvuspealinn; õige pole kumbki: isegi Euroopas on neli tillemat – Valletta, Vaduz, San Marino ja Vatikan ning olgu kuidas on teistega, aga maltalased on ju kindlasti omaette rahvus. Olen leidnud ühe maailma väikseimate pealinnade nimekirja, kus Tórshavn on üheksas.

Väiksusele vaatamata on linnas kõik vajalik olemas: kõik õppeasutuste astmed kuni ülikoolini välja, vägev spordikompleks, haigla ja muud tervishoiuasutused, vanurite päevakeskused ja hooldekodud. Kõige kaasaegsele linnale omase kõrval on aga ka rohkesti elavaid mälestisi minevikust.

Saksakeelne Vikipeedia lisab, et fääride tuntuim kirjanik William Heinesen on Tórshavni naljatades nimetanud ka “Maailma nabaks”. Linna tuntuim moto on Tann deiliga Havn, mis sellesama saksakeelne Vikipeedia kinnitusel tähendab Ilus Thori sadam; olemas on ka sama pealkirjaga laul.

Linnale moodustavad tausta kahe mäe nõlvad: enne juba mainitud Húsareyn (347 m, pildil taga paremal) loodes ja Kirkjubøreyn (350 m, vasakul) edelas. Pilt (2016) on tehtud Skansini kesklinnapoolselt servalt; sinine hoone ees vasakul on sadamahoone ja bussijaam, punane majade rühm pildi keskel Tinganes.

Kuidas linn nende nõlvade ja ookeani vahele on mahtunud, saab vaadata kaardilt (allikas: Anker Eli Petersen – Faroestamps.fo / Wikimedia). Seda skeemi tasub kindlasti võrrelda veidi varem näha olnud 1902. aasta omaga – näiteks mis moel on teisenenud sadama piirkond ja muidugi kuidas linn üldse on kasvanud.

Enne ajaloojuttu vihjasin, et edasi läheme öömajakohta. Teengi siis nii, et kirjutan nii “meie” hotellidest kui ka mõnedest teistest majutuspaikadest, alustades muidugi kõige uhkematest.

Kui oma 2003. aasta käigu järel kirjutasin reisikirjas ja küllap rääkisin ka raadios, et ega Fäärid turismiks eriti valmis ole – pole küllalt ei majutus- ega söömiskohti –, siis vähemalt Bradti reisijuhi hinnangul on olukord suuresti muutunud ja juurde on tulnud just odavamat sorti öömajasid. Tuleb uskuda või siis vähemalt öelda, et ei kinnita ega lükka ümber, sest kahel järgmisel reisil polnud ju vaja endal nende probleemidega pead vaevata.

Seesama Bradti reisijuht kinnitab, et kalleid (2-kohaline tuba suvehooajal üle 1000 dkk) on kokku kolm. Linna kõige esinduslikumast hotellist nimega Føroyar oli juba juttu: et isiklikke kogemusi mul pole, aga väidetavasti on see linna uhkeim, ent sobib pigem neile, kes tulevad hotelli mingi sõidukiga – all-linnast mööda mäkke tõusvat teed pool tundi vantsida on eriti väike rõõm Fääridel nii tavalise vihma ja tuulega. Aga hotellis on väidetavasti ööbinud lausa Bill Clinton ise ning toad 117 ja 118 on pärast tema 2007. aasta visiiti kuulutatud Clintoni sviidiks.

Teine 4-tärnihotell on Hafnia (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2008), mida on lausa võimatu mitte tähele panna. Võiks arvata, et nimi tuleneb sõnast havn, sadam – on ta ju otse sadama kõrval – ja eks ta tulenegi, aga pigem peetakse silmas siiski linna lühi- või hellitusnime Havn(in).

Hotell on ehitatud 1950. aastal ja avatud 1. novembril 1951 ning selles on 102 voodikohta. Suure plussi konkurendi Føroyari ees annab asukoht absoluutselt linna keskel. Kiidetud on ka selle hotelli kööki: et on nii rahvusvaheline ehk taani-prantsuse kui ka rahvuslik menüü. Hotell on taani kirjaniku Lisbeth Nebelongi (sündinud 1955) esikromaani Når engle spiller Mozart (“Kui inglid mängivad Mozarti”) tegevuskoht; romaan on inspireeritud kirjaniku enda lapsepõlvest.

Kolmas selle kategooria hotell Tórshavn (foto 2015. aastast) jääb kogemata fotole, kui pildistan väikest Vágsbotni väljakut, mille keskel rahvuskangelase Nólsoy Pálli mälestussambas (vt 2. Fääride postitust): hotell on taustal paremat kätt asuv suurem hoone, majas on ka restoran Hvonn; väheldane punane maja hotellist vasakul, teisel pool Tórsgotat, on Miðlahúsið, kus tegutseb ajalehe Sosialurin toimetus ja raadiojaam Rás2. Seegi hotell on enamvähem ookeani ääres, Hafnia suhtes teisel pool Tinganesi neeme, selle lääneküljel, ning merevaatega toad on teistest umbes 200 dkk kallimad. 3-tärnihotellis on 43 tuba.

Kõrge ja keskmise hinnaklassiga hotelle (vastavalt 750–1000 ja 500–750 dkk) on Bradti reisijuht üles lugenud kokku viis, neist kolmes olen ööbinud ja üht lähedalt näinud ning viiendast, nelja korteriga Berg Apartment’ist ilmselt kõrvalt mööda käinud.

Selle postitusterea 3. osas kirjeldasin üsna põhjalikult 2003. aasta reisi algust kahe lennuki ja bussiga – ja viimane lause ses kirjelduses oli Võtame kohe takso ja sõidame oma külalistemajja, Undir Fjallisse.

Külalistemaja Undir Fjalli, paistab, on siiani alles, igatahes Bradti reisiraamatus on ta sees, ja mind üllatab, et on kantud keskmise hinnaklassiga hotellide hulka: tegemist on tegelikult ju kutsekooli ühiselamuga, mida suvel kasutatakse hotellina. Mu 2003. aasta digifotol on näha, et kahest korpusest, Marknagilsvegur 15 ja 17, koosneva hotelli naaber on suur lasteaed. Praegune hotelli aadress on Marknagilsvegur 75.

Ma ei julge öelda, et Undir Fjalli on tegelikult terve linnaosa, pigem vast kvartali nimi. Tegin enne nähtud Tórshavni kaardist väljalõike, siin on see rajoon pildi vasakus servas kenasti näha.

Olen enne reisi reklaamilt seda kolmekorruselist hoonet näinud ja kui taksoga lähemale jõuame, tunnen ta juba eemalt ära …(Jaanuse foto skänn: kui selle osa juurde jõuan, leian, et mul on hädasti vaja ka reisikaaslase Jaanuse fotosid. Otsin ta Facebooki kaudu üle hulga aja üles ja minu rõõmuks on ta kohe valmis oma reisialbumit skaneerima. Albumis on ka minu fotosid, nii saan neistki paremad skännid kui Photopointis tehtud. Jaanuse fotosid eristab all paremas nurgas näha kuupäev).

Takso toob meid hoopis ühekorruselise maja juurde: Fääridel tavapärane lugu, et mäenõlval on majadel ühel pool üks-kaks korrust rohkem (2003 skänn).

Oleme vist pigem maal kui linnas. Sel fotol seisab tagumise maja juures parajasti hobune; Tórshavni kesklinnas neid ikka naljalt jalutamas ei näe.

Ja hommikuti äratab meid aedades askeldavate Fääri rahvuslindude meriskite kile hääl (2 x digifoto).

Aga maju on siin nõlva all (undir fjalli tähendabki “mäe all”) omajagu (2003. aasta foto skänn).

Maja seest pole mul paraku ühtegi fotot, aga eks ma siis tsiteeri katkeid reisimärkmikust. Majast leiame eest täieliku tühjuse, ehkki uksel on ka silt Reception. Söögisaalis pole just eeskujulikem kord; ühe elutoa uks on pärani ja see on korras. Jaanus viskab nalja, et “kolime sisse”. Mõningase nõutuse järel lähen kõrvalmajja otsima ja leian sealt tumedajuukselise ja -silmse kena neiu, kes tube koristab (hiljem selgub, et see on külalistemaja bossi Willi Olseni rumeenlannast naise õde). Tüdruk räägib mitte eriti head, aga püüdlikku inglise keelt ja ütleb, et ei tea, kus peremees on, aga näitab meile toa nr 209 kätte. Tuba on normaalne – kaheinimesevoodi ja lai kušett, dušiga kemps, suur laud ja toolid. Hõivan kušeti, pean ainult pärast käima tüdruku käest linu küsimas. Söögisaalis on ka telekas.

Vaat sellises toas elame järgmised viis ööd ja maksame selle eest 2450 dkk.

Enne, kui sel esimesel päeval lahkume, ilmub välja ka mainitud peremees Willi Olsen, noor, väga suhtlusaldis ja abivalmis mees, küsib kaks korda, kas eestlased on soomlastega sugulased, toob peotäie buklette, annab hulga nõuandeid, kuhu minna ja mida vaadata ja juhatab lõpuks kätte ka otsetee linna, olles enne küll õpetanud, et minge parem liinibussiga nr 1, ükskõik, kummale poole: ikka jõuab kesklinna välja. Unustamata lisada, et linnaliinibussid on punased. Meie otsustame siiski jalamineku kasuks ja bussi kasutamegi vist ainult ühel korral. Sel ajal maksis sõit Tórshavni linnaliinibussis 10dkk, nüüd on tasuta.

Meist veidi allpool on kaks suurt maja: üks on tavaline betoonristtahukas, teine aga päris põnev punane ehitis. Hiljem saame teada, et esimene neist on ühiselamu, teine –– mingi kool, võib-olla kutsekool. Guugeldustega jõuan arvamisele, et sellest ühiselamust on praeguseks saanud vist ka ainult suviti töötav külalistemaja Marknagil (Janusargøta 1).

2013. aastal satun veebist lugema, et see koht muutub suuresti: rajatakse Marknagili hariduskeskust, kuhu “sünergia otsinguil” koondatakse kolm kooli: Fääride gümnaasium, Tórshavni tehnikakolledž ja Fääride ärikolledž. Büroo BIG projekteeritud 19 200-ruutmeetrises hoones hakkab õppima üle 1200 õpilase ja õpetama 300 õpetajat. Muidugi saab sellest saarestiku ajaloo suurim õppehoone (allikas: http://www.archdaily.com/).

Võimalik, et praeguseks on koolihoone juba valmis, sest kui 2016. aastal oleme teel Tórshavnist lõunasse, et minna kiirpaadisõidule, saan bussiaknast sellise pildi. Tunnen ära nii 2003. aastast tuttava koolimaja kui ka pildilt nähtud õppehoone ehituse, mis on jõudnud juba üsna kõrgele – ja töö käib täie hooga.

Aga edasi on 2003. aasta linnamineku algus iseenesest üsna naljakas: koolimajast allapoole läheb tõeline “kitserada”, mille kõrval vuliseb Fääridele nii iseloomulik ojake. Läheb tegelikult ka asfalttee ja alguses valimegi muidugi selle, ent see viib paraku tupikusse. Minna on tegelikult mõnus – allamäge ju; õhtul tagasi vantsida pole pooltki nii tore…

Peagi jõuame asfaldile: esmalt tänavale nimega Perskonugøta ja sellelt pöörame juba üsna suurele Landavegur’ile, mis läheb kesklinna välja. Teen siin ka oma esimesed kaks digifotot Fääridel (nagu 3. postituses kirjutasin, olin toona verivärske digiaparaadi omanik ja mulle üliomase konservatiivsuse tõttu selle suhtes üpris skeptiline – äärmiselt asjatult ja kahetsusväärselt…): murukatusega hooned tunduvad alguses ju nii eksootilised; …

… ent üks maja on tõepoolest väga eriline. Ilmselt on tegemist lihtsalt elumajaga. 2016. aasta giidi kinnitusel on see gröönlaste ehitatud.

Mis vast neilt fotodelt ka silma hakkab, on üsna priske udu. Kui kesklinna hakkame jõudma, muutub see siiski veidi hõredamaks.

Linna ja tagasi kõndides möödume ikka ka küllap terve linna kõige iseäralikumast ehitisest: pirakast, 1975. aastal pühitsetud Läänekirikust (Vesturkirkjan). Kahe järgmise reisi ajal ma selle pühakoja juurde ei satugi, aga jätan temast kirjutamise siiski edaspidiseks. Teeäärne oja läheb kiriku juures tee alt läbi; olen reisipäevikusse kirjutanud: Panen tähele, et oja oli eile hoopis tormakam kui täna – oluline on ilmselt see, kui palju sajab mägedes (ja nende ridade kirjutamise päeval, kuival laupäeval, oli ta lausa malbe!). Möödume ka toredate kas pooppuude või mõnesse teise perekonna Sorbus liiki kuuluvate võimsate puudega vanast kalmistust, aga sellestki edaspidi.

Panen sest meie esimesest käigust siia veel kaks fotot: sellist pilti pole hiljem näinud ja pealegi valetasin 3. osas, et ma ei teinud sadamas seisnud Smyril Line’i uhiuuest mootorlaevast Norröna pilti – nüüd leian, et tegin ikka küll, …

…rohkete laevalepääsu oodanud autode seas nähtud Fääride kohta tavatu džiipide hulk ei jäta kahtlust, et laev läheb Islandile. Võimalik küll, et ka Fääridel on kohti, kus selline sõiduk vajalikuks osutub, aga mina pole sellistesse sattunud ega neist kuulnud (3 x 2013 skännid).

2015. aastal pesitseb “teine Eesti” niigi üsna kitsukese Dr. Jakobsens gøta kurviga ja eriti kitsas lõigus; …

… kaardilõikelt leiab tänava vasakust ülemisest nurgast.

Dr. Jakobsen, kelle nime tänav kannab, on ilmselt Jakob (Jákup) Jakobsen (1864–1918), Fääri lingvist ja kirjandusteadlane, esimene doktorikraadi saanud fäärlane. Huvitavam on ehk see, et Jakobseni raamatuköitjast isa Hans Nicolai Jacobsen asutas raamatukaupluse H. N. Jacobsens Bókahandil. Esialgu tegutses see vanalinnas, toonasel peatänaval Gonginil. Aga 1918 kolis vana Jakobsen kaupluse turuplatsile, Vaglið’le, peatänava Niels Finsens gøta algusesse. Selles majas käib tänapäeval enamvähem iga Tórshavni sattuv turist, meie muidugi ka: seal tegutseb turismiinfopunkt ja tänini ka sama raamatukauplus, linna ja kogu Fääride vanim.

H. N. Jacobsen oli üks neist, kes korraldasid 1888. aastal Tórshavnis avaliku kogunemise, et “kaitsta ja säilitada fääri keelt ja traditsioone”. Seda sündmust peetakse rahvusliku liikumise algushetkeks.

Need, kes maksavad 50 eurot rohkem (nii ka meie), on öömajal hotellis Havn, kus kokku olevat 20 2-inimesetuba; katusekorrusel on kaks parimat, teistest natuke suuremat ja rõdult avaneva suurepärase vaatega.

Tänav on sel kohal nii kitsas, et ega hotelli fassaadi päris otse pildistada ei õnnestu. Aga eks sellised need Tórshavni tänavad olegi. Luusime siin ümbruses ka omajagu ringi ja muidugi klõpsin ka rohkesti pilte, nii et mõnes järgmises osas tuleb neid veel ja veel.

50 eurot odavama hinnaga on öömaja otse Havni taga või kõrval – oleneb vaatekohast – kollases külalistemajas Bládýpi, kus tosin 2-kohalist tuba.

Bládýpi alumisel korrusel on ruum, kus nii hotelli kui ka külalistemaja rahvas hommikust sööb.

Ruum on kitsuke, seepärast oleme jaotatud rühmadesse, et ei läheks trügimiseks. Esimesel reisipäeval, kui läheme pärast hommikuks lükatud kohalelendu kohe ringsõidule, ootavad õhtul meid just selles ruumis ka eraldi sõidukiga lennujaamast kohale toodud kotid-kohvrid.

Kel isu suurem, kui võõrastemaja pakkuda suudab, ei pea kaugele minema: sel otse Bládýpi eest või Havni tagant tehtud fotol vasakut kätt näha poes, mille ees kaks väga paljast daami, ei müüda sugugi mitte ainult lilli, vaid ka toitu.

Toad on Havnis suhteliselt spartalikud, meenutades Lääne-Euroopas maanteede äärde seatud konteinerhotelle, aga kõik vajalik on olemas. Pealegi oleme siin ju ainult kaks ööd.

Vaade aknast pole ilmselt kaugeltki nii uhke kui katusekorruselt lubatu, aga laseb vaadata küll ja lisaks ka ilmavaatlusi teha: kui kolmandal reisihommikul on naabersaare Nólsoy kõrgem osa peaaegu üleni näha, …

… siis teisel kaob ta täiesti ära ja vahepeal on ka poolelt teelt paistev katedraali torn udusse peitu mähitud. Muide, suur punane hoone pildi vasakus pooles on enne põgusalt kirjeldatud hotell Tórshavn.

Ja lõpuks siis meie 2016. aasta võõrastemaja. See on üsna ookeani servas kulgeva tänava Yviri við Strond ääres asuv Hotel Streym, mõnekümne sammu kaugusel Skansinist, vanast kindlusest.

Tube on hotellis 36, voodikohti 48. Meie Reinuga saame toa nr 215 teise korruse pika ja kitsa koridori lõpus.

Tuba on tore, omajagu avaram kui eelmise aasta oma Havnis.

Tore on ka kiri meie ukse kõrval.

Selliseid kirju on hotellis rohkesti, mõni ka vajaliku teabega, aga ikka naljaga pooleks.

Pildistan neid entusiastlikult …

… ja veel paar panen näitena ka siia.

Hotelli söögisaal on esimesel korrusel ja pakub ainult hommikusööki, päeval ja õhtul siin restoran ei tegutse, aga kohe kõrvalmajas on hiina restoran ja vanalinn oma rohkete pubide, baaride ja restoranidega asub väikese jalutuskäigu kaugusel.