Minu Fäärid, XII. Eysturoy: Funningur ja Oyndarfjørður

Kui eelmisest peatuskohast Gjógvist on mul enda tehtud pilte hästi palju, siis selle jutulõigu kohtade kohta ei saa ma sama öelda. Mõlemas olen olnud üldse ühe korra, Funninguris küll õige tükk aega, aga paraku oma esimese, 2003. aasta reisi ajal, mil olin väga kitsi pilte tegema, Oyndarfjørðuris päris põgusalt ja üpris sandi ilmaga. Ometi on mõlemas kohas mõndagi, millest kirjutada. Ja paari muud selle kandi paika püüan ka esitleda.

Et kohtade omavaheline asend paremini silma ees oleks, panen siia jälle üle-eelmise postituse jaoks tehtud kaardilõike (kaardi allikas: Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia). Siit on hästi näha, et teekond Gjógvist Funningurisse on üsna lühike, aga väga „sakiline“. Mõni ime: tuleb ju jälle ronida üle kuru, mille kõrgust peaks olema kolmesaja meetri kandis, ning siis laskuda päris fjordi äärde välja, veel tüki maad madalamale kui Gjógvist lahkudes.

Kahe küla vahe on kaheksa kilomeetrit; bussisõit võtab aega kusagil veerand tunni ringis, sõiduautoga laskumisest leian youtube’ist video, kus on peal neli-viis viimast kilomeetrit neist kaheksast – ja see sõit vältab kaheksa ja pool minutit.

Mul on sõit enda jaoks dokumenteeritud kahel pildireal: 1. juulist 2015 läbi bussi vasakpoolse akna ja 23. juulist 2016 põhiliselt läbi esiakna, millel kohati küll päris tugev bussijuhi, valges pluusis Anni peegeldus. Teen neist üsna ohtra valiku ja püüan pildid panna õigesse järjekorda, aga pole surmkindel, et see tõesti ka täiesti täpselt välja kukub.

Gjógvist väljasõidul oleme mõnda aega veel kitsukese Dála jõe laias orus – päris hämmastav, kui laia süvendi praegu õige tilluke nire teinud on! – ja liigume alul mõnda aega ülesmäge. Juuli alguses pole heina veel niidetud, aga kuivatusalused on saagi ootel (2015).

Hakkame laskuma. Asjaolu, mis väikeselt kaardilt sugugi silma ei paista, on see, et tegelikult pole teelõik, mida mööda vastupidises suunas Eiðist Gjógvisse sõitsime, s.o enne teeristi, sugugi sirge: sealgi tuleb läbida paar vägevat kurvi, esmalt vasakule (otse ees on näha lõiguke edasisest teest Eiðisse), ...

... siis paremale.

Samas kurvis hakkab paistma Funnings-

fjørður (ja taga fjordi vastaskalda mäed) (3 x 2016)...

... ning mäest voolab alla järjekordne jõeke või oja. Otse ees kõrguv mägi peaks olema Húsafjall (697 m) (2015).

 Järgneb üsna pikk suhteliselt tasane, väikese languse, hiljem tõusuga sirge, mis lõpeb pika lauge kurviga vasakule; viimase järel tuleb samasugune lauge kurv paremale (2016).

Sellelt sirgelt hakkavad paistma serpentiintee keskmised kurvid, veidi ka Funningur ja sissesõidutee külla.

Teeserva pannakse vist parajasti kaablit.

 Peagi on tervenisti näha kogu Funninguri küla ...

... ja maantee kaks alumist kurvi.

Sirge lõpus ilmuvad nähtavale serpentiini keskmised kurvid (5 x 2015).

Samad kaks järsku kurvi hiljem madalamalt vaadatuna.

Org avaneb laiemalt ...

 ... ja tee hargneb: ülemine haru läheb otse edasi Eiði poole, vasakule alla pöörab maantee Funningsfjørðuri fjordi äärde. Järgmine suurem küla pärast Funninguri selle tee ääres kannab fjordiga sama nime: Funningsfjørður (3 x 2016).

Ilmselt kusagil umbes siin tegime põgusa peatuse ka 2003. aasta reisi ajal ...

... ja vaatasime Funninguri küla (2 x negatiivi skännid).

Pöörame alumisele teele; seegi, nagu viit kinnitab, on „varsakabjatee“ (Sóljuleiðir), kirjutasin neist põgusalt seeria seitsmendas postituses. Tee nimi on ka viidalt näha: Funningleið (2016).

Pärast pööret on teeservas parajasti nii palju ruumi, ...

... et teha väike pildistus-
peatus.

Fjordi kohale on sõudnud madalad pilved.

 Nõlva on veed uuristanud mõnegi voolusängi; võimalik, et see jõeke siin kannab jälle suurelist nime Suurjõgi, Stórá. Igatahes öeldakse Funninguri poolitavat just sellise nimega vooluveekogu.

 2015. aastal ei pannud ma teede hargnemist sõidu ajal tähele. Vaatan peatuspaigas vahepeal ka nõlvast üles ja näen, et Gjógvi poolt läheneb pirakas kallur; natuke aega tagasi olime pidanud just teeremondi koha taga veidi ootama, kuni suured masinad manööverdasid. Nüüd jõuan juba mõelda, et peaksin kaaslasi hoiatama: auto tuleb. Aga enne jõuan oma üllatuseks näha, et kastiga mürakas sõidab seal üleval edasi; nii saan ka teede hargnemisest teada...

Suumitud fotolt saaks juba Funninguri majad kokku lugeda. Eemal fjordis on näha ka järjekordse kalakasvanduse sumpasid (6 x 2015).

Läbime veel kolm enne nähtud enamvähem 180-kraadilist kurvi; ühe lauge pöörde järel ...

... jõuame kurvi, mille taga tundus mõnelt varasemalt fotolt olema mingi must mütakas ja teerist.

Must mütakas osutub väikeseks tõrvatud majakeseks, selle kõrval on aga väravaga suletud väike (umb)teeharu (3 x 2016).

Siis veel üks juuksenõelakurv (äkki tohib inglise hairpin’i niiviisi ümber panna?? Paremat vastet ei tea…) – kokku on neid sel teelõigul kaheksa – ja olemegi Funninguriga enamvähem kohakuti; teeservas ka suur rändrahn ...

... ja põllulapike. Seegi küla on värvirõõmsalt kirev; ülemises otsas paistab mõlemalt fotolt mitu rida rohelise kattega aame: küllap jälle kalakasvandus.

Tee on jõudnud peaaegu fjordini. Funninguri sissesõit jääb mul paraku pildistamata, seepärast teen videost https://www.youtube.com/watch?v=b2pL2icK9tc kuvatõmmise. Sellelt youtube’i aadressilt saab sõidu ühes tükis üle vaadata; ka selle video salvestussõidu ajal on ühes kohas käsil olnud tee laiendamine – mis on sellistes oludes muidugi väga suur ja tõsine töö.

Nagu selle postituse alguses mainisin, olen Funninguris (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2011) käinud üldse ühe korra, 2003. aasta reisi ajal. Reisipäevikus on sellest käigust vaid väike ülestähendus:

Seal võtab Sámal nõuks autot pesta ja mingit naist taga otsida, kelle maja katuse vastu ta eelmisel nädalal oma bussi oli lõhkunud – ja ajab üldse järjest rohkem oma asju, kui tegeleb meiega. Meie oleme rohkem omapäi ja vahime kailt, kui ilus, selge ja puhas vesi siin ookeanis on. Ennelõunal väga lobisemisalti giidi kummalist meeleolumuutust pärastlõunal olen märkmetes maininud paaris teiseski kohas.

Aga jah: peaaegu kõik, mis siia Funninguri kohta kirja panen, on päris internetiallikatest.

Funninguri, taanipäraselt Fundingi nimi on pärit sõnast fund, „leidma“ või „avastama“: pärimuse kohaselt on see esimene asustatud paik Fääridel ja esimene siia jõudnud viiking olnud Grímur Kamban. Lugu on küll väheke segane, sest väidetavasti oli ta saabunud 825. aasta paiku, põgenedes Norra kuninga Harald Kaunisjuukse (Haraldur Hárfagri) valitsuse ajal, ent Harald oli tegelikult võimul ju hiljem, umbes aastast 872 kuni 930.

Niiviisi näeb Grímur Kamban välja Fääride 2004. aastal ilmunud kümnemargise väikepoogna (kujundaja kunstnik Anker Eli Petersen) ühel margil. Seeria on pühendatud fääri poeedi Janus Djurhuusi (1881–1948) poeemide tsüklile Yrkingar (1914).

Ega Grímurist suurt midagi teada ole, nimi Kamban arvatakse viitavat pigem päritolule Iirimaalt, Hebriididelt või Mani saarelt; vabalt võis mees olla ka hoopis üks esimestest Norrast pärit, iiri munkade ristitud kristlastest. Küll on ikka saagadest teada väike lugu Grímuri lapselapsest Þórólfurist, kes saanud hüüdnime Smør (= või), kuna lükkas ümber Flóki Vilgerðarsoni ehk Ronga-Flóki (Hrafna-Flóki) teooria, et Island koosneb jääst – sellest tuletas Flóki ka saare nime, Jäämaa. Þórólfur väitnud nimelt, et Islandil tilkuvat igalt rohuliblelt võid. Ütlen täpsustuseks juurde, et ronkade abiga navigeerinud Flókit peavad legendid esimeseks Islandile saabunud ja Läänefjordides talve veetnud viikingiks.

Funninguri uhke asukoha kohta leian kõige parema foto kõiki Fääride külasid tutvustavast portaalist http://faroeislands.dk. Küla kohal kõrguv mägi pole miski muu kui meile hästi tuttav Slættaratindur (foto: Jon Fossa / http://faroeislands.dk/pages/FunningurIndex.htm). Fääride kõrgeima mäe 880 meetrini küündiv tipp külast siiski kätte ei paista.

Basaltsel aluspinnal paiknevasse orgu on vooluveed aegade jooksul kandunud pehmemaid setteid ja nii on tekkinud ainus koht Funningsfjørðuri nimelise fjordi läänekaldal, kuhu oli võimalik rajada asundus.

Üks talvine pilt Funningurist ja Slættaratindurist ka (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia, 2010). Slættaratindur on küla lääneküljes. Sellel ja järgmiselgi fotol on kenasti näha nõlva keskel kulgev maantee.

Funninguri ümber on veel mitu mäge. Sellel fotol on vasakul Slaettaratindur ja paremal saarestiku kõrguselt teine mägi Gráfelli (856m) (foto: Mulder1982 at the English Wikipedia / Wikimedia), ...

... sellel aga vasakul Middagsfjall (601 m) ja paremal Tyril (535 m); nende mägede teist külge nägime Gjógvist (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia, 2010). Läänekaares on veel Vaðhorn (727 m, Fääride kõrguselt 36.), lõunas aga Blámansfjall (792 m, Fääride 11. ja Eysturoy 4. mägi) ja selle madalam tipp Nón (504 m) ning Húsafjall (697 m, kõrguselt Fääride 49. tipp).

Ehkki küla on Fääride vanim, pole külas vanu ehitisi märgata (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia). Kui hoolega vaadata, hakkab silma küla poolitav jõgi Stórá, ...

... mis voolab mööda ka küla kiriku kõrvalt (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2003). Jõeke teeb kiriku ümber väikese kaare ning ka 1941. aastal sisse pühitsetud ja 1972 laiendatud kalmistu jääb teisele poole jõge. Kirik on üks küla kõige ookeanipoolsemaid ehitisi ja kohta, kus ta asub, nimetatakse Nidri í Holma, mis peaks tähendama „saare allservas“.

Minu ainus lähifoto Funningurist: ikka 2003. aasta negatiivi skänn. Kiriku on projekteerinud Syðrugøtas elanud Jákup Andreassen ja see pühitseti sisse 31. oktoobril 1847. Samasugune kirik sai samal aastal valmis ka Porkeris lõunapoolseimal saarel Suðuroyl. Need kaks öeldakse olevat selle stiilis – tõrvatud seinte, valge torni ja aknaraamidega ning mätaskatusega – Fääridele nii omastest puukirikutest kõige uuemad. Kokku on selliseid kirikuid Fääridel kümmekond. Nagu eelmises postituses kirjutasin, oli pühakoda kuni 1929. aastani ka Gjógvi koguduse kirik.

Lisan siia jälle kolm fotot Taani kirikute portaalist http://www.danske-kirker.dk. Kooriosa on muust löövist eraldatud uhke seinaga, millel kenad saeornamendid. Altaripilt 1850ndatest kujutab ristilöödut. Kroonlühtrid annetasid kirikule Gjógvi ja Funninguri elanikud. Meeste poolel on jumalakojas kümme, naiste poolel üheksa pingirida.

Kirikus on ka orel.

Kiriku vähemalt ajaloolises mõttes hinnalisim aare on 17. sajandist pärit ristilöödu kuju; kahjuks küll tublisti kannatada saanud – ilma käteta.

Küla elanike hulga kohta leian kaks arvu: enamasti pakutakse 51 (2015), saksakeelses Vikipeedias seisab aga 75 (2007). Kui mõlemad arvud on õiged, siis on siingi rahvaarv languses. Võimalike ühendusprobleemidega, nagu Gjógvi puhul arvasime, seda langust seletada ei saa, sest lõunakaarest piki Funningsfjørðuri läänekallast kulgev maantee 632 on aasta ringi sõidetav.

Just seda maanteed mööda sõidame meiegi edasi. Funningurist veidi lõuna pool tõmbub Funningsfjørður päris kitsaks; fjordi vastaskaldal kulgev tee on fotolt aimatav. Veel paremini hakkab silma saari moodustava „laavapiruka“ kihilisus. Ka see maantee on arusaadavalt arvatud „varsakabjateede“ kategooriasse.

Mõlemal pool on kaljunõlvad järsud ja fjordi lääneküljel pärast Funninguri mõne asula jaoks enam kohta pole. Idakaldal on üsna fjordi lõpus fjordiga sama nime kandev asula, mida olen mitu korda maininud; fjordi põhjapoolses, laiemas osas, põhjakaarde avanevas lahesopis Funninguri joonest pisut lõuna pool asub aga küla nimega Elduvík. Ma pole seda küla näinud, ammugi mitte seal käinud, aga natuke kirjutada ja pilte näidata võib ju ometi.

Mõndagi paistab külas olevat väga sarnane Funninguriga, aga koht on veel üksildasem ja vaiksem: mööduvat maanteed seal pole. Naabruses kerkivad kõrgeimad mäed on mõneti madalamad kui Funninguri-kandi tipud: lähim Skoratindur 529 m, eemal, Elduvíki ja Oyndarfjørðuri vahel paiknev Sandfelli 754 m (2 x foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia).

Kuigi Gjógvi ja Elduvíki vahekaugus on linnulennult ehk poolteist-kaks kilomeetrit, üks teisest kätte ei paista. Sarnane nii Gjógvi kui ka Funninguriga on ka see, et küla jagab kaheks jõeke ja sellegi jõekese nimi olevat Stórá. Taamal on fotol taas näha Kalsoy saar (foto: Jon Fossa / http://www.faroeislands.dk).

Küla kummaski pooles on väike paadisadam või slipp, nende taga paadikuurid.

Elduvík on kirjasõnas esimest korda mainitud nn koerakirjas (Hundabrævið), kusagilt aastate vahemikust 1350–1400 pärit dokumendis, kus juttu põhiliselt tõepoolest saarestiku koertest, aga mis on üksiti ainus allikas paljudele muudelegi ajaloofaktidele, seal hulgas on sinna kirjas pandud toona olemas olnud Fääride asulad. Muidugi võib Elduvík tegelikult olla hoopis vanem.

Sellegi külakese tüüpiline maja on maakivist vundamendi ja mustaks tõrvatud seintega, sageli mätaskatusega. Kaldale lähemal on paadikuure ja aitasid, elumajade vahel väikesi lautu, küüne, turbakuure, lihavinnutusmajakesi (kolm viimast fotot: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia).

Elduvíki kirik (foto: Torben Sorensen / http://www.faroeislands.dk) on üpris uus: sisse pühitsetud 14. oktoobril 1951, ent palvemaja oli külas juba keskajal.

Seegi kirik pole tavapäraselt lääne-ida-, vaid põhja-lõunasuunaline. Valgeks võõbatud kirik on puidust, peal on roheline tinakatus. Kui kiriku lääneküljel on kuus, ...

... siis idaküljel neli akent. Põhjakülje torn on ehitatud väikese etteastega seinast; sellel küljel on ka kiriku sissepääsuuks.

Kiriku lagi on kolmes järgus, nii see kui seinadki on värvitud helekollaseks. Kollased, pruunide väljadega on ka ühesuguse kaheksakandilise kujuga kantsel ja ristimisnõu alus.

Altariseina kaunistused olevat Fääri kirikutele iseloomulikud; altaripilt on taani kunstniku Carl Heinrich Blochi (1834–1890) maali „Issanda muutmine“ koopia.

Saali põhjaseinas on väike rõdu, ...

... selle all kiriku kirdenurgas väike orel.

Kiriku vana kell kaalub 135 kg ja on valatud 1951. aastal Aalborgis; 1967. aastal valmis Kopenhaageni firmas B. Løw & Søn uus kell.

Mälestustahvel kirikus meenutab kuut Elduvíki meest, kes jäid merre 8. veebruaril 1919.

Nagu Põhjamaades tavaline, on siingi lae all veesõiduki, antud juhul traditsioonilise fääride paadi mudel (viimased seitse fotot: http://www.danske-kirker.dk).

Sellel 1997. aasta mais välja antud Fääride margil on väike meremehike Marmennil. Margi kujunduse aluseks oleva illustratsiooni autor on üks kuulsaim fäärlane, kirjanik, kunstnik ja helilooja William Heinesen (1900–1991); temast on mul millalgi edaspidi kindlasti põhjust kirjutada.

Legendi kinnitusel on merepõhjas elav Marmennil üsna inimese moodi, aga väiksem ja väga pikkade sõrmedega. Tal on kombeks õrritada kalureid, näpates nende pandud kalapeibutisi või siis haakides nende püüniskonksud merepõhja, nii et nöörid katkevad.

Kord jäänud aga Marmennil ise pigisse: üritanud parajasti Elduvíki kaluri Anfinnur konksu merepõhja haakida, jäänud aga konksu otsa kinni. Kalamees tõmmanud pahareti paati ning mehed teinud tema kohal ristimärgi, mis muutnud mehikese taltsaks.

Edaspidi võetud Marmennil alati kalastusretkele kaasa, ainult et alati oli vaja pardale tõstetud tegelase kohal ristimärk teha. Nüüd said kalamehed kohe teada, kui paat oli jõudnud kalaparve kohale: Marmennil muutunud siis otsemaid aktiivseks ja hakanud itsitama, nii et meestel oli otsemaid mõtet püügiriistad merre lasta. Nii olnud Arnfinnil pikka aega suurepärane saak.

Kord läinud mehed merele aga halva ilma ja suure lainetusega ning unustanud ärevas olukorras ristimärgi tegemata. Nii nagu paat merel jõudis, lipsanud Marmennil üle parda merre ja kadunud igaveseks.

Lisan Elduvíki kohta veel seda, et siit lähtub kaks populaarset matkarada. Üks, hästi sissetallatud 7-kilomeetrine rada, viib lõunasse Funningsfjørðurisse – algul piki Stórá sängi kuni jõekese lätteni – rada võib seal kohati olla üsna soine – ja siis laskub järsult küla poole. Teine rada, Sniðgøta, on tegelikult endine kirikutee: kuni Elduvík sai oma pühakoja, tuli käia jumalateenistustel Oyndarfjørðuris. Rada algab küla idaservalt, Skoratinduri jalamilt, ja kulgeb piki rannakarniisi kuni kaljusse lõikuva lõhe, Kolbarargjógvini. Lõik ei nõua erilist füüsilist pingutust, küll aga kindlameelsust ja tasakaalu, kuna oma 50 m mere kohal kulgev karniis on väga kitsas. Siis tuleb keerata piki lõhe serva kagusse, kõndida 503 m kõrguse Oyndfjarðarfjalli mäe läänenõlvani ja laskuda sealt Oyndarfjørðurisse.

Elduvík olevat põnev koht ka sukeldujale: puhas ja sügav vesi ning rohke vee-elustik.

Kui nüüd aga meie reaalsele sõidule tagasi tulla, siis pärast Funninguri on fjordi lääneservas sõita seitse kilomeetrit. Julgelt paar kilomeetrit enne fjordi lõppu hakkab teisel kaldal paistma fjordiga sama nime kandev küla, Funningsfjørður. Näha on, et ega siingi ole mäed asulale kuigi palju ruumi jätnud, sestap on küla pikk ja kitsas.

Asula on üsna noor: esimesed majad olid siia ehitatud alles 1812. aastal. Praeguseks elanike arvuks on märgitud 50–60 ringis: see on isegi veidi üllatav, sest maju tundub olema üsna vähe (2 x 2015).

Veidi pärast fjordi lõppu on teerist, põhjakaarde läheb tee Elduvíkisse, külla, millest sai äsja üsna pikalt kirjutatud (2016).

Paremale pöörates saame sõita Eysturoy lõunaosasse või pöörata saare keskel tunnelisse, et sõita pealinna, või hoopis idakaarde nn põhjasaartele, seal hulgas saarestiku suuruselt teise linna Klaksvíkisse.

Sellel fotol on fjordi lõpp, Funningsfjørðuri küla ja mõlemat fjordi kallast pidi kulgevad teed kenasti peal. Parempoolne ehk idakalda tee suundub Elduvíkisse, vasak ehk läänepoolne viib meid sinna, kust just tulime: Slættaratinduri jalamile ja sealt edasi Sundini väina äärde.

Tundub, et mingid majad on ka Funningsfjørðuri küla vastas, teise kalda väikeses abajas. Kindlasti on seal näha kalakasvatuse sumpasid.

Mäetipud taustal võiksid olla Miðalfelli (654 m) ja Skerðingur (691 m) või siis Skerðingur ja Svartbakstindur (803); kinnitust ei ühele ega teisele variandile paraku mul pole.

Püüan leida andmeid ka kümne kilomeetri pikkuse fjordi sügavuse kohta, aga kahjuks ei leia. Kui vaadata, kui järsud on fjordi mõlemad kaldanõlvad, siis võib arvata, et sama järsud on need ka allpool ookeani pinda.

Aastail 1902–1913 oli Funningsfjørðuris norralase Conrad Evenseni asutatud vaalapüügijaam, alul ühe „Emma“ nimelise paadiga, 1909 osteti teine, „Funding“ juurde. 1909 oli Fääride vaalapüügi tippaasta: kokku toodeti 13 850 barrelit vaalaõli. 1912. aastal jaama laiendati, I maailmasõja ajal aga tegevus hääbus ja ei taastunud enam kunagi (kaks viimast fotot: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia).

Muul ja väike sadam külas on, aga taanikeelne Vikipeedia kirjutab, et suuremate laevade jaoks on ilmastik fjordil liiga sant, et siia mingit suuremat sadamat ehitada (foto: Jon Fossa / http://faroeislands.dk).

Küll on Funningsfjørður koht, kus jõuab Fääridele FARICE-1, Šotimaa ja Islandi vaheline veealune kaabel. Tervenisti islandlastest aktsionääridele kuuluv 1205 km pikkune fiiberkaabel avati 2004 ja on seni laitmatult töötanud. Kui alul oli FARICE-1 andmevoolu kiirus 720 Gbit/s, siis pärast 2013. aasta täiustusi kasvas see kiiruseni 11 Tbit/s.

Jätkame sõitu 2016. aasta vihmaseks läinud 23. juuli pärastlõunal. Neli minutit pärast Funningsfjørðuri teeristi olema järgmisel ristmikul. Pöörame siin vasakule, sõidame piki kurvikat jõeorgu 3 kilomeetrit ...

... ja teeme veel ühe vasakpöörde seekord õige järsu nurga all. Ei minu turismikaart ega ka paar korda viidatud Fääride „varsakabjateede“ (Sóljuleiðir) kaart võrgupaigas http://faroecamping.dk/ ei kinnita, et ka see tee siin nende hulka kuulub. Aga viidal on ometi rohelisel taustal kollane lill. Tee nimi Oyndarfjarðarleið näitab jälle korra juba räägitut: ka fääri sõnades võib käänamisel tüvehäälik muutuda, siin saab siis Oyndarfjørðurist Oyndarfjarðar.

Oyndarfjørðurissegi lähen esimest korda. Kirjutasin postituse alguses, kuidas meie 2003. aasta Eystoroy-retkel meie muidu innukas giid Sámal pärastlõunaks ära väsis või tüdines. Üks selle tüdimuse ilminguid oli ka see, et ta tegi ettepaneku Oyndarfjørðurisse mitte mina: On seal mingid kivid, ei midagi erilist, aga pikk sõit. Mida me muud teadsime teha, kui nõustuda... Seekord läheme vaatama just neid kive – ja pole see sõit teab mis pikk ühti.

Tee servaski on varsakabja-
märgid, ...

... tee ise aga kohati üpris käänuline.

Oyndarfjørðuri-nimelise fjordi ääres on peale selle põhjakaldal asuva fjordinimelise küla ka lõunakaldal paiknev Hellurnar/Hellur. Just siit tee sinna pöörabki.

Veidi pärast seda teeristi hakkab jälle paistma ookean. Ilm on üha nirum: nagu vihmast veel vähe oleks, on tekkinud ka paks udu, mis väljavaadet tublisti piirab.

Veidi on Oyndarfjørðuri küla buss peatub; tee servas on roheline pink, selle kõrval lillekorvid ...

... ja suunaviit, mis käsib minna kaldast alla. Sel pildil mu rühmakaaslasi vaadates ei jää mingit kahtlust, et ilm on üsna ebameeldiv – tuul ja vihm.

Kallas on üsna kõrge ...

... ja kaljune. Tagaplaanil on näha Oyndarfjørðuri sadama võimas muul.

Siinne vaatamisväärsus, Rinkusteinar / Rinkusteinarnir, ehk siis „Rokkivad kivid“, on ilmselgelt samast kivimist, mis kaldakaljud. Muidugi on rahnude kohta ka legend: polevat nad muud midagi, kui kaks piraadilaeva, mis olid just käinud röövretkel Fuglafjørðuris ja plaanisid nüüd tulla Oyndarfjørðuri kallale, aga mille kohalik valvas nõiamoor loitsuga kiviks muutis, nii et nüüd peavad nad siin nüüd igavesti edasi-tagasi loksuma.

Rada nende juurde on vihmaga üpris libe, nii et laskuda tuleb ettevaatlikult.

Kivide või kaljurahnude iseärasus on väidetavasti just nimelt see, et lained liigutavad neid edasi-tagasi. Selle kinnituseks on üks kivi „ketti pandud“: kord olevat ahel pingul, kord lõtv, mis siis näitabki, et kivid ei püsi paigal. Meie oleme kohal liiga lühikest aega, et seda märgata.

Udu on endiselt nii paks, et üle fjordi asuv Hellurnari küla on pigem aimata kui näha. Fjordis paistab olema ka üks suhteliselt suur paat; see võib vabalt olla kalakasvatuse teenindusalus.

Kuni 2011. aastani kandis Hellurnar nime Hellur. Asula olid 1849. aastal asutanud Lambist pärit inimesed. Kui veel 1985. aastal elas külas 43 inimest, siis 2015 ainult 13 (14 x 2016).

Sellele – ja Oyndarfjørðuri kiriku lähedusele – vaatamata on Hellurnaris väike kirikuke või kabel (Bønhúsið, foto: http://www.danske-kirker.dk). Kirik hakkas vanas koolimajas tegutsema 1923; praeguse täiesti kiriku nägu välimuse sai hoone 1994.

Mööda vana postiteed käib matkrada Hellurnarist kagusse Fuglafjørðurini.

Aga siis jälle kõikuvate kivide juurest teele tagasi. Oyndarfjørðurisse endasse otsustatakse minu kurvastuseks mitte minna: arvatakse, et kell on juba palju (ca 15.45), viimasele öömajale lennujaama juures aga tükk maad sõita.

Nii pean leppima sellega, et näen siit eemalt sadamat üsna soliidse muuliga ...

... ja küla kauget üldvaadet (3 x 2016).

Küla oleks aga kindlasti ülevaatamist väärt, seepärast otsin siis jälle portsu fotosid veebist. Oyndarfjørður on üks vanimaid Fääride asulaid: kirjalikud allikad kinnitavad, et 1300ndail küllaltki suur küla on kunagi varem olnud veel suurem. Suhteliselt suur on ta ka praegu, aga ilmselt jälle väheneva elanikkonnaga: 2005.–2007. aasta kohta leian arvud 160–180, 2015. aasta kohta aga kaks korda 139. Fääri keeles on Oyndarfjørðuri elanik oyndfirðingur, mitmuses oynfirðingar.

Küla nimi olevat tuletatud ühe mehe nimest. Küllap oli Oyvindur või islandipäraselt Eyvindur mõni siinne esmaasukas, aga kinnitust ma sellele ei leia. Tee külla oli ehitatud alles 1969, nii et enne seda maismaasõidukid siia ei pääsenud – umbes sama lugu, mis Gjógviga. Elduvíkist kirjutades oli juttu, et selle ja Oyndarfjørðuri vahel on jalgrada, natuke ehk ohtlik, aga kindlasti käidav.

Sellel fotol on kenasti näha, et üldvaates meenutab ka Oyndarfjørður mõndagi teist selle postituses kirjeldatud küla: asulaga sama nime kandva fjordi kaldal, kõrge ja järsu mäe jalamil. Fjordis on siingi hulk kalakasvatussumpasid. Tagaplaanil paistab Kalsoy.

Sellestki külast voolab läbi väike jõgi ja muidugi on siin ka kirik. Arvan, et fotol on näha lausa neli saart: esimene seljandik on muidugi fjordi vastaskallas, selle taga kerkib Kalsoy ja üle viimase paistavad ilmselt nii Kunoy kui ka Borðoy (kaks viimast fotot: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia).

Selle foto järgi paistab, et ookean käib kiriku alusmüürideni välja (foto: Jon Fossa / http://www.faroeislands.dk).

Oyndarfjørðuri murukatusega puidust kirik on ehitatud aastal 1838 (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia).

Kui 1557. aastal likvideeriti seoses reformatsiooniga Kirkjubøuris resideerunud piiskopi ametikoht, asendati see praostkonnaga, mida juhiti just Oyndarfjørðurist. Esimeseks Fääride praostiks sai 1558. aastal norralane Heini Havreki. Hilisemad praostid on resideerunud eri paigus, enamasti siiski Eysturoy asulas Nes. Alles 1963. aastal, üle 400 aasta hiljem, said Fäärid jälle piiskopi.

Mätaskatuse all oli originaalis kasetoht, nüüd on see asendatud rihvelplekiga; läänetornil on peal tinakatus. Erinevalt enamikust Fääride puukirikutest mitte mustaks tõrvatud, vaid valgeks võõbatud pühakoja lõunaküljel on kuus akent, ...

... põhjaküljel neli akent ja kaks ust.

Kiriku sisemus on muidu värvimata puidust, aga kooriosa eraldussein ja pingiotste ülemised osad on erksinised.

Lääneukse kohal on rõdu...

... ja orel.

Kiriku suurim aare on altarimaal, mille maalis 1839. aastal Taani kunstnik Christoffer Wilhelm Eckersberg (1783–1853).

Kiriku laes ripuvad lausa kahe veesõiduki maketid. Üks neist on traditsiooniline fääri paat, ...

... teine purjekas nimega Silverlinning, mille kohta ma paraku mingeid selgitusi ei leia (7 x http://www.danske-kirker.dk).

Sellised veidrad „naeratavad kivid“ leiti 2004. aasta kevadel Oyndarfjørðuri külje alt väljalt (foto: Olivant.fo / http://www.faroeislands.dk). Mõnda aega murti pead, mis need on ja kes nad tegi, kuni lõpuks keegi vanadaam teadnud seletada, et autorid polnud siiski tulnukad, vaid üks noor kunstnik 1980ndatel.

Ja lõpuks ka paarist Oyndarfjørðuriga seotud isikust.

Väga kuulus on Fääridel Magnus Heinason ehk Mogens Heinesøn (1548–1589) – vastuoksliku saatuse ja tuntusega meest võiks pidada ehk lausa üheks Fääride rahvuskangelaseks. Ta oli kaupmees ja meremees ning kaaperlaeva omanik ja kapten. Kui ma tema üsna keerulisest elukäigust suudan aru saada, siis ilmselt tuleb temast veidi pikemalt juttu teha siis, kui jõuame Tórshavni: just Magnus Heinason ehitas esimese Tórshavni kindluse. Paraku mõisteti ta õige pea pärast seda surma ja jäi peast ilma. Poolteist aastat hiljem ta küll rehabiliteeriti posthuumselt, aga vaevalt see meest eriti lohutas... Aga Oyndarfjørðuriga seob meest see, et ta on enne mainitud norralasest esimese praosti Heini Havreki poeg.

Praegusaegsetest Oyndarfjørðurist pärit inimestest tuntakse Fääridel kõige paremini 1947. aastal sündinud arsti ja poliitikut Andrias Peterseni, kes on olnud nii kohaliku parlamendi liige kui ka kuulunud valitsusse.

Siis oleme bussis tagasi ja kuna see on meie 2016. aasta reisi viimane sõit Fääridel, siis üritan kaaslasi pildistada. Pildid pole taas suuremad asjad, aga paar neist siiski ka siia: osa innukaid ja rõõmsa-
meelseid rändureid ...

... ning nende juht ja õpetaja giid Ivi Perereisidest.

Ilm läheb aina sandimaks.

Kell 15.56 oleme tähtsal teeristil, kust lennujaamani ja öömajani on 55 km ...

... ning veidi hiljem sukeldume 2,5-kilomeetrisesse tunnelisse nimega Norðskálatunnilin ja lahkume peagi Eysturoylt.

Äsjasest jutust viimase sõidu ja lennujaama kohta ei maksa järeldada, et sellega saavad mu Fääride blogipostitused otsa: ei, nad lihtsalt ei järgi ajaliselt ühtegi mu Fääri-reisidest. Ka Eysturoyle tuleme korra veel tagasi: just sellelt samalt ristteelt sõidame edasi idakaarde, vaatame põgusalt paari saare idaosa asulat ja suundume siis läbi Põhjasaartetunneli (Norðoyatunnilin) just nendele põhjasaartele.

Järgmisest jutujärjest alustan aga selle postituste rea küllap kõige raskema pähkli puremist ja püüan kuidagi kirjatükkideks korraldada oma rohked, aga hüplikud märkmed Tórshavnist.