Minu Fäärid, XI. Eysturoy: Gjógv II

Püüame nüüd üle vaadata ka Gjógvi küla alumise, ookeanipoolse osa olulisemad vaatamis-
väärsused (2016).

Tähtsaim paik on muidugi lausa külale nime andnud gjógv ehk igiammustest aegadest loodusliku sadamana talitlenud kuristik; arvatakse, et see väike abajas on näinud ka viikingite laevu.

Sellestki pinnavormist olen oma nelja käigu jooksul klõpsinud nii suure hulga fotosid, et nüüd kulub teksti kirjutamiseks vähem aega, kui selleks, et teha võimalikult piiratud ja hea pildivalik ning panna see parimal moel ritta... See ja järgmine foto on aastast 2015.

Kas tahvel, millel Gjógvi plaan, seisab otse kuristiku kõrval, ei julge ma enam kinnitada: mulle tundub, et seisab, aga ühtegi pildi- ega kirjasõnatõestust ma ei leia.

Kaart on tore, aga minusugune vajaks ka märgiseletusi. Näiteks seda, kas rohelisega on tähistatud küla territoorium. Esialgu ei oska ma sisu anda ka kõverikuga tingmärgile otse kaljulõhe all. Kui jõuan kirjutades postkontorini, siis saan aru – see ta ju ongi. Ka H tähega märgi juures sügan tükk aega kukalt, enne kui taipan, et see on helikopteri maandumisplats. Küll jääb mulle saladuseks suur N kaardi vasakus servas: põhi ei saa küll kuidagi seal olla, pigem on see lõunakaar või edel.

Märgitud on ka kolm matkarada: üks lüheldane kuristiku parem- või kagupoolsele kaljule, teine piki vasak- või loodepoolse, hoopis kõrgema kalju ehk Ovarinasi serva ning kolmas järsust nõlvast üles ja üle selle Ambadalurisse. Veidi vaeva nähes leiab veebist kirjeldusi päris vahvatest matkadest Gjógvi ümbruses; näiteks on võrgupaigas http://www.hikr.org/tour/post65660.html ka rohkeid fotosid.

See foto (negatiivi skaneering) on ilmselgelt ülearu, aga tehtud mu esimese, 2003. aasta reisi ajal, seepärast ei suuda tast loobuda.

Nüüd tuleb jälle rida 2016. aasta pilte. Esimene neist on ehk kõige ülevaatlikum, kus näha mitu olulist asja. Näiteks et seekord on sadamas ka mitu paati või see, et kuristikku viival nõlval on kaks astmestikku, milles olevat 69 astet.

Suumin samast kohast välja sadamalõhe parempoolse seina, kust leiaks vist isegi veidi varju vihma eest. Näha on ka rööpapaari algus; ...

... edasi tulevad rööpad kahe astmerea vahelt üles sadamasse viivale teele.

Usun, et seina ääres näha puust asjandus on just see vanker, millel paate saab kuristikust vintsiga välja tõmmata. Tehakse seda muidugi siis, kui ilm läheb nii kurjaks, et abajasse jäetud paadid võivad ohtu sattuda.

Rööbastee lõpp. Valges majakeses paremal – arvan, et kunagises paarikuuris, – tegutseb kohvik, ...

... 23. juulil on see ka avatud; millegipärast ei vaata ma isegi üle ukse sisse.

Natuke teisest kohast tehtud fotol on näha, et sadama juures on ka üks väike punase katusega majake.

Oranžide lillede juurde tulen veidi hiljem. Kahjuks jäävad need mul lähemalt pildistamata, sest ei söanda oma jalga ja selga alla-üles ronimisega koormata. Kui millalgi peaksin veel siia sattuma, siis kindlasti püüaksin ära käia nii all kui ka kuristiku mõlema seina lael.

Parempoolne sein on tublisti madalam, aga kõrge on seegi. Loen paarist allikast, et neil nõlvadel võivat suvel näha ka turbakihis pesitsevaid lunne; mina neid Gjógvis silmanud ei ole. Ent kui olen selle lause kirja pannud, siis tuleb meelde lehitseda 2003. aasta reisipäevikut ja seal seisab:

... parajasti ronib üks bussitäis rahvast kõrgele mäele (kohati päris ränk tõus), et vaadata neeme teisel küljel linnukaljut. Meie piirdume kõnniga hoopis väiksemale ja madalamale künkale siinpool fjordikest, aga Nancy vajab siingi tuge /../ näha on siin lunne ja muid linde. Pilte, ei fotodel ega mälus, mul sellest käigust kahjuks ei ole. Ja selgituseks: jutt käib siin siis gjógv’i vastavalt vasakust ja paremast seinast; soome juurtega ameeriklanna Nancy on aga Jaanuse ja minu kõrval kolmas giid Sámali klient meie kahel ringsõidupäeval.

Mina nõlvale ronima ei hakka, küll käib seal poeg Rein ja teeb mitu fotot, millest paar ka siia. See on vaade küla poole, ...

... see aga vaade vasakpoolsele seinale. Siit on kahe seina kõrguste erinevus väga hästi tajutav. Meenutuseks: teiselt poolt Djúpini väina paistab naabersaar Kalsoy ja pildi paremas servas kerkib selle tagant pisut välja ka järgmine saar Kunoy.

Kusagil on guugeldades silma jäänud lõhet vasakult piirava mäe ookeanipoolne külg: see on enamvähem püstloodis paljas kaljusein nagu saarestiku välimise rannikul puhul tavaline.

Panoraamvõte suudab pildi mõnusalt laiaks venitada: vasakult kuristiku vasakpoolne serv, ookeani ulatuv neemeke ning kaks mäge, Tyril ja Middagsfjall, ning nende ees Gjógvi küla. Ja taamal muidugi taas naabersaar(ed).

Kusagil siin, vist just sellel parempoolsel kaldakaljul on ka nn Mary pink (Mary’s bænk). Pink on nimetatud Taani kroonprintsessi, kroonprints Frederiki austraallannast abikaasa Mary (neiupõlve nimega Mary Elizabeth Donaldsoni, sünd. 1972) järgi. Frederik ja Mary käisid Gjógvis 22. juunil 2005. Pingi idee autorid olevat olnud eakad külaelanikud Rita ja Christian ning esimene, kes pühitsetud pingil istuda sai, oli muidugi kroonprintsess ise. Kohal olnud ka tuntud ooperilaulja, bass Rúni Brattaberg, kes laulnud kuninglikule paarile serenaadi.

Unustan suures blogimishoos aegajalt ära, et olen ju mingi portsu fotosid saanud ka 2016. aasta reisikaaslastelt. Kui see postitus on paar päeva juba üleval olnud, leian Heli ja Peetri fotode seast sellise. Nemad on viitsinud ronida gjógv'i vasakpoolsele nõlvale -- ja mis mulle seal kohe silma hakkab, ongi Mary pink parempoolse panga kõrgema osa lõpus! Aitäh, Heli, foto eest, mis mu kahtlustele lõpu tegi! 

Ja kohe saan Helilt teisegi foto, kus  pink kogemata üles võetud  päris juurest, "lambaaia taguse pildi", nagu Heli kirjutab (Mõlemad lisatud 02.02.2017).

Aga nüüd siis need gjógv’is nähtud oranžid lilled. Neid on külas märgata mujalgi kui kuristikus, siin näiteks keset Dála jõekest: ikka niisketes kohtades, seal, kus eelmise aasta juuli alguses õitsesid veel varsakabjad; ...

... sellel fotol on samas nirekese sängis näha nii ühtesid kui ka teisi.

Targast botaanikust ülemuse abiga jõuan selgusele, et see peaks olema Ameerikast pärit võõrliik nimetusega kollane pärdiklill (Mimulus guttatus). Fääridele oli see taim, nende keeles blettut apublona, jõudnud 1920.–40. aastatel ilutaimena Islandilt ja saanud nii hästi hakkama, et levis ka loodusesse. Sama taime on veidi leitud ka Eesti loodusest, siiagi on ta toodud võõrsilt ja siis loodusesse sattunud.

Ainuke küsimärk on õite värv: ka kirjeldustes on kirjas sama värv, mis nimes – kollane. Aga paaril veebist guugeldatud just Fääridel kasvava pärdiklille pildil on ta ka pigem oranž, nii et vast on määrang õige. Kuna tegemist on „plehku pannud“ kultuursordiga, siis võis ju esmasaabuja ollagi just oranži- või lausa punaseõielise sordi esindaja.

Kuna esialgne elu külas oli otseselt seotud sadamaga, siis pole üllatav, et just sadamatee ääres on kõige vanapärasema välimusega majad, ...

... nende seas ka mitu munakividest laotut.

Ühel vanemal majal on sünniaastagi küljes.

Tjørnuvíkist rääkinud postituses oli juttu fäärlaste rabarberi-
lembusest. Üht sellist kapitaalset rabarberiaeda märkan ka siin vanade majade vahel; saak, tõsi, on siin küll täielikult koristatud (6 x 2016).

Nüüd jälle 2015. aasta fotodega edasi. Majad on valdavalt hoitud ja hoolitsetud, ...

... kui võrrelda naaberküla Eiðiga, siis on värvivalik vist pigem mitmekesisem. Must ehitis pilti keskel paistab olema bussiootepaviljon ja selle küljes on postkast.

Sellest on mul ka 2016. aasta lähivõte.

Vikipeedia kinnitusel on kusagil Gjógvis kellegi kodus ka postkontor, mis töötavat viiel tööpäeval pool tundi hommikul ja teine pool tundi pärastlõunal; silti pole ma märganud, aga seda postitust kirjutades leian küla kaardilt, et kontor peaks olema külale nime andnud kaljulõhest veidi paremal.

Läheme mööda kõige ookeanipoolsemat silda üle Dála; vaade sillalt vasakule ...

... ja paremale. Taamal on näha teine, küla keskel olev sild. Ja üle kolmanda, mis pigem lihtsalt truup, sõitsime alul Gjáargarðuri juurde.

Paremkaldal tee ookeani poole ei jätku, ...

... küla keskosa poole on aga üsna lai.

Sellel 2016. aasta fotolt on näha üle silla toova tänava nimi.

Mu tähelepanu köidab siin, maakividest sokli ja rohelise katusega maja; tegelikult piidlen piltidel kahtlustavalt kõiki maakivimaju Gjógvis. Sest ingliskeelne Vikipeedia kirjutab: Küla koolimaja on ehitatud 1884. aastal. See on rajatud maakividest ja kunagi käis siin 50 last. Nüüd on õpilasi veel kolm.

Samal tänaval asub küla küllap uhkeim ehitis, 1929. aastal pühitsetud kirik.

Tänav kulgeb kuni helikopterite maandumis-
platsini.

Keegi püüab sobitada tutvust noore kajakaga.

Gjógvi kirik on muu hulgas tähelepanuväärne selle poolest, et see oli Fääridel esimene, mis pühitseti fääri keeles: kuni selle ajani oli reformatsioonist alates kirikukeel olnud taani keel. Pühitseja oli 26. mail 1929 pastor Jákup Dahl. Kirik ongi Gjógvi esimene pühakoda; enne seda tuli külarahval jumalateenistusel ja matustel käia mäe taga, naaberkülas Funninguris.

Küllaltki ebatavaline on kiriku umbes põhja-lõunasuunaline asetus; küllap ei võimaldanud looduslikud olud teda seada traditsioonilisse ida-lääne suunda. Valgeks võõbatud seinte ja rohelise metallkatusega betoonkiriku kujundas K. Vilh. Nielsen, kelle kohta ma paraku mingeid andmeid ei leia.

Kiriku mõõtmed on kindel tõestus, et ehitamise ajal pidi külas elama tublisti rohkem inimesi kui praegu.

Kirikusse sisse olen saanud ainult ühel korral, 2003. aastal. Ja sellest on mul ka kaks fotot, ikka taas negatiivi skaneeringut. Altarimaal, mis kujutab üle vee kõndivat Kristust, on üpris tähelepanuväärne: Jeesus ei kõnni mitte Galilaea järvel – või mis selle veekogu nimi piiblis ongi –, vaid siinsamas Djúpinil (í Djúpunum). Ja vee peal on näha fääri paati.

Kiriku aknast tehtud fotoga võrreldes pole raske märgata, et maalil on just seesama Kalsoy kaljune põhjaots.

Väga uhkest Taani kirikute portaalist http://www.danske-kirker.dk leian siia paar foto juurde. Altari oli kirikule annetanud A. P. Møller, altarimaali autor oli Niels Kruse Eiðist.

Laes ripub kuunari Nordðstjørnan mudel.

Kiriku vastas on väike park, kus hukkunud kalurite mälestussammas.

Ei hakka salgama: kuni selle postituse kirjutamiseni teadsin, et fotol näha pink ongi enne korra mainitud Mary pink. Ei usu, et ma selle ise välja mõtlesin, ju olen ikka kelleltki kuulnud või kusagilt lugenud. Kirjutades hakkasid aga süvenema kahtlused: kui loen, kui uhke vaade pingilt avanevat, või kui vaatan, et pink fotol pole just teab mis esinduslik. Vikipeedia artiklid on asukoha suhtes kõik üsna ebamäärased, veebileht www.gjaargardur.fo ei jäta aga enam võimalust kahelda senise teadmise ekslikkuses: Kui kõnnite piki kuristiku kaldakaljut, /../ viib jalgrada selle tipus pingini, mis püstitatud kroonprints Frederiki ja kroonprintsess Mary Gjógvi-visiidi puhul 2005.

Väiksel künkal seisva skulptuuri autor on Fritdjof Joensen, kellest põgusalt kirjutasin seoses Haldórsvíki juures mäel nähtud samalaadse mälestussambaga. Ingliskeelne Vikipeedia pakub skulptuuri autoriks küll hoopis Janus Kambani, aga lisab, et veebilehel www.gjogv.fo on autorina kirjas Joensen. Ei saksa- ega taanikeelne Vikipeedia Kambanit ei maini, taanikeelne teab pealegi lisada, et 1972. aastal avatud kuju valas Joensen pronksi siinsamas Gjógvis.

Kompositsioon on traditsiooniline: naine ja tema kaks last ootavad rannal merelt tagasi meest ja isa, kuju taga on plaadid, millel kirjas merre jäänud kalurite nimed ja eluaastad. Eks selle karmi elukutse esindajad tiku ikka märga surma surema, eriti kui elatakse nii karmi mere ääres. Näiteks 1870. aastal oli hukkunud lausa pool küla meestest, kui uppus kaks kaheksamehepaati. Ent eriti hull aeg oli II maailmasõja ajal. Olen sellest ennegi kirjutanud, et Fääride mehed sõjas ei osalenud, aga nende laevukesi uputasid alatihti otsese rünnakuga sakslased või siis sattusid need meremiinidele.

Kiriku ookeanipoolsel küljel on väike kalmistu. Küsin giid Perilt, kas Fääridel tuleb ette ka urnimatuseid. Ta vastab, et mõni kord aastas tuleb, aga et saarestikus krematooriumit ei ole ja kadunuke tuleb põletuseks saata Taani.

Külatagusel mäenõlval on minu arvates aimatavad mõned rajad. Päris surmkindel ma pole, aga omapärase kujuga tipp keset mäeharja võiks olla Fjallið (469 m). Madalaim koht, kuru, kannab nime Hálsin ja see on umbes 400 m ümp. Kusagil teisel pool mäge peab olema vägev, Fääride kõrgeim ookeanis seisev kaljurahn Búgvin (188 m), kus pesitsevat rohkesti merelinde. Küla taga nõlva all mustendab muidugi gjógv.

Sel tagasivaatefotol on näha kiriku soliidne piirdeaed. Üle punase, rohelise katusega maja paistab väike roheline muhk: nii palju on siit näha gjógv’i parempoolset kallast.

Ja viimasel 2015. aasta fotol on ennast Kalsoy põhjatippudele istutanud priske, aga hele pilv, võib-olla hoopis udulaam.

Nüüd kümmekond 2016. aasta fotot Gjógvi majadest – ei suuda neist kuidagi loobuda... Lihtne must, valgete aknaraamidega maja on küllap kõige tüüpilisem.

Mõnelgi on peal mätaskatus.

Maakividest (kõrval)hoone, pealegi vist kuivlaoga, on hoopis haruldasem.

Ent on ka hoopis uhkemaid eramuid; ...

... kui selline asub mäenõlval, siis on tal eesküljel reeglina vähemalt üks korrus rohkem kui tagumisel poolel.

Gjógvigi rahvas peab lilledest lugu, olgu nende jaoks vaid ruumi.

Küla keskel on sellise nimega – tõlkida ma ei oska –...

... käänuline tore tänav, mille põhiliselt vanade majade valik ...

... on kui väike arhitektuuri-
muuseum.

Küla vaieldamatu tõmbekoht on tiik, ...

... mis paisutatud Dálale veidi allpool tillukest vesiveskit ja keskmist silda.

Just paisuga kohakuti on jõe kaldal ...

... tore haldjamaja.

Võrgupaigast http://www.gjaargardur.fo leian lause, mis mu väga vabas tõlkes ütleb, et tõeline elujõu lisaja on jalutuskäik külas suvepäeval, kui külarahvas töötab väljas ja lapsed mängivad tiigil partide keskel. Ainus kord, kus ma just sellist pilti pildistama satun, on 2003 (negatiivi skänn): tõesti on tiigil ka parte. Ja reisipäevikusse olen lisanud: sooja on 17°, päike soojendab tegelikult päris hästi, aga varjus on jumala jahe.

Aga navigatsioon ja veesõda käib tiigil kõigil kordadel, ka 2016. aasta 20. juuli õhtul poole kümne paiku.

Sõda peatub hetkeks, kui võõramaine tädi vee temperatuuri katsuma laskub. „Üsna soe!“ kinnitab giid Ivi.

Eriti rohkesti on nii veesõidukeid ja „mereväelasi“ kui ka seirajaid-pildistajaid tiigil 23. juuli päeval, ...

... kusjuures mõnigi sõudja tundub olema lapseeast üsna väljas.

Vaade keskmise silla juurest külakeskuse ehk Gjáargarðuri poole kinnitab hästi kõrguste vahet. Pildile on jäänud ka mõni tutt pärdiklilli.

Suumin Gjáargarðuri ja meie bussi väheke lähemale.

Viimane pilk ka eelmises postituses põhjalikumalt esitletud imeaiale.

Ja veel paar Gjógvi ülevaatepilti. Rein teeb selle gjógv’i äärselt kõrgendikult. Kõige ookeanipoolsematest hoonetest suurimate, valgete hoonete kõrval tunduvad seisvat kalakasvanduse ümmargused basseinid, tagumine halli karva suur maja võiks olla ehk eelmises postituses viidatud betoonplokkide vabrik. Ja veel tagapool tundub näha olevat ka helikopterite maandumisplats.

Vikipeediast leian veel kõrgemalt võetud ja seetõttu veel ülevaatlikuma foto 2003. aastast (foto: Matija Podhraški / Wikimedia), kus kenasti peal gjógv ja kust võib piisava kannatlikkuse korral ilmselt üles leida enamiku maju, millest kahes Gjógvi-postituses juttu on olnud.

Pika Gjógvi ülevaate lõppu lisan Vikipeedia eri keelseist (inglise, saksa ja taani) artikleist leitud noppeid külas elanud tuntud inimeste ja kultuurikajastuste kohta.

Niisiis on olnud Gjógviga seotud:

– poeet Joen Danielsen (1843–1926, foto: http://viewmorepics.myspace.com/index.cfm?fuseaction=viewImage&friendID=399711287&albumID=408690&imageID=10621888 / Wikimedia).

Kvívíks-Jógvanina tuntud poeet, kelle fääri nimi on tegelikult Jógvan Dánialsson, sündis Kvívíkis, Gjógvisse tuli mees elama pärast abiellumist. Temast ja ta kuulsast 68-stroofilisest ballaadist Kópakvæðið („Hüljesnaine“) oli juttu neljandas Fääri-postituses.

– ajaloolane ja poliitik Hans Jacob Debes (1940–2003).

Gjógvis üles kasvanud ja koolis käinud Debes on sõitnud merd, õppinud Kopenhaageni ülikoolis ajalugu ja inglise keelt ning kaitsnud Islandi ülikoolis doktorikraadi. Oli Fääride ülikooli professor ning aastail 1986–1988 Fääride parlamendi Løgting’i liige, kuuludes vabariiklikku parteisse Tjóðveldisflokkurin, mille eesmärk on Fäärid kui iseseisev riik.

Fotol on tema kirjutatud Fääride ajalugu; raamat, mille järgi tunti ammu suurt puudust. Pildil on 2000. aastal ilmunud 3. osa, 1. osa ilmus 1990 ja 2. – 1995.

– juristist kirjanik ja poliitik Sigurð Joensen (1911–1993, foto: http://www.ms.fo/?page_id=855).

Gjógvis sündinud Joensen oli üks äsja mainitud vabariikliku partei Tjóðveldisflokkurin’i asutaja, 1958–1970 oli Løgting’i liige. Tema kui kirjaniku eriti hinnatud teosed on lasteraamatud. Ta on võitnud mõnegi auhinna, seal hulgas eelmises postituses jutuks olnud Fääride kirjandusauhinna Mentanarvirðisløn M. A. Jacobsens.

Joenseni lapsed ja lapselapsedki on tuntud tegelased, näiteks lapselaps Sólrun Løkke Rasmussen on Taani peaministri Lars Løkke Rasmusseni abikaasa.

1953. aastal sündinud saksa kunstnik Ingo Kühl maalis 1995. aastal pildi Aquarelle in Gjógv, millest sai alguse üheksaosaline Fääride-tsükkel. See on üleval olnud näiteks ka Taani kuninglikus saatkonnas Berliinis. Pildil (allikas: http://www.ingokuehl.com) on üks akvarell sellest tsüklist.

Gjógv on ka Norra kirjaniku Johan Harstadi (sünd. 1979) 2005. aastal ilmunud esikromaani Buzz Aldrin, hvor ble det av deg i alt mylderet? (esikaane foto allikas: Wikimedia) tegevuspaik. Pealkiri võiks olla tõlgitav kui „Buzz Aldrin, mis sinuga selles segadikus juhtus?“ ja selle peategelase, 30-aastase aedniku Mattiase probleem on olla alati teine (Buzz Aldrin oli teatavasti teine Kuule astunud USA astronaut). Jäänud ilma tööst ja pruudist, maandub ta lõpuks hingerahu otsinguil Fääridel. Romaan on tõlgitud mitmesse keelde, Norra TV on selle põhjal teinud filmi.

Sõidame Gjógvist edasi naaberkülla, eelnevas jutus mitu korda mainitud Funninguri.