Minu Fäärid, X. Eysturoy: Gjógv I

Eelmise, juba eelmise aasta detsembris postitatud Fääri-meenutuste lõigu lõpetasin lausega Meie teekond jätkub üle Eiðiskarði Gjógvi poole.

Eystoroy saare kirdenurgas asuv väike Gjógv on kindlasti üks minu lemmikasulaid Fääridel. Olen seal käinud kõigil kolmel reisil, 2016. aastal lausa kahel korral ja eks need kaks asjaolu – see, et väga meeldib, ja see, et olen mitu korda käinud – peegeldu muu hulgas ka selles, et pean läbi tegema eriti keerulise kaalumise, mida võtta ja mida jätta. Mitte et mul oleks sest külakesest kangesti palju kirjutada, aga tõesti palju on fotosid: valik on tehtud rohkem kui 500 hulgast...

Et paremini ruumis kohal olla, panen siia jälle juba tuttava Eysturoy Vikipeedias leiduva 2006. aasta kaardi (algne allikas on tegelikult Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo) ...

... ja teen sellest ka lõike, millelt on väheke paremini näha kõik selle ja kahe järgmise postituse seisukohalt olulised paigad, seal hulgas Eysturoy põhjaosa äärmiselt liigendatud reljeef.

Nagu eelmise osa lõpus kirjas, läheme Slættaratinduri jalamilt, 392 meetrit ümp asuvalt Eiðiskarði kurult teele 13.20; see foto on tehtud enamvähem kohe, kui parklast teele välja pöörame.

Tee on mitte ainult kitsas, vaid ka käänuline.

13.23 hakkab paistma Funningsfjørður. Laias laastus liigume muidugi aina allamäge, sest mainitud 392 meetri pealt tuleb laskuda vast mõnekümne meetrini – ja seda mingi 5–6 km jooksul.

See ei tähenda aga sugugi, et teel poleks ka mõnda tõusu.

Ees on teerist: järsult paremale pöörav tee, mille algusesse on parajasti seisma jäänud turismibuss, laskub tugevasti madalamale, Funningsfjørðuri äärde, kust käib otsem, läbi Norðskálatunnilini nime kandva tunneli kulgev tee pealinna. Väidetavalt ehitati teed alles 1960. aastal; enne seda otse Eiðist või Funninguri poolt Gjógvisse (maismaa)sõidukiga polevat saanudki. Kurult tuleva tee ja nõlval oleva tee kõrguste vahe on fotolt raskesti tabatav, aga võib pildistamiskohalt olla ligi sada meetrit.

Varsti pärast teeristi on vanal teel üks hargnemine veel: Funninguri külla. Aga sellest juba ülejärgmises postituses.

Sellel fotol (13.24) on vasakul veidi näha koht, kus eelmisel aastal teed suure ja raske tööga veidi laiendati.

13.25 läheme enne eemalt nähtud väikesele tõusule, ...

... mäed muutuvad idakaares sakiliseks kui harivesiliku selg.

13.30 oleme jõudmas Dalá jõekese üsna avarasse orgu, kus hakkavad silma heinamaad.

13.31 on Gjógv näha; meie sõidame küla eesmises servas asuva suure, alt valge, ülevalt tumeda Šveitsi stiilis maja juurde, millel peal murukatus.

Veidi hiljem klõpsatud fotol on paremini näha külale nime andnud 200 meetri pikkune kuristik, fääri keeles gjógv, ning naabersaar Kalsoy (10 x 2016. aasta fotod; väikese ixus’ega läbi bussiakna).

Siin siis see suur tume maja on, nimeks tal Gjáargarður, tõlkes vist umbes Gjógvi õu või Gjógvi aed. Nagu eesti nii ka fääri keeles käänatakse ka kohanimesid ja käänamisel võivad ka selles keeles tüvehäälikud muutuda. Nii on Gjógv omastavas käändes Gjáar; näiteks Gjógvi elanikke kutsutakse gjáarfólk.

Kohanime Gjógv ligikaudne hääldus on tšägv või ehk hoopis džägv: pole vist põhjamaade keelteski helilised ja helitud häälikud kuigi hästi eristuvad. Samamoodi on ju eesti keeles: üks asjaolu, mis teeb eestlasele raskeks vene häälduse ja venelasele eesti häälduse.

Kui jätkata kronoloogiliselt selle osa algusest arendatud lugu – ehk meie tegevust siin 23. juulil, 2016. aasta reisi eelviimasel päeval, – siis ruttame Gjáargarðuri väheldasse kohvikusse. Küllap on seltskond üsna näljane, sest enamikul on ju selja taga tõus Slættaratindurile.

Sööme pojaga...

... paksu püreesuppi (68 dkk)...

... ja maias vanainimene ei saa kuidagi loobuda ka koogist (48 dkk), ehkki mäkke ei roninud.

Aga samas majas veedame õhtu ka kolm päeva varem, 20. juulil; siis tuleme Tórshavnist ja mööda otseteed, läbi tunneli, Norðskálatunnilini. Selle sõidu fotod on iseäranis kehvad, nii et ma ei hakka neid siia toppima.

Gjáargarðuris toimub suvel kolmapäeviti rahvuslik kultuuriõhtu, rohke söömise, muusika ja ridatantsuga; just selleks siia tulemegi. Osalus maksab 395 dkk; joogid peale vee, tee ja kohvi selle hinna sisse ei käi.

Gjáargarður on sel fotol pildistatud madalamalt, ookeani poolt, ja mõjub seetõttu hoopis suuremana kui eelmisel fotol: ikkagi lausa viis korrust, kui ka sokkel juurde lugeda. Selles vaates tundub päris usutav, et majas tegutseval hotellil on veerandsada kaheinimesetuba pluss kümmekond kohta veel õuemajas. Oktoobrist aprillini majutab hotell ainult rühmi, suisemal ajal ka üksikreisijaid.

Kui ma olen õigesti aru saanud, oli see hoone algselt Fääride küla jaoks väga tähtsa funktsiooniga: tantsuhall. Ja 1986. aastal laiendati see külakeskuseks, kus võimalik pidada konverentse ja pidusid ning kus tegutseb kohvik, restoran ja (suveniiri)pood.

Saalis, kus saab teoks kultuuriõhtu, on ruumi 80 inimesele. Oleme viimased saabujad ja meile jäävad lauad ruumi tagumises otsas, nii et natuke on raskusi näha ja läbi jutukõmina kuulata, mida räägitakse.

Mu ixus’ekesel on hämaras ruumis eemalt pildistamise jaoks nõks vähe võimekust, aga see on siiski näha, et ukseavas seisab mitu inimest.

Neist lähim, rahvariidevestis mees on rõõmsa oleku ja lobeda jutuga õhtujuht, kes teeb selgeks, mis meid ees ootab. Sama mees on majas ka kolm päeva hiljem; siis askeldab ta sama rõõmsal moel juba alumisel korrusel suveniiripoes; ju ta ongi selle maja põhimees. Tema selja taga on aga muusikud, kelle etteastega õhtu kultuuriosa algabki.

Muidugi muusikuid ka esitletakse, aga eks neid tule kodus üle guugeldada. Ansambli juht on päris kindlasti pianist Kristian Blak. Tavaliselt mängivad temaga koos poeg Mikael Blak (bass), Angelika Nielsen (viiul) ja Mia Káradottir (flööt, plokkflööt), aga midagi räägib mees seekordset koosseisu esitledes ka siberlannast Elena Suhovast.

Mängitud palad on mulle tõeline üllatus: põnevad kompositsioonid ja suurepäraselt esitatud. Kristian räägib mõlemale loole ette, millest need jutustavad: esimene on udust, sellest Fääride lahutamatust kaaslasest, ning teine küllap sama fäärilikest haldjatest, vist Hesturil elavatest haldjatest.

Kodus saan teada, et 31. märtsil 1947 Taanis Fredericias sündinud Kristian Blak (foto: Arne List / Wikimedia) on Fääride muusikaelus keskne mees: helilooja, kes kirjutanud nii sümfoonilist, kammer- kui ka koorimuusikat, instrumentalist ja produtsent, ansambli Yggdrasil (Maailmapuu) asutaja ning Fääride tähtsaima salvetusfirma Tutl tegevjuht.

Mehe eriline armastus olevat siduda muusikasse loodushääli ning anda kontserte looduses. Üks selline eriti eksootiline „kontserdisaal“ on võimas koobas Hesturi saarel, Klæmintsgjógv. Guugeldades leiab selle kohta mõnegi video, näiteks aadressil https://www.youtube.com/watch?v=hnSBQ9bUouk, kus on lühiintervjuu nii Kristian Blaki kui ka tema kaasmuusiku, kitarrist Heðin Ziskaga. 2010. aastal oli sellisel kontserdil olnud ka Taani kuninganna Margrethe II.

Blak on pälvinud kaks tähtsat Fääride kultuuriauhinda: 2001. aastal Fääri kirjanduspreemia ehk Mads Andreas Jacobseni auhinna (Mentanarvirðisløn M. A. Jacobsens) ning 2011. aastal Heiðursgáva Landsins’i, Fääride kultuuriosakonna auhinna. Neist esimest antakse välja alates 1958. aastast; M. A. Jacobsen oli Fääride rahvusraamatukogu juht, kellest sai poliitik, Tórshavni linnapea ja Fääride parlamendi Løgtingi liige. Auhind antakse saarestiku pealinnas üle enamasti Jacobseni sünnipäeval 17. septembril. Alul anti seda vaid kirjanikele, nüüd on auhinnal kolm kategooriat: tavaline ja ulmekirjandus ning muud kultuurialased saavutused. Just sellesse kolmandasse lahtrisse liigitub ka Blak.

Kui muusika kuulatud, saadab õhtujuht seltskonna laudkondade kaupa esimesele korrusele toiduvaagnaid revideerima. Vähemalt tosina eri roa hulgas on kaks eriti fäärilikku: vinnutatud lambaliha ning grindaliha ja -pekk. Grindast ja grindajahist kirjutan millalgi edaspidi, see on üks fäärlastele väga olulisi, aga teatud mõttes ka üsna vastuolulisi teemasid.

Kuna oleme viimaste toidu ligi pääsejate seas, hakkab mõnigi vaagen ka tühjaks saama, aga pigem on probleem siiski ilmselge ülesöömine kui toidupuudus.

Küllap söögiisu tõstma seatud pilt trepikoja seinal.

Suure saali eesruumist saab osta jooke; paljud eelistavad veini, mina otsustan kohaliku rabarberiõlle kasuks. Hind on muidugi soolane nagu Fääridel ikka: 40 dkk pisike pudel.

Pärast liiga rohket söömaaega mängivad muusikud veel paar imetoredat lugu ja siis läheb lahti fääride ridatants. Hoian oma selja- ja jalavaluga sellest eemale, aga püüan pildistada – ei tule just kuigi hästi välja, ...

... seepärast panen siia ka keskuse kodulehelt http://www.gjaargardur.fo leitud Devid Rotasperti foto, seda enam, et mees esiplaanil on minu arvates just meie õhtujuht.

Käin umbseks muutuvast saalist vahepeal ka väljas rõdudel. Läänekaarde või edelasse avaneval vaatel lookleb nõlvade vahelt siiapoole tee, mida mööda meiegi tulime. Taamal paistev püramiidjas mägi peaks olema Middagsfjall (601 m), esiplaanil voolava jõekese – pigem on see küll oja – nime panin enne juba kirja: Dalá.

Tee hargneb esimeste majade juures kaheks: üks haru suundub otse küla keskmesse, ...

... teine tuleb üle truubi siia külakeskuse juurde ja edasi sadamasse. Küla poolitava jõe ääres nõlval hakkab silma kaks põllulapikest, küllap kasvavad seal kartulid; üle truubi kulgeva tee taga on rööbiti sellega üks tumeroheline riba: kuivav hein. Fääride heinakuivatusviisist on ses postituses hiljem täpsemaid fotosid.

Külakeskuse parklas on hulk sõiduautosid, ...

... ainult üks suur buss – see, millega meie tulime –...

... ning ka muusikute sõiduvahend.

Paar vaadet ka ookeanipoolselt rõdult. Naabermaja taga on kaks väiksemat rajatist: üks on kindlasti kasvuhoone, teine, arvan, lihavinnutusmajake.

Ja ülejärgmise maja juures on rohkesti dekoreeritud aed, millest mul on kümneid fotosid: sellist naljaka aiakunsti kontsentratsiooni pole ma kusagil mujal iialgi kohanud.

Vaade küla põhiosa poole. Sellele fotole on mahtunud julgelt pooled Gjógvi majad: kokku olevat neid 60 ringis, aga umbes pooled tühjad, paremal juhul suvekodud. 2015. aasta giid Per teab kinnitada, et vald on jaganud suvemajadeks maad, et küla välja ei sureks.

Gjógvi elanike arvu kohta on eri allikates erinevad andmed: ingliskeelses Vikipeedias 49 (2006), saksakeelses 39 (2011) ja taanikeelses 31 (2015), Per ütleb lausa 29. Kui kõik need arvud on õiged, on langustendents enam kui ilmne. Samas väideti Eiði kohta, et seal elanikkond kasvab. Ma ei oska muidugi öelda, kas see võib olla seotud näiteks sellega, et tõsisematel talvedel polevat tee Gjógvist Eiðisse sageli tuisu ja laviinide tõttu sõidetav – aga Eiðis on näiteks lähim toidupood. Teist, Funningsfjørðuri ääres kulgevat teed suudetavat siiski ka talvel lahti hoida, ehkki see töö on ilmselt naljat kaugel; ülejärgmises osas saame seda teed põhjalikult uurida.

Tõenäoselt kõnelevad need arvud inimestest, kes elavad külas aasta ringi, ja suvel on rahvast hoopis rohkem. Kui lugeda, et külas tegutseb 1982. aastast Fääride ainuke betoonelementide vabrikuke, kus töötab kuus inimest, ja kalakasvandus, rääkimata hotellist, kohvikust, kämpingust, postkontorist ja koolist, siis peaks iga inimene töötama ilmselt mitmel kohal. Ingliskeelne Vikipeedia kinnitab muide, et aastal 1950 oli Gjógvis veel 210 elanikku.

Aga arvudega on lood üldse segased. Näiteks tee pikkuseks Thórshavnist Gjógvisse on pakutud 63 kuni 67 km. Muide, siia saab pealinnast sõita ka bussiga: algul sealt nr 400ga Oyrabakkisse (kirjutasin sellest liiklussõlmest Sundini silla siinpoolses otsas Fääride 8. postituses) ja sealt nr 201-le ümber istuda. Samal päeval küll vist tagasi sõita ei õnnestu – kui te just kohe ei lähe.

Küla taga kõrguv mägi on Tyril (535 või 635 m – jälle on eri allikates erinevad arvud, õige on pigem siiski esimene).

Ja üks pilt ka keskuse tagaküljelt: naabermaja ukse ees näpib papi stoilise rahuga nutitelefoni.

Pidu saab otsa, natuke vaatame ka veel külas ringi. Tagasiteele pealinna asume veidi enne kella 22 ning teeme peagi peatuse, et vaadata ja pildistada Eiðiskolluri kõrval meres seisvat Hiiglast ja Nõida (Risin og Kellingin); paar pilti oli eelmises postituses.

Enne seda üle Eiðiskarði kuru sõites on täiesti pöörane udu, nii et päris raske on aru saada, mille järgi bussijuht Ann kohati üldse navigeerib; ju tal on see tee peas.

Ja veidi hiljem teen foto, mis pidanuks ka olema eelmises postituses: siit on küll ilma igasuguse kahtluseta näha, et Eiðisvatni järv on ookeanist ikka tõesti palju kõrgemal.

Ent nüüd on küll viimane aeg minna Gjógvi peale uitama. Kui kõik senised fotod on olnud 2016. aasta reisist, siis nüüd võtan põhiliselt 2015. aasta (1. juuli) omad: parema ilma, varasema päevaaja (14.30 – 15.30) ja hoopis kobedama fotokaga tehtud. Kui pistan vahele ka muid pilte, siis märgin selle ikka tavapäraselt ära.

Esmalt tuleb muidugi taas kohale jõuda. Paremalt paistab Funningsfjørður: oleme Eiði poolt saabudes Foldarskarði kurul just Gjógvi peale pööranud, ...

... siingi on lõhedes näha veel sulamata lund.

Tipp sellel fotol võiks olla Húsafjall (695 m). Nõlval on näha üks Funningsfjørður äärde laskuva maantee järskudest kurvidest (otsetee selle juurest on lühike tupiktee). Nõlva alumises osas hargneb sellelt maanteelt tee vasakule Funninguri külla.

Dalá: tilluke jõgi laias orus. Mis väike rajatis see on, mille juurde toob küla poolt jõekese ja nõlva vahel kulgev sirge tee, jääb mulle mõistatuseks.

Sõidame üle Dalá.

Esimene vaade külale ja selle kohal kõrguvale Tyrilile. Üle Djúpini väina paistab naabersaar Kalsoy ja selle tagant järgmine saar Kunoy.

Esmakordselt on Gjógvi kirjalikus allikas mainitud 1584, aga kindlasti oli küla olemas juba palju varem. Elatist pakkus kalapüük: müüdi klippfiskur’it, kuivatatud ja soolatud kala. Parimatel päevadel oli Gjógv olnud kodusadam 13 kalapaadile. Viimase 60 aastaga, nagu juba mainitud, on elanike arv tublisti vähenenud: 210lt kuhugi 30 kanti.

Selgi korral on esimene käik uhkelt lehviva Fääride lipu alla külakeskusesse Gjáar-
garður’isse, ...

... sissekäik on maja tagaküljelt.

Ühte väiksemasse ruumi on meile juba valmis pandud toit, nii et pole vaja kulutada aega sabas tunglemisele.

Toredasti mitmekesine ja täiesti piisav valik (150 dkk).

Kiirneelajana olen esimeste lõpetajates seas ja jõuan pisut omapäi ringi vaadata. Lipp külakeskuse ees kinnitab täielikku tuulevaikust, mis pole Fääridel just tavaline. Aga küllap aitab siin kaasa küla asend mägede vahelises „kausis“.

Meie buss ja bussijuht ...

... Gjáargarðuri juures.

Kartulipõl-
lulapike keskuse taga, hoolikalt pudulojuste eest kaitstud.

Gjáargarðuri detaile: mätaskatuses on aknad, ...

... mätaste alt turritava kasetohu kohta ütleb giid Per, et see on tegelikult butafooria, ainult servas: tänapäeval pannakse katusemätaste alla plast, mõnikord plekk.

Lasen Erikal ühe väheldasema mätaskatuse juures poseerida.

Nagu Fääridel tavaline, on Gjógviski maapind omajagu ookeani poole kaldu; mingi hulk uuemaid maju on ehitatud ka kirde poole tõusvale nõlvale.

Küla keskele on jäetud plats parkla jaoks.

Tyrilit on ilmunud pooleks lõikama madal pilv – või on see hoopis udulaam.

Kas see kompositsioon on siin lihtsalt ilu pärast või on mõni vahend ka veel kasutusel esialgses rollis, seda ei oska mina arvata.

Siis on kaaslastelgi lõuna söödud ...

... ning aeg siirduda Peri sabas väiksele ringkäigule.

Otsemaid äratab tähelepanu üks paljudest kartuli-

lapikestest: see on otse meie ees, parkla ja külakeskuse vahel.

Per näitab Otile lausa kätega ette, millist iseäralikku tehnoloogiat fäärlased kasutavad.

Kirjutasin sellest seitsmendas Fääride postituses, kui tulime Saksunist, aga olgu see lõik siin korratud: Mugul pannakse lihtsalt kamarale. Kõrvalt on rida mättaid lahti aetud ja need pannakse tagurpidi mugula peale, nii et kõdunema hakkav rohi toimib kui kompost – ei mingit vagude ajamist ega muldamist. Kartul kasvavat hästi ja andvat head saaki.

Dalá jõekese servi värvivad juuli alguses varsakabjad, ...

... rahvuslille kasvab küla vahel tõesti rohkesti.

Kui külale nime andnud kuristiku poole kõnnime, jääb üsna kohe teeservas silma enne korra külakeskuse rõdult pildistatud väga kirev aed, ...

... kus rohkesti ka lilli, aga veel rohkem värvitud kive, kujukesi, nukke ja mida kõike veel. Kolme korra peale olen sealt teinud mitukümmend fotot, nii et vast on andestatav, et kaheksa neist pistan ka siia.

Ei julge kinnitada, kes seda ütles, aga kusagilt kuulen, et majas elavat erru läinud kunstnik, ju ta siis aias mitmel moel oma andeid rakendab.

Näiteks kaugelt üle elusuuruse ämbliku meisterdamine võib olla tubli tükk tööd.

Lisan neljale 2015. aasta ülesvõttele teist sama palju 2016. aasta klõpse. Juuli teises pooles tundub õitsejate valik suurem. Ent iga lilletuti või põõsa varjust piilub ka mõni silma- (või hoopis sarve-)paar.

Koht on leitud ka veesilmale ja siitki vahib silmi.

Minu lemmikkuju ses aiakeses.

Lindude ühiselamu. 2016. näen oma silmaga ülemise korruse uksest välja lendavat kuldnokka. Eesti mastaabis peaks juuli olema kuldnoka pesitsusajaks hullult hiline. Aga kes siinset alamliiki teab, võib-olla pesitsevad hiljem või kaks korda, sest äralennuga nad ennast ju ei vaeva.

Paar pilku ka vastassuunas: siin on tagaplaanil püramiidi kujuline Middagsfjall, ...

... siin aga Tyril. Foto vasakus servas on üle Dalá viiv sillake, keskel aga miniatuurne rõhtrattaga vesiveski, ...

... mis olevat töökorras.

Foto ülemises servas on näha, et külas on ka üsna uhkeid villasid. Näitan seda pilti alati, kui käin kusagil Fääridest rääkimas – aga sugugi mitte nende villade, vaid esiplaanil oleva kontstruktsiooni pärast. Ja küsin, mis see on. Siiani pole veel keegi ära arvanud; ilmselt pole mu kuulajate hulgas olnud Fääridel käinud inimesi. Kui öelda lihtsalt, et see on heinakuivatusalus, siis ei pruugi asi selgeks saada, ...

... vaja on näidata paari 2016 tehtud fotot veel. Maas pideva saju ja uduga niidus ära ei kuivaks, seepärast tõstetakse see traatidele.

Ja et Fääridel ikka enamasti tugev tuul heina maha ei puhuks, tõmmatakse võrgud peale.

Üle-eelmisel fotol on tagaplaanil kaks rida täislastis „heinakuivateid“, panen siia juurde ühe veidi avarama vaate samale kohale, kus neid heinaseinu on päris mitu. Meie teine Gjógvi-päev, 23. juuli, on ilusa ilmaga ja pealegi laupäev – inimestel aega ja võimalust heinaga jännata.

Fotol on näha ka mitu kartulilappi; esiplaanil on väike pargi moodi platsike. Aga sellest juba järgmises postituses.

Kuivavat heina on Gjógvis näha ka veidi väljaspool küla (viimased neli fotot on 2016. aastast).

Sama kinnitab see Reinugi foto, mis tehtud külakeskuse kõrvalt.