Eelmises
postituses sõitsime Sundini väina servas põhja poole nii piki lääne- kui ka
idaserva teed. Seepärast arvan, et ehkki mõistlikum oleks kõik need Streymoy
saare kohad, kuhu olen sattunud, järjest läbi vaadata, tundub praegu loogilisem
selle saare lõunaosa hilisemaks jätta ning käia enne ära ka mõnes Eysturoy saare põhjaosa paigas. Esmajoones
pean silmas Eiðit, mida eelmises postituses ju nii siit- kui ka sealtpoolt
Sundinit eemalt pisut piidlesime.
Esmalt
meeldetuletuseks Fääride kontuurkaart (allikas:
Vikpeedia), kus Eysturoy punasega
esile tõstetud. See on saarestiku suuruselt teine saar (286,3 km2)
ja saarel elas 2011. aastal Vikipeedia andmeil 10 839 inimest. Kaardilt
hakkab otsemaid silma, et Eysturoy rannajoon on veel palju liigendatum kui
Streymoyl. Kaks pikka fjordi, kirderannikult saarde lõikuv Funningsfjørður ja
lõunas algav Fääride üldse suurim fjord Skálafjørður ehk Kongshavn (’kuninga
sadam’) ulatuvad nii sügavale saare sisemusse, et esimese lõuna- ja teise
põhjaotsa vahele jääb ainult mõni kilomeeter. Nende kahe fjordi lääneserva
ääristab kõrgete tippudega mäeahelik, nii et saare läänerannikult saab otse mainitud
fjordide äärde autoga ainult kaht teed mööda: kas läbi Norðskáli lähedal algava
tunneli (Norðskálatunnilin) saare
keskosas või piki kitsast ja mägist teed Eiði ja Funninguri vahel. See on
kindlasti üks kogu saarestiku kõige põnevamaid maanteid. Kolmas võimalus
Skálafjørðuri äärde jõuda on pikk tee ümber läänepoolse saareosa lõunatipu.
Eysturoy (kaart ikka Vikipeediast) on
üleni väga mägine: tippe on kokku
66, nende seas Fääride kõrgeim, 880-meetrine Slættaratindur. Kui ma nüüd kaarti
uurin, jõuan arusaamisele, et neist Fääride saartest, kus ma käinud või mida vähemalt
lähedalt seiranud olen, on just Eysturoyl kõige rohkem käimata-nägemata asulaid
või piirkondi. Näiteks pole ma sattunud saare suurimasse asulasse, 1500
elanikuga Fuglafjørðurisse (’lindude fjord’) idarannikul, ka mitte kõige
tihedamalt asustatud omavalitsustesse, Runavíkisse ja Nesisse saare lõunaotsas.
Üldse olen saare idapoolel olnud just sedavõrd, kuivõrd on vaja selleks, et
jõuda Borðoy saarele, saarestiku suuruselt teise linna Kalksvíkisse.
Seda postitust
kirjutades vaatan Vikipeediast põgusalt ka nendest käimata-nägemata paikadest
kirjutatut ja jõuan arvamusele, et isuäratusena tasub neistki võtta mõni foto.
Sellel fotol on Fuglafjørðuri keskosa
üldvaade, ...
... sellel aga
linna moodne, 1984. aastal valminud kirik
(mõlemad fotod: Erik Christensen / Wikimedia).
Fuglafjørðuri üks
vaatamisväärsusi on ka saarestiku vulkaanilist päritolu meenutav
soojaveeallikas (varmakelda).
Runavík on vähem kui 500 elanikuga küla, aga samas suure, ligi 4000 elanikuga
kommuuni keskus. Küla on esmajoones tähtis oma suure sadama tõttu, kuhu pärast
viimaseid ümberehitusi saavad tulle ka ristluslaevad. Fotol on taastatud vesiveski Runavíkis (foto:
Jon Fossa / www.faroeislands.dk).
Runavíkist on
meil korra juba juttu olnud: seoses sellega, et 2019. aastal peaks valmima
merealune 11-kilomeetrine tunnel Eysturoyartunnilin,
mis lühendab oluliselt selle kandi inimeste teekonda Tórshavni. Tunneliehitus
on juba alanud, ehituse eelarve on umbes miljard fääride krooni.
Nes on 230 elanikuga küla, Nesi kommuunis elab aga ligi 1300 inimest. Ka Nesis
on on väga moodne kirik (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia),
1994. aastal pühitsetud Fríðrikskirkjan. Teised
suuremad asulad kommuunis on Toftir ja Saltnes.
820 elanikuga Toftiri (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia) küllap kuulsaim ehitis
on staadion, 6000 vaatajat mahutav Svangaskarð,
kus enne seda, kui ehitati uhke rahvusstaadion Tórshavni, pidas alates 1991.
aastast oma rahvusvahelisi kodumänge Fääride südi jalgpallikoondis.
Saltnesis elab
umbes 150 elanikku.
Mainida tuleb ka
saare keskosa idarannikul asuvat Leirvíkit, kust algab Borðoy saarele
Klaksvíkisse viiv tunnel, ning mitmes suhtes põnevat Gøtat, aga neist asulatest
sõidame mõnes hilisemas postitusest läbi. Meenutan ka seda, et läänepoolse
naabersaare Streymoyga ühendab Eysturoyd üle Sundini kulgev sild, mida
fäärlased nimetavad naljaga pooleks ainsaks üle Atlandi ookeani viivaks
sillaks; tegelikult on samasugused sillad ka näiteks Šotimaa saartel.
Ent tulen nüüd
lõpuks pärast seda ülevaadet tagasi Eysturoy kõige põnevamasse, põhjapoolsesse
ossa ja suundun Eiðisse.
Eiði (hääldus aie, kus a on ehk
tavalisest natuke pikem ja e lühem) tähendab fääri keeles ’maakitsust’,
sest eks küla ju asugi maakitsusel saare
enda ...
... ja selle loodetipu,
343 meetrini kõrguva kaljuneeme
Eiðiskolluri vahel. Tubli osa külast on roninud ka Eiðiskolluri
lõunanõlvale. Muide, just sellest asukohast tuleneb väike keeleline iseärasus:
fäärlasel sobivat öelda – eesti keelde tõlgituna – nii “elan Eiðis” kui ka
“elan Eiðil”.
2003. aasta reisi
ajal käime Eiðis lõunasöögil, 2016. aastal saame külas pool tundi ringi uidata,
2015 sõidame tast aga mitu korda
mööda, küll ühel, küll teisel pool Sundini väina, ja kuna on ilus ilm, saan
teha hulga üldvaatepilte, seal hulgas need kaks.
Eiði on
samanimelise kommuuni (Eiðis kommuna)
keskus, kokku oli omavalituses, mille alla käivad ka eelmises postituses nähtud
Ljósá ja Svínáir, 2016. aasta alguses 687
elanikku, neist 621 Eiðis endas. Kommuun kuulub nende Fääri piirkondade sekka, kus
elanike arv kasvab; seda kinnitavad võrdluses eelmises lauses toodud arvudega taanikeelsest
Vikipeediast leitud elanike arvud 2015. aasta kohta: kommuunis kokku 679, külas
617 (foto 2016).
Kirjalikus
allikas on Eiði esmakordselt mainitud 14. sajandil, aga on märke, mis
kinnitavad, et küla on asutanud viikingid juba 9. sajandil.
Jõukus tuli
Eiðisse koos avamerekalandusega. Sadamat rajada oli siia ilmselt suhteliselt
mõnus, sest Eiðiskollur peab põhjakaaretuuled kinni. Ometi on siiagi ehitatud
väga võimsad muulid.
Taanikeelse
Vikipeedia kinnitusel on Eiði mitme traaleri kodusadam ja siin tegutseb neli
kalandusfirmat. Külas on ka paar tööstusettevõtet, kaks panka, postkontor ja
tankla.
Üks rajatis, mida
Eiðiga seoses mainitakse, on kõrge mast, arvatavasti üldse Fääride kõrgeim
ehitis. Päris surmkindel ma pole, aga usutavasti on jutt sellest punavalgest “ridvast” selle
üleväinafoto keskel. Mast kuulub varem taanlaste, nüüd väidetavasti prantslaste
hallatava navigatsioonisüsteemi Loran-C
juurde. Seoses satelliitnavigatsiooni peadpööritava arenguga on enamikus
paikades Lorani-laadsetest süsteemidest loobutud, aga siin on see veel alles.
Loen läbi päris pika seletuse 1957. aastal kasutusele võetud Loran-C kohta, aga
aru saan liiga vähe, et hakata mingit kokkuvõtet tegema.
Teisel
üleväinafotol on näha, et alumine Eiði
tänav ulatub pika majareana läände.
Et fotod on
hullult tasapinnalised, tuleb selleks, et lisada kolmas mõõde, vaadata detaile.
Sellelt fotolt on näiteks näha, et maanteelt
külla laskuv tee on õige käänuline;
samamoodi serpentiintee läheb majade
vahelt üles Eiðiskolluri nõlvale – mille muu pärast, kui et kõrguste vahed on
päris suured.
Esipaanil näha kirikust ja jalgpalliväljakust kirjutan
natuke hiljem. Elamukobarast jupikese kõrgemal laiutav pikk valge, mitme
korpusega maja on Eiði kool.
Ja veel nõks
kõrgemal ja veidi paremal olev suurem valge maja peaks on Eiði hotell, mis olevat küll 2011. aastal oma töö lõpetanud (4 x 2015).
Vikipeedia pakub
hoopis uhkema foto (ikka Erik Christensen, Porkeri). Hotellist, tõsi, on pildil vaid pool maja paremas servas.
Ent valgete seinte ja rohelise katusega
kool tõuseb siin eriti hästi esile.
Koolil on väga põhjalik koduleht http://www.eidisskuli.dk,
aga paraku ainult fääri keeles, ka mitte taani keeles. Fääri keele jaoks pole ma
aga korralikku tõlkeprogrammi siiani suutnud avastada. Seepärast pean leppima
infoga taanikeelsest Vikipeediast: kool on asutatud 1965, maja laiendati 1995.
ja 2000. aastal; koolis on seitse klassi, seal õpib umbes 70 last, keda õpetab
üheksa õpetajat (foto: http://www.eidisskuli.dk).
Kooli kodulehel on 2012/13 õppeaasta klasside fotod ja neil on kõige väiksem
klass 7. – ainult neli õpilast, seevastu 6. klassis käis lausa 15 last.
Kooli küljes on
nii vägev spordisaal, et sinna mahub
sisse normaalmõõdus käsipalliplats (foto:
www.vp.fo). Käsipall on emamaal Taanis
enamvähem rahvusspordi staatuses ja küllap mängitakse seda siis ka Fääridel,
ehkki siin jääb ta populaarsuselt kindlasti jalgpallile alla.
2003. aastast on mul negatiivilt Photopointis skaneeritud foto
toonasest hotellist, kus käisime
siis lõunal. Fotol on nii meie giid
Sámal kui ka meie „kuninglik“ auto
numbrimärgiga Krone 12. Olen
reisipäevikusse kirjutanud:
Eiðile on mäelt laskudes väga tore vaade: ookean
on peegelsile, majad hästi kirevad. Sámal: „Fäärlased värvivad suviti maju ja
talvel mängivad kaarte!“.
Restorani kohta
ütleb Sámal, et seda peab taani-fääri segaperekond, seepärast on mastides mõlema
maa lipud. Lõuna on rohke, vast isegi liiga rohke. Peale liha on liual ka
paltus ja krevetid, pole aga meile harjumuspäraseid kartuleid: lisandiks on
paar viilu kurki ja tomatit ning viinamarjad.
Üks uhke mälestus
on samalt reisilt veel: võimalus jälgida, kuidas helikopter mäele elektriliini
maste paigaldab.
Nüüd asun selle
postituse kõige raskema osa juurde. Nagu enne kirjutasin, oleme 2016. aastal Eiðis pool tundi. Enamik kaaslasi ruttab mööda käänulisi tänavaid
ülesmäge, mina oma seljahädaga jään üsna alumisse osasse ja teen seal
mitukümmend pilti Eiði majadest, mille kohta mul paraku midagi tarka öelda ei
ole. Sestap on ikka jälle see „mida võtta, mida jätta“-probleem.
Küla alumise osa
keskel kiriku lähedal on midagi väljaku
taolist, kusagil seal tuleme bussist maha.
Platsi servas on väike parkla; selle piirdemüür on
ühtaegu ka järgmise terrassi tugi.
Müüril on viit karavaniparkla poole.
Karavanilaager on oma ajaloo tõttu väärt omaette fotot ja selgitust, mis tuleb
veidi hiljem.
Müüri on endale
sobilikuks kasvukohaks arvanud kenade kollaste õitega lill. Tark ülemus määrab
selle kambria ebamagunaks (Meconopsis cambrica).
Platsilt laskub lääne poole veidi alla tänav – just see, mis kulgeb piki Eiðiskolluri jalamit pikalt lääne poole.
Ent üsna tänava
alguses on vasakut kätt murukatusega majake, mis võib-olla seostub hiljem koduf
leitud tarkusega, et kusagil Eiði keskel peab renoveeritud talumajas olema
väike koduloomuuseum Látrið, kus
olemas ka traditsiooniline, Saksunis mainitud roykstova ehk suitsutuba. Muuseum olevat kusagil päris kiriku
lähedal, nii et ehk see ongi.
Idasse suunduva tänava ääres on tihedalt maju, enamasti kõik heledates
toonides.
Ülesmäge suunduva tänava nurgal on suunaviit
spordisaali ja kooli poole.
Kitsastel tänavatel kuluvad ristteele ära peeglid,
et ära hoida liiga lähedane kokkupuude kaasliiklejaga.
Samal
tänavanurgal lehvib ühel maja Fääride
lipuke.
Need majad
paistavad olema vanemad, ühel on
peal mätaskatus.
Kividest laotud
tugimüüre näeb Eiðis rohkesti, aga on ka kividest
laotud rohmakaid kõrvalhooneid.
Ülesmäge kulgevatel tänavatel ...
... on maja iga nurk ise kõrgusega. Selle maja
uksel märkan ingliskeelset silti, et külastajad on oodatud, aga ülejäänud tekst
on paraku fääri keeles.
Selle putkagi otstarbe saaks ehk fääri keelt
osates selgeks.
Kahtlustan, et
seekord pole tegemist haldjate majaga,
aga mine sa tea.
Parkivatele autodele ...
... pole kitsastel tänavatel sugugi lihtne kohta leida.
See on vist väike katlamaja.
Ometi leian koha,
kust avaneb ka natuke avaram vaade. Kirik on hea mõõdupuu: nii kõrgele ma
oma koperdusega jõuangi. Aga pildil on muudki vaadata: mäkke maanteele viivat teed, Gjógvi poole
kulgevat maanteed ennast ja mäel
vist ka enne mainitud Loran-C
puna-valget masti.
Ja kui tundub, et
esiplaanil kasvavad lopsakad taimed võiksid olla kartulid, ...
... siis just nii
ongi: majade vahel on tõesti väike kartulimaa.
All lahesopi ääres paistvad suured valkjad
hallid on küllap kalatöötlus- või mingi muu tööstusettevõte.
Kus vähegi ruumi,
on majade juurde rajatud aiakesed,
kust ei puudu ka põõsad ja puud.
Mitmel pool
märkan aedades batuute.
Aga siis mäest alla, sest tahan minna ka
kirikusse.
Fääride lipu ja kooli suunava sildiga tänavanurk juba paistab.
See valge maja on kirikuga samal tänaval ja
samal kõrgusel.
Erilisi kaunistusi majadel pole, ...
... nii et kui ühe leian, ...
... pean selle põhjalikult jäädvustama.
Küll on mitmel
pool lilli, olgu väiksemates ...
... või lausa suurtes pottides. Lill meenutab
kangesti härjasilma ehk seda, keda tavaliselt karikakraks nimetatakse. Kasutan
taas ülemuse abi ja tema ütleb, et see on tõesti üks härjasilm, nimelt soohärjasilm (Mauranthemum paludosum).
All-linna teadetetahvel näitab, et Eiðis käib
tihe seltsielu (kõik need viimased 30
küla pilti on aastast 2016).
Nüüd siis need
kaks all-linna objekti, mille kohta enne ütlesin, et kirjutan neist hiljem.
Esmalt jalgpalliväljak (foto 2015), jalgpallimeeskonna
EB/Streymur koduväljak; meeskond tekkis 1993. aastal, kui liitusid Eiðis
Bóltfelag ja Ítróttarfelagið Streymur.
Mul on siis
võrdluseks kõrvale panna 2003. aastal Eiði hotelli juurest võetud foto negatiivi
skaneering. Kvaliteet on kehv, aga see on selgesti näha, et praeguse
palliplatsi asemel laiutas siis tühi
heinamaa.
Palliplats oli toona päris ookeani ääres (üks mu
vähestest 2003. aasta digifotodest). Sámal: Kui nad palli auti löövad, saavad selle Islandilt kätte!
Saksakeelne
Vikipeedia kinnitab, et seda väljakut (niðri
á Mølini) peeti oma paigutuse tõttu kogu Taani kuningriigi kauneimaks.
Aga ega plats ole
tühjaks jäänud: 2015. aasta aprillist tegutseb seal aasta ringi karavanide parkla (2015). Kämpingus on ruumi kümnele karavanile ja 60 inimesele,
olemas on köök ja muud vajalikud ühisruumid.
Sellelt 2016. aasta fotolt jääb ruumiliselt vale
mulje, nagu oleks jalgpalliväljak lausa kalmistu
aia taga. Tegelikult on neil ikka paarkümmend meetrit vahet ja väljak on
surnuaiast ka omajagu madalamal.
Ja lõpuks Eiði kirik. Kivist pühakoda on ehitatud
1881. aastal. Vikipeediast leitud 1899. aastal tehtud fotolt on näha, et toona
oli ta elamutest üsna eemal.
Nüüd on muud
majad pühakoja üpris sisse piiranud
(2015).
Kõik järgnevad fotod kirikust on jälle 2016.
aastast. Taani arhitekti
Hans Christian Ambergi (1837–1919) kavandatud kirik on kiltkivikatusega ning krohvitud ja valgeks lubjatud seintega ehitis, kummalgi küljel viis akent.
Idaküljes on väike kooriosa, läänes võimas, ehkki madalpoolne torn. Just selline torn olevat Ambergi
loomingule iseloomulik.
Torni
püramiidkatuse all on ajanäitaja,
omakorda selle all huvitava sambaga poolitatud aken. Sissekäik kirikusse on
samuti läänetornist. Kirikul on kaks tornikella. Üks, mille kinkisid kogudusele
Kopenhaageni vabamüürlased, on valmistatud 1881. aastal Saksamaal, teine on valatud
Norras Tønsbergis.
Kui mõelda Eiði
elanike arvule – ja küllap oli neid ehituse ajal ligi poolteist sajandit tagasi
veel hoopis vähem –, siis tundub küll, et sellise küla jaoks on kirik liiga
suur, peaaegu katedraali mõõtu. Selle kohta on kirjas selline lugu, et materjal
toodi saarele Inglismaalt ja samal laeval oli teine kirik veel, mis veeti
Islandile. Olevat juhtunud nii, et Eiðis võeti laevalt maha just see Islandile
mõeldud kirik. Viga märgati alles siis, kui laev oli juba avamerel – ja löödi
eksitusele käega. Kui see ka tõsi pole, siis vähemalt on ilus lugu!
Eiði kirik pole
esimene pühakoda Fääridel, kuhu sisse astun, seepärast pole üllatus ehk nii
suur, kui oli esimest nii uhket
interjööri silmates. Aga hele, kirev ja rõõmus on ta tõesti. Sinine kaarjas lagi …
… toetub mõlemal
poolel riiulit meenutavatele konsoolidele,
seinu kaunistavad rohked kenad mustrid.
Omapärase,
taevalikke losse kujutava altari kohal
…
… on ümmarguses
raamis maal lambast.
Lillemustritega kantsel.
Orelirõdu ja orel …
… ning tekst ukse kohal.
Isegi pingid on kaunistustega.
Kuuekandilise
alusega ristimisnõu on valmistanud
Joannes Petersen Mikladalurist.
Põhjamaade
mereäärsetes kirikutes on tavaline, et laes ripuvad laevade mudelid. Eiði
kirikus on neid lausa kaks. Üks on kolmemastiline
kuunar, ..
… teine aga (kuri)kuulus
Norske
Løve, „Norra lõvi“, Ida-India kompanii 36 kahuriga laev. Millal laev
ehitati, pole päris kindlalt teada, sest sama nime on kandnud hulk laevu, aga
kõige rohkem pakutakse aastat 1704. 1707. aasta detsembri alguses pikale
reisile läinud laeva tabas üks õnnetus teise järel – küll masti puruks löönud
pikne, küll mituteist meest tapnud hiigellaine. Lõpuks uppus laev 31. detsembril
Eysturoy idarannas Lamba lähedal, sada meest pääses eluga. Kohe alustati ka
laeva päästetöid, aga öösel mattis maalihe vraki enda alla. Sellest laevahukust
on loodud laule, luuletusi ja legende. Ühe poeemi saatel tantsitakse Fääridel
ka nende kuulsat ridatantsu. Räägitud on kulla-aardest, mis oli laevaga põhja läinud,
ja sukeldujad on käinud seda ka otsima, ent tulemusteta. Küll päästeti laeva
kell ja viidi Tórshavni katedraali, kus ta on siiani. Samas on ka Norske Løve mudel; Eiði kiriku mudel
öeldakse olevat selle mudeli koopia.
Paar pilti ka kalmistult. Mind huvitab väga, mis valge maja on kalmistu kõrval; maja
otsal on kiri Korndals Býlið, aga
veebist leitud sõnaraamat mind ei aita. Mulle tuleb lihtsalt meelde giid Sámali
üsna irooniline märkus 2003. aastal: et Eiðis on kõik targalt paika pandud –
kohe vanadekodu kõrval on kalmistu ja kirik. Ehk see ongi siis vanadekodu.
Paljudel
hauakividel on sellised linnukesed,
pigem vist kurva moega (kordan üle, et
kõik need Eiði fotod, kus teisiti pole märgitud, on 2016. aastast).
Kui Eiðist edasi
idakaarde kulgeda, tuleb ületada Fääride mastaabis üsna kõrge, 392-meetrine kuru Eiðiskarð. Sellelt
fotolt peaks olema näha nii üsna rööbiti veepeegliga kulgev siiasõidu- kui ka üles kurule pöörav tee. See teine on
veel kitsam kui esimene ja väga käänuline – ning ikka uhkete vaadetega: kuulub
ka sellesse Sóljuleiðir’urite ehk
varsakabjateede kategooriasse, millest VII postituses kirjutasin. Varsakabja- ehk eriti
kaunite vaadetega tee on nii kuni Funningurfjørðurini välja ja sealt põhja
Elduvíkini kui ka 8 km pärast Eiðit algav Gjógvisse viiv haru. Põhiosa neist
teedest võtame ette järgmistes postitustes, praegu sõidame ainult üles kuruni (see ja viis järgmist fotot on 2015. a).
Veidi maad enne
seda on “kohustusliku peatuse” paik, kus on ka piknikukoht ja statsionaarne pikksilm.
Peatus 2015. aasta reisi ajal. Mees, kes hakkab
parajasti üle tee tulema, on meie giid
Per Hansen.
Vaatamis-
väärset on siin rohkesti, kasvõi see kohe bussi kõrval
kerkiv otsekui laotud müür – ladunud on teda muidugi vaid loodus – …
…või idakaares
küllap üle 600 meetri kerkiv mägi.
Aga põhimotiiv on
muidugi läänekaares: kuulsad kaljurahnud – eesti keeles pole vist selliseid
toredaid sõnu nagu raukarid või kekkurid või stakkurid?? – Hiiglane ja Nõid (Risin og Kellingin), vastavalt 71 ja
68 meetrit kõrged. Eelmises osas vaatasime neid teiselt poolt, Tjørnuvíkist.
Pole raske märgata, et need kaks vaadet on väga erinevad, näiteks Nõia kaks
jalga ei paista siit küljest sugugi silma. Rannamürakas nende taga on ka juba
nähtud 343-meetrine kaljuneem Eiðiskollur.
2016. aasta reisil peatume samas kohas hilisel õhtutunnil,
kui sõidame Gjógvist kultuuriõhtult ja rikkalikult õhtusöögilt Tórshavni poole.
Esmalt sedastan, et juba tuttava mäe
tippu on takerdunud pilv.
Reisikaaslased
sinnapoole eriti vaatama ei tiku: kes ruttab pikksilma juurde, ...
... kel aga
kaamera, see aina pildistab.
Valgus on igatahes huvitav; ka Eiðiskolluri otsas kükitab suur pilv.
Minu kõige
kvaliteetsem foto Nõiast ja Hiiglasest
on aga tehtud 2003. aasta reisi ajal.
Sellest
peatuskohast veidi maad edasi kerkib idakaares, Gjógvi poole sõites teest
vasakul vägev mägi, saarestiku kõrgeim tipp, 880-meetrine Slættaratindur. Mõni allikas märgib kõrguseks ka 882
või 884 meetrit. Hästi on näha, kuidas rida vulkaanipurskeid on kasvatanud mitmekihilise
„piruka“. Ja vast saab enamvähem mõistetavaks ka mäe nimi, mis tõlkes tähendab
’lamedat tippu’.
Jalamilt on mägi
suhteliselt laugem, edasi küllalt järsk. Silma hakkab üksildane lumelaik lõunanõlval (kaks
x 2015, läbi bussiakna).
Siit tee poolt
vaadates Slættaratinduri taga ehk kirdes kõrgub saarestiku kõrguselt teine
mägi, 856-meetrine Gráfelli.
2016. aasta reisi programmis on pärast jalutuskäiku Eiðis
(või nagu enne kirjutasin, võib öelda ka Eiðil) tõus Slættaratindurile. Paraku
pole ilm suurem asi nagu suuremal osal sellest reisist, nii et kuulsaid vaateid
tipust vist loota pole.
Panen siia mõned
bussiaknapildid ka sõidust
Slættaratinduri jalamile. See esimene siin – ja mitu hilisemat fotot –
piitsutavad hullusti mu kesist kujutlusvõimet ja ruumitaju. Põrnitsen lausa tunde
nii kaarti kui ka nii oma kui ka poja tehtud ja veebist leitud fotosid, enne
kui hakkan aru saama, kuidas need loodusobjektid üksteise suhtes asetsevad.
Olukorda komplitseerib ikka jälle see enne mainitud probleem: tasapinnalist
pilti on väga raske seada vastavusse ruumilise tegelikkusega.
Aga lõpuks jõuan
siiski täie rahuldustundega selgusele: veesilm, mis vasakult paistab, on tõesti
mäel asuv poollooduslik, pooleldi ülespaisutatud järv Eiðisvatn, mis toidab Sundini ääres asuvat hüdroelektrijaam
Eiðisverkið’t, millest oli paar pilti eelmises postituses, ning maariba järve
ja ookeani vahel pole sugugi mitte tamm, vaid see, mis on selle nurga alt näha
kõrgest, ookeani poole laskuvast nõlvast; järv on ookeanist tegelikult palju kõrgemal,
lausa 130 m ümp. Eiði on kusagil ees paremal, samuti palju madalamal.
Järgmised
läbiaknafotod on peegelduse tõttu kehvad, aga näitavad siiski ära, millises
maastikus me liigume. Piki paarikurvilist serpentiini tõuseme platoole, kus tee on napilt pooleteist auto laiune, möödasõidu-
taskutega, …
… ja käänuline. Ka lõunakaares on mägi, aga
madalam kui põhjapoolne, ...
… ja nõlvadel on
kergete aedadega piiratud karjamaad,
kus näha lambaid.
Esmasõidu õigus on muidugi suuremal ehk bussil, sõiduauto tõmbub
viisakalt taskusse.
Platoo ühes kõrgemas kohas…
... on parkla, kuhu meie bussimürakas kenasti
ära mahub, nii et jääb ruumi ka mõnele sõiduautole: neid tuleb ja läheb mitu
tükki.
Parkla kõrval on
ka väike puhkekoht.
10.55 tehtud pilt: seltskond ronib hanereas üle
lambaaia ja alustab tõusu. Mul pole sugugi häbi maha jääda, sest olen
konkurentsitult seltskonna vanim liige; loobub veel kaks inimest. Aga kui
olekski häbi, ei lubaks selg ikkagi seda käiku ette võtta.
Poeg Rein läheb muidugi teele …
… ja vaatab korra veel tagasi, et mis see
papa seal teeb.
Kohe alguses
tekivad minekul vahed sisse.
Kaaslaste nimesid ma enamasti ei tea, esirinnas on Perekond, nagu ma mõttes
ütlen: kaks venda ja õde, kõik tunduvad üle keskmise sportlikud.
11.13: viimased tõusjad pole veel jõudnud esimese “pirukakihi” keskpaika,
esimesed on juba teise kihi ülaosas.
11.18: tõusjad on täpikeste suurused. On näha, et enamasti ei minda enam otse
nõlva pidi üles, vaid on hakatud
sakitama.
Aga mis neid alt
üles kribu-krabu pilte ikka vaadata, panen siia parem mõned poja tehtud fotod. 11.19: just siis, kui päris otse enam edasi ei saa ja valida
tuleb pikem tee.
11.23 tehtud foto on põhiline, mis mind järve asendi suhtes lõpuks edasi aitab. Eiðisvatnist siinpool on näha tee, mida mööda tulime, taga aga Sundini väin ja Streymoy saar ja sellel on aimatav ka Haldórsvíki küla.
Udu võtab
nähtavust paraku tugevasti maha, isegi mäe
tipp on hägune, …
… rääkimata kaugematest vaadetest.
Aga ilusa ilmaga
olevat Slættaratindurilt, mis on üks kümnest Fääride üle 800 meetri ulatuvast
mäest, näha kogu saarestik. Ent vähe sellest: Slættaratindur olevat koguni
Guinnessi rekordite raamatus, kuna seda olevat võimalik näha rekordiliselt
kaugelt, 550 km tagant Vatnajökulli, Islandil asuva Euroopa suurima liustiku
kõrgeimalt tipult 2119 m kõrguselt. Raamatus seletatavat seda valguse
paindumisega atmosfäärse refraktsiooni tõttu. Teised autoriteedid on omakorda
tõestanud selle väite paikapidamatust, nii et ei julge seda ei kinnitada ega
ümber lükata.
11.28: idakaares tundub olema selgem. Arvan, et eelviimane ja viimane
mäeahelik sel fotol on naabersaared Kalsoy
ja Kunoy.
11.53: pilk stardipaika. Peale meie bussi on parklas parajasti ka kaks sõiduautot.
Nüüd taas mu enda
fotodega alla jäänute juurde. Bussijuht,
kelle nimeks ütleb giid Ivi Ann, on
töökas ja jõuab matka ajal kududa tubli tüki kampsunit. Ann oli
üks meie bussijuhte ka 2015. aasta reisi ajal. Viimasel päeval sõitsid siis
kaks bussi koos ja mõlemad juhid olid naised, teine neist seejuures vist üsna
viimaseid nädalaid lapseootel.
Uurin pisut
ümbrust. See mägi on Slættaratinduri ületeenaaber, mäe nimi peaks olema Vaðhorn ja kõrgus 726 m.
Otsustan kõndida
veidi Gjógvi poole: truup ja selle
kohal lambatõke.
Eest hakkab
paistma järgmine fjord, Funnings-
fjørður.
Meie juurest
sõidab vuhinal mööda takso ja peatub
veidi maad edasi oru serval. Kui lähemale kõnnin, kuulen, et sõitjad räägivad vene keeles ja vaidlevad
parajasti, kes keda pildistama peab. Pakun siis abi: mingu kõik pildile, mina
pildistan. Vene keelt kuuldes on muidu üsna kõrgi olemisega seltskond sügavas
hämmingus. Aga kui jutuks läheb ja nad saavad teada, et olen Eestist, tuleb see
kõrk hoiak otsemaid tagasi…
Oru nõlval
askeldavad lambad.
Just sellised nad
siin on: igaüks ise karva.
Kümmekond minutit
enne keskpäeva näen mäest laskujaid.
Kas juba meie omad?
Siiski mitte,
hoopis üks lastega kohalik perekond.
Parklas on nad sellise näoga, nagu oleksid vaid pisut jalutanud.
Esimene rühma-
kaaslane, Vanem vend Perekonnast, tuleb 12.35 ja ütleb, et nad käisid ka päris tipus ära. Vikipeedia
väitel võtab matk aega neli tundi ehk ligi poolteist tundi rohkem!
12.43 saabuvad Õde ja Noorem vend.
12.45 on näha mitut laskujat.
Ja 12.54 jõuab kuuendana alla Rein.
Ütleb, et käis platool, päris tippu ei tõusnud, …
,,, ja näeb ka väga värske välja.
Peagi on kõik
teisedki all, nii et 13.20 läheme jälle
sõitu.
Taanikeelsest
Vikipeediast on lugeda, et suvisel pööripäeval on kombeks tulla siia mäele päikeseloojangut
ja -tõusu vaatama, kusjuures tuldavat kogu saarestikust.
Lõpuks veel pisut
mulle tõsist peamurdmist valmistanud järvest, Eiðisvatnist. No ei saanud ma tükk aega sellelt fotolt aru, et
maatriibuga eraldatud veekogud on täiesti eri kõrgustel.
Esimene abi tuli
sellelt fotolt, kus näha järve lõunaotsa ehitatud tamm või pais. Siit
hakkab juba tekkima arusaamine, et tagaplaanil olev vesi on kusagil madalamal (mõlemad 2015). Kordan üle: kõrguste vahe on tegelikult lausa 130 meetrit!
Ja alles vaat Reinu Slættaratindurilt tehtud fotodelt
– üks oli ka varem – läheb peas olev pilt paremini tegelikkusega kokku.
Eiðisvatni ehk Eiði järve, suuruselt viienda Fääride järve
looduslik suurus oli 0,47 km2, SEV energiakompanii paisutas veesilma 1,14 km2-ni
ja rakendas selle eile nähtud, Sundini ääres asuva hüdroelektrijaama turbiine
käitama.
Eiðisverkið
olevat Fääride vägevaim hüdroelektrijaam. Energiafirma SEV käivitas jaama 28.aprillil 1987. Alul oli
jaamal kaks 6,7 megavatilist turbiini, nüüd on turbiine kolm installeeritud
koguvõimsusega 21,7 MW. Keskmine aastatoodang on 55 GWh.
Fääride
postmarkide hulgas on ka selline, millel peal nii Eiðisvatn kui ka
Eiðisverkið, hüdroelektri-
jaam Sundini ääres, mida järve veed käima
lükkavad.
Meie teekond jätkub üle
Eiðiskarði Gjógvi poole.
No comments:
Post a Comment