Minu Fäärid, II. Inimestest ja ajaloost

Alustan seekord sellest, millega eelmise postituse lõpetasin – Fääride oma rahast. Ausalt öeldes on need rahatähed üks paras nuhtlus, eriti reisi lõpus: siis on vaja kohalikest boonidest kindlasti lahti saada, sest Taanis ei taha ükski pood neid vastu võtta, ehkki teoreetiliselt vist peaks. Küll on Fääridel käibel ka Taani rahatähed, sest lõppude-lõpuks on saarestik ju Taani kuningriigi osa, mis sellest, et autonoomne ja üsna isepäine.

Fääride rahatähti ei trükita siiski mitte saartel, vaid neid annab välja Taani riigipank ja neid ei loetagi iseseisvaks valuutaks, vaid Taani kroonide erimiks, millega neil on ka ühine ISO-kood. Fääri keeles on kroon króna, mitmuses krónur, ja see jaguneb 100 ööriks (oyru/oyrur).

Oma raha vajadus on seotud II maailmasõjaga, kui Taani okupeerisid sakslased, Fäärid aga inglased. 1940. aastal tehti Taani 5-, 20-, 50-, 100- ja 500-kroonistele boonidele ületrükk Kun Gyldig paa Færøerne, Færø Amt, Juni 1940 (‘kehtiv ainult Fääri saartel, Fääride maakond, juuni 1940’). Samal aastal lisandusid teistsuguse kujundusega 1-, 5-, 10- ja 100-kroonised ning 1951 juba fäärikeelse tekstiga rahad. Ühekroonistest loobuti, 1967 lisandus 50-, 1978 500- ja 1000-, 1986 20- ja 2003 200-kroonised paberrahad. Aastail 2001–2005 anti käibele uue kujundusega rahatähed ja 2012 täiendatud turvameetmetega boonid.

Teatud perioodidel, kui Taani münte ei jätkunud, on vermitud ka Fääride ööre, viimati II maailmasõja ajal Londonis.

Mina olen oma käes hoidnud vaid 50- ja 100 krooniseid Fääri paberrahasid. Mäletan, et esmahetkel arvasin, et 50-sel on mingi veider mereelukas; alles hiljem taipasin, et see on ju hoopis sarv… Enda tehtud fotod üsna kortsunud boonidest pole teab mis vaatamisväärsus, seepärast otsin siia kõigi praeguste Fääri rahade ees- ja tagakülgede pildid. Neil on vastavalt mõni loomariigi esindaja ja vaade mõnest paigast Fääridel:

50-sel jäära sarv ja kalju Sumba lähedal Fääride kõige lõunapoolsemas osas,

100-sel tursa saba ja Klaksvík, Fääride suuruselt teine linn,

200-sel eelmises osas mainitud humala-eistekedrik ja Tindhólmur kaljurahn, mida saab näha Vágari saarelt,

500-sel krabi ja Hvannasund Viðoy saare läänerannikul

ning 1000-sel merirüdi (varasema nimega meririsla) ja Sandoy.

Vaatamata sellele, et ma neid poest saada pole tahtnud, pean tunnistama, et minu meelest on Fääridel väga ilusad, maitsekad rahatähed.

Just samamoodi nagu rahaga on Taani ja Fääride suhtega üleüldiselt: et nagu on Taani, aga nagu ei ole ka.

Mis parata: esimene mulje on väga oluline. Minu esimene giid Sámal nimetas taanlasi ikka ja jälle aina okupantideks ning ehkki hilisemad teejuhid on kõik olnud poliitkorrektsemad ja pole sellist väljendit kasutanud, on see esimene teadmine ometi kogu aeg mõttes tuksunud. Seda enam, et lõviosa Fääride ajaloost – nii vähe, kui ma sellest tean – on tõesti seda ütlust kinnitanud; sama moodi, nagu meie oleme siin öelnud, et „idast pole meil midagi head loota“...

Väga üldiselt öeldes on taanlased Fääride elu kontollinud 14. sajandist peale; nende 16. sajandil kehtestatud ja alles 1856. aastal lõppenud kaubandusmonopol muutis elu saartel ülimalt raskeks. Pärast reformatsiooni 16. sajandil keelasid taanlased fääri keele kirikus, koolides ja ametlikes dokumentides. Saarte elanikud kasutasid seda igapäevaelus, aga ka luuletustes ja rahvajuttudes muidugi edasi, ent kirjalikus vormis ei olnud fääri keelt üle 300 aasta olemas.

Tórshavni all-linnas, Läänesadama juures Vágsbotnil seisab Fääride rahvuskangelase Nólsoy Pálli (fääri keeles Nólsoyar Páll) kuju. Mitmel alal edukas mees kodanikunimega Poul Poulsen Nolsøe (1766–1808 või 1809) – mere-, talu ja kaupmees, laevaehitaja ja luuletaja –, püüdis igat moodi Taani kaubandusmonopoliga võidelda, kuni jäi lõpuks koduteel päris Suðuroy lähedal mõnevõrra segastel asjaoludel merel kaduma. Skulptor Hans Pauli Olseni 1995. aastal valminud skulptuur kujutab meest vaatamas üle mere sünnisaare Nólsoy poole. Linnud tema pea kohal on aga vihje mehe kuulsaimale teosele, 229 salmist koosnevale „Ballaadile lindudest“ (Fuglakvæði), kus merisk püüab ronka rünnates kaitsta väiksemaid linde. Väidetavasti just selle ballaadi tõttu, mida paljud fäärlased teadvat otsast otsani peast, sai meriskist Fääride rahvuslind.

1814. aasta Kieli leping lõpetas Taani-Norra uniooni ning Norra sattus Rootsi kuninga võimu alla, aga Fääri saared, nagu ka Island ja Gröönimaa, jäi Taanile. Taanlased saatsid laiali Fääri parlamendi (Løgting) ja Fääridest sai lihtsalt üks Taani maakond, mida kamandas taanlaste määratud maavanem (Amtmand). Sajandi keskel, 1851, Løgting küll taastati, aga talle jäi kuni 1948. aastani pelk nõuandev funktsioon. 1850. aastal saartel kehtima hakanud Taani uus konstitutsioon andis Fääridele kaks kohta Taani parlamendis, need on tänaseni alles.

19. sajandi teises pooles sai alguse rahvuslik liikumine ning fääri kirjakeel pälvis eluõiguse. Taani rahvakiriku (Folkekirken) juht Fääridel Venceslaus Ulricus Hammershaimb (1819–1909) ning Islandi keelemees ja poliitik, iseseisvusliikumise juht Jón Sigurðsson (1811–1879) avaldasid 1854. aastal kaasaegse fääri kirjakeele standardi, mis kehtib siiani. Sajandi lõpus tekkis fäärikeelne kirjandus ning esimene fäärikeelne ajaleht Føringatíðindi hakkas ilmuma 1890. aastal. Pärast II maailmasõda sai fääri keel Fääri saarte ametliku keele staatuse.

Fääri kirjakeele loojad, fääri lingvist Venceslaus Ulricus Hammershaimb (1819–1909) (allikas: Føroya Fornminnisavn / Wikimedia) ...

 ... ja Islandi iseseisvusliikumise eestvedaja Jón Sigurðsson (1811–1879) (portreemaali autor on Þórarinn B. Þorláksson (1867–1924; allikas: www.hi.is/frettir/haskolarad_fagnar_aldarafmaelissjodi / Wikimedia)

Samal perioodil hakati tõsisemalt rääkima ka Fääride iseseisvumisest. 14. septembril 1946 toimus Fääri saarte iseseisvusreferendum, kus napp enamus hääletas lahkulöömise poolt. Løgting tunnustas referendumi tulemusi siduvatena, ent toonane koalitsioon lagunes enne, kui mingeid olulisi samme selles suunas astuda jõuti. Mõni kuu hiljem valitud uues parlamendis said enamuse poliitilised jõud, kes toetasid autonoomiat Taani koosseisus. 1. aprillil 1948 jõustus seadus, mis andis Fääri saartele autonoomia. Fääri keelt tunnustati ametliku keelena ja Fääri lippu ametliku sümbolina.

Fääride lipp (Merkið) järgib teiste Skandinaavia riikide eeskujul Dannebrog’iga alanud ristilipu traditsiooni. Lipu kujundasid 1919. aastal Kopenhaagenis õppinud fäärlastest tudengid. Esimest korda heisati Merkið sama aasta 22. juunil Suðuroy saarel Fámjinis peetud pulmas. 25. aprillil 1940 lubas briti okupatsioonivalitsus kasutada lippu Fääride laevadel, sest Saksamaa okupeeritud Taani lipp tundus sinna sobimatu. 23. märtsi 1948. aasta uues kodukorraseaduses tunnustas Taani valitus seda kui Fääride rahvuslippu.

25. aprilli tähistatakse riikliku püha, lipupäevana (Flaggdagur).

Originaallippu hoitakse Fámjini kirikus Suðuroy saarel (foto: User:Erik / Wikimedia)

Hilisema kohta osundan eestikeelsest Vikipeediast:

1980. aastatel tugevnesid Fääri saarte iseseisvuspüüdlused, kuid toetust iseseisvusele vähendas 1990. aastate alguse majanduskriis. 2000. aastate algul toetus iseseisvusele suurenes ja uus referendum Fääri tuleviku küsimuses pidi toimuma 2001. aastal. Referendum jäeti ära, kui selgus, et Taani on Fääri saarte iseseisvuse korral nõus jätkama toetuste maksmist soovitud kaheteistkümne aasta asemel ainult neli aastat.

Mulle jäi mingil hetkel mulje, et iseseisvumine sõltub suuresti sellest, kas saarte majandusvetes tehtud naftaotsingud jõuavad eduka lõpuni või mitte. Nüüd tundub mulle, et iseseisvumise teema pole praeguses ebakindlas maailmas aktuaalne, ning ega oma naftastki enam eriti räägita. Mis puutub mainitud 1990. aastate majanduskriisi, siis minu mäletamist mööda olid rohkesti taristusse (maanteed, tunnelid) panustanud Fääri saared toona enamvähem pankrotis ja välja aitas nad ikka ei keegi muu kui Taani.

Üks fäärlaste iseolemise tunnuseid veel: saartel on oma maakood fo ja autodel oma numbrimärgid

Ehkki Fäärid pole iseseisev riik, on neil välisriikidega ka poliitilisi otsesidemeid: saarestik on mõnegi rahvusvahelise organisatsiooni liige nagu iseseisev riik. Nii kuuluvad Fäärid sellistesse spordiorganisatsioonidesse nagu Euroopa jalgpalliliit UEFA ja käsipalliliit EHF, maailma jalgpalliföderatsioon FIFA ja ujumisföderatsioon FINA ning saavad neil aladel välja panna oma rahvusvõistkonnad. Fääridel on oma telefonikood, interneti doomen (.fo), panga- ja postikood ning näiteks ka oma postmargid, mis on väga oluline väljaveoartikkel, kala ja kalatoodete järel lausa teine!

Kasutan neis blogipostitustes aegajalt illustratsioonina Fääride marke; siia üks näide 2006. aastast: Sandoy saart tutvustav seeria, toredasti värvi- ja motiivikirev (allikas: www.stamps.fo)

Fäärid ei kuulu ei Euroopa Liitu ega Schengeni riikide hulka. Kuna aga saarestik on alates 1966. aastast Põhjamaade passiliidu liige, kes Schengeni riikidest saabuvate isikute passe ei kontolli, siis pole ka Fääridel passikontrolli.

Fäärid on lõiganud suurt kasu EL Ukraina 2014. aasta sõja tõttu Venemaale kehtestatud sanktsioonidest: ühendusse mitte kuuludes said fäärlased venelastele müüa suurtes kogustes värsket lõhet.

Lõhekasvandused on Fääride tähtsaim majandusharu. Kuna saarestik Euroopa Liitu ei kuulu, sai värske lõhe müük Venemaale EL sanktsioonide perioodil eriti suure hoo. Fotol on lõhesumbad Sundini väinas

Et Fääride lipuga seotu tuli jutuks, peaks üle vaatama teisedki rahvussümbolid.

Rahvuslind merisk (tjaldur) ja rahvuslill varsakabi (sólja) said kirja eelmisse postitusse. Fääride vapp, Veðrur, on sinine kilp, millel hõbedane, kuldsete sarvede ja sõrgadega jäära kujutis (allikas: Marmelad/Wikimedia). Esimest korda on see kujutis teada ühelt keskaegselt toolilt Kirkjubøuris. Hiljem kasutati jäära kujutist Fääride parlamendi (Løgting) liikmete (Løgrættumenn) pitsatil. Kui Løgting 1816. aastal kaotati, kadus kasutusest ka vapp. 1948. aastal otsiti see taas välja, aga enam mitte parlamendi, vaid valitsuse (Landsstýri) vapina.

Fääride lammas ei ole selline vana tõupuhas elukas nagu islandi lammas: eelmises postituses kirjutasin, et põline tõug suri välja. Foto on tehtud Vágar saarel külas nimega Bøur

Ilmselt on viimane aeg seletada ka saarestiku nime päritolu. Taanikeelne nimi Færøerne arvatakse tulenevat vanapõhjakeelsest sõnast fær (lammas), øerne on aga taani keeles mitmus sõnast ø (saar), kokku niisiis ’lambasaared’. Saarestiku fäärikeelne nimi on Føroyar, oyar on mitmusevorm vanapärase fääri keele sõnast oy (saar). Nüüdisaegses fääri keeles on saar oyggj.

’Lambasaared’ sobib Fääride nimeks mõistagi suurepäraselt, sest villakandjaid elab siin rohkem kui inimesi.

Maininud olen ka saarte rahvuspüha, Püha Olavi päeva (Ólavsøka), mida tähistatakse 29. juulil. Päev on valitud Norra kuninga Olav II (Olaf Tryggvasoni (960ndad–1000), võimul 995–1000) auks, kes mängis otsustavat osa Fääride ristiusustamisel ning kes hukkus 29. juulil merelahingus, mis toimus arvatavasti Öresundi väinas. Samal päeval alustab juba vanadest aegadest peale pärast suvepuhkust tööd Fääride parlament.

Rahvuspüha tähistatakse tegelikult mitu päeva, aga kõige tähtsam, keskne traditsiooniline üritus algab 29. juulil kell 11: Fääride vaimulikud, parlamendi ja valitsuse liikmed, politseiülem, Taani riigi esindaja Fääridel (ríkisumboðsmaður) ja teised tähtsad isikud liiguvad ühise protsessioonina keskväljakult Tórshavni katedraali (Dómkirkjan) jumalateenistusele. Pärast jumalateenistust tullakse jälle rongkäigus parlamendihoone (Tinghúsið) juurde tagasi ja rivistutakse maja otsaseina äärde, Tinghúsvøllur’ile ehk Parlamendiväljakule kogunenud tohutu rahvahulga ette (see ja neli järgmist fotot: Eileen Sanda / Wikimedia).

Fääride parlament on 33-, valitsus 8-liikmeline.

Siin on sobiv koht mainida ka seda, et Fääride kirik (Faroese Fólkakirkjan) on iseseisev riigikirik, üks väiksemaid maailmas. Iseseisvaks kuulutati ennast just Ólavsøkal, 29. juulil 2007; enne seda oldi Taani luterikiriku piiskopkond. Ingliskeelsest Vikipeediast on lugeda, et riigikirikusse kuulub 81,6% fäärlasi ja et muude kirikute seas Fääridel on rooma katoliku kirik ja Plymouth Brethren, mida ma kuidagi tõlkida ei oska.

Keskpäeval kantakse samas ette Olavipäeva kantaat (Ólavsøka Cantata). Selle lõi 2009. aastal Tórshavni omavalitsuse 100. aastapäevaks Fääride tuntuim helilooja Sunnleif Rasmussen, kes 160 laulja esitatud heliteost ka ise dirigeeris. Kantaat põhineb Fääride muusikal rahva- ja kirikulauludest kuni kaasaegsete meloodiateni välja.

Samal päeval peab peaminister (Løgmaður) parlamendi ees kõne, mida poliitikud siis järgmistel päevadel kommenteerivad.

Pidustused kestavad tegelikult mitu päeva, natuke vist sõltuvalt ka sellest, mis nädalapäeval juhtub 29. juuli parajasti olema. Aga üsna kindlasti on kavas kontserdid. Sellel 2011. aastal tehtud Eileen Sandá fotol mängib Fääride kontsertorkester GHM. GH on Georg Hanseni nimetähed, M tuleneb aga sõnast minni, ’mälestus’, niisiis on see Georg Hanseni mälestusorkester. 1844. aastal Bornholmi saarel sündinud taanlane Georg Casper Hansen kolis juba noore mehena Fääridele ja teenis leiba põhiliselt pagarina, aga oli kirglik muusik ja muusikaõpetaja ning asutas saarestiku esimese keelpilliansambli. GHM on loodi 1922. aastal; fotol dirigeerib orkestrit Jens Knudsen.

Et fäärlased on vintske ja sportlik rahvas, ei puudu pidustuste programmist muidugi ka spordivõistlused. Kui ma esimest korda Fääridel olin, siis takerdusime 27. juuli õhtul jalgrattavõistluste tõttu suletud vanalinnas; pidime tegema suure kaare, et oma hosteli poole liikuda. 28. juulil toimub rongkäik, kus oluline roll just sportlastel, aga kaasa löövad ka linnavolikogu liikmed. Rivis on kindlasti ratsanikud, mängib puhkpilliorkester.

Kõige tähtsam spordiüritus on aga vaieldamatult rahvapaatide võidusõit (kappróður), seda võib julgesti nimetada Fääride rahvusspordiks. Fotol konkureerivad omavahel meeste kuuepaadid, Eysturoylt Strenduist pärit „Strálan“ (esiplaanil) ja Vágari saare Sandaváguri küla „Skúgvur“.

Kuuepaadid ilmselt ongi kõige populaarsemad, aga võisteldakse ka viie-, kaheksa- ja kümnekohalistel paatidel ning vanuse ja soo järgi eri klassides: poisid ja tüdrukud, neiud ja noormehed, mehed ja naised. Paadid on puust, kindlate reeglite järgi ja just nimelt sõudevõistlusteks ehitatud. Ólavsøka võistlus on 1000-meetrisel rajal (lastel lühemal); suurematel akvatooriumidel sõidavad 8-paadid 1500 ja 10-paadid 2000 meetrit. Ólavsøka festivali sõit tundub olema kõige tähtsam, kogu saarestikku hõlmav finaal. Enne seda selgitatakse seitsmel võistlusel arhipelaagi eri osade parimad. Need n.ö eelvõistlused on kõik seotud traditsiooniliste mai lõpust või juuni algusest kuni juuli keskpaigani toimuvate festivalidega (stevna, mitmuses stevnur). Üht neist festivalidest, Suðuroy oma, nimetatakse Jóansøka. See toimub suvisele pööripäevale lähimal laupäeval, nii et eks ta üks meie jaanipäeva analoog ole.

Paadivõistlustest kaugelt veel pikem traditsioon on fääri rivi- või ahel- või ringtants (føroyskur dansur). Fotol tantsitakse seda ikka Ólavsøka ajal Tórshavnis Sjónleikarhúsið’s, teatri- või rahvamaja-taolises hoones. Reisikaaslased said seda tantsu tänavu kultuuriõhtul Gjógvis proovida. Tants käib instrumentaalsaateta, lihtsalt laulu, vanade ballaadide (kvæði) saatel kuus kaheksandikku taktimõõdus ja võib olla lausa lõputu. Tantsu joonis on imelihtne: kaks sammu vasakule, jalavahetus ja üks samm paremale. Olen aru saanud, et Ólavsøka ajal tantsitakse terve öö, varahommikuni välja.

Mõnelgi eelmisel fotol on näha Fääride rahvariideid, mis on samuti kahtlemata üks rahvuslikke sümboleid. Muidugi kantakse neid rahvuspühal, aga ka näiteks pulmades või koolilõpu tseremooniatel. Rahvusmuuseumis saab vaadata nii traditsioonilisi riideid kui ka nende alusel disainitud moodsaid stiliseeringuid.

Lisan veel ühe Eileen Sandá foto tantsust, mis üle võetud Fääride lõunapoolseima küla Sumba tantsusaalis (Dansistovan) Suðuroy saarel. Tasub tähele panna tantsijate rahvuslipuvärvides riietust.

Elanikke on Fääridel nüüd üle 50 000, see märgiline piir ületati 2014–15. aastal; mullu elas saarestikus Vikipeedia andmetel 50 196 inimest, kes valdavalt on skandinaavia ja keldi juurtega. Hiljutised DNA-uuringud on andnud väga sarnaseid tulemusi Islandiga: mees-eellastest on 87% skandinaavia, esiemadest 84% keldi päritolu. 2015. aasta giidide seletus: kuna talu päris vanem poeg ja nooremad ei saanud midagi, siirdusid need sageli lõuna poole naabersaartele ja rabasid sealt piigasid.

Purskkaev „Tantsivad lapsed“ (Springvatn við dansandi børnum) Tórshavnis (skulptor Fridtjof Joensen, 1983)

Rahvaarv on juba mõnda aega pideval tõusuteel, sest sündivus on Euroopa üks suurimaid: 2013. aasta andmeil on naise kohta 2,49 last. Meie 2003. aasta sõnaosav giid Sámal leidis lihtsa põhjenduse: „Meil on vähe telekanaleid!“. Tänapäeval see teooria ilmselt enam ei kehti – üle saarestiku on kaabeltelevisioon, aga lapsed sünnivad ikka hooga edasi.

2011. aasta rahvaloenduse ajal elas saartel umbes 48 000 inimest (ja oli 17 441 eramajapidamist), kellest 43 135 olid sündinud Fääridel, 3597 Taanis või Gröönimaal ja 1614 väljaspool Taani kuningriiki. Kokku oli saarteelanike hulgas 77 rahvusest inimesi. 97% vähemalt 16-aastastest saarestiku elanikest ütles, et nad on etnilised fäärlased, seega peab ka suur osa Taanis või Gröönimaal sündinuist ennast fäärlasteks. Ülejäänud 3%st ütles 515, et on taanlased, 433 teistest Euroopa riikidest, 147 Aasiast, 65 Afrikast, 55 Ameerikast ja 23 Venemaalt (tänavu nägin Tórshavnis venekeelset perekonda, kes riietuse ja käitumise järgi otsustades olid kohalikud elanikud).

Ma pole päris kindel, et see statistika ka praegu kehtib. Tõendiks panen siia Reinu Tórshavni laevaremonditehase juures pildistatud foto: 

 ... väiksemad kirjad utiilikastide juures on fääri ja inglise keeles, suuremad – poolakeelsed...

Arvatakse, et esimesed Fääride asukad oli iiri mungad. Iiri 6. sajandi pühakmunk ja meresõitja Püha Brendan on kirjutanud erakmunkadest, kes elasid aastail 484–578 saartel (insulae), mille kirjeldus viitab üsna selgelt Fääridele. Teise iiri munga Dicuiluse/Dicuili kirjaviide on veel otsesem: ta pajatab oma geograafia-alases töös munkadest, kes elasid briti saartest põhjapool asunud saartel sadu aastaid enne põhjala inimeste tulekut. Ent muidugi ei saanud munki saartel olla kuigi palju.

Lisatud foto on pildistatud tänavu Vestmanna muuseumis, mida nimetatakse saagamuuseumiks (SøguSavninum); ilmselt on selles nimes silmas peetud islandlaste 13. sajandil kirja pandud ja 1832. aastal Taanis avaldatud „Fäärlaste saagat“ (Færeyínga saga). Muuseumis turismikeskuse teisel korrusel käivad ilmselt vähesed Vestmannasse tulijad, sest enamasti rutatakse ikka paadisõidule linnukaljude juurde ja ehk ka alumisele korrusele sööma või suveniire ostma. Kuna mina olin linnukaljude juures juba kaks korda käinud, siis otsustasin seekord loobuda muuseumi kasuks – ja ei kahetse.

Kassast antakse teile audiogiid, aga see pole selline nagu mõnes teises muuseumis, kus saate valida, millist teksti tahate parajasti kuulata, jättes mõne vahele või teist korrates: siin tuleb jutt ühes jorus, just sellise tempoga, et jõuate jutule vastava(d) vahakuju(d) üle vaadata – mina ka pildistada – ja järgmise juurde astuda. Selgitused on lihtsas keeles, nii et minul arusaamisprobleeme praktiliselt polnud, kui muidugi võõrad ja keerulised, valdavalt ka esimest korda kuuldud nimed välja arvata. Pealesunnitud tempo on ilmselt paratamatu, sest 11 elusuurust eksponaati on „kokku rullitud“ väga väiksele pindalalale ja korduvkuulaja jääks järgmisele vaatajale lihtalt ette (allikas:

www.puffin.fo/en/bannerpages/sagamuseum_in_vestmanna). Aga teisest küljest tähendas see minu jaoks ka „ühest kõrvast sisse, teisest välja“-situatsiooni, kus üleskirjutusteks pole lihtsalt aega. Nii et mingi konkreetse lõiguga ajaloost suudan ma tagant järele seostada vaid üksikuid kujusid – ja mõndagi neist alles pärast suurt veebiavarustel seiklemist. Huvitav on muuseum sellele vaatamata ja eks inimestel ole enamasti parem mälu kui minul.

Tulen siis rahvastikuteema juurde tagasi. Sellesama mainitud „Fäärlaste saaga“ kohaselt asusid 9. sajandil Fääri saartele Norra sisserändajad. Naljaga pooleks on öeldud, et need, kes jäid poolel teel merehaigeks, said fäärlasteks; teised purjetasid Islandini välja. Aga väidetavasti ei tulnud ilmselt sugugi mitte kõik uusasukad otse Skandinaaviast, vaid esialgu pigem lähema ümbruse, Iiri mere ja Šotimaa ranniku saartelt. Rohkem saabuti Fääridele 9. sajandi lõpus, kui põgeneti kuningas Harald Kaunisjuukse, Harald Hårfagre (ca 850–ca 932) valitsuse eest; Harald oli võimul ca 872–930. Esimene Fääridele, praegusesse Funninguri külla Eysturoy saarel tulnud viiking oli olnud Grímur Kamban.

Seda perioodi iseloomustavad muu hulgas pidevad võimuvõitlused.

Mees, kes selles Vestmanna muuseumi stseenis oda otsa torgatakse, peaks olema Brestir Sigmundsson. Brestirile ja tema vennale Beinirile oli kuulunud umbes pool saarte maadest; teist poolt valitses Havgrímur Lõunasaare külast Hovist. Just Havgrímur tappis koos Svínoy-Bjarnega vennad 970. aastal nende Stóra Dímunil asunud talus. Suurema madina käigus sai Havgrímur ka ise hukka.

Selliseid lugusid võib leida veel ja veel ning enamus Vestmanna muuseumi kompositsioonegi kujutavad just Fääride mitut sorti verisemaid sündmusi.

Võimalik, et see eksponaat on pühendatud Fääride ristiusustamisele, aga kindel ma pole. Færeyinga saga kinnitusel tõi Norra kuninga Olaf Tryggvasoni korralduse kohaselt ristiusu saartele Sigmundur Brestisson (961–1005) 999. aastal, ent väljakaevamised on esile toonud tõendeid keldi kristlaste kohalolu kohta vähemalt 150 aastat varem.

Muidugi leidis ka ristiusustamine tõsist (ja verist) vastuseisu, aga läbi see ometi viidi. Põhilise vastase, samuti Færeyinga saga olulise tegelase Tróndur í Gøtu ette seadis Sigmundur lihtsa valikuga: kas oled nõus või jääd peast ilma; muidugi valis Tróndur esimese variandi...

Reinu tehtud fotol on Sigmundur Brestissoni mälestussammas Tórshavni Läänekiriku (Vesturkirkjan) ees. Monumendi autor on jälle skulptor Hans Pauli Olsen.

Reformatsioon jõudis Fääridele 1. jaanuaril 1540; 2011 aasta rahvaloenduse andmetel oli 95,44% fäärlastest kristlased, tühisel hulgal leidub mitmete muude uskude järgijaid ja ainult 4,04% nimetas ennast uskmatuks.

Selle kompositsiooni peata tegelane on päris kindlasti Sigmundur Brestisson. Kord tuli tal koos kahe kaaslasega oma vaenlase Gøta küla Trondurí (Trondur í Gøtu) eest põgenedes ujuda Skúvoy saarelt oma kodukülla Sandvíkisse. Kaaslased uppusid, Sigmundur jõudis sihile – vaatamata sellele, et vedas pool teed üht kaaslast seljas. Ent kui ta hingetuna rannal lebas, lõi kohalik mees Torgrímur Illi (Nurjatu Torgrímur) tal pea otsast. Tronduril oli pärast eluline ja oluline põhjus teada saada, kuidas tema vaenlased hukkusid. Kuna ta valdas maagiakunste, õnnestus tal kõik kolm hukkunut lõkke äärde nõiduda – ja kõik sai selgeks: üleni verine Sigmundur kandis tulles käes oma pead. Vaat niimoodi käib kriminaaljuurdlus saagavestjate stiilis!

Ja veel üks stseen muuseumist: 1349. aastal jõudis saartele Must Surm, katk. Kui 14. sajandi esimese pooles elas Fääridel hinnagute kohaselt umbes 4000 inimest, siis katk tappis neist pooled ja alles jäi napp 2000.

Selliste näojoontega mehi näeb Tórshavnis (esialgu?) nii palju korraga vaid siis, kui sadamas seisab ristluslaev. Aasiast pärit naisi on Fääridele elama asunud aga üsna rohkesti

Edasise elanikkonna kasvu kohta võtan arvud taas ingliskeelsest Vikipeediast:

1769 – 4773, 1801 – 5225, 1834 – 6928, 1850 – 8137, 1880 – 11 220, 1900 – 15 230, 1925 – 22 835, 1950 – 31 781, 1975 – 40 441 ja 1985 – 45 749. Otsustav muutus sai võimalikuks siis, kui paranenud varustus lubas minna avamerele kala püüdma: sinnani tuli sõltuda põllupidamisest väga ebasobival maal, lisa pakkusid vaid rannakalapüük ning linnud ja linnumunad.

1990. aastatel tuli veel üks suur langus: sügav majanduskriis viis massilise emigratsioonini; mõne aastaga pöördus kõver siiski taas tõusule: 1995 43 358, 2000 – 46 196, 2006 – 48 219 ja 2012 – 49 483. Tõsine probleem on aga suur noorte naiste väljaränne, nende asemele on toodud rohkesti aasialannasid. Näiteks ka meie selle aasta hotelli kõrval asuvas Hiina restoranis teenindas meid natuke pudikeelset inglise keelt kõnelnud väikest kasvu noor naine, kes näojoonte järgi otsustades võis pärit olla näiteks Taist. 2011. aastal oli Fääridel elanud 2155 kuni 59-aastast meest rohkem kui samas vanusevahemikus naisi.

Janus Kambani skulptuur Mees ja naine (Maður og kona, 1971) Tórshavni kesklinnas

Fääridel pole elanikkonna jaotus kaugeltki nii ühte nurka kaldu nagu Islandil, kus saare edelaosas elab juba 2/3 inimestest. Saarestikku on suudetud arendada ühtlasemalt ja ka väiksemates keskustes elu keeb.

Fääride asulad on enamasti väikesed. Sel fotol on näha lausa kolm asulat: taga paremal üsna suur Eiði, üle Sundini väina paistab Haldórsvik ja esiplaanil on Ljósá küla sadama muul. Sundini kallastel sõites on üsna tavaline, et korraga on näha kolm-neli asulat

Siiski on kaotajaks jäänud kehvade sadamatega asulad, sest põllumajandus on muutunud millekski üsna marginaalseks. Ja Fääridelgi tikub kaubandus ja teenindus koonduma suurtesse kaubanduskeskustesse ning üksiti küladest kaduma. Seepärast on arengus rõhk pandud esmajoones eri piirkondi ühendavale taristule. Üüratud investeeringud teedesse, sildadesse ja merealustesse tunnelitesse on liitnud saared üheks tervikuks, kus elab ligi 9/10 rahvastikust, nii et Fääre võib vaadelda kui ühtainsat suurt hajusat asulat.

Küla elujõulisuse oluline tingimus on karmi ilma eest kaitsva sadama olemasolu. See foto on tehtud Norðragøtas

Natuke ka keelest. Fääri keel on Fääride elanike esimene keel, emakeel. Kui palju on selle keele rääkijaid väljaspool Fääre, selles on eri allikad eri meelt. Näiteks öeldakse, et kes Fääridelt korra juba ära läinud, see naljalt enam tagasi ei tule ja harjub pigem uue asukohamaa keelega. Saksakeelne Vikipeedia arvab aga, et fääri keele rääkijaid on välismaal, eelkõige Taanis vähemalt 15 000.

Keel on teadagi pärit vanapõhja keelest nagu teisedki skandinaavia keeled. Kirjapildilt meenutab fääri keel vähemalt minu jaoks kõige rohkem kindlasti islandi keelt – esmajoones tänu teatud spetsiifilistele tähtedele –, aga väidetavasti olevat ka grammatika kõige rohkem islandi keele moodi. Hääldus seevastu meenutavat kõige rohkem norra keele lääneranniku dialekte.

Eiði küla Eysturoy saare põhjaosas

Kui oled korra püüdnud selgeks saada islandi nimede häälduse, siis võib see Fääridele sattudes pigem segada. Näiteks isemoodi tähte æ hääldatakse islandi keeles ai, fääri keeles a või ea. Ja päris erinev on salapärase ð hääldus: islandi keeles on see midagi inglise keele helilise th taolist, fääri keeles jääb ta lihtsalt hääldamata. Nii et kui Eiði Islandil loetakse umbes eiði, siis täpselt samasuguse kirjapildiga paik Fääridel aie. Ja samas on ka sarnast: näiteks loetakse nii ühes kui ka teise keeles ll dl (tl). Olin seda lugenud küll, aga kohe oma esimesel 2003. aasta Tórshavni-päeval läksin alt. Kui hakkasime taksoga öömajapaika Undir Fjallisse sõitma, ütlesingi taksojuhile fjalli – ja siis korra veel, aga tema ei saanud ikka aru. Kuni Jaanus tagaistmelt parandas fjatli, – siis läks sõiduks...

Undir Fjalli hostel, meie öömaja esimesel Fääri-reisil, on talviti kutseharidus-
keskuse ühiselamu

Ja islandlastega on fäärlastel ühine ka see, et igal moel püütakse hoiduda võõrsõnadest: ka uutele tehnoloogiatele üritatakse leida ikka omakeelne nimetus. Per Hansen tõi näite: kõik seitse parlamendis esindatud erakonda on praktiliselt tõlkimatute, fääri tüvedest kokku pandud nimedega; ka sõna ’partei’ ei kasutata. Inimeste nimedeski hoitakse kinni oma traditsioonilistest nimedest, aga ehk mitte nii hoolsalt kui Islandil.

Mida ma paraku pole taibanud uurida, on see, et kas teised skandinaavlased saavad fääri keelest aru või mitte, igatahes taanlased väidetavasti ei saa. Mäletan oma nüüd juba kahekümne aasta taha jäävatest imetoredatest kontaktidest haridus- ja kultuuriasutusega, mida enam paraku pole – Göteborgis tegutsenud Põhjamaade rahvaakadeemiaga –, et seal polnud tõlki vaja, kui isekeskis pidasid aru norralased, taanlased ja rootslased. Kui saabusid ka islandlased, tuli kutsuda tõlk. Fäärlastest ei teadnud ma toona suurt midagi, ehkki nendegi lipp akadeemia maja ees lehvis.