Minu Fäärid, I. Sissejuhatuseks. Maast, ilmast ja loodusest

Esmalt tuleb muidugi seletada, miks panen sellele jumal teab millal valmis saavale postitustereale nii pretensioonika, ilmselgelt ju Petrone-kirjastuse raamatusarjast laenatud pealkirja. Pean selle üles kirjutama kasvõi selleks, et ma sama küsimust oma ülikehvaks jäänud mälu tõttu ühel hetkel ka endalt küsima ei hakkaks.

Äralennu eel Vágari lennujaamas

Põhjus on imelihtne. Kui olime meie 2016. aasta Fääride-reisilt tagasiteel, märkasin ühe reisikaaslase käes just üht „Minu...“ sarja raamatut ja viskasin nalja, et ta peaks ikka „Minu Fääre“ lugema. Millele reisikaaslane vastas, et sellist raamatut ju (veel) pole. Ja teine reisikaaslane, minu blogi püsiv lugeja Mari pillas väga tõsise näoga, et Toomas kirjutabki „Minu Fäärid“. Jõudsin vist isegi öelda, et ei-ei-ei: minu mistahes raamatu kirjutamise ambitsioon sai juba mitu aastat tagasi maha maetud. Aga üsna pea hakkasin mõtlema, et miks ka mitte kirjutada, küll mitte raamatut, vaid blogipostituste rida. Sest reisipäeviku tahan ma ju niikuinii kirjutada, seda enam, et eelmise aasta Fääride-reisi järel seda ei teinud – esmajoones just seetõttu, et juba teadsin, et lähen tänavu sinna veel üks kord.

Tegelikult on mu Fääride ajastu veel hoopis pikem. Olin vist enamvähem kõik vähegi kättesaadavad eestikeelsed kirjatükid saarte kohta 90ndate lõpuks läbi lugenud, ega neid palju olnud. Ma täpselt ei mäletagi, mitu aastat aina maad kuulasin, kas ja millal mõni reisifirma sinna ometi minema hakkab. Praeguseks juba ammu kadunud Eurotour kuulutas vist lausa kaks või kolmgi korda reisi välja ja ma olin minejana ka kirjas, aga kordagi ei saadud rühma kokku. Nii et lõpuks sain kaubale Tallinna mehe Jaanusega, kellega olime mingil varasemal rühmareisil tuttavaks saanud, ja läksime kahekesi; see oli aastal 2003.

Saabusime 23. juulil, lahkusime 28. juuli, just rahvuspüha Ólavsøka eelse päeva hommikul. Ostsime kohe saabumispäeval kaks päevast reisi turismifirmalt Tora Tourist Traffic (allikas: Facebook), ...

... ning tegime sõnaosava, ilmselgelt saarte suurest patrioodist giidi Sámal Bláhamariga (foto: Facebook) sisukad tiirud, ühe sõiduautoga põhja ja ida, teise minibussi ja laevaga lõuna poole. Ühel päeval matkasime Jaanusega kahekesi jala Tórshavnist üle mäe Kirkjubøuri ning ühel sõitsime linnast bussiga Vestmannasse laevatuurile linnukaljude juurde. Nii et maitse sai saartest suhu küll.

Naastes kirjutasin Eesti Loodusele loo „Küünemust udus ehk peidus eestimaise troopika eest“ (EL 10/2003), andsin Vikerraadios tunnise intervjuu Kai Varele ja just sellest käigust sai alguse ka minu siiani kestvate reisijuttude sari Tartu Lutsu raamatukogus, esimesel korral kesklinnas, raamatukogu peamajas, hiljem Annelinna filiaalis.

Ja muidugi tahtsin uuesti Fääridele, eriline huvi oli Mykinese saare (foto: Erik Christensen / Wikimedia) suhtes, millest olin näinud väga põnevaid filme. Jälle ootasin, et mõni firma saartereisi korraldada võtaks, omapäi reisid ei sobi mulle väga proosalisel põhjusel: ma ei juhi autot. Tartu büroo Tensi-Reisid kuulutaski vist kahel aastal sõidu välja, pealegi mulle väga meelepärase programmiga, kus ka Mykines ning koguni Fugloy ja Svínoy sees. Paraku olin esimesel aastal ennast just samaks ajaks juba registreerinud mulle vähemalt sama suurt huvi pakkunud Islandi ümbersaareringile; järgmisel aastal ei olnud aga taas piisavat hulka huvilisi...

Nii et kui 2014. aastal Germalo-rahvalt kuulsin, et nad kavatsevad sinna järgmisel, 2015. aastal viia lausa terve lennukitäie rahvast, olin esiti üsna skeptiline. Aga asjatult: rühmad saadi välkkiirelt täis. Korra pakuti mulle sellele reisile isegi giidi tööd, aga arvasin, et tunnen selleks saari liiga vähe. Küll panin ennast kohe kirja, seekord koos kaasa Erikaga. Reis oli üsna pisuke: ühel õhtul pidime kohale lendama, siis kaks päeva ringi liikuma ja neljanda päeva õhtul tagasi lendama. Lõpuks lükkus kohalelend veel Fääridel nii tavalise udu tõttu järgmisse hommikusse, nii et sisuliselt tuli kolme päevaga hakkama saada. Aga programm oli väga õnnestunult kokku pandud, nii et läbi jõudsime sõita ja käia hämmastavalt palju kohti ning giidid, Ott Sandrak Eestist ja kohalik mees Per Hansen olid väga head.

Juba sel ajal teadsin, et 2016 läheb Fääridele ka Perereiside rühm Ivi Lippmaa juhtimisel (fotol on Ivi koos teda ühel päeval aidanud kohaliku giidi Ingigerd á Trødniga) ja natuke sain isegi programmi kokkupanekul nõu anda. Igatahes Mykines oli nüüd kavas ja loomulikult tuli mul jälle minna, seekord koos vanema poja Reinuga, ehkki tervislikel põhjustel oleks mõistlikum olnud loobuda. Ivi, kelle tublidus pole mulle ammu uudis, sest olen tema juhtimisel käinud ka Šveitsis ja Islandil, oli talle omaselt kokku pannud huvitava programmi, kus aegajalt tuleb ka jalad kõhu alt välja võtta, mis mulle on praeguses seisus mõneti raske. Tegin siiski suurema osa programmist kaasa, ja jäin füüsilistele vaevadele vaatamata jälle väga rahule.

Mykinese kõrval olid erilised rosinad pikk laevasõit Klaksvíkist Ennibergi neeme kõrgete rannakaljude juurde ning kiirpaadituur Hesturi ja Kolturi randadele; ...

... küllap ka tõus Slættaratindurile, aga mul jäi see ihuhädade tõttu paraku kaasa tegemata.

Vahel on mult ikka küsitud, mis on minu lemmik-reisisihid. Juba pärast esimest Fääride reisi vastasin, et esikolmikus on Fäärid, Island ja (Põhja-)Norra – ja see sama eelistus kehtib ka nüüd, kui olen jõudnud vähemalt korra käia peaaegu kõigis Euroopa riikides, ainus käimata maa on Kosovo.

Kui selle aasta reisil purjelaeva pardalt ka Fääride kirdepoolseimad saared Fugloy ja Svínoy ära nägin, tikkusin kelkima, et olen silmanud kõiki 18 saart (kaart: Vikipeedia) ja kaheksale ka jala maha pannud; nüüd, kui olen mälu värskenduseks üle vaadanud oma 2003. aasta reisimärkmiku, pole ma esimeses väites enam sada protsenti kindel: sest ma ei leia sealt kinnitust, et lõunapoolseim, suuruselt neljas Suðuroy ikka Sandoylt tõesti näha oli. Arvan, et oli, aga kindel ei saa olla…

Kuuel-seitsmel suuremal saarel olen käinud ka enamikes turismikaardil märgitud asulates või neist läbi sõitnud ja neid bussiaknast pildistanud. Nii ma siis julgengi arvata, et mul on Fääridest, vähemalt nende asustatud osast, nüüd üsna hea ülevaade ja sellega küllalt põhjust alustada natuke üldistavama kirjatöö kui tavapärase reisipäevikuga.

Natuke arve ja fakte

18 saarest (ja hulgast kaljurahnudest) koosnev saarestik paikneb 655 km kaugusel Põhja-Euroopast, Norra mere ja Atlandi ookeani põhjaosa vahel (kaart: Vikipeedia), umbes poolel teel Norrast Islandile; lähimad naabrid on Šotimaa põhja- ja läänesaared. Viimastest lähima, asustamata North Ronani on 260 km, Šotimaa mandriosani 320, Islandini 450, Norrani 670 ja Taanini 990 km (kõik arvud on pärit ingliskeelsest Vikipeediast, kui ma teisiti pole osundanud).

Saarestiku kogupindala on 1399 km², millesse on arvatud ka siseveekogud, vägagi sakilise, rohkete neemede ja fjordidega liigendatud rannajoone kogupikkus 1117 km. Vikipeedia andmeil on 18st saarest vaid üks, Lítla Dímun, inimasustuseta; praeguseks on neid vist siiski paar tükki rohkem.

Saared on ebatasased ja kivised, – ja see on nüüd ikka Vikipeedia sõnastus – mõnede madalate tippudega; ranna moodustavad valdavalt kaljud. Märkuse allika kohta panin eelmisse lausesse seetõttu, et pole need tipud ju nii madalad ühti, vähemalt mitte eestlase vaatenurgast: ...

... Slættaratindur kerkib üle merepinna 882 meetrit.

Muidugi on selline maapind tee-ehitaja jaoks väga raske pähkel, ometi on saarestiku praegune teedevõrk suurepärane ja selles on 19 tunnelit, mille pikkused on vahemikus 220 meetrist 6186 meetrini.

Eysturoy saarelt Borðoyle viiv Põhjasaartetunnel (Norðoyatunnilin) on üks uuemaid (2006) ja kõige pikem: 6186 meetrit. Fotol on tunneli Eysturoy-poolne suue Leirvíkis (foto: Erik Christensen / Wikimedia)

Mägistes saareosades on teed kohati väga kitsad, ühe sõidurea ja möödasõidu-
taskutega, aga üldjuhul ikka heas korras ja kenasti sõidetavad. See foto on klõpsatud läbi bussiakna Eysturoy saarel Eiði ja Gjógvi vahelisel teel

Territoriaalvee laius on 3 meremiili ehk 5,6 km, majandus-
tsoon 200 meremiili ehk 370,4 km. Loodusvaradest loeb Vikipeedia üles kala, vaalad, hüdroenergia, tuule – ja lisab, et võib-olla on ka naftat. Haritavat maad on 2,14% (fotol on kartulilapike; Fääride kartulikasvatuse stiilist kirjutan mõnes hilisemas postituses).

Geoloogia üle ei ürita ma eriti targutama hakata: sellealased teadmised on mul oma kunagist legendaarset matemaatikaõpetajat Boris Hendrichsoni tsiteerides unter Null. Natuke püüan Vikipeediast siiski tõlkida; kui midagi väga viltu läheb, siis palun alandlikult andeks.

Saarestik on vulkaanilise päritoluga ja pinnas koosneb kolmest basaldikihist, millest alumine ja ülemine on sarnased. Saarestiku vanust hinnatakse vahemikku 54–58 miljonit aastat. Tekkeprotsess võttis mitu miljonit aastat, see juhtus varases paleogeenis, mil Euroopa ja Gröönimaa hakkasid eralduma, nii et tekkis miski, millest lõpuks sai Atlandi ookean. Lugematu arv vulkaanipurskeid kujundas tohutu basaltplatoo.

See rohketest magmavoogudest tekkinud kihiline „laavapirukas“ on paljudes paikades Fääridel hästi näha. Foto on tehtud Klaksvíki külje all

Millistest kivimitest saared koosnevad ja kuidas need on tekkinud, saab endale põhjalikult selgeks teha rahvus-

muuseumis, mis asub pealinnaga ühte kasvanud Hoyvíkis, saarestiku suuruselt kolmandas linnas

Mõni purse tekitas kümnete meetrite paksuse kihi ja kattis sadu ruutkilomeetreid; teised lõid õhemaid, mitmest osast koosnevaid kihte. Mõned pursked olid ägedad ja produtseerisid suure hulga vulkaanilist tuhka, mille kihte võib laava vahelt leida. Teised kihid koosnevad vulkanoklastilistest ja muudest setetest, milles leidub tunnistusi pikkadest ajavahemikest pursete vahel, kus subtroopilises kliimas arenes lopsakas taimestik, samuti erosioonist ja setete edasikandest jõgedes ja madalates järvedes.

Erosioon jätkub muidugi ka praegu, uhteorud ja maalihete jäljed pole mingi haruldus

Nõlvadest voolab alla rohkeid koskesid ja kosekesi. Fotol on Skálabotnuri küla Skálafjørðuri fjordi tagumises sopis Eysturoyl.

Üks vulkaanilise vaikuse periood on olnud eriti pikk ja selle jooksul tekkinud settekihtide hulgas on ka üks rohke orgaanilise aine sisaldusega, mis aja jooksul muutus tähelepanuväärseks söehulgaks. Suðuroy põhjaosas hakati pruunsütt kaevandama 1770. aastatel ja see oli saarte jaoks tähtis energiatoore kuni II maailmasõja lõpuni. Kusagil Hvalba kandis peaks üks väike kaevandus siiani tegutsema.

Mandrilaamade tektoonilise evolutsiooni käigus on Fäärid vulkaanilise aktiivsuse piirkonnast ja nn kuumast punktist tasapisi teisale nihkunud: tänapäeval paikneb selle kese Islandi ja Kesk-Atlandi aheliku all. Kümnete miljonite aastate eest tekkinud platoo on jäänud enamalt jaolt allapoole merepinda, sellest kõrgemal asuvatest osadest on jääaegade skulptoritöö voolinud maastiku, mida praegu näeme.

Vulkaaniliste ja nende vahele pressitud settekihtide kogupaksus Fääridel on umbes kuus kilomeetrit, millest üle praeguse merepinna ulatub nagu öeldud vaid kuni ligi 900 meetrit. Kõige sügavamale on puurida jõutud Lopras Suðuroyl: 3,5 km.

Ilmast. Fääridel valitseb lähispolaarne ookeanikliima (subpolar oceanic climate; kardan, et mu tõlge pole korrektne!), mõnes piirkonnas, eriti mägedes ka tundrakliima. Suuresti mõjutab ilma suur „keskkütja“: Põhja-Atlandi hoovus. Talved on üsna soojad – keskmine temperatuur 3–4°, suved jahedad (9,5–10,5°). Näiteks 2012. aastal oli jaanuari keskmine temperatuur 4,5°, juulis 10,1° ning kogu aasta kohta 6,7°. Pealinnas Tórshavnis sadas 195 päeval, sademeid tuli kokku 1262 mm. Külmakraade oli 32 päeval ja päikesepaistet 1032 tundi, tuul puhus keskmise kiirusega 6,8 m/s.

Nii et keskelt läbi võttes on ilm tuuline, pilves ja jahe, sajab tavaliselt rohkem kui 260 päeval aastas. Saared paiknevad kirdesse liikuvate madalrõhkkondade teel, mistõttu tugevat tuult ja kõva sadu võib ette tulla mistahes aastaajal.

Vikipeediast võetud näide ilma muutlikkusest: esiplaanil näha Skipanesi külas Eysturoyl on ilm ilus, tagaplaanil mitte eriti (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia)

Kui meie legendaarne ilmamees Ain Kallis tavatseb öelda, et Eesti on klimaatiliselt väga suur, siis Fääride kohta kehtib sama ütlus ehk veel rohkem. Olen oma põgusate käikude jooksul küllalt tunda saanud, kui kiiresti ilm võib muutuda ning kui erinev võib see olla üksteisest mitte kuigi kaugel asuvates kohtades. Tavaline on ka paks udu – eri tüüpi udude kohta olevat fäärlastel hulk eri sõnu – ja madalad pilved.

Mulgi on mõni foto, kus pilv lõikab pildist keskelt tüki välja, üleval ja allpool on samas kõik kenasti näha (fotol on Haraldssundi väin Kunoy ja Borðoy vahel). Mägedes võib talvel maha sadada paks lumekord, mõnes kohas rannikul võib järjestikku minna mitu aastat vähimagi lumesajuta.

Selliseid pettumusi on ette tulnud iga reisi ajal. Viðoy saare loodeotsa külast Viðareiðist pidanuks avanema uhke vaade naabersaarel Borðoyl asuvale nüüd juba inimtühjale Múli külale

Taimestikust

Fääride loodusliku floora kohta kirjutab ingliskeelne Vikipeedia, et selles on üle 400 liigi, pole aga täpsustatud, kas mõeldud on soontaimi või loetud nende 400 hulka ka samblad ja samblikud. Suvel saartel sõites on üldpilt ikka säravroheline; madalamates paikades domineerivad rohumaad, ...

... kohati ka nõmmed, kus silma jääb kanarbik.

Lilli leiab ka, eriti ma neid pildistanud ei ole, aga mõne siiski; see siin peaks olema punane pusurohi.

Fääridelt nime saanud fääri kortsleht (Alchemilla faeroensis) Fääride postmargil

Näen kurja vaeva, et saada selgeks, kes siis ikkagi on Fääride rahvuslill. Ingliskeelsed allikad tikuvad kirjutama, et see on buttercup, mis peaks tähendama mõnda tulikalist, näiteks kanakoolet. Aga saksakeelne Vikipeedia annab ka täpse ladinakeelse nime. Ja see klapib giidide näidatuga: varsakabi (Caltha palustris), fääri keeles sólja. Sólja võib Fääridel muide olla ka naise eesnimi. Foto on tehtud Gjógvis, ...

... kus varsakabjad värvivad toredasti väikese ojakese kaldaid, muutes selle niigi imemaalilise külakese veel ilusamaks.

Väga huvitav oleks Fääridel ilmselt brüoloogidel ja lihhenoloogidel. Ühelt ainsalt kivilt Sørvágsvatni järve ääres leian terve hulga sambla- ja samblikuliike.

  
 Puid Fääride looduses teadagi ei ole, ses suhtes meenutavad saared Iirimaa Connemara või Dingle’i piirkonda. Väljakaevamistega on ometi kindlaks tehtud, et asustuseelsel perioodil on siin kasvanud sookased ja sarapuud. Siiski võib saartelt leida nelja liiki pajusid; kahevärvise paju (Salix phylicifolia), villase paju (S. lanata) ja põhjapaju (S. arctica) on rohked lambad enamikust kasvukohtadest paraku enamvähem välja söönud, küll leidub kõrgemal mägedes rohkesti vaevapaju (S. herbacea). Ainus looduslik igihaljas puittaim Fääridel on kadakas (Juniperus communis), täpsemalt tema roomav vorm. Enim leiab kadakat väidetavasti Svínoylt.

Mitmes allikas kirjutatakse Fääridele istutatud võõrpuusaludest, kus tulevat päris kenasti toime liigid, mis toodud sarnaste kliimatiliste oludega kantidest, näiteks Tulemaa saarestikust ja Alaskalt. Need suudavad alles jääda karmis tuules, mis toob pealegi kohale hulga meresoola. Tulemaa puudest on tuttavamad nimed loendis araukaaria- ja lõunapöögiliigid, aga on ka perekondi, mida ma kuulnudki pole (vürtskoorepuu ja maiten), või vaid veidi tuttavamana kõlav – olen botaanikaaias vist märganud – tulepõõsas. Alaska liikidest mainitakse Murray mändi, sitka kuuske, karvaseviljalist paplit, sitka leppa, alaska paju.

Hoopis raskem on leida veebist kohti, kus need plantatsioonid asuvad. Üks on muidugi Tórshavni linnapark Viðarlundin (sama nimega kutsutakse tegelikult kõiki puuistandusi), kus üles võetud ka sellel fotol näha puuke, kes minu arvates võiks olla araukaaria.

Teine, sisuliselt pealinnas paiknev istandus peaks olema Hoydalari orus, kus voolab Hoydalsá oja. Usun, et sellel läbi bussi esiakna klõpsatud fotol on org ja osa puistust peal. Kolmas pealinna puude ala on linna lääneosas ülikooli ümbruses; seal pole ma käinud, aga kui veel Fääridele sattuma peaksin, siis otsiksin üles, sest praeguse veebikammimise käigus saan üksiti teada, et seal on ka fääri keele mälestussammas.

Saksakeelsest Vikipeediast leian lõpuks istanduste nimekirja. Neli neist on Suðuroyl, kaks Vágaril ning ükshaaval Eysturoyl, Borðoyl, Kalsoyl ja Kunoyl.

Ingliskeelne Vikipeedia kirjutab Eysturoy puistu kohta, et „suuruselt kolmas Fääri saarte istandus on Selatrað’s. See sai 1988. aasta orkaanis kahjuks rängalt kannatada, nii et püsti jäi vaid kolmandik puid“. Aga väidetavalt kasvab seal Euroopa jämedaim Murray mänd. Selatrað on väike küla Eysturoyl; tõlkes tähendavat asula nimi „kohta, kus hülged poegivad“. Tean, et vist sama orkaan vägivallatses hullult ka Tórshavni Viðarlundini kallal, 2003. aastal oli pikali puid veel päris ohtralt.

Linnades kasvab ka vähemeksootilisi puid, näiteks poopuid ja teisi perekonna pihlakas (Sorbus) liike, ...

... selle Vágari saarel Sørváguris pildistatud Fääride skaalas hiiglase julgen ...

... lehtede järgi arvata mägivahtraks (Acer pseudoplatanus).

Fääride looduslik loomariik

pole isoleerituse tõttu kuigi liigirohke. Roomajaid, kahepaikseid ja mageveekalu pole üldse, imetajaid leidub kaks: hallhüljes ning tavagrinda. Viimaste jaht Fääridel ajab igal aastal marru loomakaitsjaid ja sellest püüan mõnes postituses lähemalt kirjutada. Vahel satub Fääride fjordidesse ka teisi vaalalisi, kõige rohkem mõõkvaalu, ning hüljestest peale hallhülge ka randal.

Inimese abiga on kahepaiksed siiski saartele jõudnud. Näiteks rohukonn sigivat Nólsoyl nüüd üsna edukalt. 2006. aastal teatati Eysturoyl talvitunud noorest kärnkonnast; arvatakse, et see oli pigem putku pääsenud lemmikloom.

Imetajatest on koos inimesega saartele jõudnud valgejänes, rändrott ja koduhiir. Norrast Kragerøst 1854. aastal sisse toodud valgejänesed said Fääridelgi talveks selga valge kasuka nagu nende Norra sugulased, hiljem asendus see kohastumus teisega ja Fääride jänesed on muudel aastaaegadel pruunid, talvel aga hallid nagu nende Iirimaa liigikaaslased. Osa koduhiiri jõudis kohale koos esimeste inimasukatega, osa hiljem, nii et nüüd on hiirtel kahe alamliigi tunnuseid. Rändrott saabus saartele 18. sajandil Šotimaa rannas hukkunud laevalt, mille vrakk triivis Suðuroyle. Ohtliku võõrliigina võib rott teha hullu laastet linnukolooniates. Fääridel on aegajalt olnud ka kodurotte, aga lõpuks on need rändrotile alla jäänud.

20. sajandi alguses toodi Suðuroyle küülikud, kes algul kiiresti levisid, aga hiljem hävitati. Ikka on juhtunud, et lemmikloomana peetud küülikud pääsevad putku, aga siiani on suudetud tänu jahimeestele kolooniate teket vältida. Samal moel on vahel loodusesse pääsenud ka mink ja polaarrebane, aga needki on suudetud õigel ajal maha lasta. 20. sajandi alguses toodi Tórshavni mõned siilid, aga neid oli liiga vähe, et võinuks tekkida asurkond. Vahel satuvad saaretele ka nahkhiired, aga ei pea siin kuigi kaua vastu.

Praeguseks on välja surnud ka kohalik lambatõug, viimased elasid 19. sajandi keskel Litla Dimunil. Millised need lambad välja nägid, saab vaadata rahvus-
muuseumis.

Saartel on oma hobusetõug, fääri poni.

On juhtunud, et kassid saavad kodust plehku, põgenevad mägedesse ja metsistuvad. Siis on jälle aeg jahimehed appi kutsuda, sest muidu poleks jänestel ja lindudel midagi head loota.

Linnuliikide arvu kohta on andmed eri allikates suuresti erinevad. Jään siis ikka ingliskeelse Vikipeedia juurde, mis kinnitab, et regulaarseid liike on 110 ringis, kellest umbes 60 pesitsevad. Peale selle on aga aegade jooksul nähtud vähemalt 150 liiki-juhukülalist.

Põhiliselt domineerivad muidugi veega seotud liigid. Fääride rahvuslind on merisk, ...

... keda võib sageli märgata ka pealinna ääreala aedades.

Merelinnud pesitsevad saartel suurtes kolooniates. Kõige arvukamalt, umbes 600 000 paari on jäätormilinde. Otse Tórshavni külje all Nólsoy saarel pesitseb arvatavasti maailma suurim, umbes 250 000 paariga atlandi tormipääsu koloonia, kaljukajaka (foto Mykineselt) paaride arvu hinnatakse 230 000le, lõunatirgul 175 000le.

Üleüldise lemmiku lunni arvu hinnatakse 350 000le; eriti palju on neid Mykinesel, kus poeg Rein tegi sellise foto ...

... ja kus minagi lasksin enda koos lunniga fotole püüda.

Neljal linnuliigil on Fääridel endeemne alamliik. Üks neist on krüüsel (Cepphus grylle faeroeensis), kelle sain Mykinesel fotole koos saagiga. Siinne kuldnokk (Sturnus vulgaris faroensis) on teistest liigikaaslastest suurem, ei rända ja on ilmselt just seetõttu väga nigel laulja: pole kelleltki uusi viise juurde õppida. Vähemalt meie 2016. aasta käigu ajal siblis neid kõikjal arvukalt ringi ning kuulda sai igasuguseid rägisevaid ja krägisevaid hääli.

Kohalikud alamliigid on veel ka hahal (Somateria mollissima faeroeensis; selle „ühislastehoiu“ pildistasin Vestmanna sadamas) ja käblikul (Troglodytes troglodytes borealis).

Endeemne oli ka Fääridel musta-valgekirju ronk, kelle viimast teadaolevat isendit nähti Nólsoy saarel 1949. aastal. Topise pildistamine rahvus-
muuseumis mul hästi välja ei tule, seepärast panen siia kirju ronga pildi Fääride postmargil.

Küll saan muuseumis rahuldavalt pildile väljasurnud hiidalgi mulaaži. Tohutu suur, kuni 85 cm kõrguseks kasvanud, pingviini meenutanud alk oli lennuvõimetu ja seetõttu näljastele meremeestele pesitsuspaikades lihtne ja rammus saak. Kui hiidalki masstapmise tõttu väheseks jäi, lõid viimase kirstunaela kollektsionäärid: viimased teadaolevad pesitsejad tapeti kollektsioonide jaoks 1844. aasta juulis Islandi saarel Eldeyl. Ei ole teada, et hiidalk oleks Fääridel pesitsenud, küll oli ta siin suvekülaline. Viimane Fääridel kohatud isend püüti Stóra Dímuni saarel 1. juulil 1808, sestap oli mõte paigutada inimese ahnuse omamoodi sümboliks saanud linnu mulaaž Fääride muuseumisse igati õigustatud.

Fääride järgi on nime saanud üks mollusk, Polycera faeroensis ehk fääri keeles bertákna, keda saab näha ka Fääride postmargil. Eestikeelset nime ei oska ma talle leida – kui seda üldse ongi pandud.

'
Faunateema lõpetuseks pisut putukatest. Hea uudis rändureile on see, et sääski Fääridel pole, halvem, et Fääride mett maitsta ei saa: ka mesilased ei ela saarestikus. Küll jõudsid fäärlaste ehmatuseks 1990. aastatel saartele herilased, tõenäoliselt mandri-Euroopast jalgpallistaadioni ehituseks toodud puiduga. Umbes samal ajal oli sama juhtunud ka Islandil.

Küllap saarte kõige popim putukariigi esindaja on aga liblikas: humala-eistekedrik (Hepialus humuli) trükiti 2004. aastal käibele antud uuele 200-kroonisele Fääride rahatähele.