Jätame nüüd
Vágari saare maha – et siia millalgi edaspidi jälle tagasi tulla – ja liigume
idakaarde, saarestiku kõige suuremale (373 km²) saarele Streymoyle, kus elab umbes 44% Fääride elanikke. Saare nimi
tähendab tõlkes hoovuste või voolu saart;
see tuleneb asjaolust, et Streymoyd ja Eysturoyd eraldaval kitsal Sundini
väinal on täheldatav tugev, kuni 12-sõlmene loodetest tingitud vee liikumine:
kord liigub vesi lõuna-, kord põhjakaarde. Taani keeles on enamikul saartel mõneti
teistsugune nimi, Streymoy on Strømø.
Streymoy regiooni,
fääri keeles sýsla’sse, kuuluvad ka
väheldasemad saared Hestur, Koltur ja Nólsoy.
Panen siia siis jälle Vikipeedia kaardi lõike, kus
jutualune saar punasega esile tõstetud.
Nólsoy paikneb Streymoy
lõunaotsast idas, teisel pool Nólsoyarfjørðurit, ja on ilusa ilmaga Tórshavnist
hästi näha, Hestur ja Koltur Hestsfjørðuri taga läänes. Streymoy keskosa läänenaaber
on Vágar, kaht saart eraldavad Vágafjørður ja Vestamannasund, saare põhjaosa
järsud kaljud on vastu avaookeani, Põhja-Atlandit. Lõunas on Skopunarfjørður ja
lõunasaared, kõige lähemana Sandoy.
Nagu Fääri saared
ikka, on Streymoygi (kaart: Vikipeedia)
loode-kagusuunaline ja piki telge välja veninud: 47 km pikk ja umbes 10 lai.
Saare idakalda lõunaosasse lõikub kaks pikka fjordi, Kollafjørður ja
Kaldbaksfjørður, ning oma pinnavormilt on saar üpris mägine, eriti loodes, kus
asub ka saare kõrgeim tipp Kopsenni (789 m). Nagu Fääridel ikka, on saarel hulk
jõekesi ja koski ning mõni väheldane järv. Taimkatte moodustavad rohumaad,
mõnedesse küladesse või külade ümber on istutatud puid, looduses neid saarel ei
kasva ning pargikestegi ette on vaja paigaldada aiad: muidu teevad lambad noorele
istandusele liiga.
2016. aastal liigume
Vestmanna – esmalt tegelikult Kvívíki – poole läänest, Vágarilt – läbi Vágatunnilin’i.
Pärast tunnelijärgset liiklussõlme on tee ikka see sama, mis kahel ülejäänud
reisil Tórshavni poolt tulle. Iseenesest oleks pärit huvitav vaadata tunneli idaotsa ümbrust õhufotolt: seal
on järjestikku mitu ristteed ja fotodelt on tagant järele üsna raske tuvastada,
mis punktis parajasti ollakse. Tunnel ja kõik selles postituses jutuks tulevad
kohad peaksid olema saare kaardilt hõlpsasti leitavad.
Meie pöörame
pärast tunnelit põhja poole. Sellel
ja mitmel teiselgi läbi bussi esiakna tehtud fotol on paraku bussijuhi valge
särgi peegeldus (kaks viimast fotot 2016).
Aga peagi hakkab ümber
lahesopi sõites vasakul silma esmalt jõesuue ja selle juures avar liivaväli ...
... ja selle
kohal nõlval Leynar, Tórshavni-Vestmanna
maanteest idas asuv veidi üle saja elanikuga küla, kus ma käinud ei ole (2
x 2015. aasta fotod). Meie 2015. aasta giidid viskavad nalja, et see on
Fääride Copacabana.
Kui leian kodus
saksakeelsest Vikipeediast selle foto (foto:
Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia), saan aru, et pole siin nalja ühti: Leynaris
on tõesti midagi Fääride jaoks üsna haruldast – tõeline supelrand, olgu vaid sobivat ilma!
Läbi Leynari
kulgeva maantee lõpus on Skælingur, kus elab vaid tosinkond inimest ja mille suurim
vaatamisväärsus on kivist kaarsild. Küla paikneb saarestiku ühe kõrgeima tipu Skælingsfjall (767 m) jalamil (foto: Wikimedia).
Meie läänekaarde
kulgev Vestamanna-tee on lahe servas üsna muutuva
reljeefiga: kord alla-, …
… kord ülesmäge.
Siis pöörame
peateelt kõrvale ja laskume fjordi äärde Kvívíkisse.
Sellelt fotolt on väga hästi näha, kui kitsale
maalapikesele küla põhiosa peab ära mahtuma; osa tänavakesi ronib muidugi
ka mäkke (3 x 2016).
Põhjakaarest ehk Vestmannast tulles sain 2015. aastal hoopis avarama vaate: tegime enne küla sellel
kõrvalteel pildipeatuse. Pildi vasakus ääres on näha külasse laskuva tee serpentiin.
Tagaplaanil on vasakul Koltur,
paremal Hestur, …
… ja lähemale suumitult
on nende tagant märgatav ka Sandoy.
Kvívík (taani nimi Kvivig, vanemates allikates ka Quivig), ligi 400 elanikuga küla, paikneb väikese lahekese mõlemal küljel.
Sel fotol lahe läänekülg (foto 2015).
Kvívíki jagab
pooleks oja, mille nimi Stórá peaks analoogia põhjal teiste
skandinaavia keeletega tähendada ‘suurt’?! Võib-olla siiski mitte, sest suur ta
tõesti-tõesti ei ole… Fääri keele sõnaraamatut mul paraku pole.
Pilve sees on
natuke näha küla kohal kõrguv mägi.
Oja vaadatuna mäe poolt mere poole (kaks 2016 fotot).
2015. aastal
altpoolt silda klõpsatud vaadet eelmisega võrreldes pole raske märgata, et ilm
ja nähtavus meie Kvívíki-tunnil oli omajagu parem kui tänavu. Ka kolm järgmist
fotot on pärit mulluselt sõidult: …
… vaade eelmise
fotoga umbes samast kohast silla ja mäe poole …
… ning suubumine lahte. Tasub tähele panna
vägevat kaldakindlustust, sellest on pildikinnitusi veel: tormid olevat siin
purustava jõuga.
Mullu nähtud ojas jalgupidi sulistavad tüdrukud
tekitavad pelgalt vaadates kergeid külmavärinad.
Tänavu on ainsad
silmatud sulistajad pardikesed.
Veel külla
laskumisel läbi bussiakna klõpsatud veidi üldisem vaade (2015) näitab kenasti Fääridele nii iseloomulikku värvierksust, Kvívíki domineerivad
maja- ja katusevärvid on rootsi punane, roheline, …
… aga kõige
rohkem vist siiski must ja valge (2016).
Ent otsides leiab
ka sinist …
… ja pruuni; …
… üks maja on
lausa puidukarva (3 x 2015).
Maanteelt alla
küla keskele toov tee on kõver ja
kitsuke, …
… aga paari
esimese majarea järel on nõlval olemas on ka avaram koht, …
… kuhu saab parkida bussi (3 x 2016). Kindel ma pole, aga kaldun arvama, et murukatusega maja
bussi taga on lasteaed; pärast on lasteaiast eraldi foto.
Sõiduauto saab parkida
ka madalamale, kiriku juurde.
Muidugi on
elanike autodele kohti ka majade juures,
sest ehkki ühistransport talitleb Fääridel laitmatult, on auto saarestikus
ilmselgelt ülimalt vajalik tarbeese.
Pole raske
märgata, et merele lähemal ...
... või lausa
mere ääres on vanemad majad, ...
... uute jaoks on ruumi vaid nõlva kõrgemas osas (5 x 2015).
Aga kenasti korras on nii ühed kui ka teised
– ei märganud vist lausa ühtegi räämas ehitist.
Silma hakkab vägevaid müüritisi ... (2 x 2016)
... ja natuke ka murukatuseid (2015).
2015. aastal
saame pildistada meest, kes niidab
katust.
Siia-sinna on istutatud puid; ega neil siin kerge
kasvada ole: tüved on enamasti kõverikud.
Silma hakkab paar
toredat lilleaiakest, ... (2 x 2016)
... uuemate majade juures on selleks jäetud
rohkem ruumi.
Natuke ka kitši.
Selline kodune toode on hoopis vahvam.
Kodukau-
nistuseks
sobivad ka erikujulised pudelid.
Giid Per Hansen
juhib tähelepanu ühe maja otsaseinale kinnitatud kuldnoka pesakastile; kuldnokki, saarestiku endeemset alamliiki, märkan
rohkesti, eriti 2016. aasta suvel.
Küla uhkeim
ehitis on muidugi kirik. Kivikirik
pühitseti 13. detsembril 1903 ja
ehitati 1838. aastast pärit puukiriku asemele: viimane jäi rohkesti juurde
tulnud külaelanikele lihtsalt kitsaks (5
x 2015).
Kiriku ajaloo
küllap tähelepanuväärseim sündmus oli 31.
detsembril 1855, kui juhtus ennekuulmatu skandaal: pastor Venceslaus
Ulricus Hammershaimb, keda ma mainisin ka sarja teises postituses seoses fääri
kirjakeele tekkega, pidas jutluse fääri keeles, mitte taani keeles, nagu seadus
toona nõudis. Kirikulised olnud kes hämmingus, kes suisa pahane. Siinne pastor
pidi tol ajal teenima ka Saksuni ja Tjørnuvíki kirikutes; toonaseid teeolusid
arvestades oli teekond ühest kirikust teise üsna karm ettevõtmine, mis nõudis
tugevat tervist. Neiski külades jõuame oma reisi jooksul käia.
Just Hammershaimbilt
õppis fääri keeles lugema ka Kvívíkist pärit luuletaja Jógvan Dánialsson (taani-päraselt
Joen Danielsen), tuntud ka kui Kvívíks-Jógvan või Kvívíkar Jógvan. Kvívíki
Jógvani kuulsaim teos on 68-stroofiline ballaad „Kópakvæðið“ (Hüljesnaine),
mis esitab luulevormis Kalsoy saarelt Mikladalurist pärit legendi hülgeneiust.
Hülged käinud toona kord aastas, ühel erilisel ööl, rannal, heitnud endalt naha
ja tantsinud inimestena. Neid salaja piielnud kalurinoormees armub ühte
hülgeneidu, röövib tema naha ja peidab selle ära. Nii peabki hülgeneiu
inimesena edasi elama. Noored abielluvad ja neil sünnivad lapsed. Naise hinge
jääb aga püsima igatsus endise elu järele, mis on ehk tugevamgi kui armastus
mehe ja laste vastu. Ühel päeval leiabki ta peidetud naha, tõmbab selle taas
ülle ja kaob merre. Mainisin legendi seoses Vágari lennujaamas nähtud pildiga
ja sellest tuleb juttu ka siis, kui sõidame laevaga mööda Kalsoy saarest (2016).
Mingil hetkel on
seegi kirik jälle kitsaks jäänud ja
talle on tehtud omapärane juurdeehitus,
...
... kivirahnudest seinte ja mätaskatusega (2 x 2015).
Kiriku kõrval on
väike mälestusmärk laevaõnnetuse
ohvritele: 1957. aastal uppus laev „Stella Angus“, mille pardal olid
Kvívíki ja Vestmanna mehed. Giid Per Hansen rääkis 16 hukkunust, mälestuskivil
tundub esmapilgul olema veidi rohkem nimesid. Väikeste külade jaoks, kus kõik
tunnevad kõiki, oli see igal juhul kohutav õnnetus. Sama õnnetust mälestab ka
üks suurem monument, mille juurde peagi suundume.
Kiriku aias
kasvab elus tõend, et kui Eestis fuksia talve
naljalt üle ei ela, siis Fääridel küll (2
x 2016).
Kiriku taga
seisev must mätaskatusega maja on pastoraat
(2015).
Reinu tehtud selfie.
Kirikust veidi
maad edasi, üsna ookeani kaldal, on väike
vana surnuaed, ...
... millel seisabki
äsja mainitud suurem mälestusmärk
„Stella Anguse“ laevaõnnetuse ohvritele (2 x 2016).
Nagu Fääridel
tavaline, mälestatakse sellega ka teisi merre
jäänuid, esmajoones neid, kes hukkusid II
maailmasõjas. Fääride mehed sõjas ei osalenud, aga nende laevu uputasid
alatihti otsese rünnakuga sakslased või siis sattusid need meremiinidele.
Kohe üle jõe on selle
kalmistu kõrval, samuti peaaegu vahetult ookeani kaldal paikneb Kvívíki kõige tähtsam vaatamisväärsus (2 x 2015): ...
...1940.–41.
aastal kaevati siin ehitustöödeks valmistudes välja kahe viikingiaegse pikkmaja – elamu ja talli – jäänused, mis nüüd
on erilisel moel esile tõstetud (2016).
Ellipsikujulise
elumaja mõõdud on 20x8 meetrit.
Hilisemate välja-
kaevamiste käigus on leitud terve
hulk toonaseid tarbeesemeid: kedervarras, püünis ja õlilamp, naiste king ja
ehteid (2 x 2015) ...
... ning mänguasju, näiteks puidust vestetud hobune...
...ja paat,
mis jõudnud ka Fääride postmarkidele 1989. aasta Euroopa-sarjas, kui nende
markide ühisteema oli „Laste mängud“ (allikas:
saksakeelne Wikipedia)
Need
väljakaevamised tõestasid, et Kvívík on üks
Fääride vanemaid asulaid. Külas olevat ka praegu veel alles mõni 18.
sajandist pärit maja (2016).
Samas kõrval on Kvívíki sadam. Olen ühes varasemas
postituses juba maininud, et elujõulised on saartel ikka need asulad, kus on
korralikud sadamad, sest läbi pika aja on põhielatis tulnud merest. Siinne
sadam pole suur, ...
... aga võimsate muulide ja hästi kindlustatud
sissesõidukanaliga. Tormid on Fääridel purustava jõuga, sestap tõstetakse ilma halvenedes
paadid kuivale maale.
Sadama kõrval on
vähemalt kaks rida paadikuure, ...
... needki on
valdavalt kapitaalsed, pikaks ajaks
rajatud ehitised (4 x 2015).
1976. aastal
valminud Kvívíki koolimaja (foto: EileenSanda / Wikimedia).
Kool hakkas külas
tööle 1907. aastal. Praeguses koolis käivad peale Kvívíki ka Stykkið’ ja Skælinguri
lapsed; kool on 7-klassiline. 8. klassi tuleb minna Vestmanna kooli.
2010. aastal
avatud mitmeotstarbeline lasteaed Áarlon
(foto: EileenSanda / Wikimedia). Siia
on oodatud lapsed päris tibatillukestest kuni 8-aastasteni.
Päris surmkindel
ma pole, aga arvan, et leidsin mõlemad tähtsad lasteasutused selles postituses
olevalt küla üldvaatelt üles. Kui nii, siis on nad mõlemad üsna küla ülemises
osas. Kivine maa foto esiplaanil peaks olema külas voolava oja või jõekese
kallas.
Samamoodi päris
kindel pole ma ka oma teises arvamuses: et vasakul üleval on aimatav küla spordiplatsi piirdeaed.
Igatahes on
spordielu Kvívíkis väga vilgas ja vist enim kuulsust on külale toonud kohalik
sõudeklubi Kvívíkar Sóknar Róðrarfelag: just teises postituses mainitud fääri
rahvapaatidel on korjatud mitu Fääride tšempionitiitlit.
Kvívíki teema
lõpetuseks ka küla kohal kõrguv mägi.
Olen külast nii suures vaimustuses, et ei saa kuidagi hakkama väiksema hulga
fotodega...
Suundume edasi Streymoy saare Tórshavni järel suuruselt
teise asustatud kohta Vestmannasse.
No comments:
Post a Comment