Tegin eile, 14. mail, sõprade giidide seltsis selle aasta esimese Peipsi-ääre reisi. Ilmaennustus hirmutas vihmaga – ja eks vihma ole endiselt väga vaja ka. Aga meile sobis retkeks paremini see, mis oli: mitte eriti soe, aga peaaegu kuiv ilm.
Kohe esimeses peatuskohas, vanausuliste Raja palvela juures, hakkab silma, et järv on väga kõrge.
Muidugi vaatame Ossip Jotkini juhatusel põhjalikult üle ka kogu palvela maja. Pildil on pühakoja rajaja, kuulsa ikoonimaalija Gavriil Frolovi tuba, mis jäänud umbes samasugusesse seisu, nagu see oli peremehe 80 aasta taguse surma aegu
Sõidame Mustveesse, linnakesse, kus olen giiditöö tõttu olnud kümneid kordi, aga ringi uidata olen saanud vähe. Rohelus on suure vee ääres märksa varakevadisem kui Tartus ...
... ja toomingaõied samahästi kui pungas
Aiad on valmis vilju kasvatama ...
... ja ühes õues pannakse kartuleid
Linnale nime andnud Mustvee jõgi oli keskajal piir Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopi valduste vahel
Tartu tänava ääres kultuurikeskuse aias on kivi, mida peetakse just selle piiri üheks tähiseks
Kõnnime mööda Tartu tänavat linnakeskmest eemale ja arutame näiteks selle üle, kas ikka oli vaja õigeusu kiriku aed eelmisel aastal suurtest puudest tühjaks raiuda, ...
... ja imestame linnavalitsuse julge värvikasutuse üle
Teeme kindlaks, et üks kahest linna muuseumist, Heino Lubja kaalumuuseum on remondi tõttu tõesti kinni, nagu kinnitab ka veeb, tuleme veidi kesklinna poole tagasi ja ...
... pöörame linna kõige eksootilisema nimega uulitsale, Benito Agirre tänavale. Agirre oli hispaanlasest punalendur, kes viimase suure sõja aegu Mustvee juures alla lasti. Allikad pole teps mitte päris üht meelt, kas laskjaiks olid fritsud või hoopis vanjad...
Ületame sel tänaval Mustvee jõe, mida mõnusasti värvivad varsakabjad
Piki Jõe tänavat kõnnime jälle järve poole tagasi ja kiikame aedadesse. Enamasti kenasti korras teised; minu silma jaoks ehk ainult veidi liiga kitši-rohked
Jõesuudmes on näha kalamehi ja -naisigi
Mustveest kulgeme piki tänavküla lõuna poole ja teeme teel mõned peatused: näiteks Gavriil Frolovi haua juures, kuhu paari aasta eest paigutati kena mustast marmorist hauatähis
Aga siis otsime valla keskusest Kasepäält aadressilt Sõpruse 84 üles maja, kus 9. mail taasavati Peipsi infokeskus ja püsinäitus „Peipsi järve elu tuba“. Kirjas on, et laupäeval on punkt lahti kell 11–15. Kell on 14, aga uks kinni mis kinni. Õnneks jätkub mul visadust uurida ka maja tagakülge – ja kae imet; just seal sissepääs tegelikult ongi
Peispi järve elu toa avamisel olen aastaid tagasi kaks korda käinud Kallastel, kus aga asupaigamaja, linnavalitsus ühel pahal päeval ära põles. Näitus suudeti siiski päästa-taastada ning mõnda aega oli ta katuse all Emajõe Suursoo keskuses Kavastu lähistel. Meie looduskaitse pidevate reformide käigus tekkis vajadus teda veel kord kolida – ja Kasepää pole toale ilmselt üldse mitte paha paik. Toa põnevaim eksponaat on suur Peipsi järve makett. Uurime seda ...
... ja püüame mulaažide põhjal ka mõne kala selgeks õppida. Kogu see rikkus on valminud Studio Viridise meistrite käte all
Korraks uudistame ka infopunkti taha kerkivat lava ja arvame, et küll oleks uhke siin tormise ilmaga näiteks „Tormide randa“ mängida
Pikatorumees Karl saab modellideks luigepaari
Järgmine sihtmärk on Kallaste. Esmalt vaatame linna põhjapoolses servas, kunagises Pärsikivi külas Eduard Tubina sünnipaiga mälestuskivi, ...
... siis peatume aga keskväljakul, kus enamik maja hüljatud või mõni ka lammutatud. Näiteks kunagise kutsekooli hoone aknad on juba ammu laudadega kinni naelutatud
Siiski pole maja elutu
Edasi suundume devoni liivakivikalju kõrgeimasse ossa. Suviseid asukaid kaldapääsukesi, kellel siin Eesti suurim koloonia, ei ole ilmselt veel saabunud ...
... ja siingi on toomingaõied pigem pungas
Kalmistul saame tõdeda, et see on nagu alati suurepärases korras ja väga (kunst)lille-värvikirev
Kuulsas postikaardivaate paigas on aga muudki uudist, kui kõrge vesi ja kevadiselt rämpsune rand: kulpad on saanud uue kuju, kaldast üles viib aga vastne puidust trepp. Küllap on see hea mõte, sest varem on kallas trampimisega kõvasti kannatada saanud
Mõlema Kallaste „Aljoša“ juures meenub, et äsja oli 9. mai
Muidugi ei jää meil põikamata ka Alatskivi lossi. Välisvaade tundub värskem kui mullu ja ...
... parki heakorrastatum
Aga sisevaated võtavad mu järjekordselt tummaks. Viimati käisin siin mullu septembris ja pilt on taas tohutult muutunud – ikka paremuse poole. Nüüd on mööbel, ...
... lühtrid ...
... ja vaibad vist kõik paigas, oodata on veel ekspositsiooni: von Nolckenitest ja lossi taastamise loost
Teisele korrusele on ennast sisse seadnud Eduard Tubina muuseum, ...
... mis ametlikult veel avamata, Muuseumiöö tõttu aga lahti ...
... ja muusikat saab juba kuulata
Vaadata on ka kuulsast Väägverest pärit kõige kuulsama muusiku, kontrabassivirtuoosi Ludvigi Juhti mänguriist
Koduteel põikame korraks ka Rupsile, Liivide muuseumisse. Mina piirdun seal ajutise näituse, Jorsa
... ehk Albert Paabu akvarellide väljapanekuga
Tõmbame pidureid ka Sookaldusel, kus veendume selles, mida oligi karta: kollaste nartsisside õitseaeg on selleks aastaks möödas mis möödas, ...
... aga neid on seekord olnud taas väga palju
Sookalduse toomingas näeb hoopis teistsugune välja kui tema Kallaste ja Mustvee liigikaaslased
No comments:
Post a Comment