Mu tänase tööpäeva algus sai rikutud. Tulin varakult ja parimate plaanidega. Aga juba tulles kuulsin tuttavat põrinat. Jah, just: juba niidetakse...
Ärge arvake, et peamine tujurikkuja on see põrin, ehkki – ebameeldiv on ta tõesti. Nagu ka see toss, mis paratamatult lahtisest aknast sisse voogab. Siiski on see kõik tühine selle kõrval, et meie kontori akna all pole enam lillevaipa: lõosilmi ja kirikakraid – ...
... nagu oli veel eelmisel nädalal
Ma ei tea, mis meiega on juhtunud. Meid segavad järjest rohkem vanad puud linnas, meid segab ka veidigi kõrgem rohi ja selles säravad lilled. Hea küll, ma saan aru, kui selline stiil on omaks võetud linnaparkides; olgu: andke seal tuld ületolliste taimehakatiste pihta! Aga miks peab kuningalossi või tenniseväljaku muru meenutama ka iga tagaaed, kus peaaegu keegi ei käi?? Ei saa aru, ausõna ei saa!
Veidi rõõmsamast poolest annan teada eilse koduse Annelinna õiteseisu. Toomingatega hakkab asi ühele poole jõudma; mõni põõsas ongi selleks aastaks õitsenud
Küll säravad praegu väga uhkelt hobukastanite ...
... mulle lapsepõlvest peale nii köitvad küünlad
Ning sireliõiedki on peaaegu täiesti valla ...
... ja isegi minu keemikuaastail rikutud nina suudab tunda nende lõhna
Aga juba on õisi täis ka esimesed viirpuud. Mis tähendab, et õitseb ka viimane põõsasõitseja oma kodutänavas. Kevad saab mööda
No comments:
Post a Comment