Nädalavahetusel oli taas reisirõõmu: bussitäie lustiliste kaaslastega Põlvamaale Varbusele, Eesti maanteemuuseumisse. Teel sain proovida oma giidioskusi marsruudil, mida enne vaid korra juhatama olin sattunud. Ju vist läks korda: välja ei vilistatud
Aga läksin üle keskmise suure huviga, sest tahtsin näha, mis asi ikka on see piltidelt ja telerist nii põnevana tundunud mullu suvel avatud väliala nimega Teeaeg. Kui viimati 2009. aastal Varbusel olin, nägi hoonekompleks välja üsna samasugune nagu nüüdki, aga teisel pool teed laiutasid ehitusmasinad, seejuures üldse mitte kui eksponaadid, vaid töörügajad
Kas teisel pool teed asuv parkla oli siis juba valmis, seda ma ei mäleta
Selle kõrvale, majade vastu ehitatust paistab teele kätte üllatavalt vähe
Enne muuseumi imetlemist on mõned pidulikud ja mõned keha kinnitavad tegevused. Oleme nimelt tulnud tegelikult esmajoones õnnitlema sünnipäevalast, kolleegi-giidi Kallit (vasakul)
Aga kui lilled-kingid üle antud, ehtsatest sünnipäevalapse lapsepõlve lemmiktoitudest – kõik väga maitsvad muide! – lõuna söödud ja omajagu juttugi aetud, asume paiga sisu juurde: giidid Kersti (vasakul, põhitööna muuseumi teadur-kuraator) ja Riinu (programmijuht) juba ootavad
Jaguneme kaheks ja meie rühm läheb Riinu sabas üle Vati silla. See olevat üsna originaalkujul säilinud Eesti esimene terassild, mille von Uexküllid lasknud 1880ndatel ehitada Päärdu jõele. Hiljem mitmel teiselgi jõel teeninud sild jäi lõpuks tänapäevasele liiklusele siiski liiga kitsaks ja jõudis mullu kevadel praegusele aukohale
Laskume mööda väga läbimõeldult mitmetahulist allakäigutrepp liikluslinnakusse, ...
... kus Riinu manitseb meid ilusasti liikluseeskirju täitma ja mitte sõiduteel jalutama
Nii jõuame pehme kattega Vigurvända rajale, kus saab proovida eri tüüpi tõuke- ja jalgrattaid nii prillideta kui ka prillidega. Kusjuures läbi nende prillide avanev maailm olevat vaste napsise inimese vaatest. On “lahjemaid ja kangemaid prilljooke”
Rattad ja prillid proovitud, läheb võistluseks, kus ei puudu isegi dramaatiline kukkumine, mille piltnik küll maha magab
Siis annab Riinu meid üle Kerstile, kelle sabas läheme esmalt üle tee, muuseumi õuele. Kui Vene tsaaririigis mõisteti postiteede tähtsust, rajati 1860ndatel Tartu ja Võru vahele kaks ühesugust hobupostijaama: Maidla ja Varbuse. Kui neist esimesega on ajahambad (pigem küll inimene) üsna hoolimatult ringi käinud, siis Varbuse kompleks on vägagi kenasti säilinud. Sest kui hobupostivedu Eestis 1920.–30.aastatel hääbus, jäid majad ikka teemeeste kätte: kuni 1997. aastani asus postijaama hoonetes teemeistripiirkonna keskus. Sestap oli vägagi loogiline, et just siin avati 6. juunil 2005. aastal külastajatele mitmeski peas mõlkunud Eesti maanteemuuseum.
Muidugi vaatame üle ka majas paikneva püsinäituse, mida olen varemgi näinud ja mille kohta kuraator Kersti kinnitab, et on aega hakata seda ümber kujundama
Siis tuleb aga põnevaim osa: siirdume mullu 29. juunil avatud Teeajale, mille autorid, juba mõnegi auhinna korjanud noored arhitektid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke ja Pelle Sten Viiburg teenisid selle eest kultuurkapitali 2010. aasta arhitektuuripreemia.
Esmalt saab uurida eri aegadest ja eri paikadest pärit liiklusmärke, ...
... millest mõned on õige eksootilised
Kui enne läksime üle Vati silla, siis nüüd sammume silla alt läbi
Silla alt algab 14. mail avatud hooajanäitus “Reisimine autode ja mootorratastega 1960.–1980. aastatel”
Sel pildil palun pöörata tähelepanu ka millelegi mulle kui meie seltskonna noorimale vapralt omal jalal kulgenud liikmele (temast veel poole noorem neiu liikus kas süles või kärus): vaadake, kui vahva on raja algusosa sillutis
Aga siis algavad lõigukesed eri aegade teedest: esmalt sootee, siis õõnestee. taamal on näha ka vägev tsaariaegne verstapost. Veel on teeveeres miilikivi, püstand- ja lattaed ning muud tüüpi aiad
Üle kärgkastsilla ...
... jõuame kõrtsini. Selle fassaadi kujundamisel on šnitti võetud 19. sajandi Vaikla kõrtsihoonest. 21. sajandi laps näeb siin ka toonaseid hobuveokeid ja lasipuud
Siis ootavad ees juba valgete tõkkekividega munakivitee ...
... ning mitmed juba mu enda mälupiltides alles vaated: piimapukk, ...
... Stalini-ajastule omane teeäärne puhkepaviljon lillepeenarde ja kohustuslike kipskujudega, ...
... bensiinijaam ja tsikkel, ...
... raudteeülesõit
Ning lõpuks saab vaadata nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid sõidukeid ...
... ja teeehitusmasinaid, ...
... “kroonijuveeliks” ilmasõja-aegne trofeebuss Saurer, millega muuseumirahvas nüüdki vahest üritustele sõidab
Kõige suuremad elamustenautlejad võtavad lõpetuseks ette sõidu ehtsas postitõllas
Aga mina, vana urgitseja, leian sulaselge pettuse: giid rääkis ju meile, et postipoisid olnud alati mehed!
Kui bussinina taas Tartu poole on pööratud, sõidame mööda veel viimasest eksponaadist, kuulsast Põrnikast. Aga ei, tegelikult on ikka üks eksponaat veel: kenasti märgistatud vaatamisväärsustega Postitee lõik Tartu- ja Põlvamaa piirini.
Aga mina tahaksin hoopis mingi kerge õhusõidukiga veidi kõrgemale tõusta, et vaadata seda ülisisukat ja nii tillukesele maatükile (veebist leian, et see on 13 293 ruutmeetrit) kokku pakitud ala linnu perspektiivist: tundub kuidagi uskumatu, et ta sinna ära mahub.
Aitäh muuseumirahvale näitamast ja Kallile kaasa kutsumast!
Kes veel Varbusel käinud pole, siis võtke see juba selle suve plaani. Enne võite huviäratuseks uurida muuseumi väga põhjalikku ja sisukat veebilehte aadressil http://muuseum.mnt.ee
No comments:
Post a Comment