Laupäeval, 11. juunil läks taas käima Eesti mõisakoolide ühenduse külastusmäng „Unustatud mõisad“; veebist leian, et juba seitsmendat korda. Tänavu on mõisakoole, mis kuuel päeval suve jooksul oma uksed lahti teevad ja külalisi mitmel erineval moel võõrustada võtavad, kokku 33 13-st maakonnast.
Osavõtjad saavad esimesest külastatavast mõisast osalejaraamatu, millesse koguvad külastuspäevadel mõisatest templeid. Vähemalt kümnes mõisas käinute vahel loositakse kutseid sügisel Puurmani mõisas toimuvale teatrietendusele: 25 üksik- ja 10 kolmele inimesele mõeldud perekutset.
Lisaküsimusele õigesti vastanute vahel läheb loosimisele kümme ajalugu ja Eesti mõisaid tutvustavat raamatut.
Autotu reisihuvilisena sõltuvad minu kaasalöömisvõimalused sõpradest ja tuttavatest. Kolmel viimasel aastal on olnud õnn kuuluda väikesesse giidide sõpruskonda, mille liikmed meelsasti mängust osa võtavad; nii on see mulgi korda läinud.
Mõned kaaslased on käinud rohkematel tuuridel kui mina, seepärast muutub aastast aastasse raskemaks leida selliseid huvipakkuvaid kohti, mis ka neil veel käimata. Aga tänavuse avasõidu esimene sihtkoht oli just selline: viimaste aastate jooksul tänu kohaliku rahva tublidusele ja välisabile tõelise uuestisünni läbi elanud Mooste mõis Põlvamaal.
Läheme seitsmekesi ja kahe autoga. Ja meie auto on juba pool tundi enne uste avamist kohal, seetõttu jääb aega omapäi ringi vaadata. Olen aastate eest paaril korral Moostes käinud ja mäletan taasiseseisvuse hakul soomlaste kätte läinud hiigelterritooriumit paraja lagahunnikuna, millest oli korras vaid mõisa peahoone – nagu paljudes kohtades muljagi ikka tänu sellele, et majas on kaua aega olnud kool.
Kontrast selle ammusega on tohutu. Ei saa muidugi öelda, et tööd ja vaeva enam üldse näha poleks vaja, aga majandusõue kapitaalsed ja suured kivimajad näevad nüüd tõesti uhked välja. Siia lisatud pildil on esimeses majas, kunagises tööhobuste tallis, nüüd restauraatorite koda, tagumises – mõisa karjalaudas – aga folgikoda, ...
... mille vägevasse saali mahub pooltuhat pealtvaatajat.
Endise puutöökoja teisel korrusel on Mooste külalistemaja, allkorrusel seminariruum ja keraamikatuba.
Uhked ja detailirohked on isegi väravad; pildil põhjavärav.
Aga kell läheneb kümnele, kaaslased on ka kohale jõudnud, nii et aeg on sammuda mõisa peahoone ehk koolimaja poole. 19. sajandi algusest kuni EW maareformini von Nolckenitele kuulunud mõisa praeguse peahoone on kavandanud riialane August Reinberg ja see valmis 1909. aastal. Õnneks tuli juba 1920. aastal majja kool ja nii pole hoone peremeheta või kehva peremehe käes olnudki.
Enne, kui tuleb giid, soovitatakse meil keldrikorrusel näitused üle vaadata. On rohkesti vahvaid õpilastöid, ...
... aga tõelisel aukohal näikse olevat kassid: on ju Mooste saksapärane nimi Moisekatsi.
Tundub, et hommikul meid majandusõuel tervitanud kaunissabaloom on sellega kursis.
Aga giidiks tuleb lausa kooli direktor ise: Sirje Puniste. Näidata ja rääkida on tal palju, sest ...
... lausa vestibüülist peale on 2000-ndate esimesel poolel restaureeritud hoone väga kena ja huvitav.
Kooli saal on olnud ka võimla staatuses.
Kõikjal märkad huvitavaid detaile, olgu selleks ahi ...
... või õpetajate „salatrepp“: otsetee õpetajate toast maja teisele korrusele.
Aga giid ei jäta meid juhatamata ka väljaspool peahoonet asuvaisse põnevamatesse paikadesse. Restauraatorite kojas käib parajasti mööbli restaureerimise kursus, ...
... savituba on sel päeval tühi, aga õppevahendid näitavad selgesti kätte, millega siisn tegeldakse.
Pärast ringi õuel kõnnime uhkest idavärvast välja. Värav ja müür saanud siin korda müüri-ladumiskursuste käigus.
Suundume vanasse auruveskisse, kus Mooste Veskiteater, ...
... selle kohal pööningul aga öömajakoht neile, kes tingimuste suhtes ülemäära nõudlikud pole.
Kõnnime veelkord üle majandushoovi, sedakorda juba ehk kogu kompleksi uhkeima hoone manu. Vanas historistlikus pigem lossi kui tööstusettevõtet meenutavas viinavabrikus, kunagises mõisa rikkuse allikas, on nüüd Eesti fototurismi keskus – täna aga mõnus ja hilishommikuks juba õige suureks tikkuva kuuma eest jahedat varju pakkuv kehakinnituskoht.
Maja pole seest sugugi mitte vähem uhke kui väljast.
Ja see vägev lühter on hoone algotstarbega ülihästi haakuvaist detailidest: napsipitsidest. Kui maitsvad koogid ja quiche’id (oh, mis keerulised sõnad tuleb tänapäeval nälga tundes selgeks õppida!) proovitud, ...
... on kätte jõudmas keskpäev, mis tähendab, et tohime minna loksutama valitsejamaja ust. Selles on nüüd kümme aastat resideerunud kunsti- ja sotsiaalpraktika keskus MoKS. Kunstnikud, teadagi, tikuvad olema pikema magamisega, sestap avatakse maja unustatudmõisalistele kell 12.
Aga uks lähebki kohe lahti ja maja perenaine Siiri Kolka on lahke selgitusi jagama.
Saame vestelda ka kahega kolmest majas parajasti elavast-töötavast välismaisest kunstnikust. Kusjuures kunst, mida need kaks teevad, ...
... ei ole näiteks maalimine.
Aga siis on aeg tõesti-tõesti sealmaal, et kui tahame võtta ka ülejäänud kolm selleks päevaks kavandatud mõisa, on aeg pugeda autodesse, mille keskpäevapäike on parklas ülikuumaks kütnud.
Ehk saan homme aega teekonna jätkustki pilte postitada. Täna lähtusin õpetajalaurilikust põhimõttest: „Kui kõike ei jõua, siis tee või veerandki!“
No comments:
Post a Comment