Püüan nüüd ritta panna laupäevase “Unustatud mõisate” mängu muidki pilte peale eile postitatud Mooste fotode.
Järgmine sõit oli üsna lüheldane: teise mängus osalevasse Põlvamaa mõisa Räpinasse ehk Sillapää lossi. Mina olin meie autos vist kõige parem Räpina-tundja: et kui kirikutorn paistab, siis tuleb see orientiiriks võtta – natuke sealt edasi ning paremale paisjärve taha – ja kohal te oletegi.
Aga paremale ja järve taha täna sõita ei saagi. Terve Eesti on laupäeval kõikvõimalikke üritusi täis: alates sellest samast mõisamängust kuni naiste tantsupeo ja punklaulupeoni välja. Räpinas on laat ja mõisatee ääres käib innukas kauplemine (ja nagu fotolt näha, jälgib seda sekeldamist paberivabriku korstna otsast huviline toonekuresilm). Veidi eemal seisab tavatult palju punaseid suuri autosid: ju on seal mingi pritsimeeste üritus.
Sestap tuleb meil autod Võhandu tänavale jätta ja veidi jala kõndida. Nähtavasti oleme VÄGA MÕISAMÄNGU-LISTE nägu, sest üks meile vastu sõitev auto aeglustab käiku, roolis istuv neiu pistab pea aknast välja ning saanud teada, et oleme jah mõisaminejad, juhatab teed ja lubab ette helistada! Tõepoolest: oleme veidi hilinenud, kell on juba kümmekond minutit üks läbi. Kiirustame siis Raudmehest ehk ametliku nimega Riho Kulla Puuaiasõja mälestusmärgist (pildil) mööda ning laadaliste vahelt läbi, leiame üles mõishoone ühe tagasihoidlikuma ukse sildiga “Räpina muusikakool” ja kohtume ...
... teisel korrusel tõesti meid ootavate kaunite giidide-mõisapreilidega. Kui Moostes olime giidil giidida ainult meie, siis siin lisandub üks kolmeliikmeline perekond.
Esmase ülevaate saame päiksekaare rõdult, kus on tapvalt palav, aga see-eest ilus vaade pargi inglisepärasele osale, ...
... siis naudime põgusat jahutust lossi varjukülje palkonil, ...
... kust saab imetleda ülespaisutatud Võhandut ja prantsuse stiilis parki.
Edasi jalutatakse meid juba majast välja, kus mõisapreilidega liitub mõisa-(noor)härra, kõlava hääle ning pikaldase, aga sisutiheda jutuga.
Tema pajatuste saatel kõnnime pargi prantsuse poolele ja uurime maja fassaadi. Sel ajal, kui giidid omavahel vaidlevad, mis stiilis ikkagi on 19. sajandi esimese poole lõpus ehitatud hilis-klassitsistliku hoone sambad, arutame meie pomisemisi, et hullult oleks vaja sambad-seinad üle vuntsida.
Paadisillalt uurime vastaskallast, kus esiletõusvaim muidugi kirikutorn ...
... ning teeme väikese ringi metsapargis (pildil vasakul mõisa jääkelder).
Kätte näidatakse pargi au ja uhkus, vägevad nulud ...
... ning viimane jutt, mida mõisahärra pajatab, käib pildil näha vägeva tamme kohta, mille otsa poodud kohalikke kommuniste.
Siiski pole Räpina meie jaoks täna veel ammendatud: vaatame nii väljast ...
... kui ka seest üle 1785. aastal ehitatud Miikaeli kiriku. Lossipreilid olid arvanud, et saab ka torni, aga see lõbu jääb siiski ära. Hing saab haiget, haiged põlved rõõmustavad.
Pealegi ootab ees üks hoopis pikem sõit ja ega selle jaoks ülearu aega olegi.
No comments:
Post a Comment