Reedel õhtupoolikul sadas Pärnus hullusti. Ja õhtul magama minnes mõtlesin, et kui laupäevalgi on samasugune ilm, siis on parem varakult Tartusse tagasi pageda. Õnneks äratas mind rõõmus päikesepaiste. Kui Mai tänava neljanda korruse korteri merepoolsest aknast välja kiikasin, oli küll näha, et päris kindlasti pole rannailm: liiga kõva tuul. Aga jalutuskäiguks igati sobiv. Koos õega vantsisimegi lõpuks ligi viis tundi. Täna otsisin tehtud pildihulgast kolm tosinat välja, et blogisse postitada.
Ega ma Pärnut kuigi hästi tunne; alles mullu, rahvusvaheliste hansapäevade aegu hakkas tekkima selgem ettekujutus. Jätnud seljakoti bussiplatsi hoidlasse, võtame suuna vanalinnale. Esimesed pildiklõpsud teen linnas meeldivas rohkuses kerkivaist – mis nad siis ongi? – lillesambaist?
Põhiline, mis terve päeva jooksul silma torkab, on tühjus ja vaikus. Kohe-kohe jälle suvepealinna tiitli saavas linnas on kevade viimasel laupäeval uskumatult vähe rahvast. Keskpäeva eel on pooltühjad isegi Pühavaimu tänava populaarsed baarikesed-kohvikud.
Astume läbi raekojas asuvast infopunktist. Mulluste hansapäevade aegu oli seal just otsa lõppenud bastionide ringkäigu voldik. Ehk on tehtud kordustrükk? Kahjuks mitte. Küll saan kaasa uue jalutus-käiguvoldiku – inglise keeles, eestikeelset pole.
Kuninga tänava majad on imeilusti üle vuntsitud. Praegu katab vaadet küll teeremont, aga küllap on see peagi valmis.
Suundume Vallikääru. Tallinna värav näeb välja sama vastne nagu mullugi ...
... ja kuidagi ei saa imetlemata jätta värava vastas pilku püüdvaid puumajakesi.
Vallikääru lava on sel nädalavahetusel üle mitme aja taas korraldatud veefestivali Watergate kontserdipaik; just täna õhtul tuleb lavale kuulsaim külaline, legendaarne Brasiilia-Nigeeria juurtega inglise staar Seal ehk täisnimega Seal Henry Olusegun Olumide Adeola Samuel. Aga praegu on siis vaikselt idülliline.
Jälle on lisandunud midagi uut: mais paigaldati Vallikääru kivist kalaskulptuur. Pärnu Postimehest loen, et ”skulptuuri autor on Rait Pärg ja kalur Urmas Margus kinkis selle linnale vallikraavis hukkunud kalade mälestuseks.”
Arutame, et ei tea, kas vesiroosid ja -kupud on siia istutatud või on nad ise kasvama hakanud.
Kolm aastat tagasi valminud sild, mis laseb vajadusel ka laevukesi vallikraavi. Aga mitte nii, et sillapooled kergitatakse kahelt poolt üles, vaid nad keeratakse hoopis kaldaga paralleelseks.
Jahtklubi uusim uudis: kohaliku Rotary klubi eestvõttel ja Tauno Kangro skulptoritööna valminud Kihnu Jõnni ehk Enn Uuetoa skulptuur. Tuttuus: avamine oli alles 14. mail.
Jahtklubis on parajasti käimas purjevõistlused; spinnakerid on tuult täis.
Rannamännid on ennast tuule järgi mõnusalt viltu lasknud.
Puude vahel rannas kõrgub Mati Karmini loodud mälestusmärk õnnetule parvlaevale Estonia.
Võtame suuna kuulsale, 150 aastat vanale Pärnu muulile. Vasakut kätt roostikku jääb Pärnu rannaniidu looduskaitseala.
Aga muul on hoopis teistsugune, kui teda ligi 40 aasta tagusest käigust vaimusilmas mäletan ja enda arvates ka piltidel olen näinud: paistab liiva ja lainete vahelt vaevu kätte.
Kui piki Rannapargi varjulisi teid supelranna poole liigume, hämmastab taas peaaegu täielik inimtühjus.
Ka Eesti suurima kõrtsina esitletavas Kuursaalis on vähemalt palkonil vaid üks kunde ...
... ja väsimatu akordionimees Raimond Valgre mängib ainult paarile inimesele.
Mudalaravila vastas paistavad ka üürijalgrattad valdvalt kodus olema.
Rannas lendab liiv ja lehvib kollane lipp; enamik vähestest ringiliikujatest on üpris paksult riides. Üks paari- või mõneaastane noormees silkab küll ihualasti mereni, aga kihutab sealt sama kiirelt tagasi. Mõned pead on lainete vahel siiski näha.
Siiski-siiski: paar küllap eilsest hilja peale jäänud peost veel väsinud poissi ju peaaegu et päevitavad. Ohtlik tegevus: võib ära kõrbeda. Lühikese aja jooksul jalutab neist mööda paar turistide seltskonda: korraks liivale ja ruttu bussi tagasi. Küllap viib poisid pildil kaasa mõni välismainegi fotokas.
Üks seltskond üritab üsna tagajärjetult rannavollet mängida: pall kuulab pigem tuule kui mängijate sõna. Isegi jalgpall tikub aina lööjate kontrolli alt välja.
Roosid rannaliival või ...
... lausa rannaliivas. Kerge neil ilmselt pole.
Ja veel rannaliiva-roosikesi – nii ees- kui ka tagaplaanil. Need kaks piigat seal kaitsva toolivirna varjus on ainsad tõsimeelsed päevitajad, kes teisel keskpäeva-järjetunnil seekord silma jäävad.
See-eest on tõeline pidupäev surfihulludel.
Selle sillutise kohta ütleb õde, et see olevat „kodutee Sunsetist“. Tõsi ta on: võtab kõikuma ka grammideta.
Liiv tungib peale, ...
 |
| Add caption |
... eriti promenaadi läbi luite kaevatud osal.
Aga siis on tuulest ja pähegi sattunud liivast isu täis. Läheme merest lõpuks kaugemale ja kaeme Tammsaare ja Papli tänava uhkeid ja vähem uhkeid villasid, ...
... millest väga paljudel müügisildid küljes.
Korraks põikame ka Rannapargi mullu valminud supelrannaga kohakuti asuvasse ossa: lavendleid nuusutama...
... ja veevulinat kuulama.
Tagasiteel kesklinna märkame vaid üht söögi-joogiasutust, kus enamik kohti on hõivatud: Nikolai tänava populaarset Supelsaksa kohvikut.
Siis veel väike puhkus Emajõe Ööbiku juures, ...
... kus keegi püüab oma vasikkoeri joota. Tundub, et penidele see vesi ei maitse. Muide, koeri on Pärnus täna vaata et sama palju kui inimesi: staadionil on mingi koerte näitus või võistlus.
Ja viimane foto on taas uudisega: kunagisse linnaapteeki on tehtud apteegistiilis mööbli, riistade ja teenindajate riietusega Puhvet A.P.T.E.K. (mille irvhambad olevat juba slaavipäraselt Artekiks kokku lugenud). Isegi menüüs olevat pigem rohtusid meenutavad nimetused. Aga see jääb täna üle kontrollimata, sest aeg on minna bussile ja sõita Tartusse. Muide, õde teab, et meie apteekrist isa olnud suure sõja eel veel tudengina siin rohupoes praktikal.
No comments:
Post a Comment