Ja-jah, ongi laupäevase mõisareisipiltide viimane sahmakas: palju sa kaheksa tunni ja neljakümne minutiga ikka jõuad. Just selline aeg (kell 10–18.40) seitsmendat aastat käivitunud “Unustatud mõisate” mängu kuuel visiidipäeval mõisatesse sisseasutajaile on jäetud.
Eelviimane sõit on üsna pikk ja elamuslik: Räpinast Võrru ja sealt mööda tuntud ralliteed üle Haanja Ruusmäele ehk Rogosi mõisa, üsna Läti lähedale. Küllap tuleks esmalt ära seletada see võõrast moodi nimi: Rogosi. Vähemalt mind jõudis ta päris pikka aega ärritada, kuni kaks aastat tagasi sinna lõpuks esimest korda sattusin.
Eriti siis, kui oled kusagil märganud mõisa plaani: pigem nagu mingi võõramaine kindlus kui baltisaksa mõis. Nime päritolu on üsna lihtne: 17. sajandi alul oli mõisa omanik poolakas Rogosinsky. Sellest vaid sammuke Rogosini ju ongi. Ja praegune küla nimi Ruusmäe on pärit 1939. aastast: üsna mõisa lähedal asuva “ruusasse mäe” ehk kruusaaugu järgi, kus juba üle kolmekümne aasta on olnud spordiväljak.
Jõuame kohale veerand nelja paiku: natuke liiga hilja, et kohe täistunni-ekskursiooni tahta. Pealegi oleme üsna näljased, sest Mooste quiche’isidest lahutab omajagu tunde ja kilomeetreid. Ja meie ideeline juht Kristel, kes täna küll perekondlikel põhjustel kodusesse Kambjasse jäi, on kiitnud Rogosi eelmise aasta toite. Paraku tabab meid – või täpsemalt vaid pooli meist -- päeva vist ainus pettumus: nemad peavad leppima kohupiimapallide ja kohviga, sest maitsev hakkbiifsteek saab otsa. Küllap kardeti rohkem sooja toitu varuda: kust sa ikka tead, palju neid mõisamängureid tuleb!
Aga siis on kell 16 ja meid võtab oma hoolde tore ja asjalik giidineiu Leesi. Tema jutt on sisukas, aga – mis parata – selgelt tuntava murenoodiga: noored inimesed kaovad kaugemale ning küla ja kool kuivavad kokku. Leesi arvab, et kui ta oma matemaatikuharidusega kasvõi Võruski tööd leiaks, võiks ju Ruusmäele elama jääda. Aga muidu ... ?
Samas tundub kohalikku algatust jätkuvat: see laste mänguväljak on valminud siinsete naiste eestvõttel. Tagaplaanile jääv osa mõisa-territooriumi nelinurgast on see, kuhu üsna kasinakeseks kuivanud algkool on kenasti ära mahtunud. Nelinurgas on ka lasteaed, raamatukogu, rahvamaja ja mõnigi muu kohalikuks eluks vajalik institutsioon.
Üks teistpidinüanss ka: mõisa ümber on toredad veesilmad. Ja ühe äärde neist kavandatavat meeste teemaparki.
Esimene puuskulptuur on juba paigas: koduteel silmini langenud mees, lillekimp ühes ja poolik pudel teise käes. Iga naine võib jala põlglikult ta kuklale suruda.
Tänase Ruusmäe mees-sooesindajad naudivad kõiki neid probleeme unustades hoopis supeldes
palavat suvepäeva.
Aga nüüd mõned näited väljaspool kindlustatud nelinurka asuvaist hoonetest: see siin on magasiait. Teate küll: hoone, kuhu headel aegadel varu koguti, et rasked ajad üle elada. Meie pangad vist nii otseabilised pole...
Sepikoda, võrratu kivimüürilao-oskuse näide.
“Aga mis see võiks olla?” küsib kavalalt muigav Leesi meilt. Ja “häbi meil olgu ja saba meil tulgu”: ära me seda ei arvagi, ehkki Leesi vihjab ka järve lähedusele. Mõelge teie! Õige vastuse peaksin trükkima peapealkirjas, aga seda ma ei oska. Jäägu ta seepärast lihtsalt järgmise pildi taha.
SELLE koha otstarbest ei jäta reisikaaslaste vallatud näod vähimatki kahtlust: loomulikult on see väga kapitaalselt rajatud veinikelder.
Aga õige vastus eelmisel küsimusele, millega meie jänni jäime, on PESUKODA. Muidugi, lollgi saab aru...
Edasi oleme veidi skeptilised: sõiduks päevaks planeeritud viimasesse mõisa, Valgamaad ainsana esindavasse Paluperra jääb aega vähevõitu. Hiljaks me jäämegi, aga pererahvas võtab meid lahkesti vastu. Muide, tänu meile olevat Palupera mõisa selle päeva külastajate arv saanud kolmekohaliseks.
Astume uksest julgelt sisse, maksame kulud...
... ja uhkes pargis ootab meid siingi väga uhkes univormis giid, eraelus muidugi selle kooli õpetaja.
Esimene peatuskoht on vägev känd, siinne populaarne pildistuspaik. See näib olevat kohalik pruuk: kui puuelu ära elanud puu kord kukub, siis saab kas kännust või tüvest midagi teiseelulist
Nii on ka mullu kukkunud tüvega: osalt lillevann, osalt istepaik. Taustal olevas hoones elasid mõisaajal faasanid.
Mõisas olid ka tiigid; nõukogude ajal aeti need veidi hukka.
Ja millisest mõisast võimuks siis puududa rikkuseallikas viinaköök! Siinsest on praegusaega jõudnud küll vaid korsten.
“Unustatud mõisaks” on Palupera saanud siiski seetõttu, et siin on kool. Konkreetselt selles maja aastast 1933. Aga üldse Paluperas on kool olnud hoopis kauem. Kus just, seda ei tea täpselt keegi.
Miks on koolimaja õuel nii prisked puuriidad? Eks ikka seetõttu, et maja, ...
... vägevate keldrivõlvidega maja, on ahiküttega.
Selleks, et mõisakool üleni pildile saada, peab fotograaf taganema õige kaugele. Kas ütlete, et veidravõitu maja: pikk nagu soolikas? Siis teadke, et tema keskosas oli originaalis kaheksakanttorn. Kaheksakantsus tundub siin kunagi olema moes olnud: faasanimajagi oli ju selline. Ja kusagil miski veel.
Aga nüüd on aeg läbi. Minu sügavaks kurvastuseks arvavad naiskaaslased kooli keldris asuvas köögis, et “Ei, mõisakooki me küll ei jaksa süüa!” Süda ja kodune põrandakaal mõistavad, maitseelundid jäävad nukrutsema...
No comments:
Post a Comment