Kolmenimemees: Veebruar: lumesajune ja soe

Jaanuari ilmakokkuvõtte lõpetasin lõiguga: ”Veebruari kohta on välismaised targad teinud karme ennustusi: et võivat minna hirmkülmaks. Ootame-vaatame.”

Ka 26. jaanuari Eesti Päevalehe LP-st leian pealkirja ”Veebruari ilm tuleb krõbe”, ehkki nupukeses tsiteeritavad Taimi Paljaku sõnad on hoopis, et ”kuna meil pole lõplikku prognoosi, siis kindlat midagi väita ei saa.” 1. veebruari ilmajaam.ee ütleb aga otse pealkirjas, et ”Veebruarikuu tuleb keskmisest soojem”. Just nii ka läheb.

Jaanuari lõpetanud sula püsib ka esimesel veebruari-

päeval, nii et tänavad tikuvad lainetama.

Järgnevatel päevadel näitab termomeeter öösel ja hommikul enamasti mõnda külmakraadi, päeval püsib näit nulli ringis. 3. veebruari hommikul on maa eelmisel õhtul sadanud lumest värskelt valge.

Päev on rõske ja udune.

Sama lugu ka 5. veebruari keskpäevajärjes: värske lumekorrake maas, kraad aga napilt plusspoolel ...

... ning lumememm on ennast üsna kõhnaks nutnud.

Korraks käib ka päike pilvepraost väljas.

6. ja eriti 7. veebruari hommikune lumesadu on eriti tihe, ...

... aga innukamaid lumememmeehitajaid see ei sega.

Ka 9. veebruaril tuleb hommikul lumelisa, pärast asub vaadet varjama udu.

Taas kerkivad lumememmed ...

... ja lumelinnused.

10. veebruar: kerge sula ja lumesadu kestavad. Taamal meenutab loosung, et nädala pärast toimub Tartu suusamaraton. Sulale vaatamata kinnitavad asjaosalised, et maratonirajaga on kõik korras.

Jõgi on tõusnud 165 cm-ni; suuremat arvu ma veebruaris tablool ei märka. Kesklinna vahel on jääd jäänud vaid servadesse, ...

... allavoolu veidi rohkem.

Raekoja platsile ilmub esialgu veel kaetud jääskulptuur.

Ahti Seppeti Hiina uusaasta algust tähistav jäämadu avatakse sama päeva õhtul, mina näen teda järgmisel päeval, 11. veebruaril.

Sel ja järgmisel päeval sajab taas värske lumekord, edasi järgneb kolm sajuta päeva.

14. veebruaril pugib salgake leevikesi mu akende all viirpuupungi.

15. veebruaril on Emajõgi linna vahel juba päris jäävaba.

16. veebruaril sajab taas veidi lund, aegajalt paistab samal ajal päike. Tasapisi läheb jahedamaks ja järgmisel päeval peetakse 42. Tartu suusamaraton väidetavasti lausa ideaalilähedastes tingimustes.

17. kuupäevast alates tuleb mõnes kohas öösiti ette juba ka kahekohalise arvuga kirjutatavaid miinuskraade. 18. veebruaril siiski on korraks veel taas soojem. Ja muidugi tuleb jälle ka lumekest.

Järgmised päevad on selgete miinuskraadidega. Varahommikul mõõdetakse mõnel poole ka –18––21 kraadi. Sageli näeb päikest. Fotol on 21. veebruari päikeseloojang, ...

... mis värvib kenasti ka Emajõge.

Õhtul näen ära ka värvilise jäämao.

22. veebruariks toob külm jõele taas natuke jääd.

23. veebruar: veel üks värvikas päikeseloojang.

Madala päikese vastas on taevas peaaegu-täiskuu.

Eriti ilus on ilm 24. veebruaril, vabariigi aastapäev.

Mitu võimalust ennast mõnusas ilmas mõnusalt tunda.

Kevadekuulutajad: künnivareste kõrgetasemeline nõupidamine.

25. veebruar on selles väga ilusate ilmade reas viimane.

Pildistan sel puhul autoportree.

27. veebruaril on taas sula mis sula ning Emajõgi jälle jääta.

28. veebruaril teen selle kuu ainsa sõidu Tartust välja ja saan järjekordselt rahuldustundega nentida, et Tallinnas on kehvem.

Suure pettumuse osaliseks saan Kadriorus, kuhu lähen jääskulptuure vaatama. Lahke lund rookiv proua annab teada, et need hakanud liiga sulama ja lammutatud ära. Ühe jälje neist siiski veel leian.