Peipsimaa saab selgemaks, I

5. veebruaril potsatab e-postkasti ringkiri Peipsimaa Turismi energiliselt juhilt Kaja Allilenderilt, mille seisab:

Kutse Peipsimaa giidide täiendkoolitusele 2013. Kevadel 2013 toimub Peipsimaal tegutsevatele ja /või Peipsimaal alustavatele giididele täiendkoolitus. Koolituse kuupäevad on: 23.–24.03.2013 ja 13.–14.04.2013. Koolituse korraldab ja viib läbi Peipsimaa Turism MTÜ koostöös Kultuurikoolituse MTÜga.

Koolitust toetab Peipsiveere programm.

Otsemaid saadan osalussoovi ja saan kiire vastuse: Oled kirjas. Kiirustamine, selgub, on mõistlik: soovijaid koguneb hoopis rohkem, kui võimalik vastu võtta. Ja ukse taha jäävad esmajoones Tartus juba tegutsevad giidid, kes ennast hiljem kirja panid; vastuvõtul eelistatakse Peipsimaal elavaid uustulnukaid.

Märtsi alguses tuleb osalejail valida kodutöö teema: mõni tükk Peipsimaa elust või lõiguke võimalikust reisimarsruudist. Sellest tuleb teha väike kirjatöö ja õppepäevade jooksul ka suuline esitlus – bussis, et saada kogemusi tööks mikrofoniga.

Ja 23. märtsi külmal hommikul koguneb Tartus bussi mõniteist inimest, osa kursuslasi liitub teel. Muidu ikka rõõmsameelne Kaja Allilender on natuke pahane: paar registreerunud härrat on otsustanud kursusest loobuda, aga nii viimasel hetkel, et kedagi viieteistkümnest ukse taha jäänust ei jõua enam asendajana kaasata. Koos Kajaga „kantseldab” meid kursusel Inga Loimet.

Sõit läheb mööda Tartu–Jõhvi maanteed Mustvee poole, saateks Räpina rahva – Merilini, Annela ja Toivo – pajatused Peipsimaa lõunaosast ning tartlanna Elke kokkuvõte Kodavere kihelkonnast.

Mulle natuke halva üllatusena on kursusel praktiliselt külastatavatest paikadest lõunapoolseim Varnja, teisele poole Emajõge sedapuhku paraku ei minda. Tegelikult oleks Praaga ja Lüübnitsa vahele jääv tükk Peipsimaad olnud mulle vähemalt sama huvipakkuv, kui nüüd kahe päeva jooksul väisatav Ida-Virumaa osa. Noh, pole parata, kõike head korraga ei saa.

Põikame korraks Mustveesse, kus liitub veel kolm kursuslast; siis liigume edasi esimesse õppepaika Avinurme.

                Avinurme vapp (www.virumaa.ee)

Vapi motiivide valik tuleneb valla nimest ( havi nurmel ), metsast ja selle töötlemisest. Kuusnurkne täht viitab Tartumaa vapile, ühtlasi märgivad kuus nurka valla esmamainimisel 1599 loetletud kuut küla (www.avinurme.ee/?s=14).

Suundume lumehangede taha peitunud Avinurme elulaadi keskusesse, mille korstnast tõuseb soojust tõotavat suitsu. Soe kulub ära, sest bussis läks olemine jahedaks.

Ruumis, kus riiuleil ja laudadel rohkesti Avinurmele iseloomulikke laastpunutisi, ...

... võtab meid vastu keskuse perenaine Küllike Pärn.

Olen ülestähendusi laisk tegema ja vehklen rohkem oma IXUSega; seepärast olen järgnevas kasutanud mugandusi nii keskuse veebist www.elulaadikeskus.ee kui ka majas asuva muuseumi ekspositsiooni tekstidest.

2008. aastal asutatud sihtasutuse Avinurme Elulaadikeskus kodu on vana pastoraat, Avinurme vanim ühistööna rajatud maja. Maja renoveerimisprojekti autorid Tiit Sild ja Kaido Kepp olevat lähtunud sellest, et ka hoone ise oleks osa elulaadist. Keskus avati 2010. aastal.

Avinurme on vanadest aegadest tuntud puutöökeskuse, sestap on esimesel korrusel kaks puutöötuba.

Keskuse teisel korrusel saab avinurmikute (esimene koolitusel selgeks saanud uus sõna – pealegi hästi tore!) puutöö ajaloost ja rohketest toodetest hea ülevaate: katusealuses ruumis on nii näitus „Puust sündinud elu” ...

... kui ka loodusõppenäitus „Jaht kui elulaad”. Muuseumi kogudele pandi alus Avinurme kooli koduloonurgana eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel. 30. aprillil 1990 avati muuseumi väljapanekud rahva ühistööna vanas pastoraadis.

Puutööd sundis tegema siinne vähene ja vilets põllumaa, mis ei suutnud elanikele elatist kindlustada. See-eest oli ümbruskond väga metsarikas. Käsitööndusliku puutöönduse arengut soodustas ka asjaolu, et tegemist oli kroonuvallaga, kus rahva „kurnamine” oli mõnevõrra nõrgem kui eramõisa alal.

Põlise arusaama järgi kasvas mets kõigi jaoks, seetõttu hankisid avinurmikud olulise osa puutöö toormaterjalist metsavarguse teel. Teise mehe metsa minek oli ja on vargus, kroonumetsa peeti aga kõigi omaks ja sealt oli „riistapuu varumine” igati õige tegu.

1930. aastatel toodeti peamiselt vanne ja toobreid, astjaid, kolmjalgu ja jänne.

Toolitööstus sai Avinurmes alguse juba 19. sajandi lõpul. 1920.–30. aastatel hakkasid Avinurme mehed allhanke korras toole tegema Lutheri vabrikule.

1935. aastal kirjutas Uus Elu: „Awinurme mehed on õppinud ära suuskade walmistamise ning on neid lewitanud üle kogu Eesti.”

Siis on aeg minna elulaadi-

keskusest üle õue kirikusse.

Ega ma ei oska põhjust öelda, aga Avinurme kirik on mulle ikka väga meeldinud: ühtaegu jõuline ja kodune. Kiretu kirjeldus Eesti arhitektuuri III köitest:

Omanäoline historitsistlik raudkivist ja punasest tellisest ühelööviline kirik ehitati 1906–09 Riia arhitekti W. v. Stryki projekti järgi. Kavatises liitub pikihoonele idas ristkülikulise põhiplaaniga koor, mille põhja- ja lõunaküljel on käärkamber, läänes neljatahuline telkkiivriga torn. Hoone dekoratiivsus on saavutatud paarisakende, portaalide ja nurkade punase tellisega markeerimise teel. Interjööris domineerib neoklassitsism. 

Sisse astun ma sellesse kirikusse üldse esimest korda ja tema heledus üllatab mind veidi. Hele on ta vaatamata sellele, et osa aknaid on vineeriga kinni löödud: aastaid väldanud kiriku remont on jõudnud akendeni.

Orel, mis seal salata, tundub kiriku mõõtudega võrreldes tilluvõitu.

Veebist (www.avinurme.ee/?s=680) on lausa põnev osundada, mida kõike on siin viimase kümne aastaga paremaks muudetud:

2006 saabus Saksamaalt orel ja remonditi kabelihoone

2003–2011 kindlustati muinsuskaitseameti rahastamisel kiriku vundament ja müürid

2010 vahetati kiriku põhiosa katusekate

2012 algas käärkambrite, altariruumi ja külgehitiste katuse vahetus, restaureeritakse ka kiriku aknad ja uksed

2009 saabusid uued kirikukellad Saksamaalt, kellade nimed on Sola Christus, Sola Gratia ja Sola Fide

(vana kell, Sola Scriptura, taandus uute tulles kabelikellaks).

Altarit ehib Hermann Hoffmanni maali „Kristus Ketsemani aias” koopia, mille on teinud Tartu kunstnik Keskküla 1920. aastatel. Sama maali koopiaid võib näha veel mitme Eesti kiriku altareil: Noarootsi, Alatskivi, Martna, Vigala. Koopiaid on originaalile sageli eelistatud mitte ainult odavama hinna, vaid ka nii-öelda järeleproovituse tõttu: altar ei olnud koht eksperimenteerimiseks.

Uue vaiba sai altar 2012. aasta jaanipäeval, selle autor on gobeläänikunstnik Pilvi Blankin-Salmin.

Kirik on väga külm ja seetõttu on kenad istmepadjad igati asjakohased. Tehtud olevat nad „Teeme ära!” talgute aegu.

Mälestus süngest vennatapuepisoodist Avinurme kirikus: 2004. aastal avatud mäletustahvel. Taas veebiosundus (www.sakuvald.ee/2690):

Raskelt haavatud olid asetatud kirikupinkidele ja altari äärde. /.../ Vähemalt 15 rasket haavatut, kes ka palusid kaasavõtmist, mis osutus võimatuks, jäid aga kirikusse.

Voorid haavatute ja varustusega taandusid Tudulinna poole. Polkovnik Nikolai Trankmanni korraldusel vallutas major Oskar Snoting kiriku. Pärast lõunat kostus kirikust granaadiplahvatusi ja lühikesi automaadivalanguid. Korpuslased tapsid haavatuid teadmises, et likvideerivad peitupugenud hitlerlasi. Haavatud palusid küll eesti keeles armu, seda kuulis üks kirikuteener. Vastati ka eesti keeles – surm teile!

Tänaseni kiriku laudpõrandasse sööbinud tapetute veri, kuuliaugud istepinkide seljatagustes ja granaadikillud seintes ei lase elavatel unustada seda roimarlikku veretööd.

Pikemalt võib Avinurme lahingust lugeda näiteks www.hot.ee/vvliit/avinurme.htm.

Külmast kirikust lahkunud, suundume üle maantee ...

... hoopis soojemasse majja. Maantee poolt paistab kolmekorruseline liimpalkhoone suurem ...

... kui sissepääsuküljelt. Aga seest on Avinumre puiduait (http://puiduait.ee/) veel eriti suur. Ehk siis – mahutab uskumatult palju põnevat ja toredat.

Põhikorrusel ehk poes ...

... võtab meid vastu päikseline perenaine Eveli Tooming, sündinud Strauss, Avinurme kuulsaima puidutööperekonna liige. Aktsiaseltsi nimel E. Strauss on lihtne seletus: perekonnas algab viie inimese eesnimi e-ga.

Ent Toomingagi nimi on Avinurmele iseloomulik. Vist keegi rahvaluulekoguja olevat öelnud, et Avinurme kalmistul kõnnid kui metsas: väga palju on puude nimelisi perekonnanimesid. Oleme meiegi täna kohanud juba Pärna ja Toomingat. Aga selliseid nimesid nagu Korv või Tünn siin polevat.

Esmalt saame küll omal käel, küll Eveli juhatusel majas ringi vaadata. Selgub, et sugugi kõik kaubad poes pole puust.

Sissepääsu poolt vaadates keldris, maantee poolt esimesel korrusel on leivatuba, kus küpsetatud eri sorti leibu saame peagi järele proovida.

Ka on siin saunatuba: mitte tuba, kus saunas käiakse, vaid kus on pakkumisel Strausside tuntuimad kaubaartiklid: saunatarbed. Neist mõnegi juures laseb Eveli seltskonnal pead murda: milleks on see küll ette nähtud.

Ja nende kahe ruumi vahel on töötuba, kus esialgu on Eveli vanaema üksi: nobedate näppude vahel valmib järjekordne laastukorv. Vitsakorve polevat Avinurmes olnud üldiselt kombeks punuda, õige vähe vaid koorimata vitstest kartulikorve.

Sel pildil näitab Eveli, kuidas salakarpi lahti teha. Aga veel jõuab ta lugusid pajatada. Näiteks seda, kuidas Sepo Seeman 2010. aastal Eestimaa geograafiaga hädas oli, valesse kohta sõitis ning puiduaida avamisele hiljaks jäi. Otsemaid võtnud õhtujuhi kohustused enda õlule presidendiproua Evelin Ilves.

Siis on aeg minna vanaema juurde töötuppa. Iga kursuslane meisterdab endale kaheksakanna: õnne sümboli. Kahest laastust lihtsasti lõigatavale ja kokku liimitavale tähele tuleb veel nimi peale kirjutada ja haaknõel taha kleepida – ning ongi kõigil samasugused nimesildid rinnas nagu Evelil.

Kõige lõpuks tõuseme maja kolmandale korrusele; millegipärast – võib-olla võlutuna toidulõhnast – unustan seal pildid klõpsamata. Seepärast saan vaid sõnadega kinnitada: seal on just sama tore kui kogu majas. Ning suurepärase seljanka kõrvale pakutakse iseäranis suurepäraseid alumise korruse leivatoas küpsetatud leibasid mitut sorti maitsevõiga. Kooki ja kohvi pakutakse ka.

Naudin toitu siiski natuke lühemalt kui kolleegid: jätan endale veidi aega nostalgiliseks käiguks – uuesti teisele poole maanteed, kiriku kõrval asuvasse apteegimajja. Kui minu sündimise ajal oleksid olnud samasugused tavad nagu praegu, poleks mu passi sünnikohana märgitud mitte Tartu – Toomemäe sünnitusmajas ma tõesti ilmale olevat tulnud –, vaid Avinurme. Mu isa oli siin enne sõda apteegi omanik, pärast sõda veel natuke aega juhataja, aga siis tuli aeg, kus kunagine omanik ei tohtinud samas apteegis lihtproviisorgi olla. Seetõttu piirdus minu Avinurme titapõlv vaid mõne kuuga. Ja ma ei mäleta, et ma oleks pärast seda oma kodumajja sattunud. Täna teen selle siis teoks: ...

... astun läbi nii apteegist ...

... kui ka meie kunagisest elukorterist maja teises otsas. Seal saan põgusalt jutule ka poes askeldava praeguse maja omaniku Heliga. Kahjuks on aega napilt, aga ehk õnnestub kunagi veel kohtuda.

12.30 läheme jälle teele. Suund on idakaarde ehk Tudulinna poole ja juttu asub vestma tudulinlanna Eha. 

Tudulinna valla vapp

Vokiratas on Tudulinna sajandite pikkuse puutöö-traditsiooni ning oma vormi tõttu ka valla ühtsuse sümbol. /../ Kodarate arv (10) on tüüpiline siitkandi vokkidele. Toponüümile Tudulinna (esmamain. 1583 Tutinlinna) viitab ehistuttidega padi, mis on nimest tulenevalt magamise e. tudumise atribuut. Murakas sümboliseerib taimestiku ja loomastiku kaitseala – Murakaraba. Värvid sümboliseerivad tarbepuu kollakat süüd ja muraka toonide skaalat punasest mesikollaseni (et.wikipedia.org/wiki/Tudulinna_valla_vapp).

Mõne katke olen jutust endale üles tähendanud:

-         Tudulinna tuleb hääldada palatalisatsioonita

-         vallas asuv Peressaare küla tekkis kui asundusküla, sinna asutati ka kool. Nüüd on elanike arv aina vähenenud ja alles on veel vaid üks inimene

-         mõned tuntud inimesed, kes Tudulinnast pärit: dirigent Ants Üleoja, lauljad Paula Padrik ja Tiit Tralla, suusataja Aare Roonet

-         Eestis teist sellist kirikut pole, mille altar on lääne pool.

Kuna me Tudulinna sisse ei sõida, siis ei hakka ma ka meenutama seda tüli, mille tulemusel alevikku kaks kirikut tekkis. Küll leidsin selle kohta päris põhjaliku ülevaate kristliku televisiooni veebilehelt: www.ektv.ee/est.uudised.php?uudis_id=845.

18. sajandil ehitatud ja 19. sajandil tublisti täiendatud vana kirik suleti juba 1947. aastal, teenis teatud aja aida ja majandushoonena ning on nüüd juba üle 20 aasta igasuguse kasutuseta vare.

Uus, Rahu koguduse kirik, on ehitatud aastail 1938–39 (arhitekt E. Sacharias):

Uus kirik leidis endale koha vana kiriku kõrvale. Otsekui koguduste vahel valitsevat vaenu rõhutades ehitati torn talle teise otsa. Nii nad seisidki Linnamäe nõlval, seljad vastamisi, tumma tunnistajana Tudulinna rahva jonnakusest.

Korra see kirik neile, kes õigel hetkel vaadata taipavad, vasakpoolseist aknaist vilksab, siis pöörame paremale, Tudulinna-Rannapungerja teele. See on hullusti käänuline, vist lausa 46 kurvi kaheksa kilomeetri kohta. Põhjus teadagi see, et kulgeb teine piki Rannapungerja jõge – mis on veel käänulisem. Rannapungerja jõgi on üks neid jõgesid, mille pikkuse kohta on eri isikutel erinev arvamus: osa inimesi ütleb, et kuni Tagajõe suubumiseni on see ülesvoolu hoopis Roostoja. Tudulinna külje all on jõel hüdroelektrijaam.

Rannapungerja jõe ääres teeme ka ühe peatuse ja käime vaatamas Eesti jaoks päris ainulaadset katusega Järuska silda. Autosid ei kandnud vana sild juba 2004. aastast peale. Jala julgesid Lemmaku küla elanikud mööda varet veel mõne aasta turnida, siis viis suurvesi sellegi kaasa ning appi tuli võtta parv ja üle jõe tõmmatud tross.

Kuidas lausa rahvusvaheline seltskond kapitaalse konstruktsiooniga silla mullu kokku pani, saab vaadata võrgupaigast www.vanaajamaja.ee/jaruska-sild.

Fotol naeratab silla otsal meie kursuse peakorraldaja Kaja.

Rannapungerja jõgi on sillalt vaadates praegu selline.

Iisaku valla vapp

Vapil kajastub mets ja selle töötlemine. 3 oravat sümboliseerivad hoolsust, töökust ja kokkuhoidlikkust ning neile omadustele põhinevad vallarahva tulevikulootused (et.wikipedia.org/wiki/Iisaku_valla_vapp).

Veel mõni kilomeeter sõita, siis jõuame Tartu –Jõhvi maanteele ja sealt pöörame RMK Kauksi puhkealale (http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/peipsi-pohjaranniku-puhkeala/1400). Lumme mattunud loodusmajast tulevad meid tervitama looduskeskuse juht Aune Ferschel ja RMK loodushoiuosakonna Kirde-Eesti piirkonna juhataja Heinar Juuse.

Rõõmsa sissejuhatuse järel vaatame üle kõrvalhoonesse seatud väljapanekud. Metsaklassis selgitatakse, ...

... kuidas saab seemnest puu ja puust puit, ...

... kõrvalkuuris, igati asjakohase põrandaga ruumis ...

... tehakse tuttavamaks samblad ja samblikud ...

... ning puiduseened.

Soovi korral võib uurida eri linnuliikidele mõeldud tehiskodusid.

Siis kutsutakse meid keskuse peamajja.

Möödume toidumajast, mille ümber sagib pidevalt näljaseid tiivulisi: tihaseid, rohevinte, varblasi. Meid nähes tõmbuvad linnud küll hetkeks eemale, aga majakese all laiutav muljet avaldav sihvkakoorekuhi annab kinnitust, kui suur nälg on siin kustutust leidnud.

Majas on osa ruume soojad ja osa mitte eriti ning ühtteist on pooleli: hooaeg pole veel alanud. Kõige suuremas ruumis esitlevad uhkete fotodega stendid Ida-Virumaa loodust, ...

... aga vaadata tasub ka jalge alla: ...

... muidugi kuulub põlvekivimaa tutvustusse ka kaevanduse makett.

Maja saab õpilasi ja teisigi huvilisi mitte ainult koolitada, vaid ka öömajale jätta. Magamisruumid on üsna spartalikud, aga samas loodusõppele mõeldes kujundatud. Kui sellelt fotolt ehk veel päris selge pole, miks selle toa öömajalisi tuleks rebasteks kutsuda, ...

... siis lendoravate tuba ei jäta midagi lahtiseks.

Hästi on läbi mõeldud kitsukese kööginurga sisustus, ...

... siitki leiab lastepäraseid viiteid loomadele.

Kui maja läbi kõnnitud, saame lõpetuseks vaadata kaht õppefilmi: üks on Virumaa aluspinna kujunemisest, teine Peipsi järve elustikust. Sisukad linateosed pakuvad lisaväärtusena õpetusvõimaluse: õhtusel päeva analüüsil saab just neile toetudes küsida, milline teejuhi esitus on veenvam ja mõjusam – kas see, mis räägitakse peast, või see, mis maha loetakse.

Muidugi et jäta me ka Euroopa suuruselt neljandat veekogu üle vaatamata, olgu ta siis praegu pealegi kindla jääkaane all, ...

... mis turvaliselt kalamehi kannab.

Väike näide lainete õõnestustööst ...

... ja lihtsalt üks iluvaade.

Veidi pärast kell kolme oleme taas bussis; sõita pole palju: mõniteist kilomeetrit Iisakuni. Veidi enne alevikku astub bussi kohaliku muuseumi entusiastlik kuraator Anne Nurgamaa, ütleb Tere tulemast poluvernikute maale! ning hakkab tarkusi jagama.

Näiteks seda, et paiga nimi polegi seotud ka juutidele ja muslimitele olulise piiblitegelasega. Muistend räägib hoopis, et pärast laastavat sõda olnud Iisaku ümbrus inimtühi. Pääsenud ainult üks mees, kes end kogu sõja aja tühjas kaevus varjanud. Ta leidnud valge hobuse ja sõitnud sellega endale naist otsima. Sirtsi soo pealt leidnudki endale ühe vanatüdruku. Mehe nimi olnud Iisak ning tema järgi hakatud ka kohta Iisakuks nimetama. Ümberkaudne rahvas olevat aga nende järeltulijad.

See osundus on pärit Iisaku muuseumi väga mahukalt ja sisukalt kodulehelt www.iisakumuuseum.ee.

Just muuseumisse me esmalt lähemegi. Muuseum sai 1974. aastal alustuse Tallinnast Iisakusse elama asunud Daniel Vardja Iisaku keskkooli muuseumitoa ideest. Koduloomuuseum asutati Iisaku keskkooli direktori Endel Mölderi käskkirjaga 1. oktoobril 1975. 1979. aastal eraldati muuseumile I maailmasõja ajal ehitatud vana koolimaja, mis oli mõnda aega seisnud kasutuna.

Tubli tükk muuseumis veedetud ajast kuuleme just enne juba mainitud poluvernikutest. Jälle osundus veebist:

Peasaali ekspositsioonist valdav osa tutvustab 17.–18. sajandil Iisaku ümbruskonnas välja kujunenud vadja, eesti ja vene segakeelset elanikkonda, kes oma usutunnistuselt olid algselt õigeusklikud, kuid vastavalt Rootsi kirikuseadusele pidid kuuluma luteri kirikusse. Samas pidasid nad endiselt õigeusklikke paaste, kandsid kaelaristi, lõid venelaste kombel ristimärki ja kirikusse minnes kandsid valgeid punasega tikutud kirikuriideid. Luterlikust kirikust erinevate usukommete tõttu hakati neid kutsuma pooleusulisteks ehk poluvernikuteks, poluvertsikuteks.

Sel fotol on ka meie teejuht Anne Nurgamaa.

Poluvernikute kaasavarakast ...

... ja näiteid riietusest.

Muuseumis on peale peasaali hulk muidki ruume ja rohkesti eksponaate, näiteks see vägeva toruga grammofon talutoas või ...

... mitut sorti tulekustutusvahendid tuletõrjetoas. Veel on esimesel korrusel meistrite tuba, klassituba ja loodustuba.

Põhjust on minna trepist üles teiselegi korrusele. Poolel teel on aknalaual selline tore konnakuju.

Ülevalt leiame mõnusa õpetaja korteri ...

 

... igasuguste ajastutruude asjadega. Veel üks veebiosundus:

Selles on väike köök, elutuba ja magamistuba. Mõnigi kord õhkavad korterit külastanud tänased pedagoogid „Ah!” ja ütlevad, et sellises tahaks isegi elada.

Muuseumist juhatab Anne meid künkaharjale ehitatud Iisaku kiriku juurde.

Uks on lahti ...

... ning me astume heledasse ja valgus-

küllasesse, aga väga jahedasse kirikusse, ...

... kus meid võtab vastu elurõõmus ja jutukas Judith Kulvere. Ühe hooga jõuab ta meile ära rääkida, et on väljaõppinud näitleja, Eino Baskini kursuseõde. Kirikuõpetaja tütart paraku toona näitlejaks ei tahetud, aga näitemängu on ta teinud küll. Kes vitaalse vanaproua kirevast elust lugeda tahab, leiab võimaluse ajalehest Eesti Kirik www.eestikirik.ee/?p=5694.

Pikka aega Tallinnas elanud Judith on nüüd juba kolm aastakümmet taas lapsepõlvepaigas tagasi, on siinse koguduse hing ja mängib kirikus orelit.

www.eelk.ee/h_iisaku.html:

Puukirik, pärimuse järgi tornita, oli Iisakus juba Rootsi ajal, kuid selle ehitusloost ei ole midagi teada. Kivikirik, mis oli rajatud aastatel 1845–1846, põles 6. veebruaril 1893 maha.

 /../ uus kirik kavandati ajastu maitsele vastavalt pseudogooti stiilis. Projekteeris hoone ehitusinsener, Tallinna linnanõunik ja muinsuskaitsekomisjoni liige parun Friedrich Axel von Howen. Iisaku uus jumalakoda pühitseti 24. aprillil 1894.

/../ Altarimaali „Ülestõusmine” autor ei ole teada, nagu ka kõrgel altari kohal paikneva Kristuse monogrammiga roosaknavitraaži päritolu.

1895. aastast tänini heliseb Iisaku kirikus Pariisi maailmanäituse tarvis Saksamaal Durlachi firmas H. Voit & Söhne ehitatud suurepärane orel.

Kuna meie seas on organist Elke, saame kuulda pilli võimsat kõla.

Need, kantsli algset ilmet täiendavat kuus sügava läbielamisega maalitud ja ikonograafiliselt ebatraditsioonilist lõuendit – Jeesus palves (Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma! – Luuka 22, 42), okaskrooniga pärjatud Jeesus ristipuuga ja neli evangelisti on maalinud EELK esimese piiskopi Jakob Kuke lesk Melanie Kukk-Rahamägi. Kiriku nüüdisaegne mahedais rohelistes toonides värvilahendus pärineb aastast 1993. Siin on 500 istekohta.  

Kõnnime taas künkast alla, …

… mööda hea väljavaatega toonekurepesast.

Tagasipilk kirikule.

Viidalt saab vaadata, kui kaugele oleme kodust tulnud.

Päike on madalale jõudnud …

… ja aeg minna õhtusöögile kohvikusse Dello.

Siis veel põige toidupoodi – Iisaku Grossi pood on suur ja avar – ning jupike sõitu: mööda Jõhvi maanteed kuni Jõugani, sealt paremale kuni Raudini Jõhvi–Vasknarva maanteele, seda mööda põhja suunas läbi Kurtna Pannjärveni ja üpris kehvakest teed mööda ..

... Alutaguse puhke- ja spordikeskusesse öömajale. 19.15 paiku oleme kohal, õhtusse mahub ka väike päevakokkuvõte,