Peipsimaa saab selgemaks, II

Jätkan juttu kahe MTÜ, Peipsimaa Turismi ja Kultuurikoolituse – ehk Kaja Allilenderi ja Inga Loimeti – ühiskorraldatud Peipsimaa giidide täiendkoolituse esimesest poolest 23.–24. märtsil.

Illuka valla vapp

llluka vald on tuntud Kalevipoja muistendite rohkuse poolest. Legendaarne Eestimaa kuningas leidis oma lõpu vaenlase käe läbi Kuremäel ja on rahvajutu järgi maetud Kivinõmme metsa. Vapi punane värv ja mõõk räägivad muistsest kuritööst, kroon (eeposes on kuningakssaamisel mainitud kuldset kübarat, kuid kuna Kalevipoja täpset tegutsemisaega on võimatu kindlaks teha, siis on kasutatud Euroopas tuntud kuningavõimu sümbolit – krooni.) sümboliseerib legendaarset hiidu – kuningat Kalevipoega. Hiiu jalgadega on seotud ka Konsu järve tekke muistend (et.wikipedia.org/wiki/Illuka_valla_vapp).

Esimese päeva õhtul oleme jõudnud Illuka valla Vasavere külla Pannjärvele, Alutaguse puhke- ja spordikeskusesse (www.alutaguse.com). Püüan küll usinalt guugeldades teada saada, millal keskus on asutatud, aga ei saa. Ja mis tähtsustki sel teadmisel.

Igatahes loen, et 2008. aasta valminud puhkemaja teisel korrusel on kahe- ja kolmekohalistes tubades ruumi 36 inimesele.

Ühes neist pööran enda kohta lausa tavatult vara, kell 22.30 põhku ja muidugi olen siis hommikul – meenutan, et on 24. märts – juba 6.20 üleval.

 

 Veidi pärast kella 7 kobin maja suusastaadioni poolsest küljest välja, ...

... tabloo näitab ligi 13 miinuskraadi.

Aga hommikuilm on mõnus: tuuletu ja päikseline. Oleme Kurtna maastikukaitsealal. Väike osundus keskuse veebilehelt:

Kurtna järvestik – Eesti järvederikkaim ala, kus ligikaudu 30 km² suurusel alal leidub 42 järve. Alutaguse puhke- ja spordikeskuse vahetus läheduses asub Pannjärve ja lähim suplusrannaga järv on 2 km kaugusel asuv Liivjärv. Järvestiku ümber on matkarada, mida mööda matkates saad näha 11 järve ning sealne mets on äärmiselt seene- ja marjarohke.

Mõtlen alul natuke pikemale tiirule, aga kui paarist mõhnast olen jõudnud üle ronida, siis tunnen, et alla võiksin veel minna, aga üles enam ei viitsiks.

Kunagi aastakümneid tagasi oleme kursusekaaslastega Kurtna järvede vahel matkanud, siis oli nende seis veel üsna hea. Ainult lähedaste linnade rahva toodud saasta oli kõikjale liiga palju vedelema jäänud. Vahepeal on järvede seis esmajoones kaevanduste läheduse tõttu oluliselt halvenenud.

Kaunid veesilmad on innustanud inimesi neid igasuguste legendidega esile tõstma; Suurima järve, Konsu ühele seosele Kalevipojaga sai Illuka valla vapi kirjeldusega juba vihjatud; tegelikult on lugusid rohkem kui üks.

Tervise- – ja vist mitte ainult tervise-! – sportlastele on selline maastik muidugi meeltmööda; eks seetõttu keskus siia Pannjärve liivakarjääri kõrvale rajatudki. Tähistatud on 1, 2, 3, 5 ja 7,5 kilomeetri pikkused rajad, 10-kilomeetrine kepikõnnirada ning 2,4-ne rullirada. Pimedal ajal on rajad kella 21-ni valgustatud. Puhkekeskuses on suusalaenutus. Laenutada saab ka käimiskeppe ja rulluiske. Suviseks ujumiseks sobib hästi 2 km kaugusel asuv suplusrannaga Liivjärv.

Tuntuim ja vist ka suurim siinne spordiüritus on Estolopeti sarja kuuluv Alutaguse maraton 20 ja 40 km pikkusel rajal (www.estoloppet.ee/etapid?competition_id=3). Vaatan selle aasta võistluse, 9. veebruaril toimunud 15. Alutaguse maratoni protokolli üle ja leian tütar Tiiu 678., naistest 24. realt. Vägev!

Muidugi kõnnin mööda seikluspargist, kus viis eri raskusastmega rada ja pikad õhusõidud üle järve: 400 ja 220 meetrit. 

Tuubipargis saab liugu lasta ka suvel.Veebist saab vaadata, kuidas see kõik välja näeb.

Pole ime, et 36 öömajakohast jääb väheseks; mullu hakati Pannjärvele ehitama uut külalistemaja, mille juurde rajatav parkla leevendab suvisel ajal parkimiskohtade puudust ja pakub talvel ajal uisutamisvõimalust. On oodata, et peale seni keskuses ööbivate põhiliselt Eesti perede leiavad mõnusa paiga üles ka idanaabrid.

7.45ks kooserdan üle suusastaadioni keskusemajja tagasi, ...

... tablool seisvad arvud on vahepeal viis pügalat kahanenud. Ajan veidi juttu meid õhtul vastu võtnud mehega, kes on tegelikult pigem raja- ja määrdemeister kui administraator, ning tema kinnitab, et see tabloo näitab mõne kraadi tegelikust soojemat temperatuuri; kusagil kaugemal nurga taga olevat ka täpsem külmamõõtja. Selle juures jääb käimata, ...

... küll uurin vastuvõtulaua kõrvale seinale riputatud numbrivestide paraadi.

Ühel neist arvan ära tundvat Šveitsi imemehe Dario Cologna autogrammi. Rajameister kinnitab, et mul on õigus, ja lisab, et selle kõrval rippuval pildil (fotol on servake näha) on Venemaa äss Gleb Retivõhh.

Siis veel põhjalik ja tõhus hommikusöök, kuhu kuuluvad nii praemunad, vorstikesed kui ka moosisai, ning kell 9 läheme teele – mööda üsna ligadi-logadi teed. Mullusest Põhjarannikust leian, et möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel oli see Jõhvi–Vasknarva maanteelt Pannjärve keskusse suunduv teejupp toonase Ahtme ehitusmaterjalide kombinaadi tehnoloogiline tee. Hilisema teede jagamise ja erastamise käigus jäi see tee aga kahe silma vahele ning omanikuta. Kaks aastat tagasi tegi Illuka vald tee oma kulu ja kirjadega korda ning esitas seejärel maavalitsusele taotluse saada see valla bilanssi.

Kui Jõhvi–Vasknarva teel tagasi oleme, jääb raputusi vähemaks. Tee äärde jäävad mõned mõisareisidel käidud kohad – Kurtna, Edivere, Illuka – ning üks lõik teest on Kurtna maastikukaitseala läänepiir. Kolmveerandtunnise sõidu järel jääb buss parklasse, ...

... meie vantsime järgmise vaatamisväärsuse pool: Pühtitsa Jumalaema Uinumise nunnakloostrisse Kuremäel. Arvatakse, et muistsetel aegadel asus siin eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Üsna tavaline, et pühapaiga koht jääb uute uskude tulles ikka püsima. Võib-olla selle tõttu, et koht ongi kuidagi eriline.

Kahjuks peame kloostris läbi ajama nunnast giidi selgitusteta: kirikupüha tõttu pole kellelgi aega meiega tegelda. Mis püha parajasti on, jääb mulle sel päeval segaseks; kodus kontrollin üle ja osundan siis otse veebist (www.eoc.ee/static/files/078/igeusu_kiriku_kalender_2013.pdf):

24. P SUURE PAASTU 1., ÕIGEUSU PÜHAPÄEV.

25. E MEIE KÕIGE PÜHAMA VALITSEJA JUMALASÜNNITAJA JA IKKANEITSI MARIA RÕÕMUKUULUTAMISE PÜHA.

Kui nüüd keegi küsib, et kuidas sai paast alles siis alata, kui 31. märtsil on juba lihavõtted, siis selle kohta sobib veel üks tsitaat, seekord Vikipeediast, ikka kirjaviisi toimetamata:

Ülestõusmispühad on kristluses liikuvad pühad, mis algavad esimese täiskuu pühapäevaga pärast kevadist pööripäeva.

Nende pühade päeva rehkendamisel kasutavad katoliku ja õigeusu kirik sama reeglit, kuid kalendrite erinevusega seoses ikkagi mõnel aastal langevad need samale päevale, mõnel aastal aga erinevale.

Näiteks 2012. aastal on need vastavalt 8. ja 15. aprillil, 2011. aastal oli mõlemal 24. aprillil, 2013. aastal on aga vastavalt 31. märtsil ja 5. mail.

Fotol astume mööda kloostri väravate ees paiknevast võõrastemajast ...

... ja kuulame selle ees Inga selgitusi. Inga ja veel mõned kolleegid on kloostri elukorralduse ja hoonete funktsioonidega õnneks väga hästi kursis.

Kasutan jälle pikka osundust (www.illuka.ee/vaatamisvaarsused?sightseeing_id=1) ja pistan sobivatesse kohtadesse mõne pildi vahele:

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster

Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Asub piirkonna kõrgeimal künkal, maalilisel Kuremäel.

Õigeusklike räägitud legendi järgi näinud kohalikud talupojad XVI sajandil siinsel mäel imepärast ilmutust ja leidnud hiljem iidse tamme jalamilt ülipüha õigeusu ikooni.

Sündmust kujutav maal on näha Kuremäe kloostri värava juures. Sellest ajast hakati mäge kutsuma ka teise nimega, 'Pühtitsa' ehk pühitsetud koht. Imeväärse sündmuse mälestuseks rajati mäele väike kabel.

Ka luterlased tahtsid Kuremäele kiriku ehitada ja sinna kalmuaia jaoks maad saada, sest lähimad kalmistud asusid 20–30 km kaugusel Jõhvis ja Iisakus. Luba taotles Illuka mõisnik Dieckhoff, keda toetasid pastorid ja talurahvas. Alguses olevat kuberner Polivanov andnud suulise loa ja kirjalik pidi järgnema.

 Aleksander III trooniletulekuga (1881–1894) algas aga venestamisaeg. 1885.a. sai Eestimaa kuberneriks vürst Sergei Šahhovskoi, tuline õigeusu ja venestamise pooldaja.

Aastail 1885–1894 Eestimaa kuberneri ametis olnud vürst Sergei Šahhovskoi (1852–1894) ja tema kaasa Jelizaveta (1844–1939) haud Kuremäel.

Luterikirik oli juba peaaegu valmis, kui ehitus seisma pandi ning hoone lammutati. See olevat olnud solvav, et luterlased julgesid soovida oma kirikut vene õigeusu kiriku lähedale. Kuberner Šahhovskoi olevat kõndinud ise kepp käes talutaredesse, et veenda talupoegi astuma õigemasse usku. Kuid elanikud jäid ükskõikseks ega vahetanud usku.

Kloostrit asuti Kuremäele rajama 1885. a. ja valmis 1891. aastal. Ehitati peakirik, kalmistukirik, kuberneri jaoks majakirik ja teisi vajalikke hooneid. Kloostri kellatornis oli 7 kella, suurim 2,6 tonnine, teine 1,5 tonni, kolm väiksemat pea ühesuurused. Klooster oli Mekaks vene-õigeusklikele Venemaalt.

Klooster tegutseb tänaseni ja on isemajandav. Tänapäeval elab Pühtitsa kloostris üle pooleteistsaja nunna.

Kõrge kivimüüriga ümbritsetud territooriumil on vaatamist väärivad ...

... Jumalaema Uinumise peakirik, ...

... ristimiskirik, muuseum ...

... ning omapärased heinakuhja kujulised puuriidad, väravatornid ja kõrged müürid. Kindlasti tasub käia loodenõlva all oleval pühal allikal ja suplusmajas suplemas.

Vaatame Inga juhtimisel olulisemad kohad kloostri mitte teab mis suurel territooriumil üle, mõned fotod veel:

1893. aastal ehitatud kellatorniga peavärav on tavapäraselt suletud – avatavat teda ainult väga tähtsate sündmuste puhul –, ...

... küll pääseb väravaalust uudistama kloostriõue poolt.

Peale juba nähtud ikoonileiupildi on uhked maalingud ka võlvil – sinises rüüs Jumalaema – ning ...

... postidel: Peterburi püha õnnis Ksenija... (Venekeelsest Vikipeediast leian, et Ksenija elas 18. sajandi esimesest poolest 19. sajandi alguseni – täpne sünni- ega surmaaasta pole teada – ja hullus pärast oma mehe ootamatut surma; kandis ülejäänud elu abikaasa rõivaid ja reageeris ainult mehe nimele, öeldes, et Ksenija on surnud. Ta kanoniseeriti 1978. aastal.)

... ja Kroonlinna püha õiglane Joann.

Kroonlinna Püha Joann elas aastatel 1828–1908 ja oli kogudusepreesterKroonlinnas. Õiglane Joann aitas piiskopmärter Platonil koguda vahendeid Peterburi eestlastest õigeusklike Püha Issidori kiriku ehitamiseks www.eoc.ee/static/files/000/uskelu_4_2007.pdf).

Őiglase Siimeoni ja naisprohvet Anna kirik (1895), selle taga Jumalaema Uinumise peakirik (1910).

Nunnade elumaja.

Eakate nunnade varjupaik. Inga ütleb, et kloostrirahvale ei meeldi, kui külastajad selle maja ümber luusivad, seetõttu vaatame hoonet ainult eemalt, vürst Šahhovskoi haua juurest.

Künka jalamil on kloostri mesila.

Vaga Sergei (Radoneži vaga Sergi) kiriku kellatorn. Mõne kiriku nimed on eri allikates eesti keelde tõlgitud erinevalt, seepärast panen siia kirja ka paralleelvormi.

Ristimiskiriku ehk Ristija Johannese ja Tartu preestermärter Issidori kiriku (1990) aken.

Vaade ristimiskiriku kõrvalt: kaev, Vaga Sergei kirik ja selle kellatorn ning vanurnunnade kodu.

Ongi kloostri territoorium läbi kõnnitud.

Tagasiteel astume läbi kloostri kalmistult, kus Püha piiskop Nikolai ja vaga Arseni Suure kirik (1896). 

Iguumenija Varvara haud.

8. veebruaril 2011 surnud Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnakloostri iguumenja Varvara sündis 17. augustil 1930 aastal Tšudoovas, Novgorodi oblastis usklike perekonnas. Nunnaelu alustas 1. augustil 1952 Pühtitsas, seejärel aga täitis kuuletumiskohuseid Vilniuse nunnakloostris, kus viibis 12 aastat. 1968. aastal määrati nunn Varvara Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Aleksius I őnnistusel kloostriülemaks. Sama aasta 19. jaanuaril ülendas Tallinna ja Eesti metropoliit Aleksius nunn Varvara iguumenjaks ning andis talle üle kloostriülema saua.

Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Korneliuse sõnul on iguumenja Varvara surm suureks kaotuseks mitte ainult Pühtitsa kloostri, vaid ka kogu õigeusu kiriku jaoks. „Iguumenja Varvara ei olnud mitte ainult kloostri ülem ja taastaja. Ta mitte ainult ei korjanud kive hoonete jaoks, vaid pakkus ka vaimutoitu nendele inimestele, kes seda otsisid ja kloostrisse tulid.“ (http://www.katoliku.ee/index.php/et/suendmused/oikumeenia/240-suri-kuremaee-kloostri-iguumenja-varvara).

Kuulus Kuremäe tamm kalmistul.

Lühendatult Illuka valla veebilehelt (http://www.illuka.ee/?id=1663&sightseeing_id=6):

Tamme tüve ümbermõõt on rinnakõrguselt 4 m 17 cm, puu kõrgus 17 m. Koor on tüvelt suurelt jaolt hävinud, võra täielikult kuivanud, ladvaoksi toestavad trossid.

Kuremäele saabuvad palverändurid usuvad, et tamme koorel on ravitoime. Pika aja jooksul on nad puu kooretükikesi kaasa võtnud. See on üks põhjusi, miks tammel nii vähe koort alles on jäänud. Õigeusklikud palverändurid sooritavad Kuremäe tamme juures kindla riituse: käivad päripäeva ümber puu ja löövad risti ette.

Ühe pärimuse järgi olevat Kuremägi olnud kunagi nõiamägi, teise järgi elanud siin eestlaste jumalad, kolmanda järgi asunud püha hiis. Ühe muistendi kohaselt olla tamme alla maetud Kalevipoja jalad, mis vaenlased tal Kuremäel alt ära raiunud. Tamme lähistel läbi viidud arheoloogiliste kaevamistega tehti kindlaks, et muinasajal asus siin kalmistu. Leidude järgi otsustades pärinevad hauad 12.–13. sajandist ja kuuluvad vadjalastele. Arvatavasti on praegune tamm kunagiste hiiepuude järglane või koguni hiie viimane säilinud puu. Veel hiljuti kandis siiani säilinud muistne hiietamm viimaseid rohelisi lehti, 1999. a. suveks kuivas aga lõplikult. Rahvapärimuste järgi hakanud vähemalt tuhande aasta vanune puu kasvama Kalevipoja maasse pistetud jalutuskepist.

Kunagine Kuremäe koolimaja ...

... ja mälestustahvlid selle seinal.

Käime ka ...

 

... pühal allikal.

11.35 jätkame teekonda Vasknarva suunas; sõita on 30 kilomeetrit. Sellegi tee ääres või lähedal on hulk kohti, mis vaatamist või vähemalt teadmist väärt.

Vaid mõni kilomeeter Kuremäelt kagu poole on Kivinõmme mets, kuhu väidetavasti on maetud Kalevipoeg. Õnneotsijad on läbi aegade lootnud sealt varandust leida. Seda pole muidugi keegi kätte saanud, küll aga luid: ilmselt on tegemist keskmisest rauaajast pärit vadjalaste kääbastega, mille on kergeusklikud kullahimulised paraku ära rikkunud. Tänapäeval tähistab seda kohta mälestuskivi kirjaga „Kalevipoja haud“.

Teest vasakul laiub Konsu järvest kuni Permiskülani 123-ruutkilomeetrine Puhatu looduskaitseala, mille moodustamisel 1999. aastal mängis olulist rolli Eestimaa looduse fond. Alles püütakse hoida viimaseid suuri siirdesooalasid Eestis, oluline on kaitsta siinset linnustikku: näiteks pesitseb Puhatus loodetavasti veel ka väga haruldaseks muutunud rabakana, kunagi Fred Jüssi ülipopulaarse „Linnuaabitsa“ „kaanekukk“.

Kaitseala idaservas, Poruni või Boroni jõe ääres paiknev ürgmets on looduskaitse all 1967. aastat. Sellesse üsna tülikalt ligipääsetavasse laialehelisse metsa on viimaseil aastail paaril korral huvilisi aidanud Looduse Omnibuss.

Lääne pool maanteed on 570-ruutkilomeetrise Puhatu soostiku lõunaosas Agusalu looduskaitseala (110 km²), mille põnev iseärajoon on kriivad: kunagiste mandrijää sulamisvete kuhjatud liivased vallid.

Struuga jõe ääres asuvas Jaama külas vilksab korraks vasakuis aknais eemalt MPEÕK Jaama Püha piiskop Nikolause kirik (1904).

Kaardilt on pärast Jaamat peagi lugeda kohanimi Keetsemani. Ajan veebist omaaegse Keetsemani skeedi, põdurate nunnade varjupaiga jälgi, aga paraku neid samahästi kui polegi. Võrgupaik www.orthodox.ee/epc/index.php/et/convent-est konstateerib Kuremäe kloostri artiklis napisõnaliselt, et 1894. aastal avati /../ 25 kilomeetri kaugusel vaeste ja vanade varjupaik – “Keetsemani erakla”. 6. augustil 1896 loodi kloostri juurde halastajaõdede ühing ning organiseeriti arstiabi kursused. Kloostri haigemajas võtsid arstid pidevalt haigeid vastu. Teine leitud link on suisa üllatav: koht, paistab, oli oluline Teises maailmasõjas (www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=868). Inga teab öelda, et praeguseks on erakla hooned lagunenud.

Aga siis jõuame Vasknarva.

Siia on paras koht pista jälle üks vapp (www.virumaa.ee/omavalitsused/alajoe/), sest juba Keetsemani teeristist alates oleme kulgenud väheldase, ainult 104-ruutkilomeetrise ja 300 elanikuga Alajõe valla territooriumil. Vapp on nii ilmekas, et kindlasti pole vaja selgitada, mida üks või teine detail sümboliseerib.

Väike on ka Vasknarva (venelaste Sõrenets – nimi tulenevat sõnast „sõrost“, „niiskus“! – ja sakslate Nyslott): 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 40 elanikuga. Ehtne vene küla (kui piirivalvureid mitte arvestada, siis ainult vene keelt kõnelevad inimesed siin elavatki) asub...

...  vägeva Narva jõe lätteil: seal, kus see Peipsist lahkub. Rohkem väljavoole Euroopa suuruselt neljandast järvest ei olegi. 75 kilomeetri pikkune Narva jõgi on Eesti veerohkeim jõgi, paraku aga Narvas tammiga aheldatud.

Küla tekkis 14. sajandil Vana-Liivimaa kirdepiirile rajatud ordulinnuse juurde, viimase ehitusaeg on täpselt teada: 1349; sellel küll pikka iga polnud. 1427–1442 ehitatud uuest linnusest sai Liivi ordu foogtkonna keskus. Küla nime kohta leian kaks selgitust. Üks ütleb, et see pandud ordulossi vaskkatuse järgi, teine – ja minu jaoks usutavam – kinnitab, et kuna Narva linnusega võrreldes oli siinne uus ehk vastne, siis olnudki alul nimi Vastne-Narva, mis hiljem mugandus Vasknarvaks. Üheselt viitab sellele ka saksakeelne nimi: ega Nyslottki muud tähenda kui „uut lossi“.

Juba Liivi sõjas linnus purustati ja praegu on temast alles vaid natuke pakse müüre.

Vasknarva tulijale hakkab esmajoones silma muidugi kõrge müüri taga paiknev pühakoda, aga sellest sõidame me esialgu hooga mööda ja peatume hoopis kohas, kus ...

... ühel pool teed julgelt värvitud maja, siinse kombe kohaselt otsaga tänava poole, kahtlustava moega karvane neljajalgne värava taga seiramas, ...

... teisel aga meie esimene sihtkoht Vasknarvas: piirivalve kordon.

Üks piirivalvur tuleb meile ka uksele vastu, aga ütleb, et meest, kes meid vastu võtab, tuleb veidi oodata: on kohe patrullretkelt tulemas. Nii on aega jõe äärde astuda, ...

... ning tõdeda, et ordulinnuse varemed on päris lähedal, ...

... teiselt poolt jõge paistab aga Venemaa, Vasknarvaga võrreldes Peipsile veelgi lähemale rajatud Skamja küla. Nime olevat küla saanud 10. sajandil, kui neis paigus družiina saatel liikunud vürstinna Olga seal kaldal kohalike toodud puupingil ehk vene keeli skamjal jalgu puhanud.

Seirame kordoni hoonet nii jõe poolt – hästi on näha maja kolmas korrus ehk vaatlustorn, kuhu hiljem tõuseme –   ...

... kui ka tänavalt. Ei jää märkamata, et maja on kui kahest eriaegsest tükist kokku pandud. Pärast kuuleme seletuste jagajalt, et kui tema teenistusse tuli, olnudki olemas vaid poollagunenud vana telliskivimaja, mis olnud lausa tõmmitsatega kokku tõmmatud. „Eelmises elus“ jõudnud maja teenida küll kino ja kultuurimajana, aga ka näiteks laudana Kui 2004. aastal uus hoone rajati, hoiti vanu müüre võimaluste jagu alles.

Ei jää märkamata ka mäletustahvel: kinnitus mõne aasta tagusele traagilisele sündmusele.

Jõelt puhub vinge tuul ning seltskond otsib varikatuse alt ja üksteise lähedusest sooja.

Kaja naeratab kõigele vaatamata rõõmsalt ja optimistlikult.

 

Ja ennäe: peagi läheneb mööda tänavat põrin ja õue pöörab mootorkelk meile vajaliku mehega. Nii saame lõpuks majja sooja.

Piirivalvur Tõnu Sepp osutub muhedaks sõnaosavaks jutumeheks, kelle pajatusi võikski kuulama jääda. Saame teada, et kordonis on kahe vahetuse peale ametis 23 inimest, kaks kokka kaasa arvatud. Siia tööle käidavat õige kaugelt: varem olnud üks poiss lausa Vastseliinast; nüüd on kaugeimad pärit Viljandist. Tõnu Sepp ise on kordoni hingekirjas aastast 2000. Valvatav piirilõik on 15 kilomeetrit pikk. Kokku on Narva jõel neli kordonit: peale Vasknarva veel Mustajõe, Punamäe ja Narva.

Juttu on salakaubavedajatest (kord suudetud 15 minutiga lausa 20 kasti kaupa Venemaalt üle jõe toimetada), veidratest seikadest (itaalia keelt kõnelnud tolmune ja habetunud mootorrattur otsinud kordoni ukse taga teed lennujaama; tasapisi selgunud, et lõuna poolt tulnud mehe sihtkoht olnud Valgas, sõbranna juures), piirivalvur Vaido Veidi kangelasteost, kes oma eluga riskides kolleegi uppumissurmast päästis, aga ka traagilisest õnnetusest teise kolleegiga, kelle mälestustahvlit ukse kõrval enne silmasime.

Sellel pildil näitab Tõnu Sepp keelatud kalapüügiriista lutsumända. Kalamehed, kelle seas paraku ka seaduste vastu patustajaid, pakuvad piirivalvureile rohkesti tööd ja nüüd Tõnu Sepale ka mitmelaadset jutuainet. Püügi alguspäeva nimetab ta karjalaskepäevaks: poolteistsada kalanäljast sööstavad rüsinal jõele ja järvele.

Ahingumeeste üks nipp olevat jätta kaasa kaldale valvesse, näiteks raamatut lugema. Kui siis piirivalvur kalu raiunud mehele hoopis vee poolt ligi hiilinud, reageerinud västramees välkkiirelt: visanud keelatud tapariista eemale ja krabanud pihku suvalise põõsaoksa. Et siis piirivalvuri küsimusele „Mis teed siin?“ süütult vastata „Ikebanat!“.

Kord olnud vaja järvelt paadist ära tuua purupurjus mehed. Üks keeldunud tulemast ja ujunud jääkülmas vees ise kaldale. Kaldal olnud politsei juba vastas, sõidutanud mehe Jõhvi prefektuuri ning seal, pärast pikka sõitugi mõõdetud bravuurikal tegelasel veres ikka veel vaata et surmav kogus alkoholi.

Supelda Vasknarvas piiri läheduse tõttu muide ametlikult ei võigi: ainus ametlik supluspaik Narva jõel on Narvas.

Ei ole piirivalvurid sugugi õnnelikud pärast mitme ametkonna ühendamisel osaks saanud „kompleksameti“ üle, mis paneb tegema kõike, mida eriteenitused tegema peavad. Muidu tuleks ehk ämmaemandagi töö selgeks saada, aga sünnitusealine rahvas on külast ammugi kadunud.

Tõnu Sepp juhatusel teeme ringkäigu ka majas ning vaatame üle elu-, söögi- ja puhkeruumid (pst! piiril olnud poisid magavad!), jõusaali, sauna ja koguni arestikambri, kus aegajalt ikka olevat ka asukaid. Lõpuks tõuseme valvetorni, ...

... kust hästi näha nii Narva jõgi kui ka linnusevaremed, ...

... küla Tõnu Sepa sõnul „kümme-viisteist suitsuga“, millest parajasti käib üle lumesaju-

rapsakas.

Suureks tegev riist toob soovijatele päris lähedale ...

... teisel pool jõge seisva Venemaa piiritulba.

Ka raagus puud segavad veidi vaadet uhkele pühakojale; selle juurde meil nüüd aeg minna ongi.

Kui kloostri müüri taga parklas bussist maha tuleme, seirab meid siingi üle tänava uudishimulik karvik.

Prohvet Eelija kirik ning seda ümbritsev Pühtitsa kloostrile alluv Vasknarva abiklooster või erakla on üks salapärane koht, mille kohta eestikeelses kirjasõnas üsna vähe leida. Väike puukirik ehitati siia mõne allika andmeil 19. sajandi alguses, teiste kinnitusel tublisti varem. Väidetavasti toodi siia ärevail aegadel hoiule Pühtitsa Jumalaema uinumist kujutav ikoon, ikka seesama, mille karjused olevat Kuremäe vana tamme alt 16. sajandil leidnud.

19. sajandi lõpul ehitati Vasknarva kaupmeeste annetuste toel hoopis uhkem kirik, mis aga Teise maailmasõja ajal pihta sai ja seisis pikka aega varemetes. 1970. aastate algul hakati seda taastama ja nüüd on kompleks õnnistatud kui Pühtitsa kloostri skeet.

Kogu kompleks jätab soliidse ja igati hoolitsetud mulje. Värav piirdemüüris on lahti ja nii astume sealt sisse. Kiriku uks on lukus ja selle põgusa aja jooksul, mis ringi vaatame, pole kogu territooriumil märgata hingelistki. Ehk on siinnegi pererahvas siirdunud suurele jumalateenistusele Kuremäele. Väidetavasti elavat skeedis kümmekond nunna.

Päris kiriku müüri ääres hakkab silma üksildane haud …

 

… ja selle ristile kirjutatud nimi saab mulle kodus võtmesõnaks venekeelsete allikate juurde. Neist leian kinnitust loole, mida räägib meile Inga, aga ka mõndagi täiendavat.

Petserimaalt pärit Isa Vassili ehk ülempreester Vassili Borin (1917–1994, foto: http://af0n.ru) oli ateistlikul nõukogude perioodil tuntud sellega, et tegeles ühe ülivähesena õigeusu vaimulikest eksortsismiga ehk maakeeli: ajas inimestest kurje vaime välja. Inimesi sel viisil aitama oli teda ergutanud hiljem pühakuks kanoniseeritud Petseri isa Simeon.

Ühel päeval saanud Vassili nägemuse, et peab talle tookord tundmatus Sõrenetsi nimelises külas taastama kiriku. Ta rääkinud sellest toonasele õigeusukiriku Tallinna ja Eesti metropoliidile Aleksei Ridigerile, tulevasele Moskva patriarhile. Ridiger öelnud, et teab seda paika küll: see on tema ringkonnas, Peipsi järve ääres, ja kannab nüüd nime Vasknarva.

Kui Vassili Vasknarvasse asus, olid kohalikud inimesed teda hoiatanud kohaliku nõia, noore naisterahva eest. Vassili saanud aga oma usuriitustega nõiast võitu, nii et lahkus hoopis see. Vassili asuski täiesti lagunenud Prohvet Eelija kirikut taastama, aga võttis samas vastu ka hinge- ja ihuhädalisi, nii et Vasknarva muutus kiiresti omamoodi palverännakute sihtkohaks.

Just abivajajate abiga tahtiski Vassili pühakoda taastada ning leidis nende hulgast nii ehitajaid, kunstnikke kui ka arhitekte. Siiski tuli mõned meistrid palgata. Kirikut lubasid võimud Vassilil taastada, mitte aga ehitada uusi maju. Et palverändureist abilisi majutada, rajas Vassili seetõttu kiriku ümber ajutisi ehitisi, küll kuuride, küll garaažide nime all. Vahetevahel elanud kiriku territooriumil oma 150–200 abilist-abivajajat.

Ihu- ja hingehädalisi voolas Vasknarva kõigile raskustele vaatamata üle terve Nõukogude Liidu, ehkki takistada püüdis neid nii miilits kui ka KGB. Sugugi polnud olukorraga rahul kohalik rahvas, pidades kohale voorinuid ohtlikeks hullumeelseteks. Kes eksortsistlikke rituaale kasvõi filmides näinud, saab kohalikest kindlasti hästi aru… Raske pole mõista ka seda, miks olid kohati väga keerulised isa Vassili suhted teiste vaimulikega.

Paljud ei mõistnud, miks Vassili taastab kirikut: „Kuni sa elad, tuleb siia ka inimesi. Pärast sinu surma ei huvita selline kolgas ju aga enam keegi!“ „Siin saab olema klooster,“ vastanud Vassili vaguralt. 1978. aastal õnnistas Tallinna ja Eesti metropoliit sisse altari ja pidas esimese jumalateenistuse.

Pärast Eesti iseseisvumist palverändurite voog muidugi katkes. Aga isa Vassili oli selleks ajaks ka juba liiga haige, et veel kurjade vaimudega võidelda... 2002. aasta septembris määras Moskva patriarh Aleksius II kompleksi Tallinna ja Eesti metropoliidi Korneliuse palvel Pühtitsa kloostri eraklaks, metropoliit Kornelius pühitses Prohvet Eelija erakla pühakoja sisse 2. augustil 2005.

Minusugusel usukaugel inimesel on kogu selles loos päris raske selgusele jõuda ja venekeelne tekst kubiseb sõnadest, mida ei leia ka neljaköitelisest vene-eesti sõnaraamatust. Nii et ma pole sugugi kindel, kas ma kõigest ikka õigesti aru olen saanud…

Muide, mullu detsembris käis ajalehest Põhjarannik läbi teada, et kuna Vasknarva ja Smolnitsa külade elanikud peavad end ajalooliselt Narva jõe äärsete külade hulka kuuluvaks ning kuna Alajõe vallajuhid neile piisavalt tähelepanu ei pööra, soovitakse liituda Illuka vallaga.

„Vasknarva osakaal Alajõe valla eelarvetuludes on 20–25 protsenti, aastatel 2006–2010 investeeriti Vasknarvasse kõigest neli protsenti üldisest investeeringute mahust,“ seisis 24 vasknarvalase allkirjaga kirjas.

Kümmekond minutit enne kella kaht istume taas bussi ja sõidame Alajõe poole. Pole siinkandis väga ammu käinud ja seetõttu on päris üllatav näha, kui palju on Peipsi põhjakaldale kerkinud igasuguseid puhkeasutusi. Inga räägib isa Vassilist ja tema kirikuehitaja tööst, siis annab Kaja põhjaliku ülevaate MTÜ Peipsimaa Turism tekkeloost ja tegevusest.

Alajõelt pöörame Iisaku poole, kus kavas veel viimane ühine söömaaeg.

Iisakule jõuame juba 14.30, nii on aega teha veel üks söögiisuretk. On ju aleviku külje all pikal oosil Ida-Virumaa kõrgeim punkt: 94 m üle merepinna küündiv Tärivere mägi ...

… ja mäel 28 meetri kõrgune vaatetorn. Eks ma ole selle otsa ennegi roninud, aga kuidas saaks vastu panna võimalusele uhkeid vaateid vaadata!

Kõige raskem on tornile ligi saada: juurdepääsunõlv ja -trepp on hullult libedad. Ülejäänud 124 astet on katuse all ning seepärast jäävabad ja ohutud.

Laisemad jäävad alla, …

… usinad ronivad üles, teevad pilte,

… naudivad avarust …

… ja arutlevad, mis siit kõik ikkagi päris selge ilmaga näha võiks olla.

Siis veel ivake sõitu – pubisse Prowints …

… lõunasöögile. Ja seejärel hakkab seltskond tasapisi laiali pudenema. Et kolme nädala pärast taas kokku tulla.