Peipsimaa saab selgemaks, III

Kui kaks postitust kahe MTÜ, Peipsimaa Turismi ja Kultuurikoolituse – ehk Kaja Allilenderi ja Inga Loimeti – ühiskorraldatud Peipsimaa giidide täiendkoolituse 23.–24. märtsil toimunud esimese poole kohta sai blogisse üles riputatud, siis pole pääsu: midagi tuleb kirja panna ka koolituse teise osa kohta, mis oli 13.–14. aprillil.

Mustvee vanausuliste kiriku ikonostaas, pildistatud aastal 2006.

Küllap peegeldub avalõigust väike vastumeelsus seekordse kirjatöö suhtes. Ja eks ta natuke nii ka on. Üks põhjuseid on see, et lihtsalt hirmus kiire on. Aga teiseks ka see, et selle teise tsükli põhiteema – vanausulised – olen kümneid kordi giidi ja lektorina üle rääkinud. Nii et kui kursuse esimene kakspäevak oli minu jaoks täis rohkeid avastusi või vähemalt taasavastusi, siis seekord neid peaaegu polegi; pigem kulgen küll toredatel, aga siiski üpris tuttavatel ja meelde sööbinud radadel.

Olen vanausulistest ka kirjutanud, näiteks kaks lugu ajakirjale Elukiri: 2006. aasta novembris ”Karjapoisi kerjakott ja Norra miljonid” ning detsembris ”Kaheksaotsristide, tihekülade ja kõrgpeenarde maa”. Paneksin meelsasti siia lingi neile kirjutistele; paraku avastan guugeldades, et mu mitmekümnest Elukirjas ilmunud reisijutust on arhiivi sattunud vaid mingi suhteliselt juhuslik valik, need kaks kirjutist igatahes mitte. Võib-olla tuleks siis millalgi teha samal teemal ka üks korralik, rohkete piltidega blogipostitus – sest fotosid on aastatega kogunenud tõesti kenake valik –, aga hetkel pole mul selleks aega. Sestap püüan piirduda suhteliselt lühikese ülevaatega kursusel kogetust.

On 13. aprill, talve viimaste võimulpüsimise katsete nädalavahetus. Tartus sajab hommikul peenikest vihma, nii et pole üldse meeldiv ilm. Kui esimeseks koolitustsükliks kogunes rahvas vähehaaval, osa liitus alles poole teel või lausa esimeses koolituskohas, siis seekord oleme kohe vist lausa täiskoosseisus, isegi Alatskivi-kandi rahvas on tulnud Tartusse.

9.15 hakkame Tartust liikuma ja sõiduaeg kuni Varnjani on minu sisustada: mu kodutöö teema on Sissejuhatus vanausuliste kultuuri ja seda nüüd esitama asungi. On ette teada, et umbes poole tunniga jõuan mahukast materjalist rääkida ainult väikese osa; seepärast tuleb teha mingi valik. Tean üsna täpselt, mida räägib meile Kolkjas Anna ja püüan ära arvata, mida võiks Varnjas rääkida Zoja – ja lähen siiski alt. Keskendun suuresti ristiusu tulekule Venemaale ja kirikulõhe sisule – ning üsna pikalt räägib samadel teemadel pärast ka Zoja. Aga keegi ka meenutab, et kordamine on tarkuse ema – ja eks see jutt tegelikult tõesti tahagi mitmekordset ülekordamist, et mingi taustapilt tekkima hakkaks.

Sookalduse nartsissiväli 2005. aasta 10. mail.

Püüan märksõnade tasemel juhtida tähelepanu ka olulisematele kohtadele, millest Tartu-Jõhvi ning Aovere-Kallaste maanteel mööda sõidame: Kõrveküla ja Miina Härma sünnikoht, 86-meetrine Inglimägi ja sealt terenduvad Vooremaa kehakumerused, Väägvere ning Wirkhauside kodu- ja Ludvig Juhti koolipaik, Vara ja Brigitta kirik, Sookalduse nartsissid ja Aleksander Sibul, Koosa ning Juhan Liiv, Karl Ader, Arvo Mägi ja Eduard Päll.

Koosalt pöörame otse Varnja peale ja jõuame peagi Eesti mandriosa väikseima valla, vaid napilt 31-ruutkilomeetrise veidi rohkem kui 800 elanikuga Peipsiääre valla maadele, kuhu jääme terveks ennelõunaks.

Peipsiääre valla vapp

Sinine tähistab Peipsi järve ning sümboliseerib lootust, rahu ja armastust. Kuldne värvus tähistab liivast järveranda ja päikest, sümboliseerib õnne, üllust ja taevast tõde. Hõbe tähistab puhtust ja ausust. Kaheksaharuline rist märgib oma usku ja kombeid läbi kõigi raskuste säilitada suutnud peipsiäärset vanausuliste kogukonda. http://www.rk.ee/symb/peipsiaa.html

Piraaditseda pole muidugi ilus, aga ma ei saa kuidagi vastu kihule pista siia ”Taevapiltniku” lummav foto Varnjast, meie tänasest esimesest õpikohast (www.taevapiltnik.ee/blog/2012/09/07/vanausuliste-varnja-peipsi-aares-ning-homme-asetleidev-johvika-ja-sibulalaat/). Ega teisel moel kui taevast aru saagi, milline see tänavküla õigupoolest välja näeb!

1903. aastal ehitatud Varnja kirikut saab pildile just ainult raagus puude ajal: muidu jääb suur osa tornist nende varju.

Kirikusse me nüüd paariks tunniks lähemegi ja kuulame koguduse eesvedaja, enne pensionile siirdumist terve elu arstina töötanud Zoja Kutkina põhjalikku, aga ikka südamlikku juttu vanausulistest. Kuna kirikus pildistada ei tohi, panen siia Zojast ühe varasema, 2007. aastal kiriku ees tehtud foto.

Tundub, et keelust on päris korralikult kinni peetud ning guugeldades Filipp Mõznikovi maalitud ja paari aasta eest restaureeritud ikonostaasist tõesti uuemaid pilte välja ei tule – välja arvatud ühed, Eriti Tähtsa Isiku visiidi aegu tehtud. Neid saab vaadata võrgupaigast www.president.ee/et/meediakajastus/pildigalerii/collection_id-2481-amp-start-63.html.

Aga üks restaureerimiseelne pilt on olemas; mina pildistan seda samal päeval Kolkjas, Peipsimaa külastuskeskuses. Sellelt on näha, kui palju ikoone olid röövlid kahe korraga seinast ära viinud.

Varnjast sõidame Kolkjasse; teel räägib Peipsiääre vallast Kristina. Esimene peatus Kolkjas on vanausuliste muuseumi juures.

Ei maksa arvata, et muuseumi ees seisvad autod on toonud muuseumisse teisigi huvilisi. Ei, igasse vähegi vabasse kohta Peipsiääre külades on pargitud kalameeste sõidukid.

Meie astume mõistagi sisse ja istume kes pigile, kes lesole. Esiplaanil on kursuse korraldaja Inga.

Anna Portnova pajatab mõnusalt vanausuliste elust enne ja nüüd ...

... ning näitab, kuidas tuleb rätikut kanda ja palveraamatut lugeda.

Klõpsan paar pilti ka muuseumi eksponaatidest. See pilt vist ei vaja kommentaare, ...

... sellel aga on voodi taga rippuvaist riietest vasakpoolsed mõeldud kadunukesele. Õige vanausuline naine teeb need endale ja oma mehele varakult valmis, rõivad peavad olema looduslikust materjalist: ”Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama!”. Naise matuserõivad on heledad; terve elu tuleb abielunaisel kanda tumedat. Vasakul varrukal ripub lestovka – vanausuliste palvehelmed.

Vanad kanoniseeritud dogmad, mida patriarh Nikoni kirikureformi aegu 17. sajandil muutis. Tagajärjeks oli ohvrite- ja usupõgenikke rohke kirikulõhe.

Ka ühel muuseumi stendil on põhilised muudatused kirjas. Palun paaril kolleegil lahti mõtestada punkti 5; ei nad oska. Tean varasemast, et üldjuhul ei oska ka vanausulised. Ja pole vajagi, sest Eesti preestritutel vanausulistel pole armulaua sakramenti.

Päeva jooksul kerkib taas üles küsimus, palju Eestis vanausulisi on. Olen ise siiani öelnud, et kõik jutud kaheteist kuni viieteist tuhandest vanausulisest on ilmselgelt üle pakutud ning et paremal juhul võiks neid olla ehk 5000. Keegi meenutab, et rahvaloenduse aegu küsiti ka religioosset kuuluvust. Kodus asungi otsima, aga selgub, et neid kokkuvõtteid veel pole. Küll tulevad need kaks nädalat hiljem, 29. aprillil. Ja need kinnitavad: rahvaloenduse aegu määratles on vanausulisena kokku 2605 inimest.

Aga siis jälle bussi ja sõitu. Järgmine sihtkoht pole kaugel, siinsamas Kolkjas. Sööma minna on veidi vara, seepärast põikame programmiväliselt Peipsimaa külastuskeskusesse, mis üksiti on ka Peipsiääre valla i-punkt. 

Tuttavais paikades kaob pildistamis-

valvsus. Nii võtan infopunkti juures üles küll ühe vinge karakatitsa, ...

... keskuse enda aga unustan. Sestap pean siia panema mullusuvise pildi.

Olen külastuskeskuses mind palganud reisikorraldaja soovil paar korda käinud, aga eelistaksin pigem rohkem mitte tulla. Kusjuures asjaolu, et priske bussitäie mahutamisega kitsukestesse ruumidesse on väheke probleeme, pole siin peamine põhjus. Lihtsalt siinne tegevus on minu huviväljast natuke erinev.

Aga kolleegide rõõmsatest nägudest taipan, ...

... et innuka võõrustaja Kairi Güssoni jutt on neile igati meelt mööda.

Keskuses on soodne võimalus rahakotti kergendada. Needki vidinad ei kuulu minu huvivälja.

Ning siis ”ainus töö mis toidab”. Lõunat võtame kuulsas Kolkja sibula- ja kalarestoranis. Seegi on koht, kuhu veenan reisikorraldajaid rühmi mitte saatma. Aga vahel siiski olen siia sattunud ja küllap võib seda edaspidigi juhtuda. Mõtlen kirjutades, et ehk tugineb mu üsna negatiivne arvamus mingil erilisel pirtsakusel, ja võtan jälle ette väikese guugelduse. Leian paar paremal juhul leigelt neutraalset hinnangut ning paraja portsu minu tagasihoidlikust arvamusest hoopis kurjemaid seisukohti.

Lõunasöögiks on kalaseljanka- , ...

... plaadikook ja samovaritee; ...

... kõhusoojenduseks ja tujutõsteks võib juurde tellida ”kalgaani nastoikat”. Üks kolleeg tikub minuga vaidlema, kui ütlen et kalgan on eesti keeles tedremaran. Kodus kontrollin üle: on ikka küll.

 

Siis jätame selle eurokarpi pistetud etnokitši tänulikumaid kundesid tervitama. Aga oh sa tont, ju ma olen täna vist liiga negatiivne: järgminegi koht on selline, kuhu ma üldjuhul eriti ei tiku.

Ühtlasi lahkume Peipsiääre vallast ja Triinu jutt juhatab meid Alatskivi valda.

Alatskivi valla vapp

on kilbikujuline alt kumera servaga. /../. Vasemal on punasel taustal hõbedase värviga kujutatud Alatskivi lossi fassaadi profiilis. Paremal ülal on kolm rohelist kuuske hõbedasel pinnal sümboliseerimaks valla metsarikkust. Alumisel osal on sinisel põhjal kolm hõbedast lainet – kolm Alatskivi ümbritsevat järve (www.alatskivi.ee/?nodeid=93&lang=et).

Muidugi pole mul midagi ei Juhan Liivi ega ka Alatskivi külje alla Oja külas Rupsi talus asuva Liivide muuseumi vastu. Lihtsalt on siin kunagi paaril korral juhtunud, et liiga entusiastlik vastuvõtja on täpselt planeeritud reisi päevakava üsna põhja lasknud. Loodetavasti ongi see siiski vaid mineviku probleem, igatahes täna püsime kenasti graafikus.

Vaatame Liivide elumaja üle ...

... nii väljast ...

... kui ka seest.

Siis põikame muuseumimajja, ...

.. kus väljapaneku kujundanud ühel 2011. aasta tormisel augustiööl traagiliselt hukkunud noor teatrikunstnik Mihkel Ehala.

Muuseumi giid-pedagoog Margit Kilter juhib tähelepanu, kui vahvalt on kunstnik kujundusse kaasanud Liivi jutustuse ”Vari”.

Ma pole kuidagi suutnud võrgust leida nende praeguste tuntud tegelaste nimesid, kes on läbi aegade olnud edukad siinsel etlejate võistlusel, kus loetakse Juhan Liivi luuletusi. Nüüd teen mitu fotot ja saan siin näha Tiit Ojasoole ja Toomas Luhatsile lisada ka LeeTrei, Ott Aardami, Erki Lauri, Andres Puustusmaa, Taavi Tõnisoni, Velvo Väli. 

Siis taas edasi; tegelikult küll tagasi: Alatskivile.

Pähe tuleb naljakas mõte: arvatavasti pole ma üheski teises Eesti turismiobjektis nii palju kordi käinud kui Alatskivi lossis. Esimeses korrad juba siis, kui kurvas seisus loss oli äsja Soome ärimehe Reio Tossavaineni käest vallale saadud ning põhiline mure oli maja kütta ja kütta, et sealt aastatega imendunud niiskus välja saada. Ja hiljem aina jälginud, kuidas asjad muutuvad. Püüan mitte maha salata ka seda, mida kõva häälega ilmselt millalgi 2001. aasta paiku ütlesin: No minu silmad küll seda ei näe, et see loss korda saab! Mõni aasta hiljem oli põhjust hakata neis sõnades kahtlema. Ma polnud sugugi ainuke: guugeldan välja kunagise fotoallkirja Kümneid miljoneid nõudva laguneva Alatskivi lossi kordategemine käib vallale üle jõu (www.ohtuleht.ee/16602). Me lihtsalt ei osanud hinnata tolleaegse vallavanema, nüüd paraku juba manalateile siirdunud Maie Nisu tulevikujulgust ning Külli Musta ja tema mõttekaaslaste võimekust.

Meid võtabki täna vastu lossi perenaine Külli Must ise, ...

... meie seame end mõnusasti galerii toolidele kuulama.

Mullu käinud lossis ligi 40 000 uudistajat, tipppäevadel tuhatkond! Sattusin minagi suvel paaril korral vist just tipppäevale tõesti. Siis oleks väga tähtis, et meie, giidid ja reisijuhid, kokkulepitud aegadest täpselt kinni peaksime; muidu võib minna trügimiseks. 2012 olnud ka esimene aasta, mil loss vallalt enam toestust ei saanud.

Külli rõhutab, et tal pole kunagi olnud mõisaproua tunnet ja seda tunnet ka ei tule. Loss on pigem nagu teine elusorganism, kellega talle meeldib suhelda.

Aga uudistajate kohta ütleb Külli, et ideaalis võiks neil tekkida tunne, et nad on perekond von Nolckeni külalised, ainult et pererahvas on hetkeks ära läinud. Kajale ja Triinule on see tunne ilmselt juba kohale jõudnud.

Väike ringkäik: ei tohi ju unustada, et meie seas on ka neid, kes ei ole lossis juba kümneid kordi käinud nagu mõned teised. Külli: Valgustid tulid Veneetsiast ...

... Murano klaasimeistritelt lahtivõetuna. Kokkupanekuga saime ise hakkama.

Pererahvakorruse heledaim ruum: salong mõisaproua portreega peegli kohal.

 

Minu jaoks on üks geniaalsemaid ideid lossi ennistajate ideede seas on esimese korruse koridori restaureerimis-

näitus: kõrvuti 1910. aasta paiku tehtud fotod kunagisest originaalist ja praegusest seisust, samuti ennistustöö üksiketappidest.

Ja üks ajalooline pilt ka minu varudest. Külli meenutab, kuidas noorgiidid koos temaga 2004. aastal alustasid. See pilt on tehtud 2006. aasta suvel, mil üks neist tüdrukutest, Mari-Liis Kruup oli veel 14 ja ma ei jõudnud ära imestada, kuidas on nii noor neiu giiditöö väiksed nipid ja reeglid sellise iseenesestmõistetavuseni selgeks on saanud. Olen aastate jooksul saanud imetleda ka Külli tütarde Miina, Madli ja Liisi ning nende just sama noorte kolleegide laitmatut teejuhitööd. Olgu lisatud, et Küllil endal täitub 1. juulil kümme lossitööaastat.

Külli viimane müstiliselt kiirelt tegelikkuseks saanud idee on mõisateenijate näitus lossi keldris. Esimest korda saan vahakujudega ruumi nautida peaaegu tühjana!

Von Nolkenitel olnud 20 teenijat. Praegu on lossis tööl kuus inimest pluss kuus restoranis. Suvel tuleb aga juurde võtta mituteist lepingulist töötajat.

Trepp viib teisele korrusele, kus mõisa ajal olid külaliste toad, nüüd Eduard Tubina muuseum.

Pistan siia seda muuseumi markeerima juba paar aastat tagasi tehtud pildi, millel Väägverest pärit kontrabassivirtuoosi Ludvig Juhti pill. Just Juhtile kirjutas Tubin üsna ebatavalise instrumentaalkontserdi: kontrabassile ja orkestrile.

Lossiprogrammi lõpetab midagi, mis on päris uus ka mulle: õhtusöök lossi restoranis. Olen neist ruumidest küll kümneid kordi läbi käinud, aga mitte siin söönud. Kirjutan menüü programmist lausa tähttähelt ringi: kergelt suitsutatud ahjusealiha, kuumad juurviljad, ahjukartul kuuma kastmega, leivavaht marjadega, kannuvesi, kohv/tee. Kõik see maitseb väga hea. Ja meie ”majandusminister” Inga annab teada, et maksab just sama palju kui supist ja plaadikoogist koosnenud lõunasöök Kolkjal. Veel üks plusspunkt Alatskivile ja miinus Kolkjale!

Õhtuks maandume Päris Peipsi kaldale Nina külla, ...

... vanast piirivalvekordonist ümber ehitatud külalistemajja, kus olen korra käinud, mitte aga ööbinud.

Meid naabrimees Toivoga pistetakse kitsukesse keldrituppa.

Õhtu on veel pikk ja enamikule möödub see suures osas keldisaalis, ...

... kus Annereet Paatsi peab rohkelt illustreeritud loengu Peipsimaa loodusest.

Ülejäänud aeg on juba igaühe enda sisustada, näiteks ka saunas käia.

 Öö vastu 14. aprilli ei möödu just kõige kosutavamalt: kitsuke tuba läheb üpris umbseks. 7.20 ronin üles ja lähen peagi välja, et oma loppis olekut veidi praavitada.

Käes on suur sula, ...

 ... aga järv on kalamehetäpikesi täis.

 

Kalda ääres saab näha eksootilisi sõiduriistu, millega järvel käiakse.

Suumin väheke lähemale kõrvalneeme; see vist ongi külale nime (venelaste Nos derevnja) andnud. Seal kõrguva majaka (1936) kõrval puude vahel on ka õigeusu Nina Jumalaema Kaitsmise (Pokrovski) kirik. See ehitati 1827. aastal sihiga mingigi hulk vanausulisi õigeusklikeks pöörata.

Hommikusöögi ajal tuleb meid vaatama külalistemaja perenaine Aigne Taska ja kutsub meid läbi astuma ka oma teisest valdusest, Kivi kõrtsist Alatskivil. Mulle jälle väga tuttav paik, mida kunagi kiitmast ei väsi: olen siin oma reisirühmadega palju kordi lõunatanud.

Kõrts on üksiti antiigipood. Vanade fotoaparaatide kohta ütleb Aigne küll, et need pole müügiks, vaid tema kollektsioon.

 

Mullu avati Alatskivil veel Sepikoja külalistemaja, ühtaegu kuue kaheinimesetoaga külalistemaja, trahter, juuksuri- ja ilusalong.

Edasi on aeg sõita Kallastele; linnast räägib teel Merike. Kuna tegemist ikkagi linnaga, siis võtan siia Wikimediast nii vapi ...

... kui ka lipu.

Vapiga, mis seal salata, on asi tegelikult läinud natuke viltu: hoopis loogilisem olnuks vapilinnuks valida kaldapääsuke, kelle Eesti suurim koloonia pesitseb just Kallastel, mitte aga rahvuslind suitsupääsuke.

Aga see pole muidugi paraku kaugeltki ainus ega suurim häda Kallastega. Hoopis kurvem, et linnake enam kuidagi jalgu alla ei saa: juhtkond aina vaheldub, tööd ei ole, noored sõidavad minema jne. Nüüd on linnas juba ammu alla tuhande elaniku; selle sama Wikimedia andmeil 2011. aasta 1. jaanuari seisuga 935. Rahvaloendus ütleb arvuks 852, 2000. aastal aga veel 1211. Valdavalt on linnarahvas venekeelne, eestlasi on 15% ringis.

Käime esmalt järve ääres; muidugi on siingi rohkesti kalamehi viimast võtmas.

Seda kuulsat devoni liivakivi paljandi vaadet olen palju pildistanud, aga nii kehv pole varem veel ükski pilt välja tulnud. Ju on peale minu süüdi väga hall ilm.

Kell 10ks on meil kavas käik linnavalitsusse. Kaja ja Inga kurdavad, et kohtumist on olnud väga raske korraldada: ei leia kedagi, kes tahaks/saaks rääkima tulla. Pole ime: alles käis ajakirjandusest läbi teade, et linnapeal on pahandusi.

Keskväljakul, ammugi suletud kunagise kutsekooli vastas asunud linnavalitsuse maja põles mõni aasta tagasi ja toonane linnapea laskis allesjäänud müüridki maapinnalt pühkida. Nüüd on linnavalitsus ja raamatukogu ühe katuse alla lasteaiaga “Vikerkaar”.

Üks naisterahvas meid raamatukogus tõesti vastu võtab; mulle jääb paraku arusaamatuks, kes ta õieti on, kindlasti mitte LV töötaja. Hääl on tal vaikne, eesti keel väga konarlik, vene keelt ei mõista omakorda osa kolleegidest. Nii ei saa jutuajamisest suurt asja. Proua püüab meile rääkida kahest tuntud siit pärit mehest: Eduard Tubinast ja Aleksis Rannitist (kodanikunimega Aleksei Dolgušev); meid huvitaksid rohkem linnaasjad. Nii palju olen üles kirjutanud, et lasteaias käivat 22 last ja koolis õppivat 102 (2002–2003 õppeaastal veel 187).

Kui Kallastelt edasi sõidame, võtab jutujärje üle Marja: räägib oma tulekust Eestisse 2000. aastal ja sellest, kuidas temast sai populaarse majutuskoha Marjan maja omanik. Selle alati eemalt silma hakkava punase katusega maja juures jätab ta meid ajutiselt maha ja rääkima hakkab Eva.

Juttu tuleb nn. tuhandeaastasest tammest ehk Rannamõisa tammest, mis dendroloogide hinnangul siiski “ainult” 400-aastane ning millest on hulk igasuguseid legende ja lugusid. Nii tamm kui ka Marjan maja asuvad Jõgevamaa Pala vallas. Omedu juures jõuame juba järgmisse valda, kus meil on rohkem tegemist: Kasepää valda.

Miks on valla vapil (allikas: Wikimedia) kolm kirikukella, pole vist vaja hakata üle seletama. Seda Kasepääd ei maksa segi ajada Peipsiääre valla Kasepääga, kust eile hommikul Varnja ja Kolkja vahel läbi sõitsime ja mida vahel kutsutakse ka vene Kasepääks. Vald on tilluke, napilt 41 km², ja siinnegi elanikkond aina vananeb ja kahaneb; Vikipeedia ütleb nende arvuks juba alla 1300.

Valla lõunapoolseima asula Omedu küla nimi tulenevat vene sõnast, mis tähendab jõehauda (Vikipeedia). Veel samast: Omedu on traditsiooniline parvekoht, kus parv viis üle Omedu jõe kuni 1957. aastani, mil selle asemele rajati Tartu-Mustvee maanteele sild. Esimene sillaehitusplaan 1935.–36. aastal jäi katki, kuna selle käigus taheti vana jõesuue sulgeda ning rajada uus.

Omedust kuni Mustvee servani sõidame piki kuulsat 7-kilomeetrist tänavküla, mis minu arvates on küll märksa vähem algupärast ilmet säilitada suutnud kui Peipsiääre valla analoog. Suuresti on selles süüdi muidugi kunagised kurgikasvatuse hiilgeajad, mil esmajoones Leningradi turult toodud raha laskis rajada hulga vanausuliste stiilist täiesti erinevaid maju. Praegustel liberaalsetel aegadel kerkib nii ühte kui ka teise tänavkülla üha rohkem miljööga lausa karjuvas vastuolus ehitisi.

Kasepää külas on vähemalt kaks kohta, kus tasuks sees käia: Veronika Kookmaa samovarimuuseum ja Peipsi järve elu tuba. Meie programmis seekord kumbagi pole; teises olen käinud (ka tema kahes eelmises asupaigas: põlenud Kallaste linnavalituse majas ja Emajõe Suursoo keskuses, kust RMK ta välja ajas), esimesse tahaksin millalgi kindlasti minna.

Bussiaknast paistab, et maja taga, kus peale Peipsi järve elu toa ka valla i-punkt, on laululava ehitus endiselt pooleli; käisin seal mulle kevadel.

Eva räägib, et samovarimuuseum on kogunud raha Kükita vanausuliste palvela heaks, et saaks korda teha palvela teise korruse ning kellatorni, – ja kohe sellest palvelast mööda sõidamegi (foto on tehtud mais 2011). Eva ütleb, et see on ainus nõukogude ajal ehitatud vanausuliste palvela Eestis: valmis aastail 1948/49 teises maailmasõjas hävinud pühakoja asemel. Ehitis on tegelikult puidust, aga 1990. aastail laoti talle silikaattellistest ümbris.

Sõidame mööda veel kahest mainimisväärsest kohast; neist panen siia eelmise aasta kevadel tehtud fotod. Tiheda külas seisab kuulsa ikoonikunstniku Pimen Sofronovi (1898, Tiheda, –1973, Melville, USA) kodumaja. Enne 1947. aastal USA-sse siirdumist töötas Sofronov mitmel pool Euroopas, seal hulgas Vatikanis.

Raja vanausuliste kalmistul (see on järve pool teed, õigeusukalmistu teisel pool maanteed) puhkab Sofronovi õpetaja, Raja ikoonikoolkonna rajaja Gavriil Frolov (1854–1930). Pärast surma sängitati paikkonna elus tohutu tähtsat rolli etendanud pühamees ta enda rajatud Raja vanausukiriku taha, 1950ndatel tuli Frolovi põrm toonaste võimude käsul ümber matta. Kalmule püstitati mõne aasta eest Läti Rēzekne vanausuliste koguduse kingitud must marmorrist: Frolov oli Rēzeknest pärit.

Külas endas viitab Kaja ka veel üht majutuskohta: 20. sajandi alguse punases tellismajas asuvat hostelit Jussin Maja (www.jussinmaja.com/).

Siis jõuame Raja palvela juurde. Gavriil Frolovi 20. sajandi kahel esimesel kümnendil rajatud uhkest pühakojast jäi pärast 1944. aasta tulekahju alles vaid kellatorn, mis 1990 taastati. Kummalisel kombel on nüüdisaegne copy-paste-meetod trükisest trükisesse paljundanud valeteavet, et torn olevat 50 meetrit kõrge; tegelikult on ehk kümmekond…

Hävingust saadik on palvelana kasutusel töö- ja elutubadega majas asuv endine talvekirik. Seegi maja sai paarkümmend aastat tagasi oma esialgse, 20. sajandi algusest pärit välimuse.

Vastu võtab meid nagu ikka sõbralik ja heatahtlik Ossip Jotkin (foto aastast 2007); täna on talle seltsiks hoopis noorem mees Aleksandr. Otse seda välja ei öelda, aga küllap on Aleksandr Ossipi järeltulija nastavniku või batjuška rollis.

See väikese Raja palvela sisevaade on pildistatud mullu suvel. Suur jagu ikoone suudeti sõjaaegsest tulekahjust päästa, sestap on Raja palvelas hulk Frolovi kirjutatud ikoone, aga ka mitu palju vanemat, ülihinnalist pühapilti.

Vanausureiside esimestel aastatel jäin sageli kimpu reisiliste tavapärimisega, mis linnulaadsed olendid on maalitud ikonostaasi kohale lakke. Oli tükk uurimist, et üles leida: Serafim Šestikrõlõj on eesti keeles seerav, kõrgeima sfääri ingel. Ühe paari tiibadega seerav lendab, teisega varjab jalgu ning kolmandaga katab silmi.

Käime ka Gavriil Frolovi toas, kus olevat kõik nii, nagu pärast ikoonikirjutaja surma jäi. Aga kunstlilli on minu arvates rohkem kui iialgi varem.

Kaugeltki kõiki pühakoja uudistajaid ei lase Ossip küllap kõige hinnalisemate aarete juurde. Kitsukeses raamatukogus on samuti õnnelikult tulekahjust pääsenud väga vanu köiteid.

Jätkame sõitu Mustvee poole Margiti jutu saatel. Ta laseb bussis ringi käia omamaalitud ikoonil ja selgitab, kuidas pühapilte maalitakse; seejärel annab ülevaate Mustveest.

Wikimediast sean siia jälle nii linna vapi …

… kui ka lipu. Kummagi sümboolika on taas selline, et seletusi ilmselt ei vaja. Mustvee nime kohta olen kuulnud paari selgitust. Tõepärasem tundub kinnitus, et nimi on pärit Mustvee jõelt: selles voolav rabavesi on tõmmu tõesti.

Mustveegi elanikkond aina kahaneb, erinevus 19. sajandi ja 20. sajandi algusega võrreldes on lausa üle kahe korra; rahvaloenduse andmeil elab linnas 1358 inimest. Ka siin on probleeme töökohtadega. Ent naaberlinna Kallastega võrreldes on Mustvee mulle alati jätnud hoopis elusama mulje: siin on rohkem kenasid maju ja hoolitsetud aedu ning tundub, et midagi aina toimub. Linn on teadagi tuntud ka kui „Eesti kirikute pealinn“: napile elanikkonnale vaatamata koguni viie tegutseva pühakojaga.

Meie uudistame täna neist üht: Mustvee Halastuse ja Püha Kolmainsuse ainuusu kirikut (foto eelmise aasta maist). Olen selle kiriku juures paljudele rühmadele juttu puhunud, aga varem vaid korra õnneliku juhuse toel sinna sisse saanud. Seepärast ootan tänast käiku üle keskmise suure huviga: kogu selle koguduse lugu on mulle olnud paras küsimärk.

Veidi peame küll ootama, aga siis on vajalik mees kohal ja laseb meid pühakotta sisse. Ikonostaas üllatab mind: mälus on pilt hoopis tagasihoidlikumast pühapildiseinast.

Kodus saan kontrollida: tänu ühele toonasele reisilisele, kelle nime ma kahjuks ei tea, on mul paar võrdluspilti. Muutused on tõesti suured, aga meie teejuht kinnitab, et töö ikonostaasi juures jätkub. Uued ikoonid on maalinud kohalik kunstnik Svetlana Suvorova; ka ikonostaasi kaunistavad puitornamendid on valminud mustveelaste käte all.

1877. aastal ehitatud pühakoda on keerulise saatusega. Ainuusu kogudus tegutses seal 1957. aastani, pärast seda sai hoonest jahu- ja mööbliladu ning pühapildid ja muu sisutus viidi Mustvee Apostel Nikolai õigeusukirikusse, kus need on tänaseni. 1980. aastal anti kirik baptistide Mustvee Betaania koguduse käsutusse, 2004. aastal tagastati ainuusulistele.

Ainuusu kirik tekkis 1800. aastal; tegemist on lühidalt öeldes Nikoni reformi eelsete tavade kohaselt, aga Moskva patriarhaadi õnnitusel tegutseva õigeusukirikuga. Sel moel sai õigeusukirik mingigi osa preestriga vanausulistest ehk popoovetsitest oma kontrolli alla.

Mustvee kogudus on midagi hoopis iselaadset: ta pole ei Eesti apostelliku õigeusukiriku (EAÕK) ega ka Moskva patriarhaadi õigeusukiriku (MPÕK) kanoonilises alluvuses. Meile lahkesti seletusi jagav härra selgitab: kogudus pole kiriku omanik, vaid rendib seda EAÕK-lt. Kohalik õigeusukirik kinnitavat, et annaks varad ainuusulistele tagasi, kui need tuleksid MPÕK alluvusse, EAÕK ähvardavat aga sel juhul pühakoda enam mitte rendile anda. Ainus vanast ajast kirikusse alles jäänud asi olevat see lühter.

Üks natuke jahmuma panev hetk veel. Osutan kolleegidele ikonostaasis paiknevat väravat, „kuninglikku ust“ ehk „ust paradiisi“, mida preestritute vanausuliste pühakodades ei ole. Selle peale läheb meie teejuht, lööb ukse valla ning seerib pärast edasi-tagasi altariruumi ja kirikusaali vahel...

Preester käivat kirikus teenistusi pidamas Valgast!

Kolleegide tähelepanu köidab parempoolse seina ääres seisev suur rist, eriti Lunastaja all olev pealuu, mis minu teada peaks sümboliseerima inimest või õigemini inimkonda, seda, kelle eest Lunastaja on kannatanud. Oh, kui kehval järjel on mu religioosne haritus!

Sama motiiv on ka sissepääsust vasakul seinal rippuval krutsifiksil, ...

... mis toob järjekordselt meelde, et pole leidnud kedagi, kes seletaks mulle pealuu kõrvale kirjutatud tähtede tähendust.

See on viimane pühakoda, millest selle koolituse vältel läbi astuma.

Küll käime Mustvees ka ihutoidu kojas. Lõunasöögipaik restoran-baar „Ankur“ on mulle varasemast tuttav, täiesti söödava toiduga koht.

Veel ainult üks sihtkoht meil käimata ongi. Sõidame Mustveest Jõhvi-Tartu maanteele, liigume paarteist kilomeetrit Tartu poole ja pöörame vasakule Kääpale. Oleme jõudnud Saare valda, mille vapp viitab üsna üheselt siinsetele uhketele metsadele ja Kääpa jõkke uppunud Kalevipoja mõõgale.

Just Kalevipoeg, täpsemalt Kääpa külas endises Saare koolimajas 2002. aastal avatud Kalevipoja muuseum on meiegi tuleku põhjus. Mis siin on ja mis siin toimub, saab uurida muuseumi põhjalikult veebilehelt www.kalevipojakoda.ee/

Seame ennast istuma saali, Ilmar Kruusamäe 1988. aastal valminud taiese „Aga ükskord...“ ette. Maal tekitab igasuguseid seoseid ja mõtteid ...

... ja meile muuseumit tutvustav juhataja Ulvi Tammgi ei jäta muheledes mainimata, et pildilt võib leida mõnegi naisinimese kehakurvi.

Aga põhijutt on siiski sellest, kuidas muuseum loodi, kes siin käivad ja mida näha saab. Käijaid olevat aina rohkem, umbes 4000 aastas. Ja uuemal ajal on koha üles leidnud ka idanaabrid, kellel hakkavat välja kujunema turismikolmnurk Äksi jääaja keskus – Kalevipoja muuseum – teaduskeskus Ahhaa Tartus.

Muuseumi tosinast toast on otseselt Kalevipoja tube vaid kolm.

Ülejäänud üheksa hulgas on ka näiteks selline – punane tuba. Peale selle koduloo-, hariduselu-, EW–EV- ja käsitöötuba ning õppevahendite ja õppetehnika toad, samuti „Kong“: näide sellest, kuidas nõukogude võim kasutas vägivalda Saare valla inimeste kallal.

Muuseumihoone ees on muinasaed eepose 17 tegelase puuskulptuuriga.

Kalevipoja tubadest paar teaberohket näidet: Kalevipoja-muistenditega seotud kohad Eestis ...

... ja Jõgevamaal.

Minu lemmik on aga juba esimesest käigust hoopis see eksponaat, kokkuvõte füüsikatudengi teadusrehkendustest.

Meie koolituse lõpetab tõeline maiuspala. Esialgse kava kohaselt pidanuksime looduskoolituse tarvis lausa metsa minema, aga kuna sula on astumisaluse väga ebakindlaks muutnud, kuulame metsamehest ja jahindusjäägrist looduskoolitajat Vahur Seppa siinsamas saalis, Kalevipoja ja tema hobuse pilgu all. Vahur laotab suurest mustast kilekotist meie ette vägeva valiku loomanahku ja rõõmustab meid terve tunni lustlike, aga samas ülimalt õpetlike lugudega loodusest ja loomadest.

Kell 17 läheme koduteele ja seltskond hakkab tasapisi väiksemaks pudenema. Aga enne jagab Kaja kätte kenas kujunduses tunnistused. Meie omakorda plaksutame Kajale ja Ingale ning kannatlikule bussijuhile Peetrile.

Pole kahe päeva jooksul mahti saanud tähele panna, kui palju on sula jõudnud lund vähemaks närida. Eile hommikul veel üleni valged põllud on muutunud õige mustalaiguliseks. Ja linnas, kodutänaval, on mul ka võimalus võrdlusfoto klõpsata (vt. selle postituse teist pilti!).