Pilte mai- ja – parem hilja kui mitte kunagi! – aprilliilmast

Kui aasta kolmest esimesest kuust suutsin kokkuvõtva ilma(pildi)loo järgmise kuu alguses üles riputada, siis aprilliga jäin jänni: sõitsin üsna mai alguses pikemalt kui nädalaks Eestist ära, enne seda oli aga vaja hulk tööasju kibekiirelt korda saada. Püüan nüüd siis korraga kahe kuu kohta üht-teist välja otsida. Aprillis olin üsna usin pildistaja. Maist on palju reisipilte, mis pole selle postituse teema; koduseid võtteid on seevastu esmajoones tervisehädade tõttu hoopis napimalt.

1. aprill: jälle sajab ja tuiskab (märga lund). Emajões on vett 76 cm üle mõõtejaama nulli ja jõgi endiselt täis saialembparte.

EMHI kuualguse lumekaart.

2. aprill: värske lumekiht ja päike: Öösel mõni kraad külma, päeval mõni sooja.

3. aprill: küllap on kodutänava temperatuuri-

tabloo andur natuke ebasobivas kohas, sest +15 kraadi õhusoe küll olla ei saa. Aga päikesepoolne tänavakülg on peaaegu lumevaba.

5. aprill: vinge tuulega niiske ilm. Lõunast algab lörtsisadu, õhtul läheb tuisuks.

6. aprill: hommikul on mitu külmakraadi, selge taevas ja priske lumekiht.

Lilled on jäänud lume alla ...

... ja söögimajast otsivad abi isegi hakid.

Selle hommiku EMHI lumekaart on kuu kõige suuremate arvudega. 

Pärast kütab päike ilma soojaks ja kui keskpäeval botaanikaaias ringi vaatan, on krookused lumest rõõmsalt välja sulanud.

Päris rahvarohke on osalus järjekordsel LiLiLa-l, keskkonnahari-

duskeskuse ja botaanikaaia linnalinnu-

laupäevakul. Valmib hulk linnukodusid, ...

... saab mängida kevadpühade aega sobivaid mänge ...

... ja püüda juhendaja abil linnulaulu selgemaks õppida. Aire Orula (vasakul) kommenteerib küll, et polegi sellistes oludes enne laulutundi andnud. Ja paraku pole ka laulvaid linnuliike just kuigi ohtralt.

Ööl vastu 7. aprilli jõuab temperatuur mitmel pool langeda paarteist pügalat alla nullkriipsu. Päeval siiski sulatab jälle väheke.

8. aprilli hommikul pilvitab veidi, pärast läheb ilm päris selgeks.

Saan sel päeval korraks linnast välja: käin koos Tartumaa keskkonna-

hariduse ümarlaua rahvaga tutvust tegemas Vapramäel äsja valmis saanud loodusmajaga.

Üks maja perenaistest Gea Järvela (paremal) räägib parajasti, mida saab teha maja teisel korrusel.

Vapramäelt tuleme ühiselt Tartu keskkonnahariduskeskusesse, kus a) tähistatakse keskuse 11. sünnipäeva – viimast ses vanas politseimajas, sest suvel valmib Lille mäel uus, “päris” loodusmaja – ning b) avatakse National Geographicu allveefotograafi Brian Skerry näitus “Ookeani hing”. Fotole jäävad keskuse juhataja Janika Ruusmaa ja ornitoloogiaühingu loodusharidusmees Riho Kinks.

9. aprill: järjekordne kena kevadpäev üpris karge hommiku ja õhtuga. Mõnel pool võib juba hakata teid põhjalikult üle pühkima, ...

... teisal on lund veel küll ja küll.

11. aprill: päev päevalt läheb tasapisi soojemaks. Must mütsakas sel kiiruga vastu valget klõpsatud pildil on kuldnokk.

12. aprilli hommik on esimene, kus varases ilmateates on ainult plusskraadid. Tõsi: mõnel järgmisel varahommikul on siin-seal ka põgusaid miinuseid.

 

Aga sulal on tööd veel küllaga. Näiteks selleks, et autod koduses Annelinnas roobasteel ukerdamisest pääseksid ...

... või et kesklinna peamisel jalakäigutänaval saaks kord kokku pühkida lumevallist väljasulava jubeduse. Põhisoas sellest on talvist libedust tõrjuda aidanud garniidisõelmed, aga uskumatult palju tuleb päevavalgele ka konisid ja igasugust muud sodi.

Botaanikaaias tundub esmapilgul valitsevat veel vaikelu, ...

... aga ühelt nõlvalt leian õitsevad Transilvaania sinililled.

Õhtul algav vihm aitab sulale jõuliselt kaasa ...

... ja see peegeldub väga selgelt EMHI lumekaartidel: selline on see 12. aprilli ...

... ja selline 13. aprilli hommikul.

13.–14. aprillil olen Peispsimaal. Sellest käigust on tehtud pikk postitus http://toomasjuriado.blogspot.com/2013_05_01_archive.htm, nii et markeerin siinkohal neid päevi vaid ühe pildiga. Nimelt selgus paar päeva hiljem, et see jäigi viimaseks nädalavahetuseks, mil veel igasuguste riistadega Peipsi jääle võis sõita.

15. aprillil on vaade koduaknast üsna lumevaba (aga paraku piinlikult rämpsurohke).

Raeplatsile on ilmunud välikohvikud.

Toomemäe nõlvadel ja lael on lund siiski veel üsna rohkesti.

16. aprill: rõõmus üleaiavaade tööteel.

Kassitoome orgu on tekkinud igakevadine tiik. Teleris näidatakse, kuidas noorhärrad sinna lumelaudadega sisse sumatamas käivad.

Ka teistsugust veesporti. Pildi suuremas variandis peaks jetidest paremal olema näha kaks täpikest, lainevirve ümber. Need on laugud, nii suurte ja nii kiirete veeloomade möödakihutusest ilmselgelt heitunud.

17. aprilli hommikul on küll hall maas, aga sula kestab vääramatu hoogu. Kodutänavas on veel vaid üksikuid lumelaike ja -kuhjakesi.

Kaks linnalinnuhetke. Huvitav, mida nad sealt küll leidsid?

Varblaste lärmakas ühisliivavann.

Vesi on Emajões kiiresti tõusnud, 18. aprilliks 201 cm üle kokkuleppelise nulli.

EMHI selle kevade kaks viimast lumekaarti: 18. aprilli ...

... ja 19. aprilli hommikul.

Vaguraid lambaid pilvekarjamaalt.

Haljasaladel on alanud sillade kevadine sinisilmne õierünne.

Talve viimane kants.

Vesi on jälle kõrgemale rühkinud, nüüd 219 cm-ni.

Küüni tänava ”Imeline muutumine” (võrdle nädalataguse fotoga!).

20. aprillil võtame tütre autol ja minul palvel ette retke Jõgevamaale Kassinurme mägedesse. Kuna mul on vaja sinna peagi reisirühmi viia, siis arvan, et ühest põgusast mõne aasta tagusest käigust on natuke vähe, et teisi juhatada. Ilm paraku pole suurem asi, aga käik saab käidud.

Kalevipoja silmapesu-

kausiks kutsutavas sulglohus ehk söllis on vesi veel jääkaane all.

Kümmekond aastat ehitatud ”muinaslinnuse” juurde on vahepeal ühtteist juurde tulnud, aga tundub, et teha on ikka ka veel.

 

Meie autojuht on linnuse vallutanud.

Pilte loodus-

viktoriiniks: kes on siin tegutsenud?

Ja kes siin puud lammutanud?

Võtame suuna Kasemäe vaate poole. Metsateedel on lund veel küllalt, kohati poolde säärde.

Vaade Laiuse voorele on vihmale vaatamata täitsa hea. 

Seenemaailmast 1.

Seenemaailmast 2.

Vaatame üle ka Patjala vaate Aruküla ja Nava voorele. Pole viga sellelgi, aga foto tuleb siiski lahjakene ja siia ma teda ei pista. Lõpuks tuleme veel läbi hiiekoha.

Kassinurmes on täna rahvarohke: larpijatel on käes jüriöö larp.

Bussid toovad madistajaid aina juurde; õhtul öeldakse teleris, et osalejaid olnud lausa kolmsada.

Paar uhkemas varustuses sõdalast palun ka pildile.

21. aprillil on jälle päikseline; tegelikult läks ilusaks juba eelmise päeva lõunast, nii et sain ühe mult tellitud linnaekskursiooni teha üsna mõnusates oludes, ainult tuul võinuks natuke nõrgem olla.

Märkan üsna kodu lähedal üht vanaldast pesakasti, mida varem pole tähele pannud. Pildile jääb küll ainult kolm kuldnokka, aga tegelikult paistab kodule pretendeerivat lausa kolm paari. Kusjuures vähemalt selle aja, mis mina neid eemalt jälgin, käitutakse väga vaoshoitult.

Kalamehed ja kiibitsejad.

Anne kanalil on rabe jääkate veel peal.

22. aprill: ilmasammas näitab Emajõe tasemeks 246 cm ning Dorpati ja Sadamateatri juures hakkab vesi jõudma kõnniteele.

23. aprill on jahe ja vihmane. Jõgi on veel 6 cm tõusnud (252 cm) ja Dorpati kaldapealne on vee all.

Enam ei saa kuiva jalaga läbi ka Vabadussilla alt.

24. aprill: pargid hakkavad tasapisi haljendama.

25. aprill: Tartu sümbolpurskkaev on tööle pandud – ning pritsib tähelepanematud möödakäijad kõva tuule tõttu märjaks.

26. aprill: muru esimene rohetus näitab väga täpselt kätte, kus kulgevad soojatorud. Tahes-tahtmata pean jälle mõtlema, et kui tõhus ikkagi saab olla majade soojustamine, kui kaugküttetorud sugugi sooja ei hoia.

27. aprilli 261 cm ongi suurim arv, mida ma sel kevadel ilmasambal ise näen.

Väidetavasti oli rekord olnud siiski 262 cm.

Põikan läbi botaanikaaia ja pildistan ka suurt sinilillelaiku, ehkki tean juba ette, et minu ixus ei suuda õiget sinist edasi anda, ...

... alpikanni roosat aga küll.

Edasi käin sama põgusalt läbi ka järjekordsetelt Supilinna päevadelt. Liikuvas lodjakoja askeldava seltskonna riietus näitab kätte, et ilm on üpris jahe. Oli seda ka eile ja üleeile. Ja vihmgi pole olnud just haruldane külaline.

Supilinna päevade üks seekordseid uudsusi on külakiik.

 

Suhteliselt jahedad on ka viimased aprillipäevad. Kui 30. aprillil kodutänavalt luha poole kiikan, tundub siiski midagi ka veidi rohetavat.

Jõgi on jõudnud paar-kolm sentimeetrit maksimumtasemest kaotada.

EMHI rehkendused kinnitavad, et aprill oli paljuaastasest keskmisest kraadi jao jahedam: 2,9° vs. 3,9°. Sademed jäid vaid kriipsuke alla keskmise: 33 vs. 34 mm. Õhusoe varieerus vahemikus –15,8° (9. aprill, Virtsu) kuni 16,6° (19. aprill, Võru). Kõige rohkem sadas ööpäevas 10 mm (5. aprill, Võru). Päike paistis Eesti keskmiselt 207 tundi (paljuaastane keskmine 179 tundi).

1. mai on kena ja päikesepaisteline, aga üsna jahe ja tuulisevõitu.

2.mail hakkab silma mõni põgusalt pakatama tikkuv pung. See on viimane päev, mil varahommikuses ilmateates räägitakse väikestest miinuskraadidest.

3. mail lendan Tallinnast üle Riia Tbilississe, naasen Gruusiast/Georgiast 11. mai õhtupoolikul. Loodetavasti suudan kunagi kirja panna selle reisi päeviku, nii et markeerigu siin neid päevi ainult see üks foto, millel Tbilissi vanalinn ja mõned modernsed rajatised.

Selle aja ilmast tean tänu lahke kirjapanija abile nii palju, et tasapisi läks soojemaks, 9. mail oli mõnes koha juba lausa 25–28 soojakraadi. Aegajalt sadas vihma, oli ka äikest.

12. mai on pilvine ja mitte väga soe. Seda, et puud on lehes – põhjapool vähem, Tartus rohkem –, märkasin juba eile lennujaamast koju sõites. Pärastlõunal tehtud väikese jalutuskäigu aegu avastan mõndagi juurde. Esiteks: jälle on õisi täis kodutänava (vilja)puud, mis sügiseks vilju ei kasvata.

Kõigil puudel siiski veel kuigi suuri lehti pole, näiteks punasel tammel.

Vägevas õitsemishoos on võililled, ...

... tasapisi avanevad pirnipuu õied ja ...

... – üllatus-üllatus! – just täna on õide puhkenud ka kodutänava toomingad.

Tavalisest rohkem õisi on ka müügilettidel: on emadepäev.

13. mai hommikul on öise vägeva äikesevihma järel rohelus eriti särav ja värske.

Vihma enam ei saja, aga ettevaatlik lasteaedakõndija on valmis halvimaks.

Järgneb mitu ilusa ilmaga päeva. Õhk läheb aina soojemaks, nädala lõpuks ehk juba liiga soojaks. 16. mail on täies õies mu ”iga-aastane modell”, kodutänava hobukastan, ...

... juba hakkavad õitega uhkeldama ka tema naabrid: õunapuu ...

 

... ja koguni sirel.

17. mai keskpäevaks on Tasku keskuses turundus- ja kommunikatsioonijuht Kristel Tannik kutsunud mind giidiks Plasku (mina olen ikka arvanud, et seda hoonet kutsutakse Pläskuks!) vaateplatvormi avamisele. Lähen varem kohale ja teen mõne foto. Arvan, et viimati olin siin üleval kümme aastat tagasi.

Tore, et võre servale on paigaldatud suured fotod vanast Tartust, valiku tegija ja tekstide autor ajaloolane Andres-Teet Merisalu.

Avamisele koguneb lõpuks selline rahvamass, et giidimisest ei tule eriti midagi välja. Mõne minuti siiski miskit kogelen.

Vesi on Emajões taandunud 193 cm-ni üle kokkuleppelise nulli.

18. mai ilm on minu jaoks liig: Tartus tõuseb temperatuur 27–28 kraadini. Pärastlõunal lõpeb haudumine vägeva äikesevihmaga. Paar päeva hiljem tuleb EMHI pressiteade: nädalavahetus 17.–19. mai oli paljudes kohtades tähelepanuväärselt sajune.

Üsna palav on ka 19. mai – ning seegi ei jää ilma võimsa äikese ja hääleka vihmaladinata. Sel päeval saab teoks vähemalt paar aastat tuurinud plaan: olen giid Alatskivi lossi töötajate Peipsimaa-reisil. Lossi perenaine Külli Must (vasakult esimene) tahab, et giidineiud, administraatorid ja teised ei jääks hätta, kui turist küsib neilt midagi ka lähikonna vaatamisväärsuste kohta. Tööolud on üsna keerulised: alles hommikul selgub, et meid sõidutavas väikebussis pole mikrofoni. Kuidagi saan ehk hakkama, aga ise sugugi rahule ei jää.

Midagi päris uut on reisil ka mulle: kuna reisiseltskond tuleb mulle Annelinna järele, siis laseb Külli teekonna alguses teha pisikese kõrvalpõike, et näidata Alatskivi omanike von Nolckenite matusepaika Luunjas. Kui arvestada, et nõukogude ajal oli siin lausa prügimägi, on praegune pilt üsna rahuldav.

Ainult paar korda olen käinud ka noorte Tallinna naisfotograafide asutatud AmbulARTooriumis Kasepää külas Peipsiääre vallas. Vastu võtab meid ikka mõnusat juttu puhuv tähtfotograaf Annika Haas.

Ja veel üks esmaelamus: sõit Avinurme kitsarööpmelisel raudteel.

Muud kohad, mille üle vaatame, on minul enamasti kümneid ja kümneid kordi käidud.

Järgmisel nädalal, 20.–26. mail on palav veel esmaspäeval, siis läheb mõneti jahedamaks. Vihma sajab eri paigus üsna erinevalt, Tartus vist kolmel päeval. Ilmajaam pakub ka äikesevõimalusi, aga mina taevaelektrit sel nädalal ei koge. Hommikuti on udu ja uduvinet, eriti muidugi rannikul, sest meri pole veel küllalt üles soojenenud.

20. mail on täisõies ka viirpuud.

Õhtul püüan pildistada värvilist loojangut.

22. mai: öine vihm on maha peksnud hulganisti hobukastani- ...

... ja -tammeõisi.

23. mai: ei saa ma sirelitest ilma neid pildistamata mööda minna.

Õhtul sõidan Tallinna: homme ja ülehomme teen kaks esimest selle aasta Vooremaa-reisi. Oleksin pidanud tegema ka 18. mail, aga kuna suutsin Gruusiast tulles ilmselt mingi viiruse kinni püüda, olen terve ülejäänud kuu hädas kurguga ja palun bürool leida endale asendaja. Õnneks läheb see ka korda.

Kui 24. mai hommikul 7.30 Lastekodu tänavalt Teatriväljaku poole kõnnin, näen ära ka väidetavasti igahommikuse Tallinna udu.

Reis tuleb üsna raske. Omajagu probleeme valmistab ikka korrast ära hääleaparaat. Teiseks selgub esimeses peatuskohas Kassinurmes, et ligi kolmandik 46 reisijast on vene rahvusest. Nad käivat küll kõik eesti keele kursustel – ja vist esmajoones seetõttu nad sellel sõidul ongi –, aga osutuvad siiski paraku mitte ainult umbkeelseks, vaid ka üsna pretensioonikaks. Ma pole selleks kahjuks vähimalgi määral valmis, muidu oleksin mõned terminid üle vaadanud. Näiteks ei teadnud ma siiani isegi seda, kuidas on vene keeles “voor”.

Ilm läheb päeva jooksul ilusaks, aga kui Kassinurmes suure osa rändureist entusiastlikult Kasemäe vaadet imetlema meelitan – retkeke on üsna sääserohke ... –, siis selgub, et meie ja Laiuse voore vahel on udu või madal pilv.

Äksi jääaja keskuses saame giidiks õnneks Hannes Jäära. Oleme ammused tuttavad, aga ma ei teadnud, et ta on sellesse ametisse asunud. Minu rõõmuks valdab ta suurepäraselt vene keelt ja Eestimaa rahvaste teineteisemõistmine saab hoopis paremaks.

Teine suurepärane koostööpartner sel raskel sõidul on SEBE bussijuht Gennadi: vastutulelik ja mõistev ning suurepäraste juhioskustega. Ja sedavõrd huviline, et võtab koos vähem kui poolte reisilistega vaevaks Raigastevere tornigi ronida. Seal see pilt saab klõpsatud.

Ja kolmas positiivne mälestus jääb Luua arboreetumi noorest projektijuhist Ivari Kandimaast. Minu jaoks on see osa reisist jälle väike ehmatus: büroo polnud mind piisavalt informeerinud, et siin polegi muud plaanis, kui ainult taimeostud, kui keegi seda soovib. Aga Ivari jagab selgitusi sellele vaatamata, et meile ekskursiooni pole tellitud.

Veel käime Äksi kirikus ning vaatame põgusalt ja väljast Kukulinna ja Luua mõisa. Sõidan seltskonnaga kaasa kuni Aegviiduni, kuhu jään öömajale. Õhtul päevale tagasi mõeldes saan aru, et üle ”rahuldava” ei saa ma oma päevatööle panna, küllap mingil määral seetõttu, et polnud saanud küllaldaselt eelteavet.

Teise Vooremaa-reisi päevaks, 25. maiks, ennustab ilmajaam üsna santi ilma. Hommikul tõusen juba kell 5, et jõuda 6.13 väljuvale elektrirongile. See on liiga palavaks köetud.

7.09 olen Tallinnas ja mulle tuleb meelde, et eile õhtul avati Tornide väljakul järjekordne lillefestival. Jõuan selle servast põgusalt läbi põigata. Fotole jäänud aed peaks olema Saaremaa aiakunstnike töö.

Vooremaale sõitjaid on täna veelgi rohkem: 54, ilmselgelt liiga palju ühe reisijuhi jaoks. Ja taas on rohkesti vene rahvusest inimesi. Aga kuna tegemist on meedikutega, siis oskavad nad esiteks ka eesti keelt ning teiseks on korrektsed ja viisakad. Nii et rahvus- ja keeleprobleemiga täna õnneks tegeleda ei tule.

Kassinurmes ei saja, aga on sadanud ja teed on üsna porised. Pilvisele taevale vaatamata näeme täna Kasemäelt kenasti ära ka Laiuse voore. Ise kõnnin ka Patjala vaatele (fotol) – ja saan üsna poriseks. ixus’ega tehtud pilt just kuigi uhke pole, aga kaks kühmu, paremal Aruküla ja vasakul Nava voor on näha küll.

Jääaja keskuses on meile õnneks tellitud kaks giidi. Kohati on majas täna täielik hullumaja: valla soov teha keskusest rahamasin ja võtta vastu kõik soovijad on liig mis liig. Ja mul on giididest tõeliselt kahju, sest sellises möllus kvaliteetset tööd teha on ülimalt keeruline. Aga Jaak ja Kaupo saavad kenasti hakkama.

Meie Äksis oleku ajal sajab. Ja sajab ka Raigastveres. Ometi on torni ronijaid ehk rohkemgi kui eile – ja kes ronivad, jäävad rahule. Muu hulgas saab ülevalt imetleda tänase bussijuhi Vladimiri filigraanset tööd, kes suudab hiigelpika bussi kitsal teel kenasti paigale manööverdada.

Luua arboreetumis otsin üles eile plaanilt silma jäänud paviljoni.

Veel jääb pildile aasta puu lodjapuu kultuurvorm, mis tuntud lumepalli nime all. Esialgu veel õige roheliste õitega; hiljem minevat need täiesti valgeks. Ivari Kandimaa meeldib reisilistele niigi, aga teenib suure lisaplusspunkti sellega, et leides meie lahkumise järel kellegi unustatud fotoka, helistab mulle ja jookseb peatunud bussile järele.

Taas peatume Luua mõisa juures ning ka Palamusel, aga jõuame juba 17.30 Jõevale, nii et meeldiva üllatusena jõuan 17.45 väljuvale Tartu bussile. Oli raske päev küll, aga täna jään endaga ja oma tööga hoopis rohkem rahule kui eile.

Kuu lõpp on ikka soe, kohati tuulisevõitu – puhub aina idakaarest – ja aegajalt tuleb hoovihma. Räägitakse ka äikeseohust, aga vähemalt minu kõrvad kõminat ei kuule ja välgusähvatusi ei näe. 27. mai hommikuks olen pannud kella kogemata juba viieks helisema ja näen seetõttu, et Tartuski on udu.

28. mai: võilillepõld annab esimest saaki.

Veel üks vältimatu sirelipilt.

Õiteiluaeg hakkab lõpule jõudma. 30. mail kujundab mu ”modell” juba esimesi rohelisi okaskerakesi ...

... ja valge sirel pole sugugi enam fotogeeniline.

 

Emajõe-äärne ilmasammas kinnitab, et vesi on taandunud 175 cm-le, on aga juba 18 kraadi soe.

Korraks astun läbi botaanikaaiast. Käes on mu lemmikute lauguõite aeg ja ...

... värvikirevusega hiilgab rododendroninurk.

See roosa viirpuu on mu kodutänava viimane kevadine õidepuhkeja. Ju on siis suvi käes.

Ilmateenistuse kuukokkuvõte kinnitab, et pikaajalisest keskmisest suurem oli nii maikuu õhutemperatuur (13,1° vs. 10,1°), sajuhulk (65 mm vs. 41 mm) kui ka päikesepaistetundide arv (291 vs. 274). Õhutemperatuuri maksimum oli 30,8° (18. mai, Võru), miinimum –3,2° (2. mai, Jõhvi). Suurim ööpäevane sajuhulk mõõdeti 18. mail Sõrves: 106 mm.