Comtouriga saab saartele, I

Olen mõnes varasemaski postituses kirjutanud, et ehkki avastasin reisibüroo Comtour enda jaoks alles üsna hiljuti, olen saanud ta suureks austajaks. Pärast kolme välisreisi tegin nüüd, 7.–9. juunil Comtouri ja tema väga erilise juhi Urve Joostiga ka ühe kodumaise sõidu, mis reisikalendris kirjas kui „Abruka ja Vilsandi – eriilmelise loodusega saared“. Ütlen kohe ära, et jäin seegi kord väga rahule.

Saare maakonna vapp (allikas: Wikimedia)

Kui Hiiumaal olen kolanud kümneid ja kümneid kordi ning üsna paljudes saare nurkades, siis Saaremaale või Saare maakonda olen sattunud hoopis vähem. Täpselt tean oma käike alates aastast 1994: selles reas on seekordne minek tosinas. Kusjuures üheksa neist kordadest jääb 1990ndatesse. Ja neist üheksast omakorda viis on olnud seotud filmitööga. 95. aasta mais ja juunis võtsime koos Enn Säde ja Arvo Viluga üles lõike filmile „Tuulealused“; näiteks osales Vahasel filmitud episoodis ka Albert Uustulnd. Sama aasta juulis tegin intervjuusid Immar Puuni amatöörfilmile „Rohelise saare jutud“; teiste seas küsitlesin Abrukal Ülo Tuulikut. 96. aasta juulis oli jälle kord rõõm teha filmitööd Enn Säde ja Arvo Viluga, seekord valmis kahe käigu tulemusena üks viimaseid „Eesti kroonika“ sarja ringvaateid. Kui „Tuulealused“ on mul olemas nii DVD-l kui VHS-l ning „Rohelise saare jutud“ VHS-l, siis seda kroonikat üldse mitte. Aga tahaksin, et oleks, sest üks lõik sai tehtud väga noore Imre Sooäärega, kes joonistas Pädaste lagunenud mõisas lennukaid õhulossipilte, mida meie, kolm küünilisevõitu vanameest, kuigi tõsiselt ei suutnud võtta. Ja oma üllatuseks leian toonastest märkmetest, et olen siis Kuressaare teatrimaja ees küsitlenud Lea Kuldseppa, kes meile tänavusel reisil lausa kaks korda juttu vestis.

Selle aastatuhande Saaremaa-reisidest oli üleeelmine 2001. aasta veebruaris (seoses looduskaitsjate protestidega Saaremaa süvasadama vastu) ning eelmine 2005. aasta juulis Loodusajakirja Vilsandi- ja Viidumäe-sõidul. Nii et ega mu kehva pildimälu arvestades eriti midagi vaimusilmas ole – ja seda suurem on huvi minna.

7.20 väljuvasse bussi astub meid Tallinnas 19, teelt korjame veel kolm lisaks, nii et koos Urve ja bussijuht Maiduga on meid kaks tosinat. Selle arvu kirjutavad ette meid väiksematele saartele viivate laevukeste kandevõimed.

Teel tuleb väheke passida paari remonditava lõigu valgusfooride taga, aga juba 9.20 ehk ligi tund enne vajalikku aega oleme Virtsus.

Pole Virtsus ammu olnud ja seetõttu üllatab mind veidi tuugenite rohkus; ühel ja teisel pool teed ja üle lahesopi on neid kokku üle kahekümne.

Kui lähen kaugema tuulikuterea jaoks paremat pildistuskohta otsima, pääseb mu kiilakas napilt randtiiru punase nokanaaskli löögist: olen südi linnu pesale liiga lähedale tükkinud.

Tegelikult on ka päris „ametlikul“ rajal praegu natuke ohtlik kõndida, sest üks tiir on oma pesa seadnud ikka väga käidavasse kohta. Küllap kulub tal nüüd rohkem aega kaitselennu-

sööstudele, kui saab mune haududa.

Aga 10.10 oleme bussiga laeva kõhus ...

... ja mõne minuti pärast hakkavad tuulikud ja Virtsu tempokalt kaugenema.

 

Teekond on teadagi lüheldane. Paremal Kessu- ehk Kesselaid, vasakul Viirelaid ja otse ees aina lähemale jõudev Kuivastu – ja 25 minutiga oleme taas kuival maal, esialgu siis umbes 200 ruutkilomeetri suurusel Muhumaale.

 Esimene sõit saarel pole kuigi pikk: buss pöörab Liiva külas Muhu Katariina kiriku juurde parklasse: et saaksime pühakoda vaadata ja kohvitada. Arvatakse, et kiriku on ehitanud 13. sajandi Ojamaa meistrid (esmamainimine 1267).

Range, eriliste kaunistusteta varagooti stiilis hoone on kolmeastmeline: koguduse ruum, siis palju kitsam ja madalam kooriruum ning lõpuks ainulaadne nelinurkne koorilõpmik.

17. sajandil sai kirik katuseharjale väikese puust torni ja kella. Mõlemaid tuli aja jooksul uuendada, viimane haritorn hävis koos katusega 1941. a. septembris sõjatules. Lääneseinal olev kirikukella varikatus on lisatud kiriku remondi käigus 1993. aastal.

Kiriku ühelöövilises pikihoones on kaks kõrget kuppelvõlvi, ...

... kooriosas aga ristvõlv. Kunagistest uhketest seinamaalingutest on reformatsiooniaegse krohvikihi eemaldamise ja ebaõnnestunud restaureerimise järel näha vaid üksikud kahvatud jäljed.

1629. a. valminud renessanss-stiilis kantsel on vanemaid Saaremaal ning selle autor on Balthasar Raschky (www.eelk.ee/muhu/).

Kirikuaias köidab pilku vana pahklik saarepuu, millel uhkeldavad kollased puuseened.

 

Pärast paarikümneminutilist peatust on jälle vaid mõni minut sõita, kui jõuame Väikse väina tammile. Üllatavalt vähe on seekord näha kühmnokk-luikesid. Urve laseb mul kaaslastele rääkida, miks ei sobi see valget lindu pidada puhta vee sümboliks.

 

Teisel pool tammi on juba Saaremaa pindalaga 2673 ruutkilomeetrit. Sõidul jääb mulje, et siin on ainult mets ja võsa, vaid õige natuke ka avatumat maad ja üksikud asulad. Aga kõiketeadev veeb kinnitab, et 1. jaanuaril 2012 elas saare maakonnas 32 672 inimest.

Keskpäeval tuhiseme piki Kuressaare peauulitsat Tallinna tänavat ja siis Lossi tänavat Kitzbergi tänava parklasse, nähtavasti ainsasse, kus bussid kesklinnas parkida saavad. 12.05 on buss paigas ja meil 45 minutit aega ringi vaadata Saaremaa pealinnas, kus rahvastikuregistri andmetel elas 1. jaanuaril 2012 14 588 inimest.

Kuressaarel on teadagi käsil asutamise juubeli aasta. Seda rehkendatakse 1563. aastast, mil hertsog Magnus andis Saare-Lääne piiskopina Kuressaarele Riia õiguse, mis muutis selleks ajaks oma poolteist sajandit eksisteerinud aleviku linnaks.

On siis linn juubeliks ka kaunimaks vuntsitud? Võtan endale selgelt üle jõu käiva ülesande: tahan jõuda Siioni kirikuni, mis jäi mulle sõidul bussiaknast oma erilise arhitektuuriga silma. Klõpsan sinnateel muidugi pilte, millest mõne valin ka siia.

Kohe parkla vastas on hotelli Arensburg 300-aastase peakorpuse kõrvale ehitatud moodne lisa. See sai muide 2007. aasta „Üllataja arhitektuuripreemia“. Mina muigan väheke hotelli saksiku nime üle: Arensburg Boutique Hotel & Spa. Samasugust saksikust ja otsesõnust müügisoovi kohtan terve lühiteekonna jooksul. Aga eks see ole meil Eestis peaaegu kõikjal nii.

Mõni neist pealetükkivustest on päris vaimukas, värvikusest rääkimata.

See kellatorniga majake Kauba ja Lasteaia tänava nurgal on ammustest käikudest millegipärast väga selgelt meeles.

Maavalitsuse hoones, mäletan, tegime 1996. aasta kroonikale intervjuu igikestval püsiühenduse teemal. Kui ma selle ehitise kohta esimese hooga täiendteavet ei leia, ...

 

... siis üle väljaku asuva Vaekoja kohta küll: Ehituse valmimise aeg – aasta 1663 – on raiutud barokstiilis hoone voluutidega kaunistatud astmestikviilu harjakivisse. Viilutipul asuv sepistatud tuulelipp on aastaarvuga 1664. (www.kuressaare.ee)

Turukaupade kaalumiseks vajaliku maja lasknud ehitada Saaremaal aastatel 1648–1654 valitsenud Rootsi suurnik Magnus Gabriel de la Gardie. Hiljem on majas olnud hobupostijaam ja eratelefonivõrgu keskjaam; praegu muidugi kõrts.

Sellesama de la Gardie eestvõttel on aastail 1654–1670 ehitatud nn põhjamaade barokki esindav Kuressaare raekoda. Siia kargan põgusalt ka sisse, et hankida turismiinfo-

punktist linna plaan. Kahjuks loen alles kodus, et Raekoja teise korruse saali lage kaunistab Eesti seni kõigi aegade suurim laemaal, mis jõudis restaureerimistööde käigus sinna Narvast, enne seda Peterburist. (Oleks küll huvitav teada, kuidas ta “jõudis”?!)

Kõrts on ka kunagises pritsimajas. See valmis 1911. aastal, kivist torn voolikute kuivatamiseks aga alles 1958. Kui uus moodne depoo bussijaama kõrval valmis sai, jäi vana rentnike kasutada. /../ Kuressaares asutati üks Eesti esimesi vabatahtlike tuletõrjeühinguid (1867).

Siioni kirikuni jõudmiseks mul aega ettearvatult ei jätku. Aga mu teele jääb ikkagi koguni kolm pühakoda: õigeusu Püha Nikolai, luteri Laurentiuse ja metodistikirik.

Tagasiteel peavad jalad ennast veidi ületama, et jõuaks ära käia parkla paleetüüpi WC-s. Muidu poleks fakt ehk mainimist väärt, aga kempsu sisemuses põlevad sinised lambid ja seinal on üsna eemaletõukavate fotodega narkovastane reklaam; maja ees istusid juba meie tulles päevasele ajale vaatamata üsna uduse silmavaatega meesterahvad.

 

Liiklusskeem on Kuressaares seoses lossi juures käivate remonditöödega natuke keerukas, nii et võiks olla veidi rohkem suunaviitasid. Aga selles, et me Roomassaare teed otsides ühe liigse lisasõlme teeme, on, tunnistan ausalt, oma osa ka minu ülemäärasel tarkusel, mida ammutan äsja infopunktist saadud kaardilt.

Õnneks jõuame tänu bussijuht Maidu tublidusele siiski päris õigel ajal Roomassaare sadamasse...

... ning istume uhiuuele Abruka laevale Abro.

Laevuke ehitati Nasval, aktsiaseltsi Baltic Workboats laevatehases ning lasti vette ja ristiti Nasva sadamas veidi üle kuu aja tagasi, 2.mail. Abro on Abruka saksakeelne nimi. Kes aga guugeldada viitsib, leiab sellel sõnakesele mitu muudki vastet.

Natuke arve ja fakte mereblogist www.mereblog.com. Alumiiniumist reisiparvlaev on 15 meetrit pikk ja 4,6 meetrit lai; maksimaalne süvis on 1,5 meetrit ja suurim kiirus 13 sõlme. Meid on koos Urve ja Maiduga 24 – ja just kaks tosinat reisijat laev peale võtta võibki. Või tosin reisijat ja 3,5 tonni kaupa. Riigile kuuluva Abro ehitus kestis 2012. aasta 24. juulist kuni käesoleva aasta aprilli lõpuni.

Laeva reisijakajutis on hoiul selle pudeli kael, mille Abruka rahva uue laeva ristiema Krista Lember Abro nime kinnituseks vastu laeva vööri 2. mail kildudeks lõi. Poleks reisikaaslane mu tähelepanu juhtinud, jäänuks see reliikvia minust märkamata.

Sadamas köidavad pilku tohutud ümarpalgivirnad ...

... ja „Optimistide“ armaada.

Aga peagi hakkab lähtesadama asemel hoopis huviväärsemaks saama see „kolmikportree“. Vasakult alates Kasselaid, Abruka ja Vahase. Kangesti tahetakse näha ka toreda nimega Linnusitamaad, aga see jääb saare varju, lõunasse. Koos nende pisisaartega on Abruka pindala 10,1, nendeta 8,8 ruutkilomeetrit.

25 minutisse merereisi järel jõuame Abruka sadamasse, kus meid juba oodatakse. Raamatukoguhoidjast giid Helle Kesküla võõrustab meid järgmised neli ja pool tundi: jagab tarkusi ja on emmena hoolitsev.

Esimesed tarkused saame Hellelt kätte kohe sadamas.

Näiteks et uus pole mitte ainult Abro: sadamakai on valminud 2009, uus sadamamaja 2010. Ja sadamasse viiv tee oli avatud mullu 30. novembril. Et 1. detsembril sadas lumi maha, sai saarerahvas uut teed näha alles kevadel. Kõik kai- ja teeehituseks vajalikud kivid toodi Saaremaalt.

Vikipeediast leian seletuse Abruka/Abro nime päritolule:

Roomassaare /../ oli kunagi saar, mis oli kaetud pillirooga, seega roo maa saar. „Rohr“, ka „roh“ alamsaksa keeles, tähendab roogu. Eesliide „ab“ aga „ära; eemale“, Abroh (ka Abrohr) – roost eemal, roo maa saarest kaugemal.

Saare suuruse kohta räägib Helle, et vesi on praegu madal ja nii võib muidu enamasti kilomeetrine saare laius ulatuda lausa kolme kilomeetrini. Pikkust on saarel seitse kilomeetrit.

Rahvast on talvel saarel 10–15, suvel kaks-kolm korda rohkem. Sisse olevat saarele kirjutatud 33 inimest, lugejaid on raamatukogus aga 76!

Kui väike kohvi-, tee- ja küpsise-

manustus raamatukogu juures lõppenud, ...

... pannakse uksele teade ...

... ja ette tuleb meie kohalik ühistransport.

Kes võtab koha sisse autokasti, ...

... kes järelkäru pinkidele. On tükk pressimist – ja peagi selgub, et pressisime liiga palju.

Esimene sääsemulje saarest on karm. Helle soovitab selle vastu „suvist parfüümi“. Ette rutates võib öelda, et vähemalt mulle tundus matka lõpus, et sääsekogus oli siiski üsna tagasihoidlik. Pigem üllatas mind kiilirohkus: olen neid putukaid millegipärast rohkem seostanud ikka süda- või koguni hilissuvega.

Hakkame liikuma, aegajalt laseb Helle sohvril peatuse teha ja jagab seletusi. Selle foto keskel on kauguses näha Abruka majakas. 1932. aastal ehitatud tuletorn olevat 36 meetrit kõrge, aga läbimõõt on vaid 2 meetrit. Huvilisi torni ei lasta.

Selle vaate kohta ütleb Helle aga vist natuke irooniliselt, et kunagi lokkasid siin viljaväljad. Tagaplaanil on aga Abruka „kõrgeim tipp“ Kukemägi.

Teeservas on mitmeid viirpuid, mida peetavat „ukseks haldjate maailma“.

Sel kohal küsinud linlastest turistid, et kuidas need paadid küll siia said. „Torm tõi,“ vastanud abrukalane.

Natuke pikem peatus on kalmistu juures. Esimesed matused olevat siin olnud 1893. aastal, õnnistuse sai surnuaed 1895. Rahupaik on üllatavalt suur. Aga ei tohi unustada: enne II maailmasõda elas saarel 150 inimest. Helle näitab ka mõningaid haudu, kusagil on Estonia ohvrite mäletuskivi.

Siis jõuame metsa, mis on kõik Abruka looduskaitseala sihtkaitsevöönd. „Mis kukub, see kõduneb“, on Helle väga lihtne kaitserežiimi selgitus.

Üsna metsa alguses saab meie sõidulõbu otsa: ilmselgelt kaalusime me järelkärus liiga palju ja ühendustoru murdub. Ma ei ütleks, et see mind just õnnetuks teeb, sest ausalt öeldes polnud meie „bussis“ eriti võimalik isegi pead pöörata. Ja ka pildistada oli keeruline. Mõned rändurid otsustavad metsast autoga läbi sõita, meie, ülejäänud, läheme edasi jala; võimalik, et mõneti väiksema kaarega, kui esiti kavandatud.

Abrukast on palju kirjutatud. Üks selliseid kirjasõnasse jõudnud kohti on see kilpjalgade kasvukoht. Ja tee, „mis inimeste tehtud ja viib surnuaeda“.

Helle loeb selle koha Jüri Tuuliku jutustusest Haab ette ja räägib, et kilpjalad ei kasva enam nii kõrgeks kui varem. Omal ajal, kui nad augusti keskpaigaks täiskõrguse kätte said, kadunud Helle nende vahele üleni ära.

Samas kõrguvad kenad kased.

Õitseb karulauk; pilt – nagu paraku mitmed teisedki seekordsed pildid – on kahjuks kehvake.

Jõuame ristteele. Kui läheksime vasakule, jõuaksime lõpuks saare lõunatippu, Pitkanina säärele. Meie pöördume paremale, kunagise Abruka mõisa poole. Kusagil siin lähedal olevat olnud hirveaed. Mõisnikud tõid hirved saarele 19. sajandil, 1926. aastal jõudis Saksamaalt kohale hirvepull. Paraku said loomad II maailmasõja ajal hukka, ilmselt söödi ära. 1960. aastal toodi uued – et Moskva saksad meeleheaks jahile tuua, kui näiteks oli vaja midagi defitsiitset välja lunida. Kuigipalju luusib hirvi Abruka salumetsas ka nüüd.

Selle tee ääres on eriti hästi näha Abruka au ja uhkust: meie oludes haruldast laialehelist metsa.

Pärnad kasvavad sageli otsekui kimpudena: vana tüvi on hävinud, kännuvõrsetest on hakanud sirguma uued puud. Kui aga kimpu lähemalt uurida, ei pruugigi kõik tüved just pärnad olla: teised liigid on ennast nende vahele kiilunud.

Helle näitab kätte kaks teineteise vastu naalduvat mändi: „valssi tantsiva paari“.

Külma lõhestatud tüvi.

See erkroheline samblik olevat kindel tunnus, et õhk saarel on väga puhas.

Tee on kui suurte pärnade ja pärnakimpude allee.

Üht neist pärnadest nimetatakse Lippmaa pärnaks. Abruka salumetsa põhjalikult uurinud botaaniku Teodor Lippmaa töödest pajatab puu juurde paigaldatud tahvel.

Siis oleme metsast väljas lagendikul. Siin hargneb meie tuldud teest järsu nurga all vasakule vaevumärgatav rada. Seda mööda jõuab kõndija Vahase silma äärde, kust pääseb jala naabersaarele Vahasele.

Lagendikul asuv hüljatud maja on mulle tuttav: siin käisime Immar Puuniga 1995. aastal uurimas, kuidas Enn Kaljo arendas Sai Baba keskust; suur pannoo on seinal siiani alles. 1968. aastal ehitatud majas oli olnud suur saal, punanurk, raamatukogu, velskripunkt, külaliste toad, tuletõrje. 1993. müüdi maja erakätesse ja kavatseti muuta puhkekeskusest. Järgnes Sai Baba periood ja nüüd on maja jälle tühi.

Siinsamas oli ka omaaegne mõisasüda. Veidi Vikipeediast:

Esimesed teated Abruka kohta pärinevad keskajast, mil toona Saaremaa piiskopkonnale kuulunud saarel hakati suviti hobuseid kasvatama. Hiljem rajati sinna ka väike karjamõis, mida majandati Sõrves elavate talupoegade abil, kes toodi kevadel saarele ja viidi sügisel saarelt koos hobustega. Loomade ja inimeste transpordiks kasutati suuri paate. Talurahva asustuse levimist saarele ei peetud soovitavaks, sest selle läbi oleks kannatanud siinse hobusekasvatusega tegeleva karjamõisa heina- ja marjamaad. Saarel oli karjastele elamiseks ehitatud paar onni.

Alaline asustus tekkis saarele 18.sajandil.

Helle räägib samal teemal natuke täpsemalt. Sõrve-rahva edasi-tagasi vedu läks mõisale lõpuks liiga tülikaks ja nii anti neile saarel veidi maad, muidugi kõige kivisemas kohas. Nii sai küla alguse. Kui tulid lapsed, oli vaja ka kooli ja see oli esiotsa tegutsenud suitsusaunas. Aga kord olnud Vene kiriku peapreester Kuressaares ja Abruka mehed kirjutanud talle palvekirja: saarel pole kirikut ja seda pole ka millestki ehitada, kuna mets kuulub mõisnikule. Saadudki luba ja mõisnikule antud käsk metsast ehituspalgid anda. Ehitati kahe ruumiga maja: ühes palvela, teises kool.

Kui peale sõda Vesiaia sadamat uuendati, võeti vana koolimaja-palvemaja palgid seal kasutusele: neist ehitatud ja kividega täidetud kastid moodustasid sadamakai aluse. Koolimaja tegutses sel ajal juba vanas mõisamajas.

Neid ja teisi jutte kuulame külamajas, kuhu jääme pidama tunniks ja kolmveerandiks. Kivihoone ehitati 1895. aastal tegelikult kilusoolamise majaks. Ju siis pidid vägevad kilusaagid olema!

Maja juures on kiik ja muud lastelõbu ...

... ning kooguga kaev.

 

Maja taga kasvavate pärnade kohta ütleb Helle, et parempoolne ja teistest palju suurem on looduslik, tema kõrval Arnold Rüütli ja tilluke, tükk maad vasakul, Toomas Hendrik Ilvese istutatud.

Majas ootab meid suurepärane supp ja kook ...

... ning muidugi ka Helle pakutav vaimutoit, näiteks ka Jüri Tuuliku tore jutt „Tigu ja jänes“. Majas on vaadata fotonäitus, muudest eksponaatidest köidab esmajoones tähelepanu lae alla tõstetud jääpurjekas.

 

Aga siis jälle teele: kõnnime saare lääneranda vanasse Vesiaia sadamakohta.

Kui vaadata põhjakaarde, kerkivad tagaplaanil Kuressaare ja Roomassaare sarved, eespool on aga Hüljeste rahu (? – võib-olla eksin nimega). Just selle taga seisnud suured kalapaadid, millele saarelt mindi aerupaatidega. Ja aerupaatidega toodi siis pärast ka loomus randa. Muidugi oli see tülikas, pealegi ei tulnud selline väntsutus sugugi kasuks püütud kala kvaliteedile. Sestap hakati 1960. aastatel uut sadamat ehitama.

Edelast paistab vana laevavrakk, selle taga on aimatav Sõrve poolsaar, kust omal ajal toodi paatidega Abrukale hobuste eest hoolitsenud rahvas.

Vesiaia roostikku on ehitatud linnuvaatlustorn (kuhu meist paraku keegi ronida ei viitsi).

Aga siis hakkame kaarega sadama poole liikuma. Väli, mille tagant paistab Abruka tuulik, hoitakse puudeta: see on helikopterite maandumisplats.

Vesiaia sadama kastide – ja varem kunagise koolimaja palgid.

Endine pritsikuur, ...

... mille räästa all ripub siiani häirekell.

Ainult natuke vundamenti on alles kunagisest koolimajast-palvemajast.

Lausa külavahelt polegi meil enam mahti läbi minna. Mõne tähtsa maja näeme siiski ära. See siin näiteks on vana elektrijaam, mis andis voolu lüpsi ajal: viis tundi hommikul ja viis tundi õhtul. Kui Vremja läbi sai, pandi ka generaator seisma. 1986. aastast saab Abruka elektrit Roomassaarest ja Helle kiidab ühenduse usaldusväärsust: kunagi pole olnud voolukatkestusi.

  

Ainus alles jäänud Abruka jaanalind.

Sanglepad. Halli leppa Abrukal polevatki.

See pimedas autotulede valgusel reflekteeriva ribaga post olevat märguanne sadamakaptenile: siit tuleb pöörata kodu poole.

Ja nüüd oleme juba tagasi teel, mida mööda hommikul sõitsime.

Kui kaardilt (www.abrukainfo.eu/abruka-infopunkt/abruka-matkarajad) järele vaadata, siis oleme saarest näinud üsna väikese – loodetavasti siiski olulisima! – osa. Hommikul lähtusime sadamast (nr.-d 1,2,3) , sõitsime lääne poole ja pöörasime kalmistu (26) juurde viivale teele. Varsti pärast seda läks sõiduk katki. Kõndisime jala edasi, pöörasime natuke enne nr. 24 vasakule ja jõudsime lõunapaika (nr. 4). Pärast lõunapausi jätkasime marsruudil nr. 7, 8 ja 10 ning sealt jälle sadamateele tagasi.

Raamatukogu juures on mahti veidi jalgu puhata.

Saan soojalt seinalt ometi ka ühe kiili fotole. Nende röövloomakeste rohkus on olnud mulle üks päeva üllatusi.

Põikan ka kitsukesse raamatukogu ruumi, kus on omaette riiul raamatuile, mille autorid ühel või teisel moel Abruka või Vahasega seotud: siin sündinud või elanud või siia suvekodu asutanud. Kohalikke kirjamehi ja -naisi on üllatavalt palju: tervelt 16. Teiste seast leian ka hea tuttava Tartust: teadusloolase Ken Kallingu.

Aga siis on Urvel aeg kõigi meie nimel Hellet põneva ja sisuka päeva eest tänada ...

... ning meil kõigil sadamakaile siirduda.

Abro on saabudes kaupa täis, seetõttu tuleb ahtriramp alla lasta ja kraami mahalaadimine võtab tubli tüki aega.

18.05 paiku asume tagasiteele, enne meid väljub sadamast lustiliste näitsikutega lastitud purjekas, kellest muidugi üsna kohe mööda libiseme.

18.35 oleme suurel saarel tagasi ning teeme „töötava rahva soovil“, nagu NL ajal oli kombeks öelda, paarikümneminutilise peatuse linna servas juraka kaubanduskeskuse juures.

Siis veel neli kilomeetrit sõitu ja oleme öömajakohas, Tahula külalistemajas.

Küllap tuleb see maja kõigile Kuivastust Kuressaarde sõitnutele meelde, kui öelda, et just selle kõrval seisab üks saare kurioosumeid: tramm.

Väike asjakohane osundus 1997. aasta 1. augusti Eesti Päevalehest:

Põrnika autoklubi avab laupäeval Saaremaal Tahula motelli lähedal sealmail esimese trammiliini, mille iseärasus on paigaldajate sõnul see, et tramm ei hakka liikuma punktist A punkti B, vaid seisab paigal nagu Tallinna trammid äikese ajal.

„Seoses liini avamisega saab esimest ja ilmselt viimast korda Virtsust Kuivastusse sõita trammiga, istekoht maksab 100 ja seisukoht 50 krooni,“ ütles autoklubi president Valmar Dreger, jättes targu mainimata, et Suure väina ületab tramm siiski parvlaeva pardal. „Tramm hakkab Saaremaal sõitma viiendal liinil, sest Tallinnas on juba neli liini olemas.“

Kui väljast jätab võõrastemaja ehk veidi väsinud mulje, siis sisemus on kenasti korras ja ...

... oma väikesele toakesele pole mul ka midagi muud ette heita, kui et akende ees võiks olla sääsevõrgud: siis saaks öösel akent julgelt irvakil hoida: tuba läheb üsna umbseks.

Päev pole aga veel lõppenud. Õuel asuvas katusealuses on meil veel õhtusöök väga hea grillliha, vorstikeste, salati ja veiniga – ning külalisega, ...

... Abruka Maaliga, kellelt kuuleme lustilisi pajatusi ja kelle akordioni saatel laulame nii mõnegi Saaremaa laulu. Õnneks on pole laululehtigi unustatud.

Esimene reisipäev on läinud väga hästi. Ma ei julge veel Urvelt küsida, kui kalliks läks leping taevataadiga, kes nii ilusat ilma hoidis.