Emajõe ääres ootab jalutajat 800-meetrine loodusrada

28. augustil tulnud pisuke Tartu linnavalitsuse pressiteade „Anne kanali ääres valmis loodusrada“ võinuks kirjamerre kergesti ära uppuda; ükski teine mu igapäevastest (e-)infoallikatest sellest teada ei andnud.

Kolm päeva hiljem võtsin aega rada üle vaadata ja mõni pilt klõpsata. Raja algusse suunab Anne kanali ja jõe vahel kulgevalt kergliiklusteelt postile kinnitatud viit.

Esialgu paikneb rada üsna selle tee lähedal ja seetõttu hakkavad esimene infotahvel ja pink ka sealt silma. Tahvleid on rajal kokku kümme, pinke kolm.

Edasi kulgeb loodusrada piki küllap põhiliselt kalameeste jalgadest tallatud teekest.

Esimene infotahvel annab teada, et loodusrada on valminud piiriülese koostööprogrammi „EstLatRus“ hirmpika nimega projekti „GreenMan - Tartu, Rezekne, Pihkva: linnakeskkonna säästlik majandamine ja planeerimine EST-LAT-RUS piirilinnades“ raames; selgitab, mis projekt see selline on; kinnitab, et infomaterjale on aidanud koostada Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli töötajad ning et veebiaadressilt http://www.tartu.ee/greenman/loodusrada saab kätte loodusraja e-voldiku. Ka on loendatud infotahvlite teemad: peale avastendi veel Puud-pajud, Emajõgi, Kalad, Emajõe veetaimestik, Emajõe kaldataimestik, Veeputukad, Kahepaiksed, Anne kanal ja Sõpruse sild ning Emajõe luhad.

Jõepoolsest küljest piirab rada kohati õige tiheda remmelgamüür, ...

... milles siiski kohati sees ka vaateaknaid.

Küllap on infotahvlid sisukad, aga mis seal salata: ega ma neid lugema küll ei hakka. Olen omal ajal käinud mõnelgi kursusel, kus õpetatud ka seda, kuidas teabetahvleid teha. Ja üks tarkus, mis sealt meelde jäänud ja mida hiljem olen ise koolitajana edasigi jutustanud, on see, et tahvleid ei tohi servast servani teksti täis kirjutada: keegi niikuinii ei loe. Mida rohkem teksti, seda vähem lugejaid.

Teine tarkus: üks foto ütleb rohkem kui kümme sõna. Aga kui ühel stendil on lausa 17 fotot ja need on üsna pisikesed, siis ega nad vist väga kõnekad ole.

Aga mis ma ikka norin: töö on tehtud ning huviline saab tekstid ja pildid enne viidatud e-voldikust kodus üle vaadata

Nutitelefoni omanik võib kasutada QR-koodi vahendust.

Mis seal salata: oma skeptilisuses jõuan hakata mõtlema ka seda, et kui vandaalikindlad need stendid ka on; meelde tulevad Jänese matkaraja kurvad kogemused.

Ja saan paraku üsna kohe oma skepsisele ka kinnituse: paarile QR-koodi plaadikesele on jõutud juba küüned taha ajada...

Rada lõpeb ootamatult; pärast viimast stendi ei tea, kuhu peaks edasi minema: kas Sõpruse silla alt otse läbi Ihaste poole viivale rajale või pöörama vasakule ja otsima teed silla otsa juurde. Segadust suurendab seegi, et remondis olev sild on valge-punasetriibulise ohulindiga põgusalt piiratud.

Sügan silla all veidi aega kukalt ja tulen esialgu mööda tuldud teed tagasi.