Tagasivaade juulile ja augustile

Tegin sel suvel tavapärasest vähem pilte. Üks põhjus oli kindlasti see, et juunis leidis õnnetu osta mind kuus aastat teeninud Pentax *istDL. Mõnda aega olin hoopis ilma peegelkaamerata ning pole praeguseks veel juulis hangitud Nikon D3100 suutnud päriselt „kodustada“. Truu Canon ixus oli mul enamasti küll ikka taskus, aga millegipärast tuli sealt suhteliselt harva välja; ei oskagi täpselt öelda, miks. Ju polnud sageli õiget tuju. Mingi pildirea püüan siiski välja otsida, et ilmaülevaadete rida ikka jätkata.

Juuni lõpus alanud veidi jahedamate ilmade periood läheb juuli alguses edasi. 3.–4. juulil teeme kursuse-

kaaslaste traditsioonilise suvereisi, seekord Raplamaale. Ilm on rännuks sobiv: paar kraadi üle 20. Ja vihma saame alles kojusõidul. Loodetavasti suudan neist päevadest siia millalgi midagi postitada; praegu lihtsalt paar retke markeerivat fotot: esimesest päevast vaade Raikküla Pakamäelt, ...

 ... teisest Pahkla Suurkivi lisanimega Eesti kivide kuningas.

Nende sõidupäevadega jääb mulje, et valge-toonekurel on üsna hea lasteaasta. Selles pesas Keava mõisa juures on vähemalt kolm kui mitte neli poega.

Jälle väga palava 5. juuli õhtul sajab Tartus üks heinakuu väheseid kõvasid vihmu – just sel ajal, kui on vaja rutata rongile ja sõita Aegviitu. Aga Aegviitu lähen selleks, et sõita 6. juuli hommikul Tallinna ja siirduda siis üle mitme nädala jälle ühe reisirühmaga Vooremaale giiditööle. Balti jaamast kesklinna kulgedes jõuan põgusalt põigata lillefestivalile ja tõdeda, et mõnigi aeda on tublisti „juurde võtnud“.

Üks pilt ka Tallinna selle suve „turistilõksust“, seda muidugi väänatud tähenduses: et on hulk poppe kohti, kuhu turistid ülessongitud Harju tänava tõttu ei pääse.

Läbi Tallinna vanalinna on nädalavahetuse varahommikuil päris ebameeldiv kõndida: kõrtsiesised on kui prügimäed, kõikjal tolgendab ja lärmab purupurjus hiliseid pidulisi, sealhulgas poolpaljaid noorukesi plikasid. Rääkimata sellest, et õige mitu korda on selle suve jooksul mulle ligi tikkunud hirmutavalt pahempidisilmsed noorukid.

Paar pilti ka Vooremaalt: jääaja keskuses tuleb meile täna giidiks Kairi Puur, ...

... Raigastveres ei suuda ma kuidagi jätta jälle oma põlvi kiusamata ja ronin seegi kord vaatetorni kodumaad imetlema, ...

... Luua arboreetumis ei saa aga vastu soovile toredad kellukad pildile paluda.

7.–10. juulist pilte pole. Kaks päeva on õige lämbed, mõlemal sajab põgusalt vihma; kahel järgmisel läheb mõnusamaks ehk veidi jahedamaks, aga ei saja üldse. Ka 11. juuli ei erine: soe, vahepeal mustad pilved taevas, aga läbi tilkuma ei hakka. Soojus sundis sel aastal lilli varakult õitsema ning kuivatas koostöös põuaga vilju ja metsas kukeseeni.

Märkan kurvastusega, et üks Emajõe kaldapealse uhketest remmelgatest hakkab niruks jääma.

Kui teen tavakäigu ilmasamba juurde, et vaadata, kui madalale on juba langenud Emajõe veetase, jääb sammas äkitselt pimedaks – eemalt veel nägin tulikirju, nüüd enam mitte. Kolm-neli tundi hiljem satun samasse korra uuesti ja siis on näidud jälle olemas: 106 cm.

Paaril-kolmel järgmisel päeval läheb taas palavaks; 14. juuli õhtul tuleb Tartus paar kõva vihmasapsu ja lööb välku. Kodurõdult teen õhtul esimesi pilte uue Nikoniga.

15. juuli on jälle vähese pilvisusega ja minu jaoks liiga palav.

Anne kanali ääres naudib suve ja sooja vett paras hulk inimesi.

Sel päeval on ilmasamba veetaseme näit veel viimast korda kolmekohaline: 100 cm.

Teen ka tiiru ümber ehituslikus mõttes valminud Tartu loodusmaja Lille mäel.

16. juuli satub olema veidi jahedam ja suhteliselt tuuline, päeval tuleb ka sahmakas vihma. Olen sel päeval jälle giiditööl; seekord algus- ja lõpppunktiga Jõgeval, kuhu lähen rongiga ja kust tulen bussiga. Reisijaiks Lääne-Virumaa pensionärid.

Mõni pilt ka sellest päevast: seeni ja marju Kassinurme mägedes; ...

... see seltskond käib kahes jaos ka laevukesega Saadjärvel; ...

... Raigastvere torni asemel ronime seekord Vudila torni Kaiavere järve ääres; ...

 

... Palamuselt nüüd enam mõnda aega otse Jõgeva peale ei saa.

17. juuli: hakilapsed tilbendavad endiselt vanalindude sabas.

 

Järgmiste päevade ilm on mõneti jahedam, aeg-ajalt sajab siin-seal hoovihma, kohati tõesti õige hea hooga. 18. juuli õhtul sõidame autoga Aegviitu, sealt järgmisel hommikul Tallinna: ees on perekondlik välisreis.

Läheme läbi Lasnamäe, nii näen ära ka sealse uue õigeusukiriku.

Esimene sihtmärk on Kadrioru kunstimuuseum, kus parajasti üleval Ilja Repini Soomes tehtud piltide näitus. Fotol suuremõõduline maal „Kuulsad soomlased“ ehk „Soome suurmehi“.

Muidugi ei jäta me üle vaatamata ka lossi ...

... ja lossi barokkaeda; ...

... minu initsiatiivil käime ära Kadrioru pargi tagumises nurgas jaapani aias.

Veel jõuame nautida lõunat ja köitvaid vaateid kohvikust „Komeet“.

Aga õhtul läheme neljakesi Stockholmi viivale laevale; viies perekonnaliige elab Rootsis ja tema liitub seal.

Sisemaalase jaoks on loojang laeval eriline elamus.

20. juuli hommikul oleme Stockholmis. Püüan sellestki reisist teha omaette päeviku ning panen siia igast päevast ainult mõned meenutuspildid. Suundume Brommasse, uhiuude elamurajooni vanema poja Reinu kodutänavale toreda nimega Pippi Långstrumps gata.

Esimesse päeva mahub veel käik Drottningholmi, kuningapere elupaika; ...

... linnas tagasi, naudime vaadet Stockholmi pilvelõhku Skrapani ülakorruselt ...

... ning sõidame gondliga mööda Globenit üles.

21. juuli hommikul tuiskame rongiga Göteborgisse. Kui seda Rootsi-reisi kavandasime, olin mina kirglik Göteborgi-käigu toetaja. Üle kümne aasta tagasi olen selles linnas korduvalt olnud, hiljem aga mitte kordagi. Sestap oli kange soov toona väga armsaks saanud linna korra jälle piiluda.

Sissejuhatuseks tõuseme liftiga Utkikeni, rahvakeeli ka Huulepulgaks kutsutud torni otsa, kust linn nagu peopesal.

Pärast lõunaeinet tohutus Nordstani kaubanduskeskuses sõidame trammiga läbi terve kesklinna selle lääneserva Saltholmeni sadamasse ja sealt laevaga Göteborgi lõunaarhipelaagi saartele.

Päris selgelt on see üks meie neljapäevase reisi tipphetki, vaatame üle kolm saarekest: Styrsö, Donsö ja Vrångo (fotol).

Muidugi tuleb ära proovida Göteborgi „firmatoitu“: räksmörgås ehk krevetivõileib.

Ja siis jälle laevaga linna tagasi ja trammiga hotelli.

Teine Göteborgi-päev, 22. juuli, algab trammisõiduga teisele poole Göta jõge ja tõusuga Rambergetile, kus asuvast Keilleri pargist on jälle head vaated.

Siis jõe äärde ja Älvsnabbeni laevaga üle selle Klippanisse, vanasse põnevasse linnaossa otse suure Älvsbroni silla juures.

Lõunaoode sellel vanal laevukesel asuvas kohvikus on jälle üks meeldejääv reisidetail.

Lõpuks vaatame veidi ringi ka kesklinnas. Ei maksa uskuda mõne Eesti turismifirma kinnitust, et Feskekörka on kaladele pühendatud kirik: see on ikka lihtsalt kirikukujulisena projekteeritud kalaturg.

Poseidon, Göteborgi peaväljaku Götaplatseni purskkaevu peafiguur. Skulptuuri autori Carl Millesi nimi tasub meeles hoida.

Minu soovitusel põikame ka aiandusseltsi ehk Trädgårdsföreningeni parki, kaunisse oaasi raudteejaama ja meie hotelli lähedal.

Muidugi ei saa tartlane jätta vaatamata-pildistamata Gustav II Adolfi mälestussammast vana raekoja ees.

16.35–19.50 sõidame jälle rongiga Stockholmi.

Viimane Rootsi-päev algab sõiduga Stockholmi UNESCO maailmapärandisse arvatud metsakalmistule ehk Skogskyrkagårdenisse. Korra olen seal koos poeg Reinuga käinud talvel; kindel soov oli kalmistu ka rohelisel ajal üle vaadata.

Eduard Tubina ja tema kaasa Erika haud, just sama tagasihoidlik nagu valdav enamik haudu Skogskyrkagårdenis.

Pärast kalmistut jaguneb meie üksmeelne seltskond kaheks: kolm siirduvad kaubandusse, meie Reinuga aga läheme kasutama kingitust, mille perekond mulle äsjaseks sünnipäevaks tegi: piletit ABBA muuseumisse Djurgårdenis. Minek on päris raske: tramm on inimesi puupüsti täis ja ka muuseumi ees tungleb paras rahvamass. Kui pilet ette ostetud poleks, oleks ilmselt suhteliselt aeganõudev – kui mitte võimatu – sisse pääseda. Aga muuseum on hästi tehtud ja vaimukas.

Mul oli vaikne soov üle vaadata ka üks teine talvisel ajal käidud koht – ja selleks ongi parajalt aega. See on Millesgården, Carl Millesi ja ta kaasa Olga ateljeeaias Lidingö saarel.

Kas tuleb tuttav ette? See on just samasugune Poseidon nagu Götaplatsenil Göteborgis.

Õhtul astume taas laevale ja 24. juuli hommikul oleme Tallinnas tagasi.

Kasutan juhust, et olen Tallinnas, ja käin pildistan taas kord üles kõik lillefestivali aiad. Ilm sobib selleks väga hästi: päike ei paista ja seetõttu pole Tornide väljakul teravaid varje.

Seejärel sõidan Aegviitu, esimest korda uue elektrirongiga. On mugav ja vaikne küll. Aga paraku ei alusta see rong sõitu Tallinnast, vaid Ülemistelt. Ning sinna tuleb sõita närvesöövalt viimasel hetkel ette tuleva bussiga, mis ligistab-logistab pikka teed pidi oma 25 minutit.

Pilves on ka 25. juulil. Olen Aegviidus, õhtul sõidame aga Tapale. Olen Tapal käinud palju kordi, aga ei mäleta, et oleksin varem märganud kiriku juures pargis Kalevipoja skulptuuri. Kodus muidugi guugeldan ja leian võrgupaigast www.tapamuuseum.ee/?leht=muistised/monumendid, et Kalju Reiteli valmistatud skulptuur „Eestimaa ärkab“ paigaldati Tapa Jakobi kiriku parki 06.09.1991 pärast Eesti taasiseseisvumist linna omavalitsusõigust tunnistavate dokumentide kättesaamise puhul. Skulptuuri tellis Tapa linnavalitsus.

Kalju Reitel õppis Tapa Gümnaasiumis aastatel 1936–1941.

Aga muidugi ei tulnud me Tapale Kalevipoega vaatama. Sõidu sihtkoht on nagu eelmiselgi suvel Tapa raudteejaam, kus Ühendus R.A.A.A.M. on seekord välja toonud bulgaarlase Hristo Boytchevi näidendi „Titanicu orkester“ (lavastaja Madis Kalmet, osades Elina Reinold, Argo Aadli, Margus Prangel, Guido Kangur ja Raimo Pass.

Tundub nii, et meist neljast pooltele lavastus meeldis, pooltele mitte eriti; mina olen selles esimeses pooles. Olgu ka kinnitatud, et pildi tegin enne etendust ja ei rikkunud reegleid.

26. juuli varahommikul tulen Tartusse tagasi ja esimesel tunnil-pooleteisel on ilm vaguniakna taga udune, pärast läheb selgemaks. Õhusooja on sel pigem pilvisel päeval parajalt, ...

... 27. juuli läheb öise vihmasaju järel keskpäevast taas päikseliseks ja palavaks.

Kõnnin Emajõe servas; pardid on jõel ametis kes lõunasöögi, ...

... kes peesitamisega.

Botaanikaaia süstemaatikaosakond on lokkavalt õieline, ...

... taganurgas leegivad leeklilled.

Hommikul udune, päeval väga palav on ka 28. juuli. Õhtul pildistan kuud; siis on taevas parajasti päris selge. Pärast märkan, et pildile on sattunud ka üks elusolend.

Väga palav on ka kahel järgmisel päeval; ilmselgelt haub äikest, aga Tartu jääb taas sajuta. Alles kuu viimasel päeval hakkab kuumus leebuma ja õhtupoolel tuleb paar sapsakat vihma. Foto tegemise ajal 30. juulil on Emajõe veetase taandunud 88 sentimeetrile.

Ilmateenistuse rehkendus kinnitab, et tänavune juuli oli paljuaastasest keskmisest kraadi soojem (17,7° vs. 16,7°) ning peaaegu poole põuasem: sajuhulgad vastavalt 38 mm ja 72 mm. Päikesepaistetunde oli üsna natuke üle keskmise: 286 vs. 282. Suurim õhusoojus, 30,2°, mõõdeti 5. juulil Viljandis, väikseim, 5,6°, aga 10. juulil Kuusikul ning suurim sajuhulk (26 mm) 23. juulil Valgas.

August saabub Tartusse kõva öise vihmasajuga; päev on üsna ilus ja soe, õhtul läheb tuuliseks. 2.augustist algab järgmine palavam periood, mis kestab nädalajao päevi. Tartus tuleb sel päeval mitu tugevat vihmahoogu; ühel eel on tehtud see foto. Eks ixus ikka natuke peta ka: nii must taevas vast siiski polnud.

4. augustil toon giiditööd korra vahelduseks ka Peipsi ääres, seekord Elukirja lugejatele. Alustan Tartust, kuhu nad jõudsid pärast eilset Vooremaa- ja Põltsamaa-päeva, ja saan õhtul ka Tartusse tagasi – parim variant. Käime muu hulgas Kolkja vanausuliste muuseumis, mille viinapuukate on toredalt lopsakaks kasvanud.

Minu jaoks päris uus koht on Kostja sibulatalu, ...

... kus peremees paljastab sibulakasvatuse saladusi ja püüab veidi ajada ka sibulaäri. Viimane on küll nii kehvasti ette valmistatud, et Elukirja reisiemandal Üllel on põhjust Kostjat noomida...

Palav 6. august on üks neid päevi, kus vantsin veidi pikemalt linnas: Maarjamõisast Õpetaja tänavale. Vaatan, kuidas edeneb Pauluse kiriku remont, ...

... näen, et ajaloolise veetorn-elamu noorenduskuur on peaaegu lõppenud, ...

... ning leian oma üllatuseks kirjandusmuuseumi seinalt sellise väljapaneku. Guugeldades saan teada, et Alar Madissoni näitus „Tartu kultuurirahvas” avati juba juuni lõpus.

Eriti palaval 8. augustil (just siis mõõdetakse Valgas selle suve rekordsoe +32,5 kraadi) käin oma silmaga veendumas, et kaaslinlastel, kellele meeldib supluskohana Anne kanal, tuleb selleta läbi ajada. Punane lipp lehvib rannas seetõttu, et suplusveest leiti lubatust rohkem kolibaktereid ja enterokokke. Ja kui esialgu on kanali ääres siiski veel suvitajaid, kellest mõni söandab isegi vette minna, siis kuu lõpu poole istub vetelpäästja tornis vahel päris uhkes üksinduses. Lipp jääb punaseks augusti lõpuni.

Annelinnas oma kodu lähedal märkan varblasi, kes püüavad innukalt õunast jagu saada. Kui ixus’e taskust välja saan, hoiduvad linnukesed õuna varju või hoopis eemale. Aega on paraku napilt ja nii jääb soovitud parim pilt saamata.

Sama päeva õhtul avatakse põhjaliku uuenduskuuri läbi teinud pargiala Tartu loodusmaja ja Tartu loomemajanduskeskuse vahel. Umbes 9000-ruutmeetrisele põneva reljeefiga pargialale on rajatud loodusliku kattega jalgteed, valgustus ja rohkelt väikeehitisi. Kasvama on pandud pajutunnel ning rajatud kompostialad. Pargis on rändkivirada, veesilm, välilava ja vaateplatvorm.

9. augustil on ilm rohkem pilves ja ka veidi jahedam. Õhtul sõidan jälle Aegviitu: ees on giidinädalavahetus. Pildistan seal ähvardavat nägu taevast ...

... ja paisuvaid aiavilju.

10. augusti lähen varahommikul rongiga Tallinna ja mööda minnes ikka ka korraks lillefestivalile. Märkan, et üks aed näib pakkuvat varblastele meelepärast hommikubuffet’d.

Raereiside sõit viib täna Vooremaale; ilm on mõõdukalt soe ja põhiliselt pilves, aga ei saja. Tänu ühele kogemata nähtud telesaatele tean nüüd öelda, et propelleri nägu asjandus Kassinurme mägede sissepääsuvärava taga kõrge posti otsas on kotkas, kelle seljas Kalev meie kanti jõudis.

Üks seni märkamata atraktsioon ka Luua arboreetumist: maha on märgitud niitmata ruutmeeter ja püütud seal kasvavad taimed ära määrata.

Kuna juhtumisi on “Unustatud mõisate” mängu päev, saab seltskond programmivälise üllatusena väikese raha eest ära käia ka Luua mõisas ja lausa asjatundjast giidi seltsis.

Öömajal olen jälle Aegviidus. Hommikul saan kaks korda näha Aegviidu kunagist nime Charlottenhof. Vana jaamahoone omanik on selle toreda ja uhke nimega sildi riputanud nüüd vist kohvikuks tehtud maja ukse kohale ...

... ning sama nime kannab ka elektrirong, millega Tallinna sõidan.

Traditsiooniline põige lillefestivalile. Tore detail Kieli aiakunstnike taimevalikust.

11. augusti sõidusiht on seekord Peipsiveer: olen Tiit-Reiside “külalisgiid”. Tuleb tunnistada, et Tiidu marsruut on märksa rahulikum, aga ka vaesem kui minu koostatud Raereiside reisikava, mida oma kuus-seitse aastat sõitnud olen. Ilm on esiotsa vilets: sadas enamvähem terve öö ja sajab ka reisi paar-kolm esimest tundi. Aga kui Kallaste kõrgele kaldapealsele jõuame, lõpeb pilvede läbitilkumislust ja õhtupooleks lasevad nad päikselgi välja tulla.

Peipsiääre vallas on täna eriti rahvarohke; muu hulgas on käsil vanausuliste kultuurifestival. Nende Lätist tulnud külaliste riietus pole ausalt öeldes küll vähimaski kooskõlas minu ettekujutusega sellest, kuidas vanausulised omal ajal välja nägid. Aga võib-olla tean ma valesti. Kolkja muuseumisse me paraku ei saagi: mingi segadus broneeringuga. Päris narr lugu mu selle aasta viimasel – aga võib-olla üleüldse viimasel – vanausulistereisil! Kunagi varem pole midagi sellist juhtunud.

Alatskivi lossis on aga kõik – nagu alati! – nii, nagu peab. Minu jaoks uue giidineiu nime kuulen küll, aga pole kindel, kas suudan seda õigesti üles kirjutada. Igatahes on ta väga tubli.

12.–15. augustil on üsna sama nägu ilmad nagu sel reisipäeval: 20 kraadi ringis sooja, vahelduv pilvisus, aegajalt sajab natuke vihma.

13. augustil teen pildi kuulsast TÜ õppehoonest Vanemuise 46, kus tasapisi valmib ka loodusmuuseumi uus moodne ekspositsioon.

16.–18. augustil tuleb jälle soojem ja Tartus ka sajuta ilm. 16. augustil märkan Emajõel manööverdamas tuttava välimusega pargast. Muidugi: “Koit”, see, mis kurseeris enne uue laeva “Koidula” tulekut Laaksaare ja Piirissaare vahel. Mõne korra sattusin seal ekskursioone giidima; hiljem pole olnud nõus minema, sest kohalik rahvas ei taha turiste.

Teine pilt samast kohast: uskumatult palju on puudelt juba kuivi lehti maha rabisenud.

Umbes samasugune ilm püsib veel neli-viis päeva, ainult 19. ja 20. augustil ka sajab natuke. 21. augustil vaatan korra jälle veeseisu: see on veel 73 cm.

 

Tuleb meelde, et ma pole veel teinud portreevõtet mõnest Emajõe kaldapealse kenast amplist.

23. augustist lähevad ilmad jahedamaks, eriti kehtib see ööde kohta, mil elavhõbe suudab mõnest paigas vaid kolm-neli pügalat üle nulli trügida. Päevad kütab päike endiselt parajalt soojaks, kohati ehk palavakski. Sest 23.–26. kuupäeval on pilvi õige vähe, 28.–29. on veidi pilvisem.

24. augustil on mul suve viimane pikem giiditöö: jälle Vooremaal, aga tavapärasest suuresti erineval marsruudil. Reisi korraldab Tartu büroo EstReisid, nii et kohalemineku ja tagasituleku probleeme pole ka seekord.

Esimese peatuse teeme Elistvere loomapargis. Viimati käisin siin viis aastat tagasi (mööda sõitnud olen pargist küll selgi aastal mitu korda...) ja vahepeal on mõnigi asi kenamaks muutunud.

Näiteks on Elistvere järve äärde toonase kipaka ehitise asemele kerkinud uus korralik vaatetorn; minu põlvede jaoks küll natuke liiga kõrgete astmetega.

Aga sel suvel juba mitmes kord pean mõtlema, et RMK on hammustanud liiga suure tüki taristut ja ei suuda seda enam majandada: Elistvere loodusrada on terve hooaja olnud suletud ja selle sama vaatetorni või paadisadama või kopravaatlus-

platvormi juurde saab minna ainult “omal vastutusel”. Materjal uute radade jaoks imeb virnastatult niiskust, aga raha ehituseks pole leitud...

Midagi rõõmsamat ka: karu on lahke poseerima. Ja ometi kord näen ära ka Elistvere ilvesed ning teen neist isegi hädise foto.

Luuale sõites lasen bussil ka Vudila juures kinni pidada ja ronin koos huvilistega torni. Pilt sealt tuleb ikka samasugune, nagu 16. juuli jutu juures juba on.

Küll on mulle päris uus koht Luua Murka talu; asub muide otse mitu korda reisikavas olnud arboreetumi kõrval.

Rahvast on natuke liiga palju ning peremees ja -naine ka mitte väga kõva häälega, nii et mõnigi seletus jääb mul kuulmata. Seda kuulen küll, et talu nimi on pererahva enda perekonnanimi ning talu ise üks neid, mis saanud presidendi ilusa kodu tunnustuse.

 

Suu ammuli vaatamist on siin rohkesti. Ja aiahuvilistel kindlasti ka mõndagi kõrva taha panna.

 

Põikame korraks ka mõisa juurde. Siin on täna väga rahvarohke: tähistatakse Luua metsanduskooli 65. sünnipäeva.

Luualt sõidame piki Vooremaa maastiku-

kaitseala loodepiiri ehk Prossa järve ja Pikkjärve põhjaotsa tagant Piibe maanteele ja seda mööda Kassinurme mägedesse. Kui tavaliselt olen seal rühmadega olnud tunnikese või vähemgi, siis täna on aega kaks tundi. Käin seepärast koos huvilistega nii Kasemäe kui ka Patjala vaatekohal ning pärast on aega kõik teabetahvlid üle lugeda ...

... ning näha mägede seni vaatamata rakursse.

Kui linnuse otsa ronin, jääb silma pihlakas: ikka väga punane juba...

Viimane sihtkoht on muidugi jääaja keskus, aga enne seda käime ka Äksi kirikus, kus selgitusi jagab koguduse esimees Koit Lang. Päris kõigega, mida ta räägib, ma nõus ei saa olla, aga vähemalt ühe mulle teadmata asja ütleb küll: et torn sai viimases sõjas mürsuga pihta ja jälg on siiani näha.

 

26. augusti hommikust on üks fototõestus ilusast ilmast.

Põhiliselt kulub päev bussisõidule Tallinna ja tagasi: teen seal kaks intervjuud, ühe neist Eesti loodus-

muuseumis.

Aega jääb käia viimast kord nüüd juba ametlikult lõpetatud lillefestivalil. Eks pilt ole nukramaks jäänud küll: mõnigi aed üsna väsinud, ...

... mõnest osa asju juba äragi viidud.

28. augustil astun üle mitme aja läbi ülikooli botaanikaaiast, kus üpris rahvarohke.

Mõned lillenimed kirjutan üles, loodetavasti ikka õigelt sildilt. Siia valin kirju toreenia, ...

... metstubaka, ...

.. tjanšani mesiohaka ...

... ja ruudulise sügislille.

29. augustil viitsin kõndida Maarjamõisast piki Puusepa tänavat Tähtverre, sooviga pildistada kirjusid puid ...

... ja puuviljasaaki.

Veski tänaval jääb silma tasapisi värvi vahetav viinapuu.

Tartus püsib ilus ilma ka 30. septembril, raadiost on aga kuulda ja telerist näha, et lääne-eestlased ja pealinlased saavad kaela päris kõva vihma.

Kõnnin korra kesklinna, et vaadata, kuidas valmistutakse Küüni tänaval esimeseks koolinädalaks ...

... ja teatrifestivaliks, ...

... põhisiht on aga ära näha Mare Mikofi üleeelmisel päeval avatud “Maanaised” kunstimuuseumi viltuse maja juures.

Ühe hooga käin kunstimuuseumi loodusmaalinäitusel “ Metsa ja mere vahel”. Fotol Aili Vindi “Meri tumeda taeva all”.

Kui lähen veeseisu vaatama – see on taandunud 61 sentimeetrini –, jääb pildile mõtlik kalamees.

Üksiti märkan kaldapealse haljasalal toredasti kirevat lillepeenart.

Veel pildistan sel päeval Veski tänaval oma igasügist modelli.

Mõneti pilvisem on Tartus 31. augustil, aga vihma tuleb ka siis vaid mõni tiba.

Vaatan üle Emajõe äärde rajatud loodusraja ja postitan sellest pilte blogisse (toomasjuriado.blogspot.com/2013/09/emajoe-aares-ootab-jalutajat-800.html).

Ja veel üks pilt selle päeva pilvedest.

Ilmateenistuse arvutuste kohaselt oli Eesti keskmine õhutemperatuur augustis 17,2° (paljuaastane keskmine 15,8 °). Kõige kuumem oli 8. augustil Valgas – 32,5°, kõige jahedam 24. augustil Kuusikul – 3,4°. Keskmine sajuhulk oli 69 mm (norm 76 mm), kõige rohkem sadas ööpäevaga 9. augustil Tallinn-Harkus: 39 mm. Päikesepaistetunde oli Eesti keskmisena lausa 367, paljuaastane keskmine on 235 tundi.

Veidi veel ilmateenistuse veebist. Seal oli 4. septembril huvitav kokkuvõte 2013. aasta suvekuudest (http://emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=393), millest põhiosa peistin-kopin ka siia:

Kolme suvekuu andmete kokkuvõttes oli tegemist tavapärasest veidi soojema ning kuivema suvega. Päikesepaistelisi tunde oli suve jooksul enam-vähem sama palju kui pikaajaline keskmine ette näeb – Eesti keskmisena 846 tundi (norm 793 tundi).

Suve õhutemperatuur oli Eesti keskmisena 17,4 °C (norm 15,7 °C). Viimati on suvi veel soojem olnud 2010. ja 2011. aastal, mil Eesti keskmisena oli õhutemperatuur 18,1 °C.

Kõige jahedam oli tänavune suvi Ristnas – 16,5 °C (norm 15,2 °C). Kõige soojem paik, sarnaselt mullusele, oli Võru – 18,2 °C (norm 16,3 °C).

Suve maksimaalseimaks õhutemperatuuriks mõõdeti 32,5 °C 8. augustil Valgas. Kõige madalamale langes õhutemperatuur 24. ja 25. augustil, mil Kuusikul registreeriti õhutemperatuuri miinimumiks 3,4 °C.

Suviste sademete hulk Eesti keskmisena oli 151 mm (sademete vähesuselt 11. koht alates 1961. a.). Pikaajalisest keskmisest ehk normist (1971–2000. aastate keskmine) moodustab see 73%. Viimati on suvi veel kuivem olnud 2006. a., mil Eesti keskmine sajusumma oli 108 mm.

Kõige sajusem paik oli Jõhvi, kus kolme kuuga tuli vihmavett 219 mm (norm 248 mm). Kõige kuivemalt möödus suvi Sõrves – kolme kuu sajusumma oli “vaid” 95 mm ehk 60% normist.