Tuesday, August 8, 2017

Minu Fäärid, XX. Tórshavn VII: Siit nurgast ja sealt nurgast, II

Läksime eelmise osa lõpus Ringtee äärest Põhjala maja juurest teele Hoyvíkis asuva Fääride rahvusmuuseumi poole.
 Muidugi klõpsin ma sellel sõidul läbiaknapilte, millest mõni vaatamata on-nagu-on-kvaliteedile ka siia. Kogu marsruudis ma surmkindel pole, aga päris kindlasti sõidame me alul mööda ringteed, mis esmalt kannab nime Norðari Ringvegur ja siis Eystari Ringvegur ehk Põhja- ja Idaringtee, ning peagi pöörame vasakule Hvitanesvegurile, mis on just sama tee, mida mööda põhja suunas linnast välja oleme sõitnud.

Esimene pilt on viimane vaade Põhjala majale. See on see tagumine, vägeva müüritisega sein. Esiplaanil on pildile jäänud üks bussipeatuse-
putka.





Veidi maad edasi: vasakule pöörav tee ei tohiks olla veel Hvitanesvegur, vaid mõni varasem, võib-olla Sundsvegur.






Kui nii, siis on need ereda-
värvilised majad veel Tórshavn.












Pilt on eriti udune, aga ei saa tast kuidagi loobuda, sest selle majaga on seotud väike keeleline nali. Pole võib-olla hästi nähagi, aga fassaadil on kiri Vinnuhúsið. Küllap mõjutatuna ühelt poolt islandi sõnast Vínbúð ehk viinapood ning teiselt poolt teadmisest, et kusagil siinkandis peaks olema Tórshavni ainus alkoholimüügi koht, olen tükk aega arvamusel, et ju see ta ongi. Tegelikult tähendab fääri sõna vinna kas „tööd“ või „töötama“ ning Vinnuhúsið on „Tööstuse maja“; mis siin täpselt tehakse, ei ürita ma enam uurida.

Aga see viinamüügi koht on tõesti siin lähedal, aadressil Hoyvíksvegur 67: kaubamajas nimega Miðlon. Kui järgmisel päeva lõuna ajal mööda Yviri við Strondit linnast välja sõidame, jääb ta mul juhuslikult pildile; pildistamise hetkel pole mul aimugi, mis selle nime taga peitub.
Nagu Põhjamaades tavaline, on Fääridelgi alkoholimüük riikliku monopoli asi, siin kannab see õige pikka nime Rúsdrekkasøla Landsins. Teised kaupmehed – baarid jmt muidugi välja arvatud – võivad sehkendada vaid jookidega, mille alkoholi ruumalaprotsent on kuni 2,8. Ja alkoholi, mille protsent üle 60, ei tohi müüa ka monopol. Vanus, millal napsu võib ostma hakata, on 18. Müügipunkte olevat kogu saarestiku peale kokku kuus, keskmisel eestlasel oleks siin ilmselt raske toime tulla! Miðloni viinapood töötab tööpäevadel kell 10–17.30 ja laupäeval 10–14.

 Sõita on meil tegelikult ainult mõni minut; mis hetkel just me läbi Hoydaluri sõidame ning Tórshavn lõppeb ja Hoyvík algab, ei pane tähele, siin on Hoyvíki kirik juba üsna lähedal, nii et küllap oleme jõudnud teise linna.

Kaardil (lõigend Vikipeedia kaardist) on Hoyvík päris keerulise kujuga; eks see kõik ole tingitud selle ala väga liigendatud, künklikust reljeefist.
Hoyvík on Tórshavni ja Klaksvíki järel Fääride suuruselt kolmas linn; ingliskeelne Vikipeedia pakub elanike arvuks 3805, muukeelsetes on arvud väiksemad, aga need ka varasemate aegade andmed. Need arvud kinnitavad väidet, et Hoyvíki elanikkond kasvab väga kiiresti. Sellest oli vist korra juba juttu, et alates 1978. aastast kuulub Hoyvík Tórshavniga samasse omavalitsusse ja on sisuliselt muutunud pealinna põhjapoolseks eeslinnaks.
Koha asustuse ajalugu on pikk: hiljemalt 16. sajandil olid siin inimesed elanud, ent asula oli visa kasvama: veel 19. sajandi esimesel poolel oli Hoyvíkis ainult üks talu. Hiljem jagati talu kaheks ja esimesed majad väljaspool talusid ehitati 1835. Pärast II maailmasõda lisandus veel mõni maja; tõsisem ehitamine algas alles 1980. aastatel, kui kunagistele talu kaugematele maadele tekkisid tänavad.
Uuemal ajal ehitatakse linna rida- ja terrassidega maju, nii et uusasukale müüakse majakarp ja ülejäänu ehitab ta ise. Nii tekkivat perekonnal oma elamuga väga isiklik side. Kompaktselt rajatud Hoyvík on ka ainuke kaugküttega piirkond Fääridel.
Kohanimi Hoyvík on jälle otseselt tõlgitav ja tähendab „heinalahte“. Hoyvíki elanikku nimetatakse hoyvíkingur.
2005. aasta 31. augustil kirjutati Hoyvíki muuseumis alla Hoyvíki leping: Fääri saarte ja Islandi vaheline vabakaubandusleping.
Hoyvíkisse kavatsetavat tuua Fääri saarte peaministri ametlik elukoht.


Klõpsan kirikust läbi bussiakna paar pilti veel, …










 … aga eks nad kehvakesed ole; nii palju siiski on näha, et pühakoda parajasti remonditakse või värskendatakse.
Et uhkest ehitisest jääks ikka väheke peenem ettekujutus, pean jälle pöörduma taanikeelse kirikuportaali poole, nüüd siis alajaotuses http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/208-hoyvik-hojvig-kirke, ja võtma sealt paremad fotod (nende juures on taas märge “danske” ja järjenumber portaali leheküljelt). Teksti tõlgib võrgust leitud tõlkeprogramm ja mõni koht saab päris naljakas, näiteks kirikukelladest saab „aeg“! Leian kogemata ka ühe ameeriklase tehtud intervjuu (http://traffic.libsyn.com/faroepodcast/Podcast_172.mp3) kiriku arhitekti Albert Gudmundson Isfeldiga, mõne faktikese laenan ka sellest.

 Esmalt siis vaade kirikule läänest (danske). Kolmnurkselt ette ulatuva fassaadi keskosa on klaasist ja kui pimedal ajal on kirikus süüdatud valgus, on väljast näha tornikell.
Valgel kirikul on vasest katus, Isfeld ütleb intervjuus, et see läheb 20–30 aastaga roheliseks.

 Nurgakivi (danske 16) asetas kirikule 20. juunil 2005 kuninganna Margrethe II; kiriku õnnistas 4. novembril 2007. aastal umbes 1000 külalise juuresolekul sisse piiskop Hans Jacob Joensen. Enne seda kuulusid hoyvíkingurid Tórshavni Sadamakiriku kogudusse. Tasub muidugi lisada, et Hoyvíki kirik on üldse esimene pühakoda, mis ehitatud pärast seda, kui Fääride rahvakirik (Fólkakirkjan) sai iseseisvaks. Iseseisvumisotsus tehti 2005. aastal ja alates 2007. aasta 29. juulist ehk Ólavsøka’st on Fääri rahvakirik maailma väikseim riigikirik.
Isfeldi sõnul olnud tema soov ehitada kirik kivist, paraku ei jätkunud selleks raha ja nii on pühakoda valatud betoonist.

Nagu enne mainitud, paikneb Hoyvík väga künklikul alal, ka kiriku arhitektuur on sellest tugevasti mõjutatud. Külgvaates (danske 9) on näha, et pühakoja idaots on sissekäigupoolsest lääneküljest oma kolm korrust kõrgem. Ja vähe sellest: idasein tõuseb otse tiigist.


Pühakoja uksest sisseastuja näeb otsemaid keerdtreppi (danske 17), mis viib tornikella juurde.















Kirikusaal (danske 18) mahutavat Isfeldi hinnangul 650 inimest; saal on valgustatud kahe Taani tootja (Tønderi Okholm Lighting ja Odense Theis Illumination) valmistatud armatuuridega. Intervjuu käigus küsib Isfeld küsitlejalt, kust ta pärit on, ja elavneb, kui kuuleb, et Oregonist: „Kirikusaali puitosa on ju Oregoni männist!“ Botaaniliselt sobimatuid ingliskeelseid alternatiivseid nimesid Oregon pine ja Douglas fir (Oregoni mänd ja Douglase nulg) kandev okaspuu, Oregoni osariigi rahvuspuu, on tegelikult harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii).

Jeesust ristipuul kujutava altarimaali (danske 24) on teinud taanlane Sven Havsten Mikkelsen ja see olevat valminud juba 1970. aastatel „mistahes kiriku“ jaoks. Isfeld kommenteerib, et tema tahtnuks midagi algupärasemat ja nooremalt autorilt. Üldse tundub intervjuust, et 40 aastat arhitekti tööd teinud mees pole sisekujundajate maitse üle eriti õnnelik. Klaasimaalide kohta ütleb arhitekt, et need on teinud Fääride naiskunstnik. Nii et saartel on ka teisi klaasikunstnikke peale Tróndur Paturssoni …

Kantsel (danske 27).















 Ristimisnõu alus (danske 22) on valmistatud Skopunis Sandoy saarel fääri graniidist (mille kohta küll üks teine allikas on öelnud, et graniiti Fääridel ei leiduvat...).





 Kirikusaali lääneseinas (danske 28) ...


... paiknev orel (danske 29) on ehitatud Taani Greve orelikojas A. E. Lang’s eftf ja ...







...umbes 25 meetri kõrgusel rippuv kirikukell (danske 18) on valatud Norras Olsen-Maueni valukojas.















Üks bussiaknafoto veel: Hoyvíks-
høllin ehk Hoyvíki spordisaal.










 Siis peatub meie buss kahe halli betoontahuka vahel: mürakas sinise lehmaga katusel on muidugi ainus Fääride piimakombinaat (MBM on lühend nimest Meginfelag Búnaðarmanna, mille ingliskeelse vastena on kirjas The Faroe Islands Dairy Center; sõnahaaval fääri-inglise sõnaraamatu abil tõlkides tuleb välja hoopis midagi muud, ent kuna sõnu käänates võivad tüvehäälikud ka fääri keeles muutuda, on selline tõlkimisviis väga libe tee...), mis tootvat esmajoones võid ja juustu, ...

... tema vastas vaatamis-
väärsuse märgiga aga Fääride rahvus-
muuseum, ...











 ... kuhu kohe sisse astume.
Veidi muuseumi ajaloost, kus mängus jälle mitmed varasematest juttudest läbi käinud nimed. Nii oli muuseumi asutamise nõudega 1890. aastal esimesena välja tulnud kuulus „kuningatalunik“ Jóannes Patursson. 1898. aasta rahvuspüha Ólavsøka aegu asutati Fääride ajalooline kogu (Føroya Forngripagoymsla), mille eestseisusesse kuulus 18 meest ning mille ülesanne oli koguda, konserveerida ja eksponeerida ajalooväärtusega esemeid. Kahtlemata oli sel sündmusel patriootilisi põhjuseid: oli see ju aeg, mil üha enam kerkis esiplaanile rahvuslik enesemääramine. Ent oluline oli kindlasti ka puhtpraktiline külg: maailm oli avanenud ja üha enam Fääride jaoks väga väärtuslikke esemeid saadeti saartelt välja. Kõige aktiivsemate eksponaatide kogujate seas märgitakse Fääride rahvakõrgkooli üht asutajat, kirjanik Rasmus Rasmusseni (1871–1962), kes suutis saartelt hankida sadu väärtuslikke esemeid. 1916 loodi Fääride ajalooühing. 1928. aastast juhtisid muuseumi asju raamatukoguhoidja, kirjanik ja poliitik Mads Andreas Jacobsen (1891–1944) ning luuletaja Hans Andrias Djurhuus (1883–1951, vt 16. postitusest) koos abikaasa Petraga († 1975). Nemad seadsid eksponaadid korda ja korraldasid püsinäituse Tórshavnis. 1931. aastal viidi muuseum vastrenoveeritud raamatukogu ärklikorrusele Tórshavnis Debesartrøð’l, kuhu ta jäi kuni 1996. aastani, kui muuseum avati oma praeguses asukohas Hoyvikis Brekkutúnil.
Olulised nimed muuseumi arengus olid veel talumehest poliitik Andreas Weihe (1867–1946), kes kogus 1930ndatel tohutu hulga eksponaate, ja 1940ndatel Fääride viikingiaega uurinud ajaloolane Sverri Dahl (1910–1987). Dahli üks esimesi leide oli Kvívíki ürgfarm, mida meiegi nii 2015 kui ka 2016 vaatamas käime (vt 4. postitust). 1952. aastal nimetati Fääride ajalooline kogu parlamendi otsusega ametlikult avalikuks institutsiooniks, rahvuslikuks ajaloomuuseumiks. Hans Andreas ja Petra Djurhuus rahastasid paadihalli ehitust Debesartrøð’s; nende idee oli paigutada sinna nii rahvusmuuseumi kui ka loodusmuuseumi näituse-ja kontoriruumid ning Fääride teadusühingu kontor. Püha Olavi päeval 1952 avati muuseum ametlikult; samal ajal tähistati ka Fääride parlamendi 100. aastapäeva. Ruumiprobleem kestis, kuni 1996. aastal koliti praegusesse asukohta.


Muuseum on suures osas ootuspärane: mida muud peaks näitama, kui saarestiku loodust, alates saarte tekkest kuni elurikkuse mitmekesisuseni, ajalugu ja kultuuri alates viikingi-aegadest ja keskajast ning fäärlaste kui taluinimeste ja meresõitjate elu-olu ja tööd.
Paar pilti muuseumi eksponaatidest olen pannud juba varasematesse osadesse, näiteks 1. postituses topiseid praeguseks välja surnud kohaliku lambatõu viimastest isenditest, kes elasid 19. sajandi keskel Litla Dimunil, või samuti väljasurnud hiidalgi mulaažist. Viimane Fääridel kohatud hiidalk püüti Stóra Dímuni saarel 1. juulil 1808.
Tookord häbenesin lisada postitusele Fääride endeemse musta-valgekirju ronga fotot. Selle üsna mõistatusliku linnu viimast teadaolevat isendit nähti Nólsoy saarel 1949. aastal. Nüüd leian, et olen kasutanud palju hullemaid fotosid, nii et olgu see siin ka.

 Geoloogiline osa on põhjalik, nii et huviline saab teada, millal ja kuidas saared on tekkinud, ...










... milliseid kivimeid siin leidub – kuni kivisöeni välja – ...











... ning muidugi ka seda, kuidas ja miks on tekkinud omapärased 4-, 5- või enamasti 6-kandilised basaltsambad.













Elurikkuse alajaotuses võib jääda märkamata tavagrinda (Globicephala melas) mulaaž. See väheldane vaalaline tõmbab igal aastal saarestikule vihaste loomakaitsjate tähelepanu, kui fäärlased peaaegu nagu üks mees jälle merele ja mere äärde lähevad neid loomi jahtima või jahti jälgima. Kindlasti tahan ühes postituses sellest juttu teha, sest mul on grindajahi kohta juba aastaid olnud oma kindel seisukoht, mida vahel olen näiteks oma töökoha Loodusajakiri veebiuudiskirjas Uudistaja ka avaldanud.


 Muuseumi looduseosa on osavalt „pakitud“ paadikotta, millest enamiku hõivavad fääri paadid, saarerahva geniaalselt disainitud meresõidu- ja rahvaspordivahendid. Saali lae all püüab pilku mõõkvaala (Orcinus orca) skelett; nime järgi vaal, tegelikult kõige suurem delfiin, nagu on delfiin ka tavagrinda, keda, tundub, on hakatud ka eesti keeles kutsuma inglise keelest toorlaenatud nimetusega pilootvaal. Mõõkvaala luustiku taga ongi ka tavagrinda oma, aga sellest paistab fotol üsna vähe välja.

 Fääri paat, føroyskur bátur, ainult Fääridel tuntud paaditüüp, on fäärlastele kahtlemata käsitööndusliku kultuuripärandi tähtsaim näide, lootusetult ülekasutatud väljendit parafraseerides „Fääri Nokia“.
Fääri paadi esiisa on viikingilaev, algupärane materjal on pärit Norrast, hiljem on paate ehitatud ajupuidust ja sisseveetud laudadest. Ehitusviis, mis on loonud need sihvakad ja kerged, aga samas meresõidukindlad laevukesed, on tulenenud mitmest määravast faktorist. Esiteks on Fääri väinades tugevad hoovused, Põhja-Atlandi avameri aga alatihti karm, teiseks puhuvad kõrgete järskude mägede vahel väinadel ja fjordidel tugevad langevad, muutlikud ja ettearvamatud tuuleiilid, ning kolmandaks on metsatutel saartel olnud alati puidunappus ja puit väga hinnaline materjal.
Aastasadu oli fääri paat ainus saartel ehitatud paaditüüp. Alles 1804. aastal ehitas Nólsoyar Páll esimese merekindla purjeka ja ristis selle kuunari Royndin Fríða, tõlkes umbes „kena ettevõtmine“ või „ilus katse“. Meresõiduvahendite kauaaegse nappuse juur seisnes Taani kaubandusmonopolis: ainsad laevad kuulusid sellelt monopolilt loa saanud kaupmeestele. Ometi suudeti fääri paatidega ära käia naabersaartel Shetlandil ja Orkneyl ning Šotimaal, et hankida eluks hädavajalikku. Sellega leidis kinnitust nende paatide merekindlus ka pikkadel teekondadel.
1986. aastal tõestas Ove Joensen, et fääri paadiga võib üksinda sõita Kopenhaagenisse; tema paat Diana Victoria on kodusaarel Nólsoyl vaadata. 1997. aastal lasti vette suurim klassikaline fääri paat Naddoddur kuue aerupaariga ja 14-mehelise meeskonnaga. Sellega on aerude ja purjede toel käidud nii Islandil kui ka Norras.
Puri neile paatidele hästi ei sobinud: kipakad laevukesed tikkusid sellega ümber minema. Mootorite ilmumisega on fääri paatide stiilis ehitatud väikeseid mootori ja väheldase tuulevarjuga paate, mida kasutatakse rannakalapüügil ja grindajahil, grindadrápil. Tänapäeval Fääridel väga populaarsed võistluspaadid, samuti fääri paadid, aga spetsiaalselt spordiks ehitatud, on jagatud kategooriatesse pinkide või aerukohtade arvu järgi (vt selle rea 2. postitust).

Stendidelt saab ülevaate, kuidas paate on ehitatud ja kasutatud.














 Selle seeria 2. postituses oli üks foto ka muuseumi rahvariiete osast: kaasaegsetest stiliseeritud rahvariietest. Aga muuseumis on näiteid ka omaaegsete igapäevariiete kohta: nii tubastest ...


... kui ka üleriietest.












Riidenäited nukkudel: poiss läheb sügisel lambaid mägedest koju ajama, tüdruk aga lehmi lüpsma.
















Väljas on ka väga uhkeid rahvariideid.










Näited Fääride kudumite mustritest.









Arvestades jalgpalli tohutut populaarsust on omamoodi „rahvariided“ ka kohalike meeskondade vormid.











Kindlasti muuseumi suurim aare on aga 15. sajandi algusest pärit 18 Kirkjubøuri kiriku pinkide männipuust otsa, millele on meisterlikult nikerdatud apostlite ja teiste piiblitegelaste kujud. Veel on nikerdustel Püha Brendan, piiskop Erlendur ja Norra kuningas Olav II Haraldsson ehk Püha Olav. Ühel otsalaual on Kalmari uniooni 15. sajandi alguse kuninga Pommeri Eriku ja tema naise Philippa vapid; kuna nad abiellusid 1406. aastal, siis on see täiendav tõend radioaktiivse süsiniku meetodil saadud hinnangule puidu vanuse kohta: 1405–1410.
Kaheteistkümnest apostlist on otstel üksteist, kellest kaks on seni kindlaks tegemata; üks apostliga ots on ilmselt kaotsi läinud.


Pingiots, millel Jumalaema lapsega.

Tegelikult on see väike ime, et nad üldse alles on. Pärit on nad Kirkjubøuri 1250. aasta paiku ehitatud kirikust, kuhu siirdume järgmises postituses. Võimalik, et nad olid algselt mõeldud hoopis Magnuse katedraali jaoks, mille ehitus jäi aga seoses reformatsiooniga pooleli. Esimest korda kirjutas neist nikerdustest 1817. aastal Taani uurija Christian Lyngbye.
  






Niiviisi kujutas keskaegne nikerdaja apostel Andreast.

1874. aastal kirikut renoveeriti ja ehitati ka uued pingid. Vanad oleksid peaaegu kui väärtusetud minema visatud. Õnneks mõistsid nende väärtust paaril korral postitustes mainitud vaimulikust keelemees Venceslaus Ulricus Hammershaimb ja Fääridel ametnikuna töötanud Islandi jurist Hannes Kristján Steingrímur Finsen (1828–1892). Nad kirjutasid palvekirja Kopenhaagenisse, kus nimetasid pingiotsi iidseteks reliktideks. Järgmisel talvel viiski postilaev Diana haruldused Taanimaale, kus nad pandi välja toonases kuninglikus Põhjamaade antikvaarväärtuste muuseumis, praeguses Taani rahvusmuuseumis. Muidugi saadi lõpuks ka Fääridel aru, millest on ilma jäädud. Pärast pikki läbirääkimisi jõudsid pingiotsad 2002. aasta juunis lõpuks koju tagasi ja Ólavsøka aegu 27. juulil avati Hoyvíkis rahvusmuuseumis nende püsinäitus.


Pingiotsale nikerdati ka piiskop Erlendur


Jumalaema ja 11 apostliga pingiotsad on jõudnud ka Fääride postmarkidele: 1980., 1984. ja 2001. aastal ilmusid neljamargilised seeriad, mille pildid on Kroghs Buch fotode järgi graveerinud Czesław Słania (1921–2005). Słania, poola rahvusest graafik, elas ja töötas pikka aega Rootsis ning tema käe alt on tulnud peale kolme tosina riigi postiadministratsioonide lugematu hulga postimarkide ka kümne riigi rahatähtede kavandid; margikavandid on mehele toonud hulga auhindu. Teiste seas on Czesław Słania graveeritud ka Eesti Posti 1992. aasta mark mustsaba-viglega Eesti, Läti, Leedu ja Rootsi ühiselt välja antud sarjast „Mare Balticum“. Słania graveeritud Fääride marke olevat väidetavasti täpselt sada.
Pildil on 2001. aasta sarjas ilmunud mark pingiotsast, millel apostel Bartolomeus.





Koos pingiotstega toodi Fääridele tagasi veel paarsada hinnalist eksponaati, nende seas pihitool ehk nn piiskopitroon, kaunistatud kooripult, kujusid ja riste.













See keskaegne Jumalaema kuju on samuti pärit Kirkjubøuri Püha Olavi kirikust. Kuju pinnalt on leitud mitme värvi jälgi, nii et ilmselt oli kuju algselt eredalt kirevaks värvitud.

















Enne ärasõitu jõuan muuseumi juurest veidi eemale kõndida. Selle pildi pealt jääb esmalt silma, kui ilmetu maja fäärlased siiski oma rahvusmuuseumile on ehitanud – meenutuseks: see avati 1996 –, ent sisule pole küll midagi ette heita. Muuseumil olevat muide ka oma korralik raamatukogu. Ja teiseks on näha, et lõunakaares on õige udune. Õnneks sõidame sel päeval põhjakaarde – ja näiteks Saksunis ja Tjørnuvíkis on meil Fääride kohta lausa suurepärane ilm (käigust neisse küladesse oli juttu 7. ja 8. postituses).

Üle muuseumi parkla, umbes kirdest suumin pildile naabersaare Eysturoy. Parempoolne küla peaks olema Nes ja vasakpoolne ehk juba osa Toftirist. Toftir on see küla, kus enne praeguse rahvusstaadioni valmimist oli saarte ainus enamvähem rahvusvahelistele tingimustele vastanud jalgpalliväljak Svangaskarð.

 Sel fotol on Eysturoy lõunatipp; tume triip taustal peaks olema Borðoy; varsti on meil sinnagi asja. Esiplaanil on aga põhiline pealinnast põhjakaarde viiv maantee, mis selles lõigus kannab järgmise küla järgi veel nime Hvitanesvegur.

 Kui paarkümmend minutit hiljem põhja poole sõidame, paistab üks osa Hoyvíkist just sellelt Hvitanesvegurilt läbi bussiakna selline. Veelkordne näide, kui rahutu reljeefiga maastikule on Hoyvík, pealinna põhjanaaber, ehitatud.

Viimasel ärasõidueelsel fotol pööran objektiivi läänesuunast õige pisut kagu poole. Tagaplaanil teisel pool Nólsoyarfjørðuri väina on muidugi naabersaare Nólsoy suhteliselt madal põhjapoolne ots.
Ookeanis ranna lähedal on väike, 0,8 hektari suurune asustamata kaljulaid Hoyvíkshólmur, millel on 1939. aastal ehitatud väike tuletorn.
Esiplaanil näha majad on pildistamiskohast tublisti madalamal, aga omajagu kõrgemal kui Hvitanesvegur ja muidugi veel kõrgemal ookeanist. Teisel pool Hvitanesvegurit on veel maju – see on just Hoyvíki kõige vanem osa, see, kus küla tegelikult oma alguse sai ja mis kuulub ka Fääride rahvusmuuseumi juurde.

Käime seal 2003. aasta reisi ajal – nii uhkesti, et sõidame lausa taksoga (65 dkk) kohale, kuna see tundub hirmutavalt kaugel, ja pärast linnaliinibussiga nr 3 linna tagasi. Taksojuht paraku pole vabaõhumuuseumist midagi kuulnud, nii et peame talle kaardil koha kätte näitama. Tema osutab siis meile omakorda kaardil ülesmäge asuvat rahvusmuuseumi, kust ka läbi käime.
Mul on kaks Jaanuse foto skaneeringut: sellel on vaade Heima á Garði talule põhjaküljest, …

… siin lõunast ja väheke kõrgemalt. Kenasti on näha ka Hoyvíkshólmur.
Nagu Hoyvíki lõigu alguses kirjutasin, koosnes kogu küla pikka aega sisuliselt ühest talust, mis teatud perioodidel oli jagatud kaheks, siis aga jälle ühendatud.
1920. aastal muudeti talu põllumajanduslikuks uurimisjaamaks ja sinna ehitati uued hooned. Kui jaam 1982. aastal põhja poole Kollafjørðurisse koliti (sellest jaamast oli põgusalt juttu 6. postituses), avati talus tänini tegutsev vabaõhumuuseum.

 Muuseumihoonena kasutatakse enne 1813. aastat rajatud vana hoonet, kus on tööriistu ja nõusid, mida Fääri saarte taludes 200 aastat tagasi kasutati (minu 2003. aasta foto skaneering).

Tórshavni teema lõpetuseks paar foto, mis on enne jäänud kahe silma vahele. Niimoodi niidab üks mees 2003. aasta udusel juulipäeval oma maja katust.

Siin aga on 2016. aastal pildile jäänud jalgrattalaenutus peatänaval Niels Finsens gøtal.

Lõpuks veel kaks viidet. Youtube’ist leiab Fääride kohta hämmastavalt palju toredaid filme ja filmikesi, seal hulgas muidugi ka pealinna kohta.
Aadressil https://www.youtube.com/watch?v=PaWFAwRL0Zc (5.23) saame üle vaadata kõik kolm Torshavni valgusfoori ning sõita viie ja poole minutiga sisuliselt läbi terve linna selle lõunanurgast põhjapoolse naaberlinna Hoyvíkini, ...

... aadressil https://www.youtube.com/watch?v=rDfUwv5LzyU#t=424.093875 (7.17) on aga kokkuvõte 2014. aastal tehtud arhitektuurifirma projektist, millega nad võitsid ära Tórshavni planeeringuideede võistluse. Projektis tegeldakse kümne paiga tulevikuga kesklinnas.


Tórshavni mulle teada teemad olen sellega ammendanud ja järgmistes osades puudutame pealinna just nii palju, kui on vaja linnast väljumiseks või siis millegi siin asuva-toimuva osunduseks.

No comments:

Post a Comment