Minu Fäärid, XXI. Iidne kirikuküla Kirkjubøur: jala, bussi ja kiirkaatriga, I

Kuulsa küla Kirkjubøuri (tõlkes „kirikuküla“) nime hääldusega on olnud tükk pusimist, aga kui olen hoolikalt mitmeid „algallikaid“ kuulanud, jõuan selgusele, et kõige adekvaatsem võiks olla püüda öelda tšišuböövur.

Keskaegne kiriku- ning kultuuri- ja vaimukeskus Kirkjubøur on koht, kus naljalt ei jää käimata ühelgi Fääridele tuleval inimesel. Olen neid postitusi nuputades vaadanud ka paari ristlusturistide tehtud videot ja nendegi jaoks sisustatakse saarel oldud paar tundi põgusa ringsõiduga pealinnas ja põikega Kirkjubøurisse. Need, kes kohal veidi kauem, sõidutakse lisaks veel Vestmannasse, kus aega küll vaid kempsus ja poes käia, paremal juhul ka kohvi juua – meenutan siin oma 5. postituse ülbevõitu lauset Kuna meie oleme just eelmisel päeval käinud Mykinesel, kust iga pildistaja tõi kaasa fotosid lõputust hulgast lunnidest, ajab nüüd natuke muigama, kui näeme soliidseid saksa härrasid ja prouasid innukalt pildistamas lunni pilte või kujukesi.

Nii satun minagi kõigil reisidel Kirkjubøurisse, 2003 lausa kaks korda.

Sissejuhatuseks üks kaart (allikas: User:Euchiasmus/Wikimedia). Kirkjubøur ehk Kirkjubø on Streymoy saare lõunapoolseim asula. Otse küla taga või pigem küla keskelt alates kerkib kahe tipuga mägi. Lõunapoolsem, 306 m kõrgune kannab nime Kirkjubøkambur ja selles on Sverre koobas: legendi kohaselt olevat seal varjunud Sverre-nimeline poiss või noormees (ca 1145/1151–1202), kes hiljem, aastail 1184–1202, oli Norra kuningas Sverre Sigurdsson. Põhjapoolsem, 351-meetrine tipp on Kirkjubøreyn. Kahe tipu vahelt kulgeb matkatee Argirisse; teine matkatee, Tórshavni viiv, käib ümber Kirkjubøreyni, esmalt selle lääne- ja siis põhjaküljest. Maantee Tórshavnist Kirkjubøurisse on Streymoy kohta suhteliselt lauge ja seetõttu populaarne väljasõidutee jalgrattureile. Kirkjubøreyni ja maantee vahel on üks madalam tipp veel, 273 meetrini kõrguv Tvørfelli. Streymoy saare lõunaots kannab nime Kirkjubønes („kirikukülaneem“).

Kaardil on näha ka Gamlarætt, sadamaga väike küla, millel on selles postituses ka oluline koht.

2003. aastal läheme Kirkjubøurisse jala, mööda eelmises lõigus märgitud teist matkarada. Teekonna kirjeldusse võtan lõike selle reisi päevikust: Korraks näitab ennast isegi päike, aga 8.30 hakkab Nolsoy jälle „ära kaduma“. Meie tänane plaan on matkata üle mäe Kirkjubøurisse ja tulla sealt veidi eemalt 14.20 väljuva bussiga tagasi. Veidi pärast 8.30 asume teele.

Fotosid, nagu 2003. aasta reisist üldse, on üsna napilt ja enamasti on nad keskpärased skaneeringud. Esimesed kaks on siiski ühed vähesed sel päeval klõpsatud digipiltidest: esmalt meie öömaja, mis sügisest kevadeni on hoopis õpilaskodu, ...

... ja teiseks üks „kaksikportree“. Rahvuslinde meriskeid on selles Undir Fjalli nimelises äärelinnakvartalis väga palju, üks neist karjus mind hommikust hommikusse liiga vara üles. Sellele pildile mahub aga ka üks must lammas.

Nagu ikka, on Jaanus asja endale ette kenasti selgeks teinud: esmalt on vaja üles leida Landaveguri ja Velbastaðveguri ristumine; hosteli peremees Willi märkis selle meile kohe esimesel päeval kaardile.

Sealt saame kätte raja algust tähistava infotahvli (selle matka paraku viimane digifoto).

Ilmselt on väheke jämedamad kõrgusjooned skeemil sajameetriste vahedega, mis siis tähendab, et raja alguses tuleb laugelt tõusta umbes 150 tõusumeetrit ja lõpus väga järsult laskuda umbes 100 meetrit. Kaardi kõrval on selgitustes kirjas, et peatusteta matkale kulub umbes kaks tundi. Raja kõrgeim punkt on portaali http://www.visitfaroeislands.com/ kinnitusel 230 meetri kõrgusel ja matka pikkus 7 km.

Ümber mäe Tórshavnist Kirkjubøurisse kulgeva maantee, Kirkjubøarveguri ääres tuulutab ilmselt lähedal asuva talu peremees oma heina – ei söanda öelda, et kuivatab, sest õhk on ju niiske ja alailma sajab. Talu ise on veidi maad ülesmäge ja levitab nii võimsat sõnnikuhaisu, et tõusu alguses tundub õhk lausa paks; edasi läheb asi looduslikumaks, seisab päevikus (P skänn : P skänn tähendab siin ja edaspidi minu fotode Photopointis tehtud skaneeringut, J skänn Jaanuse skaneeringuid tema albumist, kus on nii tema (J) kui ka minu (T) fotosid; korra vist juba kirjutasin, et Jaanuse fotodel on oranž kuupäev nurgas, minu omadel mitte).

Rohkem ma seda ei tee, aga siia panen ühe näite nende kahe skaneeringu erinevustest: esmalt J skänn / T ...

... ja siis P skänn – kommentaarid on vist liigsed... Sestap kasutan ma järgnevas P skänne vaid juhul, kui J skänni ei ole.

Kusagil päris mineku alguses ristub meie tee sellise oja või jõekesega. Ilmselt kannab see nime Sandá ehk on siis seesama vooluveekogu, mis lahutab Tórshavni ja tema lõunapoolset naabrit Argirit, aga võib-olla ka miski muu. 

Argir on üks neid kohti, mille nimi käib korduvalt läbi Heineseni romaanist „Hea lootus“, aga taanipärase nimega Arge: seal asus „hirmu ja vaevade varjupaik, mis kannab nime „Pidalitõbiste- ja vaestehospidal“.“ Peategelane pastor Peder Børresen käib sealsetelegi asukatele jumalasõna viimas ja (viimset) lohutust pakkumas.

 

Ülesminek on üsna märg ja libe, kukun peaaegu kohe hullult higistama /../ tõusu lõpuks olen ammugi jumala märg...

Sel fotol (J skänn / T) on kolm olulist tõendit. Esiteks seisab Jaanus väikese varðari taga. Varðar on kivikuhjake, millega mägedes teed märgistatakse. Teiseks on Jaanuse selja taga lambavärav. Läbime päris mitu lambaväravat ja osa neist on nii kavalasti tehtud, et kui unustate selle sulgeda, vajub ta ise oma raskusega kinni – postid on pandud parasjagu õigele poole kaldu. Ja kolmandaks on näha, et me pole sel hommikul sel rajal ainsad rändurid. Teekonna alguses infotahvlil tähistab seda kohta punkt 1: siin on esimene varðar ehk teed näitav kivikuhi.

Siin on Jaanus peale minu pildile tabanud ka päris lamba (J skänn / J).

Tõsisem tõus vältab umbes pool tundi (J skänn / T).

Mingi ajani näeb tagasi-
vaates veel linna. Ilm kisub järjest rohkem pilve ja enne kui tõusust üles saame, hakkab tasapisi tibutama (P skänn)

Siledama osa peal jõuame paari veesilmani (J skänn / J).

Nende lähedal on amfiteatrina kumerduv mäenõlv ja selle keskel kantsli või altari moodi laotud varðar. Selle koha nimi on Reynsmúlalág (J skänn / T).

Siin olevat juba 19. sajandist alates kuni tänaseni toimunud avalikud kogunemised lippude, kõnede ja patriootiliste lauludega: nõlvadele istunud inimhulk kuulab esinejaid ja laulab. Teiste seas on siin kõnelnud rahvusliku iseseisvusliikumise üks algatajaid Jóannes Patursson (1866–1946). Siin käiakse ka rahvuspüha Ólavsøka aegu 28.–29. juulil (J skänn / J).

Operaator Jaanus teeb olulisematest paikadest videot (J skänn / T).

Üleval on väga tuuline ja mul hakkab üsna külm. Muidu on aga tore – õitseb mitmeid taimi, (J skänn / J) /../ 9.35 hakkame nägema kolme saart – väikesi Kolturit ja Hesturit ning suuremat Sandoyd; /../  pärast paistab vasakul veidi ka Vágar (infotahvli punkt 3). Infotahvli kinnitusel nägevat siit kusagilt ka Vágari iseloomulikku järsuseinalist kaljut Trælanípan’it (tõlkes vist „orjakalju“). Kui ükskord jutujärjega Vágarile jõuan, tuleb sest kaljust kindlasti juttu, sest matkal Sørvágsvatni ääres jääb ta silma.

Ja roosa õitseja – aitäh jälle ülemusele Toomas Kukele määramise eest! – on sinine kivikanarbik (Phyllodoce coerulea), üksikud kollased õied kuuluvad kodustki tuttavale tedremaranale.

Kummalisel kombel ei ürita ei Jaanus ega mina mainitud saari nende väidete kinnituseks otseselt pildile püüda. Ent sel fotol, kus pildistatud pigem lausa nelja järjestikku varðarit, on kaks saart mainitutest siiski peal: paremal Hestur ja ees Sandoy (J skänn / T).

Ja sellel koguni kolm: paremal Hesturi üsna ühtlane „päts“, keskel madalast kagu- ja kõrgest loodeotsast kokku pandud Koltur ja paremal mustendab läbi udu Vágar. Pildi teen pigem siiski esiplaanil üle mäeveere paistva vägeva muuli pärast: see on Gamlarætt (P skänn).

Veel üks väheldane õiekandja, kes suudab ses karmis kohas vastu pidada: euroopa rabaliilia (Narthecium ossifragum).

Omajagu on siin linde: korra saadavad meid suur-koovitajad, mitu korda saab näha rüütasid, korra lausa nelja korraga. Häält teevad kaljukajakad ja paar korda läheb peaaegu jala alt lendu kivitäks. Ja sel saare küljel tundub olema iseäranis palju meriskeid.

Lõpuks ometi hakkab paistma sihtkoht Kirkjubøur. Ütlen „lõpuks ometi“, sest olukord mulle enam eriti ei meeldi: hakkab aiva külmem ja vihma hakkab üha rohkem sadama. Ikka see vana norralaste tarkus: pole halba ilma, on ebasobiv riietus – minu sinine jakk laseb lõbusasti läbi kogu vee, mis ta peale sajab ...

Paraku seisab ees veel paras kannatuste rada. Minu „targal juhtimisel“ jääb õige allapööramise koht leidmata: läheme liiga kaugele ja satume väga mudasele alale; mul saavad tossud ja püksid jumala poriseks... Pealegi sajab järjest kõvemini. Lõpuks pöördume tagasi – pikk-pikk maa minna – ja leiame siiski laskumiskoha ... Teekonna lõpu kõnnime ladisevas vihmas mööda maanteed; saan üdini märjaks. Nii et planeeritud kahe tunni asemel venib matk peaaegu kolmetunniseks.

Kirkjubøuris …

… maandume esmalt talukompleksi, Kirkjubøar-
garðuri (4 x J skänn / J), mingis kõrvalhoones asuvas „kohvikus“: paari lauaga ruumis on lihtsalt automaat, kust 10 raha eest saab kuumi jooke. Seal kohtume kolme elatanud norralast, kes tugevale vihmale ja minu jutule vaatamata asutavad reipalt üle mäe Tórshavni minema.

Kui vaprad norralased läinud, otsin seljakotist kuivemad hilbud.

Vihmavarju all läheme muuseumisse, aga ega erilist vaatamislusti ei ole; otsin pigem kohti, kuhu märjad riided ajutiselt riputada.

Jaanus käib välja idee, mille mina ellu viin. Bussini on kaks tundi aega, pealegi tuleks peatusesse läbi vihma kõndida. Tuleb üks perekond – isa (vaikiv ja pildistav), ema (vestlev) ja pikk teismeline tütreke. Võtan südame rindu ja astun ligi: uurin ääri-veeri, kas neil auto ka on ja kuhu nad edasi lähevad. Kui selgub, et auto on ja lähevad Tórshavni, siis küsin, kas saaksime kaasa. „Auto on küll väike, aga küll me mahume!“ on vastus.

Ja mahumegi. Selgub, et tegemist on taanlastega. Rooli hoidev ema on suvel Tórshavnis tööl, perekond tal külas. Tagasitee läbi tugeva vihma ja väga uduse esiklaasiga möödub lõbusas lobisemises. Äärmiselt kenad ja vastutulelikud inimesed – eriti kui arvestada, kui jubedalt porine ma olen... Tee on kohutav: parajasti käivad laiendustööd. Lõpuks roolib ema auto uljalt meie majale nii lähedale, kui sellest küljest üldse saab – ja juba veidi pärast 12.30 oleme hostelis.

Nii et esimene tutvus kuulsa Kirkjubøuriga pole teab mis meeliülendav, aga pääseme hoopis lihtsamalt kui ehk oleksime väärinud (2 x J skänn / T).

Järgmisel päeval satume sinna taas, aga ainult paariks minutiks: oleme teinud oma giidi Sámal Bláhamariga pika tiiru Streymoyl ja Eysturoyl ning Sámalil on vaja keegi Kirkjubøurist ära tuua. Sõidame kaasa ja saame nii palju aega, et paar pilti klõpsata (J skänn / J).

Täna on ilm ilus ja rahvast Kirkjubøuris nii rohkesti, et pildi tegemiseks tuleb kohta lausa otsida (minu digifoto). Kõik olulisemad Kirkjubøuri objektid on neil fotodel peal: paremal Fääride vanim pühakoda, 12. sajandil ehitatud Püha Olavi kirik, vasakul väidetavasti maailma vanim pidevalt asustatud puumaja Kirkjubøargarður, kus elati juba 11. sajandil, ning nende vahel 1300. aasta paiku pooleli jäänud Magnuse katedraal. Lähem tutvus nende ehitistega saab teoks 2015. ja 2016. aasta reiside aegu.

2015. aastal sõidame Kirkjubøuris 2. juulil, pärast Per Hanseni linnaekskursiooni: ikka Skansini ja sadama vahelt bussile ning mööda 19. osast tuttavat teed – Jónas Broncks gøtat, R. C. Effersøes gøtat ja Ringvegurit ümber kesklinna – Marknagilsvegurile ja sellelt juba Kirkjubøarvegurile. Stardime 10.35 paiku ja ilm on morn; vahepeal on udu nii paks, et nähtavus on lausa null.

Giidid Per ja Ott on heas pajatamishoos, nii et kogu 10 km pikkuse teekonna jooksul järgneb üks vaimukus teisele. Näiteks kui öeldakse, et paremal on jõululõunad, siis peetakse muidugi silmas, et ühe talu õuel patseerivad haned. Aga asjalik jutt ikka ka vahele; näiteks see, et islandi hobustest veel väiksemad fääri ponid suudeti päästa sõna otseses mõttes viimasel hetkel, kui alles oli olnud vaid 15 suksut ja nende seas ainult üks täkk. Nüüd loodetavat arvukus tõsta 200ni.

Minul jääb see märkamata, aga ühel hetkel osutatakse paremal üht kahest Fääride õlletehasest. Okkara Bryggjarí nimeline pruulikoda asub kirjade järgi lõunarannikukülas Velbastaðuris, 6 km pealinnast, aga ju siis küla ulatub maanteeni välja. See olevat ehitatud vanasse kanalasse ja giidid vaimutsevad jälle: „Nimeks tulnuks panna Hühneken!“ (eks ikka kombinatsioon kuulsast Taani õllebrändi Heinekeni nimetusest ja saksakeelsest sõnast Huhn, mitmuses Hühner – kana/kanad. Või on ka võimalik, et kuulen valesti ja Per ütleb: „Höneken“; põhimõte on sama: taani keeles on kana høne …).

Okkara on uus õllebränd, kaua oli Fääridel ainult üks õlletootja, Klaksvíki Föroya Bjór. Leian kogemata rohkete fotodega Okkara külastuskirjelduse Ameerika õllekriitiku ja fotograafi Michael Jamesi veebist biertravel.com: http://biertravel.com/portfolio/okkara-bryggjari-velbastadur/ (sellest ka lisatud foto). Pole minu postituse teema hakata seda õlleblogi pikalt tsiteerima, aga nii palju küll, et mehe hinded seitsmele Okkara kesvamärjukesele jäävad viiepallisüsteemis vahemikku 1,9 – 3,6.

Eks tule siis bussis jutuks ka üldisem Fääride alko(müügi)süsteem (Ott: „ Käraka-ajamise keelasid taanlased ammu ära!“), aga sellest oli eelmises postituses juba piisavalt juttu. Nii palju olgu siiski lisatud, et just selle süsteemi tõttu ei saa ka Okkara õllevabrikus ekskursioonil käinule õlut kaasa müüa.

Vahepeal on udu veidi hõredam, siis kannatab teel ka mõne foto klõpsata. Nii olen 10.45, umbes poolel teel, saanud pildile sellise kompleksi, tunduvad olema karjalaudad.

Mõni minut enne kella 11 laskume paksus udus mäenõlvast alla ookeani poole ja nähtavale ilmuvad Kirkjubøuri esimesed majad. Per (ja järgmisel aastal ka Ingigerd) kinnitab, et kõige esimeses neist elab kuulus klaasikunstnik Tróndur Patursson (vt. 18.osast). Loodetavasti pildistan ikka õiget maja, …

… umbes samasuguse välimusega on suurem osa Kirkjubøuri maju.

Jõuame parklasse, kus on päris palju autosid ning püstitatakse väheldasemaid ...

...  ja avaramaid telke: tulemas olevat mingi muusikafestival. Võib-olla on see rockfestival Við Múrin („Müüri juures“), mida peetakse siin alates 2009. aastast. „Müüriks“ nimetavad fäärlased Kirkjubøuri pooleli jäänud katedraali.

Ja polegi muud, kui vantsime giidide sabas Fääride usu- ja kultuurielu hälli poole (5 x 2015).

Eks 2015. ja 2016. aastal räägita meile umbes ühesugust juttu, sestap püüan ma need jutud ja pildid ühte tervikusse põimida, aga enne võtame läbi ka 2016. aasta teekonna Kirkjubøurisse.

2016. aasta sõit algab samuti pärast linnaekskursiooni, seekord Ingigerd á Frøðni juhtimisel. 21. juulil stardime 10.40 Nólsoyar Pálli mälestussamba juurest Vágsbotnilt. See on sama sõit, mille kohta ma 19. osas kirjutasin, et Põhjala maja juures ei saanud peatuda. Linnast välja liigume sama teed mööda nagu 2015. aasta sõidul.

Näha saab mõndagi tuttavat kohta, näiteks spordikompleksi ...

... või hariduskeskuse ehitust. Sobiv koht öelda, et nende ridade kirjutamise aegu olen põgusalt lugenud ka 2017. aasta Fääridel käinute muljeid – Germalo ja Maaleht viisid sinna vist lausa kaks lennukitäit – ning leian sealt muu hulgas kinnituse, et hariduskeskus on ikka veel pooleli.

Siin laskume juba Sandá jõe orgu, kus Tórshavn lõpeb ja algab Argir.

Nii et kumba linna kuulub see kohalik „Lasnamäe“, ei oskagi ma öelda. Igatahes 2003. aastal neid maju veel kindlasti polnud.

On seegi kord ka udu, aga Fääridel oleks patt sellise ilma üle nuriseda.

Mõtlen oma 2003. aasta mälestustele: siis oli see tee paras songermaa, nüüd just Fääride teede kõrgele kvaliteedile vastav.

Rohelised heina- ja karjamaad ning majakesed – need kaks ilmselt elumajad ei ole,…

…küll paistab siin korralik majapidamine olevat tagumises parempoolses kompleksis. Väljal on näha ka väike salk lambaid. Fääride lehmad, vaesekesed, välja naljalt ei pääse: maa on enamasti nii tüma, et ei kanna suurt looma.

Eelmisest aastast juba tuttavad loomakasvatus-
hooned.

Kusagil on tee servas ka kasvuhoone: oli üritatud kasvatada aedvilja ja lilli, aga kütmine läinud liiga kalliks.

Ühelt kõrgemalt kohalt avaneb üllatav tagasivaade Tórshavni poole.

Jälle mäest üles, …

… paar kilomeetrit enne Kirkjubøuri keerame paremale mäest alla …

… ja laskume mööda serpentiini Gamlaræti sadamasse.

Rannaparvlaev Teistin peab ühendust Streymoy ning Hestur ja Sandoy saare vahel.

Meie läheme aga teisele maabumissillale, …

… ajame selga vägevad kombinesoonid …

… ning kihutame kahel kiirpaadil Hesturi ja Kolturi juurde, ka lausa Hesturi sisse. Sellest retkest kirjutan ülejärgmises osas.

Umbes tund ja kolmveerand hiljem popsutame vaiksel käigul Kirkjubøuri sadamasse: …

… kirik, pooleli katedraal ja iidne kuningatalu ootavad (19 x 2016).

Kirkjubøuri kohta on igasugust materjali küll ja küll, aga jutule õiget loogilist raami pole lihtne leida: mis sest ikka korrutada, et tegemist on ühe vanima Fääride külaga, mis keskajal oli siinse usu- ja vaimuelu keskus: hoopis huvitavam on teada, kuidas ta selleks muutus.

James Proctor kinnitab oma reisijuhis, et kõige alus oli asjaolu, et just neisse randadesse on meri ikka toonud rohkesti triivpuitu, mis oluline nii ehitus- kui ka põletusmaterjalina, ning vetikaid, mis aitasid kui väetis viljatut maad vähegi viljakandvamaks muuta. Nii olid siia 800. aasta aegu asunud iiri mungad. Kauaks neile siin siiski asu ei antud: kui norralaste käigud saartele sagenesid, pidasid mungad õigemaks lahkuda.

Siiski alles arvatavasti millalgi 1020. aasta kandis jõuti paremale elujärjele. Enamasti seostatakse muutusi jõuka Gæsa, kohaliku talumehe Tórhallur Rikka tütrega, kellele olevat kuulunud pool Streymoy saarest. Hakkan järjest rohkem arvama, et Vestmanna muuseumi üks vahakuju, mida ma 5. osa kirjutades lahti hammustada ei osanud, ongi just Gæsa, nii et olgu see pilt ka siin: kui eksin, siis eksin, pole parata. Igatahes oli Gæsa andnud raha, mille eest olla ehitatud Kirkjubøuri kirik. Naisel endal läks lõpuks kehvasti: ta jäi paastu ajal liha süües preestrile vahele. Karistuseks sellise ränga kuriteo eest läks tema varandus kirikule ja naine ise putkas Vágari saarele. Ühe legendi järgi on sealne Gásadaluri org ja samanimeline küla just tema järgi nimetatud. Gæsa maad konfiskeerinud esimene Fääride piiskop Gudmundur suutis selle varanduse toel allutada kogu saarestiku (21 x 2016)

Ingliskeelsest Vikipeediast leian arvamuse, et võib-olla sai Kirkjubøur diöstseesi ehk piiskopkonna keskuse asukohaks vastukaaluna vaid 5 km põhja pool, praeguse Velbastaðuri alal tegutsenud paganliku usukeskusele nimega Vé.

Läheme siis esimese asjana uhke Kuningatalu kõrvalt …

… kiriku poole.

Pole raske ära arvata, kes on kirikuaia värava autor: muidugi oma küla mees Tróndur Patursson (3 x 2015).

Lihtne valge Püha Olavi kirik (Ólavskirkjan) on valminud arvatavasti 1111. aastal (nii on kirjas küla enda infotahvlil; muudest allikatest leiab ka teistsuguseid aastaarve).

21,8 m pikk ja 7,5 m lai jumalakoda on tahumata kividest ja mõlemalt poolt, nii seest kui ka väljast, valgeks krohvitud. Torn paistab olema puust ja see olla rajatud alles 1855. aastal (2016).

Nime on kirik saanud Norra kuninga Püha Olavi (995–1035) järgi, keda Fääridel väga austatakse: rahvuspüha Ólavsøka on ju ka tema auks nimetatud. Arvatakse aga, et esialgu võis kirik olla pühitsetud hoopis Neitsi Maarja auks.

Ólavskirkjan oli Fääride katoliikliku piiskopkonna keskus; kuna Magnuse katedraali ehitus jäi pooleli, oli kirik selles rollis kuni reformatsioonini 1583. aastal. Nüüd on Ólavskirkjan lihtsalt Kirkjubøuri ehk kirikuküla kogudusekirik.

Fääride 2005. aasta margil on Jógvan Waagsteini maal, millel Olavi kirik 1925. aastal. Mõõdupulka pole vaja: palja silmagagi on näha, et siis oli torn kõrgem.

Seest on kirik praegu äärmiselt tagasihoidlik, ent nagu eelmises osas juttu, olid siin 19. sajandi viimase veerandini uhked, 15. sajandi algusest pärit peente nikerdustega männipuust tehtud pingiotsad, mis nüüd on leidnud koha rahvusmuuseumis.

Sellestki oli juttu, et tookord leidis aset põhjalik renoveerimine ja uuesti õnnistas kiriku 15. detsembril 1875 praost V. U. Hammershaimb, keda mainisime samuti selles eelmises osas kui pingiotste hävingust päästjat: tema eestvõttel saadeti need Kopenhaagenisse, praegusesse Taani rahvusmuuseumisse. 2015. aasta giidid kinnitavad, et kui pingiotsi taanlaste käest tagasi luniti, oli suuresti abi islandlastest, kes nõutasid ju Kopenhaagenist tagasi oma iidsed käsikirjad.

Muidugi asuvad giidid otsemaid selgitusi jagama, 2015. aasta giid Per saab seltsi kohaliku giidi ja kahe peale esitavad mehed isegi ühe vana laulu (2 x 2015); …

… aasta hiljem piirdub Ingigerd vaid jutuga.

1963–66 tehti kiriku all põhjalikke arheoloogia-
uuringuid. Need näitasid, et kirik oli siin olnud juba üsna kohe pärast Fääride ristiusustamist: avastati lausa kolm põrandat. Kõige alumise alt leitud viis münti, millest vanim oli münditud Inglismaal aastail 1223–1235. See on minu jaoks üks paljudest Kirkjubøurist rääkivate allikate vastuoksustest: kui kirik sai valmis 1111, siis miks olid veel vanema kiriku põranda all 13. sajandi mündid?!

Kooriosa alt leiti kahe piiskopi hauad, mille radioaktiivse süsiniku meetodil tehtud dateering osutas 13. sajandi keskpaika. Mõlema haua kateplaadid on pandud koori kõrvale (fotol on kiriku vasakus nurgas neist üks, 2 x 2016)

Ühest hauast leiti kuldse peaga eebenipuust piiskopisau; see on nüüd väljas rahvusmuuseumis, kirikus on vitriinis saua koopia, mu pildistus paraku nurjub. Küll on foto millestki väidetavasti hoopis väärtuslikumast: see puutükk olevat pärit Jeesuse ristipuust (2015).

Ikka 19. osas oli foto ka ühest Jeesus-lapsega Jumalaema kujust, mis samuti pärit Ólavskirkjan. Seegi arvatavasti 11. sajandi lõpust pärit kuju visati 1875. aastal kirikust välja, aga jäeti erinevalt tooli otstest alles. Kui kuju 1959 restaureeriti ja valge lubjakiht eemaldati; selgus, et selle all oli kena puukuju.

1965–67 võeti ette veel üks põhjalik uuendustöö ja 3. septembril 1967 pühitseti jumalakoda uuesti sisse. Praeguse altarimaali autor on 18. osas, kunstimuuseumiga seoses mainitud kunstnik Sámal Joensen-Mikines (1906 – 1979). Saksakeelsest Vikipeediast jääb mulje, nagu oleks maal valminud ka selle renoveerimise ajal, Ingigerd räägib aga, et kunstnik oli maali lõpetanud vahetult enne oma surma: oli veel siin kirikus puruhaigena teinud viimaseid täiendusi, siis viidud kiirabiga haiglasse tagasi, sealt lennukiga edasi Taani, kus ta ka suri.

Küllap on õigus Ingigerdil: maalil on selgesti näha, kuidas pruun värv on voolanud ehk teda on ilmselt veel seinal täiendatud.

Maali motiiv on just sama, mis ühel kunstimuuseumis nähtud Mikinesi maalil: Kristus Kinnereti järvel (2 x 2016).

Pildistasin seda akent, kui giidid räägivad, et kuni 1740. aastateni said siinse pidalitõbiste varjupaiga asukad jumala-
teenistustest osa sel moel, et seinas oli väike ava, mille kaudu võis jutlust kuulata ja kust neile armulaual Kristuse ihu ja verd ulatati (2015).

Aga saksakeelne Vikipeedia ütleb, et auk oli põhjaseinas; see siin on lõunasein.

Kirikus on üks maal veel, aga kui giidid selle kohta ka midagi ütlevad, siis mul läheb see kõrvust mööda (2016).

Saksakeelne Vikipeedia teab kinnitada, et erinevalt enamikust teistest Fääride kirikutest ei panda Püha Olavi kiriku uksi kunagi lukku, nii et sinna on alati võimalik sisse astuda.

Kiriku kõrval on väike kalmistu (2015), …

… hauakivid on kohati üsna viltu vajunud, aga muru on kenasti niidetud (2016).

Meie järgmine vaatamis-
väärsus on pooleli jäänud Magnuse katedraal (2015).

Et selleni jõuda, tuleb minna ümber Kuningatalu Kirkjubøargarðuri (2016).

Kui viimasel neljal fotol katedraali väliskuju võrrelda, siis on näha, et tellingud ja katus, mis 2015. aastal on kiriku põhjaseina siinpoolses otsas, on aasta hiljem sama seina tagumise otsa ümber.

Kirkjubøar-
garðuri tagakülgki on üpris uhke (2015).

Esikülge ei jõuagi imetlema hakata, sest otsemaid tabab meid seal suur üllatus: „paraaduksest“ astub välja pullike. Loom käitub just nagu kutsikas: otsib inimese lähedust ja ootab, et teda sügataks või siis saaks ise ennast inimese vastu hõõruda.

Käivat teine koerakuudis magamas; kuut on sama uhke nagu kogu majade kompleks (3 x 2015)

Aasta hiljem tuleb pullike mulle meelde, sestap küsin Ingigerdilt, mis tast on saanud. Giidiproua osutab käega mäenõlva poole, kes sehkendab tõesti mitu veist, ja lisab muiates: „Freddy kasvas ju suureks, aga kombed olid ikka endised. Kui tohutu loomamürakas tuleb ennast vastu võõrast nühkima, võib see paremal juhul lihtsalt ehmatada, aga halvemal juhul ka suure looma alla kukkuda.“ (2016)