Kolmenimemees: Minu Fäärid, XXII. Iidne kirikuküla Kirkjubøur: jala, bussi ja kiirkaatriga, II

Aga nüüd siis Magnuse katedraal (Magnuskatedralurin). Pole saanud ise mahti teda idakaarest pildistada, olgu siis siin üks pilt Vikipeediast (foto: Erik Christensen / Wikimedia). Katedraali taga on Kuningatalu, päris tagaplaanil aga Hesturi saar. Ning katedraali tagant paistab vasakul ka Kirkjubøhólmuri laid; sellest tuleb hiljem juttu.

Kui ma õigesti aru saan, siis fäärlased ise eelistavad selle ehitise kohta väljendit Kirkjubømúrurin või lihtsalt Múrurin („müür“, määrav artikkel lõpus). Aga pühendatud on katedraal Pühale Magnusele, Orkney saare pealikule ehk jarlile, ning Skálholti pühakust piiskopile Þorlákur Þórhallssonile.

Püha Magnuse sünnipärane nimi oli Magnus Erlendsson (1080 – 1115) ja temast on juttu kolmes islandi saagas: Orkneyinga saga, Magnús saga skemmri ja Magnús saga lengri. Sügavalt uskliku ja vaga mehe mõrvasid võimupureluste käigus tema lähisugulased; kaljune koht, kuhu ta maeti, olevat pärast matust muutunud haljendavaks väljaks ning siis antud luba Magnuse keha kirikusse ümber matta. Edaspidi hakanud Magnuse poole palvetamine kaasa tooma imelisi paranemisi ja muid imesid ning 1136. aastal kuulutas Orkney piiskop William Magnuse pühakuks. Þorlákur Þórhallsson (1133 – 1193) on ainuke Islandi pühak; tema kanoniseeris mitmesuguste raviimede eest 1984. aastal Johannes Paulus II.

Ehitise nimetustes on ses mõttes väike segadus, et vahel nimetatakse neid müüre katedraali varemeteks, mis justkui eeldaks, et kunagi on olnud ka täiuslik(um) pühakoda. Kui kaugele ehitus kunagi tegelikult jõudis, ei ole sugugi selge ja arvamusi on erisuguseid.

Millal teda täpselt ehitama hakati, pole samuti selge, aga ilmselgelt kusagil 13. sajandi lõpus, tõenäoselt viimasel kümnendil, ja ehituse algatas piiskop Erlendur. Igatahes praegu pole katedraalil ei aknaid ega katust. Kohalikust basaldist müüritis on 25,5 m pikk, 10,8 m lai ja 9 m kõrge; seinte paksus on umbes 1,5 m; mört (skilp) valmistati Sandoy saare liivast ja merekarpidest saadud lubjast (2015).

On ka alternatiivne seisukoht: et katedraal ehitati ikkagi valmis, pandi ka aknad ja katus, aga reformatsiooni ajal lõhuti need ära, sest ega kaht kirikut olnud ju väiksesse külasse tõesti vaja. Ja ühe teooria järgi võis olla ka nii, et hoopis piraadid röövisid katedraali vitraažaknad. Lühidalt öeldes pole puuduvad aknad mingi tõend, et katedraali valmis ei ehitatud.

Poleks reformatsiooni tulnud ja oleks kiriku võim saanud veelgi tugevneda, saanuks Kirkjubøurist ka saarestiku administratiivkeskus. Aga reformatsiooniga tulid suured muutused just vastupidises suunas. Toomkool pandi kinni, selle asemel avati Tórshavnis 1547. aastal ladinakool. Piiskopi asemele tuli praost ja tema elupaigaks (próstagarður) sai Oyndarfjørður Eysturoyl (vt 12. postitus). Valitsusjuhi (Løgmaður) elukoht viidi kuninga korraldusega Steigargarðurisse Sandaváguris Vágari saarel. Viimased katoliku vaimulikud veetsid oma eluõhtu Sandoy saarel ja kirikuhooned jäid suuresti omaette lagunema.

1673. aastal on Lucas Debes oma Fääride raamatus kirjutanud, et Püha Olavi kirik on veel kasutusel ja katedraali müürid püsivad, aga paljud piiskopi residentsi kivihooned on vahepeal maha lõhutud.

Katedraalimüüridel pole ka torni, aga mõne kohas välisseinast turritavate kivide järgi võib arvata, et torn oli kas olemas või vähemalt plaanitseti teda ehitada (2016). Ingigerd kinnitab, et katedraal olevat väga sarnane umbes samal ajal ehitatud Orkney saare kirikuga.

Ainus illustratsioon, mis ma katedraali ehitajast piiskop Erlendurist leian (kui mitte arvestada postmarki, millel Erlenduri kujutav Kirkjubøuri Olavi kiriku pingiots), on see tibatilluke pilt Erlenduri kujust Trondheimi katedraali ehk Nidarosdomeni läänefassaadil (E. Dreier / Wikipedia).

Vahest enamgi kui selle õnnetu katedraaliehitusega on Erlendur läinud ajalukku nn Lambakirja (Seyðabrævið) (allikas: „Book of Lund“ – http://laurentius.lub.lu.se/volumes/Mh_15/14.html (6 pages, 132v-135r) / Wikipedia) põhiautorina.

Läheks jälle praeguse teema raamidest liiga kaugele Lambakirjast pikemalt kirjutada, aga nii palju siiski, et Lambakiri on vanim säilinud ja tähtsaim keskaegne dokument Fääride kohta. See valmis 1298. aastal ja on tegelikult Norra toonaste seaduste täiendus Fääride kohta saarestiku jaoks kõige olulisemates küsimustes. Sealt saab pildi, kuidas toona Fääridel elati; kirjas on esmajoones lambapidamise (kutsuti ju lambavilla toona Fääride kullaks) ja maaomandi, aga ka näiteks grindajahi reeglid.

Magnuskatedralurin 1839. aastal (allikas: Barthélémy Lauvergne – Faroestamps.fo, Voyages de la Commision scientifique de Nord: en Scandinavie, en Laponie, au Spitzberg et aux Feroe, pendant les années 1838, 1839 et 1849, sur la corvette La Recherche / Wikimedia).

Aga selle katedraali-
ehitusega oli niiviisi, et see läks väga kalliks ja koormas niigi raskes olukorras maarahvast: nähtavasti koguti täiendavaid makse ja nõuti ka otsest osalust ehitustöödel. Igatahes hakkas rahvas mässama ja Erlendur oli kas sunnitud põgenema või lausa tapeti 1308. aastal; ühe arvamuse järgi oli ta ründajate eest põgenedes roninud katedraali müüridele ja sealt alla kukkunud (või ennast kukutanud). Ühe teooria järgi seiskaski ehituse just piiskopi surm (või põgenemine); teine teooria rõhutab, et oma osa võis olla ka katkul, mis jõudis Fääridele 1349/1350 ja tappis kolmandiku elanikkonda.

Muidugi on Fääride karm ilm, sagedased vihmad ja tormid müüre omajagu murendanud ja ette on võetud nende konserveerimine; saksakeelne Vikipeedia kinnitab, et võib-olla suletakse müürid kunagi lausa klaaskesta sisse. Fotol on katedraali idaotsa sisevaade 2015., …

… siin 2016. aastal. Muutusi, tundub, pole aastaga toimunud, aga eelmises osa lõpus nägime, et väljast vaadates on pilt siiski suuresti erinev.

Nii või teisiti ei maksa konserveerimistööde tegijale ette heita, et nad pole küllalt usinad: nende katete abil kuivatatakse aastasadade jooksul niiskust täis imanud seinu ja ega keegi täpselt tea, kui kaua selleks aega kulub; arvatavat, et neli-viis aastat vähemalt (2 x 2016).

Siin on katedraali lääne- ehk sissekäiguots (2015).

Kuulame Ingigerdi selgitusi, Ivi tõlgib.

Põhjaotsa juurdeehituse, käärkambri kohta on üldine üksmeelne arvamus, et see oli kindlasti katusega kaetud ja võib-olla peeti siin ka jumalateenistusi (2 x 2016). 1772. aastal tuli aga mägedest küla peale laviin ja lõhkus käärkambri katuse, kui mitte enamgi.

2015. aastal vaidlevad giidid Per ja Ott, kas katedraali võlvid on olnud valmis ehitatud või mitte: Ott arvab millegi põhjal, et on, Per vaidleb talle vastu.

Käärkambri suhtes on kindel, et sellel tõesti olid võlvid (2 x 2015).

Kiriku siseseintel leidub mõni kaunistus, võib-olla mingid kapiteelid; …

… see siin meenutab näiteks väheke inimese pead.

Selliseid katoliiklusele väga omaseid ringi sisse kaartest kujundatud riste (ladina keeles crux signata, eestikeelset nime ei ole suutnud leida), olevat seintele raiutud olnud kokku lausa tosin, nüüd olevat märgata veel kuut (see siin tundub kuidagi väga vastne…), üks olevat ka veel siin muuseumis ja üks Taani rahvusmuuseumis.

1905. aastal olevat siit leitud reliikviaid: mõlema nimipühaku, Püha Magnuse ja Þorlákur Þórhallssoni luid, teises kirikus jutuks olnud Jeesuse ristipuu kild ning tükike kangast Neitsi Maarja rüüst.

Saksakeelne Vikipeedia väidab ka, et Magnuskatedralurin on UNESCO maailmapärandi loendis; kahtlustav pedant, nagu ma olen, kontrollin nimekirjast üle – ja ei leia sealt Fääridelt midagi.

Kusagil olen vist juba kirjutanud, et 2007. aasta Ólavsøka ajaks valiti Fääride televisiooni Sjónvarp Føroya eestvõttel „Seitse Fääride imet“. Paremusjärjestust välja ei toodud, aga ka Magnuse katedraal oli nende hulgas. Ülejäänud seitse (kokku sattus valikusse kaheksa objekti, sest kaks viimast olid saanud ühesuguse punktisumma) olid Kirkjubøuri kiriku pingiotsad, Klaksvíki Christianskirkjan, Tórshavni Põhjala maja ja Tinganes, Põhjasaarte tunnel ehk Norðoyatunnilin, Fääride esimene lipp Fámjini kirikus ning Taani riigi esindaja residents pealinnas.

Müüri välisseina kallal askeldab üks töömees.

Katedraali ümbritsev lilleväli (5 x 2016).

Vikipeediast loen, et Magnuse katedraali lähedalt oli 1832 leitud 11. sajandi ruunikivi, Fääride vanim. See kivigi oli olnud hulka aega Taani rahvusmuuseumis, ent on siiski Fääridele tagasi jõudnud. Meile kumbki giid kivist ei räägi ja muidugi pole siis ka fotot, aga Fääridel on selle kiviga mark.

Kirkjubøurist lõuna ehk Kirkjubønesi pool olevat jälgi ka veel kolmandast pühakojast. Mõnede arvates võis see olla Püha Brendani auks rajatud kabel, teised – et see oli rikka Gæsa ehitatud Jumalaemakabel.

Uitame enne Kuningatallu muuseumisse minekut veidi külas ringi.

Talu keskelt voolab sadama poole ojake ja selle kaldad on meie käigu ajal rahvuslillest varsakabjast kollased.

Sadama kõrval, kuhu me 2016. aastal kiirpaadiga randume, on 2015. aastal tünnisaunad.

Kui pööran objektiivi veidi vasakule, ilmub udust Kirkjubø-
hólmur, 2-hektariline laid.

Eri allikates on jutud jälle väheke erinevad, aga ilmselt ikka nii on, et see maatükk on olnud kunagi rannikuga vähemalt ühenduses kui mitte päris osa sellest. Üldse on rannajoon siin ajaga tublisti muutunud. Enamasti viidatakse ühele 17. sajandi alguse 2. veebruarile, arvatavasti 1602. aastale – aastas polda kindel, küll aga kuupäevas, sest see oli küünlapäev – kui tugev torm kõvasti pahandust tegi ja muu hulgas selle laiu rannikust lahutas.

Sama laid umbes tund aega hiljem: nähtavus on tublisti parem. Ilmselt on laiul ka mingite hoonete varemed (4 x 2015).

Ja sama laid ka 2016. aasta pildil. Kui eelmisel kahel pildil polnud naabersaari udu tõttu üldse näha, siis siin on küll. Parempoolne on Hestur, vasakpoolne Sandoy (2016).

Külale kuuluvat ka veel Trøllhøvdi laid 9 km eemal, 100 m Sandoy põhjatipust. See olevat antud külarahvale kui tasu, sest Kirkjubøuri elanikel oli keskajal kohustus sõidutada inimesi Sandoy saarele.

Maastikku on peale tormi lõhkunud ka maalihked. Nii oli enne juba mainitud 1772. aasta loodusõnnetuse tõttu hävinud suurem osa puitmaju ja katedraali põhjanurka olnud vaja pärast taastada.

Aga Kirkjubøhólmuri kohta on veel kirjutatud, et seal pesitseb rohkesti hahkasid.

Hahkasid on näha ka Kirkjubøuris. Sellele liigile on omane moodustada pärast pesitsemist n.ö lasteaedu: mitu mammat karjatavad ühiselt oma lapsi. Nii ka siin: mammasid on kokku kolm, poegi on raske kokku lugeda, sest osa neist siblib, pead pidi vees, aga kuigipalju neid pole, vast kümmekond. Eesti oludes on hahal tavaliselt 4–6 poega.

Fääride hahad on muide täiesti omaette alamliik teadusnimega Somateria mollissima faeroeensis – kõigist alamliikidest väikseim ja emaslinnud teistest tumedamad.

Järgmised kaks foto ütlevad midagi ainult mulle, aga ütlevad see-eest midagi erilist: 2015. aastal kuulen majade vahel käbliku laulu, heledat ja valju nagu ikka. Aga minu jaoks on käblik ikka olnud täielik võpsikulind, näiteks vene keeles on ta nimigi krapivnik, nõgeselind. Ent siin ju mingit võpsikut pole. Väikese otsimise järel leian ulja lauliku kord pesunööre hoidval metallpostil, …

… kord murusel majakatusel. Ja käblikulgi on Fääridel oma alamliik Troglodytes troglodytes borealis. Ju siis on selle alamliigi üks iseärasusi nominaat-
alamliigist erinev elupaigaeelistus: kus sa siit neid võpsikuid leiakski (4 x 2015).

Ühelt rannikupildilt suurendan välja kolmandagi Fääride endeemi: siinse kuldnoka alamliigi Sturnus vulgaris faroensis. Targa raamatu kinnitusel on see nominaatalamliigist mõneti suurem, eriti käivat see noka ja jalgade kohta. Vanalinnud on tumedamad, vähesema metalliläikega ja palju vähem laigulised ka päris värskes sulestikus. Noorlinnud on nõekarva, valkjate laikudega rinnal ja kõhul.

Varasemast tarkusest tean lisada, et fääri kuldnokad ei rända ja on võrratult kehvemad lauljad kui mujal elavad suguvennad, õigupoolest ei oska üldse laulda, ainult krigisevad kuidagi. Olen arvanud, et need kaks asja võivad olla omavahel seotud: kuldnokk on ju eelkõige imiteerija, aga keda sa siin Fääridel ikka järele teed peale tuulevihina ja lainemüha!

Arvan kuni selle teksti kirjutamiseni, et fotol vanalind pojaga, alles siis märkan, et pildil on kolm lindu, kusjuures vasakpoolseim on veidra, vist pooleldi adultse noorussulestikuga; võib-olla on see sulgija (2016)?

Fääridel ei näe – näiteks erinevalt Islandist – just sageli kiletatud heinapalle; siin rannas neid veidi on (2015).

Aga liigume Kuningatalu poole tagasi. See majade rühm on Kirkjubøargarðuri läänepoolne naaber.

Väikse kõrvalhoone uksel …

… märkan toredat pildikest; ju vist hobusest.

See on Kuningatalu põhjanaaber (4 x 2016), …

… uhke ja punane pole mitte ainult eesmine, vaid ka mägedesse viiv värav (2015).

Muuseumieksponaat seegi (2016)!

Freddykene on paitustest ja sügamisest väsinud (2015).

Kuningatalu idapoolne naaber, tagaplaanil ka Kirkjubøargarður ise.

Ja siin on sissepääs Kirkjubøargarðuri muuseumiossa (2 x 2016).

Sellist toredat üldvaadet mul pole, kus Kirkjubøargarður peal koos oma lähinaabritega, mille hulgas ka Püha Olavi kirik. Väga hästi on näha, kui palju maapind ookeani poole ka siin veel langeb ning arusaadav on ka aastaaeg, foto on tehtud 21. oktoobril 2010: eriti Hesturi mäed on juba natuke lumevalged (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia).

Kirkjubøargarðurit peetakse maailma vanimaks, alates 11. sajandist pidevalt asustatud puumajaks. Mina, vana skeptik, mõtlen muidugi juttudele sellest, kuidas torm või laviin on peaaegu kogu küla segi peksnud, et kas ta siis ikka on olnud kogu aeg asustatud? Seda usun ma küll, et majas võib olla tükke, mis tõesti pärit 11. sajandist, aga küllap on enamikku pidanud asendama ja/või uuesti kokku panema nagu Legot.

Üks näide asendatud detailidest: see on „paraaduks“. „Originaal“ oli väidetavasti hävinud 1833. aastal. 1907. aastal nikerdas toonane „kuningatalupoeg“, meie juttudest korduvalt läbi käinud Jóannes Patursson selle täpse koopia. Tähtis kujunduselement, nn Norra lõvi näitab, et viikingiajal olid Fäärid Norra koloonia (foto: Arne List / Wikimedia).

Uhked on ka eeskoja aknaraamid.

Üks välisdetail veel: värvikas sammas hoone tagaküljel.

Vahel öeldakse kogu maja kohta Kirkjubøargarður ehk Roykstovan. Kaldun arvama, et Roykstovan on õige öelda siiski ainult muuseumiosa või veel täpsemalt selle põhiosa ehk Suitsutoa kohta: just nii ju Roykstovan tõlgitaksegi. Akendeta Roykstovani vastand on akendega Glasstova ehk Klaastuba (vt ka 7. osa: Saksuni muuseum).

Infotahvli peal on ka kogu vajalik info: millal avatud ja kui palju sissepääs maksab.

Just Roykstovanis me aset võtame, giidid jutustavad – 2015 Per ja Ott …

… ning 2016 Ingigerd á Frøðni ja Ivi –…

… ning meie kuulame.

Peale maailma vanim talu tiitli võib Kirkjubøar-
garðurile lisada ka Fääride suurima talu tiitli. Umbes aastast 1100 oli see Fääride piiskopi residents ning kuni 1541. aastani tegutses siin toom- ehk ladinakool.

Legendi kohaselt seisis maja alguses Sognefjordis Norras, võeti hoolikalt koost lahti, palgid nummerdati ja toodi Fääridel ning siis polnud muud, kui lao aga kõik jälle kokku.

Maja vanim osa on Stokkastovan ehk Palktuba, Roykstovan ehk Suitsutuba on mõneti uuem, aga ka ikka juba 900-aastane. Niiviisi on kirjas saksakeelses Vikipeedias.

Ingigerd räägib veidi teist juttu – et palgid tulid siia randa ajapuidu kimpudena: norralastel olnud kombeks palgid valmis panna ja nummerdada. Just sellised kimbud siia tulnudki: alguses üks osa, hiljem teine ports nagu tellitult juurde. Ingigerd ei salga ka seda, et tegelikult on maja kõige uuemad osad umbes 150-aastased, nii et kui olla noriv, võiks pigem seda pidada maja tegelikuks vanuseks. Aga sisemine osa ja Suitsutuba on tõesti väga vanad.

Ilmne on seegi, et Suitsutuba ei seisa oma algsel kohal, sest ega seinad praegusele, kahe meetri paksuste müüridega vundamendile väga täpselt ei passi. Ingigerdi selgituste kohaselt laotudki Norrast tulnud maja esialgu kokku kusagil mujal, kui aga piiskopile oli vaja uut maja – ilmselt kukkus vana jälle mingis loodusõnnetuses kokku või viidi lausa minema –, siis tõsteti tare palkhaaval vana piiskopimaja vundamendile ümber. Ja mõnigi palk on tulnud ka välja vahetada.

Pistan siia jutu vahele Suitsutoas leiduvaid esemeid; mõnede suhtes ma ei tea / enam ei mäleta, mis need on. Ka selle kuju kohta pole ma oma märkmikku midagi kirjutanud, aga James Proctori raamatust loen, et ruumis peab olema Norra kuninga Sverre Sigurdsson büst. See kuju näeb välja küll pigem nagu väheldase laeva ninamik, aga ju see siiski ongi Sverre. Nagu korra vist sai mainitud, olevat see Norra kuninga abieluväline poeg just Kirkjubøargarðuris üles kasvanud

Just Suitsutoas toimetas kogu perekond koos teenijaskonnaga. Siin töödeldi villa ja tehti süüa, aga tantsiti ka fääride ridatantsu ja lauldi vanu ballaade. Seinad on suitsust muidugi läbi imbunud – tulease oli alguses nurgas, pärast toa keskel. Ja teadagi oli toal toona muldpõrand.

Praegune põrand on muidugi laudadest, seejuures väga laiadest laudadest – ja Ingigerd ütleb midagi peaaegu uskumatut: need lauad pärinevat kõik ühest palgist!

Ühest palgist olevat tehtud ka Suitsutoa laud.

Olen kirjutanud siiani umbes sellises laadis, nagu oleks see ruum lihtsalt muuseum. Tegelikult ei ole, sest suurem osa majast on perekond Paturssoni elupaik ja näiteks perekondlikke pidulikke sündmusi tähistavad nemadki siin suures toas. Muuseumina tegutseb osa majast pealegi ainult maist kuni septembrini ja on sel ajal küll, nagu juba enne öeldud, üks Fääride turistlike peamisi vaatamisväärsusi.

Paturssonid elavad talus 17. põlve, alates 1550. aastast, kui neile anti kuninglik rendikiri. Enne reformatsiooni kuulus maja teatavasti piiskopkonnale; peagi varsti pärast reformatsiooni 1538. aastal läks kogu katoliku kiriku maavaldus saartel Taani kuningakoja valdusesse; kuningas oli sel ajal Christian III. Kiriku maavaldusest, mis moodustasid ligi poole Fääride kogupinnast, sai nüüd „Kuningamaa“ või „Kuningamuld“ (kongsjørð). Suurim tükk sellest maast, Kirkjubøuri talu, renditi tublile Paturssoni suguvõsale. Nii on nad põlvkond põlvkonna järel jäänud Kirkjubøargarðuri rentnikeks, ehkki kuninga maa on nüüd saanud Fääride valitsusele kuuluv maa. Talu ja „kuningatalumehe“ tiitli pärib alati pere vanim poeg; sellega on tagatud, et talu et jaotataks laste vahel laiali, nagu sageli juhtub erataludega, kus maatükid jäävad aina väiksemaks. Nüüd olevat seadust niiviisi muudetud, et omanik võib olla ka naine; esialgu pole sellist asjade seisu siiski olnud ja pole ka järgmise põlvkonna ajal ette näha.

Fotol on büst ühest peremehest Paturssonist; täpsemalt ei oska ma öelda, mis eesnimega. Ingigerd ütleb, et just see peremees oli kord aknast näinud, kuidas randa tuleb jälle suur ajupuu palk, läinud randa – ja leidnud palgilt poolsurnud sakslase. Mees saanud päästetud ja hiljem käinud koos perekonnaga Kirkjubøargarðuris oma päästjat tänamas.

Ühest kõige silmapaistvamast peremehest on meil juba mitu korda juttu olnud. See on Jóannes Patursson (1866 – 1946), talunik, luuletaja, kirjanik ja poliitik, rahvusliku liikumise üks juhte. Fotol (allikas: Føroya Fornminnisavn / Wikimedia) on mees 1900. aasta paiku. Ta oli mõlema tema osalusel asutatud Fääride partei Sjálvstýrisflokkurini (omavalitsuspartei) ja Fólkaflokkurini (rahvapartei) esimene esimees ja saadik.

Jóannes Patursson esiisa oli Fääride rahvuskangelane Nólsoyar Páll. Jóannese vend Sverre (1871 – 1960) oli tuntud kirjanik, ajakirjanik ja keskkonnakaitsja, õde Súsanna Helena (1864 – 1916) kirjanik ja esimene Fääride naisõiguslane.

Jóannes kasvas üles fääride talutraditsioonide vaimus, mille üks lahutamatu osa olid õhtused koosistumised Roykstovanis, mida nimetati Kvøldseta ning kus jutustati vanu lugusid, lauldi fääri ballaade ja tantsiti nende saatel siinset traditsioonilist ridatantsu. Just tänu sellistele õhtutele püsis fääri kõnekeel ja kultuur ning algas rahvuslik liikumine. Nii kasvas Jóannes Paturssonist rahvusliku liikumise juht.

Jóannes Paturssonil ja tema kaasal, Islandilt pärit Guðný Eiríksdóttiril (1872 – 1950) oli hulk lapsi. Talu päris nagu ikka vanim poeg Páll Patursson (1894 – 1967), lastest kuulsaim on majandusteadlane, poliitik ja kirjanik Erlendur Patursson (1913 – 1986). Üks Páll Paturssoni lapselapsi on meile juba hästi teada kunstnik ja seikleja Tróndur Patursson (sünd 1944). Kui veel maja kuulsamaid asukaid üles lugeda, siis ei saa jätta mainimata Norra kuningat Sverre I (1151 – 1202), kes kasvas siin üles, ja muidugi ka piiskop Erlenduri (? – 1308).

Mina pole oma käikude ajal pererahvast näinud, tänavusest Germalo ja Maalehe rühmast oli vähemalt osa saanud vist perenaisega suhelda. Praegusegi peremehe nimi olevat Jóannes ja ta on teadagi Tróndur Patursson vennapoeg. Mingis osas kirjutasin, kuidas Tróndur „pääses“ „kuningatalumehe“ rollist selle tõttu, et ta kaksikvend sündis veidi varem. Talu praeguse perenaise nimena on Maalehe blogis kirjas Gudrid, pigem võiks see olla Guðrið, aga ega ma tea. Peres kasvavat neli poega.

Loomadest peetakse talus lambaid, neid olevat 350. Oma kogemustest julgen lisada lihaveised, Vikipeedias on kirjas hobused. Talviti korraldatavat jänesejahti, suvel muidugi kulub omajagu vaeva turistide teenindamisele, aga eks see ole lisasissetulek nagu ka Roykstovani väljaüürimine. Polevat sugugi haruldane, kui üürijaks on Fääride valitsus, et põnevas paigas oma väliskülalistele õhtusööki pakkuda.

Veel eksponaate muuseumist: selliste köitega laskuti kaljult linnupesade juurde, et sealt mune korjata.

Loomapõied sobisid mänguasjadeks, vaalamaost tehti mahuti. Nende kõrval ka karjakellad.

Vaalapüügi-
riistad, millest osa on praeguseks keelatud.

Vaala selgroo-
lülidest pingid.

Puust lüpsikul on lambanahast kate.

Katedraali esimese akna kohal olnud piiskop Erlenduri kuju koopia.

Ingigerdi käes on praeguse peremehe isa mägedesse mineku kepp. Kepi otsas on sakid: need keerutati lambaid püüdes talle villa sisse. Giid ütleb, et kui selline kepp oli ilusti kaunistatud, siis sobinud sellega isegi kosja minna.

Väheldases kõrvaltoas on väike näitus katedraali ehitusest, …

… meresõidust ja muust, …

… seal hulgas värviliste vitraaž-
akendega katedraali makett.

Külalisraamat ootab sissekandeid.

Trepp ülakorrusele.

See on vist vana ärklituba (Loftstovan). Kui nii, siis siin oli Fääri piiskoppide büroo ja arvatavasti just siin kirjutas piiskop Erlendur 1298. aastal „Lambakirja“. Ja tulevane kuningas Sverre Sigurdsson õppis siin oma koolitunde.

Asume tagasiteele. Buss ootab meid …

… majakese juures, mida võiks pidada bussiootepaviljoniks.

Eks ta sobi sellekski, aga kui õige nurga all vaadata, paistavad tegelikku otstarvet näitavad sildid.

Kogum Kirkjubøuri põhjaotsa maju; külas elavat kokku umbes 80 inimest.

Kena foto samast majade rühmast; Vikipeedia ütleb, et see olevat Í Lágabø tänav (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia, 21. oktoober 2010)

Kaljude all askeldab ka siin veiseid.

„Bussijaama“ kõrval on ka infotahvel kaardiga. „Küünarnukk-kurviga“ tee on matkarada, mis mulle tuttav 2003. aastast.

Küla viimased (või esimesed) majad.

Sellelt fotolt on hästi näha, kui palju tee enne küla mäest alla laskub (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 1. november 2004)

Tagasiteel saan läbi bussiakna üsna hea pildi Gamlaræti sadamast, kus 2016 hommikul kiirpaatidele astusime ja kust käib parvlaev Hesturile ja Sandoyle.