Kolmenimemees: Minu Fäärid, XXIII. Kiirpaadiretk Hesturi ja Kolturi juurde

Oi-oi-oi, kuidas see reisipäeviku kirjutamine on veninud! Jälle tuli töösse mitu nädalat sundpausi sisse: käisin operatsioonil ja sellest paranemine pole läinud sugugi nii, nagu olen lootnud. Nüüd suudan siiski jälle natuke pikemalt arvuti taga istuda ja jätkata.

Üle-eelmises osas oli lõik Meie läheme aga teisele maabumissillale, ajame selga vägevad kombinesoonid ning kihutame kahel kiirpaadil Hesturi ja Kolturi juurde, ka lausa Hesturi sisse. Sellest retkest kirjutan ülejärgmises osas.

Nüüd siis see ülejärgmine osa käes ongi.

Gamlaræti sadama maabumis-

sillal näidatakse meile kätte need mainitud kombinesoonid; asume ennast neisse pakendama.

Silla kõrval on kaks laevukest, mis meid reisile peavad viima. Tagaplaanil on näha, kui vägev muul Gamlaræti sadamat kurja Põhja-Atlandi aegajalt hullusti perutavate lainete eest kaitseb.

Poeg Rein riietub keskendunult.

Ongi enamvähem korras, ...

... aga tasub ka vaadata, kuidas kaaslased üht või teist rihma kinnitavad.

Minimalistliku soenguga noorhärra, üks paadijuhtidest, on abiks nii nõu kui ka jõuga.

V ehk valmis! Reinu selja taga on hästi näha serpentiinikäärud, mida pidi Tórshavni–Kirkjubøuri maanteelt Gamlarætti laskusime.

Ja muidugi tuleb teha ka mõni „endel“.

Keskne kubujuss sel fotol olen mina ise.

Giid Ivi naeratus kinnitab, et ta on asjade kuluga igati rahul.

Sadama-

taristu on üsna napi-

mõõtmeline.

Nagu üle-eelmises osas mainisin, peab parvlaev Teistin ühendust Gamlaræti ehk Streymoy saare ning naabersaarte Hesturi ja Sandoy vahel.

Veel väheke sadama-

taristut ning alla-

sõiduteed.

Ja siis paatidesse või kuidas neid nooljaid laevukesi tuleks nimetada. Meie Reinuga ...

... satume otse juhiistme-

tagusesse pinki; eespool oleks muidugi uhkemad vaated ka ettepoole, aga mis teha, kui riidesse kohminine nii kaua aega võttis, et paremad kohad teistele läksid.

Reisikaaslane Monika: „Andeks, kas teil on veel ruumi?“ – „On, on! Astu laeva!“

Maril on aparaat muidugi alati laskevalmis.

Olemegi kindlalt kohtadel, ...

... sadamamees vaatab üle, et kõik oleks ohutult korras.

Edasi on kindlam istme ees olevast rauast kinni hoida (reisikaaslase Mari foto), …

… sest läheb sõiduks ja see sõit tuleb õige tempokas.

Aga enne kui liikuma hakkame, sobib kindlasti vaadata üht veebist leitud satelliidi panoraamkaarti, kui kasutada portaali enda määratlust (http://www.maphill.com/faroe-islands/koltur/panoramic-maps/satellite-map/). Sellelt on väga hästi näha jutuks olevate saarte omavaheline paigutus, aga ka saarte reljeef, mis kahemõõtmelistel kaartidel sedavõrd esile ei tule. Paraku pole kaardil Gamlarætti, aga tema asukoha võiks leida umbes nii, et tõmmata tee kõrval oleva väikese punktikese juurest kriips alla kaldasse; see tee, nagu eelnevast nägime, on tegelikkuses väga käänuline.

Nii me siis lendame, vahujutt taga.

Enne sõitu panen hoolikalt kombinesooni taskusse valmis oma reisimärkmiku, fotokas on niikuinii kaelas. Lähema kolme minuti jooksul ei tee ma aga ühtegi fotot ja märkmiku olemasolu suudan terve sõidu jooksul hoopiski unustada. Lihtsalt tähelepanu hõivab suuresti see, et suudaks ikka käepidemest kinni hoida ja ka paadijuhi selgitusi kuulata. Aga jah, paraku ei kirjuta ma sõidu jooksul üles ühtegi sõna.

Ja lõpuks, kui oleme juba Kirkjubøuris maale jõudnud, tekitan ma oma märkmiku tõttu paraja segaduse ja kõik peavad minu pärast ootama: unustan maabudes märkmiku üldse ära ja meelde tuleb see mulle alles siis, kui olen kombinesooni seljast võtnud ja hunnikusse visanud, nii et laevajuht otsib hulk aega – AGA LEIAB ÜLES! Õnneks on kaaslased rahumeelsed ja mõistvad: märkmiku kaotus oleks minu jaoks paras katastroof. Need blogipostitusedki jäänuksid ilmselt kirjutamata...

Mainitud kolme minutiga, mille jooksul ma pilte ei tee, jõuame parajasti üle lahe lennata – laiust on sellel kaardi pealt silma järgi hinnates kahe ja poole kilomeetri kandis – ja siis paat jälle kiiruse nii palju maha võtta, et saab taas fotodele mõelda. See roheline mürakas on siis Hestur, saare ida- või täpsemalt ehk kirderannik. Nõlv on üsna järsk, aga peagi näeme, et lääne- ehk edelapoolega ehk vastu ookeani avatuga võrreldes vägagi lauge; nõlv on täis uhteorge.

Saarel on üks asula ja see kannab saarega sama nime: ikka Hestur. Vahel öeldakse saare nimeks ka Hestoy, taanipärane versioon on Hestø. Fääri keeles tähendab hestur hobust, hestoy hobusesaart. Hestur kuulub alates 2005. aastast Tórshavni omavalitsuse alla – selle poolt oli referendumil 88% saare elanikest –, aga on üksiti nn välissaare (Útoyggjar) staatuses (ülejäänud välissaared on Fugloy, Kalsoy, Koltur, Mykines, Skúvoy, Svínoy ja Stóra Dímun).

Korralikku fotot tervest saare lääneküljest mul pole (Kirkjubøurist või Gamlarætist tehtutel on ikka ennast saarte peale tukkuma pööranud priske pilv) ja ma ei oska seda leida ka Vikipeedia tohutust varalaekast. Parim, mille praegu kätte olen saanud, on juba 1985. aastal Kirkjubøuris klõpsatud foto, kus põhiobjektid on kahtlemata hobune ja lehm, aga Hesturgi on siiski tagaplaanil tervenisti peal (foto: Arne List / Wikimedia).

Enne, kui saarele lähemale trügime, olgu siin ka üks kaart, mille leian saksakeelsest Vikipeediast (allikas: Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia).

Kaardilt saab kinnitust see, mis näha ka viimaselt fotolt: et loodeots on hoopis kõrgem kui kagupool. Sealse kaksiktipu kumbki kühm – Múlin ja Eggjarrók – kerkib lausa 421 meetrini. James Proctori reisijuhi kinnitusel olevat võimalik mõlemale mäele ronida ja sealt avanevat suurepärased vaated. Nii nägevat ka üle Kirkjubøuri ja Tórshavni eraldava mäeaheliku – kui muidugi juhtub olema selge ilm, mida ei saa Fääridel just alati loota…

Kahe teise tipuga on ilmselge, aga sugugi mitte haruldane vastuolu Vikipeedia teksti ja kaardi vahel: esimese kinnitusel on saare keskel 296-meetrine Nakkur ja kagus 125-meetrine Álvastakkur, kaart näitab kõrgusi 298 ja 212 m. Kagupoole kasinama kõrguse heastavad neli hõrnarikast järvekest, neist suurim kannab nime Fagradalsvatn („ilusa oru järv“), suuruselt teine järv on Hálsvatn. Järvede piirkonnas on lubatud telkida.

Saare lõunaosa, Hælur, on suhteliselt lausik maa, nii et see on ka saare lammaste põhiline karjatusala: asula lähedal on lihtsalt liiga järsud nõlvad. Ja päris saare lõunatipus on tuletorn.

Saare pikkus on umbes viis ja laius üks kilomeeter, pindala 6,1 km² ning mingi mulle natuke hoomamatu fantaasia kinnitab, et saare kuju meenutavat hobust (silmitsen hulk aega kaarti ja arvan lõpuks, et ehk siis hobuse pead: et kagus on mokad?!).

Liigume tasasemal käigul Hesturi külale lähemale.

Väheke ebasoodsa istekoha tõttu magan sadamasse sõidul maha võimaluse – kui seda oligi – pildistada siinseid võimsaid lainetõkkeid, seepärast panen siia taanikeelsest Vikipeediast võetud õhufoto (foto: Tnielsen1984/Wikimedia), kus peale muulide peal vist kõik küla majad.

Muulide vahel sõidame ...

... üsna kalda äärde. Näha on koht, kuhu randub Gamlarætis nähtud Teistin. Sadam on ehitatud 1942. aastal, 1965 rajati juurde randumissillad paatidele.

Laevaühenduse kohta on andmed eri allikatest üsna erinevad, enamasti siiski nii, et korra päevas käib parvlaev Hesturil kindlasti ja nõudmise peale korra või kaks veel. Aga saarele tahtjail soovitatakse enne reisi kindlasti sõiduplaane (http://www.ssl.fo/en/timetable/ferry/61-gamlaraett-hestur/) uurida, kuna neil olevat kalduvus sageli muutuda.

2003. aasta reisi aegu nägi asi välja nii, et esmalt sõitis laev Hesturile ja siis uuesti Gamlarætti tagasi ja edasi juba otse Skopunisse; sellest retkest Sandoyle on mul kavas kirjutada järgmises osas. Praegu mainin vaid üht sest sõidust jäänud mälestust: Hesturil sõidab laevalt maha ainus seal olnud sõiduk, piimaauto, kiirustab mäest üles lauda juurde, osa teest tagumine ots ees, ja tuleb sealt taas laevale tagasi; ju käis siis piima järel: oli rahvuspüha eelne hommik ja kolm päeva vältava Ólavsøka jooksul oleks kogutud piim küllap hapuks läinud.

Varem oli laev Hesturile käinud Tórshavnist; kui Streymoy saare lõunaserva rajati sadam nimega Gamlarætt, muutus Hesturile pääs muidugi hoopis hõlpsamaks. Sadamaehitusplaane oli väga kaua veeretatud ja kui need lõpuks teoks said, oli Streymoyst välja murtud kaljud läinud kasutusse teisel pool Hestsfjorðurit, Hesturi väikese kalasadama, saarerahva küllap tähtsaima elatist kindlustava taristuobjekti kaide rajamisel: saart ümbritsevad veed on kalarikkad ja saare mehed on ikka olnud osavad kalurid.

Selle sarja 6. postituses kirjutasin, et pikki tunneleid kavandatakse ka lõunasaartele: 2021. aastal 10,6-kilomeetrine Streymoylt Sandoyle ja kunagi edaspidi 20-kilomeetrine Sandoylt Suðuroyle. Saksakeelne Vikipeedia kirjutab, et kui Sandoytunnilini ehitusest kunagi asja saab, siis hakkab see käima Hesturi alt ja saarerahvas nõudvat tungivalt liiklustoruharu ka enda juurde.

Küllap suudaks see ehk muuta saare asukate juba pikka aega aina allapoole liikuvat arvukuskõverat (taanikeelse Vikipeedia andmed kõikjal aasta alguse seisuga): 1985 – 58, 1987 – 59, 1989 – 56,1991 – 56, 1993 – 54, 1995 – 48, 1997 – 47, 1999 – 46, 2001 – 51, 2003 – 43, 2005 – 39, 2007 – 34, 2009 – 32, 2011 – 27 ja 2012 – 25 inimest. Kunagi on Hesturil elanud aga sadakond inimest.

Taanikeelse Vikipeedia kinnitusel on saarel 19 majapidamist. 1990. aastate lõpus oli enamus elanikke olnud kalurid, peale nende kümme meremeest, üks poepidaja, postiametnik ja kolm talupidajat.

Kuna mul endal lähemaid pilte Hesturi külast pole, võtan jälle „laenu“ Vikipeediast, põhiliselt saksakeelsest. See foto sadama juurest on tehtud 2007. aastal (foto: Erik Christensen / Wikimedia), ...

... kaks järgmist aasta varem. Nendel on Hesturi „peatänav“ (jutumärkides seetõttu, et ega külas rohkem tänavaid vist polegi...) ...

... ja selle lõunakaare-

ots, kus näha ka paar toredat vana(pärast) munakivimaja .

Kui tänav otsa saab, läheb tee sealt ometi edasi (taamal on näha Sandoy saar)...

... kuni saare lõunaotsa Hælurini välja. See olevat õige populaarne matkamarsruut laevaga tulnud puhkepäevaveetjate jaoks. Taustal on ikka Sandoy saar, näha on saare sadamaküla Skopun, kuhu maabub Gamlarætist lähtuv Teistin (4 x foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2006).

Hestur on olnud asustatud viikingi-aegadest või hiljemalt varasest keskajast peale; vanim asula oligi just Hæluril, saare lõunaotsas, kuna see oli kõige päikselisem osa saarest ja teravili küpses siin paremini kui mujal. Asula toonast olemasolu kinnitavad arheoloogilised leiud. Paraku olid aga paatide randumisolud siin äärmiselt keerulised ja saarlaste põhiline elatise hankimise viis, kalapüük, seetõttu suuresti raskendatud. Seepärast esialgne asula hüljati ja asutati praegune Hesturi küla.

1919. aastast on teada suur õnnetus kalapüügil, mis viis märga hauda kolmandiku saare meestest.

Üks vaade Hesturile ka mäenõlvalt.

Et rahvast vähegi saarel hoida, on mõndagi ette võetud. Näiteks avati 1974. (saksakeelne Vikipeedia) või 1983. aastal (taanikeelne Vikipeedia) koguni siseujula (2 x foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2007): vesi saare järvedes olevat supluseks liiga külm.

Kauplust saarel enam pole, küll on aga 1890. aastal rajatud kool, Hest Skule, mis oli mõeldud 20 õpilasele. Kui 90ndate alguses oli koolis veel viis ja 2000/2001. õppeaastal neli õpilast, siis õige pea kahanes arv alul kahele, siis ühele ja 2009/2010. õppeaastal said õppurid saarel otsa.

Üht tähtsat hoonet saan siiski ka ise pildistada: saare kuuekandilise haritorniga kirik on ehitatud 1910. ja renoveeritud 2006/2007. aastal.

Võtan siia ka paar sisevaadet varasemateski osades korduvalt kasutatud Taani kirikute portaalist www.danske-

kirker.dk.

Praeguse saare elanike arvu juures on kirik muidugi üle mõistuse suur: siia mahub tervelt 150 inimest (2 x http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/205-hestur-kirkja).

Taas sadamast välja liikuvast paadist saan klõpsatud ka kinnituse selle kohta, kui vägevad kivivallid sadamat ookeani eest kaitsevad.

Paadid koguvad taas kiirust: ...

... kihutame Hesturi põhjaotsa juures Koltursundile, kitsukesele Hesturit ja Kolturit eraldavale väinakesele.

Väinaga on seotud võib-olla kõige kuulsam saarte elanikest kõnelev legend, mille põhjal on näidendi „Magnus“ kirjutanud Rasmus Christoffer Effersøe (kirjutasin temast põgusalt 14. postituses).

Legend räägib Kolturi noormehest Magnusest, kellel oli suur vastastikune armastus Hesturil elanud neiuga, millest aga tüdruku isa ei tohtinud midagi teada. Kui loodetehoovus voolas lõuna poole, ujus Magnus üle väina tüdruku juurde, veetis temaga aega, kuni looded pöördusid ja naasis siis kodusaarele. Paraku sai tüdruku isa ühel päeval noorte saladuse jälile. Kui Magnus ühel päeval jälle Hesturile jõudis, ootas mees teda kaldal, kirves käes, ja ähvardas poissi tappa. Mis jäi Magnusel muud üle, kui üritada tagasi ujuda. Keegi ei näinud teda paraku enam kunagi; pole kahtlust, et mees ei jäänud vastu hoovust külmas vees ujudes ellu.

Ent pärast seda oli Koltursundi tekkinud keeris, mis sai nime Grísarnir; öeldakse, et see siiani eksisteeriv keeris on karistus juhtunu eest.

Kolturini kihutada on jälle ainult mõni minut. Aga siin on paras koht vaadata, kuidas näeb umbes kahe ja poole ruutkilomeetri suurune (eri allikatest leiab suurusi 2,3 – 2,8) Koltur välja Streymoylt vaadatuna (foto: Sietse Snel / Wikimedia). Pildi paremas servas taustal paistev maanukike peaks olema Vágari saare lõunapoolseim tipp Trælanipa.

Pole üllatav, et nii omapärase kujuga saar on aastal 2000 trükitud ka Fääride postmargile.

Koltur kuulub nagu naabersaar Hesturgi 2005. aastast Tórshavni omavalituse alla ja on samuti välissaarte (Útoyggjar) hulgas. Vaid üks Fääri saar on Kolturist väiksem ja vähema hulga elanikega: see on asustamata Lítla Dímun (0,8 km²).

Esmakordselt on Kolturit kirjasõnas mainitud nn koertekirjas (Hundabrævið), vahemikus 1350–1400 kirjutatud seaduses, kus oli kirjas, millistes külades kui palju koeri tohib olla. Saare asustuslugu on väga sarnane sellega, kuidas tulid inimesed Hesturile.

Kolturi kaardilt (Anker Eli Petersen - http://www.faroestamps.fo / Wikimedia) näeme, et lõunapoolne mägi (101m) kannabki nime Mägi, Fjallið, ehkki jääb kõrguselt põhjapoolsele Kolturshamarile (478 m) üle nelja ja poole korra alla. Fjallið’t on nimetatud saarestiku kõige madalamaks mäeks.

Saarel on üks asula ja taas kannab see saarega sama nime, Koltur. See paikneb saare madalas keskosas. Lambatalunikud, kes olid karjatanud oma villakandjaid saare lõunapoolel, jätsid asula 1980. aastatel maha; järgmised kaks asukat tulid saarele 1994. aastal, praegu olevat kolturlasi üks. Lambaid söövat saarel 160 kandis.

Saare nime päritolu pole üheselt selge. Enamasti väidetakse, et see tuleneb väga vanast anglitsismist fääri keeles, sõnast colt, „varss“, nii et naabersaared kokku oleksid Hobune Varsaga. Teised arvavad, et nimi on tuletatud vanapõhjakeelsest sõnast koltr, mille tähendus pole aga üheselt selge, võib-olla on see „kaljune“.

15. jutuosas kirjutasin n.ö geograafilistest nimedest; Kolturi puhul on need í Koltri ehk Kolturis või Kolturil ja úr Koltri Kolturist või Kolturilt.

Arheoloogilised väljakaevamised kinnitavad, et otra oli saarel kasvatatud juba nii ammu kui 800.–900. aastatel, seega varasel viikingiajal. Odraksvatus kestis kuni hiljutise perioodini; väidetavasti olevat Kolturi õled katuste jaoks parimad, sest saarel pole nende headust kahandavaid hiiri.

Tegelikult oli asulaid kaks, teineteisest lühikese jalutuskäigu kaugusel: Heima í Húsi ja Norðuri í Gerði (Norðuri í Gerðum). Legend pajatab, et naabripered olevat olnud põlvkondade viisi nii rängalt tülis, et sisuliselt suhtlust polevat olnudki, ja ükski vägi ei suutnud tülitsejaid lepitada, ehkki mingil hetkel ei teadnud enam keegi, kust riid oli alguse saanud. Kohanimest Trætumørkin järeldatakse siiski, et küllap oli esmaseks tüliõunaks mingi maatükk (mørk tähendab teatud vana pindalaühikut).

Meie suundume esmalt uuema asula, Norðuri í Gerði juurde, mille kaldas paikneb Kolturi sadam. Fotolt on näha, et nõlva kõrgemas osas püüab tuult lennujaamadele omane puna-valgetriibuline tuulekott, ju on seal helikopterite maandumisplats.

Taani kuningavalduste ülestähendus Jarðarbókin 1584. aastast kinnitab, et Norðuri í Gerði oli siis igatahes olemas. Asunduse vanad hooned olevat kehvemas seisus kui vanema asunduse Heima í Húsi samaealised ehitised. Just Norðuri í Gerði on ka asula, kus paikneb praegune ainuke saare inimasustusega maja. Elanikke, nagu juba kirjutasin, olevat praegu ainult üks.

600 meetrit majadest kirdes peaks olema kalmistu. Majadest nii palju eemal seetõttu, et kuna saare isoleerituse tõttu ei saanud pastor alati tulla kadunukest viisipäraselt sängitama, et hauda peotäit õnnistatud mulda visata. Nii oli karta, et surnu võib tulla kalleid sugulasi kollitama. Viimase matused olid saarel olnud 1954. aastal.

Sadamasilla juurest...

... viib majade juurde betoontrepp.

Paadis olija perspektiivist paistab see kõik üsna tagasihoidlik. Kogu kompleksi suurusest saab aru alles saarel olles ja seal ülevalt alla vaadates. Maabumissillast vasakul on näha slipp, mida pidi saab paate merre lasta.

Pilk Norðuri í Gerði majadele mäenõlvalt (2 x foto: Eileen Sanda / Wikipedia, 2014). Tasub tähele panna, et talust idasse jääval Gróthústangi neemekesel on paari vana (kivi)maja varemed, neemest pisut põhjakaares aga põlluke. See ja teised Eileen Sanda fotod, mida selles postituses kasutan, on tehtud 7. juunil 2014, kui Fääride parvlaeva- ja bussifirma Strandfaraskip Landsins oli korraldanud oma töötajatele ja nende perekondadele saarekülastuse, mida juhtis giidina Bjørn Patursson.

Nüüd on paras koht rääkida saare kuningatalunikest; tegin kuningatalunike teemal pisut juttu eelmises postituses. Ka Koltur kuulus kunagi Kirkjubøuri piiskopile ja läks pärast reformatsiooni kuninga valdusse. Need kaks, kes 1994. aastal saarele talu tulid pidama, olid Kirkjubøuri toonase kuningataluniku Jóannes Paturssoni noorem vend Bjørn ja tema kaasa Lükka Patursson. Nende elukohaks sai Norðuri í Gerðum, aga nad hakkasid samas tasapisi taastama Heimi in Húsi naabermaju, alul oma säästudega, hiljem panid õla alla Koltursgrunnurini fond ja selle kaudu ka Taani fond A.P. Møller Fonden.

2009. aasta veebruaris võttis talu vanematelt üle nende tütar Malan ning Bjørn ja Lükka kolisid saarelt ära, sest Bjørn nimetati Fääride põllumajandusadministratsiooni direktoriks. Nii saksa- kui ka taanikeelne Vikipeedia kinnitavad, et Malanigi pere läks saarelt 2010. aastal ära ja nüüd elavat Kolturil ainult üks inimene.

Talu sai 2004. aastal orgaanilise talu nimetuse; seal on umbes 160 lammast ja seitse šoti mägiveist, peale selle haned ja koerad.

Näppan ühe vaate ka portaalist (foto: http://old.visitfaroeislands.com/): õhuvaade Norðuri í Gerðile ja sadamale. See annab täiendava võimaluse proportsioone, suurusi ja paigutusi mõista.

Aga meie paadijuht osutab juba käega „naaberküla“ Heima í Húsi poole ...

... ja selle juurde me tasasel käigul popsutame.

Enne küla on...

... midagi Fääridel üsna haruldast: tore liivarannake.

Heima í Húsi on küla vanem osa; seda peetakse saare esialgseks asunduseks. See koosneb kahest farmist, mille nimed Niðri í Húsi ja Uppi í Búð.

Sellegi „kvartali“ kõrval paistab olema helikopterite maandumisplats. Regulaarset parvlaeva- või paadiliiklust Kolturiga pole, aga vähemalt suvel saab veesõiduk ilusa ilmaga saarel maabuda küll. Küll käib saarel kolm korda nädalas – kolmapäeviti, reedeti ja pühapäeviti – Atlantic Airwaysi helikopter. Nagu fotodelt näha, tundub tiivulisele lennumasinale olevat ette valmistatud vähem kaks maandumisala.

Vast on ka huvitav teada, et kahel korral, 1995. ja 2010. aastal on Kolturil käinud Taani kuninganna Margrethe II.

Heima í Húsi majad on üllatavalt heas seisukorras. Ehkki neid on läbi sajandite korduvalt remonditud, on nad võrreldes saarestiku teiste küladega säilitanud suuresti esialgse väljanägemise ja annavad seepärast toreda ettekujutuse, kuidas inimesed siin sajandeid tagasi elasid. Kogu seda pärandit tahetakse kindlasti alles hoida; ambitsioonikam plaan on muuta Koltur rahvuspargiks.

Heimi í Húsi on olnud vähemalt kahe filmi mõne stseeni tegevuskoht. Üks neist võeti üles Jørgen-Frantz Jacobseni kuulsa romaani „Barbara“ põhjal, teine oli islandlaste Dansinn (1998) William Heineseni novelli Her skal danses (tõlkes vast umbes „Kutse tantsule“) ainetel.

Kütuseks kasutatud turvast tuli vanadel aegadel käia lõikamas Syðradaluris ja Fossdalis Streymoyl, hiljem Skopunis Sandoyl ja see tuli paadiga Kolturile vedada; turvast hoiti Gróthústangi neeme majades.

Kusagil üleni kividest laotud majade keskel on ka selline (pooleldi) puidust elamu.

Kunagi oli Kolturil neljas talus elanud 50 inimest. 1890. aastast on teada kuus saarel elanud perekonda kokku 42 inimesega. Toona oli kohalikel lastel olnud oma õpetaja, kes käis siin naabersaarelt Hesturilt. 20. sajandil läks järjest enam moodi linnaelu ja 1987. aastaks oli elanike arv kahanenud kuueni, 1989–91 elas Kolturil veel neli inimest ja edasisest on juba juttu olnud.

Vaade Heima í Húsile ülevalt mäenõlvalt (3 x foto: Eileen Sanda / Wikipedia, 2014) ...

... ja õhust (allikas: http://www.savn.fo/00455/00466/00938/).

Matkajad kõnnivad Kolturi lõunaotsa poole.

Kolturi läänekallas on kõrgete järskude kaljudega, mis on koduks tohutule hulgale merelindudele. Ingliskeelse Vikipeedia andmeil pesitsevat seal 5000 paari atlandi tormipääsusid, 20 000 paari lunne ja 50 paari krüüsleid. On arusaadav, miks on maailma linnukaitseorganisatsioonide katusorganisatsioon BirdLife International nimetanud selle paiga tähtsaks linnualaks (IBA – Important Bird Area).

Kolturi lõunaots (Kolturstangi), tagaplaanil Hestur (3 x Eileen Sanda / Wikipedia, 2014).

Pildistan Hesturit ka mina; see klõps on tehtud ajal, kui oleme parajasti Kolturi küla kohal. Nagu juba kirjutasin, pole mul sest sõidust mingeid vahetuid ülestähendusi ja see teeb mõnegi foto „dešifreerimise“ keeruliseks. Sedagi võtet jõllitan päris tükk aega, kuni kaarti kasutades taipan lõpuks, et Kolturi ja Hestrui vahelt paistev maanurk pole midagi muud kui mingi neemeke Sandoyst või Sandoy loodetipu juures asuvast Trøllhøvdi kaljust.

Siis võtavad paadid taas kiiruse üles: Koltur jääb selja taha, ees on taas Hestur. Poolel teel klõpsan foto Sandoyst.

Hesturi põhja- (loode-)ots: kui idapoolne külg on roheline nõlv, ehkki küllalt suure tõusunurgaga, …

… siis põhjakülg …

… ja eriti läänekülg on järsud kaljud.

Kui enne kurtsin, et Hesturi idakülje fotot pole kusagilt võtta, siis lääneküljest on suurepärane vaade olemas (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia). Siit on näha, et saare madalamas lõunapoolses otsas on nõlvad mõneti laugemad.

Nüüd läheb mul kirjutamisega raskeks: sõidust on veel tubli kümme tosinat fotot, aga teksti pole kusagilt võtta. Oleks ma suutnud paadijuhi juttu üles kirjutada, oleksin varustatud kindlasti hoopis rohkema ja asjalikuma teabega; mulle kätte ulatunud allikad saare läänekülje kohta suurt midagi teada ei anna. Samas ei taha ma ka pilte lausa kasutamata jätta. Ja sorteerin ma neid, mis ma sorteerin: kolmandik ehk umbes nelikümmend fotot jääb ikka alles.

Nii nagu ümber Hesturi põhjanurga jõuame, on meie vasakul käel peaaegu püstloodis kaljusein. Siingi on hästi jälgitav kaljude kihilisus.

Ei leia ma kusagilt nimesid ka saare kaljumoodustistele; ma ei kahtle, et näiteks ka sellel saare loodenurgas seisval sambal on oma geograafiline nimetus. Kuna mina seda ei tea, nimetan ta Nurgapostiks. Taamal on läbi udu- või pilveviiru näha ka Koltur.

Mõtlen, kas need helerohelised on vetikad või samblikud. Aga siis tuleb meelde, et samblikus elavad ju koos seen ja vetikas… Nii et üks vetikas ta puha!

Ja niipea, kui kaljuseinal on vähegi enamvähem horisontaalset pinda, on seal kasvuvõimaluse leidnud ka rohttaimed.

Kaljude peal on samuti mättamüts. Pehme pinnas peab seal olema nii paks, et lunnid saaksid pesakoopaid õõnestada: neid naljakaid linde, kellesse igaüks otsekohe ära armub, elavat Hesturil lausa 25 000 paari, nii et mättaid peab olema rohkesti.

Mõõtkava mõistmiseks üks foto ka naaberpaadiga: kaljud kõrguvad saare kõrgemas osas ju ikkagi 400 meetrini.

Meie paadijuht, kelle nime ma kahjuks ei tea, seletab parajasti, et saarte ookeanist eemal olevad küljed on suhteliselt lauged, vastu ookeani seisvad aga enamvähem püstloodis.

Saare kalju-

sammastest vägevaim. Enne nähtud kaardi põhjal võiks oletada, et see on Dúgvustakkur.

Lõunasuunas hakkab sein tasapisi madalduma, aga tundub üksiti, et on mitmel moel rohkem liigendatud.

Sandoy juurde on tulnud sõjalaev.

Siis toovad paadid meid hiigelorva juurde, kus seintel lugematud „riiulid“ ja neil riiuleil midagi valget.

Binokli jõudsin mõne päeva eest unustada Vágarile, aga niigi on selge, et see valge „miski“ on tegelikult hoopis keegi: tohutu linnuvägi.

Mõnest riiulist suumin hädiseid suurendusi; selle asukad on kehvale kvaliteedile vaatamata ära tuntavad: kes muu kui tirgud. Päris kindlasti tunnen koha peal olles ära ka kaljukajakad.

Vikipeedia kinnitusel on needki kaljud BirLife Internationali tähtis linnuala ehk IBA. Pesitsejatena on üles loetud jälle lunnid (25 000 paari), atlandi tormipääsud (5000 paari ) ja krüüslid (50 paari) – ning ei mingeid tirke (siiski: kusagil mujal on tekstis lause On the west coast is a guillemot colony; guillemot ongi tirk).

Enne orva sisse sõitu antakse käsk: „Kiivrid pähe!“, sest ülevalt võib pudeneda midagi nii kivist kui ka pehmet, aga selle eest määrivat ja haisvat. Pea-kuklas-linnuhuvi ilmutab sel fotol küll ainult üks kaaslane.

Vaade üles: sõidame orvast välja.

Vanasti käidi Hesturilgi linde toiduks püüdmas ja siin oli ju püügikohta lihtne pääseda: ei pidanud ronima, vaid sai lihtsalt köie otsas ülevalt allapoole laskuda.

Ilm ja ookean on kaljusid muidugi kõvasti lõhkuda. On teada paarsada aastat tagasi juhtunu, kui terve tohutu linnukalju prantsatanud ookeani.

Veel üks ilma ja vete vormitud sõrm või sammas.

Nendel kaljudel on küll tugevad erosioonijäljed.

Siin on näha vist nii molluskeid kui ka koralle. Piinlik, kui poleks ei ühtesid ega teisi…

Siis sõidame ühte koopasse.

Kindel ma muidugi jälle pole, aga kaldun arvama, et see võiks olla just see kuulus Klæmintsgjøgv, kus toimuvad Kristian Blaki ja tema kolleegide kontserdid (vt 10. postitusest).

Igatahes on koobas võimas: pikk ja kõrge.

Tagasi päevavalguse käes: naabersaar Sandoy on nüüd juba päris pikalt näha.

Üks üsna monoliitne, suuremate koobaste, niššide ja eenditeta kaljuosa. Küll on ikka rohkesti rööbiti veega kulgevaid pragusid.

Siin, vastupidi, on hulk eendeid ja lõhesid. Arvan, et üks neist kuristikest on Álvagjógv ehk Haldjakuristik, kust uljad ronijad laskuda suudavad (vt https://www.youtube.com/watch?v=MGBHkLPSR_w). Päris hirmuäratav on videost vaadata, kui pragulised need kaljud tegelikult on …

Sõidame korra jälle päris kaljude külje alla.

Ei tea, kui vastupidav selline õhke kaljusein on?!

Veel üks lõhe, ...

... mis tundub olema purunenud kaljutükke täis varisenud.

Veel kaks vaadet Sandoy poole. Sellel siin on üsna hästi näha mäest alla Skopuni sadamasse looklev tee, ...

... sellel aga on üksildane päikeselaik just Skopuni kohal.

Siis tuleb päeva vaata et rabavaim üllatus. Kui paadijuht ütleb, et nüüd sõidame saare alt läbi ja näitab käega, kuidas see toimub, arvan esiotsa, et noormees teeb nalja.

Aga ei mingit nalja. Sukeldume jälle ühte koopasse, mis on hoopis kitsam ja vist ka madalam kui eelmine (fotol on tagasivaade sissepääsu poole).

Ekraan juhtkangide juures näitab, et oleme tõesti saare sees.

Mingil hetkel on päris pime.

Ja siis tuleb üks üllatus veel: paadijuhid panevad mängima lummava muusika, mis oleks nagu just sellise hetke jaoks kirjutatud. Olen üsna kindel, et laulab Eivør, aga küsin pärast paadijuhilt üle. “Jah, Eivør on suurepärane,” vastab paadimees ja tõstab pöidla üles.

Kui juba Eestis tagasi oleme, palun giid Ivil üle küsida, mis laul see täpsemalt oli. Sigmund Signarsson mitte ainult ei vasta, et Mannabarn (Inimlaps), vaid saadab ka youtube’i lingi: https://www.youtube.com/watch?v=mSNTPxBF1Ds. Kirjutan Eivør Pálsdóttirist veidi siis, kui sõidame läbi tema sünniküla Gøta; praegu lihtsalt üks väike meenutus. Tahtsin reisi alguses Eivørist midagi rääkida, aga juhtus jälle see, mis viimasel ajal aina hullemini süveneb: ei suutnud kuidagi nime meelde tuletada. Püüdsin siis mitmelt kaaslaselt küsida, et noh see särav, ülimalt musikaalne ja ülimalt mitmekülgne Fääridelt pärit muusik, kes enamvähem igal aastal ka Eestis käib, esinedes tavaliselt koos Villu Veskiga, aga kellelgi ei tundunud tekkivat mingit äratundmist. Pärast seda kooparetke teavad Eivørit ilmselt kõik mu kaaslased ...