Minu Fäärid, XXIV. 2003. aasta Sandoy-retk, I; põikame ka Skúvoyle

Nüüd pean hakkama saama üsna keerulise ülesandega: kirjutama saarest, kus käisin 14 aastat tagasi ja millest on väike peotäis põhiliselt üsna keskpäraseid fotosid. Teisalt ei taha ma seda siiski ka tegemata jätta, sest vähemalt reisimärkmik on mul olemas, kust saab ühtteist ju otse maha kirjutada; need kohad on allpool jälle kursiivis. Aga eks ma sirvi tavapäraselt ikka oma muid allikaid ka ja Vikipeedia aitab tublisti kenamaks muuta postituse pildivaliku. Koos Sandoyga on kindlasti mõistlik puudutada ka ülejäänud lõunasaari, ehkki ma neil käinud ei ole.

Fääri saarte lõunaosa (lõigend kaardist https://en.wikipedia.org/wiki/Faroe_Islands#/media/File:Map_of_the_Faroe_Islands_en.svg)

James Proctor kirjutab oma reisijuhis, et viis lõunasaart elavad üsna omaette maailmas. Nad on peasaarest Streymoyst ja teda ümbritsevatest saartest eraldatud vaata et ühtede kõige rahutumate vetega, mida Põhja-Atlandil leida, ja nii on viimaste kümnendite suured muutused neid maalappe suhteliselt vähe puudutanud – eluviis on jätkuvalt kadestamisväärselt rahulik.

On pühapäev, 27. juuli 2003, rahvuspüha Ólavsøka eelne päev. Eelmistel öödel on mind äratanud mitmel pool mürtsunud ilutulestikud. Arvan esiotsa, et küllap saluteeritakse juba Ólavsøka auks, ent giid Sámal Bláhamar ütleb, et pigem ikka kellegi pulmade tõttu. 2003. aastal on eestlase jaoks üsna ettekujutamatu, et pulmade puhul võiks keegi endale selliseid kulutusi lubada; meie väike maailm on nende mõneteistkümne aasta jooksul palju muutunud ...

Oleme ostnud selleks päevaks Tora Tourist Trafficu reisi Sandoy saarele. Plaanime oma linnaserva Undir Fjalli külalismajast kesklinna tuuriautot ootama sõita linnaliinibussiga; eelmisel päeval just nii talitasime. Toona maksis pilet 10 DKK, alates 2007. aastast on linnaliinibussiga sõit tasuta. Kõnnime nüüdki kell 7.10 külalistemajale lähimasse peatusesse, seal taipan vaadata pühapäevast sõiduplaani ja saan teada, et esimene buss alustab alles 9.50, nii tuleb paarkümmend minutit vantsida; õnneks on ilm ilus.

Kesklinnas valitseb jälle tõeline hullumaja: purujoobes noored möllavad; üks näiteks sõidab uuesti ja uuesti ostukärul mäest alla – risti üle suure liiklusega peatänava!! Lendavad pudelid – ka künkalt üle meie peade peatänavale –, nii et asi tikub ohtlikuks. Tõmbume puu taha peitu...

Ei maksa siiski järeldada, et selline varahommikune olukord ongi Tórshavnile iseloomulik: asi on ikka kohe algavas rahvuspühas. Samasugune mööbeldamine käis sama kohas ka eelmisel hommikul, kui samal ajal samuti oma giidi ootasime: tänavad on enne seda, kui kell 8 tulevad koristusmasinad, nagu prügimägi; purjus noored käivad meilegi pudelist rüübet pakkumas ja on üllatunud, kui me ei taha. Arvan ise, et mööbeldajad on põhiliselt saartele tulnud taanlased – ja pärast Sámal kinnitab seda: „Saavad papa-mamma silma alt minema ja muutuvad veel ülbemaks kui muidu!“ (nagu ühes varasemas osas kinnitasin, on Sámal taanlaste suhtes rõhutatult kriitiline...).

Aga selle eelmise hommiku kohta tuleb kindlasti veel üks koloriitne lugu ära rääkida. Nimelt juhtub nii, et ilmselt on turismi-infopunkti ja giid Sámali vahel olnud mingi infotõrge või ajab Sámal ise midagi sassi, igatahes oodatud reisibussi (tegelikult sel päeval küll reisiautot, vt 7. ja 9. postitusest) ei ole ei kell 8 ega 8.15 ega 8.30gi. 8.30 olen juba surmkindel, et see üritus läheb p...sse /../ Jumal teab, millega asi lõppeks, kui meie juurde ei tuleks üks lahke linnaliini bussijuht küsima, mida me ootame: et tema juba kaks korda peatuses peatunud ja samad kujud aina seisavad ja seisavad. Jutu ära kuulanud ja meie vautšeri üle vaadanud, helistab ta alul turismi-infopunkti, kus muidugi sel varasel tunnil keegi ei vasta, siis ilmselt mingile infotelefonile ja lõpuks Tora Tourist Trafficu bossile, kes olevat tema hea tuttav /../, õnneks see mobiilinumber vastab ja bussijuht ütleb, et oodaku me veidi veel, kohe tullakse. KAS SAMASUGUNE SITUATSIOON OLEKS VÕIMALIK EESTIS?!

Nimetatud Tora Tourist Trafficu boss ongi muidugi Sámal ise. Peale meie teeb selgi päeval reisi peale meie ainsana kaasa soome juurtega ameeriklanna Nancy Aalto, ehkki sõidame enne linnast lahkumist läbi veel mitme hotelli, ka üleval mäel asuva Føroyar juurest, kust näen esimest korda sealt avanevat (vt 13. postitust) suurepärast vaadet linnale.

Teed Gamlarætti kirjeldasin 22. osas; vahe 2003. ja 2016.–2017. aasta vahel on see, et 2003 on veel käsil väidetavasti juba mitu aastat kestnud remont ja sõit seetõttu üsna vaevaline. Peagi hakkavad paistma naabersaared Hestur ja Koltur.

 8.40 oleme sadamas ja just saabub ka laev, nimeks Ternan (foto – J skänn / T – on tehtud päeva teises pooles Skopuni sadamas). Sõna terna(n) peaks tähendada randtiiru, väheldast Fääridel ja ka Eestis elavat kajakalist.

(Kasutan fotode juures samu tingmärke, mis 21. osas: P skänn tähendab minu fotode Photopointis tehtud skaneeringut, J skänn Jaanuse skaneeringuid tema albumist, kus on nii tema (J) kui ka minu (T) fotosid; Jaanuse fotodel on oranž kuupäev nurgas, minu omadel mitte).

Sadamas oodates tuleb veidi juttu hobustest – sõidame ju esmalt Hobusesaarele: ainus suksukasutus saartel on ratsutamine, tööd nendega keegi enam ei tee.

Vaade laevalt: allasõidutee Gamlaræti sadamasse.

Teekond Hesturile on alanud.

 Ümber muuli otsa.

Olen sõidu alguses üsna hämmingus, sest Sámal kas ei selgita meile, mis juhtuma hakkab, või läheb see jutt mul kõrvust mööda. Nimelt ei too ta bussi laevale, aga mul jäi sinna maha seljakott. Päeva jooksul küll selgub, et ega mul kotis olevat suurt vaja lähegi, aga mure siiski on. Peagi selgub, et asjatult: laev sõidab Hesturilt jälle uuesti Gamlarætti tagasi ja siis juba otse Sandoyle.

 Vaade Kirkjubøuri poole, hästi on näha 2-hektariline Kirkjubøhólmuri laid, mis oli ühel 17. sajandi küünlapäeval tigeda tormiga ranniku küljest lahti kistud (vt 22. osa); on olnud ka juttu, et laiul pesitsevat nüüd rohkesti hahkasid (4 x P skänn).

Vaade Hesturi poole (J skänn / J).

Tagasivaade Kirkjubøuri poole (P skänn).

 Sel fotol on peal vist lausa neli saart: vasakult, kaptenisilla tagant küünib välja nurgake Hesturit, siis Kolturi hästi iseloomulik kahe mäega siluett, tagaplaanil Vágar ja selle ees paremal ilmselt ka nurgake Streymoyd (J skänn / T).

Ees on Hestur (P skänn).

 Eelmist osa kirjutades ei pannud ma tähele, et mul on ka selline foto. Kirjeldan seal seda episoodi niiviisi: Hesturil sõidab laevalt maha ainus seal olnud sõiduk, piimaauto, kiirustab mäest üles lauda juurde, osa teest tagumine ots ees, ja tuleb sealt taas laevale tagasi; ju käis siis piima järel. Kogu protseduur võtab aega ca 15 minutit.

Paneme Jaanusega mõlemad Hesturil ikka ka jala maha: et oleks seegi saar „käidud“... Kuna laeva isemoodi marsruut pole meile veel teada, oleme üsna üllatunud, et paistame olema lausa ainsad, kes laevale jäävad. Hesturil olevat S. kinnitusel ca 40 elanikku, vähemalt sama palju läheb nüüd laevalt maha. Sel saarel käiakse teadagi matkamas, aga mahaminejate hulgas tundub olema ka kalamehi. Kui Jaanusega uuesti laevale astume, tahetakse meile peaaegu uusi pileteid müüa ...

 Seda tagasisõidul tehtud fotot võrdlen enamvähem maja majalt 2016. aasta pildiga ja saan teada, et vähemalt ses suhtes on muutusi 13 aasta jooksul olnud imevähe; tundub vaid, et sadama lähedale on paar ehitist juurde tulnud (J skänn / J).

Ka kirik on mõlemal reisil just sama nägu, ainult aedu on vanemal fotol vist vähem, aga see-eest hein põhjalikumalt niidetud (J skänn / T).

9.30 oleme uuesti Gamlaræti sadamas ja Sámal läheb minu rõõmuks bussi laevale tooma. Veel tuleb laevale viis-kuus sõiduautot. Teekonnal viiest Fääride lõunasaarest põhjapoolseima Sandoy poole ostan kohvi – 12DKK. Sámal räägib innukalt oma talvisest tööst: müüvad Austrias väljamõeldud puhastuslappe ENJO, millega puhastuseks on vaja ainult vett. Tundub olema püramiidskeem ja mehe jutust paistab läbi ilmselge soov teha Jaanusest ja minust Eesti agendid: räägib ahvatlevaid jutte koolitustest küll Austraalias, küll LAVis. Paraku ei suuda ta tuime eestlasi huvituma panna...

Aga sõit üle Skopunafjørðuri läheb sel moel kiiresti ja 10.15 oleme Skopuni sadamas Sandoy saarel (J skänn / T).

 Skopun on Sandoy saare põhjapoolseim küla (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, 2005 / Faroestamps.fo / Wikimedia).

Kummalisel kombel on saare pindala kohta jälle erisuguseid andmeid, väikseim 110,8, suurim enamvähem 125 (ilmselt on siin juurde liidetud saarega ühte omavalitsusse kuuluvate Skúvoy ja Stóra Dímuni suurused), enamasti siiski 112,1 km². Fääride saartest on Sandoy suuruselt Streymoy, Eysturoy, Vágari ja Suðuroy järel viies, elanike arvult jääb aga alla ka suuruselt kuuendale Borðoyle, millel asub saarestiku suuruselt teine linn Klaksvík. Elanike hulgaks pakuvad eri allikad arve 1283st 1393ni (Sámal pakub 2003. aastal arvu 1600).

Minu Skopuni fotol reedavad ainult veesõidukite kajutid ja mastid, et oleme sadamas; ligikaudu samast kohast 2004. aastal tehtud Vikipeedia-foto näitab ka vett (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia). Tagaplaanil on mõlemal fotol kirik. Kuna olen neid enamasti ikka iga küla silmapaistvamaid ehitisi eelmistes postitustes üsna rohkesti välja toonud, siis ei taha seda ka Skopuni puhul tegemata jätta.

 Küla keskel paiknev kirik avati 1897 ja selle ehitusel kasutati Vestmanna vanast kirikust üle jäänud puitu. 1960. aastal kirikut laiendati ja pühitseti uuesti sisse 1961. aastal. Hakkab silma, et tornikiivril on ka ajanäitajad.

 Nagu Fääridel üsna tavaline, on kirik seest rõõmsameelselt hele: valgete seinte ja helesinise kumera laega, kantsel ja toolid on kollased. Altarimaal on Carl Blochi Jeesuse-maali koopia, laes ripub kaks laevamudelit. Jumalateenistusel mahub istuma 200 kirikulist (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/237-skopun-skopen-kirke).

 Sel 2004. aastal tehtud fotol (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia) on hästi näha, et kohe Skopuni kõrvalt algavad mäed. Alles 1833. aastal asutatud Skopuni elanikel polnud maad ning elatist on pakkunud neile ikka ainult kalapüük ja -töötlemine ning muidugi ka meresõit. Sestap on majad tihedalt koos mere ääres. Küla sadam on ehitatud 1926 ja hiljem mõistagi laiendatud; 1982. aastal lisati mere eest kaitsev muul. Et sadama ehitusele kaasa aidata, rajati 1917. aastal Sandoy saare esimene tee saare peamisest asulast Sandurist Skopunisse. Nagu mõneski Fääri külas oli ka Skopunis oma puudeistandus, aga 1988. aasta maru murdis selle maha.

Proctori reisijuht soovitab Skopunis mitte liiga kaua ringi vahtida, vaid matkata parem vaatama Sandoy saare põhjapoolseima tipu kõrval asuvat väikest Trøllhøvdi laidu. 22. osas kirjutasin, et laid olevat omal ajal antud Kirkjubøuri elanikele tasuks selle eest, et nad aerutasid inimesi paadiga Sandoy saarele. Proctor täpsustab, et Kirkjubøuri rahvas karjatanud saarekesel lambaid, ja imestab, kuidas küll suudeti poolsada villakandjat köite abil 106 meetri kõrguse kalju otsa sikutada...

Aga legendi järgi olevat Trøllhøvdi ühe äpardunud trolli pea: tahtnud teine Sandoyd Nólsoyga kokku vedada, kinnitanud köie ühe otsa saare külge ja sidunud teise ümber oma kaela, aga tõmmanud liiga äkiliselt ja jäänudki ilma peata.

Päris kogemata komistan ka infole, et kusagil Skopunis (tegelikult on isegi aadress täitsa olemas: Tormansvegur 58) asub maailma väidetavalt suurim postkast! Olevat välismaalastest turiste-postihuvilisi, kes võtvat ainuüksi selle rajatise pärast ette teekonna Tórshavnist Sandoyle. Leian ka kasti mõõtmed – kõrgus 7,42 ja laius 4,45 meetrit –, mitte aga seda, kes, millal ja miks sellise asja, fääri keeles on „postkast“ postkassin, on ehitanud. Ja hädas olen ka fotoga: olen püüdnud, kui on vaja ennast „võõraste sulgedega ehtida“, ikka enamasti leida Vikipeediast vabakasutuses pilte või siis häda pärast ka sellistest spetsialiseerunud portaalidest nagu turismiveebid või äsja jälle viidatud Taani kirikuportaal; postkassini-pilte leian valdavalt ainult blogidest. Arvan, et patt on kõige väiksem, kui „laenan“ foto ametiasutuse veebist, antud juhul Fääride ringhäälingu leheküljelt (ikka jälle ainult fäärikeelselt ...) http://www.uf.fo.

Ilmselt pole fäärlased oma rekordkasti Guinnessi rekordite raamatusse pakkunud, sest seal on kirjas hoopis väiksemana tunduv, ehkki kõrgel alusel paiknev kast Caseys Illinoisi osariigis, mille ehitanud keegi Jim Bolin (vt http://www.guinnessworldrecords.com/world-records/largest-mailbox). Kasti mahuks on küll märgitud 162,63 m³; Skopuni oma mahuks hindan (sügavus pole ju paraku kirjas) kõige rohkem 125–130 m³ ... Võib ju küll ka öelda, et tegemist on erinevate kastidega: Skopuni oma on sellise kasti suurendus, kuhu kirju postitatakse (muide, fotol on näha, et originaal on mudeli kõrval siin täitsa olemas), ameerika kast aga pigem selline, kuhu postiljon kirju ja ajalehti toob. Sandoy saare turismiveeb http://www.visitsandoy.fo/ kinnitabki palju pretensioonitumalt: „üks Euroopa suurimaid postkaste“. Samalt lehelt loen, et linnas on ka Fääridel nii traditsiooniline merel hukkunud meeste mälestussammas.

Veidi veel Sandoyst üldisemalt. Nimi (taanipäraselt Sandø) tähendab muidugi Liivasaart. Tõlkes samanimelisi saari leidub mitmel pool, näiteks Orkney ja Sise-Hebriidide Sandayd või Norra Sandøy. Põhjust, miks saarel on selline nimi, näeme natuke ka meie – lihtsalt siin on märksa rohkem liiva kui Fääridel üldiselt ja ühelgi teisel Fääride saarel ei ole düüne. Väga uhke kinnitava foto leian Mário Gonçalvese blogist http://ultima0thule.blogspot.com/; peale liivadüünide näeb fotol tagaplaanil võimsat pankrannikut, mille sarnast meie nägema ei juhtunud.

Selline kihilist kooki meenutav rannikukalju ei ole Sandoyle iseloomulik, põhiliselt näeb seda saare läänerannikul. Tüüpiline selle saare maastik on kontrastina põhjapoolsetele laineline karjamaa, millest kerkivad ümarad mäed. Kokku on mägesid saarel 19, kõige kõrgemale küünib „ainult“ 479-meetrine Tindur. Niiviisi on Sandoy Fääri suurematest saartest kõige madalam ja siledam. Siin pole ei tunneleid ega väga järske tõuse ja nii sobib Sandoy hästi jalgrattamatkadeks.

Siinne liivane muld olevat ka hoopis viljakam kui teiste saarte pinnas, seepärast asub just Sandoyl Fääride suurim kartulitalu ja aiandusest huvitatud inimestele on see parim paik Fääridel. 2015. aasta suvel asutatigi just Sandoyl aednikke ja loomakasvatajaid ühendav liit Veltan. Saare rohumaad toidavad ligi 7000 utte.

 Kui nüüd pärast õige pikaks kujunenud kõrvalepõikeid 2003. aasta reisi juurde jälle tagasi tulla, siis Skopunis me ringi ei vaata, sõidame kohe hooga lõuna poole edasi; saare suurima küla Sandurini on napilt kümmekond kilomeetrit.

Teest paremal on tore väike järv, selle ääres kunstnik Paturssoni maja. /../ Sõidame mööda laia orgu; sel saarel olevatki kõige rohkem võimalusi ka põllumajandusega tegeleda. Oru nimi on Traðadalur ja see olevat vaata et kogu saarestiku viljakaim ala.

Enne Sandurit algab paremal üsna suur Sandsvatn (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2011), mis vaid veidi kõrgemal kui ookean ja nii võib tormise ilmaga järve tulla ka soolast vett ja merekalu. Järve ääres on saare suur koolikompleks, kuhu lapsed tulevad 12-aastaselt: veetakse üle saare bussidega kohale.

Väike lisa veebist. Sandoy suurim järv Sandsvatn on kogu Fääride suuruselt kolmas: 0,8 km²; kuni viis meetrit sügav järv olevat rikas mitut liiki lõheliste poolest. Peale mainitud koolikompleksi on järve põhjaotsa juures ka puudeistandus, aga seegi oli saanud 1988. aasta tormis kõvasti kannatada.

Siinsetel soistel aladel, kus peale Sandsvatni veel mitu järve (Gróthúsvatn, Lítlavatn, Stóravatn), asub ka üks BirdLife Internationali tähtis linnuala, mille tähtsaim kaitstav liik on 100–150 paariga väikekoovitaja (kaart: Faroestamps.fo (cut-out) / Wikimedia).

Sel kaardilõikel on kenasti peal ka saare kõrgeim mägi Tindur.

 See detailirohke pilt (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2012) on Sandsvatni järve põhjaotsast, kohast nimega Inni í Dal (Orus). Ilmselgelt äratuntav objekt on kohaliku jalgpallimeeskonna B71 Sandoy, Fääride liiga keskmiku kodustaadion. Ent kui ma foto allkirjast õigesti aru saan, siis „viltune kast“ palliplatsi kõrval on kas äsja mainitud koolikompleks ehk pigem uus spordihoone: mõlemad olevat sel fotol olemas. Ja tagaplaanil on kolm väikest naabersaart – just suuruse järjekorras vasakult paremale: Lítla Dímun, Stóra Dímun ja Skúvoy. Oleks patt jätta mainimata esiplaanil laiuv Fääride mastaabis hiigelsuur kartulipõld.

 Sel fotol on vaade Sandurile kagust, üle Sandsváguri lahe (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005), meie tuleme külla teadagi põhjakaarest. Sandur on Sandoy küladest suurim, 2000. aastate elanike arvuks on märgitud 558–599, seegi arv on eri allikates erinev. Küla põhjaots asub kahe järve, Sandsvatni ja Gróthúsvatni vahel, põhiosa aga poolsaarel Grótvíki ja Sandsváguri lahtede vahel. Küla vanust kinnitab siit leitud 11. sajandi lõpu hõbeaare, mida nüüd saab näha Tórshavnis, Fääride rahvusmuuseumis.

 Hõbeaare, 11. sajandi lõpust pärit 98 münti, leiti 1863. aastal Sanduri surnuaialt – fotol koos Sanduri kirikuga (foto: Marita Gulklett / Wikimedia) –, kui kahe katku surnud kadunukese tarvis tuli kaevata eriti sügav haud. Leid polnud haruldane mitte ainult müntide arvu, vaid ka nende päritolu mõttes: see näitab, milliste maadega olid fäärlastel neil ammustel aegadel juba loodud kaubandussidemed. Üks münt pärines Iirimaalt ja Ungarist, 5 Taanist, 17 Norrast, 24 Inglismaalt ja koguni 50 praeguse Saksamaa aladelt. Aardeleiu kohal oli paiknenud esimese Sanduri kiriku (ehk kogu Fääride vanuselt teise kiriku) altar; tänapäeval oletavad ajaloolased, et see pühakoda oli pigem jõuka taluniku erakabel, kuna samas kõrvalt on leitud ka paganlik viikingikalmistu. Sel juhul polnud mündid mitte kiriku, vaid selle talumehe vara; Saksa müntide suur kogus aardes viitab sellele, et mees saatis või vahendas sinna Fääride villa. Mainitud viikingikalmistult leiti 1989. aastal 150 cm pikkuse naise hästi säilinud luustik, kolm merevaigu- ja üks sinisest klaasist helmes ning nuga. Väljakaevamised on ka kinnitanud, et Sanduris oli asustus juba 900. aasta paiku, võib-olla ka veel varem. Veel on kindlaks tehtud, et Sandur oli paik, kus käis koos kohalik ting, Várting.

 Väljakaevamistel on ka leitud, et praegune Sanduri kirik, tüüpiline mätaskatusega mustaks tõrvatud Fääride puukirik, on lausa viies või isegi kuues kirik täpselt samas paigas. Esimene oli 11. sajandi püstpalkkirik, mis arvatavasti oli toodud Norrast ja mida seostatakse palju väiksemal naabersaarel Skúvoy elanud rikka ja mõjuvõimsa pealiku, Fääride ristiusustajaks peetava Sigmundur Brestissoniga (vt .19. postitusest). Need varasemad pühakojad leiti 1969. aastal, kui kirik oli nii viletsas seisundis, et suurem osa tema puitosi tuli välja vahetada. Eelmine kirik oli olnud ainult 76 aastat vana; seegi oli olnud viletsas seisundis, ent põhiline uue pühakoja vajadus tulenes sellest, et vana (13 m x 4,9 m ) oli mahutanud ainult 80 inimest, aga kogudus oli selleks ajaks kasvanud juba 250 inimeseni. Sestap siis kirik lammutati 1839. aasta suvel ja ehitati uus, nüüd juba 230 inimese jaoks. Erinevalt esimesest ja viimasest, tervenisti puidust kirikust sel kohal, olid vahepealsete sakraalehitiste välisseinad kahest või kolmest küljest kividega kaetud.

1988. aastal põletati jumalakoda osaliselt maha, aga taastati täpselt esialgsel kujul aasta hiljem, punktuaalselt kiriku 150. aastapäevaks. Hävitavas tules oli kogu kirikuhõbe kokku sulanud.

 Seest on kirik värvimata puidust. Lae all on kaks ja seinaorvas veel üks laeva- või paadimudel. Altarimaal on Leonardo da Vinci teose koopia (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/232-sandur-sand-kirke).

Vaade Sandurile kiriku juurde viivalt iidselt teerajalt (foto: Jogvanhorn/Wikimedia, 2010).

 See koht Sandsváguri ääres on andnud nime nii külale kui ka suuresti kogu saarele. Vikipeedias on foto juurde lisatud, et see ainus Fääride rand düünide ja rand-luidekaeraga (Ammophila arenaria) (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005). Paremal on näha Sandsvatni lõunaots.

 Düünid mis düünid, neid Fääridel mujalt ei leia kui ainult Sanduris (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2012). Ja taamal taas reas Lítla Dímun, Stóra Dímun ja Skúvoy.

Sanduri põhja-

poolseima, järvede vahelise osa kohal ...

... näeb kõrgumas ka Sandoyle mitte nii väga iseloomulikke kihilisi kaljusid (2 x foto: http://www.faroeislands.dk/pages/SandurIndex.htm).

Üks Sanduri tänavaid (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005).

Selles traditsioonilises mätaskatusega, 1812. aastal ehitatud puumajas, kunagises kaluri- ja taluniku kodus, tegutseb 1988. aastal asutatud Sanduri külamuuseum (Sands Bygdasavn), kust saab ettekujutuse, milline oli Fääride tavaline 19. sajandi elumaja ja kuidas inimesed toona elasid. Muuseum töötab 1. juunist 1. septembrini (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005).

 Hoopis moodsamas majas on Sanduri kunstimuuseumi (Sands Listasavn) kodu (foto: kuvatõmmis Eileen Sandá fotost). Hoone valmis 2005. aastal ja selle annetas koos oma kollektsiooniga linnale sama aasta detsembris, oma 92. sünnipäeval endine kalur Sofus Olsen. Muuseumi kollektsioonis on terve hulk Islandi parimate kunstnike, näiteks Sámal Joensen-Mikinesi, William Heineseni ja Ingálvur av Reyni töid. Maist oktoobrini töötab muuseum kõigil päevadel peale esmaspäeva, talvel vaid pühapäeviti. Daniella Olsen kinkis omakorda külale raamatukogu, mis on nüüd samuti avalik.

 See väike ainult reisijaid vedav laevuke MV Sildberin peab ühendust Sanduri ja Skúvoy vahel (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005). Populaarsed olevat aerupaadiretked lääneranniku linnukaljudele või Skúvoyle; Hvíthamari aerude taga istuvat paadi ehitaja Jóan Petur Clementsen ise.

Suuremaid Sandoy külasid ühendavad bussiliinid: Skopun-Sandoy-Húsavík-Dalur ja Skopun-Sandur-Skálavík; busse käib nii tihedalt, et hea planeerimisega on võimalik ühe päeva jooksul kõik need külad üle vaadata.

Populaarsed (jalgratta)matka sihtkohad on läänekaldal Søltuvík ja idakaldal Húsavík, lõunakaares asuva Skarvanesi juurde viiv tee olevat kõige raskem. Sandoys – nagu ka Húsavíkis ja Daluris – on ka oma kämping, á Munkinum. Sandsvatn ja Gróthúsvatn on populaarsed kalapüügijärved.

 Sandur sai nüüd küll ehk liigagi põhjalikult kirjeldatud, sest 2003. aasta retke hommikul ei tee me sealgi mingit peatust, vaid sõidame külast läbi ja pöörame läänerannikule viivale väga kitsale teele (üks minu seitsmest Sandoyl tehtud digifotost); Sandurist lähtunud Søltuvíkarvegur ehk Søltuvíki tee kulgeb alguses Gróthúsvatni järve ääres. Lambaid, tallesid arvestamata, olevat Sandoyl, nagu enne juba kirjas, ligi 7000.

Samas on ka üks hoone, pigem suvemajake kui elamu, aga mine tea: fäärlaste elumajad on ju ka sageli tillukesed (P skänn).

Teed on Søltuvíkini kokku 4–5 km ja pigem soovitatakse seda kui jalgsimatka-, mitte kui autosõidumarsruuti. Kitsas pinnasetee on rajatud millalgi eelmisel sajandil; 1900. aasta paiku oli siia eraldatud maatükk just ülesharimiseks; peale lammaste meie küll mingeid agraartegevuse jälgi ei märka.

 Mõnisada meetrit pärast Sandurit on põhjus teha peatus: oleme jõudnud Nõiajalajälje ehk Gívrinarspori juurde. Sámal, kes ütleb meile jälje nimeks hoopis Trollinaisejälg, sobitab oma jalga jälje sisse: no on ikka väga alamõõduline see tema jalake (J skänn / T) ...

 Kus ja kui suur jälg õieti on, ei saa eelmiselt fotolt vist hästi aru, kui ise ei ole näinud. Seepärast lisan siia ühe foto veel (foto Birgir Kruse blogist: birkblog.blogspot.com).

Praegu on jälje kõrval ka silt ja sildi jalg on siin kaetud Sanduri entusiastlike naiste näppude vahelt pärit kudumitega ...

 ... – nagu ka lähedal lösutav suur kivi, kuhu on pealegi sisse kootud üks ikka kudumitükkidest naisterahvas, ilmselt nõiamoor (foto reisiportaalist http://www.smyrilline.dk/). Veebist leida matkakirjeldus kinnitab, et kudum on inspireeritud legendist, mis pajatab umbes nii:

Elanud kunagi siin koopas, Gívrinarholis, üks pime nõid (ehk siis hoopis troll??). Ratsutanud siit ühel päeval mööda ratsanik ja näinud, kuidas nõid peenestab veskiga kulda, tema laps aga mängib kuldkõristiga. Rabanud ratsanik nõialt kulla ja lapselt kõristi ning kapanud küla poole minema; laps pistnud röökima ja nõid hõiganud naabrit / oma naist (või troll oma naist) varast jälitama, naine karanudki üle Gróthúsvatni ja jätnud jälje kivile. Piirkonnas olevat ka hiidnaise kämblajälgi. Saanud naine hobuse peaaegu kätte ja kahmanud ta sabast, aga see rebenenud. Siis jõudnud vaatevälja kirik ja mees oligi pääsenud. Aga praegugi kuulduvat koopast aegajalt ikka veski lõginat.

Kivi on tõesti paras mürakas, kas just tõesti 18-meetrise ümbermõõduga, nagu mainitud matkakirjeldus väidab, aga kindlasti on Sanduri naistel kulunud vardatööle hulk tunde.

Gívrinarholi juurest paistvat kagus kätte iidne Skarvanesi küla, üks parimaid paiku Fääridel, kus kasvatada vilja.

Rahulik ja leebe Gróthúsvatn on selges kontrastis teest vasakule jääva ookeaniga, mis taob suvelgi laineid vastu kaljusid vahtu ja paiskab õhku värsket soolakat hõngu. Maarott ei oska ette kujutadagi, milline olukord võib siin avatud kaldal olla talviste tormide aegu (minu digifoto).

Vahepeal kulgeb tee päris kitsal karniisil, kust vasakule langeb järsk nõlv. Matkajuhend soovitab siin peale passida, et lapsed liiga ülemeelikuks ei muutuks, ja väiksemad kindlasti käe kõrvale võtta ...

Sámal rõhutab, kui hästi on siin jälgitav Fääride vulkaaniline päritolu.

Just sel karniisil teeme väikese peatuse, et vaadata iseäralikku betoneeritud renni. Kui Sámal ei ütleks, siis ei oskaks iialgi ära arvata: see tehti omal ajal selleks, et oleks lihtsam prügi ookeani visata! Nii oli talitatud ka veel 20. sajandi viimasel veerandil ehk paarkümmend aastat enne meie reisi. Vähemalt üht samasugust kohta näeme sel päeval veel (2 x J skänn / T).

Reisikaaslane Nancy imestab, kui erinev on Sandoy teistest Fääri saartest ja ütleb, et talle meenub siin pidevalt Uus-Meremaa. „Ah seal oled sa ka käinud!“ saan mina endamisi kadedalt mõelda (minu digifoto).

Ühes kohas seisab keset teed traktor; Sámali kinnitusel olnud see siin ka nädala tagasi; kuidagi ukerdame tast ikka mööda. Liiklus on siin peaaegu olematu: näeme oma Søltuvíki-sõidu jooksul ainult üht autot.

Nii siledat kohta on Fääridel mujal raske leida. Sandoy oligi II maailmasõja ajal olnud üks kohti, mida kaaluti, kui inglased asutasid oma armeelennuvälja ehitama. Nagu 3. postituses kirjutasin, otsustas asja Vágari kasuks see, et seal kaob maanduv lennuk kahe poolsaare vahele peitu.

Søltuvík (= Soolane laht) on kumeralt üsna vähe randa tungiv laht.

Kui mul ilmakaared päris sassis ei ole, siis võiks tagaplaanil näha saar olla Vágar.

Lahes olevat palju karisid, nii et vett mööda pääsevat siin randa ainult väikese paadiga ja sedagi vaid väga hea ilmaga. Rannaosa katavad siin suured veerkivid (3 x P skänn).

Ma ei oska öelda, kas see koht on samasugune ka meie reisi ajal – ja ega ma ei tea sedagi, millal on see foto tehtud (foto: Erik Christensen / flickr). Aga selle taust on teada. 1895. aasta novembris jäi 3000-tonnine inglise aurik Principia siin tormi kätte ja sattus karidele. Laev uppus ja 28 inimest hukkus. Ainult ühel õnnestus pääseda: Rostockist pärit meremehe Heinrich Andersigi pühkis torm ookeani, aga tal õnnestus klammerduda laeva küljest lahti murdunud trümmiluugi külge ja selle loksutas torm 14 tundi hiljem Kirkjubøuris kaldale. Kes Kirkjubøuri muuseumis käinud, on seda „päästeluuki“ näinud: see on nüüd roykstova lauaplaat. Sellest räägiti meile ka Kirkjubøuris, aga seal jäi see jutt kuidagi poolikuks ja seetõttu pole mul seda huvitavat fakti vist ka varem kusagil kirjas.

2001. aastal tõid sukeldujad merest välja kaks Principia ankrut, mis moodustavad ...

... koos mälestuskiviga meenutuspaiga sellest traagilisest sündmusest (Erik Christenseni foto kuvatõmmis).

Matkakirjeldus küsib lõpetuseks, miks on õige tulla Sandurist Søltuvíkisse jala, mitte autoga, ja vastab ise: sest siis ei lähe teil kaotsi lainete mürin, soolase vee, heina ja nõmmede lõhnad ja linnulaul ning ... teile ei hinga kuklasse nõid (trollinaine). Matk on pealegi kerge: suurim ületatav kõrgus on 121 m.

Teadlased saavad kinnitada, et inimesed elasid Søltuvíkis juba hiljemalt 900. aastatel. Seda kinnitab siit leitud paari poolpõlenud odratera radioaktiivse süsiniku ehk ¹⁴C-analüüs. Søltuvík on hilisemas ajaloos olnud asustatud ainult lühikest aega 1830datel ja 1900. aastate keskel. Viikingiaegne asula oli asunud Søltuvíkarást mõneti lõuna pool rannal.

Siit on hea vaade naabersaarele Skúvoyle, kus elas kunagi ses osas korra juba mainitud Fääride pealik Sigmundur Brestisson (vt .19. postitust), kes saaga kinnitusel tõi saartele ristiusu ja kes on Skúvoyle ka maetud. Tagaplaanil on näha lõunapoolseim Fääride saar Suðuroy.

Palume seltskonna ainsal naisliikmel Nancyl mehed üles võtta: paremalt Jaanus, Sámal ja Toomas.

Meie reisibussike „maailma lõpus“.

Rannal on rohkesti linde, Sámal kinnitab, et sageli võib siin näha ka hülgeid. Nõlvadel on üksikuid maju, siin-seal uitavad ringi lambad ja veised – idüll missugune! Sámal räägib, et eelmisel pühapäeval oli samal reisil olnud 20 inimest, nii et tal tuli ka abikaasa appi võta: sõideti kahe bussikesega(3 x J skänn / T).

2006. aasta septembris andis Fääride post välja sellise toreda väikepoogna „Sandoy“, milles kaheksa 7,5-kroonilist marki, igal mõni Sandoy kohtadest (kujundaja Eli Smith, trükitud Prantsusmaal) (allikas: http://www.stamps.fo/ShopItem/2006/0/PPS000906/ARK).

Sandoyd esindaval margil on murdlainetuse taustal paremal taga näha üks tore vaatamisväärsus, mida meile giid ei näidanud: 1939. aasta tohutu mäesööstu ajal püsti jäänud nõelakujuline kaljusammas.

Üks foto ka tagasiteelt Sanduri poole. Tee on kohati üpris käänuline (P skänn).

Pildistuspeatuse ajal laulab Sámal meile laulu Sigmundur Brestissonist ja tema põlisest surmavaenlasest Tróndur í Gøtust.

Ilmselt on paras koht teha mõtteline põige ka Sigmunduri kodusaarele Skúvoyle, mis on püsivalt meie silme ees olnud.

Kui ma võrdlen oma fotot Skúvoyst Vikipeedias leiduvaga (foto: Sietse Snel /Wikimedia, 2005), siis võib esmapilgul tunduda, et tegemist pole sama saarega, ehkki see teinegi foto on tehtud Sandoylt. Aga eks see olene täpsest pildistuskohast, kuidas saare siluett parajasti paistab, ja kui hakata võrdlema detaile, siis leiab ikka samasusi küll.

Fääride 2000. aasta postmark ainult suurendab seda segadust.

10-ruutkilomeetrine saar on oma nime Skúvoy (vahel ka Skúgvoy, kõnekeeles Skúgvi; taani keeles Skuø) saanud ühelt halbade kommetega kajakaliselt, teisi linde tapva ja neilt saaki rööviva suuränni järgi, kelle fäärikeelne nimi on skúgvur ning kes olevat kunagi olnud saarel vaata et massiline pesitseja. Änne pesitseb Ännisaarel ka praegu, aga mitte üle veerandsaja paari. Väidetavasti on suuränn ainus linnuliik, kelle teaduslik, ladinakeelne nimi Stercorarius skua on pärit just fääri keelest, samuti ka näiteks inglikeelne skua; igati tähelepanuväärne fakt.

Saarel (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, 2005 / Faroestamps.fo / Wikimedia) on neli mäetippu, millest kaks kõrgemat Knúkur ehk (Knútur, 392 m) ja Heyggjurin Mikli (391 m), ...

... ning üks, saarega sama nime kandev küla Skúvoy idarannikul (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

Ingliskeelne Vikipeedia ütleb Skúvoy elanike arvuks 52 (1.01.2006), saksakeelne 34 (1.01.2014) ja James Proctori 2016 ilmunud reisijuht „paarikümne ringis“; karta võib, et need suurt langust kinnitavad arvud vastavad tõele. Sama omavalitsuse alla kuulub ka 8 elanikuga (2016) Dímuni küla Stóra Dímunil.

Skúvoy ja Stóra Dimun on arvatud nn välissaarte (Útoyggjar) hulka.
Nagu Sanduri juures kirjutatud, teeb laevuke nimega Sildberin sealsest sadamast Skúvoyle mitu reisi päevas. Kolm korda nädalas lendab saarele Tórshavnist Atlantic Airwaysi helikopter. Autosid Skúvoyl pole, ainult põllumajandusmasinad.

Olemas on kool, väike pood fotol näha majakese alumisel korrusel ...

... ja isegi postkontor (2 x foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2006), mitte aga võõrastemaja; turismibüroode kaudu võib siiski otsida eramajutuse võimalusi.

Esmajoones on Skúvoy tuntud kui viikingipealiku Sigmundur Brestissoni (sünd 961 Skúvoyl, tapetud 1005 Sandvíkis) kodusaar; olen teda selleski osas juba paar korda maininud. Selle seeria 19. osas püüdsin sellest, mis on üles tähendatud islandlaste kirjutatud „Fääride saagas“ (Færeyinga saga), teha väikese kokkuvõte. Saaga väitel oli just Sigmundur see, kes tõi 999. aastal Fääridele ristiusu. Sündmustik on keeruline ja ka väga vägivaldne, ei hakka seda siin kordama. Kirjas oli ka see, et sugugi mitte kõik ei ole nö ametliku ajalookäsitlusega nõus, kuni selleni välja, et ristiusu toojaks on nimetatud hoopis Sigmunduri verivaenlane Tróndur í Gøtu.

Aga Skúvoyl on Sigmundur Brestissoni mälestus silmatorkavalt jäädvustatud. 2006. aastal valminud mälestusmärgist leian kaks fotot; Vikipeedias leiduval pole juures kuju looja nime, küll saan selle teada korduvalt kasutatud Taani kirikute portaalist ja sealt võtan ka foto kui hoopis täpsema. Ei keegi muu, kui ikka meile juba hästi teada skulptor Hans Pauli Olsen on kujutanud Sigmunduri lapsena, lisaks veel purjepaati (foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/1975-skuvoy-kirkja).

Skúvoy surnuaial, Ólansgarðuris, on ristiga kivi, Sigmundar-
steinur, mida on ikka peetud Sigmundur Brestissoni hauaks (pildil vasakul) (foto: Sigga Óskarsdóttir / Wikimedia, 2004). Aga on ka teadlasi, kes arvavad, et tegemist on hoopis keltide kultuskiviga, mis seisnud siin kohal enne Skúvoy ja Fääride ristiusustamist.

Siin on paras koht täpsustada üht 19. postitusse kirja pandud lauset: „1005. aastal ründas Tróndur omakorda Sigmunduri ja see päästis ennast, ujudes üle Suðuroyarfjørðuri Sandvíkisse Suðuroy saarele. Ta üritas leida varju hiljem Sigmundargjógvi nime saanud paigas, aga kohalik talumees Torgrímur Illi tappis kurnatud pealiku ja röövis tema kuldkäevõru“. Kui vaadata Fääride kaarti, võib tunduda arusaamatu, miks pidi Skúvoy põhjapoolseimalt neemelt Høvdinilt merre hüpanud Sigmundur ujuma Suðuroyle, mitte hoopis lähemal asuvale Sandoyle. Päris kindlasti polnud see tahtlik marsruudi valik, pealiku veetee suuna määrasid küllap salakavalad Fääri hoovused. Pigem on ime, et Sigmundur üldse kindlale maale jõudis.

Üsna sellesama Høvðini/Høvdini (eri allikates on kirjapilt erinev) lähedalt leiab kaljurünka, mis on tuntud kui Tróndar-
steinur: väidetavasti leidis selles kohas oma otsa Sigmundur Brestissoni verivaenlane Tróndur í Gøtu. Ausalt öeldes ei taha ma seda hästi uskuda, sest vähemalt Vikipeedias on Trónduri eluaastateks märgitud „ca. 945 – 1035“ – ja ma tõesti ei kujuta ette, miks pidanuks 90-aastane taat sattuma surema kodust kaugel eemal, oma elu suurima, aga ammu tapetud vaenlase kodusaarel?!

Saare loodetipust veidi lõuna pool, orus nimega Fagradalur või Norður í Dal, Skúvoy külast umbes 3 km loodes, on ühe maja rohtu kasvanud varemed: Rannvátoftir (2 x foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2006). Siin asunud majas olevat 14. sajandil elanud Rannvá-nimeline naine, kes olnud kogu saarel ainus katkust pääsenud inimene, kuna ta elas üksinda, külast eemal. 18. sajandil tegid külas samasugust tapatööd rõuged.

Skúvoy oli siis esimene ristiusustatud Fääride saar ja just siia rajas Sigmundur Brestisson (arvatavasti) ka saarestiku esimese pühakoja. Sellest mingit jälge saarel paraku pole. Praegune kirik on ehitatud Tórshavni arhitekti Hans Christoffer Wenningsted Tórgarði (1885 – 1957) projekti järgi aastal 1937 (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2013). Kiriku omapära on tema ilmselgelt maastikust tingitud asend: koor on suunatud lõunasse.

Eelmine pühakoda, mätaskatusega kiviehitis, oli valminud 1852; selle tuulelippu hoitakse alles nüüdses kirikus.

Üks vaade ka ikka värvi-
rõõmsast kirikusaalist. Tavapärase altarimaali asemel on suur kuldne rist. Kiriku 170-kilone kell on valatud 1958. aastal Kopenhaagenis, orel on aastast 1984. Pühakotta mahub 150 inimest.

Kirik asub külast väheke eemal lõunas. Pildil on näha kiriku idakülje lähedal seisev, enne kirjeldatud Sigmundur Brestissoni mälestussammas.

Küla ja kiriku vahel on sügav org, kus voolab Botnsá oja (4 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/1975-skuvoy-kirkja). Ojal asub veel üks Skúvoy vaatamisväärsus. Väikese vesiveski varemed annavad tunnistust, et kunagi on saarel kasvatatud teravilja. Praegu on ainsad saarel kultiveeritavad taimed kartul ja aedades näha rabarber.

Umbes samasugust vesiveskit, mis pärit küll Sandoylt, saavat vaadata Taani rahvusmuuseumi vabaõhumuuseumis Kopenhaagenis.

Vaade Skúvoy koolimaja eest külale.

Küla ja sadam vaadatuna merelt.

Skúvoy paadisadam.

Trepp Skúvoy sadama juurest külla (4 x foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2013).

Saarele ja külale nime andnud suuränn, pildistatud St. Kilda saare juures Lääne-Šotimaal (foto: Psychofox at English Wikipedia /Wikimedia). Suuränni tiibade siruulatus võib küündida 140 cm-ni ja lind kaalub 1,3 – 1,4 kilo. Ingliskeelse Vikipeedia kinnitusel pesitseb Skúvoyl umbes 25 suurännipaari.

Parimad linnuvaatluspaigad on saare enne juba mainitud loodetipu, 134 meetrise püstloodse Høvdini juures. Sandurist kirjutades mainisin suvel Skúvoy läänerannikule linnuvaatlusretki tegevat paati nimega Hvíthamar.

Kahjuks pole Vikipeedias ühtegi pilti Skúvoy rannakaljudest. Et neid siiski ühegi pildiga näidata, teen valiku põhimõttel „kui juba varastada, siis miljon“ ja võtan kõige uhkema foto, mille leian (foto: Felix van de Gein Follow / flickr.com, 2008). Pildil on saare põhjaots, mille kõige kõrgem punkt Høvdin kerkib „ainult“ 134 meetrini; meenutame, et saare läänekülje keskel on ka 392-meetrine Knúkur. Tagaplaanil on muidugi (vasakult) Stóra Dímun, Lítla Dímun ja Suðuroy.

Saare läänekaljud on BirdLife Internationali IBA ehk tähtis linnuala. Peale suuränni pesitseb siin ingliskeelse Vikipeedia andmetel 50 000 paari jää-tormilindu (Fulmarus glacialis), 10 000 paari põhja-tormilindu (Puffinus puffinus), 20 000 paari atlandi tormipääsut (Hydrobates pelagicus), 40 000 paari lunni (Fratercula arctica), 135 000 paari lõunatirku (Uria aalge) ja 150 paari krüüslit (Cepphus grylle).

Väga suure tõenäosusega on praegu need arvud väiksemad; nii väidab taanikeelne Vikipeedia, et kui 1954. aastal loendati kaljudel ligi 2 miljonit paari linde, siis nüüd on alles vaid mõni tuhat.

Pole imestada, et veel lähedases minevikus olid läänekaljud populaarne linnupüügi- ja munakorjepaik – ja olevat veidi ka praegu. Siiski on see tegevus olulisel määral vähenenud, seda nii muutunud suhtumise kui ka lindude arvu allakäigu tõttu. On küll üsna kindel, et linde pole vähem mitte niivõrd ülemäärase püügi ja munade korjamise pärast, kuivõrd esmajoones on tublisti vähemaks jäänud näiteks tirkude ja lunnide põhitoitu, väikesi kalakesi, ja seda eelkõige ilmselt mere aina suureneva saaste tõttu.

Oleks patt jälle väga pikaks veninud Skúvoy-põike lõppu jätta kirjutamata üsna äsja kerkinud perspektiivist saada kunagi sellelegi saarele tunneliühendus. Praegu on teadagi käsil Streymoyd ja Eysturoyd ühendava Eysturoyartunnilini ehitus ning 2018 võiksid alata tööd Streymoyd ja Sandoy ühendava Sandoyartunnilini juures. Aga poliitikud arutavad juba võimalusi jätkata puurimisi lõunakaarde: kui Sandoy tunnel umbes 2023. aastal valmis saab, tuleb alustada teetoruga Suðuroyle. Transpordiminister Henrik Old oli palunud Landsverkil ehk maanteeametil uurida, milline tunnelivariant oleks parim. 4. septembril 2017 andis Landsverk oma plaanidest teada Suðuroy gümnaasiumis peetud infokoosolekul. Parimaks peetakse praegu varianti ehitada kaks tunnelit: 9-kilomeetrine Sandurist ühele Sandoy ja Suðuroy vahelisele saarele ning sealt 17,2-kilomeetrine Suðuroyle Sandvikisse. See „üks saar“ saaks tõenäoliselt olema Skývoy. Tunnel tuleks maapinnale Skúvoy küla külje all, järgmine algaks mõnisada meetrit eemalt. Ehitada kaks tunnelit ühe ülipika asemel oleks odavam ja turvalisem. Kui kõik tunneliplaanid tõesti ellu viiakse, on 99% fäärlasi teedevõrguga ühendatud.