Minu Fäärid, XXV. 2003. aasta Sandoy-retk, II; Stóra Dímun ja Lítla Dímun

Jätkame oma Sandoy-retke sealt, kus eelmises osas pooleli jäime: käidud sai põgusalt Skopunis, Sanduris ja Søltuvíki lahe ääres ning 11.20 oleme taas Sanduris.

Sámal pajatab, et kui varem oli tavaline maja suurus asulas 42 ja maal 120 m², siis nüüd vastavalt 120 ja 500 m². Sõidame edasi idakaarde, väljasõidul on näha asulale ja kogu saarele nime andnud liivarand, vasemal ilmuvad nähtavale saared, Stóra Dímun ja Lítla Dímun.

Sissejuhatuseks veel kord eelmisest postitusest tuttav saare kaart (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, 2005 / Faroestamps.fo / Wikimedia). Liigume piki umbes kagusse minevat teed, kust peagi pöörab vasakule kitsas teeke Skarvanesi poole lõunasse ja veidi hiljem vasakule teine, üpris käänuline tee enamvähem läände, Skálavíkisse. Need kaks küla jäävad meil üle vaadata hiljem; praegu on meie sihtkoht Dalur. Selle tee ääres tundub olema üsna palju põllumajanduskõlvikuid ning askeldab ja lendab rohkesti Fääride rahvuslinde meriskeid.

 Kui ees hakkab jälle paistma ookean, jõuame Húsavíkisse (J skänn / J). Nimi peaks minu arvates tähendama Majalahte või Kodulahte ja just sama nimega tore linnake on ka Põhja-Islandil. Taani versioon nimest on Husevig. (Kasutan fotode juures samu tingmärke, mis eelmistes osades: P skänn tähendab minu fotode Photopointis tehtud skaneeringut, J skänn Jaanuse skaneeringuid tema albumist, kus on nii tema (J) kui ka minu (T) fotosid; Jaanuse fotodel on oranž kuupäev nurgas, minu omadel mitte).

 Teeme 11.30 külas põgusa peatuse: giidile tuleb järjekordne mobiilikõne.

Tee servas näeb päris vanaldasi maju, millest üks on natuke lausa teele ette jäänud (2 x P skänn). Sámal seletab, et mitmed selle küla vanad murukatusega kivimajad kuuluvad muuseumile. Kuna muuseumil siin töötajaid pole, siis on need majad enamasti suletud. Aga tellimise peale on võimalik mõnele poole ka sisse saada. Niiviisi õnnestub vanu maju edukamalt alles ja korras hoida. Ja kui muuseumimaja ongi kinni, siis aknast saab ju ikka sisse piiluda.

 Nancy küsib Sámalilt, kui kaua murukatus vastu peab; see vastab, et umbes 20 aastat, nüüd ehk ka kauem, sest mätaste alla ei panda ju enam kasetohtu, mis Fääridel teadagi eksootiline toore, vaid plasti (J skänn / J).

Sel fotol (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004) on teemärkide järgi hästi näha, kui väike osa Húsavíkist on selle maantee ääres. Peagi tuleme seda küla natuke põhjalikumalt vaatama, enne aga käime ära selle tee viimases külas Daluris.

 Húsavíki-Daluri tee ümber Kinnartangi mäe on väga uhkete vaadetega, kulgedes enamasti mööda kitsast käänulist karniisi. Pole raske mõista, miks õnnestus ühendustee kahe väikese küla vahele rajada alles 20. sajandi teises pooles. Võimalik, et see sõidu ilu on juba kadunud või kadumas, igatahes räägib Sámal, et kuna teel tuleb küllalt sageli ette ka varinguid, on plaanis sulgeda osa Húsavíki-Daluri teest tunnelisse. Eriti sageli kukkuvat kive siis, kui vaheldumisi külmetab ja sulab.

Ühes kohas, kus tee alt voolab läbi väheldane juga, teeme väikese peatuse. (2 x J skänn / J)

 Üritan selle joa digipildile püüda, upitades end selleks üle tee piirde. Sámal hoiab mind tagant kinni, et ma alla ei prantsataks – oleks pikk lend... –, aga vett näeb fotol vaid see, kes täpselt teab, kust juga langeb... (minu digifoto).

Alailma on teel mõni lammas, üks hüppab lähenevat autot märgates üle järsakupoolse teepiirde. Kui küsin Sámalilt, kas nad vahel siin mägedes uljalt asjatades ennast ka surnuks kukuvad, vastab giid, et seda juhtub, aga haruharva. Siingi märkame teeservas betoneeritud vagu, kust prügi alla on aetud.

Kümmekond minutit enne keskpäeva laskume uhkesse laia orgu, saare lõunapoolseimasse külla Dalurisse (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004). Laskumine on pikk, maalilise vaatega. Oru vastaskaldal on näha inglaste mägedesse rajatud serpentiintee, mis polevat küll enam sõidetav (kursiivis tekst on võetud ikka mu 2003. aasta reisipäevikust, nagu ka eelmises osas). Küla nimi (taanipärases versioonis Dal) tähendab muidugi Orgu; raske pole mõista nime inspiratsiooniallikat. Ürikute põhjal võivat arvata, et kunagi on koha nimi olnud Varmadalur ehk Soeorg.

Jala on Dalurist algav rada läbitav kuni Sandoy lõunatipuni, kus kõrgub suure lunniasurkonnaga Skorini linnukalju. Lindude väetatud pinnasel kasvab lopsakas rohi, mida vohmivad süüa rohked lambad. Siinsete lammaste liha olevat iseäranis maitsev.

Matkarajad viivad Dalurist üle mägede ka nii Skarvaness‎i kui ka Húsavíkisse. Eriti uhked vaated avanevat viimasena mainitud rajalt.

Daluri keskel peame kinni; parajasti on sealt lahkumas nooremas keskeas inimeste seltskond kolmel autol. /../ Küla ise on suht tavaline (P skänn).

Otsustatakse minna kirikusse; mina ei saa alguses arugi, et jumala-

teenistusele, aga nii see on. Kogemus on üsna huvitav. Rahvast koguneb vähe, alla 15 inimese, mõned lapsed seas, enamasti kenasti riides. Esmalt lüüakse pikalt kella, mille taktis harmooniumimängija end küljelt küljele kõigutab. Siis tuleb kellalööja kolinal trepist alla ja harmooniumil mängitakse üks minu meelest ilmalik lugu /../ Ette astub õpetaja (või lihtsalt külamees – sest ta pole talaaris, vaid ülikonnas). Laule laulab rahvas uskumatu innu ja valjusega; mina laulan raamatu abil püüdlikult kaasa ja püüan jälgida hääldust /../ Teenistus kestab /../ 45–50 minutit, lõpuks lüüakse ka veel (leina)kella.

 Dalur on olnud üsna isoleeritud küla: ehkki mainitud on teda esimest korda juba 1404. aastal, rajati tee siia alles 1963. Küla kirik on ehitatud 1957 ja pole teada, et siin oleks varem pühakodasid olnud; Fääride kohta üsna üllatav asjaolu: ma ei kujuta ette, kuidas nad siit kuhugi jumalateenistusele said minna, võib-olla paadiga. Klompkivivundamendil puitkiriku mõõtmed on 6 x 11,9 meetrit, arhitekt oli Kristoffer Kristoffersen. Pikihoone põhjaküljel on laiendus 3,8 x 3,6 meetrit. 2007. aasta ümberehituste aegu lisati invatee ja -tualett.

Seest on kirik Fääridele omaselt hele ja värvirõõmus.

 Armulauastseeniga altarimaali autor on Ernst Trier Taanist Vallekildest. Kiriku 170-kilone kell on valatud Aalborgis (3 x http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/192-dalur-kirkja).

 Kirikust küla vahele (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004) tagasi kõndides mõtlen, et saare sageduselt teine lind asulate ümber on meriski kõrval ilmselt kuldnokk: neid on lausa kõikjal (ühes varasemas osas kirjutasin, et siinsed kuldnokad kuuluvad endeemsesse alamliiki, kes ei rända ja ei oska ligilähedaseltki nii mitmekesiseid hääli tekitada nagu eestimaised liigikaaslased).

See tore külake on ajendanud kunstnik Eli Smithi kujundama eelmises osas tutvustatud Sandoy postmargipoognasse sellise postiminiatuuri (allikas: Postverk Føroya - faroestamps.fo / Wikimedia).

 Fääridele nii iseloomulikult on Dalurigi pisikesed majad kirevad ja värvirõõmsad (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2009).

Küla elanike arvu suhtes on Vikipeediad sedapuhku üllatavalt üht meelt: veidi alla 50; Proctor, tõsi, pakub lausa 90 inimest. Elatusallikad on muidugi kalapüük ja põllumajandus. Saksakeelne Vikipeedia väidab, et 1989 hankinud küla endale kaks uut traallaeva.

Dalurist tagasi sõidame muidugi ikka sama ainuvõimalikku teed mööda ja peatume uuesti Húsavíkis, aga nüüd natuke pikemalt ja teises kohas (minu digifoto), kus on kaks sellele külale iseloomulikku vaatamisväärsust: ...

 ... liivarand (J skänn / T), mille lähedal peaks olema ka telkimisplats (see olevat Sólarris- nimelise maja vastas, teab Proctor) ...

... ja vanad kivist kuurid (gróthús) (minu digifoto).

 Enamasti on kuurid ikka mätas-

katustega, aga siin hakkab tagapool silma ka üks vist eterniit- või muu taolise katusega (P skänn).

 Mõnelgi on ka tugev korralik ja lukustatud uks, nii et küllap on nad endiselt kasutusel. Kas mõtlesin ma selle ise välja või ütles Sámal tõesti, et hoitud on neis võrke, Proctori reisijuht kinnitab hoopis, et liha ja kala (J skänn / T).

Sámal räägib, et tegelikult olid umbes samasugused ka esimeste fäärlaste elamud (J skänn / J).

Väike puhkehetk: Jaanus ja Sámal (J skänn / T).

Húsavíki jalgpalli-

väljak (P skänn) on hoopis tagasihoidlikum, kui mõnes teises külas nähtud.

 Sel üldisemal vaatel on need kivikuurid pildi paremas servas, üsna pildi keskel ookeani kaldal on aga (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004) ...

... Húsavíki kirik (J skänn / T).

Sel kiriku küljevaatel on peal vist lausa noorpaar (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2012). Esimest korda 1350–1400 seadusena kehtestatud Koerakirjas (Hundabrævið) mainitud, aga ilmselt viikingiajal asutatud Húsavíki küla ja muidugi siis ka esimene siinne kirik paiknes praegusest väidetavasti lääne pool, Kvíggjagili orus. Praegune kirik, mätaskatusega valgeks lubjatud kiviehitis, on valminud 1863. aastal.

Kirik on seestpoolt üsna lihtne, samuti valgeks lubjatud seintega. Altarimaali autor on Svenn Havsteen-Mikkelsen, 1991 maalitud pilt kujutab stseeni II ülestõusmispühast.

Kiriku tagaseinal ripub kaks varasemat altarmaali, vasakpoolsel on ristilöödu, paremal – 1863 tehtud koopia Leonardo Da Vinci viimse õhtusöömaaja maalist.

Kirikus on 200 istekohta.

Ikka ripub laes ka laevamudel.

Smithske Støberieri töökojas 1954. aastal valatud tornikell kaalub 85 kilo (3 x http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/210-husavik-husevig-kirke).

 Kiriku kõrval, küla keskmes on ports vanu majasid ja kiviaedu (foto: Ulrich Latzenhofer / Wikimedia, 2013).

Legend pajatab, et äsja mainitud vana, lääne pool paiknenud küla jäi 14. sajandil katku tulemusena tühjaks ja uus asutati siia, oja idakaldale. Väga rikas ja võimukas naine, keda kutsuti Hústrúin, Majaemand, hoopis Bergenist pärit Guðrun Sjúrðardóttir, rajas just praeguse kiriku kõrvale oma talu. Kalmistut ümbritsev aed olevat vähemalt osaliselt tolle majapidamise heinaküüni ja teiste majade alusmüür. Talu kutsuti Heimi á Garði.

Fääride rikkaimaks naiseks nimetatud Majaemandast on sajandite jooksul räägitud igasuguseid legende. Üks näiteks pajatab, kuidas ta oli mingi suhteliselt tühise patu eest elusalt maha matnud oma kaks teenijat. Teine aga kinnitab, et tegelikult olnud ta päritolult vaene tüdruk Skúvoylt, kes leidnud unenäo põhjal Sigmundur Brestissonile kuulunud kuldsarve ja viinud selle suurele pealikule tagasi. Sigmundur andnud talle aususe eest tänutäheks nii palju raha, et neiu ostnud endale mitte ainult kogu Húsavíki, vaid ka maalahmaka Shetlandil. Naine ja tema perekond olevat ilmselt katku ohvritena surnud 1405. aastal ühegi pärijata.

 Nagu enne öeldud, on külas nö muuseummajad, mis kuuluvad Fääride rahvus-

muuseumi alla. Tean saksa Vikipeediast ja Proctori reisijuhist ka ühe basaltmaja nime: á Breyt. On see nüüd see maadligi vare, ...

... või hoopis see kobedam, küll ainult pooleldi kivist, aga ometi elaniketa tunduv maja või veel mõni kolmas-neljas, ei oska mina paraku öelda.

Mätaskatusega on ka mõni elamu, ...

... nii moodustavad majad päris vaheldus-

rikkaid ridu (4 x Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

 Kusagil nende majade juures näitab Sámal meile tõstekivi, millega mehed omal ajal jõudu mõõtsid. Olevat ühe käega tõstmiseks; Jaanus saab kahe käega selle maast lahti küll, mina parem ei proovigi (J skänn / T).

Húsavík, mille elanike arvuks märgib taanikeelne Vikipeedia 70 (2015), saksakeelne 77 (2007), ingliskeelne 80 (2006) ja Proctori raamat lausa 90 inimest, koosneb tegelikult kahest osast (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004). Taanikeelses Vikipeedias on kirjas ka elanike arv 1985. aastal: 110.

 Húsavíki lõunapoolses servas, neil fotodel paremal, on küla sadam (foto: Maciej Brencz / Wikimedia, 2017). Laia liivarannaga Húsavíki laht on üks neid kohti, kus on lubatud grindadráp, igal aastal mõningaid looduskaitseorganisatsioone marru ajav jaht delfiinidele, kelle liiginimi tavagrinda. Ranna jahisaagi rekord olevat 382 grindat.

Sadama piirdel on palju kordi jutuks tulnud kunstniku Tróndur Paturssoni loodud reljeef (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

13.20 sõidame Húsavíkist minema. Järgmise küla, Skálavíkini on Húsavíkist linnulennul ehk 3 km, aga nende vahel on 266 meetrit kõrge Heiðafjall, sestap on maanteid pidi vaja sõita umbes 7 km. Mu turismikaart näitab kahe küla vahele Heiðafjalli läänepoolsel jalamil kulgevat matkarada, aga kirjeldust selle kohta ma ei leia.

Teel hakkavad siinkandis silma eriti korralikud kiviaiad. Kogu saarestikule on teedel omased /../ lambatõkked, risti teega paigutatud torudest „sillad“.

 13.25 jõuame Skálavíkisse. Siin asub kalatehas, kus töötavat ka filipiinlannasid.

Peatume roostekarva traalivärava juures, mis olevat Fääridel leiutatud ja patenteeritud ning mida Suðuroyl toodetavat. Varem olnud traaliväravad sirged, siin on tiivad teatud nurga all, mis andvat laevale kiirust juurde (P skänn).

Sámal märkab WC-silti, seda ei tohi kasutamata jätta! Vetsumajas on ka telefon ja korralik mööbel ning seintel ripub vanadest huvitavatest fotodest näitus! Arutame Nancyga, et kindlasti kuluks siia ära vähemalt kohviautomaat ja miks ei võiks kohalikud naised siin ka midagi müügiks pakkuda.

Skálavíki (taanipärase nimega Skålevig) kohta ei julgeks selle foto (J skänn / J) põhjal ehk öeldagi, et see on rahvaarvult kolmas asula Sandoyl – Sanduri ja Skopuni järel. 2016. aasta alguses oli Skálavíkis 131, 2015 – 140, 2010 – 165, 2007 – 183, 1985 – 225 ja 1960 – 246 elanikku.

Ent ilmselt ei ole sel eelmisel fotol tegelikult kogu küla, sest Skálavík on suhteliselt omapärase ülesehitusega: päris küla keskel on suur rohumaa, mis jagab ta neljaks omaette osaks (P skänn).

 Skálavík asutati juba viikingiajal vahetult rannale. Esimest korda on küla nagu ka ta naaber Húsavík mainitud 1350–1400 Koerakirjas (Hundabrævið). 1600. aasta kandis nihkus küla rohkem oru sügavusse. Skálavíki „kuningatalu“ oli Fääride üks suurimaid.

Küla lõunaküljel on 202-meetrine mägi Skalhøvdi (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2012).

Skálavíki kirik (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2012) asub küla ida- ehk orupoolses osas, varasemad kirikud on olnud nagu külagi lähemal rannale. Praegune kirik ehitati pärast seda, kui torm oli eelmise enam-vähem ümber puhunud, igatahes pastor oli tunnistanud, et seda ei saa enam kasutada. Pooleldi varemeis pühakoda otsustati lammutada, enne kui seda teeb järgmine torm. Uue kiriku joonistused tegi Christian Davidsen Sandurist. Esimene plaan oli võtta materjaliks puit nagu toona enamasti ikka, aga samuti Sanduri mees Jákup á Bakkanum pakkunud välja klombitud kividest ehitise. Nii ka tehti, uus mätaskatusega kirik mõõtudega 15 x 7,5 m pühitseti 1891. aasta septembris.

 Kiriku sisemus on üsna tagasihoidlik: seinad ja pingid on värvimata puidust. Altarimaal kujutab viimsest õhtusööki; selle olevat kirikule annetanud advokaat Jacob Joensen.

Oreli kohta ma andmeid ei leia.

Kirikus on 135 istekohta.

 Mudel on laevukesest, mis kandnud nime „Kaljukajakas“.

Kirikutornis on kolm kella, millest kaks pärit hukkunud laevalt Scotland, kolmas on valatud 1974. aastal Hollandis valukojas De Smithske-Eijsbouts (3 x http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/235-skalavik-skalevig-kirke).

 Tähtis koht Skálavíkis on muidugi sadam (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2012); see on ehitatud 1970. aastatel ...

 ... ja just selle valis kunstnik Eli Smith 2006. aasta Sandoy-seeriasse Skálavíkit esindama.

2008. aastal käis Skálavíkist üle ränk orkaan, mis lõhkus sadama, kahjustas maju ja enamik paate sobis pärast ainult küttepuudeks. Kahjud olid nii suured, et peale Fääride teiste piirkondade omavalitsuste ulatasid oma abikäe ka islandlased.

 Kui fotograaf selle pildi klõpsas (foto. Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004), oli ses majas veel juba 1918 avatud postkontor. Aga 12. jaanuaril 2007 pandi postimaja kinni ja nüüd tegutseb hoones hoopis selline Fääridel kaugeltki mitte igas külas olemas olev tähtis asutus nagu Rúsdrekkasøla Landsins ehk lühidalt Rúsan. Selle keerulise nime taga ( vt 20. postitusest) peitub riiklik alkoholimüügi monopol. Algselt oli viinapood töötanud keldris, pärast seda, kui äsja mainitud 2008. aasta torm lao üle ujutas, kolis esimesele korrusele.

Vikipeedia mainib päris mitut Skálavíkist pärit tuntud isikut (fääri keeles skálavíkingar); mainin neist kolme. Kristian Osvald Viderø (1906–1988) viis lõpule piibli tõlke fääri keelde. Heðin Brú (1901–1987, kodanikunimega Hans Jacob Jacobsen) on esimese fäärikeelse romaani autor. Romaani on avaldatud mitmes keeles, aga tundub, et mitte eesti keeles. Fotol on Heðin Brú mälestussammas Skálavíkis (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

 Ja kolmas mees, kelle esile tõstan, on reeder Eiler Jacobsen (1930–2010). Skálavíkis sündinud self-made-man asutas koos abikaasa Beinta Háberg Jacobseniga 2006. aastal fondi Immanuel Grunnurin. Immanuel oli laev, millega Eileri isa 1932. aastal kadunuks jäi. Fondi siht oli rajada Sandoy saare vabaajakeskus. Mees paraku keskuse avamist enam ei näinud, küll käis seal korduvalt ehitustööde ajal. Restorani, hotelli, konverentsiruumi, laste mängutubade ja muuga keskus Skeiðs- og frítíðardepilin Immanuel või ka Depilin í Skálavík (Skálavíki keskus) avati 2011. aasta kevadel. 2015 võttis hotelli opereerida laevakompanii Smyril Line ja andis algselt 12, nüüd 28 toaga hotellile nime Hotel Skálavík (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2012). Hotellis on 130 kohta.

Veel paar fakti Skálavíki kohta: juuli alguses toimub siin igal aastal Sandoy rahvapidu Sandoyarstevna, omamoodi väike Ólavsøka.

Sandoyl on kokku kolm vanadekodu, üks neist Skálavíkis.

Paadisõidule Skálavíki sadamast Suðuroyle kulub kaks tundi.

 Edasi sõidame Skarvanessi. Daluri-Sanduri teelt viib sinna väga kitsas ja käänuline, järsu nurga all pöörav kõrvaltee. Sámal teeb musta huumorit: „Selles külas oli demograafiline katastroof: neli aastat tagasi suri külas pool, aasta tagasi teine pool elanikest ja küla jäi tühjaks.“ Jutt käib tegelikult kahest vanur-vennast... Aga jah, ehkki külas on olemas elekter, telefon ja isegi korda tehtud pisike koolimaja, kus on üks kolme-nelja pingiga klassiruum ja üleval õpetajatoake, /../ pole siin enam püsielanikke.

Teelt hakkavad peagi paistma naabersaared: Sellele fotole on mahtunud Lítla Dímun (vasakul) ja Stóra Dímun, nende taga Suðuroy. Kui objektiivi veidi paremale pööraks, jääks peale ka Skúvoy. Siingi võib ette tulla kohtumisi sarviliste elukatega (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

 Küla pole 2003. aastal sugugi eluta. Üks esimesi asju, mis silma hakkab, on suur puur kalda ääres – ja selles puuris asjatab ronk (minu foto ümberpildistus). Ühes õues on segumasin, mis pole siin ilmselt sugugi jõude seisnud, vaid äsja kasutatud; ühe maja juures on auto ja läbi akna on näha naist ning meie külas oleku ajal tuleb veel üks auto juurde.

 Üsna küla eesservas on tüüpilise mätaskatusega vana puidust vesiveski (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004), ...

... veidi üldisem vaade samast kohast 2003. aastal (minu foto ümberpildistus).

Vesiveski olevat just sama Sandoy-tüüpi ehitis, nagu saab näha ka Taani rahvusmuuseumis; sellest oli eespool juba juttu.

Sámal viskab jälle nalja: „Teeme linnaekskursiooni: kõnnime all-linna ja tagasi!“ Maju on ses „linnas“ ju koos kuuridega kümmekond; oleme kohal umbes 10 minutit ja jõuame enamvähem kõik üle vaadata.

Elumaju on külas ilmselt viis või kuus (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004). Vikipeedia kinnitab, et Skarvanesi (taanipäraselt Skarvenæs) viimane pikaaegne asukas suri aastal 2000, aga naaberorus, paar kilomeetrit eemal, elas neljaliikmeline perekond. Hiljem on inimesi juurde või tagasi tulnud. Praegu (2014) elab külas 5-liikmeline, kolme lapsega perekond. Teises peres on kaks last ja üks täiskasvanu ja kolmandas isa ja poeg. Nii et kokku on elanikke 10.

Enamik maalilise küla maju on olnud kasutusel kui suvemajad ja on seda ka praegu. Skarvanesist algab populaarne Dalurisse kulgev matkarada.

Küla oli olemas vähemalt juba 1500. aastal. Asulakoha valikul on ikka silmas peetud võimalikult rohket päikesepaistet, samuti ajupuidu rohkust, kalade ja lindude kättesaadavust ning kaitstust piraadirünnakute eest (J skänn / J). Kuna siinne nõlv on avatud edelasse, olid viljasaagid suhteliselt rohked, ses mõttes polnud elu sugugi halb. Ent aja jooksul viis tuule- ja laineerosioon madalamal asunud põllud ookeani, pealegi tegi tugev murdlainetus kalastamise tülikaks. Nii hakkas elanike arv ajapikku vähenema.

Skarvanes on üks väheseid külasid Fääridel, mis ei võtnud omaks mujal 2005. aastal aset leidnud üleminekut tänavnimedele ja majanumbritele: igal majal on siin endiselt oma nimi.

Skarvanesis on sündinud kuulus Fääride linnuvaatleja Díðrikur Skarvanesi (1802–1865), kelle joonistusi saab näha Tórshavni kunstimuuseumis.

Vikipeedia ei kirjuta, kas tibatilluke koolimaja on ka uuesti ellu ärganud. 2003. aastal on juttu, et maja on 50 aastat vana, aga olnud kuni hiljutise ajani 30 aastat remontimata. Õpetaja toake ülakorrusel polnud päris elupaik, vaid pigem öömaja võimalus koolmeistrile, kes oli käinud külas üle nädala. Sámal räägib, et on ka plaan muuta maja muuseumiks (J skänn / T).

Nancy, reisikaaslane kahel ekskursioonipäeval, ja Skarvanesi koolimaja (minu foto ümberpildistus).

Kunstnik Eli Smithi Skarvanesi motiivivalik 2006. aasta Sandoy-seeria margile on igati ootuspärane.

Naabersaari on meie Skarvanesis oleku ajal kehvavõitu pildistada: päike on otse vastu. Kõik lõunapoolsemad Fääri saared on sel fotol siiski peal: vasakult alates Lítla Dímun, Stóra Dímun ja Skúvoy, uduse triibuna on tagaplaanil näha ka Suðuroy (J skänn / J).

Küllap oleks siin paras koht kirjutada kahest Dímunist, aga kuna tundub, et see tuleb üsna pikk jutt, lõpetan enne siiski meie 2003. aasta Sandoy-retke kirjelduse.

14.05 võtame Skarvanesist suuna jälle Sandurile / ../. Mitmel pool teeserva nõlvadel on pinnas sisse langenud, ilmelt on vesi alt pinnase minema viinud. Silma hakkavad kastid, kindlalt suletavad ja raami sees, peal kiri RUSK – „Prügi“. Silmatorkavalt lopsakad on külakeste aedades kartulivarred.

 14.15 oleme Sanduris ja peatume noortehosteli Ísansgarður juures (leian hosteli kohta vaid selle imepisikese foto Sandoy turismiportaalist http://www.visitsandoy.fo/) – siia on Sámal tellinud meile lõunasöögi: riisiga vürtsise kana; võtan juurde siinse lahja õlle (10 DKK) ja kohvi (8 DKK). Sámal ja Nacy maiustavad ka koogiga. Söögi juurde käib muidugi suur lobisemine, näiteks ka alkoholist ja narkotsist, Sámal kinnitab, et kumbki neist pole Fääridel eriline probleem. Muu hulgas selgub, et Sámal on 48-aastane, tal on 3 last ja 9 lapselast! Selle peale tuleb meelde, kuidas Sámal ise selgitas laste rohkust Fääridel: „Aga õhtud on pikad ja meil on ainult kaks teleprogrammi!“

Lahkume 15.10. Teel sadamasse sõidame enne Skopunit korraks kõrvalteele vaatama kohalikku jõujaama. Kui Streymoylt tulev elektriliin üles ütleb, tõmmatakse diislil töötav jaam käima ja saar saab hakkama. Suðuroyle kaablit polevat: neil on oma hüdroelektrijaam ja generaatorid.

Paraku on Sámal kaotanud valvsuse. Enne ta rääkis, et peame bussi varakult laevajärjekorda panema, kuna siin kehtib vaid elav järjekord. Aga kui 15.30 mööda üpris järsku teed jõujaama juurest Skopuni sadamasse laskume (minu digifoto) ...

 ... oleme lootusetult taga: järjekord on juba niigi pikk ja sel ajal, kui meie mööda külatänavaid keerutame, tuleb autosid veel juurde. Jaanus loeb kokku: Sámali buss on 31. Sellelt fotolt (P skänn) saab üle kontrollida: ainuke valge bussike sabas on meie oma. Küllap mõjutab reisijate rohkust asjaolu, et on ju rahvuspüha esimese päeva eelõhtu.

Laeva väljumiseni on ligi tund aega, nii käime pilte tegemas; ka see foto on klõpsatud enne mainitud jõujaamateelt.

Samast paar fotot veel: kaljudest (J skänn / J)...

 ... ja vägevast muulist (P skänn).

Sámal saadab Nancy, Jaanuse ja minu laevale, et meie saaksime igal juhul üle mere tagasi, annab Jaanusele plastkaardi, millesse piletimüüja kolm auku klõpsutab, ja jääb ise ootele: kui mahub peale, tuleb ka, kui ei, kutsub oma kaasa meile Gamlaræti sadamasse vastu. Realiseerub paraku teine stsenaarium: bussike on esimene maha jääv sõiduk, nii et meil jääb üle vaid 16.35 väljuvalt laevalt Sámalile tänulikult lehvitada: olid tore giid!

Gamlarætis leiavad Nancy ja Tora teineteist kiiresti, sest on enne kohtunud; selle bussikese number on muide ENJO (see on see Austria firma, kelle lapikesi Bláhamarid müüvad)! Tora on väga sõbralik ja jutukas ning otsemaid valmis täitma Jaanuse ja minu soovi saada Tórshavni katoliku kiriku juurde. Vähe sellest: tuleb koos meiega sinna kaasa, jagab selgitusi ja toob meid lõpuks ka Undir Fjalli külalismaja juurde.

Paar seni kirjutamata asja veel Sandoy teema lõpetuseks:

Sellegi saare linnukaljud on BirdLife International nimetanud tähtsaks linnualaks ehk IBAks (teine IBA saarel, nagu eelmises osas kirjas, on Sanduri ümbruse järvi, Sandsvatnit, Gróthúsvatnit, Lítlavatnit ja Stóravatnit ümbritsevatel soistel aladel, kus kaitstav liik 100–150 paariga väikekoovitaja). Linnukaljude IBA-l pesitseb suurel hulgal neid samu liike, kes eelmises osas mainitud Skúvoy IBA-l (jää-tormilindu, põhja-tormilindu, suuränni, atlandi tormipääsut, lunni ja krüüslit), peale nende ka veel karikormorani (Phalacrocorax aristotelis). Pesitsuspaaride hulka ma parem ei maini, sest nagu eelmises osas ütlesin, on Vikipeedia andmed ilmselt aegunud.

2004. aastal tõusis päevakorda merealuse Sandoy-tunneli rajamine Streymoy ja Sandoy (Skopuni või pigem Sanduri) vahele. 2014. aasta veebruaris sõlmisid kõik parteid poliitilise kokkuleppe, et esmalt ehitatakse Eysturoyartunnilin ja siis Sandoyartunnilin. Viimase põhjapoolne portaal tuleb Gamlarætti, Sandoy-poolne Traðardalurisse Skopuni ja Sanduri vahel. Tunneli pikkus on planeeritud 10,7 km, tööde arvatav maksumus 860 miljonit DKK. Ettevalmistused algasid 2016, puurimise algus on kavandatud 2018. aastaks, tunnel peaks valmis olema 2023.

Igal suvel peetakse Sandoy rahvafestivali Sandoyarstevna, korraldajaks järjekorras saare külad. Näiteks 2014 oli festival Sanduris , 2015 Skálavíkis, 2016 Húsavíkis ja 2017 Skopunis.

Nüüd siis enne lubatud jutt Stóra Dímuni ja Lítla Dímuni kohta.

Kui räägitakse mõlemast Dímunist koos – vasakul Lítla Dímun, paremal Stóra Dímun –, ütleb fäärlane Dímunarnar (foto: Erik Fløan / Wikimedia, 2010).

Fjord või väin Dímunite ja Suðuroy vahel kannab nime Suðuroyarfjørður, Stóra Dímuni ja Skúvoy vahel Dímunarfjørður.

Stóra Dímun (kohalike jaoks sageli ka lihtsalt Dímun) vaadatuna kusagilt lääne ja kagu vahelt (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2009). Sellelt ja paarilt järgmiselt fotolt ning kaardilt saab näha, kui erinev seegi saar eri külgedelt vaadates paistab. Sel fotol on hoolikalt uurides näha, et saare lõunaotsal on tuletorn.

Tuletorn on Stóra Dímunile olnud aastast 1927; praeguse mereteenäitaja ehitusaega ma ei tea (foto: Marita Gulklett / http://www.lightphotos.net/). Mastaape aitab mõista teadmine, et 5-meetrise majaka tuli põleb 115 m kõrgusel üle merepinna.

Vaade Stóra Dímuni saarele kagust (foto: Erik Fløan / Wikimedia, 2010). Silma hakkab saare ainus asula, täpsemalt talu. Taustal paistab veidi Stóra Dímuni põhjanaabrit Skúvoyd.

Arvatakse, et nimi Dímun on pärit keldi keelest: di- tähendab kaht, sõna teine pool aga võib-olla „küngast“ või „mäeharja“ (nii kokku tuleks „kaks küngast“ või „kaks mäeharja“, pidades silma ilmselt kaht saart), aga võib-olla ka midagi muud, näiteks „selga“ või „kaela“.

Selline on Stóra Dímuni läänekülg (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2009).

Saare asustusajalugu ulatub tagasi viikingiaega: „Fääri saaga“ järgi oli siin vendade Brestiri ja Beiniri talu. Oma lambaid olid vennad karjatanud asustamata kõrvalsaarel, Lítla Dímunil. Saagas on kirjas ka see, kuidas Brestiri 9-aastane poeg Sigmundur nägi pealt, kuidas tema isa ja onu tapeti. See sündmus määras olulisel määral Sigmundur Brestissoni, hilisema saarestiku ristiusustaja edasise elukäigu: olid ju ajad, mil kehtis veritasu.

1808. aastal püüti siin viimane hiidalk (vt 1. selle seeria postitust). Hiidalgid tulid invasioonilindudena saarele suvel, ilmselt siis ujudes, sest tegemist oli ju lennuvõimetu linnuga. Hiidalkide saabumine oli olnud linnupüüdjatele eduka püügihooaja enne.

Saarel on keskajast peale olnud ka kirik, aga viimane, 1873 ehitatud tilluke pühakoda varises 1922 kokku. 1874. aastast on teada, et kirikus teeninud Sanduri pastor Jensen kukkus pärast jumalateenistust paadi randumiskohale laskudes kaljulõhesse ja hukkus.

Stóra Dímuni edelanurgast ulatub ookeani kihiline ja lõhenenud kaljupank (foto: Per Morten Abrahamsen / EHRENBERG Kommunikation / Wikimedia, 2010).

Eelmise foto juures mainitud kaljupank on Stóra Dímunit kujutaval Fääride 2005. aasta postmargil vasakule pürgiv poolsaar või neem (foto: Absalon Hansen / Posta / Wikimedia).

Panen siia ka traditsiooniliselt saare kaardi, ehkki see seekord minu arvates saare tegelikku kuju väga täpselt ei esitle (Grafik: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, 2005 / Faroestamps.fo / Wikimedia)

Stóra Dímuni pindala on 2,62 km², põhjatipust kagunurgani on umbes 4 km. Saarel on kaks mäetippu: Høgoyggj (395 m) ja Klettarna (308 m). Kaljurandadega saar on väga raskesti ligipääsetav, ainus koht, kust saarele saab, on kagunurgast Kleivini nõlva kaudu, aga ka see on riskantne (vt videot http://storadimun.fo/Default.aspx?ID=31&Action=1&NewsId=229&M=NewsV2&PID=71#.WfteONR97Gg).

Kolm fotot tõusust Dímuni küla juurde. Noored Stóra Dímuni rannal, kuhu jõuda on keeruline. Mingi mereliiklus saarele siiski vist käib, aga kui ma õigesti aru saa, siis ebaregulaarselt ja päris kindlasti on iga maabumine parajalt kaelamurdev trikk. Näiteks taanikeelse Vikipeedia kinnitusel korraldab suviti ilusa ilmaga laevukesel nimega Hvidthamar saarereise Sandoy reisibüroo. Ja Eileen Sandá on ühe oma foto allkirjas kinnitanud, et tema ainus reis Stóra Dímunile sai teoks 2010. aastal Tórshavnist kuunaril Norðlýsið.

Küla paikneb aga 100 meetri kõrgusel ja sinnagi pole rannalt just lihtne ronida.

Sellel ainsal tõusuteel leiab veidi astmeid, kohati on kaljude külge kinnitatud köied, et tõus või laskumine oleks turvalisem (3 x foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2010).

Hoopis hõlpsam on jõuda saare ainsa talu juurde helikopteriga.

Taanikeelsest Vikipeediast saan teada, et helikopteriliikluse pani 1984. aastal käima Strandfaraskip Landets; nüüd lendab Atlantic Airwaysi helikopter siia aasta ringi kolm korda nädalas, tuues posti, vajalikku varustust ja vahel ka reisijaid.

Seesama taanikeelne Vikipeedia väidab, et kui helikopteriga Tórshavnist Suðuroyle lendate, olevat võimalik paluda Stóra Dímunil 10-minutist peatust. Allpool kirjutan põgusalt kahest neiust, kes olid saarel tund aega, reisides helikopteriga, mis lendas lõpuks Skúvoyle.

Portaalist http://www.faroeislands.dk /loen, et kolmapäeviti käib helikopter saarel kaks korda, nii et on võimalik olla paar tundi kohal ja saada veel samal päeval minema.

Vaade helikopterilt.

See talu on praegu Stóra Dímun ainus asustus. Talu peab umbes 500-pealist lambakarja. 2016. aastal elas Stóra Dímunil aasta ringi seitse inimest, kellest kolm lapsed. Perekond on 1807. aastal saare ostnud Janus Oleseni kaheksanda põlve järeltulijad.

Nad elavad talus, mis asub saare edelaosas, madalamal (kui nii tohib öelda 100-meetrise kõrguse kohta...) ja suhteliselt tasasel platool hoopis kõrgema saareosa varjus. Läänetuulte eest kaitseb talu vägev kahe meetri paksune müür. Elatutakse valdavalt lamba- ja vähem veisekasvatusest; ise saadakse hakkama ka lihunikutööga: talul on oma väike tapamaja (4 x http://www.faroeislands.dk/pages/StoradimonIndex.htm). Peale lammaste tapetavat talus igal aastal 6–7 vasikat. Lambanahkade kõrval olevat väga kuulsad ka saarel kasvatatud naerid.

Saare pinnas on viljakas: seda väetab ju üle saja tuhande merelinnupaari, sh vägev lunnikoloonia, kaljukarniisidele on pesa teinud kaljukajakad ja tirgud, -lõhedesse krüüslid. Lindudele on rotivaba Stóra Dímun turvaline pesitsuspaik. Muide, kunagi olevat püütud saarele tuua ka jäneseid, aga need ei saanud siiski omapäi hakkama.

Majapidamises on lemmikloomadena ka fääri hobused või ponid, kuidas keegi ütleb (sest tegemist on tõesti veel väiksemate suksudega kui islandi kuulus hobune), haned, pardid ja koerad. Ise pargitakse nahad, käiakse ka linnupüügil, tehakse linnuvaatlusi, vahel tuleb aidata turiste, aga põhitegevus on ikka karjakasvatus (foto: http://storadimun.fo/Files/Images/Topmyndir/gardurin.jpg).

Talus on oma 2012. aastal ehitatud kool, kus ühe allika andmeil õpetab pereema ise, teine kinnitab, et õpetamas käivad ühekaupa kolm õpetajat Tórshavnist, sest väike koolike ongi ühe pealinna kooli filiaal, ent üha rohkem käivat „kaugkoolitus“, nii et õpetaja on Tórshavnis, õpilased aga saare koolimajas arvutite taga. Koolivaheajal renditakse klassiruum ja õpetaja elutuba välja turistidele.

Panen siia inimasustuse kohta taanikeelsest Vikipeediast leida arvurea: 1775 – 17, 1801 –13, 1889 – 40, 1901 – 17, 1916 – 12, 1925 – 7, 1940 – 13, 1985 – 3, 1990 – 8, 1995 – 9, 2000 – 7, 2005 –7, 2010 – 8, 2015 – 10 asukat. 1971–1984 oli saarel suvine asustus, talvel elas see rahvas Tórshavnis. Kuni 1971. aastani oli saarele posti toodud kaks korda kuus, hiljem suvel kaks korda nädalas –– kuni hakkas käima helikopter.

Nagu öeldud, elab saarel suur lunnikoloonia, taanikeelse Vikipeedias andmeil 40 000 pesitsuspaari, aga kindlasti on ka noori, veel paari heitmata linde.

Linnupüük ja munade kogumine on Stóra Dímunil ikka olnud oluline lisategevus ja mingil ajal kindlasti ka lisateenistus. See oli aga äärmiselt ohtlik töö: 19. sajandil ja 20. sajandi alguses hukkus seda tehes 17 meest.

Tundub, et mingil määral püütakse lunne seal siiani. Mis meetodil neid sel fotol parajasti söögiks valmistatakse, ei oska mina öelda, võib-olla lähevad suitsuahju (3 x foto: foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia).

Ka Stóra Dímuni on BirdLife International nimetanud IBAks, tähtsaks linnualaks, kus kaitstavad liigid on lunnid, atlandi tormipääsud ja krüüslid.

Kui sellest jutust ja fotodest jääb väheseks, tasub vaadata Fred Scoti 8-minutilist lühifilmi http://www.visitfaroeislands.com/about/stories-legends/stora-dimun/, kus oma talu näitavad perenaine, kaheksandat põlve saarel elav Eva úr Dímun, ja tema abikaasa Jógvan Jón (foto: http://www.gamlihandil.fo/).

Tore on ka noorukese maailmaränduri Melissa Cherry blogipostitus. Tema sai helikopterilennul Skúvoyle koos sõbrannaga Stóra Dímunil maanduda ja veeta seal muljerohke tunni (http://iliveasidream.com/index.php/2016/10/14/an-hour-on-stora-dimun-visiting-the-island-of-one-family/. Juttu tegelikult seal palju pole, rohkem fotosid, aga seda kirjutavad tüdrukud küll, et nende üksmeelse arvamuse kohaselt on Stóra Dímun täiuslik väike paradiis. Ja üksiti arvavad, et sinna võiks elama minna küll; pole muud vajagi, kui ühele perepoegadest mehele minna!

Stóra Dímuni vaade kohalt, kuhu nüüd on ehitatud koolimaja. Tagaplaanil on tore pilvemütsiga Lítla Dímun (foto: Eileen Sandá, https://www.flickr.com, 2010).

Käime siis põgusalt ka sel teisel, Väiksel Dímunil.

Lítla Dímun (taani keeles Lille Dimon, tõlkes muidugi Väike-Dimun) on 18 Fääri saarest väikseim ja ainus, kus pole kunagi olnud inimasustust (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005). Geograafiliselt ja ajalooliselt on Lítla Dímun omamoodi tervik Stóra Dímuniga, aga administratiivselt kuulub Suðuroy saare Hvalba kommuuni. Suðuroy ongi Lítla Dímunile ju hoopis lähemal kui teised Fääride suured saared.

Inimesi pole saarel küll kunagi elanud, aga lambaid on siia kostile toodud iidsetest aegadest alates – eespool kirjutasime, et „Fääride saaga“ kinnitusel karjatasid naabersaarel oma voonakesi Stóra Dímuni talunikud vennad Brestir ja Beinir.

Aga saaga ütleb, et sel saarel on oma lambaid karjatanud ka Sigmundur Brestisson; vähe sellest: 1004. aasta suvel oli teda siin rünnanud Tróndur í Gøtu. Sigmunduril õnnestus oma verivaenlane taas üle kavaldada ja suisa Trónduri enda paadiga põgeneda, nii et see pidi lõpuks abi kutsumiseks lõkke süütama.

Lambaid tuuakse Lítla Dímunile ka tänapäeval, nii umbes 300. Selleks on lambakasvatajad kinnitanud kaljudele köied, et saaks loomi üles vinnata.

Kui sügisel on aeg lambad taas koju Suðuroyle viia, tuleb saarele umbes 40 inimest. Ahelikus liikudes aetakse lambad saare põhjaküljele tarandikku, seotakse neil jalad kokku ja lastakse võrguga, viis looma korraga, alla paati. Lihtne kirjutada, hoopis iseasi, kuidas see tegelikult teoks saab … Mõni loom pääseb ka putku ja aegajalt lastakse metsistunud loomi maha.

Selle seeria 1. postituses kirjutasin, et praeguseks välja surnud kohaliku lambatõu viimased isendid elasid 19. sajandi keskel just Lítla Dímunil. Esimesena kirjutas erilisest tõust Lucas Debes 1673. aastal. Fääri tõugu lammas oli tänapäevasest kodulambast väiksem, lühikese musta villaga ja meenutas kitse. Mõnigi uurija on arvanud, et fääri lammas muutus tasahilju mustaks seetõttu, et mustad lambad olid vabalt looduses elades teistest viljakamad. Sama olevat märgatud Šotimaa St. Kilda saartel. Fääri lambad olid metsikuvõitu ja neid oli seetõttu raske pidada. 1860. aastal lasti viimased isendid maha; kui ma õigesti aru saan, siis selleks, et nad n.ö ei rikuks „õigeid“ tõuge. Millised need lambad välja nägid, saab vaadata Fääride rahvusmuuseumis (foto: FunkMonk / Wikimedia): väljas on kolme lamba topised.

1850. aastal müüdi saar enampakkumisel 4820 taani riigitaalri (ehk 9640 DKK) eest huvilistele Suðuroylt Hvalbast ja Sandvíkist. Et hind nii kõrgeks kujunes, sellele aitas kaasa Tvøroyrist tulnud kuningliku kaubandusmonopoli esindaja osalus: just nimelt eesmärgiga kuninga valduse väärtust üles lüüa ta enampakkumisele saabuski.

Lítla Dímuni fotod, nii palju kui ma neid olen näinud, ja ka kaart (Anker Eli Petersen / Faroestamps.fo / Wikimedia) tunduvad kinnitavat, et see saar on vist küll igast küljest umbes samasugune: järskude kaljuseintega muhk keset rahutut ookeani, kuhu on väga raske maabuda ja ronida. Ega ta nii väike olegi: tervelt 80 või 82 hektarit, tipp nimega Rávan ulatub lausa 414 meetrini.

Saksakeelses Vikipeedias on kirjas taimed, kes Lítla Dímunil kasvavad. Ma ei tea, kas loend on täielik, igatahes õige napp on ta küll: ainult üheksa liiki. Kuna leian neile kõigile eestikeelsete taimenimede andmebaasist ka vasted, siis miks mitte nad siin üles lugeda: harilik kadakkaer (Cerastium fontanum), ürt-merisalat (Cochlearia officinalis), punane aruhein (Festuca rubra), vill-mesihein (Holcus lanatus), murunurmikas (Poa annua), harilik nurmikas (Poa trivialis), lamav kesakann (Sagina procumbens), vesihein (Stellaria media) ja rand-kesalill (Tripleurospermum maritimum).

Ka see saar on nimetatud tähtsaks linnualaks (IBA), esmajoones kui arvukate atlandi tormipääsude ja lunnide pesitsusala. Tänu „lendavatele väetiselaotajatele“ on murukasv saarel lopsakas ning lammastele tugev kõhutäis ja lambalihale suurepärane kvaliteet tagatud.

Peale lamba muid imetajaid saarel ei ole.

Hvalbas elavad lambakasvatajad käivad saarel regulaarselt ja on siia paigutanud ka kolm hütti, kus saab ööbida. 2006. aasta mais veetsid esimesed turistid saarel terve nädala. Just Suðuroy saarelt Hvalbast paadireise saarele korraldataksegi, aga see on kallis lõbu ja pealegi ei maksa saarele tükkida neil, kes kõrgust kardavad, sest saare nõlvad on tõesti väga järsud.

Lítla Dímun talvel (Fääride 2004. aasta postmark; allikas: Wikimedia).

Saksakeelne Vikipeedia kirjutab, et samal 2006. aastal oli saarel noorteprojekt „Vaikne saar“: 28 noort inimest Islandilt (11), Norrast (8), Gröönimaalt (3) ja Fääridelt (6) toodi kolmeks päevaks Lítla Dímunile telefoni, arvuti, kaamera ja kellata, tehnikavidinate asemel oli igaühel päevaraamat ja pliiats. Kõigil tuli üles kirjutada oma muljed sellisest elust täielikus isolatsioonis, vaikuses ja üksinduses. Sellest loodi lõpuks teatrilavastus, mida mängiti pärast Gøtas Eysturoy saarel.

Aga Lítla Dímunil (foto: Erik Christensen, Porkeri /Wikimedia, 2010) on tulnud ka päris tõsiselt ellu jäämise nimel võidelda. 1918. aastal purunes saare kaljudel Taani kuunar Casper, mis oli soolalaadungiga teel Hispaaniast Vágurisse Suðuroyl. Läbi õnne suutsid kuus meeskonnaliiget ronida kitsale kaljunukile just enne järgmise purustava laine randumist. Aga neil polnud mingeid varusid ja kapten oli raskelt vigastatud. Siiski õnnestus neil mööda nõlva ülespoole ronida ja jõuda seal asunud onni, kus leiti tikud, petrooli ja õlilamp. Nad püüdsid kaks lammast ja said kätte vigase linnu. Nende nappide varudega suudeti seitseteist päeva vastu pidada, kuni üks kalapaat nad päästis. Üks pääsenud meremees jäigi Fääridele elama.

Muidugi peaksin kirjutama ka kõige lõunapoolsemast Fääri saarest Suðuroyst (taanipäraselt Suderø). Aga praegu jääb see tegemata: selleks tuleks enne vaadata Suðuroy kohta vähemalt mõnda filmi, sest näinud olen ma sest saarest ju ainult viirgu kusagil silmapiiril. Seepärast piirdun siin lihtsalt mõne põhifaktiga (saare kaart, allikas: Anker Eli Petersen, Faroestamps.fo / Wikimedia, 2004).

Saarestiku suuruselt neljanda (Streymoy, Eysturoy jaVágari järel) saare pindala on 163,7 km², 2012. aastal elas seal ingliskeelse Vikipeedia kinnitusel 4678, 2016 – 4603 inimest. Rahvaarv ongi järkjärgult vähenenud juba alates 1950. aastatest. 2005 elas saarel veel üle viie tuhande inimese, täpsemalt 5036.

Pikal (30 km) ja kitsal (vaid üksikutes lõikudes üle 5 km lai) saarel on pikk põhjast lõunasse ulatuv, mäest üles, mäest alla käiv maantee ainult paari läände või itta pöörava haruga.

Nagu ikka Fääridel on saare läänerannik järsk kaljusein. Fotol on vaade Beinisvørðilt põhja poole piki läänerannikut (foto: Erik_Christensen / Wikimedia, 2005). Beinisvørð on Suðuroy kõrgeim, 470-meetrine kaldakalju. See asub saare lõunaosas Lopra ja Sumba küla vahel.

Nagu ka kaardilt hästi näha, on hoopis laugem idarannik see-eest väga liigendatud, saare sisemusse lõikub kolm suurt ja mõned väiksemad fjordid, mille ääres asuvad saare külad.

Suurimad külad on 1300 elanikuga Vágur (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2010) Vágsfjørðuril ja 850 elanikuga Tvøroyri Trongisvágsfjørðuril.

Lääneranniku ainuke vähegi suurem asula on sajakonna elanikuga Fámjin, mida ümbritsevad mõned kõige kõrgemad Suðuroy mäed (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2009). Saare kõrgeim tipp Gluggarnir ulatub 610 m ümp. Aga Fámjin on tähtis turistlik sihtkoht ka ajaloolistel põhjustel: siinses kirikus saab näha Fääride esimest lippu (Merkið); kirjutasin sellest põgusalt seeria teises postituses. Lipu „isa“ oli toonane Kopenhaageni ülikooli tudeng Jens Oliver Lisberg (1896–1920), kes koos kahe sõbra, Janus Øssurssoniga Tórshavnist ja Pauli Dahliga Vágurist, lipu välja mõtles. Esimese, 22. juunil 1919 Fámjinis heisatud lipu õmbles Ninna Jacobsen. Noormeeste peas mõlkusid muidugi mõtted iseseisvatest Fääri saartest. Ametliku tunnustuse sai lipp siiski alles aastakümneid hiljem, esmalt heisati see II maailmasõja ajal Fääri laevadel, ametlikuks saarestiku lipuks sai aga 1948.

Kui vaatan veebist Suðuroy fotosid, siis tekib tunne, et siinne loodus on vaata et kogu saarestiku kõige uhkem – või siis üsna võrdväärne mõne teise, hoopis populaarsema paigaga. Põhjus. miks saar sugugi turistide rohkusega hiilata ei saa, on muidugi lihtne: kaugus pealinnast – laevasõit sinna vältab kaks tundi. Kui kunagi valmib Lõunasaaretunnel, siis küllap olukord muutub suuresti.

Aga rohkem ma Lõunasaartest ei kirjuta; järgmistes osades võtan ette hoopis retked läbi Idasaare Põhjasaartele.