Minu Fäärid, XXVI. Põhjasaartele: reis Skálabotnurist Eysturoyl Viðareiðini Viðoyl, I

Nagu eelmise osa viimases lõigus kinnitasin, suundume nüüd üle Idasaare ehk Eysturoy Põhjasaartele.

Esimesel, seda ja järgmist osa sisustaval retkel toetun oma ülestähendustele ja fotodele 1. juulist 2015; teisel, millega alustan ülejärgmises jutuosas, – 22. juulist 2016.

Esmalt meeldetuletuseks saarestiku kaart, kus kuus Fääride regiooni (sýslur) eri värvidega esile tõstetud; Põhjasaared on siin värvitud kollaseks. Täpsem oleks ehk öelda, et need on Fääride kirdesaared, aga just Põhjasaarteks (Norðoyar ehk vahel ka Norðoyggjar, taani keeles Norderøerne) neid kutsutakse. Kokku on Põhjasaari kuus, lääne poolt alates Kalsoy, Kunoy, Borðoy, Viðoy, Svínoy ja Fugloy; jala olen maha saanud Borðoyle ja Viðoyle, aga näinud kõiki kuut. Regiooni suurim linn on Klaksvík Borðoyl.

 Kaks kaarditükki siia veel. Sel lõigendil Vikipeediast võetud Fääride reljeefi kaardist (https://en.wikipedia.org/wiki/Faroe_Islands#/media/File:Map_of_the_Faroe_Islands_en.svg (Oona Räisänen (Mysid) / Wikimedia)) on järgmise nelja osa „mänguväli“ üleni peal. Ent sel kaardil on üks oluline puudus: pika ja suhteliselt kitsa, lõunast Eysturoysse lõikuva fjordi, Skálafjørðuri (hääldus umbes skoalafjöörur) idakaldale on Skálabotnuri ja Skipanesi vahele jäänud maantee joonistamata.

 Seepärast lisan siia varemgi kasutatud Eysturoy kaardi (allikas: Anker Eli Petersen - http://www.faroestamps.fo / Wikimedia). Skálafjørðuri nime sel kaardil pole, aga lõunasse avanev Fääride sügavaim fjord (pikkus, 13 km, on ligi pool Eysturoy põhja-lõunaulatusest) hakkab muidugi silma ja selle lõpus on Skálabotnur (hääldus umbes skoalabotnur).

Selle küla lähistele jõuame 2015. aasta 1. juuli kella 16 paiku – pikal ja uskumatult palju hõlmanud, Tallinnast lennuretkega alanud päeval. Päeva varasemate tundide sõidud on valdavalt eelmistes postitustes juba kirjas, viimasena 12. osas.

 Sajakonna elanikuga Skálabotnur (foto: http://faroeislands.dk/) – küla nimetatakse vahel ka fjordi nimega ehk Skálafjørður või et fjordiga mitte segi ajada, siis Í Skálafirði; taanipäraselt on nimi Skålefjord – on esmamainitud 1630. aasta paiku, ent väljakaevamistel on leitud ka vanemate ehitiste jälgi. Fjordilõpu Fääride kohta lamedale rannikule on moodustunud saarestikus haruldane suhteliselt lai liivarand. Külas tegutseb kalakasvandus, kust kuni kaheaastaseks kasvatatud noored lõhed viiakse meresumpadesse nuumale.

Skálafjørðuri lähedal on küngas, mida peetakse kääpaks ja nimetatakse Kurlendingaheyggur. Legend pajatab, et Kuramaalt tulnud laevalt olevat Glyvraris fjordi idakaldal parajasti puid lossitud, kui torm aluse kaldale paiskas. Kolm meeskonnaliiget olevat põgenenud, aga saadi kätte, hukati Skálafjørðuris ja maeti Kurlendingaheyggurisse.

1987. aastal alustas külas tegevust karismaatiline usuliikumine, 2004. avati 800 istekohaga hoone ning 2010 hakkas tööle kristlik kool.

 Sõidame edasi piki fjordi idakallast, just seda ühele kaardile märkimata jäänud teed mööda. Tervelt kuus kilomeetrit pole ei fjordi ühel ega teisel kaldal ühtegi asulat. Idakaldal tuleb siis Skipanes, selle vastas on aga Skála (2015 – nii tähistan selles osas oma Nikoniga tehtud fotosid; selle postituse alguses on neid paraku üsna hõredalt ...). Küla kandis kuni 2011. aastani nime Skáli, aga nimi muudeti elanike soovil. Kui ma asjast õigesti aru olen saanud, siis tulenes ümbernimetamise põhjus fääri keele iseärasustest. Nimetavas käändes on küla nimi Skáli, teistes käänetes aga Skála. Kuna kohanimesid kasutatakse enamasti just muus käändes kui nimetavas (näiteks í Skála, mis tähendab „Skális“), siis leidis kohalik rahvas, et see vorm on parem. Samal ajal muudeti ära veel viie Fääride asula nimi ning Fääride maanteeametil Landsverkil tuli sildid teede ääres välja vahetada.

Küla taanipärane nimi on Skåle; elanike arvuks märgib ingliskeelne Vikipeedia 609 (2006), saksakeelne 657 (2007).

Skálas tegutseb kõrgelt hinnatud sadam ja Fääride suurim laevatehas Skála Skipasmiðja (vt ka 14. postitust), kus on ehitatud suur osa Fääride kalalaevu. Fotolgi (2015) on sadamas parajasti üks päris kobe, uuemat tüüpi traaler. Viimasel ajal on laevaehitus jäänud Skálas tagaplaanile, rohkem tegeldakse laevade remondiga; peale Fääride aluste tehakse siin noorenduskuuri ka venelaste laevadele.

Just venelaste Murmanskist pärit laevaga Vasily Adonkin on seotud ka üks halenaljakas lugu. 1994. aastal tuli seegi siia remonti, aga paraku läks laeva omanikfirma nii vägevasti pankrotti, et laevale jäänud kaheksale meremehele ei suudetud maksta isegi toiduraha, kojulennuks vajalikust rääkimata. Tervelt kaks aastat tuli meestel elatuda külaelanike armuandidest, siis lõpuks said nad minema; laev müüdi 1998 vanarauana Hispaaniasse.

Mitmes praegune, 1940. aasta oktoobris pühitsetud kirik Skálas on, ei ole ma teada saanud; igatahes on kõikjal kirjas fakt, et ühe pühakoja – koos kõigi kirikulistega! – oli 16. sajandil merre uhtnud vägev paduvihm. Ellu oli jäänud vaid üks mees, kes oli veidi varem kirikust välja läinud. Osa rususid toonud meri hiljem fjordi lõunaotsas asuvas Strenduris kaldale.

Praeguse kiriku on projekteerinud H. C. W. Tórgarð (just nii Tórshavni arhitekti Hans Christoffer Wenningsted Tórgarði (1885 – 1957) nimi tavaliselt kirjutatakse; põnev mees: olnud nii Tórshavni linnapea kui ka teatri direktor ning projekteerinud veel mitu kirikut (Árnafjørður, Hvannasund, Elduvík, Tjørnuvík ja Skúvoy) ja Tórshavni teatrimaja. Kuna selle osa kirjutamise ajal näitab ETV parajasti Islandi põnevat seriaali „Lõksus“, ei saa ma kuidagi mainimata jätta, et H. C. W. Tórgarði täpselt samu eesnimesid kandev pojapoeg mängib seal filmi ilmselt ainsat fäärlast, pahelist „laevainseneri“ Dvalinn Knudssonit!). Juurdeehitus tehti kirikule 2015. aastal.

Ehkki kiriku siseseinad on kaetud tumedate paneelidega, annab hele kumer lagi interjöörile heleda ilme. Altaripilt on Tórshavni kunstniku Jacob Olseni 1959. aastal tehtud koopia Taani kunstniku Nicolai Wilhelm Marstrandi maalist „Jeesus ja Uskumatu Toomas“. Altarist paremal jääb seinal silma suur krutsifiks.

Laes ripub laeva Guiding Star mudel. Orel on ehitatud Taanis Lemvigis, aga toodud siia Fuglafjøðurist. Kirikus on kaks tornikella, üks valatud 1939 Kopenhaagenis B. Løw & Søn valukojas, teine 1990 Aalborgis (3 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/236-skali-skale-kirke).

Skálas on olemas kämpinguplats ja spordihoone; viimase kohvikusse pääseb iga soovija, mitte ainult sportlased.

Alates 1970. aastate keskpaigast peetakse maikuu viimasel nädalavahetusel küla festivali, kus tähtsal kohal saarestikule nii omased fääri paatide võistlused. Üsna hämmastav on aga teada, et kohaliku jalgpallimeeskonna Skála Ítróttarfelag ehk Skála ÍF kodustaadionile (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia) mahub 2000 vaatajat ehk kolm korda rohkem inimesi kui külas elanikke! Sobiv koht meenutada, et fjordi vastaskaldal, selle lõunaotsas on Toftiri spordiareen Svangaskarð, mis oli kuni Tórshavni rahvusstaadioni valmimiseni Fääride jalgpalli rahvusmeeskonna kodustaadion ja mahutab 6000 vaatajat. Suuri staadione Fääridel jätkub!

Foto on aga huvitavam pigem selle poolest, mis näha fjordi vastaskaldal: otse Skálaga kohakuti on Skipanes ja selle juurest pöörab mäekurule tee, mida mööda meiegi peagi liigume. Lõunakaares algab Søldarfjørður, elanike arvult sama suur kui Skála. Kunagi oli küla nimi Sólmundarfjørður, viitena kriminaalsele loole ajaloost. Nimelt oli küla rajaja, viikingipealiku Tróndur Tóralvssoni noorem poeg Sólmundur isa pärandit ihates oma vanema venna Skeggi nüüd Skeggjanøvi nime kandvalt kaljult surnuks kukutanud. Pärandit Sólmundur siiski ei saanud, kuulutati hoopis lindpriiks ja saadeti Fääridelt välja.

 Selle Eysturoy haru, pika poolsaare lõunaotsas on üldse rohkesti asulaid, kokku oma pool tosinat ja praeguseks on nad enamvähem kokku kasvanud, nii et 10-kilomeetrises „ridalinnastus“ elab kokku umbes 3500 inimest. Natuke kirjutasin neist 9. jutujärjes, paar märkust siia veel juurde. Näiteks poolsaare lääneküljes asuvas Lambavíkis hukkus – uskumuse järgi suure kullakoormaga – 1707. aasta vana-aastaõhtul kuulus Taani Ida-India kompanii laev Norske Løve, mille kell ja mudel on Tórshavni katedraalis (vt 16. osa) ja mudel ka Eiði kiriku laes (vt 9. postitus). Üks huvitav, eht-fääripärane objekt on ka Lambis: kai keskele jäeti sadamat ehitades paigale suur kalju, kuna see usutakse olevat haldjarahva (huldufólk) elupaik.

Ja muidugi tasub mainida sedagi, et paari aasta pärast peaks valmima merealune 11-kilomeetrine tunnel Eysturoyartunnilin.

Et üks tunneliharu jõuaks Skálafjørðuri läänekaldale ehk Strendurisse ja teine idakaldale ehk Rókinisse, ehitatakse tunnelisse selline liiklusring (2 x http://www.estunlar.fo/fo/um-tunlarnar/eysturoyartunnilin/).

 Ent meil on oma teekonnal asja siiski ainult kuni Skipanesini: nagu paar lõiku tagasi kirjutasin, pöörame siis mäkke. Pildil (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia, 2010) olevat tegelikult kaks küla: Undir Gøtueiðit ja Skipanesi eraldab vaid ojake; kahe küla peale kokku on alla saja elaniku. Fotol on kenasti näha ka tee, mida mööda Skálabotnurist siiapoole sõitsime.

Skipanes (taanipäraselt Skibenæs) tähendab tõlkes „laevade neem“: viikingite laevad olevat siin randunud juba 8. sajandil; pole aga teada, et siin oleks olnud ka asula. 1000. aasta kandis hoidnud siin oma laevu ka Tróndur i Gøtu ehk Tróndur Gøtuskegg, keda olen korduvalt jõudnud varemgi mainida; nüüd oleme jõudmas tema nimeski peegelduvasse kodukohta Gøtasse. Praegune Skipanes loeb oma asutamisajaks 1841. aastat.

Gøtueiði (hääldus umbes götuaiji), taanipäraselt Gøteejde, on asutatud 1850. Tõlkes tähendab küla nimi „Gøta maakitsust“ ja ta moodustab omamoodi terviku teisel pool kuru, Gøtuvíki fjordi või lahe ääres asuvate külade Syðrugøta ehk Lõuna-Gøta, Gøtugjógvi ehk Gøta-kuristiku ja Norðragøta ehk Põhja-Gøtaga. Enamasti, tundub, öeldakse kolme viimase kohta kokku lihtsalt Gøta.

Kui mäkke sõidame, räägib giid Per Hansen, et sakslased olid II maailmasõja ajal üritanud korduvalt Skálafjørðuri ümbrust pommitada. Nagu fjordidel ikka, on sellelgi vägeval fjordil Strenduri ja Saltnesi vahel küllalt madal künnis ja seetõttu oli laht inglaste laevadele üsna turvaline paik: Saksa allveelaevad ei saanud veepinnast vaid umbes veerandsada meetrit allpool paiknevast „lävepakust“ üle.

Esimene küla Gøtuvíki ääres, Syðrugøta, jääb mul sõidu aegu üldse tähele panemata. Küllap sellepärast, et üsna kohe köidab pilku Gøtugjógvi uhke kirik, aga eks ka Syðrugøta asukoha tõttu, mida märkan eriti hästi alles kodus sellelt fotolt (foto: http://www.faroeislands.dk/): maantee läheb päris fjordi ääres paiknevast külast lihtsalt ülevalt kaarega mööda ja kui õigel hetkel „Paremale vaat!“ ei tee, ongi umbes 400 elanikuga kompaktne asula maha magatud.

Vikipeedia seletab kohanime Gøta etümoloogiat nii, et küllap tähendas see läbi mingi piirkonna kulgenud teed, millele pärast majad äärde ehitati, nii et sellest sai tänav: gøta tähendabki fääri keeles ju tänavat; teistes käänetes on sõna gøtu. Nii et formaalselt võttes võiks külade nimed Gøtueiði, Syðrugøta, Gøtugjógv ja Norðragøta tõlkida kui Tänavamaakitsus (kõlagu see pealegi väheke tobedalt...), Lõunatänav, Tänavakuristik ja Põhjatänav.

Mitmed väljakaevamised lubavad Syðrugøtat pidada üheks Fääride vanimaks asulaks. Osa uurijaid arvab, et just siin oli suure viikingipealiku Tróndur í Gøtu elupaik ja „peakorter“: Syðrugøtast on hea vaade silmapiirile, pealegi oli väga lähedal Trónduri laevastiku sadam Undir Gøtueiðis. Ollakse kindlad, et siinne pinnas peidab mõnegi sajanditetaguse talu varemeid. Legendi kinnitusel oli just siin olnud ka Gøta kirik, mis aga hiljem viidi mingi kriminaalse loo tõttu Norðragøtasse. Algselt oli küla koosnenud kahest osast (býlingar), mille nimed Niðri við Hús ja úti í Grógv ning mis kasvasid hiljem ühte.

Ent Syðrugøta (2 x foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia, oktoober 2010) on tänapäevalgi oluline asula. Siin tegutseb üks saarestiku mõjukamaid ja rikkamaid firmasid, 1985 asutatud Varðin í Gøtu, millel on mitu suurt kalalaeva, traalerid, mis püüavad makrelli, heeringat, moivat ja putassuud, ning mitu tütarfirmat. Viimastelgi on hulk traalereid, 2012 ehitatud ujuv-kalatöötlustehas Varðin Pelagic ja sadam Tvøroyris Suðuroy saarel. Kompanii annab tööd umbes 350 inimesele.

 Syðrugøtas on põhjust kõnelda ka muusikast. Nii on Gøtast pärit 1973. aastal sündinud tuntud rokkmuusik ja muusikaprodutsent Jón Tyril (foto: Arne List / Wikimedia, 2008). 1998. aastal asutas ta koos kaaslastega siiani Fääride menukaimaks peetava bändi Clickhaze, kust on saanud hoo sisse mitu edukat Fääride muusikut. Hoopis olulisem on aga see, et kui Clickhaze 2002. aastal laiali läks, pani Jón Tyril käima muusikafestivali G! Festival. Sellest sai kiiresti üks Fääride populaarsemaid muusikasündmusi ja 2005. aastal pälvis Jón Tyril selle eest rahvusliku kultuuriauhinna Mentanarvirðisløn M. A. Jacobsens (vt Fääride kultuuripreemiate kohta 10. postitusest). Ikka käib festivalil, kus osalevad peale Fääride muusikute muidugi ka külalisesinejad kaugemalt, 5000 või rohkem muusikasõpra, mis on ju terve kümnendik Fääride elanikkonnast.

 Loodus on Syðrugøtat õnnistanud Fääride kohta väga laia liivarannaga (foto: http://www.faroeislands.dk/) ...

 ... ja see on just see, mida G! Festivali korraldamiseks vaja. Pilt on tehtud 2004. aastal (foto: Sem Johnsson / Wikimedia) ja parajasti astuvad ookeani äärde püstitatud G! Festivali laval üles Kanada muusik Bill Bourne ja fäärlanna Eivør Pálsdóttir. Lubasin 23. postituses, et kirjutan Eivørist siis, kui tema sünnikülast läbi sõidame; nüüd on see koht käes.

 Laulja ja helilooja Eivør Pálsdóttir (pildil esineb ta Kopenhaageni kultuuriööl (Kulturnatten) aastal 2008; foto: Johannes Jansson / norden.org / Wikimedia) on sündinud 21. juulil 1983 Syðrugøtas. Särava sopraniga lauljat, kes saadab ennast tihti kitarril või siis hoopis löökriistaga, mida meil tavaliselt nimetatakse šamaanitrummiks, aga mis on pärit vist Walesist ja kannab seal kokkuloetamatut nime tabwrdd, on mõnigi kord nimetatud „Fääride Björkiks“. Kaldun arvama, et pole ilmselt laulužanrit, millega Eivør hakkama ei saaks, alates džässist ja lõpetades klassikalise või kirikumuusikaga, astugu ta üles siis lihtsas kleidikeses ja paljajalu või uhkes õhtutualetis (ent sageli ka siis ikka paljajalu...). Enamasti laulab ta fääri või inglise keeles, aga sageli ka islandi keeles ja teistes skandinaavia keeltes ning suur osa ta repertuaarist on Eivøri enda komponeeritud.

Eivøri ema on õpetaja, isa ametnik; tal on kaks nooremat õde. Eivør on muudetud kirjavorm fääri eesnimest Eyðvør, mis tähendab kaitsjat, kedagi, kes sind alati hoiab. Juba 13-aastaselt tegi tüdruk oma esimese muusikalise välisreisi – meeskoori solistina Itaaliasse! –, astus esimest korda üles Fääri televisioonis ja võitis saarestiku laulukonkursi; 15-aastaselt liitus enne mainitud ansambliga Clickhaze. Aastal 2000 ilmus tema esimene album, kus oli klassikalisi fääri ballaade ja laule tuntud Fääri autorite tekstidele. 2001. aastal võitis koos bändiga Clickhaze Fääride muusikapreemia. 2002 siirdus Reykjavíkisse õppima klassikalist ja džässmuusikat. Fääride juhtiv muusik Kristian Blak (vt 10. postitus) kutsus neiu oma džässgrupi Yggdrasil (Maailmapuu) juhtivaks lauljaks, samal aastal ilmus Yggdrasili esimene album. Koos Clickhazega tegi samal suvel esimese rock-albumi ja käis väga menukal ringreisil Fääridel, Rootsis, Taanis (ka Roskilde festivalil), Islandil ja Gröönimaal. Pärast teist sooloplaati Krákan teenis Eivør Pálsdóttir eriti suure tunnustuse ja võitis 2003. aastal Islandi muusikaauhinna lausa kolmes kategoorias, seal hulgas parima naislaulja ja parima esitaja auhinna, mida muidu naljalt väljaspoole Islandit ei jagata. Nii olid islandlasedki Eivøri omaks kuulutanud. Pole ime, et teda on ka Eestis nimetatud mõni kord hoopis Islandi lauljaks. Klassikalise laulja haridus tõi ta Fääride sümfooniaorkestri ette ja andis 2004. aastal osa Kristian Blaki ooperis Firra. 9. veebruaril 2005. aastal omistati noorele lauljannale tiitel Ársins Føroyingur 2004, „Aasta fäärlane“. Nii et karjääri algus oli üsna peadpööritav – ja edu on jätkunud: praeguseks on Eivøri arvel vähemalt 17 albumit ja hulk auhindu nii Fääridelt, Taanist kui ka Islandilt. Eivør elab põhiliselt Kopenhaagenis, aga püüab võimalikult sageli viibida ka kodusaarel.

Eivør Pálsdóttir ja Gustaf Ljunggren Flensburgis Saksamaal (2006) (foto: Arne List / Wikimedia)

Püüdsin leida, millal käis Eivør esimest korda Eestis, aga pika guugelduse tulemusena saan vaid kinnitada, et hiljemalt 2006, kui ta astus üles Jazzkaarel. Hiljem on ta siin veel korduvalt käinud nii üksi kui ka näiteks koos Kristian Blaki Yggdrasiliga. Eesti muusikute sidemed Fääridega said alguse ilmselt Villu Veski ja Tiit Kalluste 1997. aasta käigust neile toona täiesti tundmatusse saarestikku – ja sealt sündinud vaimustusest. Just koos Veskiga on Eivør palju esinenud ka Eestis, näiteks festivalil Juu Jääb.

Eivøri enda arusaama oma muusikast ja kujunemisest just selliseks muusikuks, nagu ta on, saab lugeda näiteks Helen Arusoo intervjuust ajakirjas Loodusesõber http://www.loodusesober.ee/artikkel1098_1092.html. Kõige olulisem lõik on ehk see: Meil on olemas traditsiooniline muusika, aga ainult lauluhäälele! Meie saarel polnud ühtegi instrumenti, alles ligi viiskümmend või kuuskümmend aastat tagasi tuli esimene pill. Ja kui Helen küsib, kas esimene saartele jõudnud pill oli viiul, vastab: Ei, orel. Kiriku jaoks. Meie fääri muusika põhines selle ajani vokaalil, lisahelisid tehti näiteks jalgadega – trampides vastu maad. Traditsiooniline muusika inspireerib mind väga.

Jutt on nüüd jälle väga pikalt põhiteemalt kõrvale läinud, aga põhjus on lihtne: Eivør on minugi jaoks tõeliselt vaimustav muusik, keda ma mõnigi kord ka neid postitusi kirjutades olen kuulanud. Ja tema puhul on mul vist tõesti ka üks eriline lemmiklaul, mis ei ole hoopiski tema enda kirjutatud, vaid islandikeelne variant Peter Grönvalli (kelle isa, hilisem ABBA-mees Benny Andersson oli Peteri sünni ajal 16-aastane...) laulust Den Vilda, millega Peteri ansambel One More Time sai 1996. aastal Oslos Eurovisioni konkursil 3. koha. Eivøri versioon Dansaðu vindur (Tantsiv tuul) ilmus 2013 ja sai otsemaid Islandil tohutuks hitiks.

Fääride 2006. aasta postmargil on Syðrugøta rand, kus toimubki G! Festival. Sel muusikaüritusel on ka Eivør Pálsdóttir aastast-aastasse üles astunud.

Peale Eivøri ja paari poliitiku on Vikipeedia Syðrugøtast pärit tuntud inimesena välja toonud Fääride aasta naissportlase 2005, ujuja Elspa Mørkøre (sünd. 1991).

Syðrugøtast, millele pühendasin päris pika jutujupi, tuhiseme me, nagu juba öeldud, paari minutiga mööda, küll aga peatume 16.15 kolmest siin pool kuru asuvast Gøtast keskmises ja kõige väiksemas, umbes 40 elanikuga Gøtugjógvis (taani Gøtegjov) – ikka selle uhke kiriku juures, mida juba bussiaknast pildistada jõuan. Pärast selgub, et see jääbki mu parimaks pildiks sest põnevast ehitisest: meil on kogu aega väga kiire, sest udu tõttu läks siialennuga ju tubli pool päeva raisku ja nüüd tuleb tihe programm lühema aja sisse pitsitada.

 Kui peatuskohast tagasi piilun, saan aru, et tegelikult oleme ka Gøtugjógvist mööda sõitnud: kirik on ehitatud külast veidi põhja poole.

 Vaadet peatuskohast Gøtuvíki fjordile varjab väike majake, aga vähemalt fjordi põhja- ja lõunakülge piiravad mäed on näha nagu ka aina madalamale laskuvad pilved. Seegi fjord ulatub saare sisse hea mitu kilomeetrit: põhjakülje lõpus oleva Gøtunesi neemeni on 6, lõunapoolse, tuletorniga Mjóvanesi neemeni lausa 11 km.

 Kirikust on sellest vaatepunktist näha vaid tohutu idakülje aken. Et kogu pühakojast vähegi mõistlikku pilti saada, tuleks ronida künkale, mille nõlvale hoone on ehitatud, ...

... aga selleks pole enam aega: juba kutsutakse meid sisse (5 x 2015).

 Seepärast pean ikkagi võtma ka paar veebipilti, ehkki mul on sellest kirikust ka enda tehtuid üsna ohtralt. Sellel siin (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2002) on vaade kirikule ülevalt mäenõlvalt, ...

 ... sellelt (foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/226-nordhagota-nordregote-ny-kirke) aga näha kahe tornikella paigutus. Kiriku torn sümboliseerib kolmekordset Kolgata risti.

Gøtugjógvi kirik ehitati seetõttu, et Norðragøtas asuv vana kirik jäi Gøta rahvale kitsaks. Kiriku õnnistas Taani kuninganna Margrethe II ja Põhjamaade piiskoppide juuresolekul 25. juunil 1995 sisse piiskop Hans Jacob Joensen.

 Sissekäigu kõrval on rõõmus lillepeenar.

Esimene mulje 270 istekohaga pühakojast võtab ausalt öeldes tummaks, igatahes minu võttis küll. Kogu selle kujunduse taga pole muidugi keegi muu kui ikka Tróndur Patursson, kelle suurepärast loomingut oleme saanud varasemates osades juba rohkesti imetleda.

Muidugi pole vitraažid ja valgustid siin lihtsalt juhuslik värviline klaas, iga klaasist teos on vaste mõnest piibliloost. Giid Per seletab tõesti kõike enam-vähem tükkhaaval, aga ei jõua ju seda kõike üles tähendada, kui tahad mitte ainult vaadata, vaid ka pildistada. Loodan, et küllap leian selgitusi internetist – ent elan kodus üle tõelise pettumuse: enamasti on paremal juhul mainitud ainult Tróndur Paturssoni nime. Vaid mitu korda varemgi tsiteeritud Taani kirikuportaalist leian vähemalt mõne kinnituse sellele, mida kirja olen jõudnud panna. Ja James Proctori reisijuhi 2016. aastal ilmunud 4. trükk isegi ei maini uut Gøta kirikut, ainult vana Norðragøta pühakoda. See pole paraku esimene kord, kus ma kahtlen, kas Proctor on ikka olnud oma raamatut uuendades küllalt põhjalik ...

Vist on nii, et kiriku kooriosa vasakus nurgas olev mosaiik kujutab loomist, parempoolse kohta pole ma jõudnud midagi üles tähendada.

Keskmine, idaseina vitraaž (seda akent pildistasin ju ka väljast!) kujutab ülestõusmist; pildi keskel on kaljude vahel tormitsev paatidega ookean, all aga ootavad ja lootvad merele vaatavad inimesed.

Laes on kuus valgustit, ...

... seintel 24 lampi: 12 suurt, ristidega, ...

... ja 12 väikest, millel 12 apostli atribuudid.

Kantsel ...

... ja ristimisnõu on meresinised ning neil on seitse nurka nagu nädalas päevi. Ristimisnõu alus on modelleeritud tulekeeltena, mis sümboliseerivad Püha Vaimu. Nõu all on seitse küünalt, mis pannakse piduliku sündmuse ajal põlema. Giid Per jutustab, et kord oli pastor last ristides öelnud, et tunneb kärsahaisu – ja just nii oligi: küünal oli ta rüü süüdanud...

(Loodan väga, et miski ses jutus päris metsa ei läinud...).

Per teab kinnitada – ja seda on lugeda ka Vikipeediast –, et kiriku ehitus oli läinud maksma kaks korda rohkem kui alul kavandatud.

 Oreli ehitas 1973. aastal Verland Johannesen ja see oli algselt mõeldud Tórshavni katedraalile, aga hiljem kingitud Gøta uuele kirikule. Pilli esimene ametlik tööpäev oli 12. oktoober 1997.

Fääride giid Per Hansen (vasakul, pildil koos teise, Eesti giidi Ott Sandrakuga) ütleb, et kirikus on suurepärane akustika – ja laulab selle kinnituseks meile Fääride hümni (10 x 2015).

Jumalateenistusi kantakse internetis üle, et osa saaksid ka maailma meredel seilavad mehed. Peri kinnitusel olevat kirikuskäijaid 10–15% rahvast. Aga pühade ajal on kirikud inimesi täis.

 Paar Gøtugjógvi vaatamisväärsust leian saksakeelsest Vikipeediast. Kohaliku koolimaja seinal on pronksreljeef Tróndur gamli, pühendatud muidugi Gøtast pärit viikingipealikule Tróndur í Gøtule (foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2006). 1,8 × 4 m suuruse teose tegi 1974. aastal Fääride tuntumaid ja mitmekülgsemaid kunstnikke Janus Kamban (vt 14. postitust).

Kool on ehitatud 1890 ja laiendatud 1929, 1974 ja 2010. 1980. aastatel oli siin ka keskkool, nüüd õpivad majas piirkonna 4.–7. klassi lapsed.

Gøtugjógvi kohaliku omavalitsuse hoones tegutseb muu hulgas kauplus ja postkontor ning rahvamaja.

Küla kohal nõlval on väike istutatud metsasalu Viðarlund við Gøtugjógv, mis erinevalt teiste Fääri külade istandikest koosneb valdavalt vahtratest, mõned kuused seas. Nagu Fääridel ikka, on salu ümbritsetud aiakesega kaitseks lammaste eest (foto: http://www.faroeislands.dk/).

Vaade samale salule ülevalt poolt, mäenõlvalt (foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2006). Kenasti on näha nii Gøtugjógvi kirik kui ka idapoolne osa Norðragøta külast ja sadam. Näen omajagu vaeva, et mõista, kas küla kõige põhjapoolsemate majade kohal näha kaheastmelisel kaevandil on ka mingi muu mõte, kui lihtsalt siledat pinda juurde võita, aga vastust ei leia.

 Sellelt fotolt (foto: Eli Eiriksson / ww.faroeislands.dk) saab selgeks kolme Gøta – Syðrugøta, Gøtugjógv ja Norðragøta – asend Gøtuvíki fjordi läänekaldal, hästi on näha nii uus Gøta kirik kui ka Gøtugjógvi metsasalu.

Uue Gøta kiriku juurest sõidame pisut maad edasi, viimasesse Gøta ossa vana Norðragøta kiriku juurde. Lühikese sõidu jooksul klõpsan mitu pilti, näiteks kohalikust jalgpalli-staadionist Serpugerði Stadium. See on siinse meeskonna, saarestiku paremikku kuuluva Víkinguri (varasem Gøtu Ítróttarfelag) koduväljak.

Tagasivaade üle Gøtuvíki nurga: näha on enamvähem terve Gøtugjógv koos uue Gøta kirikuga ja osa Syðrugøtat.

Siis peatumegi Norðragøta kõige vanemate ja kuulsamate majade juures (3 x 2015). Tagaplaanil lookleb ülesmäge tee, mida mööda külast – ja ka Eysturoy saarelt – peagi lahkume.

Norðragøta (taanipäraselt Nordregøte) (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004) on kolmest sõsarkülast suurim, saksa- ja ingliskeelse Vikipeedia andmeil ligi 600 või taanikeelse kinnitusel lausa 620 elanikuga (2015). Sestap pole imestada, et kui kõneldakse lihtsalt Gøtast, siis peetakse silmas ikka just Norðragøtat. Gøtuvíki kaarti vaadates pole raske aru saada, miks just siin on parim paik külade ühissadama jaoks: ida- ja kirdetuulte tekitatud murdlainetuse eest on see lahesopp kõige paremini kaitstud. Foto keskel on Norðragøta kirik, sellest vasakul vanad mätaskatusega majad, millest osa kohalik muuseum.

Küll pole sel eelmisel fotol veel kirikust paremal, künkal seisvat skulptuuri, ...

 ... mida minu reisikaaslased otsemaid üksmeelselt pildistama ruttavad.

Põhjus on muidugi lihtne: 2004. aastal, kui Erik Christensen oma pildi klõpsas, polnud seda kuju veel siia püstitatud. Pole raske ära arvata ei seda, keda skulptuur kujutab – muidugi on see siin elanud viikingipealik Tróndur í Gøtu – ega teose autorit: Hans Pauli Olseni töid oleme jõudnud juba nii palju näha küll, et tema stiil on saanud väga tuttavaks. See graniidist ja pronksist vägev teos valmis 2008. aastal.

Siin-seal postitustes on varem juttu olnud, et Tróndur Gøtuskegg ehk Tróndur í Gøtu on islandlaste kirjutatud „Fääride saaga“ (Færeyinga saga) üks võtmefiguure, tolle ajastu saarestiku paganlik valitseja, saaga „paha poiss“, vastandina „heale poisile“, saarestiku ristiusustajale Sigmundur Brestissonile.

Tróndur í Gøtu eluaastatena märgitakse ca 945 – 1035. Saagas kirjeldatakse teda kui sassis punaste juuste, tedretähnilise näo ja armutu pilguga meest. Ta elas oma vanemate, isa Torbjørn Gøtuskeggi ja ema Guðrúni talus ning sai selle omanikuks, kui oli venna Thorlaciga liisku heitnud.

 Trónduri võitlusest Fääride ristiusustamise ja Sigmundur Brestissoni vastu kirjutasin 19. postituses. Neile sündmustele on pühendanud oma poeemi Gandkvæði Tróndar Janus Djurhuus ( vt 16. postitus). 2004. aasta Fääride postmargil on kunstnik Anker Eli Peterseni illustratsioon poeemile: Tróndur í Gøtu karjub needusi kristlusele ja Sigmundur Brestissonile.

Norðragøta kirik on Fääridele väga tüüpiline: mustaks tõrvatud seinad valgel kivist alusmüüril, valged aknaraamid ja torn ning mätaskatus (kasetoht on siingi servas lihtsalt dekoratsioon, tegelikult on mätaste all nüüd plekk). 1833. aastal valminud ja sisse pühitsetud pühakoda mainitakse kui seda tüüpi sakraalehitiste ja fäärlaste tisleritööoskuste musternäidet (2015).

See pole sel kohal sugugi esimene kirik: kindlasti oli siin pühakoda juba 18. sajandi alguses ja see püsis 1724. aastani, kui ehitati uus. Paraku viis torm selle juba 1740. aastal minema, nii et tuli jälle ehitustöö ette võtta. Praegune, 22. septembril 1844 Niels Johnsen Strueri pühitsetud kirik oli alguses mõõtudega 11,3 x 6,45 m, aga pikendati 1860 14,9 meetrini.

Seest on kirik värvimata puidust. Kohti on pinkidel ainult 150 ja nagu enne öeldud, oli just vana kiriku väiksus põhjus ehitada uus. Nüüd kasutatakse vana pühakoda ainult erandjuhtudel.

Kiriku ehitamise aasta on pühakoja sees selgelt esile tõstetud (2 x http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/225-nordhagota-nordregote-kirke).

Kirikut ümbritseb kivirahnudest väga hoolikalt laotud müür. Tähelepanelik vaataja märkab, et lahesopitaguse nõlva alumises osas on kalmistu, ...

... suumin selle väheke lähemale.

Natuke saame kiriku kõrval aega uurida toredasti korda tehtud vanu maju. Mingi osa neist kuulub kohaliku koduloomuuseumi (Gøtu Fornminnisavn) alla, osa on eravalduses ja kasutusel suvekodudena (3 x 2015).

 Oleksime Norðragøtas veidi rohkem aega, püüaksin koha peal aru saada, mis on mis. Kodus pole abi ka Fääride 1992. aasta postmargiseeriast, mille neli marki on kujundanud kunstnik Jákup Pauli Gregoriussen: markidel olevate majade vasteid ei suuda ma oma fotodel leida. Igatahes sel margil on Blásastova: 1833. aastal ehitatud talumaja, mis nüüd on muuseum.

Maja tähtsaim ruum on ikka suitsutuba (roykstova), kuhu pikkadel talveõhtutel kogunes kogu pere villa, „Fääride kulda“ töötlema: mehed sorteerisid, kraasisid ja ketrasid, naised kudusid. Üsnagi monotoonsele tööle lisasid vürtsi jutud ja laulud, nii et päris kindlasti aitas selline ühistöö kujundada, põlvest põlve edasi anda ja säilitada fääri rahvakultuuri.

Nagu toona oli kombeks, on enamasti igal majal nimi. Peale Blásastova on kultuurimälestised veel näiteks hjá Glyvra Hanusi, kus on endale kodu leidnud Gøta arheoloogiaühing, ning 20. sajandi alguse kalurimajad Jákupsstova ja hjá Peri – üle-eelmise sajandi alguseks oli Fääride igapäevaelus toimunud oluline pööre ja juhtivaks majandusharuks tõusnud kalandus (2015).

Blásastova juures poseerib ei keegi muu kui koju käima tulnud Eivør Pálsdóttir (foto: Jonna Klæmintsdóttir / Wikimedia, 2004).

Räägitakse muide, et fäärlaste taani keele hääldusviis on just siit Gøtast pärit ja seda nimetataksegi gøtudanskt; võib ju ka tõlkida „tänava taani keel“! Kuna Fäärid kuuluvad teadagi Taani alla, on taani keel koolis teine kohustuslik keel emakeel kõrval. Nii et fäärlased valdavad ka n.ö riigi taani keelt. Aga selle kõrval kasutatakse seda gøtudanskti, kus hääldus on kirjapildile lähedasem kui „õiges“ taani keeles. See hõlbustavat fäärlastel omandada kirjalikku taani keelt. Just gøtudansktis lauldakse kuulsaid fääri kirikulaule ehk Kingo psalme ja selles keeles lauldakse tänaseni taani rahvalaule. Fääri keeleteadlane Jógvan í Lon Jacobsen väidab, et gøtudansktis kõneldav taani keel on teistele skandinaavlastele paremini mõistetav, nii et see on omamoodi „interskandinaavialik lingua franca“. Gøta metalrocki ansambel Týr, mis esineb nii fääri kui ka inglise keeles, on teinud mõnegi laulu gøtudansktis.

Nagu juba öeldud, on Gøta sadam just Norðragøtas ja see on aktiivses kasutuses. Randumissildade juures hakkab silma rohkesti väiksemaid meresõiduvahendeid.

Külas töötab ka fileerimistehas ja tegutseb kalaekspordi kompanii. Veel pakub rahvale tööd plastitehas ja mõni muugi väiksem firma.

 Kella 17 paiku oleme taas teel: jalgpalliväljakust mööda piki looklevat teed järgmisele kurule (4 x 2015) ja kohe selle tagant, umbes kilomeetri kaugusel Gøtuvíki fjordist, sisuliselt veel küla piires, esimesse tunnelisse. 2238 meetri pikkune 1985. aastal valminud Leirvíkartunnilin viib läbi Eysturoy lääneserva „saki“, millel kõrgub 639-meetrine Ritafjalli mägi, Leirvíksfjørðuri äärde. Piki fjordiäärset maanteed tuleb sõita veel 3 km, siis jõuame Leirvíki külla (2 x 2015).

 Vurame Leirvíkist (taani keeles Lervig) läbi nii sinna- kui ka tagasiteel (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2002).

 Esimese läbisõidu ajal saan pildile sadama …

 … ning mõõnaga tühjaks valgunud lahesopis võimsa muuli taga tuulevarjus kükitava kajakaväe (2 x 2015). 898 elanikuga (2015. aasta andmed) Leirvík (tõlkes „savilaht“) ongi praegu esmajoones kalandus- ja laevaremondiküla. Kuni 2006. aastani, mil valmis Norðoyatunnilin, oli Leirvík üksiti ka tähtis praamisadam, läbi mille käis kogu idapoolsete Fääride ühendus saarestiku suuruselt teise linna Klaksvíkiga.

 (Tagasiteel teen läbi bussiakna mõne pildi oma väikese ixus-ega; need tähistan 2015 ixus). Leirvíkis tegutseb ka väike paadimuuseum, kus saab tutvust teha fääri paatidega. Küla jalgpallimeeskond kannab nime LÍF Leirvík.

 Klaksvíkis töötaval õlletehasel Föroya Bjór on Leirvíkis suur ladu, nüüd on vist moes öelda „logistikakeskus“.

Küla lähedal kohas nimega Uppi á Brekkum haljendab 1970. aastatel istutatud puudesalu, oma 0,76 hektariga üks saarestiku väheldasemaid.

 Leirvíki kirik on 1906. aastal ehitatud Mikladaluri ehitusmeistri Johan Andreas Peterseni juhatusel, 1977 pühakoda laiendati ja ehitati mitmeti ümber. Torn on sellel kirikul diagonaalse paigutusega; tean selgitust: selline torn peab paremini vastu otse läänekaarest puhuvale tuulele (3 x 2015 ixus).

Heledas valguserikkas kirikusaalis on kohti 300 kirikulisele (foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/220-leirvik-lervig-kirke).

Ühe udupildi klõpsan tagasiteel Leirvíkis veel. See on 1982. ja 1987. aasta väljakaevamistel leitud 9. sajandi viikingielamu alusmüür (2015 ixus). Praegu viie-kuue kivirea kõrgusel müüritisel on pikkust 20 meetrit, hoone oli jagatud kaheks: läänepoolses osas elas pererahvas, idapoolsesse aeti talvel kariloomad. Samast leitud puuristid on dateeritud vahemikku 860.–970. aastad – mis on ilmselges vastuolus üldaktsepteeritud arvamusega ristiusu tulekust Fääridele 1000. aasta paiku.

Samast kohast ka üks hoopis parem pilt (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2004).

Lisan veel mõned pudemed Leirvíki ajaloost.

Asunduse kirjalik esmamainimine on pärit taas 1350–1400 seadusena kehtestatud Koerakirjast (Hundabrævið).

1349. aastal olla kõik Leirvíki elanikud katku surnud.

Reformatsioon järel 1538 oli siinne kirik hüljatud. 1906. aastani Fuglafjørðuri juurde kuulunud asula sai oma kiriku tagasi just sel samal 1906. aastal.

1725. aastal ajanud külamehed äri siia saabunud salakaubalaeva meeskonnaga ja saanud neilt külge rõuged. Kuna peagi pärast seda olnud külas suured pulmad, levinud nakkus kiiresti ja küla jäänud taas peaaegu tühjaks. Ometi oli asustus kiiresti taastunud, kuna enamik siinset maad kuulus kuningale; 1801. aastal elanud Leirvíkis jälle 85 inimest.

Aga meil on aeg Eysturoy saarega selleks korraks hüvasti jätta.