Sunday, December 3, 2017

Minu Fäärid, XXVII. Põhjasaartele: reis Skálabotnurist Eysturoyl Viðareiðini Viðoyl, II

Nüüd on paras koht pista siia uuesti Põhjasaarte kaart, täpsemalt Vikipeediast võetud Fääride reljeefikaardi lõigend (https://en.wikipedia.org/wiki/Faroe_Islands#/media/File:Map_of_the_Faroe_Islands_en.svg (Oona Räisänen (Mysid) / Wikimedia)) – mitte ainult selle pärast, et on uus jutuosa, vaid ka seetõttu, et ...

 ... Leirvíkist sukeldume Põhjasaarte-
tunnelisse (Norðoya-
tunnilin), mis ühendab Leirvíksfjørðuri alt Eysturoy ja Borðoy saart. Aastail 2003–2006 ehitatud tunnel on praegu Fääride pikim – 6,3 km, aga nagu olen kirjutanud, on peagi oodata ka pikemaid. Kõige sügavamas kohas on tunnel 150 meetrit allpool ookeani pinda, suurim langus on umbes 6 protsenti.

Täpselt tunneli keskel on Tróndur Paturssoni loodud valgus-
installatsioon (2 x foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2006). 1988 aastal hakkas maanteeamet (Landsverkfrøðingurin) siin tegema seismilisi ja tasuvus-
uuringuid, mis andsid kindluse, et tunnelit saab ja võib teha küll. Puurimine algas Leirvíkis 18. detsembril 2003, Klaksvíkis 20. aprillil 2004, tunnel avati ametlikult 29. aprillil 2006, töö läks maksma 395 miljonit DKK. Ehituskulude katteks kogutakse tunnelimaksu, mille suurus sõltub sellest, kui sageli te tunnelit kasutate.
Kompanii Strandfaraskip Landsins liinibuss teeb saarestiku kahe suurema linna Tórshavni ja Klaksvíki vahel mitu reisi päevas, 70-kilomeetrise vahemaa läbimiseks kulub umbes poolteist tundi. Giid Per räägib, et ainuüksi praamisõit üle Leirvíksfjørðuri võttis enne umbes pool tundi, lisaks ooteaeg. Pärast tunneli avamist oli Idasaarelt Põhjasaartele suundunud sõidukite arv suurenenud kümme korda.
Selle seeria 15. postituse lõpus kirjutasin, et 2007. aasta rahvuspühal Olavipäeval ehk Ólavsøkal valiti Fääride televisiooni (Sjónvarp Føroya) eestvõttel rahvahääletusel seitse Fääride imet. Üks neist seitsmest on ka Norðoyatunnilin.

Tunneli teises otsas jõuame Borðoy saarele, Põhjasaartest suurimale (kaart: Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia), taanipärane saare nimi on Bordø. Saare pindala on 95 km², saarel elab veidi alla 5000 inimese, neist üle 90% Klaksvíkis. Üle saja elaniku on veel Norðdepilis ja Norðoyris, neli küla on mõnekümne või paari elanikuga ning vähemalt üks päris tühjaks jäänud. Eri allikad on nii külade kui ka elanike arvu suhtes kohati eri meelt.
Paras segadus on Vikipeedias saare mägisusega: saksakeelne kinnitab, et tippe on 23, neist vähemalt neli üle 700 meetri ja kõige kõrgem neist Lokkaskarð (772 m); sel kaardil siin on ka lausa 839-meetrine Knúkur, ingliskeelne ütleb tippe olevat viis ja taanikeelne loetleb kaheksat mäge, kõige kõrgem neist mõlemas Vikipeedias Lokki (vastavalt 755 ja 754 m). Nii et las see asi jääb pigem lahtiseks.
Samamoodi kummalisel kombel väidab ingliskeelne Vikipeedia, et saare nimi olevat tõlgitav kui Neemesaar, samas on nii fäärikeelse sõna borð kui ka taanikeelse bord tähendus laud – ja ka giid Per ütleb, et nimi on tõlgitav kui Lauasaar. MIKS „lauasaar“, see jääb küll selgitamata.
Saare põhja- ja kaguneemed on merelindude olulise pesitusalana taas määratletud kui BirdLife Internationali tähtsad linnualad, IBAd. Olulisemad liigid on siin atlandi tormipääsu ja krüüsel.

 Lõunaküljest lõikuvad saarde kaks pikka kitsast fjordi: Borðoyarvík (mille otsas asub Klaksvík) ja Árnafjordur. Sel 1999. aastal käibele lastud Per á Hæddi fotoga Fääride postmargil on esiplaanil Borðoyarvík; tagapool paistab Árnafjordur, mida saame hiljem maanteelt, kahe vana kitsa tunneli vahelt vaadata ja pildistada.
Kui läänenaabri Eysturoyga seob Borðoyd merealune tunnel, siis kahele ülejäänud naabersaarele, idas asuvale Viðoyle (üle Hvannasundi väina) ja põhja- või edelapoolsele Kunoyle (üle Haraldssundi) viivad tammid, mis valminud vastavalt 1963 ja 1988. Et Klaksvíkist Viðoy tammile jõuda, tuleb enne läbida kaks kitsast, üherealist tunnelit, mis rajatud 1965 ja 1967; need proovime peagi üle. Läände jääv Kalsoy on ligipääsetav vaid meritsi.

 Tunnelist väljudes on veel õige pisut sõita, siis teeme pooletunnise peatuse Klaksvíkis, Fääride suuruselt teises ja kalanduse seisukohalt saarestiku tähtsaimas linnas. Buss seab ennast uhke kiriku, Christianskirkjani parklasse; kirik on selle pildi (foto: Erik Christensen / Wikimedia, aprill, 2010) alumises pooles üsna keskel, kõrge viilkatusega hoone; hiljem vaatame teda lähemalt.
Linn paikneb pika oru nõlvadel; selle oru põhjaotsas on ka lüheldane Klaksvíki laht (kohalikud ütlevad lihtsalt Laht, Vágin) ja lõunas Borðoyarvíki fjord. Foto keskel kõrgub pilvedesse Kunoy saar.

 Teine Klaksvíki vaade, mis tehtud jahedamal aastaajal (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia, oktoober 2010), näitab ehk veidi paremini nõlvade kallet: majadega ääristatud tänavad on kui riiulid üksteise kohal. Laht Kunoy saarest idas on Haraldssund; hoolega vaadates on näha ka Kunoyd ja Borðoyd ühendav tamm ning vahetult Kunoy ees kalakasvanduse sumbad. Kunoy vastas, teisel pool Haraldssundi kerkivad Borðoy põhjaosa karmid järsud lääneranna kaljud. Selles küljes pole ühendustammist põhja pool ei asustust ega sõidetavaid teid, ainult jalgrada.

 Tükk vaeva nõuab leida foto, kus kogu mainitud org peal oleks; võtan lõpuks sellise (foto: http://www.in.fo/news-detail/10-millionir-fleiri-til-klaksvikar/): keskel eespool on Klaksvíki laht, taga, teisel pool maakitsust, millel paikneb ka suur osa Klaksvíki linna, seal hulgas ka kirik, mille juures oleme peatunud, Borðoyarvíki fjord.
Klaksvíkit ümbritsevad kõrged mäed: ida pool Myrkjanoyrarfjall (689 m), läänes lõunast põhja poole liikudes Háfjall (647 m), Hálgafelli (503 m) ja Klakkur (414 m). Viimati mainitud mägi on andnud ka linnale nime, klakkur tähendab ümarat mäetippu, nii et kokku tuleb Klaksvíki nimi ümara mäetipu laht. Tänu väga varjatud asendile on Klaksvíkis kogu saarestiku parim looduslik sadam.

Klaksvíki vapp (allikas: klhavn.fo / Wikimedia).
1908. aastal moodustatud Klaksvíki omavalitsuse alla kuulub suur tükk Borðoy saart, aga ka 2009. aastal liidetud Svínoy ja osa Kalsoyd (2005), kokku 72 km², kus elas 2014. aasta 1. jaanuaril 4887 inimest. Klaksvíki linna elanike (fääri keeles klaksvíkingur, mitmuses klaksvíkingar) arv on ehk kusagil 4500 kandis, täpset arvu ma leida ei oska.

 Klaksvíki linnaplaan (allikas: Anker Eli Petersen, http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2004).
Praegune Klaksvíki piirkond asustati viikingiajal, siin tegutses ka kohalik parlament, várting. Teised Põhjasaarte ja Ida-Eysturoy elanikud nimetasid siinseid asukaid í bø („väljal“), teised fäärlased í vági või norðuri í vági („lahes“ või „põhjapoolses lahes“).
1838. aastal asutati kuningliku kaubandusmonopoli Borðoy haru nüüdse Klaksvíki lähistel. Kuna laht on erakordselt hästi tormide eest kaitstud, kujunes see eriti hinnatuks just talvise meresõidu sadamana, paljud meremehed otsustasid kolida Borðoyle ja nii saigi Klaksvíkist saarestiku põhiline kalandussadam.
20. sajandil kasvas Klaksvík tänapäevaseks arenenud linnaks. 1908. aastal moodustati, nagu öeldud, Klaksvíki omavalitsus ja seda aastat loetakse ka linna sünniaastaks. Toona elas Klaksvíkis 700 inimest. 1940. aasta paiku möödus Klaksvík elanike arvult Suðuroyl asuvast Tvøroyrist ja tõusis saarestiku suuruselt teiseks linnaks.
1955. aastal äratas rahvusvahelise meedia tähelepanu nn Klaksvíki ülestõus, kui kohalikud elanikud püüdsid relvade abil kaitsta kohaliku haigla peaarsti Olaf Halvorseni, keda taanlased tahtsid töölt kõrvaldada. Detailidesse, näiteks Halvorseni II maailmasõjaaegsetesse väidetavalt natsisõbralikesse tegudesse laskumata võib ehk öelda, et sündmus oli esimene märk fäärlaste iseseisvusihast. 20. sajandi esimesel poolel võimsa majandusarengu läbi teinud linnas oli sel ajal juba üle 4000 elaniku.

Mõni vaade kiriku eest parklast. Isemoodi kolmnurkne ehitis pildi paremas pooles on kiriku kellatorn. Pildi vasaku külje tagatausta moodustab naabersaar Kunoy. Kunoy lõunapoolseim tipp Suður á Nakki on 703 meetrit kõrge; niisiis on pilved silmaga hinnates laskunud umbes 300 meetrini. Kunoy ees on pisut näha ookeani; millise fjordi nime see tükike võiks kanda, ei julge pakkuda.

Liigutan objektiivi õige pisut paremale. Vastaskaldal kerkib Myrkjanoyrarfjalli nimeline mägi, mis ulatub, nagu eespool juba öeldud, 689 meetrini.

Ja edasi veel paremale, kuni kirikusein segama tuleb. Kusagil seal tagaplaanil algab Borðoyarvíki fjord.
Keskelt läbi on linn üsna madalake, seda eriti muidugi mitmesaja meetrini tõusvate mäenõlvade taustal. Tasub tähele panna, kui kihilised on mäed siingi.



Ruttan all-linna, et leida postkontor (ehk saaksin postkaartide jaoks marke) ja üks teine koht veel. Teele jääb selline liiklusring, mis kujutab, ma arvan, kaht fääri paati.





Esimese otsitava, postkontori, leian vaevata üles, aga see on juba suletud ja markide ostmine jääb järgmiseks hommikuks pealinna. Tegelikult oli see maja ka kirikukünkalt näha, aga siis ma veel ei teadnud, mis see on.
Selle teise koha leian ka, aga seegi on kinni. Erinevalt margiostust ei saa seal tehtavat toimingut kuigi kaugele lükata; nii kasutan selleks, ei häbene tunnistada, ühte mitmest märgatud haljasalast.

 Klaksvíkis ma veel ei tea, mis on Eik. Nüüd tean: pank.
1832. astal asutatud Eik Banki Føroya P/F oli üks kahest Fääride erapangast, see tegutses ka Taanis. Paraku riigistas Taani panga oktoobris 2010 kui maksujõuetu ja müüs aasta hiljem Taanis tegutsenud osa regionaalpangale Sparekassen Lolland.
Eik on tõlkes tamm (tammepuu). Tamm on eik ka islandi ja norra keeles; Islandil on üks sellenimeline rockband, Norras on see levinud perekonna- ja kohanimi.
Tasub tähele panna väga hoolikalt laotud sillutist pangamaja ees.

Muidugi on sellegi kuju autor Hans Pauli Olsen; kuju nimi on Fípan Fagra ja see on püstitatud 2008. Ent kes või mis on Fípan Fagra, ei osanud ma kindlaks teha. Üks blogi kirjutab küll, et see sümboliseerivat Klaksvíki väravat, äkki ongi nii.
Läbi selle värava paistab taamal kiriku otsasein.

Tore haljasala, taamal paistab postkontori maja. Oleme kogu selle väikese uitamise jooksul selles osas linnast, mis jääb Klaksvíki lahe ja Borðoyarvíki fjordi vahelisele alale.

Kummalisel kombel ei leia ma selle samba kohta kusagilt sõnagi. Olen üsna kindel, et see on jälle püstitatud merel hukkunud meestele või uppunud laevadele, ...

... samba ümber on pealegi hulk tahvleid nimede ja aasta-
arvudega ja nimedes kordub aina sõna báturlaev või paat.




 Kuidagi ei saa vastu soovile pildistada selle haljasala toredaid taimi – ja panna need pildid ka siia blogisse. Selle kohta oskan ise arvata, et ju ta üks kullerkupu-
liik on, targad botaanikud oskavad täpsustada, et aed-kullerkupp (Trollius xcultorum), selle ees kasvava põõsa arvavad mehed olevat hariliku loorberkirsipuu (Prunus laurocerasus) sordi ´Rotundifolia´.

Seda tean pakkuda kurekellaks, täpsustus annab teada, et on liigist Aquilegia flabellata, kellel eestikeelset nimetust veel pole; ...

... seda suurelehelist ei oska mina kellekski pidada; taimetarkurid see-eest oskavad: gunnera.








Üks näide toredatest väikestest elumajadest.











Aga siis on käes aeg minna tagasi kiriku juurde. Christianskirkjani (Christiani kiriku) väärikas suursugusus paistab eriti hästi silma ehk just eemalt; olen täitsa nõus nende kirjatöödega, kus seda nimetatakse üheks kõige kaunimaks uueaegseks ehitiseks Fääridel. Sakraalehitise projekteeris taanlane Peter Koch ja see pühitseti 1963. aastal.

Ajal, mil pühakoda kavandama hakati, oli kerkinud päevakorda idee luua uus, aga samas kultuurilis-ajaloolisele alusele rajanev fääri ehitusstiil. Muu hulgas peeti oluliseks, milliseid ehitusmaterjale kasutada: II maailmasõja järel moodi läinud betoonile eelistati puitu ja kohalikku basalti; taassünni tegid läbi murukatused. Selle kiriku katus on küll kaetud kiltkiviga.
Tornita kirik meenutab ühelt poolt viikingite nn pikkmaju, teisalt tulevad vähemalt mulle viit külgseinte suurte akende kohal kõrguvaid viilkatuseid vaadates meelde külgkülje kõrval seisvad paadikuurid. Sissekäigu kohal hakkab silma suur roosaken, mille motiiviks on taani kunstnik Ulrikke Marseen valinud Kristuse kui maailma kandva jõu.


Kellatorn seisab kirikust eraldi, tükk maad eemal.









Kirikusaali ilmselge dominant on seitsme meetri kõrgune altarimaal Pühast õhtusöömaajast. Arhitekt oli ses mõttes sundseisus, et maal oli olemas ammu enne, kui mõte Klaksvíki uue kiriku rajamisest üldse päevakorda tuli. Taani kirikukunstnik Joakim Skovgaard lõi fresko 1901. aastal Taani Viborg katedraali jaoks. Seal tekkis aga müüridesse tunginud niiskuse tõttu oht, et kunstiteos hävib ja seepärast kanti see Itaalia asjatundjate abiga lõuendile ja viidi Taani rahvusmuuseumisse. Christianskirkjanis sai fresko uue elu.





 Giid Per räägib, et 2013. aastal oli fresko paranduseks maha võetud ja et see protseduur läks maksma miljon eurot ehk 3,5 korda rohkem kui omal ajal kogu kiriku ehitus.









 4000-aastane ristimisnõu graniitalus on ka pärit Taanist: see on leitud ühest Põhja-Sjællandi kirikuvaremest ja selle kinkis kirikule Taani rahvusmuuseum.






29 registriga orel on ehitatud 1974. aastal Taanis Hillerødes firmas Jensen & Thomsen.











Christianskirkjan on nagu paljud teised Fääride kirikud avatud laega; seegi ehitusviis on üle võetud vanast fääri elamust: suitsutoast ehk roykstovast. Laepalkide küljes rippuv kaheksane fääri paat áttamannafar nimega Dorothea olevat viimane Viðareiði pastori jaoks ehitatud paat, millega hingekarjane viidi kaugemate saarte inimestele jumalasõna pakkuma. Paat müüdi 1912. aastal Fugloy saarele ja oli ainus, mis pääses 1913. aasta jõuluõhtu suurest õnnetusest, mil teised kalapüügile läinud paadid koos meestega enam kunagi kaldale ei jõudnud. Näiteks Kunoy saare Skarði küla mehed – seitse neid oligi – jäid kõik sel õhtul merre ning mõne aasta jooksul jätsid naisedki koos lastega küla maha. Svinoyl jäid leseks 13 naist ja isata üle 40 alla 15-aastase lapse.
Kirikus on kaks mälestustahvlit. Üks ütleb, et kirik on pühendatud ikka jälle II maailmasõja ajal tsiviilsõitudel hukkunud Fääride kaluritele ja meremeestele, teine aga kinnitab, et kirik ehitati Taani kuninga Christian X mälestuseks ja kannab seepärast nime Christianskirkjan. Olgu üle korratud, et ka see pühakoda kuulub 2007. aasta rahvuspühal Ólavsøkal valitud „Seitsme Fääride ime“ hulka.

Natuke jätan Klaksvíki-jutte ka järgmise osa jaoks, sest ka 2016. aasta Põhjasaarte-sõidul teeme selles linnas mitte ainult peatuse, vaid läheme siit ka merereisile.
2015 sõidame aga 17.50 paiku linnast mööda Klaksvíki lahe idakallast välja, saan pildile läänekalda mäe kihilise ehituse ja nõlva alumises osas kulgevad paralleelsed majaderead.

 Tee tõuseb mäkke, ees on näha üle Haraldssundi Kunoy saarele viiv tamm, kuhu jõuab sama tee vasakpoolne, lahe äärde jääv haru (25 x 2015).









Kõrgel Ániri või Ánirnari (taani Åerne) küla kohal sukeldume kitsasse tunnelisse (foto: EileenSanda/Wikimedia, 2011). Pildil näha sadam kannab nime Norðhavn, Põhjasadam, ja seal on parajasti Fääride traalerid. Just sadama juurde ehitatud uute korterelamute tõttu kasvas Ániri elanikkond järsult: 2007 aasta 16-lt 2013 aasta 55-ni. Üldse öeldakse, et küla on kaotanud oma kunagise romantilise välimuse ja õhustiku, kuna kasvab tasapisi Klaksvíkiga kokku: just sellesse lahe külge rajati uus Klaksvíki kaubasadam.
Fäärikeelne sõna ánir olevat haruldane variant sõnast vánir, mis tähendab lootust, ennustust, väljavaadet.

Tunnel, millesse parajasti sõitsime, Árnafjarðartunnilin ehk Árnafjørðuri tunnel, on üks kahest Borðoy saare tunnelist, Borðoyartunlarnirist. Need tunnelid – võib-olla olen jõudnud sellest juba ka kirjutada – on põhjus, miks saadeti meie rühma pagas lennujaamast omaette bussikesega otse Tórshavni hotelli ja meid endid istutati madalasse, ilma pagasiruumita bussi: muidu poleks me neist madalatest tunnelitest läbi mahtunud. Erinevalt uueaegsetest on nad mitte ainult madalad, vaid ka väga kitsad, üherealised. Üks sõidusuund on määratud prioriteetseks ja vastassuunast tulev sõiduk peab talle teed andma, tagurdades kas päris tunnelist välja või siis mõnda taskusse, mis tunnelisse on rajatud.
1680 meetrit pikkune Árnafjarðartunnilin on valminud 1965. aastal ja ühendab Ánirit (või Klaksvíkit) Árnafjørðuriga. Foto (2015) on bussi aknast tehtud sinnasõidul kahe tunneli vahel, laseme parajasti mööda meie taha troppi jäänud sõiduautod.
Teise tunneli, Hvannasundstunnilini ehk Hvannasundi tunneli suu on ehk sajakonna meetri kaugusel – võin eksida, silmamõõt on mul kehv – ja see on valminud veidi hiljem, 1967, aga on ikka samasugune kitsas ja eelmisest veel pikem, 2120 meetrit. Ühendab see tunnel Árnafjørðurit ning Hvannasundi ja Norðdepili.

Tagasiteel, üks ja veerand tundi hiljem, teeme just samas kohas peatuse. Ilm on üsna vastik: vihma sajab, tuul puhub ja jahe on ka, aga muidugi ei jäta me kasutamata võimalust klõpsata mõni foto, sest ümberringi on ikka üsna ürgne ja suhteliselt puutumata loodus (2015 ixus – reisi lõpp-punktis vahetasin sandi ilma ja vähese valguse tõttu Nikoni pisikese ixuse vastu).
Mäest voolab alla rohkesti koskesid ja niresid ning kusagil üleval on ka veel lumelaike. Oleme üsna kõrgel ja eriti talvel olevat siin aegajalt probleeme, kui suured rahnud teele kukuvad.

 Koskedest suurim. Sellega kohakuti on kurv paremale ja üsna kohe selle järel Hvannasunds-
tunnilini suue.







Teise, Árnafjørðuri tunneli suue. Pildil paremal on tee, mille servas meie buss parajasti peatub, vasakule pöörab mäest alla laskuv serpentiin, mida mööda pääseb Árnafjørðurisse.
Need kaks tunnelit on Fääride vanuselt teine ja kolmas, veel vanem on 1963. aastal Suðuroyl valminud Hvalba ja Trongisvágur vaheline 1450-meetrine Hvalbiartunnilin.



 See 7 km pikk fjord kannab nime Árnfjarðarvík, tõlkes nurgafjordi laht, ja paarkümmend maja ookeani serval on Árna-
fjørðuri küla (taani Arnefjord); kokku loetakse nimi umbes odnafjöörur (4 x 2015 ixus). Külas öeldakse elavat 50–55 inimest ja tegemist on taas juba asustamisaegadest eksisteeriva külaga.
Üks põnevamaid sündmusi küla ajaloos oli 1875, kui kaldale triivis hüljatud, ent ääreni puitu täis Norra laev. Puit on Fääridel teadagi väga hinnaline kaup, aga kui teda korraga nii palju kätte tuleb, kukuvad hinnad lausa kolinal. Väidetavasti oli toona maja jagu puitu maksnud 25 krooni (ei kujuta küll ette, kui palju see võiks olla nüüdishinnas). Kui uskuda taanikeelset Vikipeediat, siis kordus samasugune lugu ka 12 aastat hiljem, 1887.
Árnafjørðuri kool on asutatud 1904. aastal.

Olen üsna kindel, et eelmisel fotol paistev punase kiivriga torn kuulub kirikule, ent kummalisel kombel leian Vikipeediast siinse kiriku kohta ainult valge torniga pilte. Lõpuks aitab jälle ikka tuttav Taani kirikute portaal (foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/1972-arnafjordhur-kirkja). Árnafjørðuri betoonkirik on ehitatud 1937 ja mahutab 120 kirikulist.


Talvel võib siin olla küll väga kõle (foto: http://www.faroeislands.dk/).











Ainus külas tegutsev firma on kalakasvandus, kus saab tööd umbes 25 inimest. Kalakasvanduse sumbad on fotol fjordil näha.







Nõlval maanteest kõrgemal näeme uitamas mõnda lammast; ...







... paar utte hoiavad selle majakese juures vist tuulevarju (3 x 2015 ixus).












Ent nüüd jälle sinnasõidu suunale. Veidi maad pärast tunneleid püüan bussiaknast sellise kaadri (2015): tõeliselt ürgne ja dramaatiline maastik. Kusagil vist kirjutasin, et giid Peri sõnul oli sel talvel olnud palju lund ja seetõttu on kosed ka veel juuli alguses veerohked. Ja kollendajad on muidugi rahvuslilled varsakabjad. Tee kulgeb siin 754 meetri kõrguse Lokki jalamil, paremat kätt tuleb nähtavale Hvannasundi väin. Väina ääres on peaaegu hüljatud, paremal juhul paari elanikuga küla Depil (tõlkes koht või punkt – võib-olla on nime mõte see, et siin on Põhjasaarte geograafiline kese).

Kui oleksime maapinnast kõrgemal, võiksime näha sellist pilti (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004): Hvannasundi läänekaldal Borðoy saarel on Norðdepil, idakaldal Viðoy saarel Hvannasund, nende vahel saari ühendav tamm.
Norðdepili (taani Norddeble) asutas 1866. aastal pärast Taani kaubandusmonopoli likvideerimist, vaalapüügi hiilgeaja alguses, Hvannasundi elanik Poul Sivar Sivertsen, kes avas siin poe. Ta nimetas kohta esiti á Oyrini, praegune nimi on tuletatud äsja mainitud Depili küla nimest, siis Põhja-Depil.
1895 avati külas kool, 1897 alustati Norra vaalapüügijaama ehitusega; jaam tegutses 1898–1912 ja korraks veel 1920. Näiteks poolikuks jäänud 1898. aasta hooajal oli harpuunitud 54 vaala ja toodetud 1316 barrelit vaalaõli, 1899 tuli jaamas töödelda umbes 60 vaala, neist 26 sinivaala, ja õlitoodang olnud 1700 barreli ringis.
Koos vaalajaamaga tulid saarele esimest korda rotid; suurematele saartele Eysturoyle, Streymoyle, Suðuroyle ja Vágarile olid need ohtlikud närilised sattunud juba 18. sajandi teisel poolel. Praeguseks on Põhjasaartest rotivabad linnuparadiisid ainult Fugloy, Svínoy ja Kalsoy.
Külas elab praegu 150–160 elanikku. 1960. aastal avati siin kalafileerimisvabrik Frostvirki, mis pandi aga 1990 raske majanduskriisi tõttu jälle kinni.
1963 läks käiku Norðdepili ja Hvannasundi vaheline 220-meetrine tamm; sageli tegutsevad need kaks naaberküla kui üks. Ka näiteks ühises Norðdepilis asuvas 7-klassilises koolis käivad mõlema küla lapsed ning just kooli ja lasteaia tõttu on Norðdepilis ainuke Fääride väljaspool pealinna asuv valgusfoor: et laste teekond oleks ohutu.
Veel üks fakt ajaloost. 1941. aasta augustis lendas paksus udus vastu 754-meetrise Lokki nõlva puruks sakslaste Junkers Ju 88; rususid leiti pärast kuni 700 meetri kõrguselt.
Naaberküla, väina ehk salmega sama nime kandev Hvannasund (hääldus umbes kvanasund), taanipäraselt Kvannesund, on hoopis vanem: kirjasõnas esmamainitud 1584 Taani kuningavalduste ülestähenduses Jarðarbókinis. Küla umbes 240 elanikule annab tööd ikka kala: kalapüük, -kasvatus ja -töötlemine. Viðoy saarel üldse kaks küla ongi: peale Hvannasundi veel Viðareiði, mis on meie teekonna tänane kaugeim punkt.
Kui naaberküla Norðdepil on pidanud tervenisti sõltuma kalandusest, siis Hvannasund saab rohkem päikest, pealegi on mägede jalamil lamedat pinda, nii et seal on juba alates reformatsioonist tegeldud ka põllupidamisega. Kes külasid näinud, oskavad võrdluses öelda, et vahe on sees: Hvannasund paistvat selgelt jõukam ja majad moekamad.
1893 sai Hvannasund kõvasti kannatada mäelihkes. 1895 avati külas esimest korda kool; uus koolihoone ehitati 1932. Hvannasundi kirik on pühitsetud 1949. aastal, pühakoda on Erik Christenseni foto paremas servas, päris väina ääres ka kenasti näha.

Paar tavapärast fotot kirikust kui külakese uhkeimast ehitisest ikka ka. Sellegi betoonkiriku on kavandanud H. C. W. Tórgarð Tórshavnist; temast oli juttu eelmises postituses, Skála kiriku juures. Väike idaotsa juurdeehitus peidab kiriku katlamaja.

Altari kohal oli esialgu suur rist, 1982. aastal asendati see tikandpildiga, mis on tehtud Leonardo Da Vinci kuulsa „Püha õhtusöömaaja“ eeskujul

Paar fakti Hvannasundi kohta veel. 28. mail 2008 ründas küla teadmata põhjustel tekkinud 3-meetrine tõusulaine, keegi õnneks kannatada ei saanud.
Küla nime esimese poole, hvanna, kohta arvavad giidid, et see võiks olla vanaaegne isikunimi, sund on tõlkes aga teadagi väin või salm.
2008. aastal otsustas külanõukogu enamus (excl. külavanem!), et tuleb korraldada referendum ühinemiseks Klaksvíki omavalitsusega. Referendum toimuski: 321 hääleõiguslikust osales 278 inimest, kellest „jah“ ütles ainult 68; 208 olid vastu ja 2 erapooletud, nii et ettepanek lükati tagasi.

Sõidame üle tammi; pildil on vaade Hvannasundi väinale. Paremal on näha ka tee, mida mööda edasi sõidame: see kulgeb ligi 700 meetrini kõrguvate tippudega mäeaheliku jalamil. Tee on ohtlik: aegade jooksul on siit varisenud mõnigi vägev kaljurahn. Kusagil siin läheduses peab olema üks selline mürakas ja see kannab nime Skrudhettan. Legendi kohaselt olevat see mäest lahti murdunud just sel momendil, kui sündis Jeesus.

Oleme jõudnud järgmisele saarele, saarestiku kõige kaugemale põhja ulatuvale Viðoyle (kaart: Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo /Wikimedia; selle kaardi puhul on oluline rõhutada tegemise aastat: 2006 – praeguseks on midagi hoopis teisiti!); saare taanipärane nimi on Viderø. Oma 41-ruutkilomeetrise pindalaga on Viðoy (ligikaudne hääldus viioi) Põhjasaartest suuruselt teine. Saarel elab ligi 600 inimest, külasid, nagu juba mainitud, on kaks: Hvannasund ligi 250 ja Viðareiði ligi 350 elanikuga.
Saare nime esimene pool tuleneb fääri sõnast viðurpuu või puit, kokku siis Puusaar või Puidusaar. Muidugi ei kasva selgi saarel puid, nimetus on tänu võlgu rohkele ajupuidule, mis jõuab siia küll Siberist, küll Põhja-Ameerikast ja nagu juba mainitud, siis vahel ka huku läbi teinud või laadungi kaotanud laevadelt. Eriti rohke olevat ajupuidu „saak“ idaranniku pikas Viðvíki lahes või fjordis.
Saare põhja- ja idarannik on jälle kirjas kui BirdLife Internationali tähtsad linnualad, IBAd. Eriti tähtsad on siinsed kaljud atlandi tormipääsu, kaljukajaka, lunni, lõunatirgu ja krüüsli pesituspaigana.

Viðoyl on 11 tippu, nende seas kogu saarestiku kõrguselt kolmas (Eysturoy mägede Slættaratinduri ja Gráfelli järel) 841 meetrit kõrge Villingadalsfjall üsna saare põhjaotsa lähistel. Nii Viðoy kui ka kogu saarestiku kõige põhjapoolsem punkt on 754 m kõrgune enamvähem püstloodis Ennibergi neem. Parimal fotol, mis ma Vikipeediast Ennibergi kaljust leian (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2009), on esiplaanil tegelikult hoopis Kalsoy saare põhjaots ja Enniberg on see vasakpoolne sein. Mul on Ennibergist mõni foto ka endal, aga neid kasutan juba järgmise retke kirjelduses.
Meie Eestist kaasas giid Ott on väga kuri teabeallikate peale, mis on nimetanud Ennibergi kas lausa maailma ( või vähemalt Euroopa) kõrgeimaks rannakaljuks või siis äärmisel juhul üheks kõige kõrgemaks: „On mitu palju kõrgemat!“.

See foto on pärit 1984. aasta retkelt Ennibergi poole kusagilt Viðoy idarannikult, vaatega lõuna poole (foto: Arne List / Wikimedia); 400 meetrit allpool peksavad vastu kaljut murdlained. Valged laigud, kirjutab foto autor Arne List, pole diapositiivi defektid, vaid linnud. Teadmine, et kuus heledat täppi tagaplaanil rohelisel platool on sinna karjamaale viidud lambad, annab kätte mõõtkava. Kirjutasin selle stseeni kohta oma päevaraamatusse: „Ma imestan, et lambad alla ei kuku.“

Sellel mu läbi bussiakna tehtud fotol on esiplaanil Hvannasundi sadam, taga Norðdepili küla ja nende vahel Borðoylt Viðoyle viiv tamm. Just tammieelses kurvis, kus maanteeni tuleb mõlemalt poolt väiksem tee, ongi enne jutuks olnud Fääride neljas valgusfoor.
Esiplaanil on hoolikalt lammaste eest aiaga kaitstud maalapp, mis kinnitab enne kirja pandud fakti, et Hvannasundi inimesed tegelevad peale kalapüügi ka põllupidamisega: ju see kartulimaa on.
Hvannasundi sadamast väljuv laev Ritan peab ühendust Fääride kõige idapoolsemate saarte Fugloy ja Svínoyga. Ses mõttes mängib küla Põhjasaarte liikluses väga olulist rolli.
Aga paremal kulgeb läbi Norðdepili piki Borðoy idakallast ...

...uhkete vaadetega „varsakabjatee“ (Sóljuleiðir, vt näiteks 7. postitusest) peaaegu saare põhjaotsani välja, külla nimega Múli (2 x 2015). Pilved on tulnud päris madalale ja varjavad juba Borðoy mägede tippe. Läbi pilvede on siiski näha, et seal üleval on veel lund. Esiplaanil askeldavad lambad.

Vähemalt 14. sajandist pärit Múli (ligikaudne hääldus müuli, taanipärane nimi Mule) on sel fotol kõrgete mägede all õige tilluke ja vaevumärgatav; foto on tehtud Viðoylt Viðareiði külast, kuhu meie parajasti suundume (foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia, oktoober 2010). Parempoolne tipp on Tindur (535 m), vasakpoolsed „sakid“ kuuluvad Knúkurile (642 m); kuristik kahe tipu vahel on Múlagjógv.
Küla on nime saanud mägise neeme, Múlini järgi, mille jalamil küla asub. Ehkki fääri sõna múli tegelik tähendus on (mingi looma) koon, on see vast rohkemgi kasutusel just mägiste neemede nimena: kui kaardilt näpuga järge ajada, leiab sellise nimega neemesid päris mitu.
Múli oli viimane küla Fääridel, kuhu jõudis 1970. aastal elekter. Et vältida viimastegi elanike lahkumist, ehitati 1989. aastal ka see äsja mainitud „varsakabjatee“ Múlist Norðdepilini. Paraku oli juba hilja: viimased inimesed jätsid küla 2002. aastal ikkagi maha. Giid Per viskab võlanalja: Nojah, eks seda teed mööda olnud nüüd hea ära kolida!
Praegu on külas mõne inimese suvekodu. Ja islandlased käivat siin filmimas „ürgset Islandi maastikku“: pole vaja pärast mingeid taristuelemente filmist kustutama hakata. Múli kohal kõrguvate mägede nõlvad olevat põhjapaju (Salix arctica) viimane looduslik kasvukoht Fääridel; mujalt on lambad kuni 15 cm kõrguseks kasvava pajukese enamasti välja suretanud.
Ilmselt oli küla olemas juba 13. sajandil; kirjalikult on teda mainitud nii 1350–1400 välja antud Koerakirja (Hundabrævið) nimelises seadusaktis kui ka kuninglike varade ja omandi nimekirjas Jarðarbókin (1584).
1657–1737 elas Múlis kõigi aegade üks kõige kuulsamaid Fääride nõidu Guttorm í Múla, kelle juures käinud abi otsimas inimesed kõikjalt Fääridelt. Haraldssundist pärit Guttormi isagi on tähelepanuväärne mees: vähe sellest, et Rasmus Magnussen ehk Rasmus í Haraldsundi oli Fääride kõigi aegade üks kõige vanemaks (kui mitte vanimaks) elanud inimene (eluaastad 1560–1670), ta on kuulus ka Fääridele väidetavasti üldse omase väga kõrges eas püsiva viljakuse seisukohalt: kui Rasmus 110-aastaselt suri, oli ta noorim laps alles seitsmene! Ja Rasmus oli omakorda fääri merekangelase, Tórshavni kindluse ehitaja Magnus Heinasoni ehk Mogens Heinesøni (1545–1589, vt 12. postitust) väljaspool abielu sündinud poeg: Eluaastaid vaadates selgub, et Mogens pidi Ramuse sünni ajal olema 15-aastane (1545 on Magnuse sünniaastana kirjas saksakeelses Vikipeedias, inglis- ja taanikeelne pakuvad koguni 1548, mis teeb asja veel eriti huvitavaks!) ...
Koolitarkust hakati külas jagama alles 1835. aastal.
Paar Múlist pärit maja ja üks siinne tõstekivi (hav) on nüüd Kopenhaagenist põhja pool asuva Taani vabaõhumuuseumi eksponaadid.

 Üks tõend veel selle kohta, et kalandus siinsele rahvale tööd ja leiba annab (2015).
Bussiaknastki on näha, milline kalamöll neist sumpadest vähemalt mõnes käib: igas olevat mitusada tonni kalu.





Vasakust reast, kus ma bussis istun, ei näe ja ammugi ei saa pildistada ehitustandrit: rajamisel on tunnel, sest see lääneranniku-äärne, järsul nõlval kulgev tee on eriti põhja pool varingute ja maalihete tõttu tõesti ohtlik ning mõnigi kord olnud ka lihtsalt suletud. Diagonaalis läbi saare  läänerannikult idaranniku lähistele elaniketa Miðdaluri orgu viivat 1939-meetrist Viðareiðistunnilini (skeemi allikas: portal.fo) hakati puurima 2014. aasta juunis, ...

... kaherealine liiklustoru sai valmis septembris 2016. aastal – pildil on tunneli lääneotsa suue avamispäeval (foto: Anders Rud Jensen / portal.fo) –; rajada tuli ka jupp maanteed tunneli põhjasuudme juurest Viðareiðini.

Meie sõidame siis veel mööda rannikuteed ja jääme ellu. 18.25 paiku oleme Viðareiðis (2015 ixus), kõige põhjapoolsemas Fääride külas, umbes sama kaugel põhjas on ka Trøllanes Kalsoy saarel (vastavalt 62°22’ ja 62°21’ põhjalaiust).
Viðareiði (hääldus umbes viijaraiji, taanipärane nimega Viderejde) nimi on tõlgitav kui puidu-maakitsus; tõepoolest asub küla Viðoy saare kõige kitsamas ja ka ühes kõige madalamas kohas, kahe kõrge mäe vahel.
Küla on jälle vana: esmamainitud ühes 1403. aasta varade ja omanduste loendis.

Paraku on ilm läinud vahepeal päris sandiks: udu – või on need madalad pilved – on läinud eriti tihedaks, ühel hetkel hakkab ka vihma sadama ja vähe sellest: mürtsuma hakkab ka äike, mis olevat suvel Fääridel üsna haruldane. Vaated on seetõttu äärmiselt piiratud, näiteks läände, Borðoy ja enne mainitud „ürgküla“ Múli poole selline (2015) ...


 Jääme külasse paarikümneks minutiks, ehkki vaateid ju kuigivõrd pole, aga see-eest on kiriku lähedal üks tähtis asutus, mida paljud käivad seestpoolt uurimas... Jõuame selle ajaga kõndida läänepoolsele kaldapangale, ...





... mõned viitsivad laskuda ka kaljurannale.









Künkast voolab alla rahvuslillede varsa-
kapjadega ääristatud ojake.







Vasakul kõrguval künkal hakkab silma väga hoolikalt laotud madal kivimüür, ...









... mis ümbritseb avarat platsi kiriku juures.









Veidi paistab siia ka elumaju (6 x 2015 ixus).













Üsna kaldapanga serval asuv kirik (2015) pole sugugi esimene sel kohal. 17. sajandi lõpus oli äge torm mitte ainult kiriku lammutanud, vaid viinud kaasa ka tüki kalmistut. Osa kirste tulnud kaldale Hvannasundis, toodud Viðareiðisse tagasi ja maetud uuesti maha. Uuele kirikule ehitati 1727. aastal ka torn, aga seegi pühakoda hävis ning 1770 pühitseti järgmine. Veel üks kirik ehitati 1831 ja lõpuks 1892. aastal Mikladaluri ehitusmeistri Johannes Peterseni juhtimisel praegune jumalakoda. Ehituskive murti naabruses olevast mäest, külamehed tarisid nad ehitusplatsile.

Kirikusse me sisse ei saa, aga mõned sisevaated võtan ikka tavapäraselt korduvalt kasutatud Taani kirikuportaalist. Sellelgi kirikul pole lage; nii katusetalad kui ka suur osa sisustusest on värvimata puidust. Selle kiriku iseärasus on nummerdatud kohad: igal talul olid oma kindlad kohad.


Altaripilt on koopia itaalia kunstniku Giuseppe Chiari (1654–1727) maalist vastsündinud Jeesuse ja karjustega.










Giid Per räägib selle kiriku kohta värvika loo 1847. aastast. Kogudus kuulanud järjekordse jubeda tormi aegu kirikus jutlust. Pastor kirjeldanud just parajasti süsimustades värvides viimsepäeva põrgupiinu, kui uksele koputatud valjult. Kirikuteener läinud vaatama ja tulnud surmani hirmunult tagasi: „Meile tuldigi järele!“ Sest ukse taga seisis läbimärg must mees. Kuna kirikuteener polnud enne neegrit näinud, arvanud ta otsemaid, et nüüd ongi see viimnepäev käes ja vanakuri ise tuli nende hingekeste järele. Tegelikult oli kõik väga proosaline ja traagiline: talvine torm oli lõhkunud Aafrikast Liverpooli teel olnud briti briki Marwood tüüri ja kolmenädalase triivi järel oli 13 mehega laevuke lõpuks karile jooksnud, see must mees oli nii tubli ja tugev, et suutis läbi tormiste lainete ujuda kaldale abi kutsuma. Üheksa meest õnnestuski päästa ja inglise valitsus kinkis selle vapra teo eest kogudusele uhke kirikuhõbeda komplekti.

Seda, millest me sandi ilma tõttu sel õhtupoolel ilma jääme, mõistan järgmise aasta laevareisi aegu ning eriti veebist leitud suurepäraseid fotosid vaadates. Mõne neist panen ka siia; puudu on ainult foto vaatega itta, kus asuvad Fugloy ja Svínoy.
Siin on vaade (foto: User:Erik/Wikimedia, 2006) üle küla läänekaarde, kus näha Borðoy ja Kunoy põhjaotsad.

Vaade üle küla lõuna poole (foto: http://www.faroeislands.dk/).
Nagu öeldud, paikneb küla kahe mäe vahel, pooleteisekilomeetri laiuses orus. Küla lõunapoolne naaber on Malinsfjall (754 m).

Põhjakaares kerkib saarestiku kõrguselt kolmas ja Põhjasaarte kõrgeim tipp Villingadalsfjall (844 m) (foto: Dreizung/Wikimedia, 2014).
Viðareiði on tähtis mägimatkade lähtepunkt, siit suundutakse nii lõunasse Malinsfjalli nõlvadele, kui ka põhja, sest peale Villingadalsfjalli on sealpool ju ka kuulus Ennibergi neeme vertikaalkalju (754 m). Matkajate tarvis on külas hotell Norð oma fääri külatoitu pakkuva restoraniga; giid Peri kinnitusel teenindavat hotell ainult rühmi, mitte üksikturiste (NB! Nii oli 2015. aastal; Proctori reisiraamatust leian sõnad former hotel, nii et võib-olla seda majutusvõimalust enam pole). Külas on ka väike toidupood. Ärasõidul märkan ühel majal silti Matstova og kiosk ehk siis „Toidutuba ja kiosk“. Külas on ka suur koolimaja.
Vikipeedia väidab, et umbes 350-ni küündiv elanikkond on püsinud viimased kümme aastat sama suur, giidid kinnitavad aga, et see koguni suurenevat ja rahva keskmine vanus olevat 30 aasta kandis! Mingi osa sest rahvast käib tööl Klaksvíkis, mõned elatuvad lambakasvatusest, mõned ka turismist, sest matkajaid käib siin suvel rohkesti, aga mehed on enamasti ikka kalamehed või meremehed.

Kui 18.45 paiku ära sõidame, kostab giid Ott, et vasakul peaks olema avaookean, aga on hundiudu.
Vaadete puudust kompenseerivad jutud, näiteks saarte nimede kohta. Svinoy ehk Seasaare kohta räägib legend, et see oli ookeanis ringi õõtsunud. Nõid sidunud oma emisele võtme sappa ja sundinud looma ujuma üle väina. Nii jäänudki saar paigale. Teine variant, et nimi on pandud rohkete pringlite tõttu: neid delfiinikesi kutsutakse ka „meresigadeks“. Miks aga on Seasaare naabri nimi Fugloy ehk Linnusaar, seda Per ei tea, pigem võiks Lindude saar olla Mykenes, kuhu minek seisab ses jutureas veel ees. Samuti pole selge Borðoy ehk Lauasaare nime päritolu.
Ehk olen sellest juba kusagil kirjutanud, aga giidi meenutavad ka seda, et Fäärid on moodustunud 54–58 miljonit aastat tagasi toimunud mitmes vulkaanipurskes, hiljem triivis moodustunud platoo vulkaanilise aktiivsuse piirkonnast eemale. Lõppkuju on saartele voolinud korduvad jääajad. Vanimad on lääne- ja lõunapoolsed, noorimad ida- ja põhjapoolsed saared. Sama tekkelugu on suuresti ka Briti saartel.
Kindlasti on siiani veel kirjutamata, et saarestikus on kokku kolm haiglat: Tórshavnis, Klaksvíkis ja Suðuroyar Sjúkrahús, Suðuroy haigla Tvøroyris.
Juttu on ka kalapüügi reeglitest: püügikvoote pole, ent piiratud on meremineku kordade arv.
Tagasi sõidame just sama teed mööda, kust siia tulime, kuni kohani, kus olime kella 16 paiku ehk paar kilomeetrit Skálabotnurist põhja pool. Seal pöörame vasakule ning sukeldume Millum Fjarða orus 1976. aastal valminud 2520 meetri pikkusesse Norðskáli tunnelisse (Norðskálatunnilin), sõidame seda mööda läbi Eysturoy saare läänepoole ...

... ja laskume Sundini väina äärde. Nagu bussiaknafotolt näha, pole ilm sugugi paremaks läinud, pigem veel hullemaks. Ilmaennustus oli tänaseks ennelõunaks lubanud kõva vihma ja õhtuks ilusat ilma, ent läks enamvähem vastupidi. Ime siis, et fäärlastel olla kõnekäänd: see inimene on nii loll, et pane või ilmaennustajaks.
Kui üle Sundini silla (Brúgvin um Streymin) sõidame, on selgelt näha, kuidas vesi voolab praegu hooga põhjast lõunasse. See annab giididele põhjust seletada, kuidas just tänu hoovusele on väinas püsivalt värske vesi – ideaalne lõhekasvandustele.
Edasi pole muud, kui hooga pealinna poole öömajale, bussist maha astume 21 paiku. Järgmises osas sõidame enamvähem sama teed mööda taas Klaksvíkisse ja läheme sealt laevareisile.


No comments:

Post a Comment