Nüüd on paras koht pista
siia uuesti Põhjasaarte kaart, täpsemalt Vikipeediast võetud Fääride
reljeefikaardi lõigend (https://en.wikipedia.org/wiki/Faroe_Islands#/media/File:Map_of_the_Faroe_Islands_en.svg
(Oona Räisänen (Mysid) / Wikimedia)) – mitte ainult selle pärast, et on uus
jutuosa, vaid ka seetõttu, et ...
tunnelisse
(Norðoya-
tunnilin), mis ühendab Leirvíksfjørðuri alt Eysturoy
ja Borðoy saart. Aastail 2003–2006 ehitatud tunnel on praegu Fääride pikim
– 6,3 km, aga nagu olen kirjutanud, on peagi oodata ka pikemaid. Kõige
sügavamas kohas on tunnel 150 meetrit allpool ookeani pinda, suurim langus on
umbes 6 protsenti.
Täpselt tunneli keskel
on Tróndur Paturssoni loodud valgus-
installatsioon (2 x foto: Erik Christensen, Porkeri /
Wikimedia, 2006). 1988 aastal hakkas maanteeamet (Landsverkfrøðingurin)
siin tegema seismilisi ja tasuvus-
uuringuid, mis andsid kindluse, et tunnelit
saab ja võib teha küll. Puurimine algas Leirvíkis 18. detsembril 2003,
Klaksvíkis 20. aprillil 2004, tunnel avati ametlikult 29. aprillil 2006, töö
läks maksma 395 miljonit DKK. Ehituskulude katteks kogutakse tunnelimaksu,
mille suurus sõltub sellest, kui sageli te tunnelit kasutate.
Kompanii Strandfaraskip
Landsins liinibuss teeb saarestiku kahe suurema linna Tórshavni ja
Klaksvíki vahel mitu reisi päevas, 70-kilomeetrise vahemaa läbimiseks kulub
umbes poolteist tundi. Giid Per räägib, et ainuüksi praamisõit üle
Leirvíksfjørðuri võttis enne umbes pool tundi, lisaks ooteaeg. Pärast tunneli
avamist oli Idasaarelt Põhjasaartele suundunud sõidukite arv suurenenud kümme
korda.
Selle seeria 15.
postituse lõpus kirjutasin, et 2007. aasta rahvuspühal Olavipäeval ehk Ólavsøkal
valiti Fääride televisiooni (Sjónvarp Føroya) eestvõttel rahvahääletusel seitse Fääride imet. Üks neist
seitsmest on ka Norðoyatunnilin.
Tunneli teises otsas
jõuame Borðoy saarele, Põhjasaartest suurimale (kaart: Anker Eli
Petersen – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia),
taanipärane saare nimi on Bordø. Saare pindala on 95 km², saarel elab veidi
alla 5000 inimese, neist üle 90% Klaksvíkis. Üle saja elaniku on veel
Norðdepilis ja Norðoyris, neli küla on mõnekümne või paari elanikuga ning
vähemalt üks päris tühjaks jäänud. Eri allikad on nii külade kui ka elanike
arvu suhtes kohati eri meelt.
Paras segadus on
Vikipeedias saare mägisusega: saksakeelne kinnitab, et tippe on 23, neist
vähemalt neli üle 700 meetri ja kõige kõrgem neist Lokkaskarð (772 m); sel
kaardil siin on ka lausa 839-meetrine Knúkur, ingliskeelne ütleb tippe olevat
viis ja taanikeelne loetleb kaheksat mäge, kõige kõrgem neist mõlemas
Vikipeedias Lokki (vastavalt 755 ja 754 m). Nii et las see asi jääb pigem
lahtiseks.
Samamoodi kummalisel
kombel väidab ingliskeelne Vikipeedia, et saare nimi olevat tõlgitav kui
Neemesaar, samas on nii fäärikeelse sõna borð kui ka taanikeelse bord
tähendus laud – ja ka giid Per ütleb, et nimi on tõlgitav kui Lauasaar.
MIKS „lauasaar“, see jääb küll selgitamata.
Saare põhja- ja
kaguneemed on merelindude olulise pesitusalana taas määratletud kui BirdLife
Internationali tähtsad linnualad, IBAd. Olulisemad liigid on siin atlandi
tormipääsu ja krüüsel.
Kui läänenaabri
Eysturoyga seob Borðoyd merealune tunnel, siis kahele ülejäänud naabersaarele,
idas asuvale Viðoyle (üle Hvannasundi väina) ja põhja- või edelapoolsele
Kunoyle (üle Haraldssundi) viivad tammid, mis valminud vastavalt 1963 ja 1988.
Et Klaksvíkist Viðoy tammile jõuda, tuleb enne läbida kaks kitsast, üherealist
tunnelit, mis rajatud 1965 ja 1967; need proovime peagi üle. Läände jääv Kalsoy
on ligipääsetav vaid meritsi.
Linn paikneb pika oru
nõlvadel; selle oru põhjaotsas on ka lüheldane Klaksvíki laht (kohalikud
ütlevad lihtsalt Laht, Vágin) ja lõunas Borðoyarvíki fjord. Foto keskel
kõrgub pilvedesse Kunoy saar.
Klaksvíkit ümbritsevad
kõrged mäed: ida pool Myrkjanoyrarfjall (689 m), läänes lõunast põhja poole
liikudes Háfjall (647 m), Hálgafelli (503 m) ja Klakkur
(414 m). Viimati mainitud mägi on andnud ka linnale nime, klakkur
tähendab ümarat mäetippu, nii et
kokku tuleb Klaksvíki nimi ümara mäetipu laht. Tänu väga varjatud
asendile on Klaksvíkis kogu saarestiku parim looduslik sadam.
Klaksvíki vapp (allikas: klhavn.fo / Wikimedia).
1908. aastal moodustatud
Klaksvíki omavalitsuse alla kuulub suur tükk Borðoy saart, aga ka 2009. aastal
liidetud Svínoy ja osa Kalsoyd (2005), kokku 72 km², kus elas 2014. aasta 1.
jaanuaril 4887 inimest. Klaksvíki linna elanike (fääri keeles klaksvíkingur,
mitmuses klaksvíkingar) arv on ehk kusagil 4500 kandis, täpset arvu ma
leida ei oska.
Praegune Klaksvíki
piirkond asustati viikingiajal, siin tegutses ka kohalik parlament, várting.
Teised Põhjasaarte ja Ida-Eysturoy elanikud nimetasid siinseid asukaid í bø
(„väljal“), teised fäärlased í vági või norðuri í vági („lahes“
või „põhjapoolses lahes“).
1838. aastal asutati
kuningliku kaubandusmonopoli Borðoy haru nüüdse Klaksvíki lähistel. Kuna laht
on erakordselt hästi tormide eest kaitstud, kujunes see eriti hinnatuks just
talvise meresõidu sadamana, paljud meremehed otsustasid kolida Borðoyle ja nii saigi
Klaksvíkist saarestiku põhiline kalandussadam.
20. sajandil kasvas
Klaksvík tänapäevaseks arenenud linnaks. 1908. aastal moodustati, nagu öeldud,
Klaksvíki omavalitsus ja seda aastat loetakse ka linna sünniaastaks. Toona elas
Klaksvíkis 700 inimest. 1940. aasta paiku möödus Klaksvík elanike arvult
Suðuroyl asuvast Tvøroyrist ja tõusis saarestiku suuruselt teiseks linnaks.
1955. aastal äratas
rahvusvahelise meedia tähelepanu nn Klaksvíki ülestõus, kui kohalikud elanikud
püüdsid relvade abil kaitsta kohaliku haigla peaarsti Olaf Halvorseni, keda
taanlased tahtsid töölt kõrvaldada. Detailidesse, näiteks Halvorseni II
maailmasõjaaegsetesse väidetavalt natsisõbralikesse tegudesse laskumata võib
ehk öelda, et sündmus oli esimene märk fäärlaste iseseisvusihast. 20. sajandi
esimesel poolel võimsa majandusarengu läbi teinud linnas oli sel ajal juba üle
4000 elaniku.
Mõni vaade kiriku eest
parklast. Isemoodi kolmnurkne
ehitis pildi paremas pooles on kiriku kellatorn. Pildi vasaku külje
tagatausta moodustab naabersaar Kunoy. Kunoy lõunapoolseim tipp Suður
á Nakki on 703 meetrit kõrge; niisiis on pilved silmaga hinnates laskunud
umbes 300 meetrini. Kunoy ees on pisut näha ookeani; millise fjordi nime
see tükike võiks kanda, ei julge pakkuda.
Liigutan objektiivi õige
pisut paremale. Vastaskaldal kerkib Myrkjanoyrarfjalli nimeline mägi,
mis ulatub, nagu eespool juba öeldud, 689 meetrini.
Ja edasi veel paremale,
kuni kirikusein segama tuleb. Kusagil seal tagaplaanil algab Borðoyarvíki
fjord.
Keskelt läbi on linn üsna madalake, seda eriti muidugi mitmesaja meetrini tõusvate mäenõlvade taustal. Tasub tähele panna, kui kihilised on mäed siingi.
Ruttan all-linna, et
leida postkontor (ehk saaksin postkaartide jaoks marke) ja üks teine koht veel.
Teele jääb selline liiklusring, mis kujutab, ma arvan, kaht fääri
paati.
Esimese otsitava, postkontori,
leian vaevata üles, aga see on juba suletud ja markide ostmine jääb järgmiseks
hommikuks pealinna. Tegelikult oli see maja ka kirikukünkalt näha, aga siis ma
veel ei teadnud, mis see on.
Selle teise koha leian
ka, aga seegi on kinni. Erinevalt margiostust ei saa seal tehtavat toimingut
kuigi kaugele lükata; nii kasutan selleks, ei häbene tunnistada, ühte mitmest
märgatud haljasalast.
1832. astal asutatud Eik Banki Føroya P/F oli üks kahest Fääride
erapangast, see tegutses ka Taanis. Paraku riigistas Taani panga oktoobris 2010
kui maksujõuetu ja müüs aasta hiljem Taanis tegutsenud osa regionaalpangale
Sparekassen Lolland.
Eik on tõlkes tamm (tammepuu). Tamm on eik
ka islandi ja norra keeles; Islandil on üks sellenimeline rockband, Norras on
see levinud perekonna- ja kohanimi.
Tasub tähele panna väga hoolikalt
laotud sillutist pangamaja ees.
Muidugi on sellegi kuju
autor Hans Pauli Olsen; kuju nimi on Fípan Fagra ja see on
püstitatud 2008. Ent kes või mis on Fípan Fagra, ei osanud ma kindlaks
teha. Üks blogi kirjutab küll, et see sümboliseerivat Klaksvíki väravat, äkki
ongi nii.
Läbi selle värava paistab
taamal kiriku otsasein.
Tore haljasala,
taamal paistab postkontori maja. Oleme kogu selle väikese uitamise
jooksul selles osas linnast, mis jääb Klaksvíki lahe ja Borðoyarvíki fjordi
vahelisele alale.
Kummalisel kombel ei
leia ma selle samba kohta kusagilt sõnagi. Olen üsna
kindel, et see on jälle püstitatud merel hukkunud meestele või uppunud
laevadele, ...
... samba ümber on pealegi
hulk tahvleid nimede ja aasta-
arvudega ja nimedes kordub aina sõna bátur
– laev või paat.
Kuidagi ei saa vastu
soovile pildistada selle haljasala toredaid taimi – ja panna need pildid
ka siia blogisse. Selle kohta oskan ise arvata, et ju ta üks kullerkupu-
liik
on, targad botaanikud oskavad täpsustada, et aed-kullerkupp (Trollius
xcultorum), selle ees kasvava põõsa arvavad mehed olevat hariliku loorberkirsipuu (Prunus
laurocerasus) sordi ´Rotundifolia´.
Seda tean pakkuda kurekellaks,
täpsustus annab teada, et on liigist Aquilegia flabellata,
kellel eestikeelset nimetust veel pole; ...
... seda suurelehelist
ei oska mina kellekski pidada; taimetarkurid see-eest oskavad: gunnera.
Üks näide toredatest väikestest
elumajadest.
Aga siis on käes aeg
minna tagasi kiriku juurde. Christianskirkjani (Christiani
kiriku) väärikas suursugusus paistab eriti hästi silma ehk just eemalt;
olen täitsa nõus nende kirjatöödega, kus seda nimetatakse üheks kõige kaunimaks
uueaegseks ehitiseks Fääridel. Sakraalehitise projekteeris taanlane Peter Koch
ja see pühitseti 1963. aastal.
Ajal, mil pühakoda
kavandama hakati, oli kerkinud päevakorda idee luua uus, aga samas
kultuurilis-ajaloolisele alusele rajanev fääri ehitusstiil. Muu hulgas peeti
oluliseks, milliseid ehitusmaterjale kasutada: II maailmasõja järel moodi
läinud betoonile eelistati puitu ja kohalikku basalti; taassünni tegid läbi murukatused.
Selle kiriku katus on küll kaetud kiltkiviga.
Tornita kirik meenutab ühelt poolt viikingite nn pikkmaju,
teisalt tulevad vähemalt mulle viit külgseinte suurte akende kohal kõrguvaid
viilkatuseid vaadates meelde külgkülje kõrval seisvad paadikuurid.
Sissekäigu kohal hakkab silma suur roosaken, mille motiiviks on taani
kunstnik Ulrikke Marseen valinud Kristuse kui maailma kandva jõu.
Kellatorn seisab kirikust eraldi, tükk maad eemal.
Kirikusaali ilmselge
dominant on seitsme meetri
kõrgune altarimaal Pühast õhtusöömaajast. Arhitekt oli ses mõttes
sundseisus, et maal oli olemas ammu enne, kui mõte Klaksvíki uue kiriku
rajamisest üldse päevakorda tuli. Taani kirikukunstnik Joakim Skovgaard lõi
fresko 1901. aastal Taani Viborg katedraali jaoks. Seal tekkis aga müüridesse
tunginud niiskuse tõttu oht, et kunstiteos hävib ja seepärast kanti see Itaalia
asjatundjate abiga lõuendile ja viidi Taani rahvusmuuseumisse. Christianskirkjanis
sai fresko uue elu.
29 registriga orel on ehitatud 1974. aastal Taanis Hillerødes firmas
Jensen & Thomsen.
Christianskirkjan on nagu paljud teised Fääride kirikud avatud
laega; seegi ehitusviis on üle võetud vanast fääri elamust: suitsutoast ehk
roykstovast. Laepalkide küljes rippuv kaheksane fääri paat áttamannafar
nimega Dorothea olevat viimane Viðareiði pastori jaoks ehitatud
paat, millega hingekarjane viidi kaugemate saarte inimestele jumalasõna
pakkuma. Paat müüdi 1912. aastal Fugloy saarele ja oli ainus, mis pääses 1913.
aasta jõuluõhtu suurest õnnetusest, mil teised kalapüügile läinud paadid koos
meestega enam kunagi kaldale ei jõudnud. Näiteks Kunoy saare Skarði küla mehed
– seitse neid oligi – jäid kõik sel õhtul merre ning mõne aasta jooksul jätsid
naisedki koos lastega küla maha. Svinoyl jäid leseks 13 naist ja isata üle 40
alla 15-aastase lapse.
Kirikus on kaks
mälestustahvlit. Üks ütleb, et kirik on pühendatud ikka jälle II maailmasõja
ajal tsiviilsõitudel hukkunud Fääride kaluritele ja meremeestele, teine aga
kinnitab, et kirik ehitati Taani kuninga Christian X mälestuseks ja kannab
seepärast nime Christianskirkjan.
Olgu üle korratud, et ka see pühakoda kuulub 2007. aasta rahvuspühal Ólavsøkal
valitud „Seitsme Fääride ime“ hulka.
Natuke jätan
Klaksvíki-jutte ka järgmise osa jaoks, sest ka 2016. aasta Põhjasaarte-sõidul
teeme selles linnas mitte ainult peatuse, vaid läheme siit ka merereisile.
2015 sõidame aga 17.50
paiku linnast mööda Klaksvíki lahe idakallast välja, saan pildile
läänekalda mäe kihilise ehituse ja nõlva alumises osas kulgevad paralleelsed
majaderead.
Kõrgel Ániri või Ánirnari (taani Åerne) küla kohal
sukeldume kitsasse tunnelisse (foto: EileenSanda/Wikimedia, 2011).
Pildil näha sadam kannab nime Norðhavn, Põhjasadam, ja seal on parajasti
Fääride traalerid. Just sadama juurde ehitatud uute korterelamute tõttu kasvas
Ániri elanikkond järsult: 2007 aasta 16-lt 2013 aasta 55-ni. Üldse öeldakse, et
küla on kaotanud oma kunagise romantilise välimuse ja õhustiku, kuna kasvab
tasapisi Klaksvíkiga kokku: just sellesse lahe külge rajati uus Klaksvíki
kaubasadam.
Fäärikeelne sõna ánir
olevat haruldane variant sõnast vánir, mis tähendab lootust,
ennustust, väljavaadet.
Tunnel, millesse
parajasti sõitsime, Árnafjarðartunnilin ehk Árnafjørðuri
tunnel, on üks kahest Borðoy saare tunnelist, Borðoyartunlarnirist.
Need tunnelid – võib-olla olen jõudnud sellest juba ka kirjutada – on põhjus,
miks saadeti meie rühma pagas lennujaamast omaette bussikesega otse Tórshavni
hotelli ja meid endid istutati madalasse, ilma pagasiruumita bussi: muidu
poleks me neist madalatest tunnelitest läbi mahtunud. Erinevalt uueaegsetest on
nad mitte ainult madalad, vaid ka väga kitsad, üherealised. Üks sõidusuund on
määratud prioriteetseks ja vastassuunast tulev sõiduk peab talle teed andma,
tagurdades kas päris tunnelist välja või siis mõnda taskusse, mis tunnelisse on
rajatud.
1680 meetrit pikkune Árnafjarðartunnilin
on valminud 1965. aastal ja ühendab Ánirit (või Klaksvíkit) Árnafjørðuriga.
Foto (2015) on bussi aknast tehtud sinnasõidul kahe tunneli vahel,
laseme parajasti mööda meie taha troppi jäänud sõiduautod.
Teise tunneli, Hvannasundstunnilini
ehk Hvannasundi tunneli suu on ehk sajakonna meetri kaugusel – võin
eksida, silmamõõt on mul kehv – ja see on valminud veidi hiljem, 1967, aga on
ikka samasugune kitsas ja eelmisest veel pikem, 2120 meetrit. Ühendab see
tunnel Árnafjørðurit ning Hvannasundi ja Norðdepili.
Tagasiteel, üks ja
veerand tundi hiljem, teeme just samas kohas peatuse. Ilm on üsna
vastik: vihma sajab, tuul puhub ja jahe on ka, aga muidugi ei jäta me
kasutamata võimalust klõpsata mõni foto, sest ümberringi on ikka üsna ürgne ja
suhteliselt puutumata loodus (2015 ixus – reisi lõpp-punktis vahetasin sandi
ilma ja vähese valguse tõttu Nikoni pisikese ixuse vastu).
Mäest voolab alla
rohkesti koskesid ja niresid ning kusagil üleval on ka veel lumelaike. Oleme
üsna kõrgel ja eriti talvel olevat siin aegajalt probleeme, kui suured rahnud
teele kukuvad.
tunnilini suue.
Teise, Árnafjørðuri
tunneli suue. Pildil paremal on tee, mille servas meie buss parajasti
peatub, vasakule pöörab mäest alla laskuv serpentiin, mida mööda pääseb
Árnafjørðurisse.
Need kaks tunnelit on
Fääride vanuselt teine ja kolmas, veel vanem on 1963. aastal Suðuroyl valminud
Hvalba ja Trongisvágur vaheline 1450-meetrine Hvalbiartunnilin.
fjørðuri küla (taani Arnefjord);
kokku loetakse nimi umbes odnafjöörur (4 x 2015 ixus). Külas
öeldakse elavat 50–55 inimest ja tegemist on taas juba asustamisaegadest
eksisteeriva külaga.
Üks põnevamaid sündmusi
küla ajaloos oli 1875, kui kaldale triivis hüljatud, ent ääreni puitu täis
Norra laev. Puit on Fääridel teadagi väga hinnaline kaup, aga kui teda korraga
nii palju kätte tuleb, kukuvad hinnad lausa kolinal. Väidetavasti oli toona
maja jagu puitu maksnud 25 krooni (ei kujuta küll ette, kui palju see võiks
olla nüüdishinnas). Kui uskuda taanikeelset Vikipeediat, siis kordus samasugune
lugu ka 12 aastat hiljem, 1887.
Árnafjørðuri kool on
asutatud 1904. aastal.
Olen üsna kindel, et eelmisel
fotol paistev punase kiivriga torn kuulub kirikule, ent kummalisel
kombel leian Vikipeediast siinse kiriku kohta ainult valge torniga pilte.
Lõpuks aitab jälle ikka tuttav Taani kirikute portaal (foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/1972-arnafjordhur-kirkja).
Árnafjørðuri betoonkirik on ehitatud 1937 ja mahutab 120 kirikulist.
Talvel võib siin olla küll väga kõle (foto: http://www.faroeislands.dk/).
Ainus külas tegutsev
firma on kalakasvandus, kus saab tööd umbes 25 inimest. Kalakasvanduse sumbad
on fotol fjordil näha.
Nõlval maanteest kõrgemal
näeme uitamas mõnda lammast; ...
... paar utte hoiavad
selle majakese juures vist tuulevarju (3 x 2015 ixus).
Ent nüüd jälle sinnasõidu
suunale. Veidi maad pärast tunneleid püüan bussiaknast sellise kaadri (2015):
tõeliselt ürgne ja dramaatiline maastik. Kusagil vist kirjutasin, et
giid Peri sõnul oli sel talvel olnud palju lund ja seetõttu on kosed ka
veel juuli alguses veerohked. Ja kollendajad on muidugi rahvuslilled varsakabjad.
Tee kulgeb siin 754 meetri kõrguse Lokki jalamil, paremat kätt tuleb nähtavale
Hvannasundi väin. Väina ääres on peaaegu hüljatud, paremal juhul paari
elanikuga küla Depil (tõlkes koht või punkt – võib-olla on nime
mõte see, et siin on Põhjasaarte geograafiline kese).
Kui oleksime maapinnast
kõrgemal, võiksime näha sellist pilti (foto: Erik Christensen, Porkeri /
Wikimedia, 2004): Hvannasundi läänekaldal Borðoy saarel on Norðdepil,
idakaldal Viðoy saarel Hvannasund, nende vahel saari ühendav tamm.
Norðdepili (taani Norddeble) asutas 1866. aastal
pärast Taani kaubandusmonopoli likvideerimist, vaalapüügi hiilgeaja alguses,
Hvannasundi elanik Poul Sivar Sivertsen, kes avas siin poe. Ta nimetas kohta
esiti á Oyrini, praegune nimi on tuletatud äsja mainitud Depili küla
nimest, siis Põhja-Depil.
1895 avati külas kool,
1897 alustati Norra vaalapüügijaama ehitusega; jaam tegutses 1898–1912
ja korraks veel 1920. Näiteks poolikuks jäänud 1898. aasta hooajal oli
harpuunitud 54 vaala ja toodetud 1316 barrelit vaalaõli, 1899 tuli jaamas
töödelda umbes 60 vaala, neist 26 sinivaala, ja õlitoodang olnud 1700 barreli
ringis.
Koos vaalajaamaga tulid
saarele esimest korda rotid; suurematele saartele Eysturoyle, Streymoyle,
Suðuroyle ja Vágarile olid need ohtlikud närilised sattunud juba 18. sajandi
teisel poolel. Praeguseks on Põhjasaartest rotivabad linnuparadiisid ainult
Fugloy, Svínoy ja Kalsoy.
Külas elab praegu 150–160
elanikku. 1960. aastal avati siin kalafileerimisvabrik Frostvirki, mis
pandi aga 1990 raske majanduskriisi tõttu jälle kinni.
1963 läks käiku
Norðdepili ja Hvannasundi vaheline 220-meetrine tamm; sageli tegutsevad need kaks naaberküla kui üks.
Ka näiteks ühises Norðdepilis asuvas 7-klassilises koolis käivad mõlema
küla lapsed ning just kooli ja lasteaia tõttu on Norðdepilis ainuke Fääride
väljaspool pealinna asuv valgusfoor: et laste teekond oleks ohutu.
Veel üks fakt ajaloost.
1941. aasta augustis lendas paksus udus vastu 754-meetrise Lokki nõlva puruks
sakslaste Junkers Ju 88; rususid leiti pärast kuni 700 meetri kõrguselt.
Naaberküla, väina ehk
salmega sama nime kandev Hvannasund (hääldus umbes kvanasund),
taanipäraselt Kvannesund, on hoopis vanem: kirjasõnas esmamainitud 1584 Taani
kuningavalduste ülestähenduses Jarðarbókinis. Küla umbes 240 elanikule
annab tööd ikka kala: kalapüük, -kasvatus ja -töötlemine. Viðoy saarel üldse
kaks küla ongi: peale Hvannasundi veel Viðareiði, mis on meie teekonna tänane
kaugeim punkt.
Kui naaberküla Norðdepil
on pidanud tervenisti sõltuma kalandusest, siis Hvannasund saab rohkem päikest,
pealegi on mägede jalamil lamedat pinda, nii et seal on juba alates
reformatsioonist tegeldud ka põllupidamisega. Kes külasid näinud, oskavad
võrdluses öelda, et vahe on sees: Hvannasund paistvat selgelt jõukam ja majad
moekamad.
1893 sai Hvannasund
kõvasti kannatada mäelihkes. 1895 avati külas esimest korda kool; uus
koolihoone ehitati 1932. Hvannasundi kirik on pühitsetud 1949. aastal, pühakoda
on Erik Christenseni foto paremas servas, päris väina ääres ka kenasti näha.
Paar tavapärast fotot kirikust
kui külakese uhkeimast ehitisest ikka ka. Sellegi betoonkiriku on
kavandanud H. C. W. Tórgarð Tórshavnist; temast oli juttu eelmises postituses,
Skála kiriku juures. Väike idaotsa juurdeehitus peidab kiriku katlamaja.
Altari kohal oli esialgu suur rist, 1982. aastal asendati see tikandpildiga,
mis on tehtud Leonardo Da Vinci kuulsa „Püha õhtusöömaaja“ eeskujul
Paar fakti Hvannasundi
kohta veel. 28. mail 2008 ründas küla teadmata põhjustel tekkinud 3-meetrine
tõusulaine, keegi õnneks kannatada ei saanud.
Küla nime esimese poole, hvanna,
kohta arvavad giidid, et see võiks olla vanaaegne isikunimi, sund on
tõlkes aga teadagi väin või salm.
2008. aastal otsustas
külanõukogu enamus (excl. külavanem!), et tuleb korraldada referendum
ühinemiseks Klaksvíki omavalitsusega. Referendum toimuski: 321 hääleõiguslikust
osales 278 inimest, kellest „jah“ ütles ainult 68; 208 olid vastu ja 2
erapooletud, nii et ettepanek lükati tagasi.
Sõidame üle tammi; pildil
on vaade Hvannasundi väinale. Paremal on näha ka tee, mida mööda edasi
sõidame: see kulgeb ligi 700 meetrini kõrguvate tippudega mäeaheliku jalamil.
Tee on ohtlik: aegade jooksul on siit varisenud mõnigi vägev kaljurahn. Kusagil
siin läheduses peab olema üks selline mürakas ja see kannab nime Skrudhettan.
Legendi kohaselt olevat see mäest lahti murdunud just sel momendil, kui sündis
Jeesus.
Oleme jõudnud järgmisele
saarele, saarestiku kõige kaugemale põhja ulatuvale Viðoyle (kaart:
Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo
/Wikimedia; selle kaardi puhul on oluline rõhutada tegemise aastat: 2006 –
praeguseks on midagi hoopis teisiti!); saare taanipärane nimi on Viderø. Oma
41-ruutkilomeetrise pindalaga on Viðoy (ligikaudne hääldus viioi)
Põhjasaartest suuruselt teine. Saarel elab ligi 600 inimest, külasid, nagu juba
mainitud, on kaks: Hvannasund ligi 250 ja Viðareiði ligi 350 elanikuga.
Saare nime esimene pool
tuleneb fääri sõnast viður – puu või puit, kokku siis
Puusaar või Puidusaar. Muidugi ei kasva selgi saarel puid, nimetus on tänu võlgu
rohkele ajupuidule, mis jõuab siia küll Siberist, küll Põhja-Ameerikast ja nagu
juba mainitud, siis vahel ka huku läbi teinud või laadungi kaotanud laevadelt.
Eriti rohke olevat ajupuidu „saak“ idaranniku pikas Viðvíki lahes või fjordis.
Saare põhja- ja idarannik
on jälle kirjas kui BirdLife Internationali tähtsad linnualad, IBAd. Eriti
tähtsad on siinsed kaljud atlandi tormipääsu, kaljukajaka, lunni, lõunatirgu ja
krüüsli pesituspaigana.
Viðoyl on 11 tippu, nende
seas kogu saarestiku kõrguselt kolmas (Eysturoy mägede Slættaratinduri ja
Gráfelli järel) 841 meetrit kõrge Villingadalsfjall üsna saare põhjaotsa
lähistel. Nii Viðoy kui ka kogu saarestiku kõige põhjapoolsem punkt on 754 m
kõrgune enamvähem püstloodis Ennibergi neem. Parimal fotol, mis ma
Vikipeediast Ennibergi kaljust leian (foto: Erik Christensen /
Wikimedia, 2009), on esiplaanil tegelikult hoopis Kalsoy saare põhjaots ja
Enniberg on see vasakpoolne sein. Mul on Ennibergist mõni foto ka endal, aga
neid kasutan juba järgmise retke kirjelduses.
Meie Eestist kaasas giid
Ott on väga kuri teabeallikate peale, mis on nimetanud Ennibergi kas lausa
maailma ( või vähemalt Euroopa) kõrgeimaks rannakaljuks või siis äärmisel juhul
üheks kõige kõrgemaks: „On mitu palju kõrgemat!“.
See foto on pärit 1984.
aasta retkelt Ennibergi poole kusagilt Viðoy idarannikult, vaatega lõuna
poole (foto: Arne List / Wikimedia); 400 meetrit allpool peksavad vastu
kaljut murdlained. Valged laigud, kirjutab foto autor Arne List, pole
diapositiivi defektid, vaid linnud. Teadmine, et kuus heledat täppi tagaplaanil
rohelisel platool on sinna karjamaale viidud lambad, annab kätte mõõtkava.
Kirjutasin selle stseeni kohta oma päevaraamatusse: „Ma imestan, et lambad alla
ei kuku.“
Sellel mu läbi bussiakna
tehtud fotol on esiplaanil Hvannasundi sadam, taga Norðdepili küla
ja nende vahel Borðoylt Viðoyle viiv tamm. Just tammieelses kurvis, kus
maanteeni tuleb mõlemalt poolt väiksem tee, ongi enne jutuks olnud Fääride
neljas valgusfoor.
Esiplaanil on hoolikalt
lammaste eest aiaga kaitstud maalapp, mis kinnitab enne kirja pandud fakti, et
Hvannasundi inimesed tegelevad peale kalapüügi ka põllupidamisega: ju see kartulimaa
on.
Hvannasundi sadamast
väljuv laev Ritan peab ühendust Fääride kõige idapoolsemate saarte
Fugloy ja Svínoyga. Ses mõttes mängib küla Põhjasaarte liikluses väga olulist
rolli.
Aga paremal kulgeb läbi
Norðdepili piki Borðoy idakallast ...
...uhkete vaadetega „varsakabjatee“
(Sóljuleiðir, vt näiteks 7. postitusest) peaaegu saare põhjaotsani
välja, külla nimega Múli (2 x 2015). Pilved on tulnud
päris madalale ja varjavad juba Borðoy mägede tippe. Läbi pilvede on
siiski näha, et seal üleval on veel lund. Esiplaanil askeldavad lambad.
Vähemalt 14. sajandist
pärit Múli (ligikaudne hääldus müuli, taanipärane nimi Mule) on
sel fotol kõrgete mägede all õige tilluke ja vaevumärgatav; foto on tehtud
Viðoylt Viðareiði külast, kuhu meie parajasti suundume (foto: Vincent van
Zeijst / Wikimedia, oktoober 2010). Parempoolne tipp on Tindur (535
m), vasakpoolsed „sakid“ kuuluvad Knúkurile (642 m); kuristik kahe tipu
vahel on Múlagjógv.
Küla on nime saanud
mägise neeme, Múlini järgi, mille jalamil küla asub. Ehkki fääri sõna múli
tegelik tähendus on (mingi looma) koon, on see vast rohkemgi kasutusel
just mägiste neemede nimena: kui kaardilt näpuga järge ajada, leiab sellise
nimega neemesid päris mitu.
Múli oli viimane küla
Fääridel, kuhu jõudis 1970. aastal elekter. Et vältida viimastegi elanike
lahkumist, ehitati 1989. aastal ka see äsja mainitud „varsakabjatee“ Múlist
Norðdepilini. Paraku oli juba hilja: viimased inimesed jätsid küla 2002. aastal
ikkagi maha. Giid Per viskab võlanalja: Nojah, eks seda teed mööda olnud
nüüd hea ära kolida!
Praegu on külas mõne
inimese suvekodu. Ja islandlased käivat siin filmimas „ürgset Islandi
maastikku“: pole vaja pärast mingeid taristuelemente filmist kustutama hakata.
Múli kohal kõrguvate mägede nõlvad olevat põhjapaju (Salix arctica)
viimane looduslik kasvukoht Fääridel; mujalt on lambad kuni 15 cm kõrguseks
kasvava pajukese enamasti välja suretanud.
Ilmselt oli küla olemas
juba 13. sajandil; kirjalikult on teda mainitud nii 1350–1400 välja antud
Koerakirja (Hundabrævið) nimelises seadusaktis kui ka kuninglike varade
ja omandi nimekirjas Jarðarbókin (1584).
1657–1737 elas Múlis
kõigi aegade üks kõige kuulsamaid Fääride nõidu Guttorm í Múla, kelle juures
käinud abi otsimas inimesed kõikjalt Fääridelt. Haraldssundist pärit Guttormi
isagi on tähelepanuväärne mees: vähe sellest, et Rasmus Magnussen ehk Rasmus í
Haraldsundi oli Fääride kõigi aegade üks kõige vanemaks (kui mitte vanimaks)
elanud inimene (eluaastad 1560–1670), ta on kuulus ka Fääridele väidetavasti
üldse omase väga kõrges eas püsiva viljakuse seisukohalt: kui Rasmus
110-aastaselt suri, oli ta noorim laps alles seitsmene! Ja Rasmus oli omakorda
fääri merekangelase, Tórshavni kindluse ehitaja Magnus Heinasoni ehk Mogens
Heinesøni (1545–1589, vt 12. postitust) väljaspool abielu sündinud poeg: Eluaastaid
vaadates selgub, et Mogens pidi Ramuse sünni ajal olema 15-aastane (1545 on
Magnuse sünniaastana kirjas saksakeelses Vikipeedias, inglis- ja taanikeelne
pakuvad koguni 1548, mis teeb asja veel eriti huvitavaks!) ...
Koolitarkust hakati külas
jagama alles 1835. aastal.
Paar Múlist pärit maja ja
üks siinne tõstekivi (hav) on nüüd Kopenhaagenist põhja pool asuva Taani
vabaõhumuuseumi eksponaadid.
Bussiaknastki on näha,
milline kalamöll neist sumpadest vähemalt mõnes käib: igas olevat mitusada
tonni kalu.
Vasakust reast, kus ma
bussis istun, ei näe ja ammugi ei saa pildistada ehitustandrit: rajamisel on tunnel,
sest see lääneranniku-äärne, järsul nõlval kulgev tee on eriti põhja pool
varingute ja maalihete tõttu tõesti ohtlik ning mõnigi kord olnud ka lihtsalt
suletud. Diagonaalis läbi saare
läänerannikult idaranniku lähistele elaniketa Miðdaluri orgu viivat 1939-meetrist
Viðareiðistunnilini (skeemi allikas: portal.fo) hakati
puurima 2014. aasta juunis, ...
... kaherealine
liiklustoru sai valmis septembris 2016. aastal – pildil on tunneli lääneotsa
suue avamispäeval (foto: Anders Rud Jensen / portal.fo) –; rajada
tuli ka jupp maanteed tunneli põhjasuudme juurest Viðareiðini.
Meie sõidame siis veel
mööda rannikuteed ja jääme ellu. 18.25 paiku oleme Viðareiðis (2015
ixus), kõige põhjapoolsemas Fääride külas, umbes sama kaugel põhjas on ka
Trøllanes Kalsoy saarel (vastavalt 62°22’ ja 62°21’ põhjalaiust).
Viðareiði (hääldus umbes viijaraiji,
taanipärane nimega Viderejde) nimi on tõlgitav kui puidu-maakitsus;
tõepoolest asub küla Viðoy saare kõige kitsamas ja ka ühes kõige madalamas
kohas, kahe kõrge mäe vahel.
Küla on jälle vana:
esmamainitud ühes 1403. aasta varade ja omanduste loendis.
Paraku on ilm läinud vahepeal
päris sandiks: udu – või on need madalad pilved – on läinud eriti
tihedaks, ühel hetkel hakkab ka vihma sadama ja vähe sellest: mürtsuma hakkab
ka äike, mis olevat suvel Fääridel üsna haruldane. Vaated on seetõttu äärmiselt
piiratud, näiteks läände, Borðoy ja enne mainitud „ürgküla“ Múli
poole selline (2015) ...
... mõned viitsivad
laskuda ka kaljurannale.
Künkast voolab alla
rahvuslillede varsa-
kapjadega ääristatud ojake.
Vasakul kõrguval künkal
hakkab silma väga hoolikalt laotud madal kivimüür, ...
... mis ümbritseb avarat
platsi kiriku juures.
Veidi paistab siia ka elumaju
(6 x 2015 ixus).
Üsna kaldapanga serval
asuv kirik (2015) pole sugugi esimene sel kohal. 17. sajandi
lõpus oli äge torm mitte ainult kiriku lammutanud, vaid viinud kaasa ka tüki
kalmistut. Osa kirste tulnud kaldale Hvannasundis, toodud Viðareiðisse tagasi
ja maetud uuesti maha. Uuele kirikule ehitati 1727. aastal ka torn, aga seegi
pühakoda hävis ning 1770 pühitseti järgmine. Veel üks kirik ehitati 1831 ja
lõpuks 1892. aastal Mikladaluri ehitusmeistri Johannes Peterseni juhtimisel
praegune jumalakoda. Ehituskive murti naabruses olevast mäest, külamehed
tarisid nad ehitusplatsile.
Kirikusse me sisse ei
saa, aga mõned sisevaated võtan ikka tavapäraselt korduvalt kasutatud Taani
kirikuportaalist. Sellelgi kirikul pole lage; nii katusetalad kui ka suur osa
sisustusest on värvimata puidust. Selle kiriku iseärasus on nummerdatud
kohad: igal talul olid oma kindlad kohad.
Altaripilt on koopia itaalia kunstniku Giuseppe Chiari
(1654–1727) maalist vastsündinud Jeesuse ja karjustega.
Traditsiooniline laevamudel
kirikus (3 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/246-vidhareidhi-viderejde-kirke).
Giid Per räägib selle
kiriku kohta värvika loo 1847. aastast. Kogudus kuulanud järjekordse jubeda
tormi aegu kirikus jutlust. Pastor kirjeldanud just parajasti süsimustades
värvides viimsepäeva põrgupiinu, kui uksele koputatud valjult. Kirikuteener
läinud vaatama ja tulnud surmani hirmunult tagasi: „Meile tuldigi järele!“ Sest
ukse taga seisis läbimärg must mees. Kuna kirikuteener polnud enne neegrit
näinud, arvanud ta otsemaid, et nüüd ongi see viimnepäev käes ja vanakuri ise
tuli nende hingekeste järele. Tegelikult oli kõik väga proosaline ja
traagiline: talvine torm oli lõhkunud Aafrikast Liverpooli teel olnud briti
briki Marwood tüüri ja kolmenädalase triivi järel oli 13 mehega laevuke
lõpuks karile jooksnud, see must mees oli nii tubli ja tugev, et suutis läbi
tormiste lainete ujuda kaldale abi kutsuma. Üheksa meest õnnestuski päästa ja
inglise valitsus kinkis selle vapra teo eest kogudusele uhke kirikuhõbeda
komplekti.
Seda, millest me sandi
ilma tõttu sel õhtupoolel ilma jääme, mõistan järgmise aasta laevareisi aegu
ning eriti veebist leitud suurepäraseid fotosid vaadates. Mõne neist panen ka
siia; puudu on ainult foto vaatega itta, kus asuvad Fugloy ja Svínoy.
Siin on vaade (foto:
User:Erik/Wikimedia, 2006) üle küla läänekaarde, kus näha Borðoy
ja Kunoy põhjaotsad.
Vaade üle küla lõuna
poole (foto: http://www.faroeislands.dk/).
Nagu öeldud, paikneb küla
kahe mäe vahel, pooleteisekilomeetri laiuses orus. Küla lõunapoolne naaber on Malinsfjall
(754 m).
Põhjakaares kerkib saarestiku kõrguselt kolmas ja Põhjasaarte
kõrgeim tipp Villingadalsfjall (844 m) (foto: Dreizung/Wikimedia,
2014).
Viðareiði on tähtis
mägimatkade lähtepunkt, siit suundutakse nii lõunasse Malinsfjalli nõlvadele,
kui ka põhja, sest peale Villingadalsfjalli on sealpool ju ka kuulus Ennibergi
neeme vertikaalkalju (754 m). Matkajate tarvis on külas hotell Norð oma fääri
külatoitu pakkuva restoraniga; giid Peri kinnitusel teenindavat hotell ainult
rühmi, mitte üksikturiste (NB! Nii oli 2015. aastal; Proctori reisiraamatust
leian sõnad former hotel, nii et võib-olla seda majutusvõimalust enam
pole). Külas on ka väike toidupood. Ärasõidul märkan ühel majal silti Matstova
og kiosk ehk siis „Toidutuba ja kiosk“. Külas on ka suur koolimaja.
Vikipeedia väidab, et
umbes 350-ni küündiv elanikkond on püsinud viimased kümme aastat sama suur,
giidid kinnitavad aga, et see koguni suurenevat ja rahva keskmine vanus olevat
30 aasta kandis! Mingi osa sest rahvast käib tööl Klaksvíkis, mõned elatuvad
lambakasvatusest, mõned ka turismist, sest matkajaid käib siin suvel rohkesti,
aga mehed on enamasti ikka kalamehed või meremehed.
Kui 18.45 paiku
ära sõidame, kostab giid Ott, et vasakul peaks olema avaookean, aga on
hundiudu.
Vaadete puudust
kompenseerivad jutud, näiteks saarte nimede kohta. Svinoy ehk Seasaare kohta
räägib legend, et see oli ookeanis ringi õõtsunud. Nõid sidunud oma emisele võtme
sappa ja sundinud looma ujuma üle väina. Nii jäänudki saar paigale. Teine
variant, et nimi on pandud rohkete pringlite tõttu: neid delfiinikesi
kutsutakse ka „meresigadeks“. Miks aga on Seasaare naabri nimi Fugloy ehk
Linnusaar, seda Per ei tea, pigem võiks Lindude saar olla Mykenes, kuhu minek
seisab ses jutureas veel ees. Samuti pole selge Borðoy ehk Lauasaare nime
päritolu.
Ehk olen sellest juba
kusagil kirjutanud, aga giidi meenutavad ka seda, et Fäärid on moodustunud
54–58 miljonit aastat tagasi toimunud mitmes vulkaanipurskes, hiljem triivis moodustunud
platoo vulkaanilise aktiivsuse piirkonnast eemale. Lõppkuju on saartele
voolinud korduvad jääajad. Vanimad on lääne- ja lõunapoolsed, noorimad ida- ja
põhjapoolsed saared. Sama tekkelugu on suuresti ka Briti saartel.
Kindlasti on siiani veel
kirjutamata, et saarestikus on kokku kolm haiglat: Tórshavnis, Klaksvíkis ja Suðuroyar
Sjúkrahús, Suðuroy haigla Tvøroyris.
Juttu on ka kalapüügi
reeglitest: püügikvoote pole, ent piiratud on meremineku kordade arv.
Tagasi sõidame just sama
teed mööda, kust siia tulime, kuni kohani, kus olime kella 16 paiku ehk paar
kilomeetrit Skálabotnurist põhja pool. Seal pöörame vasakule ning sukeldume
Millum Fjarða orus 1976. aastal valminud 2520 meetri pikkusesse Norðskáli tunnelisse
(Norðskálatunnilin), sõidame seda mööda läbi Eysturoy saare läänepoole
...
... ja laskume Sundini
väina äärde. Nagu bussiaknafotolt näha, pole ilm sugugi paremaks läinud,
pigem veel hullemaks. Ilmaennustus oli tänaseks ennelõunaks lubanud kõva vihma
ja õhtuks ilusat ilma, ent läks enamvähem vastupidi. Ime siis, et fäärlastel
olla kõnekäänd: see inimene on nii loll, et pane või ilmaennustajaks.
Kui üle Sundini silla (Brúgvin um Streymin) sõidame, on selgelt näha, kuidas vesi
voolab praegu hooga põhjast lõunasse. See annab giididele põhjust seletada,
kuidas just tänu hoovusele on väinas püsivalt värske vesi – ideaalne
lõhekasvandustele.
Edasi pole muud, kui
hooga pealinna poole öömajale, bussist maha astume 21 paiku. Järgmises osas sõidame enamvähem sama teed
mööda taas Klaksvíkisse ja läheme sealt laevareisile.
No comments:
Post a Comment