Minu Fäärid, XXXIV. Vágar 2015, II: Gásadalur ja Bøur

Pärast Sørvágurit kulgeb maantee mööda sügavale saarde ulatuva kitsa Sørvágsfjørðuri põhjakallast (18.55). Märkmikust leian Peri märkuse kivimurru kohta; ju see seal fjordi teisel kaldal ongi. Aga ehk enamgi hakkavad mulle nüüd fotolt silma valged majad ja iga maja juurest algav valge toru, mis jõuab lõpuks fjordiga rööbiti kulgevasse. Oleks huvitav teada, mis see on!

Ilm on endiselt udune, aga läbi selle udu paistavad ikka kätte „koerapea alumise lõualuu“ ehk Sørvágsfjørðuri lõunakalda lääneotsa juures paiknevad kaljumürakad: (vasakult) Stóri Drangur ja Lítli Drangur ehk kokku Drangarnir, Tindhólmur ja Gáshólmur (18.57).

Meie sõidame mööda lahe põhjakallast kulgevat maanteed sama minuti sees mööda maanteest tublisti allpool, lahe ääres paiknevast tillukesest Bøurist. Kui umbes tund ja veerand hiljem sama teed mööda tagasi sõidame, kõnnime jala sellest armsast külakesest läbi ja siis kirjutan temast ka ivake pikemalt.

Keegi märkab mööda lendavat suulat.

Veidi neist merest turritavatest kaljumürakatest. See pilt (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005) on tehtud mägirajalt Bøuri ja Gásadaluri vahel; Vikipeedias on foto juures märkus, et rada on raske, ent vaadete tõttu populaarne.

Skääridest suurima, inimasustuseta Tindhólmuri pindala on 650 000 m² ja suurim kõrgus 262 meetrit. Tõlkes võiks saare nimi olla Tippudesaar.

Üsna jõhker legend selgitab, miks saart keegi enam asustada ei taha. Nimelt elanud seal kunagi lapsega abielupaar. Kord, kui isa oli parajasti kalaretkel, ema askeldas aga koduseid toimetusi, tulnud kotkas ja viinud paari õues maganud tütrekese oma kaljutipus asunud pessa. Vanemad leidnud pärast lapse pesast üles, aga sellel olnud silmad peast välja nokitud. Hiljem laps suri ja sellest ajast peale pole uusi asukaid saarele enam tulnud. Teise, hoopis rõõmsama versiooni järgi suutnud ema imekiiresti ronida pessa, kõrguseni, kuhu ükski inimene polnud söandanud tõusta, ja saanud lapsukese tervena tagasi.

Sel toredal pildil (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005) on udust välja kõrguval kaljumüraka ülaosal hästi eristatavad Tindhólmuri viis tippu, millel on ka nimed: Ytsti, Arni, Lítli, Breiði ja Bogdi (teistes allikates Ytstitind(ur), Arnatind(ur), Lítlitind(ur), Breiðitind(ur) and Boygditind(ur)), inglise keele kaudu tõlkides saan eestikeelseteks nimedeks Kaugeim, Kotkas, Väike, Lai ja Paindunud/Kummardav (tipp).

Kalju merre ulatuv, osalt veealune haru kannab nime Eiriksboði. Sellegi kohta on teada legend. Elanud kord Bøuris vennad Símun ja Eiríkur. Juhtunud aga nii, et pärandustüli käigus tapnud Eiríkur venna. Läinud siis Kirkjubøuri piiskopilt andestust paluma, see olnud nõus patud andestama, kui mees maksab kirikule teatud kopsaka summa. Eiríkur olnud nõus, aga tagasiteel, veidi enne Bøuri, otsustanud, et ei maksa kirikule midagi. Otsemaid tulnud veealusel karil murdunud laine, paisanud paadi ümber ja uputanud mehe. Sellest saigi kari nime Eiriksboði.

Kaljusaar on eravaldus ja sinna on ehitatud paar suvemaja. Väidetavasti tehakse kaljule Sørvágurist ka giidiga paadituure.

Tindhólmuri ja Vágari vahel asuva kahest kaljusaarest koosneva Drangarniri või üksikmonoliitidena Stóri Dranguri ehk Suure kalju (pildil, selle tagant paistab Tindhólmur, foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005) ja Lítli Dranguri ehk Väikse kalju suurusi ja kõrgusi ma kusagilt allikast ei leia.

Tindhólmurist idas asuva Gáshólmuri kõrgeim punkt on 65 m ümp ja pindala 10 ha ning sellegi ainsad asukad on merelinnud ja lambad, keda Sørváguri elanikud viivad sinna karja.

Fjordis on taas näha lõhekasvatussumpasid.

Pärast Bøuri oleme üle mitme aja jälle sóljuleiðiril ehk „varsakabjateel“, kaardil eriti uhkete vaadete tõttu eraldi esile tõstetud teelõigul (vt 7. postitusest). Ühel hetkel sukeldub tee aga 2006. aastal valminud 1445 meetri pikkusesse Gásadaluri tunnelisse (Gásadalstunnilin) ja kui liiklustoru teisest otsast mõni minut pärast kella 19 välja vupsame, avanebki esimene vaade Gásadaluri-nimelisele külakesele.

Läbi Knúkarniri mäe lõhatud tunneliga on mul esialgu väike segadus: mõni allikas kinnitab, et see läinud käiku 2004, teised – et 2006. Lõpuks saan teada, et esmalt avati ühe reaga liiklustoru 2003 ainult jalakäijatele ja 2006 lõpuks ka autodele. Fotol on Gásadalstunnilini lääneots (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2005).

1990. aastal tegi küla kuulsaks Taani režissööri Ulla Boje Rasmusseni film 1700 meter fra fremtiden (1700 meetrit tulevikuni), mis jutustas loo väiksest isolatsioonis elavast kogukonnast, milles toona oli 16 täiskasvanut ja 9-aastane poiss. 84 minuti pikkune film heitis pilgu külarahva elule, tutvustas nende legende ja laule ning pajatas külarahva lootustest seoses ammu planeeritud tunneliga läbi küla muust maailmast eraldanud mäe.

Gásadalstunnilini ehitamine oli osa Fääride poliitikast, mille eesmärk on kõik asulad saartel alles hoida.

Meie oleme Gásadaluris üsna viletsa ilmaga, küla tõelise maalilisuse imetlemiseks oleks vaja ka päikesepaistet, nagu on selle fotol (foto: Stig Nygaard / Wikimedia, 2008). Foto keskel on hästi näha ümmargune helikopteri maandumisplats, mida ma natuuris ei osanud tähele panna. Mägi küla taga kannab nime Heinanøva ja on 612 m ümp.

Põnev oleks siin muidugi ka talvel (foto: Mortan Mortensen / Wikimedia, 2011).

Gásadalur (ligikaudne hääldus goaasadäälur, taanikeelne nimi Gåsedal) asub Vágari saare lääneservas Mykinesfjørðuri ääres ja teda piiravad saare kõige kõrgemad mäed: põhjas Árnafjall (722 m) ja idas Eysturtindur (715 m), lõunasse avaneb vaade Tindhólmuri ja Gáshólmuri kaljusaartele, läänes ilusa ilmaga Mykinesi saare panoraam.

Küla nimele on vähemalt kaks seletust. Ühe järgi on see tõlgitav kui Haneorg, kuna muistsetest aegadest on selles orus peatunud metshaned, teine versioon on aga legend Kirkjubøurist pärit jõukast lesest Gæsast, kellest kirjutasin 21.postituses nii: Naisel endal läks lõpuks kehvasti: ta jäi paastu ajal liha süües preestrile vahele. Karistuseks sellise ränga kuriteo eest läks tema varandus kirikule ja naine ise putkas Vágari saarele. Ühe legendi järgi on sealne Gásadaluri org ja samanimeline küla just tema järgi nimetatud. Gæsa maad konfiskeerinud esimene Fääride piiskop Gudmundur suutis selle varanduse toel allutada kogu saarestiku.

Gásadalurit mainitakse esimest korda 14. sajandi teisest poolest pärit seadusaktis Koerakirjas (Hundabrævið), mida olen varemgi korduvalt viidanud. Nagu eelmises osas kirjutasin, asutasid Gásadaluri elanikud 1833. aastal põhja poole, eriti viljaka pinnasega, lambakarjamaaks hästi sobinud kohta Vikari küla, aga see paik oli veel rohkem muust maailmast isoleeritud ja viimane elanik lahkus sealt 1910.

Küllap kõige tähtsamad Gásadaluris käinud inimesed on Taani kroonprints Frederik ja tema austraallannast abikaasa kroonprintsess Mary, kelle visiit leidis aset 23. juunil 2005.

Küla ajaloole on vajutanud oma tugeva pitseri just tema isoleeritus; veel mõniteist aastat tagasi oli see üks Euroopa kõige üksildasemaid asulaid. Selleks, et siit teistesse küladesse jõuda, oli enne tunneli valmimist vaja ronida üle 400 meetri kõrguse mäe, sest külal pole ka õiget sadamat: läänetuuled teevad maabumise peaaegu võimatuks. Nii et need elanikud, kes tahtsid kalastamas käia, pidid oma paate hoidma Bøuris. Uuemal ajal, alates 1983. aastast, on hädavajaduse korral saadud abi muidugi ka helikopterist.

Aga varasematel aegadel käis postiljon kolm korda nädalas üle mäekuru. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga väidetavasti oli mees nimega Jákup Andreas Henriksen teinud seda tööd lausa 60 aastat (1915–1975); sestap pole ime, et Fääride post andis tema auks 1976. aastal välja postmargi.

Kuni 1873. aastani, kui rajati oma surnuaed, kanti ka kadunukesed üle mäe Bøuri kalmistule.

Tunnelisuudme juurest tuleb tee siksakiga nõlvast alla. Üsna kohe hakkab paistma Múlafossuri-nimeline kosk ja soovijad saavad juba enne küla bussist maha astuda, …

… et laskuda kosele lähemale.

Järsaku servast viib alla trepp. Selle olid ehitanud inglased 1940. aastal. On näha, et ega seda eriti palju ei kasutata, sest õigeid laevukesega maabumise võimalusi ju pole; pildil näha alumine platoo olevat merepinnast tublisti kõrgemal, ülevalt seda hästi ei taju.

Samast punktist paistab ka Gáshólmur ja veidi Tindhólmurit.

Udu ja madalad pilved teevad nähtavuse väga napiks: see tume kriipsuke merepinnal, päikeselaigust vasakul, on kõik, mis minu unistuste saarest Mykinesist parajasti paistab, ehkki see maalapp on Gásadalurist vaid mõne kilomeetri kaugusel. Siis ma veel ei tea, et järgmisel aastal õnnestub mul sellel saarel ära käia.

Hakkan tasapisi liikuma küla poole.

Kes vaatepilti kauem tahab imetleda, võib istet võtta. Koht on teadagi tuultele avatud ja see peegeldub ka iste tugevuses: pink on mitte ainult paksudest plankudest, vaid ka kindlalt maa külge ankurdatud.

Näeme järgnevalt mitut jälge vee vägevast jõust. Siin on kosk aja jooksul kaljusse õõnestanud sellise lehtri. Bussid on vahepeal laskunud teed mööda alla orgu. Tähele tasub panna uhket kiviaeda.

Kui silda mööda üle oja kõndida, tundub see üsna väheldane. Teisel pool oja on näha veel üks pink.

Aga see väheldane oja on endale kündnud päris sügava sängi, …

… mis lõppeb lausa kuristikuga. Teisel kuristiku kaldal on näha kerge piirdeaed ja teerada, mida mööda esialgselt vaatekohale siiapoole tulin. Osa reisikaaslasi laskub otse kuristiku poole, sest on märganud seal kedagi alati suurt huvi pakkuvat: muidugi lunne.

Kuristiku ookeanipoolne ots. Tindhólmur on täiesti uttu mähkunud.

Seltskond pildistab ennastunustavalt lunne.

Kuristiku idapoolne sein.

Tõuseme nõlvast üles küla poole. Mis otstarvet täidab vasakult esimene, ümmarguse ristlõikega ehitis, jääb kahjuks üle küsimata.

Järgmine, väheldane valge hoone peaks olema 1916. aastal ehitatud koolimaja. Ingliskeelne Vikipeedia ütleb, et see on nüüd kasutusel kui külakeskus, taanikeelne – et kui külakeskus ja kabel.

Taani kirikuportaalis on aga pildid 1952. aasta joonistest, mille alusel kavatseti majake 1958. aastaks tõesti kirikuks ümber ehitada. Samast leiab ka selgitusi Taani ja Fääride kiriku erinevuste kohta, mis lähevad mul paraku tõlkes osalt kaduma, aga kui ma osaltki õigesti aru saan, siis on ses ruumis vähemalt ristitud lapsi.

Tunneli valmimise järel on teravam vajadus oma kiriku järele küllap kadunud, aga kui omal ajal kadunukesi üle mäe tassiti, võis see plaan vägagi tõsine olla. Poolel teel üle mäe olevat siiani alles Líkstein, kivi, mille juures kandjad puhkasid. Lähedal on ka pühaks peetud allikas Keldan vivd, mille kohta legend räägib, et see annab igavese nooruse. Teise legendi järgi olevat seal ristitud haige laps, keda viidi üle mäe Bøuri arsti juurde, aga kelle seisund halvenes sedavõrd, et tekkis vajadus ta enne surma ristida.

Muistne kivikuhjadega tähistatud kirikutee on nüüd küllalt sageli kasutatav kui matkarada, aega kuluvat 3,5 km pikkusele teekonnale Bøurist Gásadalurisse kaks ja pool tundi ning see eeldavat üpris head füüsilist vormi. Raja algosa kulgeb lausa piki kaljuserva ja seetõttu avanevad sealt uhked vaated Sørvágsfjørðurile koos Tindhólmuri ja Gáshólmuriga ning Mykinesile. Laskumine külla on järsk ja tähele tuleb panna võimalikke veerevaid kive.

Enne mainitud kivi ja allika lähedal peab olema ka Risasporið, hiiglase jalajälg, mis tekkinud siis, kui siinne hiiglane võtnud hoogu, et hüpata Mykinesile; äratõukest jäänudki see märk maha.

Foto hoone sisemusest kinnitab, et see on tõesti pigem kabeli kui klubi moodi (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/2042-gasadalur-kirkja). Kirjas seda pole, aga ma olen üsna kindel, et seinal rippuva seitsme klaasist kunstiteose autor on Tróndur Patursson (vt 18. postitust).

Istekohti olevat selles „poolkabelis“ 16; umbes sama palju ongi vist külakeses ka elanikke: eri allikad pakuvad jälle erinevaid arve 12 ja 18 vahel. Aga jumalateenistustele tulevad sageli ka külarahva külalised ja siis jäävat toole väheseks. Laulude toetuseks on ruumis ka (elektri)klaver. Üldiselt on loodetud, et tänu tunnelile hakkab küla elanike arv suurenema, seda enam, et tänu rohketele „lendavatele sõnnikukülvikutele“ olevat siin viljakas pinnas ja mäed pakkuvat ka nii palju tuulevarju, et põlde oleks mõte rajada küll.

Vanasti oligi viljakasvatus olnud külarahva põhitegevus. Praegused elanikud on valdavalt pensionieas, aga lambaid ja veiseid peetakse ometi ja vahel püütavat ka linde.

See tundub olema külakese peatänav.

Vähemalt sellest elumajast on küll näha, et see on kellegi kodu, mitte
lihtsalt suvine elamine.

Nii väikeste kui ka …

… suuremate kõrvalhoonete puhul paistab eelistatum ehitusmaterjal olema kivi, selle puudust ju Fääridel erinevalt puidust ei ole.

Silma hakkab roheluse lopsakus ja lausa särav värv.

Hakkab silma, et tänavatel on nimed, …

… et tänavaid on rohkem kui kaks …

… ja majadel on numbrid.

See piirdega ümbritsetud väike puhmas on ilmselt rabarber. Vasakus serva hakkab silma prügikast.

Reisi viimase osa liiguvad mõlemad bussid koos ja nii on giide lausa neli. Vasakpoolne naeratav mees on teise bussi eestikeelne giid Askur Alas, mees tema paremal käel vist kohalik giid, aga selles ma päris surmkindel ei ole.

Ma pole sellest siiani eriti kirjutanud, aga nagu islandlastel on ka fäärlastel omaette eriline suhe haldjate ja suurte kividega. Viimaseid ei tohi teisale viia ega – hoidku taevas! – lõhkuda, sest neis võivad elada haldjad või nn varjatud inimesed. Selle maja ehitaja ja peremees on seda seadust hoolikalt järginud ning seepärast olevat ta „varjatud rahvaga“ väga sõbralikes suhetes.

Kivide ja haldjatega on seotud hulk legende; ühe järgi näiteks kinkinud kivis elanud haldjas vaesele mättalõikajale noa, millega sai lõigata absoluutselt kõike.

Kui suur kivi jääb rajatavale teele ette, on arukas seada tee ringiga ümber kivi, kindlasti ei tohi kivi lõhata: mõned on seda teinud ja kohe on läinud kaotsi midagi hinnalist või olnud mingi veel suurem pahandus või koguni õnnetus majas.

Küla kõige suuremat ja uhkemat, veel vist veidi pooleli krundiga maja mina lähemalt kaemas ei käi, aga mõned kaaslased käivad ja pajatavad pärast, et maja teise, mäepoolse tiiva juurde viivat klaasist fuajee, õues olevat ka bassein.

Giidide kinnitusel olevat selle maja omanik üks kõige rikkamaid fäärlasi, kellele kuuluvat veerand Fääri lõhetootmisest. Firma käive olevat 1,3 miljardit, Fääride riigieelarve 700 miljonit (vist) dollarit. Firma on 2010. aastast Norra börsil ja sellest ajast on aktsia hind kuus korda tõusnud. Mees olevat alla viiekümne, vallaline, elab koos emaga, on sügavalt usklik ja täiskarsklane. Kui firma pidas Tórshavni uhkeimas hotellis Føroyar jõulupidu, maksnud mees baari kinni – et seda ei avataks ega kärakat müüdaks!

Kodus leian guugeldades nii firma kui selle omaniku nime: Bakkafrost ja Regin Jacobsen. Firma asutasid 1968. aastal Martin ja Hans Jacobsen ehk fääripäraselt „geograafilise“, päritolukohast tuleneva liignimega Martin ja Hans á Bakka. Hansu poeg Regin Jacobsen (sünd 1966) ehk Regin á Bakka on firmaomanik alates 1989. aastast. Esimesed 10 aastat oli firma tegelnud heeringaga, 1979 alustati lõhekasvatusega ja nüüd ollakse suuruselt maailma kaheksas lõhekasvandus. Peamised firma omanikud on Regin ja tema ema Oddvør vastavalt 9,3 ja 9,5 protsendiga, väikeomanikke on üle 3000 22 riigist.

Giidid teavad ka rääkida, et eriti soodne aeg oli Bakkafrostile see periood, kui Euroopa Liit Venemaale embargo tõttu kala ei müünud: Fäärid ju Euroopa Liitu ei kuulu.

Giidid kiidavad meest sellegi eest, et laskis korda teha Gásadaluri kalmistu, ja arvavad, et ta tulebki siia külla elama. Firma peakorter asub küll hoopis Glyvraris; see on üks asula pikast linnastust (või tuleb öelda „külastust“?) Skipanesi ja Toftiri vahel Eysturoy saarel Skálafjørðuri ääres (vt 26. postitust).

Vikipeedias on kohalikest kuulsustest kirjas pedagoog, õpetaja ja kirjanik Mikkjal á Ryggi (1879–1956), kes elanud enamiku elust just Gásadaluris, on juhtinud Miðvági kommuuni (1915–1919), kuulunud Vágari løgtingisse (1924–1928) ja olnud Fääride õpetajate liidu (Faroese Lærarafelag) esimees (1930–1933). Eelmises osas mainisin, et mees oli kirja pannud ka Miðváguri ajaloo.

Sellist pilti kuivavast kalast meie Gásadaluris ei näe.

Nägemata jäävad ka samuti kusagil siin kandis pildistatud basaltsambad (2 x foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2005).

Vaade külast üle Gásadaluri oru: tunnelisuu juurest tuleb küla poole suure kurviga tee, …

… mis paistab olema pimedal ajal valgustatud.

Kajakale sobib valgustipost kenasti vaatetorniks.

Veidi pärast kell 20 on taas aeg bussi kobida, et sõita tuldud teed tagasi, lennujaama restorani õhtusöögile.

Tubli külarahvas on parkla kõrvale ehitanud ka avaliku kempsu.

Nagu enne kirjutasin, vaatame tagasiteel lähemalt üle Bøuri. Seepärast on meie esimene sõit tagasiteel ainult mõni kilomeeter pikk. Sel kaardil tähistab ülemine valge joon maanteed, alumine – läbi küla kulgevat kitsamat teed. Läänepoolses teeristis tuleme bussist maha, buss sõidab sõlme teise otsa juurde meid ootama ning meie vantsime mäest alla külla ja siis jälle üles maanteele.

Muidugi tuleb jälle visata tagasipilk skääridele. Tindhólmuri ülemine pool on endiselt puudu.

Ju need on Bøuri inimeste lambad.

Vaade külale teeristilt: paar tosinat seal maju ongi. Bussid on jõudnud kohtumiskohta.

Bøur (ligikaudne hääldus bövur, taanikeelne nimi Bø) on rohkesti pildistatud ja maalitud paik, eriti veel koos iseäralike kaljusaartega. Küla on ikka jälle iidne: 14. sajandi „Koerakirjas“ (Hundabrævið) on ta kenasti üles tähendatud, aga ilmselt oli ta olemas ka hoopis varem.

Ruumi on siin napilt ja majad tihedalt koos, samas on kõrguste vahed suured, nii et selle parkla (kui see ikka on parkla?) pind on alumise naabri maja katusega umbes samal tasandil. Bøuri elanike arv on eri allikates kirjas jälle väheke erinevalt, aga kusagil 70–75 kandis.

Suur osa maju on mätaskatusega, olgu majad ise kivist, kuivlaoga vanad kõrvalhooned, või pigem uuepoolsed puidust elumajad.

Ajalooürikutest on teada, et kirik oli Bøuris olemas hiljemalt 1710. aastal, ent tõenäoliselt juba varem. Praegune traditsiooniline Fääride must, valge vundamendi, torni, ukse ja aknaraamidega puukirik valmis 1865. aastal Sørváguri mehe Jens Christian Heineseni käe all. Katus on hallist kiltkivist. Seinte must tundub küll pigem tumehallina, ju pole neid mõnda aega tõrvatud.

Huvitava asümmeetrilise iseärasusena on pühakoja põhjaseinas ainult üks aken, …

… lõunaseinas aga seitse akent ja uks.

Kirikusaalil on sinine kaarjas lagi ja valged seinad. Kooriosal on omapärane kolme tahuga otsasein, ruumi nurkades olevat kirikuõpetaja ruum ja ladu. Altarimaali ristilööduga maalis 1892. aastal Carl Carlsen. Altarilaual on Kristuse ja kahe apostli kujud, Taani skulptori Bertel Thorvaldseni (1770–1844) skulptuuride koopiad.

Väheldane orel (4 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/190-bour-kirkja).

Üsna kiriku kõrvalt kohiseb alla kosk …

… ja voolab ookeani surnuaia müüri tagant, aga on kalmistu tasapinnast palju madalamal.

Võib-olla see, võib-olla mõni teine neist mustaks tõrvatud majadest on vana kaubaait (Pakkhúsið). Selle oli 1861. aastal ehitanud Zacharias Heinesen ja see olnud esimene kauplemiskoht pärast kuningliku monopoli lõppu; majas oli ka postkontor. Sel aastatuhandel on maja saanud mätaskatuse, esimesel korrusel on söögisaal, keldrisse on plaanis avada meremuuseum. Majja mahub 40 külalist.

Jälle äratab tähelepanu roheluse eriline lopsakus ja erk värv.

Lapsed tunduvad olema veidi hämmingus: vaevalt, et korraga kaks bussitäit inimesi, pealegi võõramaalasi, nende küla vahelt just sageli läbi vantsib.

Siingi on näha, kuidas fäärlased lilli armastavad, …

… väikesed aiad on kenasti hooldatud.

Nõlva alumises servas on paadikuurid.

Pilk ookeanile, skääride ja lõhesumpade poole.

Ehitusstiili näide: eeskoda kuivlaoga kividest, muu maja puidust.

Autosid on nii väikses, ent tihedas külas keeruline paigutada.

Koerte jooksuplats.

Üks küla maja on teistest millegipärast eraldi, üleval maantee ääres, batuut õues.

Aga on meilgi aeg hakata jälle mäest üles rühkima.

Bussid on teeristil ootel.

Mõlema bussi juhid on naised, teisel bussil seejuures üsna viimase vindi peal lapseootel.

Meie bussijuhi Anniga kohtun ka järgmise aasta reisi aegu.

Ja veel üks vaade skääridele. Kas udu hajub? Sellest sõltub ju meie kojulend; Bøur asub teadagi päris lennukite sisselennutrassil.

Enne ärasõitu (> 20.30) veel üks legend, lisaks sellele, mille tähendasin üles Tindhólmurist kirjutades ning mis kõneles Bøurist pärit vendade Símuni ja Eiríkuri mõlema surmaga lõppenud päranditülist – ehk lugu Eiriksboði-nimelisest veealusest karist.

See teine lugu räägib tule vargusest ehk sellest, miks oli suurem osa Bøuri küla maadest kuninga, nüüd siis riigi omand. Neil ammustel päevil olnud asula väga väike, võib-olla üksainus majapidamine. Ühel päeval lastud seal koldes tulel hääbuda. Et uuesti tuld saada, tulnud ette võtta häbistav retk naaberkülla tuld nuruma; selleks saadetud Sørvágurisse üks noor tüdruk. Tüdrukul vedanud: kedagi polnud kodus ja nii kahmanud ta võõrast leest põleva puutüki ja tormanud kodu poole. Ent suits reetnud ta ja Sørváguri talunik süüdistanud tüdrukut tule varguses. Toona peeti seda nii suureks kuriteoks, et karistuseks läks enamik Bøuri maid kuninga valdusesse.

Taanikeelne Vikipeedia toob ära ka Bøuri grindadrápi statistika, sest on ju küla nende 14 hulgas, kus grindajaht on lubatud (vt ka 32. postitust). Rekordiline saak saadi 8. juunil 2004: tapeti 445 looma, osales 1294 inimest ja 82 paati.

Siis veel mõni kilomeeter sõitu, seal hulgas läbi üsna piraka Sørváguri küla. Giid räägib siinsest tublist laulukoorist: baskid ja fäärlased olevat suhteliselt kõige arvukamad Euroopa koorilaulurahvad (mulle tulevad meelde ka waleslaste vägevad meeskoorid…). Aga pikalt pole aega ei selle, ega millegi muu üle mõtiskleda, sest …

… 20.40 paiku keeravad bussid lennujaama hotelli juurde. Eest on hotell ühe-,

… tagant kahekorruseline. Mõlemad pildid olid mul juba sees ka 3. postituses.

Läheb hirmsaks trügimiseks, kõigil on äkitselt kole kiire majja jõuda. Kuna ma trügimist ei salli, jään esialgu välja.

Praegusel hetkel on kenasti näha nii lennujuhtimistorn, …

… kui ka lennujaama hoone.

Kui õhtu jooksul lennukit ootame, vaatame alailma nende ehitiste poole; vahepeal on nad näha, vahepeal kaovad jälle udusse. Teada on, et meie lennuk on lennanud Eestist ränduritega Islandile. Sealt tuleb ta tühjalt Fääridele, et meid koju viia. Aga nagu siialennul juba selgeks saime, pole siin alati sugugi sobilikku lennuilma…

Silma hakkavad siinsed tillukesed käpalised. Botaanikust ülemus ütleb pildi udususele ja väiksusele vaatamata kõhklematult, et perekond on kindlasti sõrmkäpp (Dactylorhiza), ilmselt on kuradi-sõrmkäpp (D. maculata).

Kümmekond minutit hiljem on trügimine lakanud. Kuna oleme peaaegu viimased sisenejad, siis satume istuma lauda otse saali eesservas; just sinna tuleb pärast ka laulja.

Õhtusöök on aus – ja prae poolest ehtne fääri toit: lambaliha, kahjuks unustan foto tegemata. Ja magustoidud veel lisaks.

Tuleb ka üks muusik, kitarriga laulja. Kõik see kestab umbes 22.15, edasi aina ootame. Sees läheb umbseks, käin paar korda õues värskemat õhku hingamas. Olemine tikub igavaks. Õnneks kamandatakse meid veidi pärast keskööd välja, istume jälle bussidesse …

… ja sõidame Sandavágurisse. Teel räägivad giidid Barbarast, mitte romaanist, vaid pigem filmist. See on kindlasti kõige olulisem ja tuntuim mängufilm, kus juttu Fääridest. Per kinnitab, et Fääridel on tehtud hulk teisigi filme, ja et iga fäärlane käivat neid siis kolm korda vaatamas: et esiteks vaadata, kes tuttavatest on mõnda stseeni sattunud, teiseks – et kus filmiti (Per: enamasti ikka nii, et kirikustseenis minnakse ühte kirikusse sisse, teenistus toimub teises ja välja tullakse kolmandast …) ja kolmandaks - et lõpuks saada aru, mis tegelikult toimus… Bussi aknast praegu just kuigi palju näha pole, aga mainitakse siinsest kasvuhoonet: ainsat Fääridel.

Ja 00.20 paiku tuleme bussist maha, algab jalutuskäik giid Oti sõnul „seedetegevuse ergutamiseks ja lennureisi edendamiseks“.

Pildid tulevad siin eriti kehvakesed, aga mõni toimuva markeerimiseks ka siia. Esiteks: küla on uhkesti ehitud, sest homme on pulmad.

Teiseks: on ka üks mulle uus vaatamisväärsus – inglaste paigaldatud nullpunkt, millest alates loeti kaugusi teistesse kohtadesse.

Kolmandaks kuuleme uuesti kõigest sellest, mis eespool kirja pandud: uhkest 1917 sisse õnnistatud kirikust, ruunikivist, mis kiriku ehitamise aegu leiti ja mis nüüd kirikus vaadata, sellest, et küla on kaks korda valitud Fääride kauneimaks. Haljastusega olevat siin alustatud juba sada aastat tagasi.

Vahva jalutuskäik viib ka üle silla küla keskel.

00.50 paiku istume jälle bussi, sõidame lennujaama tagasi, kus tuleb oodata veel üks tund, …

… siis tehakse ainult meie jaoks lennujaam lahti, …

… avatakse ka kohvik ja pood.

2.10 istume lennukis, lennuajaks pakutakse 2.15. 2.30 oleme õhus, tuuakse eine, peaaegu kohe hakkab päike tõusma ja kell 3 on juba üsna valge. Ärkan teadustuse peale, et oleme Eestis. Kell on Eesti aja järgi 6.25; näen aknast Vormsi saart. 6.38 paneme rattad maha.

Järgmises osas jõuan aasta hiljem taas Vágarile, teen siit reisi ka Mykenesile – ja lõpuks ikka jälle koju tagasi. Siis on see päevik lõpuks ometi valmis.