Minu Fäärid, XXXIII. Vágar 2015, I: Miðvágur ja Sandavágur

Nüüd on mul jäänud kirjutada veel kahest saarest: Vágarist ja Mykinesist.

Vágaril olen olnud kõigi kolme reisi aegu, sest Fääride rahvusvaheline lennujaam Vága Floghavn ehk Vágari lennujaam on ju just sellel saarel, Sørváguri küla kõrval.

Mykines oli mu ammune unistuste saar alates ajast, kui selle ikka Linnusaareks nimetatud maalapi kohta esimesi filme nägema ja Fred Jüssi reisikirju lugema sattusin. 2016. aasta reisiga liitumise üks põhjusi oli kindlasti ka see, et Mykines oli plaanis sees; sinna pole eestlasi n.ö organiseeritud korras just tihti veetud. Aga Mykinesile ma selles ega järgmiseski jutuosas veel ei jõua: otsustasin siin blogiseeria lõpus eri aastate reise enam mitte segada ja esmalt võtan ette selle, mida nägime Vágaril 2015. aasta reisi aegu.

Seda Vikipeediast võetud kaarti kasutasin ka 3. postituses ja kirjutasin seal punasega esile tõstetud Vágari kohta nii: Isegi mina oma mitte just eriti lennuka fantaasiaga märkan, et saar meenutab lääne poole vaatava looma, näiteks koera pead, suu lahti; põhjapoolsem ja väiksem saare kahest järvest on nagu silm. Vaat just selle lahtise suu lõpus, ütleme siis et kurgus, lennujaam paiknebki. „Koera alalõua“ juures on paar rohelist kribalat, neist kaljusaartest püüan ka natuke kirjutada. „Lõualuu“ ja nende kribalatega ühel joonel, neist vasakul ehk lääne pool, on kribalatest hoopis suurem maalapp; see on Mykines.

Saare nimi Vágar (ligikaudne hääldus vooar), kasutatakse ka nimevormi Vágoy, taanipärane nimi on Vågø, on mitmus sõnast vágur ehk „laht“, nii et seda võiks eesti keelde ümber panna Lahed, tõlkeraamatuis on pigem kasutatud küll nime Lahesaar. Nimes on silmas peetud ilmselt kolme lahte, mille ääres on samanimelised külad: Sørvágur, Miðvágur ja Sandavágur; Miðváguri ja Sandaváguri lahed on pigem küll ühe ja sama laia fjordi kaks soppi.

Eks siis siiagi tule panna jälle samuti Vikipeediast pärit saare kaart (allikas: Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia); tasub kindlasti rõhutada, et kaart on joonistatud 2006. aastal, seepärast pole siin veel peal lennujaama maandumisrajale 2010–2011 juurde rajatud ligi kolmandikku ja näib, et mitte ka tunneliga teepikendust Gásadalurini, mis Vikipeedia andmeil valmis küll juba 2004.

Vágar on Fääri saartest Streymoy ja Eysturoy järel suuruselt kolmas: 178 km². Saare elanike arv on olnud tasapisi tõusuteel, vähemalt taanikeelsest Vikipeediast leida arvude rea lõpuosa on selline: 2000 – 2598, 2005 – 2888, 2010 – 3065 ja 2015 – 3068 inimest. Aga eks kogu saarestikugi rahvaarv suurene.

Vágar koos lääne pool asuva Tindhólmuri kaljusaare ja Mykinesi saarega moodustab ühe kuuest Fääride regioonist ehk fääripäraselt sysselist.

Vágarilt käib teadagi läbi lõviosa saarestikku saabuvaid turiste: laevaga tuleb neid ilmselt Fääridele palju vähem kui lennukiga, vist isegi siis, kui võtta arvesse ka ristlusturistid, kellele tehakse saarel paaritunnine tiir: veidi Tórshavni, Kirkjubour ja Vestmanna. Lennukiga tulevate inimeste arvus on läbi aegade olnud ka mõni tagasilangus, aga vähemalt sel sajandil on see küll aina kasvanud (andmed saksakeelsest Vikipeediast): 2010 – 199 988, 2012 – 225 532, 2014 – 250 287, 2015 – 276 385 ja 2017 – 341 388 reisijat. Meenutame ka 3. postituses kirjutatut: 2014. aasta suvel avati lennujaamas uus reisijaterminal. Ja muidugi on reisimist tublisti mõnusamaks teinud see, et alates 2002. aasta detsembrist ei pea lennujaamast peasaarele Streymoyle suunduja enam praamile minema, vaid saab tulla läbi 4940-meetrine pikkuse 

Vágatunnilini ehk Vágari tunneli (foto Erik Christensen, Wikipedia, 2002).

Ent ega Vágarilt peagi kohe edasi sõitma – nagu postituste sarja viimastes osades püüan kirjeldada, on siin rohkesti vaatamisväärset: kaks saarestiku suurimat järve Sørvágsvatn/Leitisvatn (pindala 3,4 km²) ja Fjallavatn (1,02 km²), 41 mäetippu, millest kõrgeimad läänes asuvad Árnafjall ehk Kullimägi (722 m) ja Eysturtindur (715 m) ning idas kõrguv Malinstindur (683 m); mitu uhket koske (Bøsdalafossur lõunas, Múlafossur Gásadaluri küla juures läänes ja Reipsáfossur põhjas); saare vetes on ka hulk põneva kujuga kaljusaari ja -saarekesi. Lennukiaknast 2016. aastal klõpsatud fotol on vasakult Gáshólmur, Tindhólmur ning Stóri Drangur ja Lítli Drangur ehk kaks viimast koos nimetatuna Drangarnir (foto: poeg Rein).

Saarel on kolm suuremat küla (Miðvágur, Sandavágur ja Sørvágur) ning kolm väikest (Gásadalur, Bøur ja Vatnsoyrar); need vaatame kõik üle, mõne põgusalt, mõne põhjalikumalt. Arheoloogilised leiud, näiteks Sandavágurist leitud ruunikivi Sandavágsstein (lisan siia pildi Fääride postmargist 2004. aastast), kinnitavad, et Vágar oli juba Fääride viikingiperioodil asustatud ning et Sørváguri, Miðváguri ja Sandaváguri külal on selja taga julgesti 1000-aastane ajalugu. Miðváguris sai ammustel aegadel igal kevadel 1. märtsil kokku kohalik Várting ehk Kevadting. Kõige uuem saare küla on Vatnsoyrar, ainuke asula Fääridel, mis pole mere ääres.

Külasid on olnud tegelikult rohkem: põhjarannikul paiknev Slættanes jäeti maha 1965. ja Víkar 1910. aastal.

Víkar (foto: Ulrich Latzenhofer / Wikimedia, juuli 2009) asutati 1833. aastal ja ta kuulus kokku lõuna pool asuva Gásadaluriga. Rada külade vahel on siiani alles, aga Víkarisse jõuda – kas siis jala või paadiga – oli sedavõrd tülikas, et 1910. aastal jäeti küla maha. Asulas on mõned majad kenasti alles: eravaldusesse kuuluvad hooned olevat suvemajana täiesti kasutatavad, aga elektrit külas pole.

Küla nimi on „lahed“ fääri keeles ehk siis tegelikult sama, mis terve saare nimi, lihtsalt teise sõnaga.

Slættanesi (foto: Arne List, mai 2008) asutas 1835. aastal mees nimega Hendrik Thomasen ja see kuulus toonase Sandaváguri kommuuni alla. Parimatel päeval 1945. ja 1950. aasta vahel oli külas elanud lausa 130 inimest, keskmiselt siiski umbes 70; külas oli 12 elumaja. Ehkki küla asukoht öeldakse olevat eriti kaunis, jäeti ta paiga üksilduse tõttu ometi maha: viimane elanik lahkus 1965, ent siingi on majad alles ja suviti käivad oma sünnipaigas regulaarselt kunagised elanikud.

Alles on ka endine koolimaja (kunstnik Eli Smithi kujundatud Fääride 2005. aasta postmargil vasakpoolne maja; vasakpoolseim on ta ka eelmisel fotol), mida omal ajal kasutati kirikuna ja kus tegutses küla kultuurikeskus.

Maanteed pole siia kunagi ehitatud, küll on alles mitu jalgrada: kagu poole Sandavágurisse, lõuna suunas Sørvágurisse ja läände Gásadalurisse. Posti toodi külasse jalgsi Sørvágurist, hiljem postipaadiga Vestmannast.

Brošüürist Hiking in the Faroe Islands leian kahe tosina matkaraja kirjelduse seast ka sellise (kuvatõmmis samast brošüürist), mis viib Sandaváguri lähedalt á Hálsi parklast (Sandavágshálsurist) vana kivikuhjadega tähistatud rada pidi Slættanesi külla, sealt üle Skoradalshálsuri Reipsá jõe äärde, mis voolab välja Fjallavatni järve põhjaotsast, edasi mööda teisest mahajäetud külast Víkarist ning siis üle mägede Gásadalurisse. Osa 28–30 kilomeetri pikkusest rajast on üsna keeruline – kohati järskudel nõlvadel, üle tuleb saada jõest ja ojast–, brošüür hindab läbimisajaks 12–15 tundi; suurim kõrgus, mis tuleb ületada, on 625 m. Selle vaeva eest lubatakse hulgaliselt uhkeid vaateid. Mingit turismitaristut aga näiteks Fjallavatni järve ääres ei maksa oodata…

2009. aasta algusest on saarel kaks omavalitsust (lõigend kuvatõmmisest https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Map-kommunur-foroya-2009.png): läänepoolsesse Sørváguri kommuuni (Sørvágs kommuna) kuuluvad peale Sørváguri enda Bøur ja Gásadalur ning ka Mykinesi saar, idapoolsesse Lahtede kommuuni (Vága kommuna) Miðvágur koos Vatnsoyrariga ja Sandavágur, kus on ka omavalitsuse kontor. Varem olid Miðvágur ja Sandavágur omaette kommuunid.

Mõnest varasemast osast on läbi käinud veel üks sarnane omavalitsuse nimi Vágur (Vágs kommuna), ent see asub hoopis lõunasaarel Suðuroyl.

Ühe saare vaatamisväärsusena tuuakse välja ka üle Kvígandalsá jõe ehitatud väike kena sild teel,  mida mööda käidi turvast lõikamas ja mis viib lõpuks Fjallavatni järveni kulgevale rajale. Ka selle silla on Eli Smith valinud ühele 2005. aasta postmargile.

Nii see kui ka Slættanesi küla kujutav mark kuuluvad 2007. aasta 5. veebruaril käibele lastud Vágari saart tutvustavasse sarja, mis ilmus 10-margise poognana. Teistel seeria postimaksevahenditel on pildid Víkari, Gásadaluri, Bøuri, Sørváguri, Sandaváguri, Vatnsoyrari, Fjallavatni ja Miðváguriga.

Mainin sissejuhatuse lõpuks sedagi, et ka Vágari rannikuil on oma BirdLife’i tähtsad linnualad (kaardil punasega, allikas: http://datazone.birdlife.org), kus pesitsevad arvukalt jää-tormilinnud, atlandi tormipääsud, karikormoranid, suurännid, kaljukajakad, lunnid, lõunatirgud ja krüüslid.

Aga nüüd siis lõpuks 2015. aasta reisi juurde. Lennujaama ja teekonda peasaarele Streymoyle sai 3. postituses üsna põhjalikult kirjeldatud, küll põhiliselt 2003. aasta sõidu põhjal, aga mis seal vahet. Nii et siia lihtsalt mõni foto, et tuleksid meelde ilmaolud ja maastik.

On 1. juuli. Pidime saabuma juba eelmisel õhtul, aga Fääridel lasunud udu tõttu polnud meie lennukil arukas Tallinnast teele asuda. Nii peame öö Tallinnas Ülemiste hotellis veetma ja saame teele alles järgmisel hommikul kell 11. Lendame väheke üle kahe ja poole tunni ning paneme rattad maha kohaliku aja järgi 11.37. Ega udu nüüdki vähene ole, aga ju siis ei sega see lendamist-maandumist. Lennukist lennujaama kõnnitakse Vágaril jala.

Väheldane lennujaam on tühi, aga ometi tuleb pagasit suhteliselt kaua oodata.

12.45 saame sõitu; seltskond jaguneb kahte bussi ja kumbki neist läheb sel päeval eri teedele. Vágari saarel sõidavad bussid küll üksteise järel (kronoloogilises mõttes on pilt pisut hilisem: eespool sõitnud bussi saan fotole liiklusringil Miðváguri külas).

Istume Erikaga bussis vasakus küljes. Kui oleksime paremal poolel, näeksime mõni minut pärast lennujaama saarestiku suurimat, 3,4-ruutkilomeetrist Sørvágsvatni ehk Leitisvatni järve, mida rahvasuu kutsub lihtsalt Vatnið ehk Järv; meie peame leppima järve suubuva Skjatlá jõekese ja Vatnsoyrari külaga. Järvest kirjutan siis, kui teda lähemalt vaatame, …

… Vatnsoyrarisse me aga oma reiside jooksul ei satu, nii et pisut sellest külast, mille kohta enne kirjutasin, et see on ainuke asula Fääridel, mis pole mere ääres.

Vatnsoyrar (hääldus vatnsoirar, taanipärane nimi Vandsøre; foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2004), Vágari kõige noorem küla, on asutatud 1921. aastal: kolmele mehele anti Miðváguri küla karjamaadele krundid, et nad saaksid oma peredele kodu ehitada. Vast senise ajaloo tippaeg oli küla jaoks II maailmasõja periood, kui briti õhujõud, Royal Air Force, kasutas küla vahetus naabruses laiuvat Sørvagsvatnit vesilennukite baasina ja külas endas oli õhujõudude staap. 1942. aastal said britid järve läänekalda lähistele valmis maismaa lennuvälja, praeguse Vágari lennujaama eelkäija.

Meie 2003. aasta giidi Sámal Bláhamariga oli üsna palju juttu sellest, et briti okupatsioon oli – vähemalt Sámali sõnul erinevalt praegusest Taani okupatsioonist! – igati sõbralik, suhted briti sõjaväelaste ja kohalike elanike vahel olid soojad, lausa suurepärased – kuni selleni välja, et ette tuli ka abielusid. Aga et Vágaril paiknes sõja ajal suur inglise väekoondis, oli saar toona suletud piirkond, kuhu pääses ainult lubadega. Vikipeedia väitel saadeti kohalik rahvas sõja-aastateks külast ära, sõja lõppedes said nad muidugi taas kodudesse tagasi. Inglased muutsid Vágaril liikluse sõja ajal vasakpoolseks ja et mitte keelt ära väänata, panid küladele ka inglisepärased nimed: Vatnsoyrarist sai Lakeside.

Vatnsoyraris on väike automuuseum (Vatnsoyra Bilasavn), kus väljas näiteks ka üks legendaarse Ford T näidis 1915. aastast ja 1922. aasta veoauto Ford TT, üks üldse esimestest autodest Fääridel. Külas tegutseb akna- ja uksevabrik Vatnsoyra Snikkaravirki.

Kui praegu on Vatnsoyraris 50–60 elaniku kandis, siis kommuun kavatseb välja jagada krundid veel 25 maja jaoks, nii et elanike arv võiks kahekordistuda.

Suviti peetakse Vatnsoyraris populaarset noortelaagrit.

Edasi kulgeb tee piki Sørvágsvatni idakallast, tegelikult peaks siin küll ütlema Leitisvatni idakallast: esimest nime eelistavad läänepoolsed ehk siis eelkõige Sørváguri küla elanikud, Miðváguris ja Sandaváguris kasutatavat pigem teist nime. Kolme-nelja kilomeetri järel teeb tee järsu kurvi vasakule, ida poole, ja algab Miðvágur (ligikaudne hääldus miivoavur; taani nimi Midvåg), saare suurim küla, looduslik kese ja kuni 2008. aastani omavalitsuse keskus, kus veidi üle tuhande elaniku (2016. aasta alguses 1080). Läbi bussiakna tehtud fotol on küla algus; minu fotod on jälle ikka küla põhjaküljest, mis mulle aknast paistab.

Miðváguri põhiosa või vähemalt kese on pigem teest lõuna pool, samanimelise pika lahe ääres (foto: EileenSanda / Wikimedia, 2011). Fotole lisatud tekstis kirjutab Eileen Sandá, et lahe ja küla nimi tähendab muidugi „keskmist lahte“, sest ta on ju Sandaváguri („Liivaranna“) ja Sørváguri (mille nimele päris ühest seletust pole) vahel. Sandá lisab, et foto on tehtud 9. juulil 2011 Vestanstevna festivali aegu, mida peetakse vaheldumisi kolmes saare suuremas külas: Miðváguri järel oli see Sandaváguris, siis Sørváguris ja taas uuesti Miðváguris. Üksiti juhib Sandá tähelepanu, et hoolikas vaataja leiab lahe äärest ka jalgpalliväljaku; kohalik, juba 1905 asutatud jalgpalliklubi on Miðvágs Bóltfelag ehk MB, sõudeklubi Miðvágs Róðrarfelag.

Nagu eelmises osas kirjutasin, on Miðváguri laht olnud kõige suurema saagiga grindapüügi paik ja just siit on pärit ka ühe jahipäeva rekord: 1899. aastal saadi kätte korraga 1300 looma; toona oli see külarahvale ülimalt tähtis toidu- ja vitamiinivaru tagaja. Loomakarja tulekust on siin ikka märku antud kellahelinaga ja hüüetega „Grindaboð!“.

Eespool kasutatud Miðváguri liiklusringiga fotol oli vasakut kätt näha Klaksvíkist juba tuttava keti FK kauplus, sel pildil sama hoone veel kord. Sildilt on näha, et pood avatakse meie jaoks harjumatult vara: juba 7.15. Aga külas on ka politseijaoskond, arstikabinet ja kirikla.

1952. aastal ehitatud Miðváguri kirik (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2004) on küla poolitavast suurest maanteest lõuna pool. Eelmise, 1830. aastate keskel ehitatud pühakoja asupaik olevat kõrval asuval kalmistul veel näha. Uue kiriku projekteeris kohalik mees Heini Joensen ja tema juhtis ka ehitust.

Kiriku valgeks lubjatud pikihoonel, mille kummaski külgseinas seitse kaarakent, on idaotsas poolringikujuline käärkamber. Katust katab kiltkivi, tornikiiver on vasest.

Eeskojas on 7. märtsil 1942 uppunud traaleri Nyggjaberg mudel, mis viis märga hauda 21 meest, neist 16 Miðvágurist; stendil on hukkunud meeste portreed.

Kirikusaal on kumera võlvlaega ja seal on 400 kohta. Vana altarimaal, Eleonor Lützowi koopia Caracci maalist Kristusega ristil on nüüd keldrikabelis, aprillis 2000 sisse õnnistatud uue, samuti ristilööduga altaripildi autor on Torbjørn Olsen.

Küünlajalad ja osa mööblit kinkis külale Inglismaa – abi ja sõpruse eest II maailmasõjas.

Oreli kohta mul andmeid pole.

Kiriku taga vanal kalmistul on 1979. aastast kohalik puudeistandus või park Viðarlundin á Tungu, 1,17-hektarina puistu kuulub Miðváguri kogukonnale (5 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/221-midhvagur-midvag-kirke).

Nagu enne juba kirjutatud, oli asustus Miðváguris juba viikingiajastul ja siin käis igal kevadel koos Várting, kohalik parlament. Miðvágurit on esimest korda kirjasõnas mainitud aastaist 1350–1400 pärit nn Koerakirjas (Hundabrævið), samuti on koht kirjas 1584. aasta kuninglike varade ülevaates (Jarðarbókin).

1940. aastal avaldas kirjanik Mikkjal Dánjalsson á Ryggi, kes oli 1915–1919 olnud Miðváguri linnapea, asula ajaloo Miðvinga søga, üldse esimese mõne Fääride paiga kohta kokku pandud ajaloo.

Küla kõige hinnalisem ja võib-olla kogu saarestiku kõige vanem hoone Kálvalíð (foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2006) on ehitatud ilmselt keskaja lõpus. Traditsioonilises fääri stiilis mätaskatusega majas on kaks tuba ja laut; keskajal oli see elumaja, tänapäeval on majas muuseum.

Aastast 1673 oli maja pastori elupaik ja väidetavalt on siin elanud ka küla küllap läbi aegade kuulsaim (või kurikuulsaim) elanik ning kõigi aegade kuulsaim fäärlanna Bente Broberg, kes oli esmalt vikaar Niels Gregersen Aagaardi ja hiljem vikaar Peder Ditlevsen Arhboe abikaasa.

Fääridel „kurja Beintana“ (Illa Beinta) tuntud femme fatale’ist oli põgusalt juttu selle seeria 16. postituses. Nimelt olla algselt Tórshavni toonasel peatänaval Gonginil (Jacobseni järgi Kangil) elanud kohalikust kõrgemast seltskonnast pärit Bente Christine Broberg (1667 –1752) ehk Beinta olnud Jørgen-Frantz Jacobseni romaani Barbara nimitegelase, peenelt öeldes promiskuiteeti kaldunud ehk siis korraga rohkem kui ühe mehega sugulist läbikäimist ihaldanud naise prototüüp.

Kolm korda kirikuõpetajatega abielus olnud kõrgklassist pärit Beintat on rahvasuu süüdistanud kahe esimese abikaasa surmas ja kolmanda vaimuhaiguses; mingit dokumentaalset kinnitust ei tema süüle ega süütusele kummati ei ole.

Ei hakka salgama, et seda 16. osa kirjutades oli mul ajast, mil romaani lugesin, nii palju aega möödas, et meeles polnud õigupoolest suurt rohkem kui see, mille eelmisse lõiku kirja panin. Aga oktoobris võtsin romaani taas kätte ja seda on tõesti huvitav lugeda, kui kujutad kõnealuseid kohti enamvähem ette. Tõlkija Arvo Alas on kõik tõlgitavad kohanimed paraku maakeelseks keeranud ja see tegi mul tüki maad keerulisemaks huviliselt kaarti jälgida. Ent igatahes oli põnev otsida nii Tórshavni kaardilt võimalikke tegevuskohti linnas – see õnnestus pigem paremini kui Heineseni „Head lootust“ lugedes –, kui ka iseäranis peategelase, naise käitumisest äärmiselt löödud, aga siis veel imesse lootnud pastori Poul Aggersøe eluohtlikku teekonda meritsi ja maitsi oma koguduse saarelt Vágarilt (Lahesaarelt), Jansegærde kiriklast Kesklahel (Miðváguris) Tórshavni, kuhu Barbara oli järjekordse kallimaga putkanud, sel ajal kui mees oli parajasti tormivangis Sääseneemel ehk Mykinesi saarel.

Sama teekond tänapäeval tähendab vaid üsna lüheldast auto- või bussisõitu…

Lisan veel paar oma bussiaknafotot; udused nad on, aga annavad väikese ettekujutuse Miðváguri rahva elupaikadest …

 … ja kenadest, hoolitsetud aiakestest.

Miðváguri praegustest kuulsustest on Vikipeedias kirjas alternatiivpoppi harrastav laulja ja laulukirjutaja Greta Svabo Bech (sünd. 1987) ja sõudja Sverri Sandberg Nielsen (sünd. 1993), minevikutegelastest 1981–1985. aastate peaminister Pauli Ellefsen (1936–2012), kirjanik Rasmus Rasmussen (1871–1962), kirjanik ja poliitik Mikkjal á Ryggi (1879–1956) ning vahest kõige olulisema tegelasena Jens Christian Svabo (1746–1824), pastori pojast keelemees, suuresti tänu kellele on kaasaegne nii kirjalik kui ka suuline fääri keel kujunenud just selliseks, nagu ta on, ning kes oli fääri sõnaraamatu looja ning rahvaluule ja fääri murrete koguja.

Aga siis olemegi Miðvágurist läbi tuhisenud. Vaid veidi maad edasi algab järgmine, veidi väiksem, umbes 900 elanikuga küla Sandavágur, mis on alates 2009. aastast, nagu juba mainitud Lahtede kommuuni (Vága kommuna) keskus.

Sandavágur paikneb valdavalt teest paremal, nii et sel sõidul ta minu fotodele ei satu ja nii jääb lähem jutt sellest ka edaspidiseks. Bussi vasakul küljel istuja saab imetleda ja pildistada rohelist lopsakust ja selle servas tormlevat jõekest, …

 … mida toidavad mäest laskuvad joad.

Giid Peri kinnitusel oli talv Fääridel erakordselt lumerohke ja seetõttu on kosed ja ojad veerohkemad kui tavaliselt.

Mõni kilomeeter pärast Miðvágurit teeb tee esmalt põgusa kurvi vasakule ja siis veidi rohkem paremale …

 … ning laskub. Ees hakkab paistma Vestamannasund, Vágarit ja Streymoyd eraldav väin.

Enne väina pöörab tee esmalt vasakule ja laskub üsna vee äärde; samas suunas jätkuv tee viiks Oyrargjógvi külla, kust käis enne Vágari tunneli ehk Vágatunnilini avamist praam Vestmannasse; …

 … põhimaantee pöörab aga järsult paremale, itta, et sukelduda peagi 4940 meetri pikkusesse merealusesse liiklustorusse. Nii et nii paljukest me 1. juulil Vágari saart nägimegi.

Taas jõuame siia pärast küll ainult kaks päeva väldanud, aga ometi üllatavalt põhjalikku ringreisi 3. juuli õhtupoolikul. 18.20, enne tunnelisse sukeldumist jõuan teha mõne foto – ühel Vágatunnilini suue, …

… teisel aga vaade vasakule vahetult enne tunnelit: see tee viib edasi Kvívíki (vt 4. postitust) ja Vestmanna (5. postitus) poole, tagaplaanil on Vágari saar.

Kuna kogu selle reisipäeviku kirjutamine on hullusti veninud, ei tea ma enam kuigi hästi, mis juba kirjas ja mis mitte. Näiteks ei mäleta, kas ja mida ma olen kirjutanud tunnelitasudest. Kui saab topelt, siis saagu, mis seal ikka. Igatahes olen ma just sellel tunnelisõidul pannud kirja giid Peri selgituse: tasu võetakse pildistamisega; maksta võib ette – see on kõige soodsam – või siis kahe nädala jooksul. Kui hilined, saadetakse meeldetuletus ja siis tuleb maksta ka viivist. Arvestus käib edasi-tagasi otsana, kõige odavam hind on 8 eurot.

Siin oleme taas Vágaril. Pildile jäänud majades peaks tegutsema lõhe noorjärkude kasvatus, aga surmkindel ma pole. Märkmikku olen kirjutanud natuke segase jutu ka kalaparasiitidest: et selles kasvanduses neid polevat, aga olevat ka selline kalaliik, kes just parasiitidest toituvat, ja neid lastavat siis koos lõhedega paaki. Mine tea, ehk ongi nii! Igatahes on see viimane sel reisil Nikoniga tehtud foto: kuna ilm läheb üsna sandiks, pildistan kogu ülejäänud õhtu väikese ixusega.

Teen sõidul kuni üsna saare edelanurgas asuva Gásadalurini läbi bussiakna portsu pilte, nad kõik on udused, osa väga udused, aga mõne panen siiski ka siia, et teekonda markeerida.

Esimene neist on Vágari kolmest suuremast külast idapoolseimast, Sandavágurist (ligikaudne hääldus sandavoavur; küla taanipärane nimi on Sandevåg). Kaks korda –1997 ja 2003 – on Sandavágur valitud Fääride kõige heakorrastatumaks külaks ja kõigist teistest Fääride küladest on ta hästi eristatav uhke punase katusega kiriku tõttu.

Küla nimi tähendab tõlkes muidugi liivaranda; kunagi olevat siinses rannas olnud liiva veel märksa rohkem kui praegu (foto: Stig Nygaard / Wikimedia, 2008).

Mingist punktist külas avanevat vaade kõigile lõunapoolsetele saarestiku saartele. Nagu eespool juba kirjutasin, oli Sandavágur kuni 2009. aastani omaette omavalitsus, siis liideti ta Miðváguriga ja moodustus uus omavalitsus, Lahtede kommuun (Vága kommuna).

Tööandjatest rääkides tasub Sandaváguris mainida muidugi konservivabrikut Kovin, mis paneb esmajoones karpi krevette, aga ka kalamarja ja kalu ning toodab mitmesuguseid pasteete: küll lõhest ja krevettidest, küll tuunikalast.

1916. aastal ehitatud ja 1917. aasta 29. aprillil sisse õnnistatud Sandaváguri kirik on kindlasti üks Fääride kõige silmapaistvamaid ehitisi. Kiriku kavandaja ja ehitusmeister oli Tórshavni arhitekt Magnus á Kamarinum (Magnus Jacobsen). Eemalt vaadates võib tunduda, nagu oleks pühakojal ka ristlööv, ent tegelikult on kiriku laius kogu pikkuses sama, lihtsalt katusel on mõlemal pool ristviilud ja nende all kolm kaarja ülaosaga akent.

Läänetorn on alt ruudukujulise, ülevalt kahekskandilise ristlõikega. Lääneseinas on sissepääsu kohal kaks üksikut ja kõrval kummalgi pool kaks paariskaarakent.

Idaotsas on poolkaarekujulise ristlõikega käärkamber.

Ka seest on kirik väga uhke, neljast kaarjast osast koosneva sinise laega. Saal on suur: kohti jätkub lausa 400 kirikulisele.

Seinad ja mööbel on kõik heledates värvides, altarimaalil on kujutatud Jeesuse sündi.

Seintel on lillemustreid ja altari kohal seitse maali stseenidega Jeesuse elust.

Ka kantsel ja ristimisnõu alus on samasugustes värvides ja samasuguste lilleornamentidega. Ristimisnõu tagant paistab …

… enne juba mainitud, 1917. aastal leitud ruunikivi Sandavágsstein. Kiri 13. sajandi kivil teatab, et idamees Rogalandist Þorkæl Onondarsun oli esimene, kes siia elama asus. „Idamees“ tähendas Fääride ja Islandi pruugis norralast.

Rõdu ja orelirõdu.

Laes ripub kolmemastilise purjeka mudel.

Kiriku välisseina ääres on mälestuskivi, mille tekstist oskan arvata nii palju, et see on 1941. aasta augustis uppunud laevale nimega Sólarris, mille pardal oli nähtavasti kaheksa meest, kellest viis hukkusid (10 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/231-sandavagur-sandevag-kirke).

Kusagil Sandaváguris peaks olema (või on olnud) talu nimega Á Steig, kus elas lagman, „seaduselausuja“ – Fääride parlamendi juht – kuni 1816. aastani, mil taanlased parlamendi laiali saatsid. Viimase lagmani poeg oli kirikumees ja fääri kirjakeele looja V. U. Hammershaimb (vt 2. postitust). Sandaváguris on sellele kuulsale siin sündinud mehele ka mälestusmärk (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2004).

Kaasaegsetest kuulsustest tuleb fäärlaste jalgpallilembust arvestades kindlasti mainida 1964. aastal sündinud Torkil Nielsenit, kellega on jalgpallis – ja mitte ainult jalgpallis – seotud mitu märkimisväärset seika. Esiteks pidas ta oma debüütmatši Fääride rahvusmeeskonnas 24. augustil 1988, kui Fäärid olid just FIFAsse vastu võetud; toona kaotati sõprusmatšis vastase väljakul Islandile 0:1. Oma teises koondisemängus, Kanada vastu järgmise aasta aprillis Tórshavnis, lõi Nielsen mängu neljandal minutil värava, mis tõi rahvusmeeskonnale esimese ametliku võidu. Maailma jalgpalli ajalukku läks Torkil aga 1992. aasta Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsiooniturniiril 1990. aasta septembris, kui tema 4. minutil löödud värav tõi Fääridele esimese võidu tiitlivõistluste matšis ja selge favoriidina mängule tulnud Austriale šokikaotuse. Oma viimase koondisemängu mängis Nielsen 1993. aastal MM kvalifikatsiooniturniiril Tšehhoslovakkia vastu.

Muidugi on Sandaváguris jalgpalliväljak (foto: Clemensfranz/Wikimedia, 2012) kenasti olemas. Kohalik jalgpallimeeskond oli SÍF Sandavágur kuni ühinemiseni MB Miðváguriga 1993. aastal; uus meeskond kandis nime FS Vágar. Seegi meeskond lagunes 2004 ja endisest SÍFist sai osa uuest meekonnast 07 Vestur.

Ent Torkil Nielsen oli peale selle ka edukas maletaja: kolmekordne Fääride tšempion, kes kuulus ka Fääride koondisesse kolmel maleolümpial ja tõi meeskonnale kokku 35 mängus 17,5 punkti. Huvitaval kombel on Torkili pojad Rógvi (sünd 1992) ja Høgni Egilstoft (sünd 1997) astunud täpselt isa jälgedesse: mõlemad on olnud edukad nii jalgpalliväljakul kui ka malelaual.

Tähelepanuväärne on Sandavágurist ida pool, Vágari kagunurgas asuv huvitava kujuga kalju Trøllkonufingur (Nõia- või Trollisõrm) (foto: Raki Man / Wikimedia, 2012). Kalju kohta räägitakse üsna veidrat legendi.

Kui Taani kuningas Frederick VII käis 1844. aastal Fääridel, oli üks mees roninud Nõiasõrme otsa, et laevaga mööda seilanud kuningale lehvitada. Kui mees pärast jälle kaljult alla oli jõudnud, avastanud ta, et üks kinnas jäi üles. Ta roninud siis seda ära tooma – ja kukkunud surnuks.

Küla kirdeservas, 683 m kõrguse Malinstinduri mäe jalamil on siinne puudeistandus, 1980. aastate lõpus istutatud 7340 m² suurune Viðarlundin á Abbreyt, mille juurest avaneb kena vaade külale ja lahele (foto: Torbenbrinker / Wikimedia, 2006).

Nagu enne juba kirjas, on kaks fjordi, Miðváguri ja Sandaváguri laht, pigem ühe ja sama laia fjordi kaks soppi. Pärast Sandavágurit siis selle „ühendfjordi“ ääres kulgemegi; näha on jälle hulganisti lõhekasvatussumpasid (pilt klõpsatud kell 18.29).

18.32 sõidame läbi Miðváguri küla, 

millest enne juba kirjutasin.

Märkmikus on kirjas, et giid Per juhib tähelepanu kellelegi kooliõpetajale püstitatud mälestussambale – ta olevat olnud paljude õpikute autor – ja taamal näha saare ainsale viinapoele; napsisõber on Fääridel ikka üsna tülikas olla!

Tagant järele, ikka jälle hoolikalt guugeldades, arvan, et see kooliõpetaja võiks olla siit külast pärit (ja enne põgusalt mainitud) Rasmus Rasmussen ehk Rasmus á Háskulanum („Rahvakõrgkooli-Rasmus“).

Juba Miðváguri piires ilmub vaatevälja Fääride suurim järv, millel, nagu juba ka öeldud, on mitu nime, ütlen siin neist neutraalseima – Vatnið ehk Järv. Et 2016. aasta reisil käime järve idakaldal matkamas, jätan tema põhjalikuma kirjelduse edaspidiseks, praegu mainin ainult tagaplaanil hästi eristuvat erilise kujuga kaljut: 148 m kõrgust Trælanípat ehk Orjakaljut. Järve kaldal hakkab silma vanu kivist paadikuure, mätaskatus peal, vee peal on mitu paati. Per kinnitab, et järves lõhet pole, küll aga rohkesti forelli.

Meil on tegelikult ka seekord programmis väike jalutuskäik järve ääres, aga ilm on sant. 13 plusskraadi pole midagi erakordset, aga on ka udune ja alailma sajab vihma, seepärast lükatakse see retk esialgu edasi (ja jääbki lõpuks ära).

Päris udused on 18.50 tehtud pildid, aga fikseerin nendega siiski ära, et möödume lennujaamast …

… ja hotellist Vágar, kuhu tuleme õhtuks tagasi: sööma ja äralendu ootama.

Minut hiljem jääb pildile ka lennuvälja tõusu-maandumisraja lääneots. Siit on hästi näha, kui palju on raja tarvis tulnud teha mullatöid.

Veel paar minutit ja paar kilomeetrit sõitu ning oleme jõudnud saare kolmest suurest külast läänepoolseima, Sørváguri vahele (18.53). 2016. aasta reisi aegu vantsin sellest külast kaks korda läbi ja jäägu seepärast pikem kirjutamine sinna. Aga küla kirikust ja kalmistust on see küll kõige parem pilt, mis mul teha on õnnestunud, seepärast kirjutan sellest kirikust veidi just siin.

Kui äsja nähtud Sandaváguri kirik on midagi väga erilist, siis Sørváguri pühakoda on täiesti tüüpiline Fääride puukirik: valgel kividest vundamendil, mustaks tõrvatud plankudest; tõsi – mitte rohelistest mätastest, vaid hallidest plaatidest katusega. Aknaraamid ja uksed ning siin diagonaalis asetatud torn on valged.

Kirikust leiab aastaarvu 1886: kirik õnnistati sisse 24. oktoobril 1886. Muidugi pole see nii vanas külas esimene pühakoda. Eelmine kirik oli ehitatud 1842, ent selle lammutas 1882. aasta jaanuaritorm. Hoonel on kaks ust, ühes külgseinas kaheksa, teises üheksa akent; kaks kitsast aknakest on ka lääneukse kohal.

Seest on kiriku seinad ja kumer lagi valged, pingid sinised. Kirikusaalis on 250 kohta.

Altaripildi maalis taanlane Carl Bloch 1880. aasta paiku ja sellel on stseen Matteuse evangeeliumist. Altarist vasakul ripub seinal Taanis valmistatud kuldne rist, mis oli külla toodud 1843. aastal ja mille eelmine asukoht oli olnud altari kohal.

Sini-valge kaheksakandiline kantsel …

… ja uhke ristimisnõu.

Kiriku väike orel.

Tore kaunistus ühel lõunaaknal: vitraaž rahvuslinnu meriskiga (fääri keeles Tjaldur).

Laevamudel on selles kirikus kuunar Sigrid.

See kuldne ese on arvatavasti kiriku korjanduskarp (http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/240-sorvagur-sorvag-kirke).