Minu Fäärid, XXXV. Vágar 2016, I: Tee Sørváguri sadamasse ja laevasõit Mykinesi saarele

2016. aasta reisi algust Vágari saarel olen selle seeria 3. postituses küllalt põhjalikult kirjeldanud; üle-eelmises ja eelmises osas on omajagu juttu Vágari saarest üldiselt, nii et püüan neid osi mitte enam eriti korrata.

See vist sai küll ka juba kuhugi kirja, aga küllap tasub siiski rõhutada, et üks asjaolusid, miks ma 2016. aastal suhteliselt kehvale füüsilisele seisundile vaatamata siiski jälle Fääridele minna otsustasin, oli kindlasti see, et giid Ivi Lippmaa oli programmi lülitanud ka Mykinesi saare, minu ammuse-ammuse unistuse, mida olin eelmistel reisidel vaid kaugelt näinud, 2015. aastal pealegi oli saar suuremalt jaolt paksu udu varjus.

 Seegi pilt on 3. postituses juba kasutatud, pealegi on ta tehtud mitte Mykinesi-reisi päeval, 19. juulil, vaid päev hiljem, 20. juulil: Mykinesi-päev on paraku vist kogu reisi kõige kehvema ilmaga ja sellist vaadet saada pole mingit lootust.

Vaade on klõpsatud meie hotelli Vágar kõrvalt, piki Sørvágsfjørðurit (ligikaudne hääldus söörvoksfjöörur) ja see, mis tagaplaanil näha, ongi Mykines.

Mainitud 20. juulil 7.30 paiku läheme koos poeg Reinuga sööma; pildil on ainult osa mu einest: peale kahe kukli ja tüüpilise english breakfasti soolasema poole manustan ka karbikese moosi ja teise Nussat ning jogurti müsliga, jookideks kohv ja apelsinimahl. Kokku ehk rohkem kui oleks mõistlik, aga ees seisab paras füüsiline pingutus.

Bussi meil selleks päevaks pole; oleks ilmselt tõesti mõttetu kulutus üürida sõiduvahend selleks, et sõita kolm kilomeetrit sadamasse ja pärast jälle hotelli tagasi, sestap minnakse ja tullakse jala.

Kuna olen oma kehalise seisundi suhtes üsna skeptiline, asun varakult, 8.35–8.40 paiku, üksi Sørváguri poole teele, seljas mu „tool-seljakott“, et kui selg väga vaevama hakkab, saaksin istuda – ja tõesti ka istun oma väikese matka jooksul paar-kolm korda.

Täpne kellaaeg jääb üles märkimata ja ka lahkumisfoto tegemata, millelt saaks ju kellaaega vaadata. Igatahes 8.42 klõpsan maanteel sellise foto – ja umbes 40-minutise kõnni jooksul teen neid üle saja; eks ma pane suurema osa neist ka siia ritta…

Pirakas muldkeha vasakul on teadagi lennujaama tõusu- ja maandumisrada, mille suund otse Sørvágsfjørðurile: meenutan samuti millalgi juba kirja pandut, et brittide valikut lennujaama II maailmasõja ajal just siia Vágarile ehitada mõjutas oluliselt asjaolu, et maanduv lennuk on siin tükk aega ümbritsevate mägede varjus nagu koridoris.

Maandumisraja ja maantee vahel on ikka see Fääridele iseloomulik künklik ja rohkete ojade-niredega katkestatud maastik.

Astuda on kerge, sest liigun tuntavalt allamäge. Vikipeedia kinnitab, et lennujaam on 85 m üle merepinna, aga see merepind on sealsamas ees, kust läbi udu paistab Vágari suuruselt teine küla Sørvágur.

Allamägesuund on siis ehk pareminigi märgatav, kui kiigata üle õla äsja vastu tulnud rändurit. Must triip künka kohal on meie hotelli katus.

Tegelikult ei peakski mööda maanteed vantsima. Aga ma ei pannud tähele, millal ja kust see kergliiklustee (?) algas.

Sel fotol on väga hästi näha ka maandumisraja tulesid kandvate postide rida.

Kui mõelda jutule, et saartel on lambaid rohkem kui inimesi ja et saarte nimi tähendabki tõlkes Lambasaari, siis ega neid ju lausa igal sammul ikkagi ei kohta. Tõsi, siin, maantee ja maandumisraja vahel mõned askeldavad.

Küllap vist esmajoones nende pärast on maandumisrada ka kõrge aiaga piiratud. Ei tahaks hästi uskuda, et aeda on vaja inimeste tõrjeks – ja ega peale lammaste ja inimeste ning väheste jäneste muid maismaaloomi saarel ringi konda.

Maanteelgi hakkab silma järjekordne lambatõke: …

… ümber selle minekut takistab aed, …

… üle ei lase lamba „kõpskingad“ aga tal sellisest torusillast minna.

Üllatav on näha külast omajagu eemal väikest kartulimaad.

Panen siia ka ühe Sørváguri piirkonna skeemi (kaart: Anker Eli Petersen – https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Detailed_map_v%C3%A1gar_2006.jpg). Sellelgi kaardil pole veel peal Gásadalurisse viivat tunneliga teed: kaardi valmimise ajal seda lihtsalt polnud. Muu hulgas näitab kaart kätte ka selle, kui kõrged mäed ikkagi aeroplaanide sisselennuteed ääristavad.

Eks nende nõlvu ole vasakut kätt ka järjest enam näha, …

… mõnel ka maja turjal. Tähele tasub panna kiviaedasidki.

Ahah, võtame kiiruse maha: varsti algab küla. Sørvágsfjørðuri lõunakallas, „koerapea alumine lõug“, on vaevu näha.

Korraks veel pilk tagasi. Tundub, et kergliiklustee tegijatel on kas jaks või tahtmine otsa saanud: asfaldi asemel on nüüd jälle samasugune peenike must killustik, nagu rajal, mida mööda tulime lennujaamast hotelli (vt 3. postitust).

Maandumisraja algus. Vist juba kusagil mainisin, et mullatöid on tulnud raja ehitusel teha mehe moodi.

Viimased rajatulede postid.

8.51 astun Sørváguri piirist sisse.

Sørvágur (ligikaudne hääldus sörvoavur, taanipäraselt Sørvåg) on Vágari suuruselt teine küla, ingliskeelse Vikipeedia kinnitusel oli 2017. aasta alguses siin 1032 elanikku.

Võrgupaigast https://www.62n.fo leian Sørváguri pigem skeemi kui kaardi. Siit on hästi näha, et küla on end laiali laotanud lahe kõiki kolme külge.

Kui piki maanteed edasi põrutada, jõuate esmalt külla nimega Bøur ja edasi läbi tunneli Gásadalurisse. Neist mõlemast oli juttu eelmises postituses. Aga mis teed mööda täpselt me 2015. aastal läbi Sørváguri sõitsime, ei suudagi ma enam taastada, ka mitte Google Street View’ abil, mis selles asulas üldiselt päris hästi töötab. Nähtavasti võis see tee olla Traðarbrekka – Skúlavegur – Kirkjuvegur.

Selle läbisõidutee ääres, pigem külakeskme põhjaservas, on ka kirik, millest samuti olen üle-eelmises osas juba kirjutanud.

Siit pöörab vasakule Mýravegur, tänav, mis on äsjasel skeemil all paremas nurgas äärmine.

Kohe sel samal esimesel ristmikul on jälle üks näide fäärlaste lillelembusest.

Viimane pilk lennurajakompleksi poole.

Teen ka teel asula servast sadamani hulga fotosid. Kuna esmajoones tänu Vikipeediale on mul Sørváguri kohta võrreldes teiste Vágari küladega üsna palju teavet, siis püüan selle jutu siia fotode vahele „laiali määrida“; iseasi, kuidas fotod ja tekst kokku hakkavad kõlksuma.

Sørvágurit peetakse üheks Fääride kõige vanemaks külaks. Kui 1957. aastal hakati uut kooli ehitama, siis võimlemissaali alusmüürile süvendit kaevates leiti vana viikingi asula jäänused. Ega Fääridel ole kuigi palju külasid, kus saaks uhkustada leiuga, mis tõestab, et küla hakati ehitama juba 100–150 aastat pärast viikingite saabumist ehk Landnámi 825: veel Leirvík, Kvivík, Tjørnuvík ja Sandur. Ent ehkki küla on vana, pole ei seda ega üldse ka saart 13. sajandi fääride saagas (Faeringa Saga) mainitud.

Veel üks tore sammaldunud kiviaed.

Foto ülemises vasakus nurgas on näha üks paljudest nõlvalt laskuvatest ojakestest, mida Fääridel nimetatakse suurejooneliselt ikka jõgedeks (fääri keeles on jõgi á). Vikipeedia loendab selliseid õige mitu: Breiðá, Tunguliðsá, Hanusará, Kirkjuá, Stórá ja kaks jõge nimega Skipá. Kirkjuá on küllap kiriku juures, Stórá aga arvatavasti küla jõgedest suurim. Tundub, et sel fotol ongi just Stórá; pärast näen ka tema merre suubumise ala.

Aga samas nurgas paistab ka üks samblakatusega maja, …

… mille juures näha väikesed õueehitised lubavad arvata, et tegemist on lasteaiaga. Leian selle ka veebist üles: lasteaed Alvalon valmis 2006. aastal ja siin on ruumi 110–120 lapsele. Majal on mätaskatus ja kompleks kasutavat päikeseenergiat.

See valge maja, mille juures pööran vasakule teeharule ehk Varðagøtale, jäi juba ka eelmiselt ristteelt tehtud fotole. On ilmne, et tegemist on mingi ühiskondliku hoonega, sest selle juures on ka üsna suur parkla, aga tema tegelik otstarve jääb mulle esialgu siiski saladuseks. Alles seda blogi kirjutades komistan kogemata vastusele: see on Missiónshúsið Libanon, Fääridel nähtavasti üsna populaarse protestantliku misjonikiriku siinne pesa.

Punase, hüljatuna tunduva vastasmaja juures on kummaline kotikuhi – pigem midagi Lõuna-Euroopa kui Fääride pärast.

Paar selle pildi detaili võtan järgmistel fotodel lähemalt üles: ...

… valgustipostil passiva kajaka ja …

… kollase sildi, mis võiks olla märguanne: „Siit lähevad lapsed lasteaeda!“.

Kell on 8.58, …

… Varðagøta alaneb tasapisi lahe suunas.

Esialgu paiknes küla praegusest veidi põhja pool, Hanusará jõe ääres (jõe nimi on tõlkes Hanuse jõgi, aga kes oli Hanus, pole teada…): millalgi aastate 1200–1400 vahel nihkus praegusesse asupaika Stórá ja Kirkjuá vahel, kus olevat lihtsalt paremad ilmad!

Enamiku majade juures on kenad hoolitsetud aiakesed, …

… mõnigi kord on seal väikseid kujukesi.

Esimest korda on Sørvágur kirjasõnas mainitud 1584. aastal. Siis oli külas olnud ainult kolm väikest talu. Arvatakse, et just sellega seletub asjaolu, et küla maad jagatakse kolmeks piirkonnaks: Suðurtriðingur, Norðurtriðingur ja Úttriðingur.

15. sajandist kuni 17. sajandi teise poole keskpaigani oli enamik Sørváguri maid Norra aadliperekonna Benkenstocki käes, 1665, aasta paiku ostis aga taanlane Severin Fohrman kogu maa endale ja hakkas seda kohe kohalikule rahvale edasi müüma. Seetõttu oli peaaegu kogu maa siin eravalduses (óðalsjørð), mitte kuninga omand (kongsjørð) nagu enamasti mujal saarestikus.

Lilli on pottides ja …

… peenardel; siin hakkab silma ka meretemaatika: ankur.

Erinevalt teiste Vágari suuremate külade nimedest pole Sørváguri nimele ühest selgitust. Tõlkes tähendab see teadagi „Søri lahte“ ja üks selgitus ongi see, et siinne esimene asukas olnud mees nimega Sørli. Teine selgitus otsib sidet vana-põhjakeelse sõnaga ’seyr’, mis tähendab nii uduvihma kui ka liiva. Kuna ka Sørváguris – nagu ka Sandaváguris – on suhteliselt ulatuslik liivarand, siis on pakutud, et küla algne nimi olnud Seyrvágur. 20. sajandi esimesel poolel olnud lausa omaette rahvaliikumine hakata küla just selle nimega nimetama. Sellest siiski asja ei saanud, sest ajalooürikutes pole ju mingit tõestust, et küla tõesti oleks kunagi sellist nime kandnud.

Kui mõne maja küljes on silt, siis püüan selle ka üle vaadata, …

… aga antud juhul ei ütleks kiri Salong Ruby mulle midagi. Ent Facebook aitab: see on juuksurisalong aadressil Varðagøta 16.

Paremale pööravad tänavad eriti pikad olla ei saa, sest nõlv läheb peagi liiga järsuks. Arvan, et see tänav võiks olla Á Magnusarbø. Sørváguris, nagu juba öeldud, saab kasutada ka Google Street View’d, aga päris kõik tänavad seal leitavad pole.

Järgmine parempoolne risttänav on Bøgøta. Selle nurgal on uhke puu; …

… küsin jälle ülemuselt määrangut: see on mägivaher (Acer pseudoplatanus).

Selle vastas vasakule ehk läänekaarde suunduv tänav kannab nime Garðsvegur.

Mu postituste alaline esimene lugeja, abikaasa Erika, juhib tähelepanu olulisele detailile pildil, mille olen tähelepanuta jätnud: mida teeb voolikuga mees? Peseb muidugi majaesist. Aga vihma ju sajab niigi?! Mis teha, kui vett on fäärlastel vist peaaegu lõpmatul hulgal!

Sama tänav teiselt poolt risteed pildistatuna.

Aga mina liigun endiselt Varðagøtal, ikka nõlvast alla ja järgmisel majal on jälle suur silt.

Ju siis ongi ses majas Sørvági kommuuni valitsus.

Sellest oli 33. osas juttu, et Sørváguri kommuuni (Sørvágs kommuna) kuuluvad ka Bøuri ja Gásadaluri külad, Mykinesi saar ning ka veel Tindhólmuri kalju, millel elanikke küll pole.

Kommuunivalitsuse kõrvalmaja tagant paistab juba tänavarist, kus tuleb vasakule pöörata, tänav kannab nime í Bygdini. Parempoolne haru sellest tänavast ristub lõpuks Skúlaveguriga (Koolitänav), mille ääres on ka küla uus koolimaja; uus küll pigem selles mõttes, et külas on ka vana koolimaja, nüüdne muusikakool. Nimelt on vana ehitatud 1885–1887, uus aga 1957–1963.

Mina pööran 9.04 vasakule; í Bygdinil on vasakut kätt väike must majake, …

… selle vastas üle tänava aga PE Sørvágur, nähtavasti asula suurim (toidu)pood, mis tingmärgiga kaardilgi ära märgitud. Varðagøta, tundub, läheb poe kõrvalt edasi, aga vähemalt sellel kohal on avatud vaid jalakäijale, ehk ka jalgratturile.

Püüan ikka mulle omaselt välja selgitada, mis pood see PE on, aga jään jälle stoppama selle taha, et pole fääri-inglise tõlkeprogrammi. Loodetavasti saan siiski õigesti aru, et keti lõi 1983. aastal Petur Eirikur Djurhuus, kui avas esimese poe Tórshavnis. Nüüd tundub neid naeratava pirni logoga PE poode üle saarestiku kokku olema vähemalt kuus.

Veidi maad edasi hargneb tänav kaheks: Alumiseks teeks (Niðarivegur) ja Ülemiseks teeks (Ovarivegur). Nähtavale ilmub Stórá ehk Suurjõe suue ja jalgpalliplats, mille tagant suubub merre Kirkjuá ehk Kirikujõgi.

Mõni foto jälle ka tänava vasakust küljest. Ma usun, et taamal paistev mätaskatusega maja on lasteaed Alvalon.

Taani kuningavalduste ülestähenduste (Jarðarbókur) kohaselt oli rahvaarv Sørváguris 17. sajandil 50 ringis. Toona oli Fääridel kehtinud kord, et abielluda sai vaid maaomanik või siis maaomaniku truu teener. Maa kogunes niiviisi jõukate talunike kätte ja kuni selle seaduse tühistamiseni oli sündivus saartel madal.

Järjekordne näide lillerõõmust.

Esimese rahvaloenduse ajal 1801. aastal oli Sørváguris elanud 86 elanikku 19 majas, sada aastat hiljem, 1901. aastaks oli elanikke juba 436 ja maju 73.

Taanikeelse Vikipeedia andmetel suri 2016. aastal Fääride kõigi aegade vanim inimene, 107-aastane Sørvágurist pärit Theodor Thomassen.

Selle eelmise foto musta maja kõrval on väiksem juurdeehitus ja omakorda selle kõrvalt ruttab mäest alla Stórá.

Pilk üle tänava. Sørváguri kohalik spordiklubi on SÍ; jalgpalliklubi on koos Sandaváguriga moodustatud 07 Vestur, milles on kaks meeskonda ja üks naiskond. Muidugi on Sørváguris sõudeklubi; kunagi olevat olnud ka maleklubi.

Kenade lilleklumpidega, aga muidu üsna räämas maja Ovarivegur 11 olen mingi allika põhjal kirja pannud kui külalismaja, aga ju see pole õige info. Sellest vasakul on HTfoto, Herfinn Thomaaseni fotoäri, paar maja edasi paremal aga maja nimega Kedron, milles tegutseb veel üks usuorganisatsioon: vist vennastekogudus.

Fotoärimajal hakkab silma ka Eik Banki silt; külas olevat nii selle kui ka teise Fääride panga Føroya Banki kontor, pigem on need vist siiski sularahaautomaadid.

Veidi maad sadama poole, Ovarivegur 23, peab olema ka kohalik muuseum, Sørvágs Bygdasavn.

Veel tänava ülemise poole maju.

Korraks vaade tagasi: suur valge maja vasakul on PE Sørvágur; suumitult on näha ka naeratava pirniga logo.

Sama vaade veidi kaugemalt ja teiselt poolt teed (9.08); …

… siit saan välja suumida ka silla, mille alt Stórá läbi voolab. Vähemalt üks sildadest sel jõel on briti kuninglike sõjaväeinseneride ehitatud – ikka sel ajal, kui seegi asula oli II maailmasõja ajal esmajoones inglise sõjaväebaas. Jõe nimi tulenevat aga sellest, et ennevanasti olnud jõeke suurte vihmade ajal kange uputusi tekitama.

Peale sildade ehitasid küla idaservas Uppi á Mýrumis elanud briti sõjaväeinsenerid ka sadama ja sadamasse viiva Alumise tänava ehk Niðariveguri; selleks tuli teisaldada hulk maju. Aastail 1943–1944 oli siin korraga viibinud kuni 5000 briti sõjaväelast.

Stórá suudme ja jalgpalliväljaku vahel on vana puust purjelaev.

33. postituses oli juba kirjas, et iga kolme aasta tagant on juulikuus toimub Sørváguris saare festival, Vestanstevna, omamoodi mini-Ólavsøka, mida jagatakse aasta kaupa Miðváguri ja Sandaváguriga.

Mõnes kohas on alumine ja ülemine tänav üsnagi suure kõrguste vahega, …

… vähemalt korra saavad aga ka lausa kokku, …

… et siis juba päris „omaette riiulitele“ asuda.

Vaade ka „koera alumise lõualuu“ poole. Ees näha kollasest majast ja muulist tuleb hiljem juttu.

Siin on kahe tänava kõrguste vahe vist kõige suurem.

Nõlva katab paras džungel, siit alla voolav vesi vast ei kvalifitseeru isegi Fääride mastaabis ei jõeks ega ojaks. Ühel hetkel hakkan sellest džunglist kuulma kõva plärinat ja tärinat.

Hetk hiljem näen ka müra allikat: mees trimmerdab džunglit.

Olengi eemalt silmatud kollase maja juures. Vaat see on tõesti külalismaja: guesthouse Hugo (Bakkavegur 2).

Maja alumisel korrusel on kohvik Fjørðoy; ühe kohvi vastu poleks mul midagi.

Paraku avatakse see alles kell 10, praegu on kell 9.17.

Aga tean nüüd kindlalt, et olen peaaegu kohal: Ivi ütles, et kohas, kuhu jõudma pean, on ühel pool teed kohvik ja teisel bensiinijaam.

Rohked paadikuurid reedavad sadama lähedust.

Kinnitus, et siin võib olla väga tuuline: paadikuur on kindlalt ankurdatud.

Kohe selle paadikuuri tagant pöörabki tee soliidse muulimüüriga piiratud Sørváguri sadamasse.

Feodaalajal olid kalapaadid vaid suurtalunikel. Esimene maata fäärlane, kellest sai kaluripaadi omanik, oli Gamli Dávur Sørvágurist.

Fääride esimene kalatehas ehitati Sørvágurisse 1952. –1953. aastal Dánjal Niclaseni eestvõttel.

Sørváguri mehed käisid kalastamas ka Gröönimaal ja just nemad õpetanud gröönlastele süvamerepüüki.

1902–1912 tegutses siin Selvíki lahes vaalapüügijaam.

Küll ei peeta selles lahes grindajahti (vt 32. postitust): lahe põhi olevat selleks liiga ebatasane.

Laevukesi on siin rohkesti. Enne kui jõuan hakata otsima Mykinesi laeva väljumiskohta, peatub mu kõrval üks sadamast välja sõitev auto. Juht küsib esmalt, kas kõik on korras. Ütlen, et jah, ja küsin Mykinesi sadama kohta. Ütleb, et see on veidi maad veel edasi ja lisab: „Kõik tulevad esmalt siia!“.

Kikkaputk muulil.

Siin on ka hoopis suuremaid paadikuure.

Kalapüük ja -töötlus on Sørváguris olnud ikka domineeriv majandusharu. Vanasti olnud siin ütlus, et ellu jäämiseks on vaja ainult õnge ja potti, milles kala keeta. Kalatehas ja -turg on külas ka tänapäeval, siin on suure kalatöötluslaeva, mitme traaleri ja hulga kalapaatide kodusadam ning lahel töötavad kalakasvandused.

Muidugi on asula elanike seas on ka neid, kes töötavad lennujaamas.

Taipan muulil seistes õnneks teha ühe foto ka põhjakaarde, ehkki on üpris udune. Püüan suumitult fotolt ka tuttavaid maju või muid rajatisi leida, aga tulemused on kasinad. Foto paremast servast leian lennuraja valgustuse mastid, edasi nende lähedalt mäest kaarega laskuva tee ja misjonimaja Liibanon. Paraku ei midagi rohkemat, isegi mitte ei jalgpalliväljakut ega kirikut, mis ometi võiksid olla eristatavad.

Aga ega siis muud, kui astun edasi.

Veel kikkaputkesid …

… ja veel üks jõgi/kosk (9.23). Vikipeedias on kirjas, et Sørváguris on kaks jõge nimega Skipá ehk Sadamajõgi, sest mõlemad need voolavad sadama läheduses. Ju siis see on üks neist kahest.

Kui Fääride auto numbrimärk nii otse ette jääb, siis tuleb see üles võtta.

Veel paadikuure, eest aga paistab Ivi antud teine orientiir: …

… Effo tankla.

Kui siiani olen teekonnal näinud vaid mõnda üksikut inimest, siis siin käib üsna elav askeldamine.

Ja olengi sihil. Peale sadama sildi märkan ka üht teist, mille vastu mu huvi pole just lausa pakiline, aga kuluks ära siiski. Huvitav, kas sõidamegi selle tillukese laevukesega, postipaadiga, mille nimi Brynhild?

Väljumis- ja saabumisajad on nüüd kõik teada (9.34). 

Lähengi väiksemal sildil lubatud tähtsat asutust sadamahoonest otsima ja leian ka – aga paraku on see kinni; tundub, et mitte hõivatud, vaid lukus.

Majas hakkab silma väga tore lillepotikandja (9.39), ...

… maja taga aga suured kütusemahutid.

Kui 9.46 uuesti bensiinijaama kohviku juurde tagasi jõuan, on ka kaaslased saabunud …

… ja giid Ivi pajatab parajasti Gásadalurist. Muidugi ei luba mu „loomupärane tagasihoidlikkus“ jätta sellele jutule omapoolseid täiendusi tegemata…

Panen siia ka paar pilti kaaslaste tulekust.

Esimeselt pildilt tunnen koha ära, teiselt mitte (2 x foto: Rein).

Meie sõiduvahend pole siiski enne nähtud väike punane paat, vaid hoopis suurem sinine nimega Jósup.

Kell on alles 10, aga osa seltskonda on juba väga stardiasendis; eestlased hoiavad tagasihoidlikult tagaplaanile.

Laevukese vööriosa.

Ahtris lehvib uhkesti Fääride ristilipp.

Laevale laotakse ka kaupa, näiteks Klaksvíki õlletehase Föroya Bjór õlut.

Millalgi pärast 10 lastakse meid laeva; foto salongist teen 10.10 (ixusega, ülejäänud minu fotod selles osas on tehtud Nikoniga).

Sørvágurist lahkumisel on paras koht panna teksti vahele ka üks ilusa ilmaga tehtud üldvaade sellest toredast külast (foto: EileenSanda/Wikimedia, 2014). Eileen Sandál on tore komme riputada oma fotode juurde paarilauselisi selgitusi. Siin näiteks on öeldud, et pilt on klõpsatud kusagilt Sørváguri ja Bøuri vahel – ja mis olulisem – see mäekolakas, mis foto keskel taamal kõikidest mägedest kõrgemale tõuseb, on Kolturi saare (vt 23. postitust) kõrgeim hari.

Sørváguri üksikkohtade leidmisega jään ma jälle hätta; leitu valik on üsna samasugune enda tehtud üldvaatel märgatuga: lennuraja valgustuse mastid (mille all nõlval on mingi arusaamatu hall riba), maantee, valge triip keskel (nõlv näib selle nurga alt hämmastavalt kõrge ja järsuna) ja suure vaevaga ka misjonimaja Liibanon, juurde veel sadamamuulid ja külalismaja Hugo foto paremas servas. Natuke üllatab, kuidas majad asetsevad laikude ja triipudena, vahel suured lagedad alad.

Vist tõesti üsna täpselt 10.20 läheb sõiduks; see foto, kus juba Fääride lipu lehvides täie hooga kihutame, teen 10.32. Kahe sadama vahekaugus peaks olema 17 km, sellest Sørvágsfjørðuris kulgevad esimesed 5 km.

Esialgu kannatab veidi ka väljas olla, kaua siiski mitte: hakkab külm.

10.33 tehtud vildakale fotole jääb Bøuri küla.

Kuna sõidame sumpadest mööda päris lähedalt, märkan, et neil on võrgud peal, küllap lindude vastu: näen sel sõidul ka mitut suulat ja see tiivuline on nii suur küll, et võiks ehk noore lõhe nokka saada – ehkki: ega ma kindel ei saa olla. Linde on rohkesti; püüan neid binokliga ka uurida; kindlasti on näha jää-tormilinde.

Pikitriip mäeküljel on muidugi maantee, mis viib lõpuks välja Gásadalurisse.

Väikesele kaljulaiukesele on seatud meremärk.

Sama meremärk teise nurga alt. Ilmselt on taustal näha kosk Gásadaluri Múlafossur, sest ma ei tea, et siin saare lääneotsas rohkem suuri koski oleks.

Veel üks majakake.

Selline paistaks Sørvágsfjørður ilusa ilmaga, tagaplaanil Sørvágur (foto: EileenSanda/Wikimedia, 2014).

Veidi pärast kella 11 olemegi Mykinesil. Siin on nüüd paras koht ära rääkida üks hommikune mure. Magasin suhteliselt sandisti ja hommikul tuli mu unesegasesse pähe üks väga selge mälupilt Mykinesilt, nähtud kunagi mingilt fotolt: et sadamast viib asulasse tõeline taevatrepp. Muutusin murelikuks, sest just trepid on mu praeguse seljahädaga üks kõige raskemini ületatavaid takistusi.

Sellel fotol on see trepp just selline nagu mu mälupildil. Aga kohe märkan ka trepi kõrval keelumärki ja seda, et ülesminekuks on siiski märksa leebem serpentiin.

„Taevatrepi“ kõrval olevat slippi pidi veetakse üles kaup.

Mul jääb paraku märkamata, kuidas tuuakse üles laevalt maha laetav õllelaar (2 x Reinu foto).

Järgmise postituse alguses vantsime Mykinesi-tundide alustuseks mäest üles.