Alustan postitust Mykinesi kaardiga, mis erineb veidi
eelmises osas kasutatust, aga on ikka samalt autorilt ja samast allikast (kaart: Anker Eli Petersen, 2004 /
Faroestamps.fo / Wikimedia).
Enne kui saarega sama
nime kandvat küla uurima asun, loetlen ja kirjeldan guugelduste abiga veidi ka
teisi saare huvitavamaid kohti.
Vikipeedia mainib põhjarannikul
asuvat Korkadalurit, kaardil on see
vertikaalselt kirjas just kõrgeima mäe punkti kohal. Oru iseära on 25–30, mõne
allika andmetel lausa 60 meetri kõrgused basaltsambad
– steinskógir. Ingliskeelses tekstis nimetatakse
kohta enamasti Stonewood ehk Kivimets.
Kummalisel kombel on sedagi nähtavasti vähe pildistatud. Ühe pildi leian Taani
neiu Melissa Cherry mu mingis Fääride-postituses juba osundatud blogist I Live As I Dream, aga autor kahtleb ka
ise, kas ta ikka oli udus veidi eksinult õiges kohas – ja ilmselt tõesti ei
olnud. Nii et ainsa kindlasti õige foto leian veebikülje http://visitvagar.fo/welcome-to-vagar/about/about-vagar-and-mykines/mykines/the-stone-forest/
päisest. Ja see „mets“ on uhke küll!
Kui sellest rääkiv legend
väga lühidalt kokku võtta, siis kunagi olnud siin tõesti tore mets ja Norra
kuningas Püha Olav leidnud, et fäärlased peavad selle eest maksu maksma.
Fäärlased aga valetanud, et mingit metsa pole ja vihane kuningas moondanudki
metsa seepärast kivisammasteks. Huvitav on lisada, et Püha Olav pole Fääridel
käinud, ometi on siinne rahvuspüha just Olavipäev, Ólavsøka.
Melissa kirjeldust
retkest läbi Kivimetsa saare kõrgeima tipu, 560 m ümp kõrguva Knúkurini (http://iliveasidream.com/index.php/tag/korkadalur/)
tasub mainitud väikesele eksimusele vaatamata lugeda küll, seda enam, et seal
on hulk toredaid fotosid nagu selle neiu postitustes ikka: näiteks Tindagjógvi
nimelisest vägevast kuristikust või lausa ohtlikust kõnnist läbi agressiivselt
poegi kaitsvate söödikännide koloonia.
Idaosas asuva Knúkuri
jalamil on vastavalt põhja- ja idakaares kaks orgu, Kálvadalur ja Borgardalur.
Et külast nende juurde jõuda, tuleb enne tõusta 400–500 meetri kõrgusele.
Läänekaarde laskub maapind tasapisi kuni Mykinese
külani (foto eelmises osas juba viidatud Annfinn Frederikseni suurepärasest
Mykinesi fotode kogust http://heima.olivant.fo/~anfinn/mykines.htm).
Veel üks üsna kõrge tipp on saare kaguranniku lähistel: 350-meetrine Árnafjall.
Enne panin vist juba
kirja, et Mykines on Fääride üks vanemaid osi: tekkinud umbes 60 miljoni aasta
eest. Saare basalt on kolmekihiline. Basaldikihtide vahele jääv pehmem tufikiht
on erodeerunud, nii et eriti järskudele põhjaranna kaljudele on tekkinud linnulaatadele
hästi sobivad karniisirohked seinad.
Saare
tekitanud pursete vahel oli kohati ka nii pikki perioode, et jõudis mitte
ainult kasvada taimestik, vaid sellest tasapisi tekkida ka süsi. Ühe sellise
kohana, kus sütt võib märgata, mainitakse Valgarsbrugvi; saare elanikud olevat
sütt väikestes kogustes ka kaevandanud ja kasutanud.
Lindudest oli eelmises osas
rohkesti juttu, imetajatest on saarel täitsa olemas siia sisse toodud ja
mägises piirkonnas elav valgejänes. Saarel elab koduhiire endeemne alamliik Mus musculus mykinessiensis, kelle
olemasolu peetakse saare ammuse inimasustuse kinnituseks, sest ta on geneetiliselt
lähem iiri kui Euroopa mandriosa alamliigile: arvatakse, et ju tuli see loomake
siia 6. sajandil koos teravilja kasvatanud iiri munkadega. Sellele hiirele on
iseloomulikud pikad tugevad tagajalad. Alamliigi lähim sugulane, St. Kilda
saare koduhiir Mus musculus muralis
on praeguseks välja surnud. Alamliiki kirjeldas 1592. aastal Norra pastor Peter
Claussøn Friis.
Aga nüüd siis Mykinesi külla, sellel laiuskraadil Euroopa
kõige läänepoolsemasse asulasse. Et küla kannab saarega sama nime, lisatakse
nimele vahel eristuseks sõnake bygd,
„küla“. Esimese foto teen Mykines bygd’is 14.20; enne
seda püüan ennast pisut porist puhastada.
Sellelgi fotol kujutatut
pean jälle kõike teadva „doktor Google’i“ abiga määratlema. Sest kuigi ma teen
küll kujust ka väheke suurema foto ja pildistan eraldi veel sambal olevat
ingliskeelset tahvlit, on sellest vähe abi: kodus näen, et oleksin pidanud enne
klõpsatusi sildi vihmapiiskadest puhtaks pühkima. Õnneks on siiski välja loetav
võtmesõna Unitehopeproject, mis juhatab veebilehele www.unitehopeproject.com.
Sealt saangi teada, et
tegemist on Rootsi kunstniku Lehna Edwalli algatusega luua „armastuse, lootuse
ja kaastunde vaikiv ahel Unitehope’i ingli abil“. Rännurahvas viib kuju endaga
kaasa, kingib selle mingi paiga inimestele ja muudab nad niiviisi osaks sellest
liikumisest.
Lehna Edwalli idee
kohaselt on tema loodud kuju kui kaitseingel inimeste kodus või koduaias,
sümboliseerides kõike head ja positiivset elus. Kunstnik oli kaitseingli mõtet
mitu aastat endas kandnud, kuni kaootiline 2004. aasta tekitas temas abituse ja
meeleheite tunde. Käivitav tegur oli Madriidi raudteel aset leidnud, paarsada
inimest tapnud ja paari tuhandet vigastanud pommirünnak 11. märtsil, sellel
järgnes veel septembri alguses pantvangidraama Põhja-Osseetia Beslani koolis,
mis võttis elu 334 inimeselt, kellest 186 olid lapsed.
Siis, 2005. aastal,
valmiski 70 cm kõrgune, 30 kilo kaaluv
betoonkuju. Projekti esimeses faasis valiti välja seitse kohta ja pärast
nendelt riikidelt saadud luba rändas tosin rootslast inglikujusid kinkima.
Seitse esimest inglit püstitati Vanuatu Emaé saarele, Austraalia Mount Buffalo
rahvusparki, Venemaale Uuralitesse, Malisse Kita linna, Urubamba külla Peruus,
Nanseni vulkaanile Yukonis Kanadas ning USA Hawaii saarele. Praeguseks on
mainitud kodulehe andmeil kingitud ja püstitatud 49 inglit. Fääridele olevat „Ingli“ (Reinu foto) 2010. aasta juulis Göteborgist
toonud Eduard Gaudy ja purjeka Celeste of
Solent meeskond eesotsas kapten Bengt Tarrega.
Valge, punaste kantidega
maja „Ingli“ taga on Mykinesi kool.
Lähen nüüd küla peale uitama; enamiku majade kohta
ei oska ma midagi kirja panna. Aga kuna esmajoones just Mykinesi küla kohta
käivas ingliskeelse Vikipeedia artiklis ja ka mujal leidub hea hulk fakte nii
küla kui ka saare ajaloost, siis puistan seda osa neist leidudest, millele mul
mingit otsest pildivastet pole, siia fotode vahele.
Esmalt elanike arvu tõusud ja
langused: 1769 – 61, 1801 – 74, 1834 – 92, 1840 – 97, 1845
– 99, 1855 – 112, 1870 – 114, 1890 – 154, 1925 – 179, 1940 – 170, 1953 – 150,
1977 – 30, 1996 – 16, 2001 – 22, 2006 – 20, 2009 – 17, 2012 – 14. Suviti on
rahvast saarel muidugi rohkem.
1801 oli saarel olnud 17, 1845 19 maja, nüüd – 40,
ent ainult 6 neist on aasta ringi asutatud..
See võiks ehk olla küla peatänav või vähemalt kõige pikem
tänav, valgustus servas ja puha. Vikipeedia ütleb küll, et tänavaid külas pole, majade vahel lookleb lihtsalt jalgrada.
Autosid saarel pole, küll oli näha paari ATV-d.
Küla teed asfalteeriti 1990.
Just elanike arvu langus
oli põhjus, miks 1. oktoobrist 1911 saadud omaette kommuuni staatus 1. jaanuarist
2005 lõpu leidis ja külake liideti Sørváguri omavalitsusega.
Tänava kõrval lookleb ojake.
Piltidele on oma jälje
jätnud ka see, et aina piserdab uduvihma, päris alati ei tule meelde objektiivi
kontrollida ja vajadusel pühkida ning pealgi on lapike lõpuks nii märg, et
kuivatada enam eriti ei õnnestugi.
Enamik maju on ikka mustad, sageli valgete aknaraamidega; mõnel mätaskatus,
teistel eri värvi plekkkatused. Aga selgi pildil on vasakut kätt ka üks valge,
veidi edasi kollane, paar pilti tagasi punane majake ja edaspidi lisandub ka
sinine.
Vaatame lähemalt esimest parempoolset majakest. Numbreid,
tundub, neil ei ole, …
… küll aga mõnelgi maja nimi, siin siis vist „Katrini
maja“ (hjá on eessõna, mis muude
võimaluste seas tähistab ka millegi kuuluvust kellelegi), ja ehitamisaasta. See on mulle tuttav ka
näiteks Tórshavni vanemast osast.
Väga iseloomulikud on
majade juures mitut sorti pisikujukesed
– siin hiirepaar – ja mõneski kohas ka lillepotid.
Üks pilk ka nö peatänavaga ristuvale teele/tänavale;
pärast vaatan seda lähemalt.
Aga peatänavat mööda
ülesmäge minnes jõuan kirikuni.
Korduvalt ennegi
kasutatud Taani kirikuportaalist http://www.danske-kirker.dk
saan teada, et varem oli saarel palvela, Bønhúsbergi, esimese kiriku oli torm lammutanud 1863, selle
kohale ehitatud pühakoja 1877. aastal. Sellest üle jäänud osi kasutati uue
kiriku ehitusel; see pühitseti kaks aasta hiljem, 1879.
Meie käigu ajal on valgeks lubjatud seinte ja mätaskatusega pühakoda natuke väsinud väljanägemisega.
Lääneotsas on diagonaalselt paigutatud torn, lõunaküljes paikneb seitse ja
lääneviilu all kaks akent. Sissepääs on kiriku kagunurgas.
Kirikut ümbritseb kirikuaed (2 x foto: Rein), mille
müüride vahel on ka hauaplatse, …
Hoolikalt valgeks
lubjatud, punase katuserandiga maja kirikust läänes on enne korra juba nähtud koolimaja.
Kool avati saarel 1896; 1925, kui saare elanikke
oli 179, õppis koolis 27 last.
Majad kirikaia loodenurga juures on kenasti näha ühel Reinu fotol.
Aga muidugi ei jäta ma ka
kirikusse sisse astumata, sest uks
on lahti.
Esik ja kirikusaali kumer lagi on sinised. Rohelist karva pinkidel on
nummerdatud kohad, sest taludel olid oma kindlad isteplatsid. Tundmatu autori
ristilööduga altarimaal on ostetud
Kopenhaagenist: selle kinkis kirikule 1905. aastal Joen (Jógvan) Abrahamsen.
Kantsel on väga lihtne.
Istekohti on kirikus 120.
Pühakoja seinal on mälestustahvel neile, kes hukkusid 29. septembril 1970 lennuõnnetuses.
Bergenist Vágari lennujaama teel olnud Islandi lennuk Fokker 27 põrutas paksus
udus vastu Mykinesi kõrgeima mäe Knúkuri läänenõlva; pardal olnud 34 reisijast
hukkus kaheksa, raskelt vigastatud viidi helikopteriga haiglasse. Eriti sandi
ilma ja raske ligipääsu tõttu oli päästetöid väga keeruline toimetada.
Mälestustahvli annetas kirikule Islandi lennufirma.
Kiriku tagaseinas on 1939. aastal paigutatud tahvlid merre jäänud saare-elanike nimede ja vanustega, paigutatuna
hukkumisaastate kaupa.
See on just paras koht
kleepida siia vahele Vikipeediast leitavad andmed õnnetuste kohta saarel:
Ühe 16. sajandi lõpuaasta, arvatavasti 1595. aasta
25. aprillil oli ootamatus tormis uppunud oma poolsada paati kokku 200–300
kaluriga, seal hulgas kõik tööealised Mykinesi mehed;
1667 hukkus Hollandi laev Walcheren ja saare
elanikud said laadungi endale;
1757 hukkus üks linnupüüdja, 1792 kaks, kes olid ilmselt
ühe köie otsas; pärast seda hakati vältima meeste sidumist ühele köiele;
1819 ujus kuivale mahajäetud laev; Mykinese rahvas
sai endale selle puidulaadungi;
1892 hukkus kaks noort meest jälle linnupüügil.
Umbes sel ajal oli hakatud toiduks püüdma täiskasvanud jää-tormilinde, esimene
tormilinnu poeg oli toiduks püütud 1862;
26. jaanuaril 1895 uppus Mykinesi kalapaat, kõik
kuus meest hukkusid;
1934. aasta märtsis põhja läinud kahe kalalaevaga,
Tórshavnist pärit luubiga Nólsoy ja Vestmanna luubiga Neptun uppus ka kaheksa Mykinese inimest; õnnetuse
põhjustas ilmselt nende kahe kalalaeva kokkupõrge. Toona valitsenud üleüldise
leina motiiv on kajastunud ka kohaliku kuulsa kunstniku Sámal Joensen-Mikinesi
töödes;
8. augustil 1941 tekitas Luftwaffe järjekordne
rünnak Mykinesi majakale mõningaid purustusi ka külas, aga hukkunuid õnneks
polnud;
1942. aasta septembris ujus Mykinesi kaldale
meremiin ja rikkus plahvatades mitu paati;
1959 ja 1963 kukkus surnuks lambaid karjatanud
mees;
1991 hukkus merel, Mykinesist lõuna pool jälle
kolm meest.
Kui ma sellest Taani
kirikuportaalist arvutitõlke kaudu ikka õigesti aru saan, on see kiriku eeskojas rippuv kell
algupäraselt olnud 1956. aastal külast lõuna pool kaldale jooksnud ja purunenud
Vene traaleri tormikell.
Keegi ütleb mulle pärast,
et see olevat tegelikult kiriku korjanduskarp. Mul on kirikutes käies ikka
kombeks ka väike annetus jätta ja Mykinesil oli lausa kurb, kui karpi ei
leidnud. Kui sellest pärast rääkisin, siis keegi väitiski, et kella kujuline
korjanduskarp olnud eeskojas …
Selle ja mõne järgmise
foto kohta oskan öelda vaid seda, et need on pildistatud kiriku lähedal.
Sama majade rühm teises vaates.
Selle suuremat sorti maja juures näen seda
postitust kirjutades tubli tüki vaeva, seejuures ka sellega, et saada aru, mis
õigupoolest on vundamendi kohale, ukse kõrvale riputatud tahvlile kirjutatud,
aga loen välja vaid nime lõpu -stova.
Maja suurus lubab oletada, et ju see on mingil moel ühiskasutuses.
Rein on märganud ka postkasti ja
selle üles pildistanud.
Kõnnin pisut allamäge. See tee, tundub, on
asfalteerimata – või siis on sillutis mingite torutöödega segi pööratud.
Tüüpilised sideaineta laotud kividest seintega
kõrvalhooned.
Selle 1973. aastal ehitatud majakese nimi on Undir fossi, „Kose all“.
Tasub tähele panna, et
siingi on katuse mätaste all (vähemalt markeeritud) kasetoht.
Maja nurga tagant talle
nime andnud koseke paistabki.
Kodus loen Vikipeediast,
et 1927. ehitati Mykinesile, just kosekese alla küla kirdeserva Fääride üldse esimene ujula. Või
peaksin ütlema „ujumistiik“ –swimming
pool võib ju tõlkida nii ja naa, aga ega siia ju ikka päris ujula vist olema
ei mahu? Kahjuks ei taipa ma üle selle betoonserva piiluda… Liikumapanev jõud basseini ehitusel olnud
kohalik koolmeister, Mykinesi spordivõistluste korraldaja Poul N. Pedersen.
Ma usun, et see foto, mis
võetud jälle Annfinn Frederikseni kogust (http://heima.olivant.fo/~anfinn/mykines.htm),
on tõesti just sellest basseinist.
Liigun külakeskme poole
tagasi piki „peatänavaga“ rööbiti
kulgevat alumist teed. Hüvakäel on kirevamaid
maju, …
… kurakäel
traditsioonilisemad must-valged elamud,
…
… otse ees aga kaks maja ehitamis- või remondijärgus mätaskatustega ehitist. Huviline saab uurida võimalike mätaskatuse ladumise tehnikaid: mõlemat majamütsi hoiab võrk; ühel on võrgu peal raskuseks kivid ja võrk ise on ankurdatud! Ju see kõik on tehtud ikka tuule pärast.
Nende majade juurest pöörab
vasakule järgmine tee, mis viib üle oja,
seal hulgas helikopterite maandumisplatsile.
Vastassuunas vaadates näen toredat tünnisauna ja selle taga kirikut; pilt näitab natuke kätte ka kõrguste vahe eri objektide vahel.
Ülemise putitatava
katusega maja nurga tagant läheb
sama tänav edasi, taas üsna kirevate
majadega.
Mõni samm edasi on majade
vahel vasakut kätt vahe, …
… kust avaneval vaatel on
teiselt poolt oja peale majade näha esiplaanil mingid vanad vundamendid, taamal punase maja taga aga helikopterite maandumisplatsi tuulekott. Seda kohta lähen
pärastpoole vaatama.
Vaade umbes samast kohast, aga väiksema
suumiga.
Samas askeldavad mõned lapsed …
… ja ka suuremad inimesed. Kiriku ja koolimaja
kandis on kogu aeg näha saarele ilmselt üheks päevaks tulnuid, meiesuguseid
turiste. Need siin aga on küllap ikka kohalikud inimesed või vähemasti
suvesaarlased.
Hakkab jälle tihedamalt tibutama, seepärast otsustan
minna ülespoole tagasi.
Selline trepp ülespoole viibki.
Taas ei märka ma piisku
objektiivil…
Vaade ülevalt, paremat kätt seisva …
… maja …
… teise nurga tagant …
… silman järgmisel üle ojakese viival risttänavakesel üht ATV ning seljakotiga meest, …
… kelles tunnen hetk
hiljem, kui ta pildistama asub, ära poeg
Reinu.
Reinu sel hetkel pildistatud
vaade on mul ka.
Aga kui ma oma asukohast
läänekaarde vaatan, saan aru, et olen jõudnud koolimaja juurde.
Selle juurest läänekaarde edasi on nõlva pool veel
üks majapidamine (fotol vasakul) – ja siis ongi
küla otsas.
Aga tagasi vaadates näen
hoonet, mis kiriku kõrval kindlasti küla tähelepanuväärseim. See on Kristianshús, kus tegutseb väike kohvik
ja kus pakutakse majutust. Maja perenaine on meie käigu ajal – ja peaks olema
ka praegu – Katrina Johannesen, kelle eestvõttel on koostatud ka ülipõhjalik
Mykinesi veebileht http://mykines.info/. Tõsi,
tundub, et webmaster taanlane Karsten
Larsen on seda viimati uuendanud 2014. aasta veebruaris. Mõni fakt mu
postitustes on pärit ka sellelt lehelt, ent kui püüaksin sealt kõike üles
korjata, jääksin Mykinesi-osi koostama veel kuudeks… Hästi palju on seal
näiteks mitmesuguseid legende ja mälestusi, samuti leiab rohkesti kasulikke
linke.
Veerand tundi ma vahepeal
ühtegi pilti ei tee, ei mäleta, millele aeg kulus. Igatahes 15.18 teen üle oja minnes foto ühele
…
--- ja teisele poole. Sel fotol hakkab
esiplaanil silma üks natuke kummaline rajatis; võimalik, et sellise plaadiga
kaitstakse lihtsalt mingit vana alusmüüri. Aga tagaplaanil on näha helikopterite maandumisplats, kuhu
parajasti liigun.
Enne korra juba silmatud ATV lähivaates.
Teisel pool oja ma neid
ei silma, siin on aga majadel või majade juures väikesi kunstiteoseid lindudega, selle maja seinal näiteks saare küllap
uhkeim „vapilind“ suula.
Muidugi oleks patt jätta
mainimata ka selles kauges meretaguses külas valitsev Fääridele üldse omane
ideaalilähedane kord: kusagil ei vedele naljalt midagi ülearust, lihtsalt
jalust ära pandut.
Ilmselt uuepoolne maja.
Selle maja juures on rohkesti pildistamist.
Seinal on saare arvukaima
asuka lunni kuju.
Võõrasse aknasse pole
paslik piiluda, aga sealgi on dekoratsioone:
Maja taga näen tervet kogumit haldjate maju.
Veel üks suula; sama kuuri (?) katusenurgal
tundub olema veel üks linnuke.
Arvan millegipärast, et
see majake on kuidagi seotud helikopteriplatsiga, …
Ja siis ongi see maandumisplats ise, tuulekott …
… ja keelutahvel juures.
Kohaliku lennufirma Atlantic
Airways helikopteriühendus Vágari lennujaamast siia on saarele muidugi ülimalt
tähtis, sest ikka tuleb ette, et tormine meri ei luba paatidel saare sadamasse
tulla.
Regulaarse helikopteriühendusega
alustas Fääride kohaliku laevaliikluse eest vastutav Strandfaraskip Landsins
1981. aasta augustis ja esimene reisija oli olnud Taani peaminister Anker
Jørgensen.
Kui mainida teisi saarel viibinud VIP-e, siis
Taani kuninganna Margrethe ja tema abikaasa prints Henrik on saarel käinud kaks
korda: 1968 ja 1990. 1999. aasta augustis külastasid Mykinesi Taani peaminister
Poul Nyrup Rasmussen ja tema kolleeg Gröönimaalt Jonathan Motzfeld ning 2001
Islandi president Ólafur Ragnar Grímsson.
1938. aastal töötas terve suve saarel sakslasest
loodus- ja rahvastikuteadlane Erich Wustmann ja vormistas oma uurimuse filmiks Tollkühne Färinger („Hulljulged fäärlased“) ja kaheks raamatuks; esimene, 1939 ilmunu
kandis filmiga sama nime, kümme aastat hiljem ilmus teine, Paradies der
Vögel („Lindude paradiis“). Meenutame, et
toona elas saarel veel ligi 180 inimest, nii et küllap oli, millest kirjutada.
Helikopteriliiklusest on
teada ka juhtum, mis näitab, kui keeruline võib meretagune elu olla. Kui 1971.
aasta lõpus ei pääsenud postipaat mõnda aega saarele, tõi jõuluposti Mykinesile
Taani laevastiku Alouette-helikopter. Lennumasina mootor öelnud aga üles ja
meeskond jäänud kogu jõuluajaks saarele. Alles 28. detsembril lennanud kahe
Sikorsky S-61 helikopteriga kohale remondibrigaad – ja nüüd öelnud üles üks Sikorskytest…
Mehed saanud siiski 2. jaanuaril saarelt minema.
Siin on paras koht
meenutada soovitust, mis on kirjas enne viidatud suurepärasel veebilehel http://mykines.info: kui tulete saarele ka vaid
mõneks tunniks, on väga mõistlik võtta kaasa väike tagavara oma pidevalt
tarvitatavatest ravimitest.
Vist olen ühes varasemas Fääride-postituses
viidanud Marisa ja Jamini vahvat reisiblogi This World Traveled. Muude lugude
kõrval saab sealt lugeda ka postitust Mykines: The Land of Puffins, 3
Stranded Travelers and an Un-Planned Helicopter Ride (https://bit.ly/2JGQoVQ) sellest,
kuidas kolm neiukest tulevad oma Fääride-reisi eelviimasel päeval Mykinesele
ning kuidas ei sel ega järgmisel päeval saa kiirlaev lainetuse tõttu enam
sadamasse tulla. Väga õpetlik lugu, pealegi suurepäraste fotodega!
Teisel pool oja,
maandumisplatsiga kohakuti, on saare
kütusehoidla. Olen seda postitust kirjutades püüdnud meenutada, milline
saare majakestest peidab 1968 tööle pandud elektrijaama
(generaatori lülitas sisse muide toonane
saare vanim elanik, 94-aastane Niclas Hansen). Väga võimalik, et see on
just seesama rohelise katusega must maja
vastasnõlval. Kindlasti leian üles sellest majast vasakul mäest üle viiva matkaraja – nüüd
paistab tegelikult üsna hästi silma, kui järsk see siiski on – ja selle alumise
otsa juures seisva infotahvli, mille
juures Ivi juttu kuulasime.
Külale on siit päris hea vaade. Kõige
vasakpoolsem punavalge maja on muidugi koolimaja
ja sellest ülejärgmine, kahvatupruun hoone Kristianshús;
hästi on leitav ka kirik ja kui
hoolega otsida, siis ka mitmed muud enne nähtud majad.
Maja maandumisplatsi
kõrval on ilmselt vähemalt sel nõlval küla kõige
kõrgemal asuv hoone.
Need võiks olla kõrvalhooned, aga mine tea: ehk on
teises küljes hoopis aknad ja tegemist on elumajaga; selliseid eksimusi teen
siin külas mitu korda.
Kas või see hoone: katusel kummuvad aknad lubavad oletada,
et selles on kui mitte eluruumid, siis vähemalt töötoad.
Veel üks ülevaatlikum foto. Pildi parempoolseima
maja kohta kirjutasin siiatulekul küll küsimusmärgiga „kuur“ (just selle teisel
seinal on suula pilt); …
… siit poolt söandaksin
öelda, et pigem on see taas kas mingi töötuba
või koguni elumaja.
Enne juba uuritud maja
juures leian veel ühtteist mainimisväärset.
Äkki on see paar just teisel pool suurt maja asuva pisiasumi asukad?
Nende auks pole muidugi
kahju rajada isemoodi lilleklump …
… või panna linnuke kivile siristama.
Ja tagasivaatelt märkan,
et üks lindude paar on ka veel välisukse kõrval.
Siis jälle tipa-tapa künkast alla , üle oja …
… ja vastasnõlvast üles; …
… piki tõusuga ristuvat
tänavat saan veel kord heita pilgu kose
ja võimaliku ujumiskoha poole.
Pärast poolt nelja
tunnen, et hakkan taas väsima ja sean ennast ühele kiviaiale küla keskel
istuma, et veidi ülestähendusi teha.
Sealt leiab mu peagi Ivi
ja küsib, kas ma Kristianshúsis olen
juba käinud. „Ei ole,“ vastan, „pidasin ennast kohviku jaoks liiga poriseks.“
Nüüd siiski lähen, sest
Ivi ütleb, et majas on mitmeid saarelt pärit kunstniku Sámal Joensen-Mikinesi (1906–1979) teoseid. See pole üllatav, sest
maja oligi olnud just tema ateljee. Sámal Joensen-Mikinesist kirjutasin selle
sarja 18. postituses, kui käisime Fääride rahvusgaleriis Listasavnis. Siia
ainult nii palju, et mees sündis Mykinesis 22. veebruaril 1906 ja sai nime Samuel
Elias Frederik Joensen. Kas on veel alles ka kunstniku sünnimaja Innistova, ei õnnestu mul paraku teada
saada.
Kristianshúsis on kohvik ja perenaine pakub alates 1992. aastast ka majutusteenust. Külalismajas saab ööbida 40 inimest 2-, 3- ja 4-kohalistes tubades ning
ühiselamus. Muidugi on toad väikesed, trepid järsud ja koridorid kitsad, aga voodid
olevat mugavad. 17. mail 1992 oli hotelli avamise puhul helikopteriga saarele
lennutatud 40 inimest, teiste seas Fääride turismiminister.
Vikipeedia kirjutab ka,
et Kristianshúsi kohviku menüü suur hitt on lunnipraad; kaldun arvama, et ega
seda vist enam pakuta. Sest minu teada on pikka aega olulist toidulisa pakkunud
lunnipüük sel saarel nüüd keelatud; kas ja millal keeld on kehtestatud, ei
suuda ma paraku kindlaks teha.
Üks teine majutuskoht, Gula Husið, on külas veel: kollane maja päris
küla põhjaservas, mäenõlval; leian selle mitmelt oma fotolt ka üles; siia panen
ühelt küla ülevaatefotolt tehtud lõigendi
(pildi „originaal“ on kümmekond fotot tagasi; allkiri algab lausega Veel üks ülevaatlikum foto.).
2005. aastal oli Sørváguri
kommuun välja käinud idee rajada saarele Joensen-Mikinesi muuseum, sest saarel
käivad turistid tunnevad Fääride ühe nimekama kunstniku tööde vastu suurt huvi.
Juttu oli toona olnud ka uue külalismaja ehitusest.
Astun nüüd küll tõesti Kristianshúsi kohvikusse sisse ja püüan
isegi paar pilti klõpsata, aga väike ruum on rahvast täis ja õhuniiskus nii
suur, et esimese hetkega lööb nii fotoka objektiiv kui ka prillid nii uduseks,
et parem eelistan taas väljuda…
Kui siis koolimaja juurde lähen, …
… on hea istumiskoht, palk maja otsa juures suuremas osas hõivatud, aga ma
mahutan endagi siiski palgi otsakesele ja kirjutan veidi oma märkmeid. Näiteks
et ammu juba tahaksin ära – on märg ja
külm, aga kell on alles 16.05 ja
laev läheb 17.
Aga 16.25 paiku otsustan minna vaatama sadamaabajat ka teisest küljest.
Priske toidupalaga lind
künka tipul on krüüsel, fääri keeles
teisti.
Vaade sadamale. Vikipeediast: esimene lainemurdja
valati koha peal käsitsi segatud betoonist 1943. aastal, teine, samuti käsitsi
segatud betoonist, 1950. 1961 algas
kolm aastat kestnud rambi ehitus; selle valmimise järel sai paate talveks
kuivale tõmmata.
Ongi viimane võimalus
Mykinesi laevaliiklusest pisut lähemalt kirjutada. Vikipeedia kinnitusel sõidab
laevuke üks kuni kolm korda päevas 1. maist 31. augustini ja kaks nädalat ka
oktoobris, lambatapupäevil. Kui teistel liinidel sõidavad ikka bussi- ja
laevakompanii SSL (Strandfaraskip
Landsins) alused, siis Vágari ja Mykinese vahel kurseerib erafirma laevuke,
mille SSL leiab pakkumiste alusel.
Vahel käivat saarel ka
kruiisilaevad, aga need peavad jääma merele ankrusse ja rahvas tuuakse
väiksemate sõiduvahenditega randa.
Hoopis uhkema foto sadamast leian jälle Annfinn
Frederikseni kogust (http://heima.olivant.fo/~anfinn/mykines.htm).
Muidugi askeldab ka siin lunne, ehkki kaugeltki mitte nii palju
kui saare lääneotsas.
Mõni neist vaatab pildistajaga tõtt.
Kaugelt õnnestub pildile
püüda ka lendu tõusev krüüsel.
Ja nagu saabudes nägime,
on sadama vastas püstloodkaljude karniisidel rohkesti kaljukajakaid ja nende pesi.
Veel üks lunnike.
Rein on siin samas pildistanud rahvuslindu meriskit (tjaldur).
Rühmakaaslane Mari klõpsab nende minu vaatluste ajal foto ka vaatlejast.
16.40 paiku näen, et rahvas koguneb
juba tasapisi sadamakaile. Mis muud,
kui kõmbin ka ümber abajaotsa ja laskun alla.
Mingil hetkel tundub
lahkuvat rahvast olema ehmatavalt palju, aga tubli laevuke Jósup võtab kõik
peale. Jõuab sadamasse veidi enne viit, mõniteist inimest (ja üks koer) tulevad
maha, maha laetakse ka õllekaste, neli Statoili tünni ja ühtteist veel; sõitu
saame 17.07
17.39 oleme möödunud kaljusaartest, …
… 17.44 oleme kohakuti Bøuri
külaga.
17.46 pildistan Bøuri ja Sørváguri
vahelist teed.
Kolm-neli minutit enne
kuut oleme taas Sørváguri sadamas.
Sealt siis jälle konts ja varvas hotelli poole. Mõne teel tehtud foto panen ka
siia. 18.05: koseke sadama lähistel.
18.08: ka Sørváguris ehitatakse.
Rahvuslindude paar.
Liigume igaüks oma tempos
. Ilm on endiselt udune.
Rohukoskla (toppont) emalind.
18.14: kenasti kujundatud haljastusega
trepp ja kaldtee.
Lill samalt peenralt.
18.16: staadionil käib
jalgpallitrenn.
Kuldnokk (stari), endeemne alamliik Sturnus
vulgaris faroensis, nominaatvormist väheke suurem, aga väga kehv laulja,
sest ei käi rändel ja ei saa seetõttu eriti uusi hääli juurde õppida.
18.17: läbi uduvine küll, aga siiski näha – kaks hommikul pildistamata jäänud
olulist hoonet, kirik ja koolimaja.
Esimesest kirjutasin 33. postituses, teist mainisin üleeelmises, 35.-s.
18.19: kosena laskub nõlvast küla
jõgedest suurim, Stórá.
18.20 jõuan toidupoeni PE Sørvágur ja
kaalun, kas astun ka sisse, nagu näen mitmeid kaaslasi tegevat, aga leian siis,
et olen selleks liiga väsinud ja porine.
Sama minuti sees jõuan Varðagøtale (sellest teekonnast
vastupidises suunas on pikalt juttu 35. postituses), siin tuleb pöörata
paremale …
… ja mäest üles vantsida.
Tee kõrval vahutab taas Stórá.
Ühes aias hakkab silma õitsev fuksia.
Mýraveguri risti tagant algab lennuvälja aiaga piiratud
territoorium.
Nüüd näen ka otseteed hotelli poole: mitu kaaslast
on seda mööda teel. Kell on 18.32.
Siin saab ka Sørvágur otsa ja
mõne minuti pärast olen tagasi hotellis Vágar, kust hommikul 8.40 paiku
alustasin.
Tunnikese kulutan
sellele, et oma riietus veidigi viisakamaks saada, õhtul veedame Reinuga aga
ligi kaks tundi restoranis, et korralikult süüa. Mina võtan krevetisupi ning
pannkoogid moosi ja jäätisega.
22.30 leian, et tänaseks aitab küll.
No comments:
Post a Comment