Minu Fäärid, XXXVIII. Vágar 2016, II: Matk saarestiku suurima järve ääres ja ärasõit

Kontrollisin üle: selle sarja esimese osa postitasin 19. detsembril 2016, kirjutama hakkasin umbes kolm kuud varem. Oleks keegi mulle tookord öelnud, et lõpule jõudmiseks kulub ligi kaks aastat, oleksin ürituse vist küll pigem pooleli jätnud. Aga nii paraku on juhtunud, eks sellel ole hulk põhjuseid, aga mis sellest ikka heietada.

Nüüd on mul jäänud veel paras peotäis kasutamata fotosid Vágari saarest, millest paljude juurde mul midagi uut eriti kirjutada pole. Teisalt ei taha ma neid ka üles riputamata jätta.

Eelmises osas jõudsime tagasi hotelli Vágar sama nimega lennujaama kõrval. Sellest on nii seest kui ka väljast fotosid esmajoones 3. postituses, siia lihtsalt väikese markeeringuna paar fotot, mida ma veel kasutanud pole: ….

… poeg Rein meie toa ukse juures …

… ja hotelli restoranis hommikusööki valimas.

Reisi eelviimane päev, 20. juuli, algab mul pärast suhteliselt kehvasti magatud ööd veidi enne kella 7, 7.30 läheme sööma, siis tuleb asjad kokku panna ja enne 9.30 olla valmis ärasõiduks.

Ilm on eriti eilsega võrreldes päris ilus. Parajasti maandub üks lennuk.

Pistan siia taas juba tuntud, Vikipeediast pärit saare kaardi (allikas: Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia). Mainin seegi kord, et kuna kaart on joonistatud 2006. aastal, pole siin veel peal lennujaama maandumisraja 2010–2011 tehtud pikendust ega paraku ka tunneliga teepikendust Gásadalurini, mis Vikipeedia andmeil valmis küll juba 2004. Aga meid see viimane täna mingil määral ei puuduta: alustame teadagi lennujaama juurest ja sõidame lääne poole piki käänulist, orgudes kulgevat kollasega märgitud maanteed kuni saare kirderannast algava tunnelini, tehes pikema peatuse Leitisvatni (siit poolt minnes tuleks küll öelda pigem Sørvágsvatni) ääres veidi enne Miðvágurit.

Bussijuht Ann ja giid Ivi hetk enne teele asumist: viimane sõjaplaan.

Veidi pärast 9.30 läheme sõitu.

Istun ikka oma suurepärasel eesistmekohal ja teen muidugi aina pilte, millel aegajalt küll Anni valge pluusi peegeldused, aga mis üsna hästi dokumenteerivad maastikku, milles me kulgeme.

Paar minuti pärast ärasõitu hakkab paistma Sørvágsvatni põhjaots, ümber selle keerduv kurviline tee …

… ja järve vastas, teest vasakul, Vatnsoyrari küla, millest kirjutasin 33. osas.

Selle küla järel kulgeb tee kuni Miðváguri külani üsna järve kalda ääres. Järvel on näha hulk paate, …

… järve kaldal paadikuure. Kui inimene on Fääridel esimest korda ja tal kaarti käepärast pole, peab ta seda veepeeglit pigem ilmselt järjekordseks fjordiks või laheks, ehkki tegelikult oleme ookeani pinnast üle 30 meetri kõrgemal.

Millalgi 9.35–9.40 vahel kobime bussist maha umbes selles kohas, kus maantee pöörab järvest eemale Miðváguri poole. Kuna siin parklat pole, sõidab buss ära: reisikavas on nüüd matk mööda Leitisvatni idakallast kuni Trælanípani mäeni ja Bøsdalafossuri kose juurde. Selline matk oli ka 2015. aasta reisi viimase päeva plaanis, aga jäi kehva ilma tõttu ära.

Trælanípan on tegelikult juba siit eemalt tagaplaanil näha: ühelt poolelt laugelt tõusev ja teiselt püstloodis langev kaljumürakas. 148 meetri kõrguse kalju nimi tähendab tõlkes “Orjakalju” ja see tulenevat sellest, et omal ajal visatud siit alla töövõimetuks jäänud iiri orje – viikingite karmid kombed … Trælanípanist paremal, madalaimas kohas, voolabki vesi järvest välja ja langeb lõpuks Bøsdalafossuri kosena ookeani.

Trælanípan on populaarne matkade sihtkoht, kuhu viib Vikipeedia andmeil kaks märgistatud rada, üks neist ilmselt on see, millel meiegi kõnnime. Saksakeelne Vikipeedia juhib tähelepanu, et Trælanípan on köitnud ka rock-muusikute tähelepanu: Fääride metal-bänd Týr on kalju järsul serval üles võtnud osa oma laulu Hail to the Hammer videost.

Rada kulgeb mööda lambakarja-

maad …

… ja selle ääres on kohati päris iseäralikku kinnisvara.

Panen tähele, et olgu see kinnisvara ratastel elamismaja, teisaldatav soojak või püsimajake, ikka on ta võimaluse korral paigutatud müüride vahele. Arvan, et tean põhjust: küllap puhuvad siin teatud aastaaegadel sellised iilid, et võivad majakesed lihtsalt pikali lükata või lausa teisaldada: Trælanípani ja teiste lõunakaare kaljude taga on ju kurjade tuultega Põhja-Atland.

Astudes tasub ikka ka jala ette vaadata: mõneski kohas ristub rajaga niresid või lausa ojakesi ja ette võib tulla mudaseid auke. Tean seda oma kogemustest, sest pärastpoole leian ühe üsna sügava augu oma vasaku jalaga päris kapitaalselt üles, nii et vasak püksisäär saab põlveni poriseks … Hea veel, et see juhtus vasaku jalaga: panin oma parema põlve kaitseks täna matka eel peale ortoosi; kui oleksin mudasukeldumist harrastanud parema jalaga, olnuks seda abivahendit pärast üsna tülikas puhastada.

 Jään seltskonnast kohe alguses maha, sest ei märka ennast õigel hetkel riidesse panna, pealegi viib tuul mu mütsi sõiduteele auto ette; üks rühma-

kaaslastest „päästab“ ta rataste eest. Aga ega mul olegi ambitsiooni lõpuni kõndida, sest ma pole eilsetest Mykinesi-pingutustest veel päris taastunud: haiget teevad nii selg kui ka parem põlv.

Nii et uurin pigem järve. Sørvágsvatn ehk Leitisvatn on Fääride suurim ja sügavaim järv, suuruselt järgmine, samuti Vágaril asuv Fjallavatn on tast pindalalt üle kolm korra väiksem: vastavalt 3,56 (saksa- ja taanikeelse Vikipeedia andmed) või 3,4 (arv ingliskeelsest Vikipeediast) ja 1,02 – 1,03 km².

Veel arve Vikipeediast: järve valgla on 35,2 km², keskmine ja suurim sügavus vastavalt 27,5 m ja 59 m ning veepeegli kõrgus merepinnast 32, teistel andmetel 40 m. Järve pikkus on umbes 6 km, suurim laius 800 m.

Järvel on tõesti kaks, pigem küll lausa kolm nime. Läänepoolse rahva jaoks on see Sørváguri järv ehk Sørvágsvatn, Miðváguri ja Sandaváguri elanikud eelistavad nime Leitisvatn ehk Järv/Vesi Leiti juures – Leiti on üks piirkond järve idakaldal. Aga enamasti kasutavad kohalikud elanikud järve kohta lihtsalt nime Vatnið (See järv/See vesi); vaidluseks läheb siis, kui mujalt tulnud inimestest osa eelistab üht, osa teist nime.

Miðvágur on järvele lähemal kui Sørvágur, aga viimane asutati varem: teda peetakse koos Bøuri ja Sandaváguriga Vágari esmaasustuspaigaks.

Nagu enne kirjutasin, viivat järve otsa juurde, Trælanípa ja Bøsdalafossurini kaks märgistatud matkarada. Brošüürist Walking the Faroe Islands leian sellise rajasilmuse, mille alguspunktiks on märgitud Miðvágur ja lõpuks ilmselt just see koht maanteel, kust meie alustame.

Samast leian ka paar Vatnið’ga seotud legendi. Ühe järgi olnud ennevanasti Miðvágurist Sørvágurisse viiva tee ääres küngas, kus elanud kivivaimud huldu’d ja trollid. Ühel päeval kutsunud huldu-naine pastori kääpasse. Pastor olnud aga nõiakunstiga kursis (otsemaid tuleb meelde Island, kus tundub olema päris tavaline, et pastorid said hakkama ka nõidumisega…) ja osanud lahkudes künka niiviisi kinni pitseerida, et vaimud seda enam avada ei saanud. Künkast olnud veel hulk aega kuulda huldu’de nuttu ja hala.

Teise jutu järgi elanud järves näkid, kes võinud võtta ilusa hobuse kuju, meelitanud oma välimusega inimesi ennast patsutama-silitama ja vedanud siis õnnetud kaasa järve põhja. Ühel päeval tulnud kauniks hobuseks muundunud näkk järve ääres mänginud laste juurde ja meelitanud nad endale selga. Kõige väiksem poiss ei ulatanud aga ronima ja püüdnud venda appi hüüda. Ent kuna ta ei osanud veel kõnelda, kõlanud hüüe nii, nagu hüüdnuks ta hoopis näkki. Näkkidega olnud aga selline lugu, et kui neid nimepidi hüüti, kaotasid nad oma nõiajõu. Nii kadunud seegi näkk ja lapsed olnudki pääsenud.

Kohati on järvel ka kaljuseid kaldaid …

… ja huvitavamatel paikadel on nimesildid juures, siin Trøllakampasandur. Püüan seda nime veebisõnastiku abil muidugi ka jälle tõlkida, aga pigem ei jõua õige tulemuseni. Eks sandur ole ilmselt liivik ja küllap on trølla’l miski pistmine trollidega, aga Trøllakampur paistab tähendavat hoopis sõnajalga. Vast siis Sõnajalaliivik?? Liiatigi on see siinne „liivik“ pigem klibu- või kruusarand.

Veidi maad edasi on üks samasugune kliburand veel.

Veel natuke eemal seisab majake …

… ja selle lähedal üsna järve rannas on ka puhkepaik. Siin otsustangi edasiminekust loobuda; kell on 10.30. Arvatavasti siia jääb lõpuks maha mu binokkel; avastan, et seda mul enam pole siis, kui oleme juba teel Vestmannasse,

Saksakeelne Vikipeedia kinnitab, et oleme looduse mõtte ühes Fääride kõige esinduslikumas kohas, kus näha kõik saarestiku maastikuvormid: meri, ojake, kosk, siledad niidud ja rohtunud mäenõlvad, tasased kliburannad ja järsud kaljud, omaette seisvad kaljusambad ja skäärid – ja kõige selle keskel linnud, taimed, lambad ja sageli ka hülged.

Piirkonnas saab minna ka ratsamatkale.

Mõnda aega istun sel pingil ja uurin ümbrust (villpeade valged tupsud reedavad, et nõlv on ilmselt üsna soine), …

… siis üritan ojakeses poriseid pükse pesta …

… piieldes aegajalt, kui kaugel on juba kaaslased. Mõnda on veel näha.

Kümmekond minutit hiljem toetan oma ixus’e pingi seljatoele, et suumi abil uurida, kas kaaslased on sihile jõudnud…

Tõesti laskuvad nad nagu trepist kose poole …

… ja mõned, tundub, hakkavad ka üle kose minema.

Kuidas see kõik lähemalt välja nägi, aitavad seletada Reinu tehtud fotod. Sellel pildil on näha Vatnið’ lõunaots.

Kaugemast servast voolab välja jõgi, millele tema lühidusele vaatamata on antud ka nimi: mis muu kui Bøsdalaá.

Nii pikuke Bøsdalaá ongi, et siis veed Bøsdalafossuri kaudu ookeani kukutada.

Sama koht natuke üldisemas vaates.

Kaljud langevad siin ookeani tõesti püstloodis.

Bøsdalaá lähemalt.

On ka võimalus kivilt kivile astudes üle jõe minna, tugedele riputatud tross toeks peos.

Matkajate puhkehetk Bøsdalafossuri kõrval (8 x Reinu foto).

Vikipeediast leian ainult kaks Bøsdalafossuri fotot: ühe kaasaegse, 2011. aastast (foto: Kusafiri / Wikimedia), …

… teise aastast 1899 (foto: Generalstabens topografiske Afdeling (Danish General Staff, topographic department) - http://www.matrikul.fo/gs/a2309.htm / Wikimedia).

Turismiportaal https://visitfaroeislands.com soovitab enne matka lugeda Marion Vicenta Payri blogist sama mineku kirjeldust, selle juures on küll lausa imelised õhufotod. Ühel on näha nii Vatnið’ lõunaots, Bøsdalaá jõgi kui ka Bøsdalafossuri kosk, …

… teisel Trælanípani järsk lõunasein ja ennast vastu kaljusid vahule kloppinud ookean (2 x foto https://thetravelblog.at/faroe-islands-hike-sorvagsvatn-traelanipa/).

Selles matkakirjelduses juhitakse tähelepanu kusagil Bøsdalafossuri kõrval olevatele varemetele, mälestusele brittidest II maailmasõja järel maha jäänud ehitistest. Mainitud on ka paari kaljut, Geituskorardrangurit ja Sørvágsbjørginit, ning vaateid Mykinesile ja Mykineshólmurile ning lõunakaarde: Sandoyle. Skúvoyle ja Suðuroyle. On ka kirjas, et kuna Bøsdalafossurit piiravad mõlemast küljest kõrged kaljud, võib teatud nurga alt tunduda, et järv paikneb ookeanist veel kõrgemal, kui ta tegelikult on.

Järve kohta veel nii palju, et enne kui britid jõudsid valmis lennuvälja, kasutati II maailmasõja ajal alguses vesilennukeid, millele Vatnið oli „lennuväli“. Esimene järvele maandunud lennuk 1941. aastal oli kuninglike õhujõudude rannikukomando Catalina.

2005. aasta märtsis sai Vatnið’ vesilennundus ootamatu järje. Üks USA eralendur tahtnud Norrast kodu poole lennates teha Vágari lennujaamas vahemaandumise, aga lennuki telik ei tulnud välja. Kui mees sellest lennujuhtimistornile teatas, lisades, et tema lennumasinal on ka ujukid, juhitigi lennuaparaat järvele. Sealt vedas lennujaama paat rikkis õhusõiduki slepis kaldale; ei lennuk ega inimesed saanud kannatada. Pärast remonti ja tankimist sai ootamatu külaline teekonda jätkata ja lennuk tõusis lendu samast kohast, kuhu maandus: taas veepinnalt.

Järv on kuulus ka kalarohkuselt, esile tõstmist väärivaimad liigid on meriforell, täpsemalt selle kala Fääride alamliik Salmo trutta faroensis ja arktika paalia ehk mägihõrnas. Püügiloa saab osta Miðváguri turismiinfost.

Alates 2005. aastast korraldatakse järvele paadiekskursioone isemoodi alusel, mis näeb välja nagu ujuv kasvuhoone. Kolmetunnise reisi jooksul jõutakse järv täies pikkuses kuni Bøsdalafossurini läbi sõita; kose juures astutakse ka maale ja tehakse väike matk. Tagasiteel püütakse kala.

Reinu Bøsdalafossuri-kandi fotod on kellaajavahemikust 10.45–10.55, tema 11.30 paiku tehtud fotol on seltskond ammu tagasiteel.

Mina hakkan lähtekohta tagasi kõndima 10.45 paiku ja teen loodusvaatlusi. Silma hakkab mõni väike lilleke, …

… ent eriti võiks siin huviväärset leida brüoloogia- ja lihhenoloogia-

huviline.

Mõnel kivil laiutab eriti pirakas samblikulaik, …

… teisel on terve valik nii sambla- kui ka samblikuliike.

Ilm hakkab tasapisi jälle kehvemaks pöörama. Kella 11 paiku on saare sisemuse poolsed mäed juba üsna udukardina taga.

11.05 astun üle ojakese, …

… 11.15 läbin veel ühe porise lõigu. Taamal on nähtavale ilmunud Vatnsoyrari majad.

Siis hakkab vihma sadama ja ma jään 11.20 paiku lambaaediku (walled sheepfold) müüride vahele istuma. Vihma eest müür kaitset ei paku, küll hoiab natuke tuult. Vahetan paar lauset Trælanípani ja Bøsdalafossuri poole matkavate noorte naistega.

11.25 näen, et meie buss tuleb Miðváguri poolt, hakkan peatuse poole kõndima ja kohtan teel taas paari lammast, …

… kellest üks, tundub, on kasukat kaotamas.

11.30 saan öelda „Aitäh!“ bussijuht Annile, et ta mu vihma käest päästis.

Pärin talt kohanimede hääldust; enne oli juba juttu, et tema hääldab Mykinesi miitsiness. Ja Miðvágur on tema suus miiavoour. Räägime ka ilmast; ilmateade öelnud tänase kohta, et sajab taas õhtuni. Aga juunis olnud Fääridel lausa neli nädalat ilma vihmata.

Suumin läbi vihmapisarais esiklaasi lähemale Vágari kagunurgas kõrguva põneva kalju, Trøllkonufinguri (Nõia- või Trollisõrm), kirjutasin tast põgusalt 33. postituses.

11.55 hakkavad kaaslased tasapisi retkelt tagasi tilkuma; taas sõitu saame siiski alles 12.25.

Klõpsin teekonnal kuni Vágari tunnelini (Vágatunnilin) jälle rohkesti pilte; osa neist pistan ka siia. Üsna kohe sõidame sisse Miðváguri piirist; foto paremas servas on taamal näha Nõiasõrm.

Nii Miðvágurist kui ka järgmisest külast Sandavágurist panin enamvähem kõik mulle teadaoleva kirja 33. postitusse.

12.27 sõidame mööda 1952. aastal ehitatud Miðváguri kirikust; sellestki oli mainitud postituses rida fotosid ja juttu.

Miðvágurgi on oma toredate kirevate majakestega tüüpiline Fääride küla.

12.29: Miðváguri viimaste majakeste juures tõuseb tee väiksele künkale …

… ja kulgeb siin üsna ookeani kaldal. Ranna ääres on järjekordne lõhekasvandus. Foto vasakus servas on veidi näha Miðváguri sadamat ja selle juurde laskuvat serpentiini. Sadamat kaitseb vägev muul. Tagaplaanil on udu kõrgest Kolturi saare loodemäest suurema jao ära lõiganud.

12.30: muuli taga on teinegi lõhekasvandus. Vágari kagunurga tagant on veidi näha Streymoy saare lõunapoolset osa ning udus on aimatav ka Hesturi saar ja silmapiiril kriipsuke Sandoyd.

Kohe hakkab paistma viimane Vágari küla – Sandavágur.

Sel fotol on hästi näha, kuidas Sandaváguri keskel pöörab tee merest eemale, mägede vahele, otse põhjakaarde.

12.32: mäletan, et 2015. aastal ütles giid Per, et need on Fääride ainsad kasvuhooned. Paraku ma ei tea, mida neis kasvatatakse.

Edasine teekond kulgeb mägede vahel …

… ja on üsna suurte kurvidega.

12.36 laskume ookeani suunas; ees paistab Vestmanna-

sund, väin Vágari ja Streymoy vahel.

Huvitav oleks teada sedagi, mis majad need nõlval on.

12.36: tänu sellele ja paarile järgmisel fotole saan lõpuks ometi aru, mismoodi tee lõpuks tunnelini jõuab: …

… suur, enam-vähem 180-kraadine kurv, …

… mille merele kõige lähemast kohast hargneb kõrvaltee vasakule, Oyrargjógvi külla, kust tunnelieelsetel aegadel väljus praam Streymoyle.

Viit annab teada nii edasi-tagasisõidu tunnelimaksu suurused kui ka selle, et videopunkt, kus maks fikseeritakse, on kilomeetri pärast.

Veel üks aimamatu otstarbega ehitis.

Koht, kus fikseeritakse maksustamisele kuuluvad sõidukid.

Paistab, et vahel võib pääs tunnelisse olla tõkkepuuga takistatud.

Näha on majake tunnelisuu kohal ja jupike sellel juurde viivast käänulisest teest.

12.38 sõidame tunnelisse sisse.

Fotode pildistusaegade põhjal otsustades oleme liiklustorus umbes viis minutit: see pilt on klõpsatud 12.43.

Sellega saavad meie esimesed 2016. aasta Vágari-päevad 20 juulil ümber.

Taas jõuame saarele 23. juulil 16.30 paiku.

Selle päeva tegudest – hommikusest jalutusretkest Eysturoy saare loodenurgakülas Eiðis ja tõusust samal saarel paiknevale saarestiku kõrgeimale mäele, 880-meetrisele Slættaratindurile (milles mina küll paraku ise ei riskinud osaleda) ning lõpuks põgusast käigust ikka sama saare kirdeosa küla Oyndarfjørðuri „Rokkivate kivide“ (Rinkusteinar) juurde oli juttu vastavalt 9. ja 12. postituses.

Kell 17 oleme jälle hotellis Vágar. Kuna sajab päris lahinal, loobume mistahes õuetegevustest. Oma poolteist tundi kulub restoranis õhtusöögile, rahvast on üsna palju ja kaks noorukest teenindajat, kellest üks tundub olema lausa alaealine, saavad kõvasti joosta – aga ei unusta säravalt naeratada. Siis veel pakkima ja juba 20.15 pöörame magama, sest vaja on vara tõusta.

Äratuseks helisema pandud telefon ehmatab mind 5.45; hommikusöögil olen üsna isutu. Lennujaama ei hakka ma mööda kehva purusillutisega otseteed trügima: mööda maanteed on omajagu pikem maa küll, aga kohvrit on hoopis kergem vedada.

Väheke pärast kell 7 oleme lennujaamas …

… ja esimene asi on teha check-in. Rein (paremalt teine), suurte kogemustega lennureisija, aitab kaaslasi.

Isemoodi kunstiteos seinal.

Rein ei jäta ka endlit tegemata.

Aega on rohkelt; käin 7.30 väljas; parklas on uskumatult palju autosid.

Siis turvakontrollist sisse; pood on väikese lennujaama kohta üsnagi kaubarohke ja ilmselt üks üsna tavalisi meeneid, mida siit kaasa ostetakse, on kohaliku õlle kuuspakk.

Valikus on mõlema pruulikoja, nii Tórshavni külje alla tegutseva Okkara Bryggjarí (vt 21. postitusest) …

… kui ka Klaksvíki Föroya Bjór’i (vt 28. postitusest) toodang. Otsustame Reinuga osta kohalikku eksootikat: rabarbriõlle kuuspaki.

Väheldasse lennujaama on osavalt pakitud pood, kohvik ja ooteruum.

Pole üllatav, et kaunistuste seas nii akendel …

… kui ka laes on mitmevärvilised merelindude siluetid.

Meie lennuk saabub Kopenhaagenist umbes 10 minutit hiljem kui plaanis ette nähtud. Ilmselt on keegi haigestunud, sest vastu on tulnud kiirabi.

Seda fotot kasutasin ka ammuses 3. postituses ja kirjutasin seal muu hulgas, et lind Fääride rahvusliku lennukompanii Atlantic Airwaysi logol peaks olema randtiir, aga praegu ei leia allikat, kust selle väite avastasin. Ei leia ka praegu…

Sõiduplaanilt saab aimu, kuidas kirjutavad Kopenhaageni nime fäärlased.

Väljalennu aeg on kell 9, …

… selleks ajaks jõuame lühikese jalakäigu järel …

… lennukisse küll, …

… aga liikuma saame veidi enne 9.15. Ilm on jälle hall, mingeid vaateid Fääridest pole seekord loota, …

… selle asemel tõuseme otsemaid laia „lumevälja“ kohale.

Veidi on midagi näha, kui lendame üle Norra, avaramad vaated avanevad siiski alles Taani kohal. Ei saa midagi parata, et klõpsutan jälle hulga pilte, …

… siia panen veel siiski ainult maandumiseelse ülesvõtte meres kõrguvast tuulepargist. Maandume Fääride aja järgi 11.05, siin on aega juba 12.05.

Rahvast täis Kastrupi lennujaam on väga umbne. Saame check-in – mind aitab Ivi – jälle kenasti tehtud. Rein jätab meid siin kell 14 maha, et minna oma Stockholmi lennukile.

Meil tuleb paraku oma kohvrite juures väga pikk ootamine, et ometi ka pagasist lahti saada. Seekord on nii, et Fääridel saime pagasi ära anda ainult Kopenhaagenini, siin tuli see välja võtta ja uuesti ära anda. Millegipärast on Finnairi lauad kaua kinni, siis tehakse need lõpuks küll lahti, aga ette võetakse ainult varasemate reiside sõitjad, veel tekib ummistus pagasi transpordilindil, nii et kohvrist õnnestub vabaneda alles 16.20 … Turvasabagi on igavene pikk, see kõik on üsna tüütu.

Üks tüütult pikk ootamine on veel ees: lend on meil ju alles kell 18.05… 17.50 saame väravast sisse, …

… meid lennutab Airbus 320.

18.20 oleme õhus …

… ja 19.35 ehk kohaliku aja järgi 20.35 üpris tühjas Vantaa lennujaamas.

Siingi tuleb kaua oodata: Tallinna poole saame teele alles 23.45. Nii et ajal, kui Estonian Air elust lahkus, kõlas lause „Õhusõit on ajavõit“ vähemalt Fääridel käinu jaoks pigem küll kui mõnitus. Reisi viimase foto teen läbi lennujaama akna kell 22.30.

Veidi pärast keskööd oleme Tallinnas, lahked reisikaaslased Heli ja Peeter võtavad mu oma tütre autosse ja nii olen juba 3.20 oma kodus Tartu Annelinnas; aitäh, head inimesed!

Saanuks ma selle pika kirjatöötsükliga ometi natuke kiiremini hakkama, oleksin lisanud veel arutelu selle üle, mis on mul jäänud Fääridel nägemata ja kuhu kindlasti minna tahaksin. Praegu piirdun kinnitusega, et mu käidud reisisihtkohtade „edetabelis“ on Fäärid selgelt esikohal. Küllap on see tõestus ka sellele, kui rahul ma olen, et olen saanud neil kolmel reisil käia, ehkki näiteks mu Mykinesi-päeva kirjeldusest võib vist pigem jääda kõlama hädaldamine selle üle, kui raske see päev mulle füüsiliselt oli. Olnuks ilm vähegi parem ja ma ise väheke kobedam, jäänuks kindlasti peale ainult positiivne. Selles mainitud reisikohtade edetabelis aga järgneb Fääridele Island, edasi on natuke keerulisem: kolmandale kohale kandideerivad kindlasti Lofoodid, Assoorid ja ehk ka Portugal ja Korsika.

Tore, et olen seda päevikut kirjutades saanud oma Fääride-reisid veel kord läbi teha; tegelikkuses seda vaevalt enam juhtub, ehkki mulle pakuti lausa ühele 2019. aastal toimuvale reisile giiditööd ja paluti aidata reisikava kokku panna, mida ma ka tegin. Giidiks ma oma kehvapoolse füüsilise seisu tõttu enam ei trügi, lihtsalt kohuse- ja vastutustunne ei luba. Aga vähemalt reisijana loodan lihtsamates kohtades ikka veel rivis püsida.