Esimese advendi järgsel päeval Tartus

Ma pole veel lõplikult peast visanud plaani kirjutada blogipostitus(ed) oma esimestest pensionikuudest. Ent aina edasi on see nihkunud küll, eelkõige mind vist lausa pealaest jalatallani vallutanud laiskuse ja tahtejõetuse tõttu: kui pole enam töökohustustest tulenevat „ora tagumikus“, siis tikungi ennast üleni liiga lõdvaks laskma. Üks hea blogipostituse pealkirigi läks lörri: „Vabaduse esimene suvi“ … Aga ehk ma siiski veel kirjutan, vähemalt vahepeal tehtud reisidest. Ja möödunud väga erilise suve tahaksin ka niiviisi üles kirjutada, et kunagi edaspidi oleks hea vaadata, kuidas isemoodi see kõik oli.

Alustan siiski päris lähedasest minevikust ja teen postituse, mis ei lase unustada, et talv on Tartus sel hooajal vähemalt korra kohal olnud, saagu siis hiljem edasi, mis saab.

Natuke tuli lund ka novembris, aga tõsisem lumesadu oli 1. detsembri õhtul ja ööl vastu 2. detsembrit ehk siis just esimest adventi. Ja hommikul avanes aknast välja vaadates tõesti tore talvepilt. Mul endal jäi see millegipärast üles võtmata, küll klõpsas pildi tütar Tiiu. Varasel tunnil on tööhoos juba ka sahad.

Sel 2. detsembril oli mul kindel plaan ka kuhugi pildistama minna, aga lõpuks kujunes nii, et ei saanudki toast välja. Küll panin pildistusretke kirja 3. detsembri päevakavasse ja selle plaani suutsin lausa kahekordselt täita: käisin Raekoja platsil nii hommikul kui ka õhtul. Ja nende käikude fotosid nüüd siia ritta seangi.

 Hommikul teen esimese foto Ülejõel: siinse perekond Jannseni esimene talv.

Papa Jannseni lähedalt jõepiirdelt leian plakati, mis võimaldab mul teada saada mängust, millest seni polnudki kuulnud. Dr Guugel aitab selgitada, et maastikumäng „Laulupeo paigad“ läks käima 28. novembril ja see kestab kuni 22. jaanuarini, kui laulupeo 150. sünnipäevani ehk Tartu laulupeoni jääb veel 150 päeva. Paistab, et mäng sobib vaid nutitelefoni omanikele; mina nende hulka paraku ei kuulu. Oma viga…

Muidugi saan sillalt näha, kuivõrd on külm jõel kaanetustööd suutnud teha. Ülesvoolu, Võrtsjärve pool vaadates, on lahtist vett veel küllaga. Vasakut kätt näha laevalaadne kolakas on lodjakoja Sisevete saatkond, taga paremal paistavad ülikooli Delta-hoonele kõrgust ja laiust juurde upitavad kraanad.

Peipsi-poolses küljes on jää hoopis ulatuslikum; veidi vaba vett on ka Võidu silla juures.

Kaarsillalt leian grafitikunstniku variatsioone Konstantin Pätsi teemadel.

Tiiu Kirsipuu Kivisilla (2004) on kojamehed puhtaks pühkinud.

Sillalt klõpsan esimesed vaated jõuluehteis Raekoja platsist: jõulupuust ja Valguskülast II, nagu tänavust jõululinnakut kutsutakse.

Kui jõulu-Tartust kirjutaks National Geographic: näe, teen jälle mõne pildi ka läbi „kollase akna“, mille kohta olen kirjasõnas negatiivset arvamust avaldanud (ja mille püstitamist siiani heaks ei kiida).

Muidugi on valguslinn esmajoones sobiv paik lastele. Üks seltskond lasteaiapäkapikke on sinnapoole parajasti teel, …

… teine just lahkumas.

Asun minagi jõululinnakut üksikasjalikumalt uurima.

Jõulukuusk toodi seekord üsna lähedalt: Luunja valla Rõõmu küla Lehemetsa kinnistult. Kasvukohal olnud kahara võraga kuuse kõrgus umbes 16 meetrit, platsil jäi alles 15 meetrit.

Esimene advendiküünal ja jõulutuled süüdati 2. detsembril kell 17, Tartu linna kodulehe andmeil jääb jõulupuu kesklinna kaunistama 14. jaanuarini.

Klaasmajakesi on kokku kümmekond. See siin on vist midagi peamaja taolist, …

… igatahes on selle seinal jõulusündmuste kava.

Praegusel keskpäevasel ajal on linnakus uudistajaid-külastajaid muidugi mitte teab kui palju. Isegi jooke pakkuvas kioskis on praegu veel ainult võõrustaja.

 Lapsi köidab eelkõige muidugi mänguasjamuuseumi majake, …

… kus tiirutab rong.

Botaanikaaed teeb oma kioskis reklaami esimesel advendil avatud ja 6. jaanuarini kestvale näitusele „Talvine rohelus“.

Nende kahe majakese vahel on väheldasem klaaskiosk – kütuseladu. Või ehk võib öelda puukuur.

Teises sama mõõtu, avatud „kasvuhoones“ saab klotse laduda …

… ja kolmandas vist lihtsalt niisama jalgu puhata ja/või tuulevarjus olla.

See suuremgi maja on eelkõige küllap ikka lastele – või ka lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks emme, paistab, püüab just oma lapsukest põhkudesse püherdama meelitada, aga see vist pelgab väheke ja ei võta vedu.

Punase kombes päkapikk uurib kaua ja lummatult jõuluvälja keskel põlevat lõket. Kes teab, ehk on see talle esimene kord näha sellist imeasja nagu elav tuli.

Veel üks suurem paviljon näib praegu täitvat pigem laoruumi rolli. Aga selle kõrval seisab potis väike kahe ladvaga männike, …

… „Soovide puu“, Hargnenud ladva tõttu toob ta mulle millegipärast pähe võrdluse kitsekesega.

Rohkesti on kirju jõuluvanale riputatud ka suure jõulupuu alumistele okstele.

Kuuse lähedal on veel mõned suuremad klaasmajad: ühel pool raadio Kuku välistuudio, küllap läheb siit aegajalt midagi eetrisse, …

… ja teisel pool üks kaetud seintega majake, mille otstarve jääb mulle saladuseks, ja teine, suvel Tartus toimuva esimese laulupeo 150. aastapäeva tähistusega; see kiosk on täis lakke riputatud riigilipu värvides lintide kimpe.

Platsil on ka kaks karusselli, ühele üritab üks noormees parajasti väikevenda aidata.

On muudki, mis peatset aastavahetust ja talve meelde tuletab: raekoja viilu alla on valmis seatud selle ja tuleva aasta järjenumbrid, …

… „Suudlevatele tudengitele“ on aga keegi hoolitsevalt sooja punase salli ümber mähkinud. Kohe tulevad meelde eelmise talve vabariigi aastapäeva aegsed sinimustvalged sallid. Tudengikujul, tõsi, oli siis lipuvärvides müts poisi peas.

Kui lahkun, koristatakse parajasti liiga energiliste püherdajate laiali tuulatud põhku, …

… väike punane päkapikk vaatab aga ikka tulekeeltega tõtt.

Poe tänavat ehivad pigem Tartut Euroopa kultuuripealinnaks valima kutsuvad plakatid; eks tule selle nimel pingutada: Narva hingab kuklasse.

Küüni tänaval on ka päeval näha jõulukaunistusi.

Ülo Õuna „Isast ja pojast“ möödudes mõtlen ikka, et ei tea, kas ekskolleegid giidid on selle kuju kohta juba mõne sobiva legendi välja mõelnud. Igatahes mõlema kuju nokud on natuke kullakarvaseks nühitud küll …

Küllap selle hooaja esimene lumemägi Tartus.

Mu ennelõunane jalutuskäik lõpeb Kvartali ees bussipeatuses. Selle majamüraka jõuluehted päeval eriti silma ei hakka.

Õhtul alustan teiselt poolt teed, Kaubamaja peatusest. Nüüd on kaubamaja jõulumeeleolu paremini hoomatav, …

… on ka toredaid vaateaknaid, mitte ehk küll nii uhkeid nagu näiteks Stockholmi NK kaubamaja omad, aga kenad siiski.

Vabaduse puiestee ja Küüni tänava vahelisel haljasalal on mõni puu saanud otsa valguskerad, …

… teisel säravad lausa ketid.

Jõuluplats on hoopis rahvarohkem kui päeval, …

… lõkke ümber on teistsugune rahvas.

Valgustus annab majakestele hoopis uhkema välimuse, …

… ent kõige kese on siiski kuusepuu.

Valgusehteis on muidugi ka Küüni tänav ning …

… von Bocki maja ja ülikooli peahoone. Saan eeljõulutunde kätte küll!

5. detsembri hommikul oli maa Tartus jälle valdavalt must. Loodetavasti pannakse taevased lumekahurid sel talvel siiski veel korduvalt käima.