Sunday, May 5, 2019

Jalutan kohvikurohkes Supilinnas


Olen juba mitu päeva hiljaks jäänud, aga riputan siiski läinud pühapäeval, 28. aprillil Supilinna päevadel tehtud piltidest teatud valiku siia üles ja püüan ka veidi saatetekste klõbistada.
Alustuseks konsulteerin muidugi dr. Google’iga ja saan muu hulgas teada, et olen siiani Supilinna päevadest blogisse kirjutanud vaid ühel korral: kaks postitust 2011. aasta 24. aprillil (http://toomasjuriado.blogspot.com/2011/04/supilinna-paevad-kumnes-vaatus-i.html ja http://toomasjuriado.blogspot.com/2011/04/supilinna-paevad-kumnes-vaatus-ii.html); ise oleksin arvanud, et neid kirjutisi on rohkem. Aga kindlasti olen puistanud samal teemal hulga nuppe sinna, mis oli kuni mullu suveni mu igapäevatöö: ajakirja Eesti Loodus ja veebikirja Uudistaja.
Teine tore meeldetuletus dr. Google’ilt on Aliis Liini artikkel Supilinna Selts: kujunemine ja roll (http://tut.ee/public/t/tartu-kolledz/Acta_2_Supilinn_Aliis_Liin.pdf), mis annab ülevaate Supilinna päevade korraldaja, 22. mail 2002, mõni nädal pärast esimeste päevade toimumist asutatud Supilinna seltsi ajaloost.

Supilinna päevad pole ühelgi kevadel korraldamata jäänud, nii et tänavused on juba kaheksateistkümnendad (plakati kopeerin päevade pressiteate juurest).
Vanu ülestähendusi uurides suudaksin küllap välja selgitada, mitmetel Supilinna päevadel ma olen käinud; usun, et enamikul. Tavaliselt olen küll võtnud käigu ette võtta laupäeval, kui sündmuste kese on Emajõe-äärsel kiigeplatsil. Seekord, ei salga, unustan selle lihtsalt ära, aga pühapäeval ärkan ja lähen siiski, soodustajaks väga ilus ilm.





Mu kodu asub Supilinna suhtes üsna linna teises otsas Annelinnas; tulen sealt bussiga kesklinna ja edasi jala piki Emajõe väga kenasti rohetama hakanud, …

… toredasti õitsevate vahtratega kaldapealseparki

… kuni Kroonuaia tänavani. Supilinna päevade pühapäev on juba mõnda aastat ikka olnud avatud hoovide päev ja viimaseil aastail tähendab see eelkõige hulka ühepäevakohvikuid.
Kui botaanikaaia nurga tagant välja astun, hakkan kohe kuulma esimesest kohvikust kostuvat muusikat. Kohvik Naba tegutseb mõne aasta eest kirevaks võõbatud majadega aias. Pikemalt ma kohe esimeses kohas ei peatu, …


… möödun uhkesti õitsevast puukesest – ju ta mingi luuviljaline on – …






… ning pööran kesksele piki Supilinna kulgevale tänavale, Hernesse. Koos ristuva Marja tänavaga on need kaks seekord kõige kohvikuterohkemad. Esimesena pööran sisse lustilise nimega hoovikohvikusse.

Siin jään viivuks kukalt sügama, kas minna ka midagi soetama – peale fotol näha joogileti on olemas ka söögilett –, aga kuna käsitööjookide tootja Peninuki kraami sai aasta tagasi juba proovitud, siis jääb rahakott veel taskusse.


Küll märkan, et vähemalt laste jaoks õigustab Herne Lustimaja igati oma nime.









Taas tänavale tagasi. Herne pole lihtsalt linnaosa kagu-loode-suunalistest tänavatest kesk(mi)ne, vaid ka kõigist Supilinna tänavatest kõige paremas korras: ei kõnni- ega sõiduteede heakorrale ole siin põhjust midagi ette heita. On ju see ka ainuke Supilinna tänav, millel liigub ühistransport.
Märkan kohe, et vähemalt minu silmade jaoks on seekord heisatud varasemast hoopis rohkem Supilinna lippe, …


… nii veel värskendust ootavatel
















… kui ka uuenduskuuri läbi teinud elamutel.
Ehk on paras koht meenutada, et Supilinna lipp tehti esimesteks linnaosa päevadeks. Lipu värvid on helepruun, naturaalne roheline ja tumepruun. Lipu looja Toomas Kalve on trikoloori värve kirjeldanud nii: 
Helepruun on Emajõe vesi, hele õlu, kruusateed, küttepuud; tumepruun Emajõe vesi, tume õlu, brikett ja pori; roheline jällegi Emajõe vesi, aiamaad-tillid-petersellid ja lisaks see muu rohelus, mis Supilinnas on. Tegelikult peegeldasid kõik need värvid ka Supilinna hoonete koloriiti sel ajal.

Ühe kenamat sorti majakese juures on märgata inimesi, kes pööravad hoovi.






Lõbus plakat annab teada, et siin töötab supikohvik ehk Suhvik.






Otsemaid tuleb meelde, et lõunasöök on ju söömata. Hakklihaga tomatisupp maitseb hea ja täidab kõhtu küll.







Sööja vaatevälja satub toredate detailidega heas korras majake, …








paremale vaadates näen veel üht.










Kui tühjaks söödud taldriku perenaistele tagasi viin, saan üle naaberkrundi aia kiigata väga supilinlikku vaadet, kus tagaplaanil üks Tartu tuntumaid ajaloolisi ehitisi, A. Le Coqi õlletehase torn.

Seegi nurgake, veidi maad Herne tänavat mööda edasi ja vasakule, on minu meelest hästi Supilinna-pärane.
Kusagil siin peab olema ka õuemaja, kus omal ajal sai Supilinna seltsi asju arutatud ja esimene ajalehtki kokku pandud. Tsiteerin siin suure rõõmuga Aliis Liini enne viidatud artiklit, sest nüüd on kirjasõnas kinnitus ühele asjaolule, milles ise olen ikka kindel olnud,
(43 asutajaliikmest 34 elas või asus sel ajal Supilinnas ning 9 väljaspool Supilinna, neist kaks koguni väljaspool Tartut. /../ Supilinna tähenduse ulatumisest väljapoole Supilinna piire annab märku ka tõik, et hoopis Annelinnas elavast Toomas Jüriadost sai lisaks osalemisele Supilinna Seltsi asutamises ka Supilinna ajalehe Supilinna Tirin ristiisa ning lehe teise ja kolmanda numbri peatoimetaja),
aga millele on minu teada veel vähemalt üks pretendent. Pean silmas teadagi selle Supilinna Tirina väljapakkumist: kuuldavasti pidavat ka üks proua ennast selle autoriks…
Mis aga puutub kahte minu toimetatud Tirinasse, siis vähemalt üks neist on praeguste lehtedega võrreldes selline, et ega ei tahakski teda päris oma lapseks pidada. Meil polnud toona head oskuslikku küljendajat (või polnud tal lihtsalt vajalikku tehnikat).


Vanal majal Herne ja Kartuli nurgal









… on iseäralik pilt. Võib-olla eksin, aga arvan, et kunagi oli selles nurgas sissepääs Kartuli poodi.






Selline on Herne tänav ristumisel Marja tänavaga.








Emajõe poole ehk paremale vaadates hakkab silma Supilinna mänguväljak, kust on kuulda energilisi lapsehääli, …





… vasakul ehk Tähtvere küljes on veelgi rahvarohkem; enim askeldab rahvast majade 21 (vasakul) ning 14 ja 16 (paremal) vahel.






Marja 21 ees lõpetab rastapatsidega muusik just minu saabumise eel ühe pala, …










… ennast sõiduteele ja tänava vastasküljele seadnud rahvas kes plaksutab, kes laseb hea maitsta …









… söögil-joogil, mida müüakse 16. maja aknast – see on „veganisõbralik kodukohvik Pohlakesed“. 14. majas, mille juures mul jääb käimata, peaks tegutsema Gunnari Suitsuliha.


Kui jälle Herne poole tagasi kõnnin, märkan tara najale pargitud jalgratta tagant veel ühe kohviku silti.






Ega muud, kui astun jalgväravast ka Mustsõstrasse sisse. Siin on ruumi hoopis laiemalt, aga rahvast veidi vähem.





Peale söögi ja joogi ostjate ja tarbijate märkan ka mõttespordi harrastajaid.






Uhke paar: habemik peremees näpib aktipildi kõrval oma telefoni.










Veel vaateid õuekohvikust Mustsõstar. Kui kilemajad ja -vigvam


… ning toreda dekooriga kuurisein sobivad minu maitse järgi ideaalselt Supilinna olustikku, …






… siis kõrvalhoovi suur kiviparkettväljak minu meelest mitte.





Üldse on nii, et mida kaugemale piki Herne tänavat liigun, seda rohkem hakkab silma asju, mis on minu ettekujutusega Supilinnast natuke vastuolus, näiteks see veidra ärklikorruse ja isemoodi laudisega maja.
Tean paari eelmise aasta käikudest, et minu jaoks päris tujurikkujad-majad jäävad Herne tänavast jõe poole, Oa ja Kapsa tänava kanti; sinna otsustan täna mitte minna, pealegi pole seal ühepäevakohvikuid. Küll taban ennast mitu korda mõttelt, et oleks huvitav teada, kas nende moodsate majade elanikud erinevad „põlistest“ supilinlastest sama moodi, nagu on erinevad nende eluasemed. Seekordse käigu lõpus saan küsida ühe Supilinna seltsi aktiivse liikme arvamust, aga ta hiilib vastamisest pigem diplomaatiliselt kõrvale.

Ehkki need üle aia paistvad kortermajad on ju päris toredad, ei sobi ka need minu ettekujutusega Supilinnast. Eks ma ole üks vana konservatiivikänd…







See vaade klapib minu isiklikku Supilinna-pilti märksa paremini ja on pealegi kenasti kevadine.


Ka selle maja katusekorrus on hoopis rohkem siinset nägu kui kolm pilti tagasi nähtu.






Varasemtel aastatel pole ma märganud lipuvardasse heisatud Supilinna lippe mujal kui kiigeplatsil; korra, mäletan, näpati sealt üks isegi ära, pealgi vist Toomas Kalve originaallipp. Nüüd näen vähemalt kaht, neist üht siin ühes Herne tänava aias.

Maitse asi muidugi, aga sellise kitši jätaksin ma küll Supilinna toomata. Meelde tuleb millegipärast Leedu; mäletan, et seal oli selliseid plastlinde ja muid vigureid õige hulgi.

Jõuan kõige tagumise kohvikuni, …


… pererahvas on sellele leidnud vahva nime.








Teenindus käib siingi läbi akna.







Veidi pärast Don Hernezi maja pööran vasakule, Piiri tänavale, mis on viimane läbi terve Supilinna laiuse peatänavate Oa, Herne ja Tähtverega risti kulgev uulits. On ka veel spordipargi-äärne Kauna tänav, aga vähemalt Supilinna seltsi kodulehel leiduval kaardil kannab seda nime vaid pool linnaosa servas jõeni viivat teed.


Siingi on ühe maja õues linnaosa trikolooriga lipuvarras.





Maja Piiri ja Tähtvere tänava nurgal on kujukas näide sellest, kuidas iga veerand hoone fassaadist võib aja jooksul saada teistest erinevaks.





See vist pole enam Supilinn: Tähtvere tänava laululava poolses otsas kõrgub vastu mäge A. Le Coqi õlletehase hiigelkorpus.



Tänava madalal vastasküljel on see-eest väga supilinlikud vaated. Selline aedade ala teeb küll väheke murelikuks: mine tea, milliseid majakolakaid sinna lõpuks püsti tahetakse ajada.





Samaväärselt Supilinnale omane on järgnev hoonete rida: iga maja on ise nägu ja tegu.

Aga sugugi mitte kõik kolemajad pole Tähtvere n.ö imporditud: selle siin on tasapisi kokku seadnud elanikud ise. Mäletan, et omal ajal löödi selle ehitise üle päris kõvasti lärmi, ent aina suuremaks ta kasvas. Tellingud näivad kinnitavat, et see Lego-klotside juurde ladumine pole ikka veel lõppenud… Tegelikultgi ma ei tea, kas Tähtvere uulitsa mäepoolne külg üldse kuulub Supilinna: kaartidelt ei saa aru, kas Supilinna piir jookseb piki tänava keskktelge või tänavaäärsete majade tagant.


Veel üks Tähtvere tänava äärne potentsiaalne ehitusplats.





Taas meenutusi: mäletan, et kunagi käis Supilinna seltsi eestvõttel tuline arutelu nende Marja tänava treppide ümberehituse teemal. Unistati, et üles-alla saaks ka lapsevankri või jalgrattaga. Päris asja sellest kavast ei saanud; küll paigaldati paari aasta eest trepile ramp, mida mööda hõlpsam ratast üles lükata. Alla seda mööda sõita vist ei maksa, igatahes on rattajälgi trepi kõrval nõlval endiselt näha.


Üks mälestus ka pildi kujul. Kirjutasin sellest 2011. aastal nii:
Üks laupäeva naelu oli mälestusmärgi avamine Supilinna teenekale kutsale, aastail 2002–2007 truult kodumaja veelaual istunud Rikule, kelle elu lõppes koera kohta üpris kõrges vanuses paraku autorataste all. Mälestusmärgi idee tuli Supilinna seltsi asutajaliikmelt Heiki Valgult, teostus skulptor Taavi Tiidorilt. Armastatud veterankoerale pühendatud üritusel ei puudunud ei koerte esindaja sõnavõtt, koerte buffee ega ka paraad mälestuskivi eest mööda (http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel3856_3850.html).

Hetkel pole enam seda majagi. Tsiteerin mullusest Supilinna Tirinast:
Järgmised kuus aastat said möödujad ainulaadset koera bareljeefi imetleda, aga siis vajas vana maja põhjalikku remonti. Õigupoolest nii põhjalikku, et praegu laiutab Riku maja kohal auk. Koerakese pärast muretsemiseks põhjust siiski ei ole. Kui Tähtvere ja Marja nurgale taas maja kerkib, saab Riku oma tuttava koha tagasi. Seniks on ta ühe Tähtvere tänava maja esikus hoiul.

Paar maja edasi: selle maja fassaad Supilinna üldisest foonist kuigivõrd ei erine, küll aga tagakülg.







Jälle midagi vanapärasemat, seekord Tähtvere tänavale mitteomase üsna suure eesaiaga.







Pilk tagaaeda veenab, et Tähtvere tänavaga paralleelne Lepiku tänav on hoopis madalamal.


Vägev kask tänava teisel küljel. Silt maja nurgal kinnitab, et tegemist on eravaldusega ja et hoovi tohib parkida vaid omaniku loal, ning liiklusmärgi moodi asi selle sildi kõrval keelab koerte situtamise.











Sama kask teiselt poolt vaadatuna. Esiplaanil paremal näha väravast …







… saab aga järjekordsesse kohvikusse. Maias vanainimene ei suuda siin endale keelata üht beseerulli vaarikatega. Vaba istekoha leian kõige müügiletipoolsema laua tagant, kuhu fotol püsti seisev proua toob veidi hiljem värskeid lahti lõigatud hapukurke – ja pakub ühe ka mulle. Oleks patt keelduda, kurk on pealegi imehea, eriti magusa koogi kõrvale!


Hakkangi jõudma Tähtvere tänava algusesse; siin ka päris suuri maju ning üks selle tänava majutuskohtadest.




Seda kõige kõrgemat, lausa neljakorruselist maja tean hästi. Siin tegutseb naisüliõpilaskorporatsioon Indla, millesse kunagi kuulus minu ema ja kuhu nüüd kuulub mu tütar. Majal lehvibki Indla lipp. Ka korporatsioon osales tänasel kohvikute päeval; majas töötas kõigile avatud konvendikohvik.

Küll on mulle üllatus, et samas majas on ka üks uuema aja vaimus, mulle natuke mõistetamatu sisuga vabaajaveetmise paik.





Päris tänava otsast avastan mulle sel käigul ühe kõige rohkema külastajaskonnaga tundunud kohviku reklaami.








See pole enam Supilinn, vaid Tähtvere tänava alguse vastas, teisel pool viie tänava risti asuv üpris uue moodsa joonega elamu.

Sellelt ristteelt pööran vasakule, veerest alla Kroonuaia tänavale, Supilinna idapoolsele piirile. Siin on jälle sama küsimus, mis Tähtvere tänaval: kas tänava linnapoolne külg on veel Supilinn või enam mitte? Igatahes peeti pildil näha Kesklinna koolis ja selle hoovis täna Supilinna kogukonnapäeva. Ja jupike maad jõe pool, aga ikka tänava linnapoolsel küljel asuv Kroonuaia 31, mida paljud tunnevad kui Mülleri Sassi maja, valiti 2014. aastal Supilinna parimaks majaks. Ju siis asub ka see külg tänavast ikka Supilinnas!

Kindlasti on Supilinnas Lepiku tänav. Kavakindlalt rajatud tänavat ääristavad valdavalt 20. sajandi alguses üürikorteriteks ehitatud kahekorruselised puumajad; tänav sai nime oma asutajalt Johannes Leppikult.


Tänava alguses ehk Kroonuaia-poolses otsas on aga ka mitu päris uut maja.






Seejärel teeb tänav jõnksu paremale ja siis vasakule – ja alles sealt leiame maja nr 1 (see on fotol tagaplaanil, ees paremal on maja 1 A, vasakul 6).





Maja nr 3








… hoovi väravas teatab silt







… järjekordsest kohvikust.








Tegelikult tulin ma pildistama maja nr 7, Supilinna selle aasta parimat.
Seda tiitlit on jagatud 2004. aastast ja sellega on järjekorras pärjatud Meloni 23, Lepiku 14, Tähtvere 57, Herne 34, Lepiku 1A, Herne 13, Kroonuaia 34, Marja 1, Herne 25, Lepiku 9, Kroonuaia 31, Herne 30, Lepiku 5, Meloni 26 ja Meloni 2 ning nüüd siis Lepiku 7.

Veel vähemalt kaks tiitlikandjat, Herne 34 ja Lepiku 1 A, on ka täna juba pildile püütud, nüüd lisandub kohe veel üks: Lepiku 5. Väidetavasti oli Johannes Leppik elanud just selles majas.


Uuesti Kroonuaia tänava poole kõndides teen veel paar klõpsu …





… nende kahe tänava ristumise lähedale ehitatud uuematest majadest, …





… Kroonuaia tänaval pildistan aga taas üht Supilinna parimaks valitud maja, 2010. aasta tiitli kandjat Kroonuaia 34 (fotol vasakpoolseim). 2011. aastal sai mõnda Supilinna maja ka seestpoolt vaadata ja üks neist, kus toona käisin, oli just see.



Võtan üles ka selle kõrval asuva Kroonuaia 38; kena maja seegi.






Sellised põgusad muljed siis seekordselt Supilinna päevade hoovide ja kohvikute päevalt. Oli tore – ja veel toredamaks tegi selle väga soe ilus ilm.

No comments:

Post a Comment